Telia Eesti AS-i hagi Niina Berežnova vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1026 eurot 35 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Viru Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus Niina Berežnova apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Apellant (kostja):
XXXXXXXXXXX),
Koduvere
Niina esindaja
Berežnova (isikukood vandeadvokaat Henn
Vastustaja (hageja): Telia Eesti AS (registrikood 10234957), esindajad vandeadvokaadid Arne Ots ja MartinJohannes Raude, volitatud esindaja Monika Paade
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus osas, milles maakohus mõistis Niina Berežnovalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti.
2.Muus osas jätta Viru Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus muutmata.
5.Rahuldada Telia Eesti AS-i avaldused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus ja Riigikohtus osaliselt ja mõista Niina Berežnovalt Telia Eesti AS-i kasuks välja lepinguliste esindajate kulu 3000 eurot (käibemaksuta). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Telia Eesti AS (hageja) esitas 18. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Niina Berežnova (kostja) vastu 1031 euro 49 sendi väljamõistmiseks. Seoses kostja poolt vastuväite esitamisega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Viru Maakohtule hagimenetluses menetlemiseks. Hageja esitas 29. novembril 2016 hagi, milles palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 990 eurot 48 senti, võla sissenõudmise kulu 35 eurot ja viivise 6 eurot 1 sent. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled hageja e-poes arvutivõrgu vahendusel 25. veebruaril 2015 järelmaksuga müügilepingu, mille alusel ostis kostja hagejalt ressiiveri Denon maksumusega 1149 eurot. Kostja on autoriseerinud ennast ID-kaardi vahendusel ning sõlminud e-poes lepingu. Kostja jättis tasumata viis arvet, mistõttu ütles hageja lepingu 25. augustil 2016 üles. Lepingu ülesütlemisel tuleb tasuda kauba kogumaksumuse jääk koos intresside ja viivistega. Lisaks on hagejal õigus nõuda kulude hüvitamist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, hagejalt kaupa ostnud ega saanud.
3.Viru Maakohus rahuldas 7. detsembri 2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1026 eurot 64 senti (sh põhivõlgnevus 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 87 senti ajavahemiku 20. aprillist 2016 kuni 20. juulini 2016 eest). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 200 eurot.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. mai 2018 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis hagi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Asja uuel läbivaatamisel leidis hageja, et asjaolu, et kostja on täitnud lepingulisi kohustusi enam kui ühe aasta jooksul lepingu sõlmimisest, viitab sellele, et ta teadis lepinguliste suhete olemasolust ja võetud kohustuste mahust. Kostja selgitas kohtuistungil, et ta on arved ka saanud. Lepingu kehtivuse ajal ei ole kostja tuginenud sellele, et ta ei ole kaupa kätte saanud. Kauba kättetoimetaja DPD on kinnitanud, et saadetis on paki kättesaajale üle antud. Allkiri on antud saadetise kättesaamiskinnitusele käsiskänneri ekraanile, kasutades plastikust pliiatsit. Kostja selgitas, et ta on selliselt allkirja andnud, kuid ta ei mäleta, millal. Kostja väide selle kohta, et kaup ei ole tema valduses, ei vabasta teda lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja selgitas, et ta andis oma isikut tõendava dokumendi A.A., kes sõlmis tema eest Telia e-poes järelmaksulepingu. Isikut tõendava dokumendi edasiandmisel kolmandale isikule jääb vastutavaks dokumendi valdaja ise, kellele vastav dokument on välja antud. Kostja aktsepteeris kaasnevaid kohustusi, mis tulenesid tema nimel sõlmitud lepingust, tasudes arveid.
7.Kostja märkis, et ta ei ole hagejalt kaupa saanud ja ei ole ka kauba saatedokumendile alla kirjutanud. DPD kättetoimetamise dokumendil olev saaja allkiri on kostja allkirjadest väga erinev. Isegi kui oleks tõendatud, et DPD andis kostjale mingi kauba üle, ei ole tõendatud, et selleks kaubaks oli ressiiver. Asjaolu, et nõuet on osaliselt tasutud, ei tõenda nõude olemasolu ega kauba kättesaamist. A.A. on pannud kostja suhtes toime kelmuse, mille kohta kostja esitas ka politseile avalduse. Kostja sai võimalikest sõlmitud lepingutest teada alles siis, kui hakkas saama võlanõudeid. Asjaolu, et kostja püüdis hiljem A.A. saadud rahaga võlanõudjate nõudeid täita, ei muuda fakti, et A.A. pettis kostjat ja kostja ei nõustunud enda nimel lepingute sõlmimisega.
