Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Venivaati OÜ (endine ärinimi Tiiman maja OÜ) (pankrotis) pankrotihalduri Maarja Rohu hagi Indrek Allika vastu 3820 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Venivaati OÜ (endine ärinimi Tiiman maja OÜ) (pankrotis) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3820 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Venivaati OÜ (endine ärinimi Tiiman maja OÜ) (pankrotis) esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Pankrotihaldur Maarja Roht Kostja Indrek Allikas, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv
Asja läbivaatamise kuupäev
14. jaanuar 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2018. a otsus ja Tartu Maakohtu
29.detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16682. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.
1.Venivaati OÜ (endine ärinimi Tiiman maja OÜ) (pankrotis) (hageja) esitas 5. novembril 2015 Tartu Maakohtule hagi Indrek Allika (kostja) vastu 3820 euro saamiseks.
2-15-16682 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 24. juulil 2015 töölepingu ja kostja asus hageja juures tööle projektijuhina alates 27. juulist 2015 põhipalgaga 1910 eurot kuus. Pooled sõlmisid ka konkurentsikeelu kokkuleppe (töölepingu p 5.3 ja lisa nr 2), mille kohaselt kostja ei või ilma hageja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada töölepingu kehtivuse ajal hageja konkurendi juures, täita hageja konkurendi käsundit ega konkureerida hagejaga iseseisvalt. Hageja konkurendiks on ettevõtja või füüsiline isik, kes tegutseb hagejaga samal tegevusalal, s.o ehituses. Konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise juhuks leppisid pooled kokku kostja kuue kuu keskmise palga suuruse leppetrahvi. Kostja ütles töölepingu alates 13. augustist 2015 üles perekondlikel ja tervislikel põhjustel. Pärast töösuhte lõpetamist selgus, et kostja on osutanud hagejale OÜ Allika Vara kaudu konkurentsi. Kostja on selle äriühingu osanik ja juhatuse liige ning äriühing tegeleb ehitusega. Kostja osutas töölepingu kehtivuse ajal ehitusteenust mh Priman Ehitus OÜ-le, Henniger Ehitus OÜ-le ja Maki Konsultatsioonid OÜ-le. Samuti on kostja töötanud töölepingu kehtivuse ajal projektijuhina ehitusettevõttes AS Megaron-E. Kokkuleppe kohaselt oli kostjal töölepingu kehtivuse ajal keelatud osutada hagejale konkurentsi ehituses (sh katuse ja fassaadi plekitööd) sõltumata asukohast. Kostjal tuleb hagejale tasuda leppetrahvi kostja kahe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 3820 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et ta ei ole töölepingu p-st 5.3 ega lisast nr 2 tulenevat kohustust rikkunud. Hageja teadis töölepingu sõlmimisel, et kostja on OÜ Allika Vara juhatuse liige. See äriühing tegeleb plekitöödega, st tema tegevus ei ühti hageja tegevusega, milleks on elementmajade ehitamine. Samuti toimub äriühingu tegevus Eestis, kostja tegevus aga Norras. Kostja väljatoodud tööd teistele ehitusfirmadele olid töölepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. AS-ga Megaron-E ei ole kostja seotud olnud. Konkurentsipiirang on tühine, sest see ei vasta töölepingu seaduse nõuetele: konkurentsipiirang ei ole ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud.
