lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-18-134930/15

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 05.02.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-18-134930/15
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
05.02.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2595
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-18-134930

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-18-134930

Määruse tegemise aeg ja koht

5. veebruar 2020. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu

Kohtuasi

Intrum Debt Finance AG hagi XX (X) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

2 068.78 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. novembri 2019. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (vastustaja) Intrum Debt Finance AG (registrikood CH-100.023.266), tehinguline esindaja DN Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Alar Liivamägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Keelduda XX Harju Maakohtu 27. novembri 2019. a otsuse peale tsiviilasjas nr 218-134930 esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta XX kanda. Intrum Debt Finance AG-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord Määruse peale võib apellant esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik 1(7)

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 10.07.20262-26-114513/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 09.07.20262-26-113382/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-18-134930

1.Intrum Debt Finance AG (hageja) esitas kohtule hagi XX (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks alljärgnevalt: laenulepingust nr L2700216477 tulenev põhivõlg 662.43 eurot, intress 45.69 eurot, lepingu haldamisega seotud kulu 4.50 eurot, enne laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud viivis 49.95 eurot ja kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 68.11 eurot ning alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni viivis 13,90% aastas põhivõlalt. laenulepingust nr L2700529258 tulenev põhivõlg 1 428.99 eurot, intress 85.49 eurot, lepingu haldamisega seotud kulu 2.70 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, enne laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud viivis 16.43 eurot ja kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 146.93 eurot ning alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni viivis 13,90% aastas põhivõlalt. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS (varem ETK Finants) 5. juunil 2015 laenulepingu nr L2700216477, mille alusel kohustus Coop Finants AS andma kostjale laenu 3 000 eurot osamaksega 119.34 eurot kuus 36 kuuks intressimääraga 13.90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 60 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Lisaks sõlmiti 6. märtsil 2017 laenuleping nr L2700529258, mille alusel kohustus Coop Finants AS andma kostjale laenu 1 600 eurot, osamaksega 47.71 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 13.90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 35 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma osamaksega vastavalt maksegraafikule. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid maksekohustusi, mistõttu saatis Coop Finants AS kostjale 27. aprillil 2018 laenulepingute ülesütlemise hoiatuse. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles Coop Finants AS 28. mail 2018 laenulepingud üles. AS Coop Finants on 31. mail 2018 nõuete loovutamise lepinguga loovutanud nõude kostja vastu koos kõrvalkohustuste ja kõigi sellest tulenevate õigustega Intrum Justitia Debt Finance AG-le (praeguse ärinimega Intrum Debt Finance AG). Intrum Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS. Teate nõude loovutamisest saatis kostjale Intrum Estonia AS 30. juunil 2018.

Kostja vaidles hagile vastu leides, et hagejal ei ole esitatud asjaoludel nõudeõigust kostja vastu, sest hagile lisatud DN volikiri on väljastatud DNle isiklikult, mitte Intrum Estonia AS-le. Kostja vastuväite kohaselt on algne võlausaldaja laenulepingute sõlmimisega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi, mistõttu VÕS §4034 lg-st 7 ei või kostjalt lisaks laenusumma tagastamisele nõuda muud kui intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras.

Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr L2700216477 tuleneva põhivõla 662.43 eurot, intressi 45.69 eurot, haldustasu 4.50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 68.11 eurot, lisaks lepingust nr L2700529258 tuleneva põhivõla 1 019.13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 60.31 eurot ning sissenõudmiskulu 35 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 13,90% aastas lepingust nr L2700216477 tulenevalt põhivõlalt 662.43 eurot alates 23. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni ning viivise 8% aastas lepingust nr L2700529258 tulenevalt põhivõlalt 1 019.13 eurot alates 23. veebruarist 2019

2(7)