MAAKOHTU LAHEND
8.Maakohus rahuldas 6. veebruari 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1026 eurot 35 senti (sh põhivõlgnevuse 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 87 senti ajavahemiku 20. aprillist 2016 kuni 20. juulini 2016 eest). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 200 eurot. Maakohus mõistis kostjalt riigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti, mis tuleb tasuda kolme kuu jooksul otsuse jõustumisest. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et ta ei ole lepingut sõlminud ja tellitud kaupa saanud. Pooled on arvutis sõlminud tarbijakrediidilepingu asja omandamiseks. Kostja on ennast identifitseerinud hageja iseteenindusportaalis ja e-poes. Kostja on lepingu sõlmimisel e-poes esitanud oma telefoninumbri, elukoha aadressi, valinud kauba tarneviisiks tarne kulleriga ning DPD on kauba samal aadressil ka 27. veebruaril 2015 kätte toimetanud. Tavapäraselt antakse kauba kättesaamisel allkiri käsiskänneri ekraanile, kasutades selleks loodud pliiatsit. Nimetatud asjaolust tingituna ei saagi olla käsiskännerile antud allkiri täpselt sarnane paberile kirjutatud allkirjaga. Ei ole usutavad ega vasta tõele kostja väited, et ta on võhik ja ei tunne arvutit. Kostja ise väitis, et dokumendi taotlemisel suutis ta iseseisvalt esitada taotluse ja fotokabiinis iseseisvalt pildistada vastavalt pildistamiskabiinist tulevatele juhistele. Samuti on väheusutav, et kostja ei saanud aru, et tema nimel sõlmitakse järelmaksuleping, kui talle öeldi, et talle makstakse raha tagasi. On väheusutav, et isik ei tea poolteist aastat, et teda on petetud ja tema suhtes on toime pandud kelmus. Kostja pöördus politsei poole alles peale seda, kui A.A. peeti kinni ja kostjal tekkisid arvete tasumisega raskused. Asjaolu, et A.A. ei andnud kostjale enam raha arvete tasumiseks, ei vabasta kostjat lepingust tulenevatest kohustustest. Kostja ei ole väitnud ega
tõendanud, et isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega ning panga PIN-koodid oleks kolmanda isiku (A.A.) kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. Eelneva tõttu leidis maakohus, et hageja põhinõue 990 eurot 48 senti ja sissenõudmiskulu 35 eurot on põhjendatud. Tüüptingimustes sätestatud viivisemäär (0,15% päevas) on maakohtu hinnangul tühine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
10.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
11.Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2019 otsusega maakohtu otsuse, rahuldas apellatsioonkaebuse, tegi asjas uue otsuse ning jättis hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt riigituludesse riigilõivu 400 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulud 1276 eurot 92 senti. Poolte vahel lepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Arvutivõrgu vahendusel lepingu sõlmimisele kohaldatakse lepingu sõlmimise üldsätteid. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja tahteavaldus vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks puudub. Järelmaksuga müügilepingu sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik (A.A.). Kostja väitel ei ole ta soovinud järelmaksuga müügilepingut sõlmida, s.o tal ei ole olnud tahet osta järelmaksuga hagejalt ressiiverit. Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PINkoodidega, ei asenda tema tahteavaldust müügilepingu sõlmimiseks, sest ID-kaarti ja PINkoode ei ole üle antud eesmärgiga sõlmida vaidlusalune leping. Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p-dest 8.1 ja 8.2 tulenevalt võib kostja vastutada järelmaksuga müügilepinguga kaasnevate tagajärgede eest, kuid ta ei muutu seetõttu vaidlusaluse müügilepingu pooleks. Hageja ei ole tuginenud kahju hüvitamise sätetele. Tõendatud ei ole see, et kostja on kauba kätte saanud. Olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse DPD kättetoimetamise kinnitusel, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama. DPD kinnitus saadetise kättetoimetamise kohta ei tõenda seda, et kostja on kauba kätte saanud, et kaup oleks just kostjale üle antud ega seda, et DPD kättetoimetamise kinnitusel on just kostja allkiri. Maakohtu seisukoht, et käsiskänneril antud allkiri ei saa olla täpselt sarnane paberil antud allkirjaga, on vastuoluline. Allkirjade erinevuste ja nende põhjuste analüüsimine ei ole kohtu, vaid eksperdi ülesanne. Hageja ei ole käekirjaekspertiisi määramist taotlenud. Asjaolust, et kostja tasus maksegraafiku alusel kolmanda isiku eest osamakseid, ei saa järeldada seda, et kostja on kauba kätte saanud.
