1.Tallink Grupp OÜ (hageja) esitas 22. veebruaril 2018 Harju Maakohtusse hagi APPLAFORD TRANSPORT OÜ (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 82 999 eurot 85 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 101 579 eurot ja viivis põhivõlalt 0,5% päevas alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse (liiklusregistrisse kostjale kuuluvatele sõidukitele kohtuliku registerpandi seadmiseks), mille maakohus 26. veebruari 2018. a määrusega rahuldas.
2-18-2908
1.1.Hageja väitel sõlmisid hageja, aktsiaselts TALLINK, Tallink Silja Oy ja OÜ APPLAFORD ES TRANSPORT & LOGISTICS (pankrotis, edaspidi võlgnik) 23. detsembril 2012 tähtajatu soodushinna lepingu nr 105. Lepingu alusel oli hageja kui vedaja kohustatud vedama võlgniku veokeid hageja opereeritavatel laevadel. Võlgnik ei ole tasunud hageja tehtud vedude eest ajavahemikul 20. aprillist 2017 kuni 26. juulini 2017 esitatud arveid kogusummas 82 999 eurot 85 senti. Aktsiaselts TALLINK ja Tallink Silja Oy on loovutanud oma nõuded hagejale.
1.2.Hageja esitas 9. novembril 2017 võlgniku vastu hagi võla ja viivise väljamõistmiseks.
31.jaanuari 2018. a määrusega jättis kohus hagi pankrotiseaduse § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnik viinud oma majandustegevuse üle uude äriühingusse, s.o kostjasse. Võlgnik oli transpordiettevõte, kelle majandustegevuse sisuks oli kaupade transport talle kuuluvate veokitega. Samade veokite omandiõigus on üle antud kostjale. Kuivõrd äriühingu identiteet ja peamine vara, mille abil teostas võlgnik oma majandustegevust, on üle läinud kostjale, on toimunud võlgniku ettevõtte üleminek kostjale ja kostja vastutab võlaõigusseaduse (VÕS) § 183 lg 1 alusel enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest.
1.3.Hageja leiab, et ettevõtte ülemineku eeldused on täidetud. Juhtorganid ja omanike ring kattuvad. Alates kostja asutamisest on selle juhatuse liikmed olnud Ivo Männik (kuni 15. jaanuarini 2018) ja Raivo Nirk ning alates 21. veebruarist 2018 on juhatuse liige Ingrid Nirk, kes on R. Nirgi abikaasa. Võlgniku juhatuse liige on alates 2. augustist 2011 olnud R. Nirk. Alates 16. novembrist 2017 on kostja ainuosanik Made by Ingrid OÜ, mille ainuosanik on I. Nirk. Alates 11. septembrist 2003 on R. Nirk olnud kostja osanik. Kahe äriühingu kontaktandmed on samad. Äriregistri andmetel on nii kostja kui ka võlgniku sidevahendiks mobiiltelefon +372 507 8397. E-krediidiinfo andmete kohaselt on nii võlgniku kui ka kostja sidevahendiks e-post [email protected]. Lisaks kasutavad mõlemad äriühingud enda ärinimes sõna „Applaford“. Samuti kattuvad võlgniku ja kostja majandustegevus ning toimunud on materiaalsete vahendite üleminek. Alates 21. juunist 2012 on võlgniku põhitegevusalaks äriregistri andmetel veoste ekspedeerimine. Sama põhitegevusala on märgitud ka kostja äriregistri andmetesse. Võlgnikule kuulunud üheksa sõiduki omand on üle läinud kostjale. Kostja on alates 2017. a III kvartalist tasunud riiklikke makse. Enne seda kostjal tegevus puudus. See aeg langeb kokku ajaga, mil võlgnik andis kostjale üle olulise osa oma sõidukitest (7. juuni 2017 ja 17. november 2017). On tõenäoline, et võlgnikult on kostjale üle läinud ka kliendi- ja hankijasuhted. Seda seetõttu, et kostja jätkab võlgniku tegevust, sest kostjale on üle läinud suur osa võlgniku sõidukitest, võlgniku ja kostja ärinimi on klientide jaoks sarnane ning kostjal ei ole iseseisvat kodulehekülge. Võlgnik ja kostja kasutavad sama kaubamärki, mille järgi kliendid neid ära tunnevad – „Applaford“. Kuivõrd ajutise halduri aruande kohaselt andis võlgnik enda majandustegevuseks vajaliku vara kostjale üle 7. juunil 2017 ja
17.novembril 2017, siis oli ettevõte kostjale üle läinud hiljemalt 17. novembril 2017. Hageja nõuded on muutunud sissenõutavaks ajavahemikus 5. mai 2017 kuni 10. august 2017.
