Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS 06.03.2017 laenulepingu nr x, mille alusel kohustus Coop Finants AS andma kostjale laenu 1600.00 eurot, osamaksega 47.71 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 14.90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 35.00 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Lisaks sõlmisid Coop Finants AS (varem ETK Finants) ja kostja 05.06.2015 laenulepingu nr X, mille alusel kohustus Coop Finants AS andma kostjale laenu 3000.00 eurot osamaksega 119.34 eurot kuus 36 kuuks intressimääraga 13.90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 60.00 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma osamaksete kaupa vastavalt maksegraafikule. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid maksekohustusi, mistõttu saatis Coop Finants AS kostjale 27.04.2018 laenulepingute ülesütlemise hoiatuse. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles Coop Finants AS 28.05.2018 lepingud üles. Enne hagiga kohtusse pöördumist saatis Intrum Estonia AS sissenõudmisosakond kostjale alates 06.07.2018.a. korduvalt kohtuväliseid nõudeid kohustuse täitmiseks, pidas kostjaga e-kirjavahetust ja telefonikõnesid, millest tulenevalt nõuab hageja kostjalt sissenõudekulu 50.00 eurot kooskõlas võlaõigusseaduse § 1132 lg 2 p-ga 3. AS Coop Finants on 31.05.2018 nõuete loovutamise lepinguga loovutanud antud nõude koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega Intrum Justitia Debt Finance AG-le. Intrum Justitia Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS. Teade nõude loovutamisest on kostjale saadetud ka 30.06.2018. Hageja on seisukohal, et Intrum Debt Finance Ag endine ärinimi oli Intrum Justitia Debt Finance Ag. Kostja väide makserekvisiitide puudumise kohta võla loovutamise teates on väär, kuna hagiavalduse lisast nähtub, et pangarekvisiidid on olemas. Hagiavaldusele lisatud volikirjast nähtub, et Intrum Debt Finance AG on volitanud Intrum Estonia AS-i esindama Intrum Debt Finance AG-d Intrum Debt Finance AG võlgnike vastu erinevates kohtumenetlustes, samuti rahaliste õiguste vastuvõtmisel. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, kuna kostja tugines kehtetule sättele ning ei ole välja toonud, milles vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine seisnes. Hageja selgitab, et on hinnanud kostja krediidivõimekust kostja poolt esitatud andmete ning viimase kuue kuu konto väljavõtte alusel. Lisaks oli teostatud päring Krediidiinfosse kontrollimaks maksevõimet - kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Hageja leiab, et VÕS § 14 lg 1 kohaselt kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Seega laenuandja sai eeldada, et kostja esitas enda kohta tõeseid andmeid ja esitatud andmed kinnitavad kostja krediidivõimelisust. Lisaks nähtus kostja konto väljavõttest, et kostja on saanud ka mõnel kuul üle 2000.00 euro netopalgana ning kostjal puudusid kehtivad maksehäired. VÕS § 4034 lg 1 alusel omandatud teabe põhjal võis laenuandja eeldada, et selline sissetuleku juures nagu kostjal oli, oli kostja võimeline laenu tagasimakseid teostama. Hageja esitas kohtule maksekorraldused, millest nähtuvad laenusummade väljamaksmised nõudeliikide kaupa.