12.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks
ringkonnakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.
13.Riigikohus rahuldas 16. detsembri 2019 otsusega hageja kassatsioonkaebuse, tühistas Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus ei nõustunud kassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus juhul, kui ta leidis, et hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat lepingut, pidanud hagi rahuldama deliktilisel alusel. Hageja oleks pidanud esitama asjaolud, millest kohus saanuks järeldada, et hageja soovib hagi alusena tugineda lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilisele nõudele. Ringkonnakohus luges asja materjalidega tõendatuks, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik. Ringkonnakohus ei märkinud, milliste asja materjalidega saaks selle järelduse tõendatuks lugeda. Samuti ei hinnanud ringkonnakohus selle järelduse tegemisel mitte ühtegi tõendit ega rajanud oma järeldust ühelegi tõendile. Ringkonnakohus ei selgitanud, kas ja millisel õiguslikul alusel mõjutab kauba kättesaamine hageja esitatud lepingust tuleneva nõude rahuldamist. Ringkonnakohus ei sidunud kauba kättesaamise asjaolu tõendamist lepingu tekkimise järeldusega. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta hageja esitatud väidete kohta, et leping tuleb lugeda sõlmituks mitte üksnes kostja ID-kaardi kasutamise tõttu, vaid ka kostja muu käitumise tõttu. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Praeguses asjas esitatud väidete kohaselt andis kostja talle väljastatud ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes väidetavalt andis kostjana esinedes lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks. Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PINkoodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. Juhul, kui ringkonnakohus asub asja uue arutamise käigus seisukohale, et kostja siiski ei andnud ise lepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja kostjale ei saa tahteavaldust omistada ka esindusõiguse sätteid analoogia korras kohaldades, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu on võimalik
tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel. Muu hulgas on kohtus tuginetud sellele, et kostja tasus pikema ajavahemiku jooksul tema kodusele aadressile saadetud arveid. Arveid esitati lepingulisel alusel ja arvete maksmine oli võimalik üksnes arvetel kajastatud andmeid kasutades. Samuti on kohtumenetluses esile toodud, et hageja kuller toimetas vaidlusaluse lepingu esemeks olnud kauba kostja elukoha aadressile, kus kostja elab üksinda. Kui hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu ei tuvastata, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja käitumist saab käsitada tema nimel sõlmitud lepingu heakskiitmisena TsÜS § 129 lg 1 analoogiat kasutades.
MENETLUSOSALISTE
RINGKONNAKOHTUS
SEISUKOHAD
ASJA
UUEL
LÄBIVAATAMISEL
14.Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus muutmata ning menetluskulud kassatsiooni- ja apellatsiooniastmes kostja kanda. Asja lahendades tuleb lähtuda sellest, et lepingu sõlmis kostja. Juhul, kui lepingu sõlmis kostja nimel kolmas isik, oli tal selleks kostja volitus või sai kolmas isik volituse olemasolu uskuda. Lepingu sõlmimine on tuvastatav ka muudest asjaoludest. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi väidet ja tõendit, et kauba üleandmise päeval poleks kostja kodus olnud või oleks keegi viibinud kostja kodus kostja tahte vastaselt. Kostja on lepingu alusel makseid tehes tehingu heaks kiitnud.
15.Kostja palub rahuldada kostja apellatsioonkaebus ja jätta menetluskulud hageja kanda. Lepingu hagejaga on sõlminud kolmas isik kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Kostja ei tasunud arveid selliselt, et oleks lepingut või sellest tulenevat kohustust aktsepteerinud või heaks kiitnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt.
17.Hageja nõuab kostjalt hageja e-poes arvutivõrgu vahendusel 25. veebruaril 2015 sõlmitud järelmaksu müügilepingu mittenõuetekohase täitmise tulemusena tekkinud põhivõlgnevuse 990 euro 48 sendi, võla sissenõudmise kulu 35 euro ja viivise 6 euro 1 sendi tasumist. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1026 eurot 35 senti (sh põhivõlgnevuse 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 87 senti). Hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles hagi jäi rahuldamata. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Praeguses asjas sõltub hagi rahuldamine Riigikohtu hinnangul sellest, kas hageja ja kostja vahel on kehtiv leping, millest tuleneb kostjale raha maksmise kohustus, seega ei kontrolli ringkonnakohus, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue ka muul õiguslikul alusel.