1.4.Sõidukite müügi eesmärk oli jätkata sama majandustegevusega, mida teostas võlgnik – kaupade transport veoautodega. Sõidukite ostmisest (juuni või november 2017. a) kuni 19. jaanuarini 2018 kasutas kostja sõidukeid ise, seejärel rentis I.V.R. Trans OÜ-le. I.V.R. Trans OÜ sai veoseveo load alates 19. jaanuarist 2018. Sel põhjusel on ka äriregistris märgitud kostja põhitegevusalaks veoste ekspedeerimine. I.V.R. Trans OÜ äritegevust korraldab samade isikute ring (I. Männik, R. Nirk, I. Nirk), mis korraldab kostja äritegevust. Ei ole tähtsust, kas kostja kasutab võlgnikult omandatud sõidukeid kaupade vedamiseks ise või rendib kaupade vedamiseks endaga seotud isikule (asutajale), kes teeb vedusid ja saab selle eest tasu, mille maksab rendina edasi kostjale. Ettevõtte identiteet on mõlemal juhul jäänud samaks. Pärast seda, kui hageja hakkas kostjalt nõudma kohustuse täitmist, 2(11)
2-18-2908 muutis kostja ära sidevahendite andmed, vahetas välja juhatuse liikme ja kustutas kodulehe. Ettevõtte ülemineku fakti varjamiseks rentis kostja autod I.V.R. Trans OÜ-le.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt võõrandas võlgnik 7. juunil 2017 kostjale üheksa sõidukit. Müügihinnaks oli 115 500 eurot, mille võrra vähendati R. Nirgi kui võlgniku osaniku laenu võlgnikule. Kuigi äriregistris on nii võlgniku kui ka kostja põhitegevusalaks märgitud veoste ekspedeerimine, ei ole kostja pärast sõidukite omandamist kaubaveo teenuse osutamise ega veoste ekspedeerimisega tegelenud. Võlgnikult omandatud sõidukeid rendib kostja I.V.R. Trans OÜ-le. Kostja ei ole taotlenud nõutavaid veoseveo lubasid ega saa tegeleda kaubaveoteenuse osutamise ega ekspedeerimisega. Ettevõtte ülemineku tuvastamiseks tuleb hinnata äriühingu majandustegevuse olemust, mitte formaalseid tunnuseid. Kostja peamiseks majandustegevuseks on sõidukite rent ja hooajaliselt lisandub sellele küttepuude (kaminapuude) müük. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutab vaidlusaluseid sõidukeid oma majandustegevuses samamoodi, nagu seda tegi võlgnik. Muud vara võlgnik kostjale võõrandanud ei ole. Kostja klientide hulgas ei ole mitte ühtegi võlgniku endist või praegust klienti. Väited kostja juhtorganite ja kontaktandmete kohta ei ole õiged. Ka ei tööta kostja juures ühtegi võlgniku töötajat. Kostjal ei olegi ühtegi töötajat. Viivisemäär 0,5% päevas on tühine tüüptingimus selle ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu. Põhinõude rahuldamise korral palus kostja viivist vähendada mõistliku suuruseni.
3.Harju Maakohus jättis 30. augusti 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2400 eurot ning mõistis hagejalt kulud kostja kasuks välja koos VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivisega kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus tühistas varasema hagi tagamise. Otsuse põhjenduste kohaselt eeldab õigusliku hinnangu andmine sellele, kas võlgnik andis kostjale üle iseseisvalt tegutsemisvõimelise majandusüksuse, kõigi asjas ettevõtte üleminekut iseloomustavate elementide analüüsi nende kogumis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Äriregistri väljavõtte kohaselt asutati kostja 19. detsembril 2016 ja alates asutamisest olid kostja juhatuse liikmeteks I. Männik (kuni 15. jaanuarini 2018) ja R. Nirk (kuni 21. veebruarini 2018). Alates 21. veebruarist 2018 on kostja juhatuse liige I. Nirk, kes on R. Nirgi abikaasa. Alates
16.novembrist 2017 on kostja ainuosanik Made by Ingrid OÜ, mille ainuosanik on I. Nirk. Enne seda oli kostja osanikuks I.V.R. Trans OÜ. Võlgniku juhatuse liige on alates 2. augustist 2011 R. Nirk. R. Nirk on olnud võlgniku osanik alates 11. septembrist 2003. Äriregistri väljavõtte järgi on võlgniku ja kostja sidevahenditeks mobiiltelefon numbriga +372 507 8397. E-krediidiinfo andmete kohaselt on võlgniku ja kostja sidevahendiks e-post [email protected] ja lisaks kasutab R. Nirk oma e-posti aadressina [email protected]. Eeltooduga on tuvastatud, et võlgniku ja kostja juhtorganite liikmete ja omanike ring kattus. Võlgnik ja kostja kasutavad ärinimes sõna „Applaford“. Ajutise halduri aruandest nähtub, et sama nime kasutab ka Norras registreeritud kostja filiaal või tütarfirma Applaford Norway. Kuigi võlgnik ja kostja kasutavad ärinimes sama sõna „Applaford“, ei piisa sellest, et tuvastada ettevõtte kui terviku üleminek kostjale. Äriregistri andmetel on sõna „Applaford“ olnud või on praegu seitsme erineva R. Nirgiga seotud äriühingu ärinimes. Hageja viited kaubamärgile on eksitavad, sest kaubamärki „Applaford“ ei ole registreeritud. Samuti ei ole hageja vastu vaielnud kostja väitele, et R. Nirk kasutab e-posti [email protected] kõigi temaga seotud äriühingute kontaktina.