3.Tartu Maakohus jättis 29. detsembri 2017 otsusega hagi leppetrahvi saamiseks rahuldamata. Kaja esitamisega seotud menetluskulud (maakohus tegi 14. detsembril 2015 tagaseljaotsuse, rahuldas selle peale esitatud kaja ja uuendas asja menetluse) jättis maakohus kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja kanda ning määras menetluskulud rahaliselt kindlaks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole konkurentsipiirang (töölepingu p 5.3 ja lisa 2) ruumiliselt mõistlikult piiritletud ja on seetõttu töölepingu seaduse (TLS) § 23 lg 4 kohaselt tühine. Hageja on leidnud, et kokkuleppe kohaselt pidi konkurentsipiirangu kokkulepe kehtima üle maailma. Sisuliselt tähendab see, et konkurentsipiirang ei olnud ruumiliselt piiritletud. Ruumilise piiritlemise osas saab mõistlikuks pidada töötaja tegutsemise piiramist piirkonnas, kus tööandja ise tegutseb ning kus tegutsedes hakkaks töötaja tööandjaga tegelikult konkureerima. Hageja väitel tegutses ta kokkuleppe sõlmimise ajal Eestis ja Norras, praeguseks on laienenud tegevus ka Poolasse ja Ukrainasse. Ülemaailmse konkurentsipiirangu kokkulepe saaks olla põhjendatud üksnes erandjuhul tööandja puhul, kelle tegevus hõlmab tervet maailma, mistõttu on tal põhjendatud huvi piirata töötajat talle konkurentsi osutamast terves maailmas. Hageja tegevus ei ole ülemaailmne. Kuna pooled ei ole sõlminud kehtivat konkurentsipiirangu kokkulepet, ei saa hageja nõuda kostjalt selle kokkuleppe rikkumise eest leppetrahvi.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada (v.a osas, milles kaja esitamisega seotud menetluskulud jäeti kostja kanda) ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2(7)
2-15-16682
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 5. aprilli 2018. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda ja määras menetluskulud rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et nii töölepingus sisalduv kui ka lepingu lisaks olev konkurentsikeelu kokkulepe on TLS § 23 lg 4 alusel tühised. Pooled ei ole selgelt kindlaks määranud, milline on konkurentsipiirangu ruumiline ulatus. Hageja väitel on piirang ülemaailmne. Seadus ei keela konkurentsipiirangut kokku leppida nii, et see kehtib üle maailma, kuid selline erakordselt laialdane piirang eeldab TLS § 23 lg 2 järgi tööandja erilist majanduslikku huvi, mis on töötajale äratuntav. Sellise laiaulatusliku lepingujärgse konkurentsikeelu vastu ei olnud hagejal kaitstavat huvi. Hageja ei ole menetluses esitanud ühtegi väidet, mis põhjendaks sellist ulatuslikku keeldu, samuti seda, et ülemaailmne konkurentsikeeld oleks olnud kostjale äratuntav. Kostja tugines sellele, et konkurentsipiirang ei olnud äratuntavalt piiritletud, juba kaja esitamisel maakohtule. Lepingu tõlgendamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 4 järgi tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, mitte aga lepingupooltega (tööandja ja töötaja) sarnaste mõistlike isikute positsioonilt, nagu leiab ekslikult hageja. Hageja tegevus ei ole ülemaailmse ulatusega, mis annaks hagejale kaitstava huvi sõlmida töötajatega ülemaailmne konkurentsikeeld ning mis oleks sellises ruumilises ulatuses ka töötajale äratuntav. Ainuüksi valmisolek ehitustöid teha põhimõtteliselt igas välisriigis ei tähenda ülemaailmset tegutsemist viisil, mis õigustaks sellise ulatusega konkurentsipiirangut.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonna- ja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti TLS § 23 ja tõlgendas valesti konkurentsipiirangu kokkulepet, kui jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kuivõrd hageja tegevus ei ole ülemaailmse ulatusega, siis ei saagi kokku leppida, et konkurentsi on keelatud osutada üle maailma. Ringkonnakohtu seisukoht, et konkurentsikeelu ruumiline ulatus ei olnud töötajale äratuntavalt piiritletud, ei põhine tuvastatud asjaoludel. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostja on tuginenud maakohtu menetluses sellele, et konkurentsipiirang ei ole ruumiliselt äratuntavalt piiritletud. Kostja ei ole maakohtu menetluses seda väitnud.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
8.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 23. oktoobri 2018. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused TLS § 23 lg-te 3 ja 4 kohaldamisel.