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hageja nõude rahuldanud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on menetluses kostjaga lepingu sõlmimise tõendamiseks esitanud koopiad müügilepingust, tellimuse logi väljavõtted (I kd, tl 16 jj), iseteeninduse logifaili ning kinnituse tõendi tegelikkusele vastavuse kohta.
VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vaidlusalune tarbijakrediidileping on sõlmitud arvutivõrgu abil. Telia iseteeninduse logifaili kohaselt on kostja sisenenud iseteenindusse 25. veebruaril 2015 ning autoriseerinud ennast ID-kaardi vahendusel kell 15.43.20. Telia Eesti AS e-poe logi väljavõtte kinnituse järgi on kostja suundunud iseteenindusest e-poodi 25. veebruaril 2015 kell 15.44.24. Kostja on järelmaksu lepingut aktsepteerinud samal kuupäeval kell 15.47.28. Hageja selgituse kohaselt on ID-kaardiga võimalik identida (samastada) üksnes juhul, kui isik end arvutivõrgu vahendusel autoriseerib nii, et ta kasutab selleks PIN-koodi. Paljasõnalised on kostja väited, mille kohaselt on logide failid sellised väljatrükid, milles on lihtne nime vahetada ja seega esitada nõue ükskõik kelle vastu. Kostja esindaja on jätnud täpsustamata oma väited, mille kohaselt peaks sõltumatu organisatsioon logifailide ehtsust kinnitama. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et kostja ID-kaardi vahendusel on hageja iseteenindusse ja e-poodi sisse logitud. Eluliselt ei ole usutav, et sisselogimisele järgnenud tahteavaldused ei ole tehtud sama isiku poolt. Kostja väitel ei ole ta hagejaga lepingu sõlmiseks tahteavaldust teinud. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Riigikohus leidis, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt. Kostja esindaja kinnitas 16. oktoobri 2018 kohtuistungil, et kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid üle A.A.. Kostja selgitas 29. novembri 2018 kohtuistungil, et taotlust kauba saamiseks ta esitanud ei ole, kuid ta andis 2015. aastal oma ID-kaardi ja pangakaardi PIN-koodid A.A. (II kd, tl 20 pöördel). Kostja kinnitas 29. novembril 2018, et ta andis A.A. ka oma passi. Eelnevalt küsis kostja A.A. emalt, kas ta võib tema pojale passi anda. Nimetatust tuleneb otseselt, et kostja andis oma isikut tõendavad ning arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid üle omal vabal tahtel. Kostja enda poolt maakohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 9. septembri 2016 teatisest tuleneb, et kostjaga toimunud vestluse käigus on selgunud, et kostja oli teadlik kiirlaenulepingutest ja kaupadest, mis A.A. tema nimele võttis. Kostja ja A.A. leppisid kokku, et A.A. hakkab ise graafiku järgi laenuraha tagasi maksma. Avaldusest nähtub, et A.A. ei ole kostjale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust loonud (II kd, tl 44). Kostja väitel tegi ta koos A.A. emaga nende laenude tagasimakseid, mille suhtes: “paberid tulid, et kui palju on vaja maksta“. Lepingujärgseid tagasimakseid oli tehtud kostja poolt aprillist 2015 kuni veebruarini 2016 (tl 33). Ka maksete tegemine kinnitab kaudselt, et kostja oli teadlik lepingute sõlmimisest. Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda leping hageja ja kostja vahel sõlmituks 25. veebruaril 2015. Kauba kättesaamine ei mõjuta praegusel juhul hageja nõude sissenõutavust. Hageja on tõendanud, et müügilepingu ese on üle antud kostja kodus (II kd, tl 34). Kostja ei ole
menetluses tuginenud sellele, et kodus oleks viibinud keegi, kellel ei olnud õigust kaupa kostja nimel vastu võtta. Maakohus on põhjendatult leidnud, et lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär (0,15% päevas) on tühine ning hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras.