3(11)
2-18-2908 On tõendamata, et kostja kasutab võlgnikule kuuluvat domeeni: http://applaford.com/company/?lang=est. Tegemist on hageja oletusega, et kuna kostja kohta Internetist informatsiooni ei leia, siis peab kostja seda kodulehte oma äritegevuse reklaamimiseks kasutama. Kostja on hageja väite ümber lükanud ja tõendanud, et hageja viidatud koduleht ei kuulunud võlgnikule ega kostjale. Selle oli 1997. a registreerinud aktsiaselts MALMIK LOGISTIKA (endise ärinimega aktsiaselts APPLAFORD ES) ja see oli I.V.R. Trans OÜ kasutuses. Hageja ei ole tõendanud, et seda kodulehte kasutas kostja. Nimetatud koduleht ei ole alates 2018. a märtsi algusest avalikult kättesaadav, sest see suleti ettemakse tasumata jätmise tõttu. Äriregistri väljavõttest nähtub, et võlgniku tegevusalaks oli alates 21. juunist 2012 veoste ekspedeerimine. Äriregistris on märgitud kostja tegevusalaks alates 17. detsembrist 2016 samuti veoste ekspedeerimine. Pooled ei vaidle selle üle, et võlgniku vara hulka loetud veokid, poolhaagised ja sõiduautod kuulusid liisinguandjatele ning võlgnik kasutas oma majandustegevuses üle 100 haagise, üle 50 veoki, umbes 10 sõiduautot ja 2 mikrobussi. On tõendatud, et 7. juunil 2017 sõlmiti müügileping, millega võlgnik võõrandas kostjale 9 sõidukit (7 veokit, 1 sõiduauto ja 1 haagis). Müügihinnaks oli 115 500 eurot, mille võrra vähendati R. Nirgi kui võlgniku osaniku laenu võlgniku ees. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Muud vara ei ole võlgnik kostjale võõrandanud. Hageja leiab, et võlgniku kliendi- ja hankijasuhted on üle läinud kostjale, sest kostjale on üle läinud suur osa võlgniku sõidukitest, võlgniku ja kostja ärinimi on klientide jaoks sarnane ning kostjal ei ole iseseisvat kodulehekülge. Kohtu hinnangul on hageja väited tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja klientideks on võlgniku kliendid. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et kostja juures töötab võlgniku endisi töötajaid. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kostjal ei ole ühtegi töötajat. Eeltoodud asjaoludel ei ole võlgniku ettevõte kostjale üle läinud. Varem on tuvastatud, et võlgniku ja kostja juhtorganid ning kontaktandmed kattusid kuni 21. veebruarini 2018 ja kostjale võõrandati üheksa võlgnikule kuulunud sõidukit, kuid eeltoodud asjaolud ei ole ettevõtte ülemineku tuvastamiseks piisavad. Kostjale ei ole üle läinud sellist kriitilist hulka vara, töötajaid ega õigusi, mis võimaldaks ettevõtte tegevust jätkata. Kuigi äriregistris on võlgniku ja kostja tegevusalaks märgitud veoste ekspedeerimine, ei ole hageja tõendanud, et pärast sõidukite omandamist tegeleb kostja kaubaveo teenuse osutamise ja veoste ekspedeerimisega. Kostja on avaldanud, et võlgnikult omandatud sõidukeid rendib ta edasi I.V.R. Trans OÜ-le. Võlgnikuga ühesuguse majandustegevuse puudumist kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole taotlenud võlgnikult omandatud sõidukitele vastavaid veoseveo lubasid ja vedusid teeb I.V.R Trans OÜ. Tõendamata on hageja väide, et kostja jätkab võlgniku tegevust, milleks oli transporditeenuse osutamine. Nõustuda ei saa hageja väitega, et kostja pidi esmalt tõendama, et ei kasuta vaidlusaluseid sõidukeid transporditeenuse osutamiseks. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja tugineb sellele, et kostja kasutab võlgnikult omandatud sõidukeid võlgnikuga sama majandustegevuse tarbeks, peab hageja seda väidet tõendama. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on kostjal omakorda TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid tõendada. Kostja on välja toonud, et ta tegeleb sõidukite rentimisega. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb ettevõtte tegevusala kindlaks määramisel lähtuda ettevõtte tegelikust majandustegevusest, mitte äriregistri kannetest (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-55-13, p 39). Transporditeenuse osutamine ja sõidukite rentimine on erinevad majandustegevused. Nii ei ole võimalik sellest, et äriühing rendib sõidukeid, järeldada seda, et transporditeenuseid osutav ettevõte on üle läinud sõidukeid rentivale ettevõttele. 4(11)