9.Harju Maakohus kuulutas 25. oktoobri 2018. a määrusega välja hageja pankroti ja määras pankrotihalduriks Maarja Rohu. Pankrotihaldur teatas 28. jaanuaril 2019 Riigikohtule, et astub pankrotiseaduse § 43 lg 1 kohaselt menetlusse hageja (võlgniku) asemel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3(7)
2-15-16682
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt tühistada ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Kassatsioonimenetluse esemeks on TsMS § 688 lg 1 järgi konkurentsipiirangu kokkuleppe (töölepingu p 5.3 ja töölepingu lisa 2) rikkumisest tulenev leppetrahvi nõue. Vaieldakse selle üle, kas poolte sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on TLS § 23 järgi kehtiv, täpsemalt eelkõige selle üle, kas kokkuleppes on konkurentsipiirangu ruumiline ulatus kehtivalt kindlaks määratud. Töölepingu p 5.3 on sõnastatud järgmiselt: „Töötaja ei või ilma Tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada Töölepingu kehtivuse ajal Tööandja konkurendi juures, täita Tööandja konkurendi käsundit või konkureerida Tööandjaga iseseisvalt. Tööandja konkurendiks on ettevõtja või füüsiline isik, kes tegutseb Tööandjaga samal tegevusalal, s.o ehituse valdkonnas. Kui töötajal tekib kahtlus, kas kolmanda isiku näol on tegemist Tööandja konkurendiga, peab ta arvamuse saamiseks pöörduma Tööandja poole.“ Töölepingu lisa 2 konkurentsikeelu osa on sõnastatud järgmiselt: „1. Töötaja kohustub mitte pakkuma Tööandjale konkurentsi Tiiman Maja OÜ-s töötamise ajal, st mitte töötama ega tegutsema muus vormis ilma Tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta Tööandja konkurentide juures Töölepingu kehtivuse ajal vastavalt EV Töölepingu seaduses § 23. Konkurentsipiirangu kokkulepe – sätestatule. 2. Tööandja konkurentideks on ettevõtted, kes tegutsevad ehituse valdkonnas. 3. Juhul, kui Töötaja rikub punktis 1. sätestatud kohustust, on Töötaja kohustatud tasuma Tööandjale leppetrahvi Töötaja 6 kuu keskmise palga suuruses summas.“
12.TLS § 23 lg 1 järgi võtab töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppega kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. TLS § 23 lg 2 järgi võib konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmida, kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige, kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada. TLS § 23 lg 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. TLS § 23 lg 4 kohaselt on TLS §-s 23 sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe tühine. Arvestades, et konkurentsipiirang kitsendab oluliselt töötaja õigust valida vabalt tegevusala või töökohta, on sellekohase kokkuleppe sõlmimine viidatud sätete järgi õigustatud vaid juhul, kui on tuvastatud kõik järgmised TLS § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevad eeldused (nõuded): piirang kaitseb tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tööandjal on õigustatud põhjus piirangut kehtestada, sest töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt kahjustada); piirang on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (piirang on proportsionaalne tööandja kaitstava huviga ning töötajale on arusaadav, millisel territooriumil, kui kaua ja millise tegevuse kohta piirang kehtib). Kui üks eeltoodud nõuetest on täitmata, on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine. Kõnealuse regulatsiooniga tagatakse tööandja ja töötaja huvide tasakaalustatud kaitse: kaitstakse tööandja ärihuvi, et töötaja ei osutaks talle konkurentsi, ning töötaja huvi, et talle kehtestatud vaba eneseteostuse piirangud oleksid mõistlikud ja äratuntavad.
13.Konkurentsikeelu ulatuse üle otsustamiseks tuleb lähtuda nii töölepingu seaduses sätestatust kui ka kokkuleppes kokkulepitust. TLS § 23 lg-s 3 sätestatud piirangu töötajale äratuntavuse kriteeriumi kontrollimisel (hinnangu andmisel sellele, kas töötajale pidi olema talle kehtestatud 4(7)
2-15-16682 konkurentsipiirangu ulatus arusaadav) tuleb juhul, kui piirangu ulatus on kindlaks määratud ebaselgelt või seda ei ole kindlaks määratud, poolte tahe kindlaks teha sellekohast kokkulepet tõlgendades. Tuvastatud asjaolud ei anna alust lugeda vaidlusalune kokkulepe sõlmituks tööandja tüüptingimustel (VÕS § 35 lg 1), mille puhul tuleb tüüptingimuste tõlgendamiseks kohaldada VÕS §-s 39 sätestatud erireeglit. Konkurentsipiirangu kokkuleppe kui võlaõigusliku lepingu tõlgendamisel kohaldub VÕS § 29. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1 esimene lause). Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt (kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest) (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06, p 17). Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg-s 5 märgitud asjaoludega.