Hageja ei nõustu ka kostja vastuväitega viivise päevamäära avaldamise kohustuse kohta laenulepingus, kuna kostja tugineb taaskord seaduse sättele, mida ei eksisteeri. Hageja selgitab, et võlausaldaja on kohustatud esitama Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel viivise aasta-ja päevamäära, mitte lepingus endas. Hageja on saatnud meeldetuletuskirjad kostja poolt antud lepingus märgitud aadressile - x järgevatel kuupäevadel: 06.07.2018, 20.07.2018, 24.08.2018, 26.11.2018. Antud juhul on hageja saatnud 4 kirja, seega vastavalt VÕS § 1132 kirjade eest on nõudnud 35.00 eurot ja 15.00 eurot moodustavad kõikvõimalikud võla sissenõudmiseks tehtavate toimingute kulud. Hageja peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et kuivõrd sissenõudmiskulude nõudmise õigus tuleneb seadusest, ei ole vajalik pooltel eraldi lepingus kokku leppida sissenõudmiskulude kokkulepe. Hageja selgitab, et hagiavalduse p-s 1.7 välja toodud võlateadete tasusid nõuab endine võlausaldaja lepingu kehtivuse ajal vastavalt VÕS § 1132 lg-le 1 ja hageja nõuab võlateadete tasusid peale lepingu lõppemist vastavalt VÕS § 1132 lg-le 2. Hageja on hagiavaldusse märkinud, et ülesütlemise hoiatus on saadetud 27.04.2018 kostja poolt nimetatud aadressile ning hoiatus on kostja poolt kätte saadud 02.05.2018. Laenulepingute ülesütlemise teatis on saadetud 28.05.2018 kostja poolt nimetatud aadressile ning kostja on selle kätte saanud 14.06.2018. Hageja on esitanud tõendid nimetatud asjaolude kohta. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus summas 2296.18 eurot (sh tähtajaks tagastamata põhiosa 2091.42 eurot, tasumata intress 131.18 eurot, viivitusintressid ja võlateadete tasud 66.38 eurot ning lepingute haldamisega seotud muu kulu 7.20 eurot), sissenõudekulud 50.00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga summas 215.04 eurot ja jooksev viivis 13.90% aastas 2091.42 eurolt alates 23.02.2019.a. kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskulud summas 275.00 eurot ning viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, vaid vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1020.00 eurot (summa ei sisalda käibemaksu). Kostja ei tunnista hagi, kuna hageja pole kostja võlausaldaja. Hagile lisatud 28.05.2018 laenulepingu ülesütlemise teatise kohaselt loovutas AS Coop Finants võlanõude Intrum Justitia Debt Finance AG-le. Hageja nime muutuse täpne aeg ei ole teada. Äriregistri väljavõttest nähtub, et hagejat puudutavaid andmeid on viimati avaldatud 23.03.2018. Kõik hagile lisatud kirjad on koostatud pärast 23.03.2018. Lisaks ei sisalda võla loovutamise teade makserekvisiite, kuhu kostja oleks saanud oma väidetavaid kohustusi täita. Asjas pole esitatud ühtki dokumenti, millest nähtuks hageja või Intrum Estonia AS õigus kostjale nõudeid esitada. Hagile lisatud D Ni volikiri on väljastatud hageja ehk mitte võlausaldaja poolt D N isiklikult, mitte Intrum Estonia AS-le. Asjaolu, et volituse saajat D Ni nimetatakse volikirjas Intrum Estonia AS töötajana, ei tee tööandjat veel volituse saajaks. Hagile lisatud volikirjast tuleneb üheselt, et volitus on antud D Nile isiklikult, mistõttu pole Intrum Estonia AS-l mingeid volitusi, sealhulgas volitust raha vastuvõtmiseks. Kostja vaidleb hagile vastu ka sisuliselt. Hagis esitatud võlanõue on ebaselge ja õigustamatu mitmest aspektist. Hagi aluseks olevad laenulepingud on tarbijakrediidilepingud. Kostja on seisukohal, et algne võlausaldaja on laenulepingute sõlmimisega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Käesolevas asjas pole krediidiandja piisava põhjalikkusega kogunud ja analüüsinud kostja krediidivõimelisust puudutavaid andmeid ja on

seega rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Kui laenuandja oleks analüüsinud konto väljavõtteid, oleks ta näinud, et kostja elas sisuliselt aina uute laenude najal. Hageja seisukohast ei nähtu, et andmeid oleks kogutud piisavalt. Sellega rikkus laenuandja vastutustundliku laenamisega seotud kohustusi, mistõttu VÕS §4034 lg-st 7 tulenevalt ei või kostjalt lisaks laenusumma tagastamisele nõuda muud kui intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras ehk perioodil kuni 30. juunini 2016 0,05% ja alates 01. juulist 2016 0% aastas. Hageja pole tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale ega mitte kuidagi selgitanud oma võlanõude kujunemist. Hageja seisukohast nähtub, et