Tsiviilasi nr 2-18-134930 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus 73% ulatuses kostja kanda ja 27% ulatuses hageja kanda. Esmalt märkis maakohus, et kostja vastuväited nõude loovutamise kohta ei ole põhjendatud, sest vastavalt VÕS § 170 II lausele on Intrum Estonia AS esitanud Intrum Debt Finance AG esindajana kostjale 30. juunil 2018 teate nõude loovutamisest, mille kohaselt AS Coop Finants loovutas 31. mail 2018 nõude kostja vastu koos kõrvalkohustuste ja kõigi sellest tulenevate õigustega Intrum Debt Finance AG-le ning Intrum Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS (registrikood 10036074). Lisaks on Coop Finants AS on esitanud kostjale teatise nõude loovutamise kohta 19. veebruaril 2019, s.o pärast hageja poolt ärinime muutmist, kuid nõude loovutamise teatisest nähtub hageja registrikood, mis vastab hageja äriregistri väljavõttest nähtuvale registrikoodile. Maakohus jõudis seetõttu järeldusele, et tegemist on sama isikuga ning nõue on läinud üle Intrum Debt Finance AG-le. Volikirja kohta märkis maakohus, et see on väljastatud DN-le, kui Intrum Estonia AS-i töötajale, mitte kui eraisikule. Volituse sisu ja ulatuse määramiseks tuleb lähtuda esindatava poolt volituse andmiseks tehtud tahteavalduse sõnastusest. Esindatav on märkinud volikirja, et volitab Intrum Estonia AS-i töötajat. Kui esindatav oleks soovinud volitada DN kui eraisikut, poleks esindatav märkinud volikirja, et tegemist on Intrum Estonia AS-i töötajaga. Eelnevast tulenevalt ei ole DN-l isiklikult õigust võtta vastu Intrum Debt Finance AG-le kuuluvaid rahalisi õigusi, vaid nimetatud õigus on Intrum Estonia AS-il, mis tähendab, Intrum Estonia AS on õigustatud kostjalt võlgnevusi sisse nõudma. Maakohus tuvastas, et mõlema laenulepingu puhul on esialgne võlausaldaja, s.o Coop Finants AS, rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kohaldas seetõttu VÕS § 403 lg-s 7 sätestatut laenulepingust nr L2700529258 tuleneva võlgnevuse osas. Teisest laenulepingust, s.o nr L2700216477, tuleneva võlgnevuse kohta märkis maakohus, et kuna kostja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet, mis võimaldaks laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud regulatsiooni alusel vähenda kostja võlgnevust, siis puudub alus sellest laenulepingust tuleneva võlgnevuse vähendamiseks. Kuna praegusel juhul on hageja nõue kostja vastu üle 1 000 euro ja kohtule on esitatud tõendid, et hageja on esitanud kostjale meeldetuletuskirjad kostja poolt laenulepingutes märgitud aadressile Välja tn 4-35 Tallinnas 6. juulil 2018, 20. juulil 2018, 24. augustil 2018 ja 26. novembril 2018, mõistis maakohus VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu summas 35.00 eurot. Kostja on vastavalt hageja poolt esitatud andmetele 5. juuni 2015 laenulepingust tulenevate maksete tasumisega viivituses alates 5. jaanuarist 2018 ning 6. märtsi 2017 laenulepingust tulenevate maksete tasumisega alates 10. märtsist 2018. 5. juuni 2015 laenulepingust tulenev igakuine osamakse tasumise tähtpäev oli iga kuu 5. kuupäeval ning

6.märtsi 2017 laenulepingust tulenev igakuine osamakse tasumise tähtpäev oli iga kuu 10. kuupäeval. Laenuandja ütles lepingud üles 25. maist 2018. Seega oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Laenuandja on lepingu p-st 11.2 tulenevalt andnud kostjale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid kostja ei täitnud oma kohustust ka täiendava tähtaja jooksul. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et laenuandja poolt laenulepingute ülesütlemine on kehtiv.

3(7)

Tsiviilasi nr 2-18-134930

30.detsembril 2019 esitas kostja Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu
27.novembri 2019 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Esmalt leidis kostja, et kohtu järeldused hageja nõudeõiguse kohta on ebaõiged. Kostja esitas tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas laenuandja poolt laenulepingu nr L2700216477 vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kahju nõude 1 359.40 eurot hageja poolt kostja vastu esitatud nõudega. Kuivõrd kahju on laenulepingu nr L2700216477 alusel nõutavast summast suurem, ulatub tasaarvestus osaliselt s.o 646.78 euro (1359.40-712.62) ulatuses ka laenulepingust nr L2700529258 tulenevale nõudele. Seega tuleb kostja arvates lugeda laenulepingust nr L2700216477 tulenev nõue tasaarvestusega lõppenuks ja laenulepingu nr L2700529258 alusel tasumata kohustust vähendada 646.78 euro võrra. Arvestades, et maakohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, ei olnud kostja maksetega viivituses ning puudus alus laenulepingute ülesütlemiseks. Samuti puudus alus sissenõudmiskulude nõudmiseks, sest nendes ei ole lepingus kokku lepitud.