14.Kohtud tuvastasid, et vaidlusaluses konkurentsipiirangu kokkuleppes ei ole selle ruumilist ulatust sõnaselgelt kindlaks määratud ning et lepingupoolte ühist tegelikku tahet selle kohta ei ole VÕS § 29 lg 1 järgi võimalik kindlaks teha. Hageja leidis, et kokkuleppe järgi pidi konkurentsipiirang kehtima nii Eestis kui ka väljaspool Eestit (s.o üle maailma). Hageja hinnangul nähtub konkurentsipiirangu selline ruumiline ulatus eelkõige töölepingu p-st 1.4, mille kohaselt oli kostja töö tegemise kohaks Tallinn ja/või hageja määratud töö tegemise koht, ning kostja teadis töölepingu sõlmimisel, et hageja teeb ehitustöid nii Eestis kui ka väljaspool Eestit (eelkõige Norras) (II kd, tl 8-9, 53–54). Kostja leidis, et konkurentsipiirang on liiga laialdane ning on seetõttu õigustühine (I kd, tl 47).
15.Ringkonnakohus asus pooltevahelist kokkulepet VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 järgi tõlgendades põhjendatult seisukohale, et konkurentsipiirang ei ole ülemaailmses ulatuses TLS § 23 lg 3 järgi kostjale äratuntav. Sellest, et kostja väidetavalt kokkuleppe sõlmimisel teadis, et hageja teeb ehitustöid ka väljaspool Eestit, ei saa mõistliku isiku seisukohast pidada äratuntavaks, et konkurentsipiirangu ruumiliseks alaks on kogu maailm. Samas ei saa kolleegiumi arvates konkurentsipiirangu kokkulepete puhul mõistlikult järeldada, et pooled sõlmivad selliseid lepinguid, soovides, et need ei kehtiks mitte kusagil. Mõistliku isiku seisukohast peaks olema Eestis sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumilise alana eelduslikult äratuntav Eesti kui riik, kus tööandja töötajale teadaolevalt tegutseb konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal. Selline konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumilise ala äratuntavuse eeldus ei laiene aga olukorrale, kus konkurentsipiirangu ruumiliseks alaks on väidetavalt mõni muu riik. See tähendab, et juhul, kui tööandja tegutseb konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal töötajale teadaolevalt ka väljaspool Eestit, kuid pooled ei ole konkurentsi osutamise keelus väljaspool Eestit selge sõnaga kokku leppinud, siis konkurentsipiirang väljaspool Eestit ei kehti. Tuvastanud hageja väidetud konkurentsipiirangu ülemaailmse kehtivuse tühisuse, jätsid kohtud kolleegiumi hinnangul eeltoodut arvestades põhjendamatult hinnangu andmata sellele, kas vaidlusalune konkurentsipiirangu kokkulepe saab mõistliku isiku seisukohast (arvestades mh VÕS §-s 7 sätestatut) olla kostjale ruumiliselt äratuntav nn kitsamas ulatuses (s.o Eestis). Töölepingu p 1.4 järgi oli kostjale teada, et tema töökoht saab olema Tallinnas, aga ka väljaspool seda. Hageja väitel oli kostjale töölepingut sõlmides teada, et hageja teeb ehitustöid nii Eestis kui ka väljaspool Eestit (eelkõige Norras) (II kd, tl 8–9 ja tl 54). Hageja osutas, et kostja töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest nähtub üheselt, et nii hageja kui ka kostja tegevuskoha/töökoha asukohaks olid Eesti ja Norra (mis piirkondades kehtis ka konkurentsipiirangu kokkulepe) (II kd, tl 34). Hageja kinnitas maakohtu istungil, et kostjaga konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal oli tema tegutsemispiirkonnaks Eesti ja Norra (II kd, tl 91). Kostja 5(7)
2-15-16682 vastuväidetel ei ole ta Tallinnas kunagi mingit konkurentsipiirangut rikkunud ning kõik ülejäänud tööülesanded on täidetud teises riigis ehk Norras (II kd, tl 91 pöördel). Eeltoodut arvestades on kohtud jätnud vastamata küsimusele, kas juhul, kui kostjale oli konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal teada, et hageja teeb ehitustöid Eestis, saab mõistliku isiku seisukohast järeldada, et eelduslikult on üksnes Eesti kostja jaoks kokkuleppe järgi äratuntav kui konkurentsipiirangu ruumiline ala. Sellisel juhul ei anna hagi rahuldamiseks alust asjaolu, et kostja töötas hageja väidetava konkurendi juures Norras.