osaliselt on kostja makseid liigitatud kahjuhüvitisteks ja viiviseks, millele puudub alus. VÕS § 403 lg 1 p 11 kohaselt tuleb tarbijakrediidilepingus viivisemäär avaldada aasta- ja päevamäärana. Hagi aluseks olevates laenulepingutes on viivis lepingute punkti 6.1. kohaselt võrdne intressimääraga, intressimäär on lepingus avaldatud vaid aastamäärana, seega ei ole täidetud seadusest tulenev nõue viivise päevamäära avaldamise osas. VÕS § 408 lg 10 kohaselt kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras. Hageja on ekslikult leidnud, et viivise päevamäär tuleb VÕS § 4031 lg 1 p-st 11 tulenevalt avaldada vaid Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. VÕS § 404 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab see olema avaldatud ka lepingus. Kostja vaidleb vastu ka sissenõudmiskuludele. Hagiavaldusest ei selgu, millise kirja eest millist summat hageja nõuab, millal ja kuhu need kirjad saadeti. Hagiavaldusest ei nähtu ka lepingulist alust sissenõudekulude hüvitamise nõudmiseks. Lisaks märgib kostja, et hagiavalduse resolutsiooni punktis 2 nõuab hageja muuhulgas võlateadete tasusid ning punktis 3 sissenõudekulusid, mis on sisult kattuv nõue. Lisaks eelpool öeldule vaidlustab kostja ka laenulepingute ülesütlemise kehtivuse. Hagiavaldusest ei nähtu, kas laenulepingute ülesütlemine on toimunud õiguspäraselt vastavuses VÕS § 416 nõuetega. Hageja peab tõendama muuhulgas ülesütlemisteate kättesaamist kostja poolt. Ülesütlemine on lubatud, kui võlgnik on võlgu vähemalt kolme kuu maksed. Kohtuotsuse põhjendused I Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ja Coop Finants AS (varem ETK Finants, edaspidi nimetatud ka „laenuandja“) sõlmisid 05.06.2015 laenulepingu nr X (dtl 44-48) ja 06.03.2017 laenulepingu nr x (dtl 38-43). Tegemist on tarbijakrediidilepingutega. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja ei ole kohaselt täitnud lepingutest tulenevaid maksekohustusi.

Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. II Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on omandanud nõude, mille on esitanud kostja vastu. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt astub uus võlausaldaja nõude loovutamisega senise asemele. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Intrum Estonia AS esitas Intrum Debt Finance AG esindajana kostjale 30.06.2018 teate nõude loovutamisest (dtl 54), mille kohaselt AS Coop Finants loovutas 31.05.2018 nõude kostja vastu koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega Intrum Debt Finance AG-le ning Intrum Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS (registrikood 10036074). Teade sisaldab nõude summat ja vajalikke makserekvisiite nõude täitmiseks. 19.02.2019 teatises nõude loovutamise kohta (dtl 51) teatas AS Coop Finants, registrikood 12087992 (endine Krediidipank Finants AS, registrikood 12546980), et on loovutanud Intrum Justitia Debt Finance AG-1e, registrikood СНE-100.023.266, kõik nõuded H S (isikukood x) vastu, mis tulenevad laenulepingutest nr L2700529258 ja X. Intrum Debt Finance AG registrikaardi väljavõtte (dtl 65) kohaselt seisuga 12.12.2018 on hageja endine ärinimi Intrum Justitia Debt Finance AG ning registrikood СНE-100.023.266. Coop Finants AS on esitanud kostjale teatise nõude loovutamise kohta 19.02.2019, s.o pärast hageja poolt ärinime muutmist, kuid nõude loovutamise teatisest nähtub hageja registrikood, mis vastab hageja äriregistri väljavõttest nähtuvale registrikoodile. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et tegemist on sama isikuga ning nõue on läinud üle Intrum Debt Finance AG-le. Kostjal puudus alus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kuna Coop Finants AS esitas kostjale 19.02.2019 kirjaliku teate nõude loovutamise kohta vastavalt VÕS § 172. III Pooled vaidlevad selle üle, et Intrum Estonia AS-il puudub volitus Intrum Debt Finance AG esindamiseks. Intrum Debt Finance AG (registrikood СНE-100.023.266) on 26.06.2018 volikirjaga (dtl 60) volitanud Intrum Estonia AS-i (registrikood 10036074) töötajat D Ni esindama Intrum Debt Finance AG-d mh hagimenetluses kõigi õigustega, mis seadusest ja muudest õigusaktidest tulenevalt on ette nähtud lepingulisele esindajale, samuti rahaliste õiguste vastuvõtmisel. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt toimub volituse andmine esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele.

Antud juhul on volikiri väljastatud D Nile, kui Intrum Estonia AS-i töötajale, mitte kui eraisikule. Volituse sisu ja ulatuse määramiseks tuleb lähtuda esindatava poolt volituse andmiseks tehtud tahteavalduse sõnastusest. Esindatav on märkinud volikirja, et volitab Intrum Estonia AS-i töötajat, kui esindatav oleks soovinud volitada D Ni kui eraisikut, poleks esindatav märkinud volikirja, et tegemist on Intrum Estonia AS-i töötajaga. Eelnevast tulenevalt ei ole D Nil isiklikult õigust võtta vastu Intrum Debt Finance AG-le kuuluvaid rahalisi õigusi, vaid nimetatud õigus on Intrum Estonia AS-il, mis tähendab, Intrum Estonia AS on õigustatud kostjalt võlgnevusi sisse nõudma. IV VÕS § 403 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Laenulepingud on sõlmitud 05.06.2015 ja 06.03.2017. 05.06.2015 sõlmitud laenulepingu sõlmimise hetkel kehtis VÕS § 4032, mille lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Hetkel kehtivas võlaõigusseaduses reguleerib vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist § 4034. Nimetatud säte kehtis ka 06.03.2017 laenulepingu sõlmimise hetkel. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4032 lg 11 ja VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4032 lg 2 kohaselt teavitab krediidiandja tarbijat tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 11 viidatud teabe peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Nii VÕS § 4032 lg 7 kui ka VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist krediidiandja. Laenuandja on antud juhul küsinud kostjalt enne lepingute sõlmimist infot kostja tööandja, igakuise netosissetuleku ja igakuiste kohustuste suuruse ning töötatud aja kohta. Vaidlus puudub asjaolu osas,

et kostja on esitanud enne laenulepingute sõlmimist laenuandjale küsitud andmed. Kostja esitas 05.06.2015 laenu taotlemiseks järgmised andmed: - tööandja: Kaitsevägi; - igakuine netosissetulek: 1000.00 eurot; - igakuised kohustused: 350.00 eurot; - töötatud aeg: üle 3 aasta. Kostja esitas 06.03.2017 laenu taotlemiseks järgmised andmed: - tööandja: Kaitsevägi; - igakuine netosissetulek: 1206.00 eurot; - igakuised kohustused: 450.00 eurot; - töötatud aeg: üle 3 aasta. Lisaks esitas kostja laenuandja nõudmisel 06.03.2017 viimase kuue kuu konto väljavõtte. Enne 05.06.2015 sõlmitud laenulepingut laenuandja kostjalt konto väljavõtet ei küsinud. Hageja on märkinud, et kostja maksevõime kontrollimiseks tehti päring Krediidiinfosse, kuid nimetatud asjaolu kohta tõendid puuduvad. Kostja on 27.08.2019 seisukohas märkinud, et kostja konto väljavõttelt nähtub, et kostja on võtnud laenu vähemalt kümnelt erinevalt laenuandjalt, kellele kostja tegi laenumakseid, sh Coop Finance AS, Inbank AS, Placet Group OÜ, IPF Digital Estonia OÜ, I-Makse OÜ, Snel Grupp OÜ (BestCredit OÜ), Creditstar Estonia OÜ, Bondora AS, SVEA Finance OÜ, BB Finance OÜ. Kostja elas aina uute laenude najal, enne igakordset palgalaekumist oli kostja kontojääk sisuliselt nullis, kostja 6-kuulise perioodi lõppsaldo oli positiivne (6.75 €) ainult tänu 17.10.2016 Bondora AS-lt saadud laenule summas 6113.25 eurot. Kostja arvates oleks laenuandjal pidanud kostja esitatud andmeid sissetuleku ja kohustuste kohta hinnates tekkima põhjendatud kahtlus, miks kostja uut laenu vajab, kui kostjal jääb igakuiselt 650.00 – 750.00 eurot raha üle ning laenuandja oleks pidanud kontrollima, kui suured kostja tegelikud kulud on. Kohus nõustub kostja vastuväidetega laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta ning on seisukohal, et laenuandja ei ole toiminud kostja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Laenuandja on küsinud enne 05.06.2015 laenulepingu sõlmimist kostjalt andmeid vaid kostja sissetuleku ja kulutuste kohta ning lähtunud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja paljasõnalistest väidetest, neid kontrollimata. Enne 06.03.2017 laenulepingu sõlmimist on laenuandja lisaks eelnimetatud andmetele küsinud kostjalt ka viimase kuue kuu konto väljavõtet. Laenuandja oleks pidanud kostja krediidivõimelisuse kontrollimisel küsima kostjalt täiendavaid andmeid ka enne 05.06.2015 laenulepingu sõlmimist, et veenduda kostja poolt esitatud teabe õigsuses. Kohus ei nõustu kostjaga, et 05.06.2015 sõlmitud laenulepingule saab kohaldada VÕS 4034 lg 7, kuna nimetatud regulatsioon on jõustunud 21.03.2016. Puudub alus regulatsiooni kohaldamiseks tagasiulatuvalt 05.06.2015 sõlmitud lepingule. Riigikohtu 31.01.2018 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-14-21710 on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Kostja ei ole antud juhul esitanud nõuet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks, mistõttu ei vähenda kohus 05.06.2015 laenulepingust tulenevat kostja nõuet intressi vähendamise ega muude laenulepingust tulenevate tasude võrra.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus selgitab, et tarbijal on kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave, mis on vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastav põhimõte tuleneb ka VÕS § 14 lg 1 teisest lausest, mille kohaselt peavad isikud üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitama tõeseid andmeid. Täielik teave oma sissetulekute, varalise seisundi ja teiste varaliste kohustuste kohta eelkõige tarbijal endal. Kostja poolt laenuandjale esitatud konto väljavõttest nähtub, et kostja on võtnud mitmeid kiirlaene, seega on kostjal laenukohustusi veel vähemalt kümne erineva krediidiandja ees, kellele kostja väljamakseid on teinud. Kostja poolt esitatud teabe ning kostja konto väljavõtte võrdlemisel ilmneb, et kostja ei ole esitanud laenuandjale täielikku teavet ning on varjanud laenuandja ees osaliselt oma varalisi kohustusi. Tarbija poolt tahtlikult teabe esitamata jätmine kujutab endast tarbija lepingueelsete kohustuste rikkumist, mille tagajärjeks on krediidiandja poolt tarbija krediidivõimelisuse vale hindamine, millisel juhul ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 4034 lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Samas tuleb tarbija poolt teabe esitamata jätmise puhul silmas pidada krediidiandja kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega ja kontrollida tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-tele 3 ja 4. Seega kui tarbija kinnitab, et tal ei ole teisi finantskohustusi, kuid samas nähtub tarbija pangakonto väljavõttelt teave, millest võib järeldada teiste finantskohustuste olemasolu, ei ole krediidiandja üles näidanud piisavat hoolsust, kui ta lähtub tarbija krediidivõimelisuse hindamisel üksnes tarbija esitatud andmetest. Sellisel juhul ei saa krediidiandja tugineda lg 7 viimasele lausele, kuna tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamine on põhjustatud krediidiandja enda kohustuste rikkumisest. Riigikohus on oma 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 märkinud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks. Antud juhul on kostja esitanud laenuandjale oma konto väljavõtte, mille analüüsimisel sai laenuandja järeldada, et kostjal on teisi laenukohustusi, mis ületavad tegelikkuses kostja poolt esitatud andmetes väljatoodud summat. Lisaks nähtub kostja konto väljavõttelt, et kostja võttis pidevalt uusi laene, et täita eelmisi laenukohustusi ning kostja raha oli igaks järgmiseks palgapäevaks sisuliselt otsas. Laenuandja oleks piisava hoolsuse korral pidanud küsima kostjalt täiendavaid andmeid kostja tegelike kohustuste suuruse kohta kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet 06.03.2017 laenulepingu sõlmimisel.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tuleb 06.03.2017 sõlmitud laenulepingu intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kokkulepitud intressimääraks on antud juhul 14.90% aastas. VÕS §-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 06.03.2017 laenulepingu sõlmimisest on 0.00%, seega tuleb laenulepingule kohaldada intressimäära 0.00%. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale ka muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest, leppetrahvi nõuete, sissenõudmiskulude ega vara väärtuse vähenemisest tekkinud nõuete täitmise kohustusest. Eelnevast tulenevalt on kostja vastavalt 06.03.2017 sõlmitud laenulepingule kohustatud tagastama laenu põhiosa, millele lisandub viivis ja sissenõudmiskulu. Tagasimaksmisele kuuluvast summast tuleb maha arvestada laenulepingu sõlmimise tasu, intress ja haldustasu. 06.03.2017 sõlmitud laenulepingu alusel on kostja tasunud 580.87 eurot (põhiosa 171.01 eurot, intress 343.90 eurot, haldustasu 9.90 eurot, kahjuhüvitis ja viivistasu 21.06 eurot, lepingutasu 35.00 eurot), mis tuleb arvestada laenu põhiosa katteks. Seega kuulub kostja poolt tasumisele laenu põhiosa summas 1019.13 eurot. V Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud ega selgitanud võlanõude kujunemist. Hageja on esitanud kohtule maksekorraldused (dtl 99-100), millelt nähtub, et laenuandja on kostjale 05.06.2015 sõlmitud lepingu alusel laenu välja maksnud 08.06.2015 summas 2940.00 eurot (maha on arvestatud lepingu sõlmimise tasu 60.00 eurot) ning 06.03.2017 sõlmitud lepingu alusel 07.03.2017 summas 1565.00 eurot (maha on arvestatud lepingu sõlmimise tasu 35.00 eurot). Hageja on lähtunud kostja poolt maksete tegemisel VÕS § 415 lg 2 sätestatud kohustuste täitmise järjekorrast. VI Kostja vastuväidete kohaselt tuleb VÕS § 4031 lg 1 p 11 ja § 404 lg 2 p 2 kohaselt tarbijakrediidilepingus viivisemäär avaldada aasta- ja päevamäärana. Hagi aluseks olevates laenulepingutes on viivis lepingute punkti 6.1. kohaselt võrdne intressimääraga, intressimäär on lepingus avaldatud vaid aastamäärana, seega ei ole täidetud seadusest tulenev nõue viivise päevamäära avaldamise osas. 05.06.2015 sõlmitud laenulepingule kohalduva võlaõigusseaduse redaktsiooni § 4031 lg 1 p 11 kohaselt tuleb laenulepingus esitada kohaldatav viivise määr maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega ei tulene seadusest nõuet esitada viivis aasta- ja päevamäärana 05.06.2015 sõlmitud laenulepingus. Kohus nõustub kostjaga, et 07.03.2017 sõlmitud laenulepingus ei ole märgitud kohaldatavat viivise aasta- ja päevamäära maksetega viivitamise korral, milline nõue tuleneb kehtiva seaduse kohaselt VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 11. Tulenevalt VÕS § 404 lg 2 p 2 tuleb viivisemäär näidata nii aasta- kui päevamäärana ka tarbijakrediidilepingus endas, mitte ainult Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. VÕS § 408 lg 10 kohaselt kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras. Eelnevast tulenevalt on hagejal 07.03.2017 sõlmitud laenulepingu alusel õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, milleks on 8,00% aastas.

VII Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 50.00 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Antud juhul on hageja nõue kostja vastu üle 1000.00 euro. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja on esitanud kostjale meeldetuletuskirjad kostja poolt laenulepingutes märgitud aadressile Välja tn 4-35, Tallinn. Meeldetuletuskirjad on esitatud järgmistel kuupäevadel 06.07.2018 (dtl 55), 20.07.2018 (dtl 56), 24.08.2018 (dtl 57), 26.11.2018 (dtl 58). VÕS § 1132 lg 2 mõte on piirata sissenõudmiskulude hüvitamist. Säte ei sisalda iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks. Säte ei nõua, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid tõendama. Sissenõudmiskulude jaoks sätestatud ülempiir hõlmab lisaks meeldetuletuskirjadele kõikvõimalikud võla sissenõudmiseks tehtavate toimingute kulud (nt helistamine, võlgnikuga kohtumine, võimalikud registripäringud). Hageja ei ole esitanud lisaks meeldetuletuskirjade saatmisele täiendavaid tõendeid hageja poolt tehtud toimingute kohta, mis oleks aluseks sissenõudmiskulude hüvitamisel. Kohus rahuldab osaliselt hageja nõude kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamiseks vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud summas 35.00 eurot. VIII Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 1 alusel võlateadete tasu ja viivitusintresse summas 66.38 eurot (06.03.2017 laenulepingu puhul 16.43 eurot ja 05.06.2015 laenulepingu puhul 49.95 eurot). Hageja nõuab iga meeldetuletuskirja eest tasu 5.00 eurot, millele lisandub viivis. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole esitanud tõendeid lepingu kehtivuse ajal laenuandja poolt kostjale meeldetuletuskirjade saatmise kohta, mistõttu on nimetatud asjaolu tõendamata. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja VÕS § 1132 lg 1 tulenev nõue kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamiseks summas 66.38 eurot tuleb jätta rahuldamata. IX Pooled vaidlevad laenulepingute ülesütlemise kehtivuse üle. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel.

Laenulepingute p 11.2 kohaselt on laenuandjal õigus ühepoolselt ja ennetähtaegselt leping üles öelda, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva laenu ja intressi osamaksega ja laenuandja on andnud laenusaajale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et laenuandja ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Coop Finants AS saatis kostjale 27.04.2018 laenulepingute ülesütlemise hoiatuse (dtl 49), mille kohaselt palus laenuandja kostjal laenulepingutest tulenev võlgnevus tasuda hiljemalt 25.05.2018, vastasel korral on laenuandjal õigus laenulepingud üles öelda. Ülesütlemise hoiatuse on kostja kätte saanud 02.05.2018 (dtl 101). Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja laenulepingud üles 28.05.2018, esitades kostjale laenulepingute ülesütlemise teatise (dtl 50). Kostja on teatise kätte saanud 14.06.2018 (dtl 102). Kostja on vastavalt hageja poolt esitatud andmetele 05.06.2015 laenulepingust tulenevate maksete tasumisega viivituses alates 05.01.2018 ning 06.03.2017 laenulepingust tulenevate maksete tasumisega alates 10.03.2018. Nimetatud asjaolu osas puudub poolte vahel vaidlus. 05.06.2015 laenulepingust tulenev igakuine osamakse tasumise tähtpäev oli iga kuu 5. kuupäeval (dtl 44) ning 06.03.2017 laenulepingust tulenev igakuine osamakse tasumise tähtpäev oli iga kuu 10. kuupäeval (dtl 38). Laenuandja ütles lepingud üles 25.05.2018. Seega oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Laenuandja on lepingu p-st 11.2 tulenevalt andnud kostjale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid kostja ei täitund oma kohustust ka täiendava tähtaja jooksul. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et laenuandja poolt laenulepingute ülesütlemine on kehtiv. X Eelnenut arvesse võttes leiab kohus, et Intrum Debt Finance AG hagi H S vastu võlgnevuse väljamõistmiseks on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 05.06.2015 sõlmitud laenulepingust nr X tuleneva põhivõlgnevuse summas 662.43 eurot, tasumata intressi summas 45.69 eurot, haldustasu summas 4.50 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 06.03.2017 sõlmitud laenulepingust nr x tuleneva põhivõlgnevuse summas 1019.13 eurot. Kohus mõistab VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud summas 35.00 eurot. Tulenevalt VÕS § 408 lg 10 rahuldab kohus hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise osas osaliselt ning mõistab 06.03.2017 sõlmitud laenulepingust nr L2700529258 tuleneva viivise välja viivisemääraga 8,00% aastas. Viivis tuleb määrata alates ülesütlemisele järgnevast päevast 29.05.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni 22.02.2019. 05.06.2015 sõlmitud laenulepingu p 6.1 kohaselt on viivise määraks intressimäär ning intressimääraks on 13,90% aastas. Viivis 05.06.2015 sõlmitud laenulepingu nr X põhivõlgnevuselt on seega 68.11 eurot. Viivis 06.03.2017 sõlmitud laenulepingu nr x põhivõlgnevuselt on 60.31 eurot. Kohus rahuldab osaliselt hageja nõude kostja vastu jooksva viivise väljamõistmiseks alates 23.02.2019 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja jooksva viivise 05.06.2015 sõlmitud laenulepingust nr X tulenevalt põhivõlgnevuselt summas 662.43 eurot määras 13,90% aastas alates 23.02.2019 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni

ning 06.03.2017 sõlmitud laenulepingust nr x tulenevalt põhivõlgnevuselt summas 1019.13 eurot määras 8,00% aastas alates 23.02.2019 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Kohus leiab, et kuivõrd hageja esitas nõude kogusummas 2851.93 eurot, mille kohus rahuldas 2068.78 euro ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 73% ulatuses kostja kanda ja 27% ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.