2-18-2908 Selle asjaolu tuvastamisel ei ole tähtsust kostja ja I.V.R. Trans OÜ omavahelisel seosel ja maakohus jättis need väited tähelepanuta. Nõustuda ei saa hageja käsitlusega, et isegi kui kostja majandustegevuseks on sõidukite rentimine, siis on võlgniku ja kostja äritegevuse identiteet jätkuvalt sama. Tõendamata on hageja väide, et kui kostja sõidukid ostis, siis oli selle eesmärgiks jätkata sama majandustegevusega, millega tegeles põhivõlgnik – kaupade transport veoautodega. Hageja seisukoha kummutab asjaolu, et äriregistris ei ole kostja tegevuseks märgitud transporditeenuste osutamine, vaid veoste ekspedeerimine. Kostja selline põhitegevusala on äriregistrisse märgitud alates 19. detsembrist 2016. Kuna kohus ei ole tuvastanud ettevõtte üleminekut, siis on ekslik hageja järeldus, et võlgnik on ettevõtte kostjale üle andnud selleks, et vältida hageja nõude rahuldamist. Kostja käibe deklareerimine ei olnud seotud sõidukite võlgnikult omandamisega, sest sõidukid võõrandati 7. juunil 2017 ja käivet hakkas kostja deklareerima alates 2017. a augustist. Kostja poolt 2017. a augustis deklareeritud käive oli 200 eurot, mis ei ole võrreldav võlgniku käibega. 2014–2015 oli võlgniku käive üle 33 miljoni euro. 2016. a oli võlgniku käive 24 miljonit eurot ja 2017. a üle 7 miljoni euro. Samas oli kostja käive 2017. a vaid 16 000 eurot. Eeltoodud asjaolud tulenevad ajutise halduri aruandest ja hageja ei ole neid andmeid vaidlustanud. Hageja on tõendanud, et kostja teadis juba 24. jaanuaril 2018, et hageja nõuab kostjalt kohustuse täitmist, tuginedes ettevõtte ülemineku faktile, ning pärast 24. jaanuari 2018 on kostja muutnud kontaktandmeid ja suletud on koduleht. Vaatamata eeltoodule on kohus seisukohal, et isegi kui kostja tegevus võib näida ettevõtte ülemineku varjamisena, siis kostjale ei ole võlgniku vara üle läinud kogumis, mille hulka kuuluvad majandustegevuse jaoks vajalikud õigused ja kohustused. Kuna kostja ei vastuta võlgniku kohustuse eest, siis puudub vajadus hinnata võlgnevuse ja viivisega seotud poolte väiteid.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 920 eurot apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks koos VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivisega kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korranud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu praktikas on lisaks VÕS § 180 lg-tele 1 ja 2 ning § 182 lg 2 esimeses lauses sätestatule osutatud ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa Liidu Nõukogu 12. märtsi 2001 direktiivile 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või 5(11)
2-18-2908 ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Selle direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi 2001/23/EÜ kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja vahetumist oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Ringkonnakohus ei jaganud hageja seisukohta, et maakohtu otsuses kohtupraktikale ja EL direktiivis 2001/23/EÜ märgitud põhimõtetele viitamine oli üllatuslik ja ka ebaõige. 