16.Juhul, kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostjale oli konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumiline ala äratuntav nn kitsamas ulatuses (s.o Eestis), tuleb anda hinnang ka teistele TLS §-s 23 sätestatud nõuetele, st maakohtul tuleb analüüsida, kas selline ruumiline piirang kaitseb hageja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tal õigustatud huvi, ning kas piirang on proportsionaalne tööandja kaitstava huviga. Samuti tuleb maakohtul hinnata, kas piirang on lisaks ruumilisele äratuntavusele kostja jaoks äratuntavalt piiritletud ka esemeliselt ja ajaliselt, ning kas ka need piirangud kaitsevad hageja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tal õigustatud huvi, ja kas need piirangud on proportsionaalsed tööandja kaitstava huviga. Kolleegium märgib lisaks konkurentsipiirangu esemelise (sisulise) mõistliku ja äratuntava piiritlemise kohta järgmist. TLS § 23 lg 1 järgi tuleb tööandjal ja töötajal konkurentsipiirangu sätestamisel kokku leppida, kes on tööandja konkurendiks ning milles seisneb konkureeriv tegevus, mis võib tööandjat kahjustada. Kuivõrd piirang peab olema proportsionaalne tööandja kaitstava huviga (piirangu mõistlikkuse kriteerium), on oluline tuvastada, et konkurent tegutseb sisuliselt tööandjaga samas tegevusvaldkonnas. See tähendab, et tuleb võrrelda kahe äriühingu sisulist tegevust (sama kaubagrupi toodete müük vms). Samuti on oluline tuvastada, et töötaja töö konkurendi juures on sisuliselt seotud endise tööandja konkureeriva tegevusega. See tähendab, et töötajale ei saa olla keelatud igasugune töö konkurendi juures, vaid üksnes tegevused teisel töökohal, mis võib töötaja endise tööandja majandustegevust mõjutada. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei vasta kõigile TLS §-s 23 sätestatud nõuetele, ei ole see kehtiv ning hageja ei saa nõuda kostjalt kokkuleppe rikkumise eest leppetrahvi. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv, tuleb maakohtul tuvastada, kas kostja on seda kokkulepet rikkunud, ning otsustada seejärel hageja leppetrahvi nõude rahuldamise üle. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid, mistõttu tuleb asi saata uueks arutamiseks. Kuna kohtul tuleb hinnata sisuliselt vaidlusaluse konkurentsipiirangu kokkuleppe tingimusi ning tuvastada kokkuleppe kehtivuse korral, kas kostja on seda rikkunud, tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks.
17.Hageja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et konkurentsi on keelatud osutada ükskõik kus, ilma et selleks oleks vajalik tööandja eriline majanduslik huvi, ning et ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on vale. Selline järeldus on vastuolus TLS § 23 lg-s 2 sätestatud nõuetega (vt otsuse p 12). Ringkonnakohus selgitas viidatud sätte järgi õigesti, et pooled võivad sõlmida kokkuleppeid ka ülemaailmse konkurentsipiirangu kohta, kuid sellise ulatusliku piirangu vastu peab tööandjal olema eriline majanduslik huvi. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et sellise laiaulatusliku lepingujärgse konkurentsikeelu vastu hagejal kaitstavat huvi ei olnud. Samuti ei nõustu kolleegium kaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus ekslikult järeldanud, et kostja on tuginenud maakohtu menetluses sellele, et konkurentsipiirang ei ole ruumiliselt äratuntavalt 6(7)
2-15-16682 piiritletud. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja tugines sellele asjaolule juba kaja esitamisel maakohtule (vt kostja väited kajas (I kd, tl 47) ja teistes menetlusdokumentides (I kd, tl 95 ning II kd, tl 17 ja 63)).
18.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja on palunud tagastada kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.