Määruse põhjendused

5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid kulusid.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

Praeguses asjas vaidlustas kostja maakohtu otsuse esmalt põhjusel, et kostja arvates on hageja esindajale DN-le antud volikiri hageja esindamiseks isiklikult, mistõttu ei ole Intrum Estonia AS-il mingit alust hagejat esindada ega kostjale loovutamisteadet või meeldetuletuskirju saata. Kostja leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõudeõigust tunnustanud, sest 19. veebruaril 2019 teatise kohaselt on nõuded loovutatud Intrum Justitia Debt Finance AG-le mitte hagejale.

Kolleegiumi hinnangul ei annaks need asjaolud ka tõendatuse korral alust järeldada, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi viisil, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse, ja mis annaks ringkonnakohtule alust maakohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et 19. veebruaril 2019 saatis algne võlausaldaja AS Coop Finants kostjale teatise nõude loovutamise kohta, milles teatas, et on loovutanud nõuded Intrum Justitia Debt Finance AG-le. Kostja leiab, et nõue on loovutatud seega muule isikule, sest hageja loovutuse ajal sellist nime ei kandnud. Arvestades vaidlustamata asjaolu, et nõude loovutanud võlausaldaja on kostjale nõude loovutamisest teatanud, võis võlgnik lähtuda 4(7)

Tsiviilasi nr 2-18-134930 eeldusest, et nõude loovutamise teel saatnud võlausaldajal on kõik seadusest tulenevad võlausaldaja õigused. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et 19. veebruari 2019 algse võlausaldaja AS Coop Finants saadetud teatises oli märgitud lisaks uue võlausaldaja ärinimele ka registrikood CHE-100.023.266, mis on kordumatu ja võimaldab ettevõtjat identifitseerida. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja registrikood on CHE100.023.266. Seega on tegemist ühe ja sama juriidilise isikuga ning seda ei muuda asjaolu, et ettevõtja on muutnud ärinime, mille all tegutseb. Seega ei võimalda esitatud asjaolu teha erinevat järeldust maakohtu tuvastatust, et loovutamine on tulenevalt VÕS § 170 võlgniku suhtes toimunud. Seega ei muuda kostja väide, et 26. juuni 2018 volikirjast nähtuvalt on hageja andnud volituse DN-le mitte Intrum Estonia AS-ile asjaolu, et võlgniku suhtes on nõude loovutamine toimunud hagejale, keda esindab kohtumenetluses vastavalt esitatud volikirjale DN mitte Intrum Estonia AS. Kolleegium leiab, et määravat tähtsust ei oma, kes hageja nimel meeldetuletuskirju saatis, sest kirjade saatmise puhul ei ole tegemist tahteavalduse tegemisega.