19.Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka maakohtu poolt kostjalt riigi õigusabi tasu ja kulude väljamõistmist, palus selles osas maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. Kostjale riigi õigusabi kulude väljamõistmise kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtu 17. jaanuari 2017 määrusega on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (I kd, tl 86). Maakohus mõistis vaidlustatud otsusega kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti. Kui hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, tähendab see seda, et tal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku hagi rahuldamata jätmist riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 4 esimese lause järgi. Menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) kohaldatakse TsMS § 180 lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus riigi menetlusabi kohta sätestatut üksnes niivõrd, kui riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Kuna praegusel juhul oli hagejale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, on maakohus põhjendamatult mõistnud kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud. Eelneva tõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti.
20.Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, s.o ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse üksnes kostjalt riigi õigusabi tasu ja kulude riigi kasuks väljamõistmise osas, jättes apellatsioonkaebuse hageja nõude rahuldamise osas rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja oli vaidlustanud varasema ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse. Sellest tulenevalt on põhjendatud jätta kassatsiooniastme kulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Seega jätab ringkonnakohus nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastme menetluskulud, v.a kostjale riigi õigusabi osutamise eest riigi õigusabi tasu ja kulud, kostja kanda. Riigikohus on andnud hagejale 18. septembri 2019. a kirjaga tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni 18. novembrini 2019 kell 11:00. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja 18. novembri 2019. a menetluskulude nimekirja digitaalallkirjade kinnituslehe kohaselt 18. novembril 2019 pärast kella 15.59 (tl 142), so hilinenult. Samas ei ole hageja 18. novembri 2019. a menetluskulude nimekirja hilinenult esitamine põhjustanud
menetluse viibimist. Kohus saab seda TsMS § 331 lg 1 alusel seega menetleda. Hageja menetluskuludeks apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes on seega õigusabikulu kokku 5986 eurot (ilma käibemaksuta). Väljamõistetav menetluskulu suurus ei tohiks rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Hagiavalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas on õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Hageja on esitanud kostja vastu hagi järelmaksuga müügilepingust tulenevate järelmaksu osamaksete, võla sissenõudmiskulude ja viivise väljamõistmiseks. Pooled vaidlesid põhiliselt selle üle, kas hageja ja kostja on lepingu sõlminud. Tsiviilasja hind oli maakohtus 1031 eurot 49 senti ja ringkonna- ja Riigikohtus 1026,35 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguse vaidluse puhul tegemist keskmisest keerukama ja mahukama vaidlusega. Tsiviilasi on olnud keeruline eelkõige põhjusel, et poolte vahel lepingu sõlmimise tuvastamine on olnud keeruline. Tsiviilasi on olnud ka keskmisest mahukam, kuna see läbinud kõik kolm kohtuastet ning maa- ja ringkonnakohtud on tsiviilasja korduvalt menetlenud. Tsiviilasi ei ole kohtu hinnangul olnud siiski niivõrd keeruline ja mahukas, et see õigustaks menetluskulude väljamõistmist enam kui viis korda suuremas summas kui tsiviilasja hind. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepinguliste esindajate ajakulu osaliselt ülepaisutatud. Menetluskulude nimekirjade kohaselt on hagejate lepingulised esindajad osutanud hagejale õigusabiteenust Riigikohtus 18,3 tunni ulatuses ning ringkonnakohtus 14,7 tunni ulatuses, s.o kokku apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes 33 tunni ulatuses. Eeldatavasti peaksid nõupidamised kliendiga olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamise ajakuluga, mistõttu ei pea ringkonnakohus üldjuhul põhjendatuks eraldi tasustada kliendiga nõupidamisele kuluvat aega. Samuti on ülepaisutatud ajakulu 27. jaanuari 2020 menetlusdokumendi koostamisele. Hageja lepingulised esindajad olid juba tsiviilasja materjalidega tutvunud ning Riigikohtu juhistega kursis. Tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades, samuti võttes arvesse, et hageja esindajatel tuli esindajatena menetlusse astumisel tutvuda kogu toimiku materjalidega, loeb ringkonnakohus hageja esindajate põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsiooni- kassatsioonimenetluses kokku 20 tundi. Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a lahend tsiviilasjas nr 2-154981, p 21). Hageja lepinguliste esindajate tunnitasud on 180 eurot (käibemaksuta), 220 eurot (käibemaksuta) Riigikohtus ning 170 eurot (käibemaksuta) ringkonnakohtus. Kohus leiab, arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, et hageja esindaja tunnitasu on põhjendatud 150 eurot käibemaksuta. Hageja esindajakulu on seega põhjendatud summas 3000 eurot (ilma käibemaksuta) (150*20). /allkirjastatud digitaalselt/
/ allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.