10. aprillil 2018 toimunud eelistungi protokollist nähtub, et maakohus on pooltega arutanud muu hulgas ettevõtte ülemineku kriteeriume, sh konkreetse kohtulahendi aspektist – Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-1-13, p 12, kus viidatakse omakorda asjas nr 3-3-1-6-12 tehtud lahendi p-le 12, milles on samuti käsitletud eelnimetatud direktiivi põhimõtteid. Ettevõtte üleminekut ei saa eeldada. TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Hageja kohustuseks oli seega tagada, et ta esitab piisavalt tõendeid oma nõude rahuldamiseks. Riigikohus on rõhutanud, et õigusliku hinnangu andmine sellele, kas võlgnik andis kostjale üle iseseisvalt tegutsemisvõimelise majandusüksuse, eeldab kõigi asjas ettevõtte üleminekut iseloomustavate esiletoodud asjaolude analüüsi nende kogumis. Maakohus ongi analüüsinud piisava põhjalikkusega kõiki hageja esile toodud asjaolusid nende kogumis. Maakohus tuvastas, et võlgniku ja kostja juhtorganid ja kontaktandmed kattusid kuni 21. veebruarini 2018 ja kostjale võõrandati üheksa võlgnikule kuulunud sõidukit, kuid kohus leidis, et eeltoodud asjaolud ei ole ettevõtte ülemineku tuvastamiseks piisavad. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega. Ettevõtte tegevusala kindlaks määramisel tuleb lähtuda ettevõtte tegelikust majandustegevusest, mitte äriregistri kannetest (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-55-13, p 39). Maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et võlgniku ja kostja majandustegevus on erinev, võlgniku majandustegevuseks oli transporditeenuse osutamine, kostjal sõidukite rentimine. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et võlgniku ja kostja ärinimes sõna „Applaford“ kasutamisest ei piisa, et tuvastada ettevõtte kui terviku üleminek kostjale. Sama sõna on olnud või on seitsme R. Nirgiga seotud äriühingu ärinimes. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks teha järelduse, et võlgnik või kostja oleks kasutanud tähist „Applaford“ kaubamärgina oma teenuse reklaamimiseks ja eristamiseks teiste äriühingute veoteenustest. Nagu juba eespool märgitud, ei tuvastanud maakohus võlgniku ja kostja tegevusalade kattuvust ning ei ole tõendatud, et kostja osutab veoteenust. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja kasutas või kasutab võlgnikule kuuluvat domeeni. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja viidatud koduleht ei kuulunud võlgnikule ega kostjale, selle oli 1997. a registreerinud AS MALMIK LOGISTIKA (endine ärinimi aktsiaselts APPLAFORD ES) ja seda kasutas I.V.R. Trans OÜ. Nõustuda ei saa ka kostja seisukohaga, nagu ei saaks sõidukite rentimine olla ühe äriühingu põhitegevus. Veoautosid ei pea omandama tingimata selleks, et osutada ise veoteenust. Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutaks veoteenust ning et kliendi- ja hankijasuhted oleks läinud võlgnikult kostjale üle. Hageja väited selle kohta, et tõenäoliselt ei ole klientuur muutunud ja sama teenust tellitakse edasi kostjalt, on oletuslikud. Ekslik on hageja seisukoht, et temalt ei saa eeltoodud 6(11)
2-18-2908 asjaolude tõendamist nõuda. Hageja väitel, et kostjal oli võimalus kasutada võlgnikult omandatud sõidukeid samal viisil, nagu neid kasutas võlgnik, ei ole asja lahendamisel tähtsust. Asja materjaliga ei ole kooskõlas hageja väide, et nii nagu kostjal, ei olnud ka võlgnikul töötajaid. Eelnevaga vastuolus on hageja väide, et võlgniku juures töötasid raamatupidajad ja logistikud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et nad töötaks nüüd kostja juures, ja ta ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostjal ei ole töötajaid. Hageja väitel, et võlgniku juures ei töötanud autojuhte ja võlgnik ostis autojuhtide teenust Malmik Service OÜ-lt, ei ole asja lahendamisel tähtsust. Nagu juba eespool märgitud, ei ole tõendatud asjaolu, et kostja osutaks veoteenust, ja seetõttu ei saa arvestada ka hageja oletusega, et tõenäoliselt kasutab kostja oma majandustegevuses samu autojuhte.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Hageja märkis menetluskulude suuruseks kassatsiooniastmes 4975 eurot, millest õigusabikulud on 2075 eurot (käibemaksuta) ja kautsjon 2900 eurot. Hageja arvates tekib ringkonnakohtu lahendi jõustumisel universaalne meetod, kuidas alati ettevõtte üleminek juriidiliselt välistada – piisab sellest, kui omandatud ettevõtte varad pärast ettevõtte üleminekut „rentida“ mõnele teisele äriühingule. Praegusel juhul renditi veoautod ettevõtte omandaja emaettevõttele (I.V.R. Trans OÜ, kes oli kostja ainuosanik kuni 16. novembrini 2017), kohtud ei ole aga põhjendanud, miks ei ole sellisel seosel asjas mingit tähtsust. Ettevõtte üleminekuks ei pea kogu ühe isiku vara olema üle läinud teisele isikule (VÕS § 185). Võlgnik müüs kostjale 90% enda omandis olnud veokitest ja andis ajutise halduri andmetel üle liisingulepingust tulenevad sõidukite kasutusõigused. Üleantud vara võimaldas jätkata sama või analoogilise äritegevusega, st majandustegevus kattub. Piisab sellest, et hageja tõendas kostjal võimaluse olemasolu veokeid sihtotstarbeliselt kasutada. Veokeid ei saa kasutada muul otstarbel kui nendega kaupa vedada. Samamoodi võiks väita, et olukorras, kus isik ostab jäätisevalmistamise tehase koos kõige vajalikuga, et ettevõte ei olegi üle läinud, kuna ostja ei kasuta tehast jäätise valmistamiseks, vaid rendib tehast edasi oma emaühingule. Kohtud on tuvastanud võlgniku ja kostja juhtorgani liikmete ja omanike ringi kattuvuse. Kostja hakkas riiklikke makse tasuma samal ajal, mil võlgnik andis kostjale üle olulise osa oma sõidukitest. Kostja ja võlgnik kasutavad sama kaubamärki. Kahe äriühingu käivete võrdlus ei ole asjakohane, väiksem käive ei välista ettevõtte üleminekut. Kokkuvõttes on kohtud kohaldanud materiaalõigust (VÕS §-d 183 ja 185) valesti ja hinnanud tõendeid ebaõigesti.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kostja on tõendanud, et äriühingute majandustegevus on kardinaalselt erinev, kliendibaas, hankijad ega töötajad ei kattu, majandustegevuse maht on kordades erinev ning muud vara peale sõidukite ei ole kostjale üle läinud. Hageja püüab jätta muljet, et võlgnik andis valdava osa kaupade veoks kasutatud veoautodest kostjale üle. Ei vaielda aga selle üle, et lisaks võõrandatud sõidukitele kasutas võlgnik oma majandustegevuses üle 100 haagise ja 50 veoki. Nende omand või kasutusõigus ei ole üle läinud. Üheksa sõidukit ei moodusta organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olevat ettevõtte osa (käitist), see on üksnes vara, millele tuleks majandustegevus juurde ehitada. Ei piisa võimalusest sama majandustegevusega jätkata. Vastupidisel juhul poleks ettevõtetel üldse võimalik sõidukeid võõrandada, ilma et ettevõtte kohustused sellega kaasa läheks. Hageja väited osanike ja juhatuse liikmete kattuvuse kohta on eksitavad. Veelgi enam, need ei ole ega peagi olema asjas määrava tähtsusega. Ettevõtte üleminekut 7(11)
2-18-2908 ei oleks põhjendatud tuvastada ka juhul, kui kõik osanikud ja juhatuse liikmed kattuksid. Hageja toodud jäätisetehase näite korral oleks võimalik, et tehase ostaks investeerimisfirma, kes ise ei tooda jäätist ega soovigi seda teha, vaid üürib kogu vara välja jäätisetehast opereerivale isikule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 teise lause alusel tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus ning asi saata TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
9.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjale on üle läinud võlgniku ettevõte. Kui ettevõte on kostjale üle läinud, võib kostja VÕS § 183 kohaselt solidaarselt võlgnikuga vastutada võlgnikul enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest.
10.Maakohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: hagejale on loovutatud 23. detsembril 2012 sõlmitud kaubaveo soodushinna lepingust tulenevad nõuded (26. aprillist 2017 kuni 26. juulini 2017 esitatud arvete alusel esitatud nõuded on võlgnik jätnud tasumata); Harju Maakohus on 31. jaanuari 2018. a määrusega välja kuulutanud võlgniku pankroti; võlgniku omandist on 7. juunil 2017 sõlmitud müügilepingu alusel kostja omandisse üle läinud üheksa sõiduki (seitsme veoki, ühe haagise ja ühe sõiduauto) omand; kostja rendib veokeid edasi I.V.R. Trans OÜ-le; kostja asutati 19. detsembril 2016 ja kuni 21. veebruarini 2018 kattusid võlgniku ja kostja kontaktandmed ja juhtorganite liikmete ning osanike ring; kostja teadis juba 24. jaanuaril 2018, et hageja nõuab kostjalt kohustuste täitmist ettevõtte ülemineku faktile tuginedes, ning pärast 24. jaanuari 2018 on kostja muutnud kontaktandmeid ja suletud on koduleht; on tõendamata, et kostja kasutab võlgnikule kuuluvat domeeni, et kostja klientideks on hageja kliendid ja et kostja juures töötab võlgniku endisi töötajaid; hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kostjal ei ole ühtegi töötajat.
11.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud.
11.1.Ettevõtte tehingulist üleminekut reguleerivad VÕS § 180 jj. Ettevõtte ülemineku regulatsiooni seadusesse lisamise eesmärkidena on nähtud ettevõttena käsitatava õiguste ja kohustuste kogumi üleandmise lihtsuse tagamist. Samuti võlausaldajate kaitsmist olukorra vastu, kus ettevõtja võõrandaks vähesoodsatel või kahjulikel tingimustel ulatusliku osa ettevõttesse kuuluvatest õigustest, tekitades seeläbi suutmatuse täita ettevõttesse kuuluvaid kohustusi (vt Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 180 komm 4.1; samuti Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-04, p 16, enne 1. juulit 2002 kehtinud äriseadustiku § 5 lg 2 (kui praegu kehtiva VÕS § 182 lg-ga 2 sarnase sätte) eesmärgi kohta). 8(11)
2-18-2908
11.2.Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5282/51, p 9). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud.
11.3.VÕS § 183 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab ettevõtte üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Selles sättes väljendubki eespool otsuse p-s 11.1 mainitud võlausaldajate kaitse.
12.Kolleegium on osutanud ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa Liidu Nõukogu
12.märtsi 2001. a direktiivile 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Selle direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi 2001/23/EÜ kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja vahetumist oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldi (vt Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa, p-d 33 ja 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks, et Euroopa Liidu direktiiv 2001/23/EÜ kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksus tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga majandustegevust (vt Euroopa Kohtu 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del Rosario Vecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26).
13.Kuigi otsuse p-s 12 viidatud direktiiv ja kohtupraktika käsitlevad ettevõtte üleminekut eelkõige töötajate õiguste kaitsmise aspektist lähtudes, on seal esitatud ettevõtte üleminekut iseloomustavate elementide kontrollimine asjakohane kõikides ettevõtte üleminekut puudutavates kohtuasjades. Kolleegium rõhutab, et ettevõtte ülemineku jaatamiseks ei pea korraga olemas olema kõik eespool väljatoodud elemendid.
14.Praeguses asjas on kolleegiumi hinnangul oluline see, et võlgniku põhiline majandustegevus toimus maakohtu otsusest järelduvalt veokite abil, veokitega osutati transporditeenust. Veokid olid kas hageja omandis või kasutati neid liisingulepingute alusel. Hageja on tõendanud veokite käsutamise, st võlgniku omandis olnud veokite suuremas osas ülemineku kostjale. Tuvastatud on see, et kostja rentis veokid I.V.R. Trans OÜ-le. Maakohus on viidanud ka arvetele, mida kostja on I.V.R. Trans OÜ-le renditasu saamiseks esitanud (II kd, tl 11–13). 9(11)
2-18-2908
14.1.Kolleegium ei nõustu kohtute õigusliku hinnanguga, et sellest, kui äriühing annab rendile sõidukeid, ei saa järeldada seda, et transporditeenuseid osutav ettevõte on üle läinud sõidukeid rendile andvale ettevõttele. Kui võlgniku majandustegevus põhines ja kostja majandustegevus valdavas osas põhineb neile kuuluvate veokite (põhivara kui ettevõtte tuum, vt nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 11) tulutooval viisil kasutamisel, siis ei ole ettevõtte ülemineku kontekstis tähtis see, milline see tulutoov viis täpsemalt on. Ei ole määrav, kas veokitega veetakse ise kaupa või kasutatakse neid mingil muul viisil. Tegemist on sarnase majandustegevusega. Kui sarnasele majandustegevusele lisada maakohtu tuvastatu kohaselt võlgniku ja kostja juhtorganite, osanike ja kontaktandmete kattuvus, tähendab see koostoimes seda, et võlgniku ettevõte tuleb lugeda üle läinuks kostjale. Riigikohus on leidnud, et ettevõtte üleminekut kinnitavaks argumendiks võib olla see, kui ettevõtte üleandja ja omandaja juhtorganite liikmed ning omanikud on samad; samuti on samas lahendis hinnatud majandustegevuse sarnasust olukorras, mil see täpselt sama ei olnud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 10 kolmas lõik).
14.2.Kolleegiumi hinnangul kinnitab ettevõtte üleminekut koostoimes eelnevaga ka maakohtu tuvastatud asjaolu, et nii võlgniku kui ka kostja nimes sisaldub sõna „Applaford“. Ainuüksi sama sõna kasutamine ei tähenda ettevõtte üleminekut. Selline nimekasutus võimaldab ettevõtte üleandja varasematel klientidel siiski vähemalt eeldada, et omandaja pakub sarnaseid teenuseid, nagu pakkus üleandja. Eelnevat ei väära maakohtu tuvastatud asjaolu, et sõna „Applaford“ on olnud või on praegu seitsme erineva R. Nirgiga seotud äriühingu ärinimes. Maakohtu otsuse p-s 8 viidatud tõendi, äriregistri väljavõtte kohaselt (I kd, tl 172) on seitsmest äriühingust nelja korral ärinimes lisaks sõnale „Applaford“ ka sõna „transport“ või „logistics“, mis viitab sarnastele tegevusaladele.
14.3.Kolleegiumi arvates on ekslik maakohtu seisukoht, et asja lahendamisel ei olnud tähtsust, kellele kostja veokeid rentis. Kui rentnikuks oli kostjaga tihedalt seotud äriühing, võinuks see asjaolu lisaargumendina tõendada ettevõtte üleminekut, mille käigus või järel oleks olnud veokeid lähedalt seotud äriühingule kergem rendile anda. Kuna maakohus ei ole omavahelist seost tuvastanud, ei saa ka kolleegium sellele argumendile kui ettevõtte üleminekut kinnitavale asjaolule tugineda.
14.4.Kolleegiumi eelnevat õiguslikku hinnangut ettevõtte ülemineku kohta ei kummuta ka kostjal töötajate puudumine ja maakohtu lahendist nähtuv kostja käibe oluliselt väiksem maht kui võlgnikul. Ettevõtte omandaja võib käitada ettevõtet vähendatud mahus, kuid siiski võib olla olemuslikult tegemist sama ettevõttega. Samuti ei ole välistatud tööjõu kasutamine selliselt, et töölepingud sõlmib üks ettevõtja, kuid tegelikke tööülesandeid täidavad töötajad rendisuhte alusel teise ettevõtja (kasutajaettevõtja) juures. Praegusel juhul pole selline töötajate kasutamise viis tõendatud.
15.Eespool esitatud seisukohtade tõttu tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta kostja väidete kohta, mis puudutavad võlgnevust ja viivise suurust. Seetõttu ei ole võimalik rahuldada hageja kassatsioonkaebuse taotlust hagi rahuldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sellekohased seisukohad kostja vastuväidete kohta võtta.
16.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel. Samuti määratakse asja uuel läbivaatamisel TsMS § 174 lg 6 järgi kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Kolleegium märgib lisaks, et hageja vandeadvokaadist esindaja koostatud 19 lehekülje pikkune kassatsioonkaebus sisaldab mitmeid tarbetuid kordusi, mis muudavad kaebuse raskesti jälgitavaks. Vandeadvokaat peaks olema suuteline koostama täpse, üldjuhul vaid õiguslikele küsimustele keskendunud (Riigikohus arvestab TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt vaid selliseid faktilisi asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtu poolse menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta esitatud väite põhjendamiseks) ja kontsentreeritud kaebuse. Üldjuhul ei ole kassatsioonkaebustes vaja 10(11)
2-18-2908 korrata ka faktilisi asjaolusid ega esitada pikalt alama astme kohtute seisukohti (viimast ei ole praeguses kassatsioonkaebuses tehtud.) Kokkuvõttes võib kaebuse mahu tarbetu paisutamine tuua esindatavale ja/või vastaspoolele kaasa liigsed kulud õigusteenuse eest tasumisel või menetluskuluna hüvitamisel. Viimasel juhul on kohtul küll võimalik hüvitist vähendada TsMS § 175 alusel.
17.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Henn Jõks (allkirjastatud digitaalselt)
Peeter Jerofejev (allkirjastatud digitaalselt)
Ants Kull (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.