Teiseks tugineb kostja apellatsioonkaebuses sellele, et kuna maakohus tuvastas 5. juunil 2015 sõlmitud laenulepingu nr L2700216477 sõlmimisel laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastavalt laenulepingu ajal kehtinud VÕS §-le 4032, siis on kostjal õigus nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu esitab kostja apellatsioonimenetluses tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab laenuandja poolt laenulepingu nr L2700216477 vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kahju nõude 1 359.40 eurot hageja poolt kostja vastu esitatud nõudega. Vaidlust ei ole nõude kvalifitseerimises, mistõttu ei tõusetu küsimust võimalikust kohtu selgitamiskohustuse rikkumisest (vrdl RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Esmalt ei jaga kolleegium kostja seisukohta, et tasaarvestusavalduse esitamist saab võrdsustada menetlusseaduses reguleeritud aegumise vastuväite esitamise õigusega apellatsiooniastmes ka juhul, kui aegumise kohaldamist esimese astme kohtus ei ole nõutud. Erinevalt tasaarvestuse vastuväitest on aegumise vastuväide menetluslik vastuväide, mille kohta on TsMS § 651 lg-s 2 kehtestatud erand, vastavalt millele saab aegumise kohaldamist taotleda esmakordselt ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja arusaamaga, et kuna tasaarvestusavalduse esitamiseks ei pea Riigikohtu seisukohtade järgi vastuhagi esitama, võib tasaarvestusavalduse esitada kohtumenetluses igal ajal. Kolleegium selgitab, et menetluses uusi väiteid, tõendeid ja vastuväiteid saab esitada üksnes juhul, kui seadus seda võimaldab. Kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja vastuväited ning tõendid tuleb reeglina esitada maakohtu menetluses, selleks ettenähtud menetlusetappides. Arvestades, et kostja tugines maakohtus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, oli tal VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel õigus nõuda laenulepingu nr L2700216477 puhul usalduskahju hüvitamist, millise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada krediidi tagastamise nõudega. Seega oli tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olemas maakohtu menetluse ajal, mistõttu tuli tasaarvestusavaldus esitada maakohtu menetluses (TsMS § 329 lg 1). Apellatsioonimenetluses saab uusi tõendeid ja asjaolusid esitada üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel (TsMS § 652). Ka siis tuleb vastava taotluse apellatsioonimenetluses esitamist põhjendada, st kohtule tuleb esitada asjaolud, mis apellatsioonimenetluses konkreetse vastuväite esitamist

5(7)

Tsiviilasi nr 2-18-134930 võimaldavad. Selliseid asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud. Nendel asjaoludel ei ole alust ringkonnakohtul kostja tasaarvestuse vastuväidet arvestada.

10.Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause ei piira vaid lepingust tulenevaid kohustusi, vaid viitab kõigile võlasuhtega kaasnevatele kohustustele (v.a saadud laenu tagastamise ja vähenenud intressi tasumise kohustus), mistõttu ei ole hagejal alust nõuda kostjalt viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, samuti mitte kohtumenetlusega seotud kulusid. Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (VÕS § 4034 lg 7). Kolleegium leiab, et tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 teise lause mõttes käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Sätet ei kohaldata tsiviilkohtumenetluses tekkivate kulude hüvitamise suhtes, mille hüvitamise kohta on TsMS-is eriregulatsioon.
12.Samuti on maakohus kohaldanud õigesti materiaalõigust, kui leidis, et laenulepingute ülesütlemisel on täidetud VÕS § 416 tingimused. Asjaolu, et maakohus on tuvastanud käesolevas menetluses laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, ei tähenda, et selle rikkumise tagajärjena intressi vähenemist ja muude tasude nõudmise keeldu (VÕS § 4034 lg-s 7 ja 8) saaks arvestada tagasiulatuvalt laenulepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamisel. Olukorras, kus laenulepingu ühepoolselt ülesütlemise eelduseks on, et laenusaaja on täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgneva laenu ja intressimaksega viivituses, on maakohus õigesti laenulepingu ülesütlemise kontekstis hinnanud nimetatud eeldusi ülesütlemisavalduse esitamise ajaga.
13.Kostja leiab endiselt, et puudus alus sissenõudmiskulude väljamõistmiseks, sest nendes ei ole lepingus kokku lepitud. Maakohus on õigesti märkinud, et sissenõudmiskulude hüvitamist saab nõuda kahju hüvitamise sätete alusel (VÕS § 115 lg 1), mida piirab tarbija vastu esitatud nõude puhul VÕS § 1132. Maakohus on tuvastanud, millal ja kuhu (laenulepingutes märgitud aadressile) on meeldetuletuskirjad saadetud (maakohtu otsuse VII punkt). Kostja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et ta ei ole hageja saadetud meeldetuletuskirju kätte saanud, mistõttu on põhjendamatud väited, et hageja ei ole meeldetuletuskirjade saatmist kostjale täiendavalt tõendanud.
14.Eeltoodust tulenevalt ei saaks apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselgelt rahuldada. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus seetõttu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, nendele käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust vastaspoolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud

6(7)

Tsiviilasi nr 2-18-134930 rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas apellandi väidetele.

15.Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on esitatud digitaalselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.
16.Kuna ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna apellatsioonkaebust ei edastatud vastaspoolele, ei tekkinud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis hüvitatavaid menetluskulusid. Seetõttu ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
17.TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi on kostjal õigus taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen

/allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.07.20262-26-107585/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-110489/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja