Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-15-13216 135 733 eurot 20 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjatelt Sinilebo OÜ (Sinilebo, varasema ärinimega Avicia OÜ) kasuks välja 135 733 eurot 20 senti ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Sinilebo 1. juulil 2011 alltöövõtulepingu (1. juuli 2011. a leping), millega hageja kohustus tegema Torma Moonakate maja ehitus- ja rekonstrueerimistöid ning Sinilebo kohustus tasuma hagejale 365 597 eurot. Hageja esitas tehtud tööde eest Sinilebole arveid 135 733 euro 20 sendi eest. Harju Maakohus mõistis 25. juunil 2015 tsiviilasjas nr 2-14-58713 tehtud tagaseljaotsusega Sinilebolt hageja kasuks välja töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 135 733 eurot 20 senti. Kohtutäitur teatas 7. juulil 2015 hagejale, et Sinilebo vastu on algatatud täitemenetlus nr 084/2015/2093, kuid osaühing on varatu. Hagejaga töövõtulepingu sõlmimine oli osa Sinilebo, Sinilebo toonase juhataja kostja I ning tema tegevust mõjutanud kostja II soodustuskelmuse skeemist. Tartu Maakohus andis 10. detsembril 2014 Sinilebo, kostja I ja kostja II üldmenetluses kohtu alla. Kostja I suhtes lõpetas maakohus oportuniteedi korras menetluse ning kostja II mõistis maakohus kokkuleppemenetluses süüdi. Süüdistusakti, kokkuleppe ja kohtuotsusega on tõendatud, et PRIA-st võimalikult suure toetuse saamiseks leppisid kostjad kokku, et sõlmivad tehingute jada, kus OÜ RPP Group (RPP Group) on peatöövõtja, Sinilebo alltöövõtja ja Sinilebo võtab omakorda alltöövõtja, kes tegelikult tööd teeb. Tegelikuks tööde tegijaks oli hageja. Ehitustöid korraldas kostja II. Alternatiivselt tekitasid kostjad Sinilebole töövõtulepingust tuleneva nõude suuruses kahju. Kostja I vastutab hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Kostja I teadis 2012. a, et Sinilebol puuduvad töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks vahendid. Kostja I rikkus Sinilebo juhatajana (19. jaanuar 2011 kuni 2. juuli 2015) äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral viivitamata kohtule osaühingu pankrotiavaldus. Sinilebo oli kostja I juhatajaks oleku aja lõpuks (ilmselt juba töölepingu sõlmimise ajal) püsivalt maksejõuetu. Majandustegevuses osalemise ja uute kohustuste võtmise tõttu sõlmiti hagejaga 1. juuli 2011. a leping ning Sinilebo minetas järgneva aja jooksul oma niigi vähese vara ning hageja oma nõude rahuldamise võimaluse. Lisaks määras kostja I Sinilebo juhatusse K. Sakjase ning võõrandas äriühingu osa K. Sakjase juhitavale Asutamis- ja Likvideerimisteenuste OÜ-le. Kostja I heade kommete vastast käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes tõendavad süüdistusakt, kokkulepe, kohtuotsus ning kostja I vestlused kostjaga II ja Sinilebo raamatupidajaga. 1. juulil 2011 lepingu sõlmimine oli osa suuremast soodustuskelmuse skeemist. Hageja pidi küll tegema Moonakate maja ehitus- ja rekonstrueerimistööd, kuid tasu ei pidanud saama, sest raha laekus Sinilebosse fiktiivsete dokumentide alusel, kogu laekunud raha kanti edasi või võeti sularahana välja. Selleks, et saada OÜ-le Antonella (Antonella) toetuse esimest osamakset ilma eelneva Antonella investeeringuta ja näitamaks PRIA-le Antonella investeeringu tegemist, kandis kostja II Antonella kontolt 229 756 eurot 75 senti RPP Groupi pangakontole, kust kostja I teiste isikute vahendusel Sinilebo ja AKKORD EST OÜ (AKKORD EST) pangakontode kaudu kandis osaliselt fiktiivsetele dokumentidele viidates 227 490 eurot Antonellale tagasi. Tehtud tööde eest tasuti näilikult 229 756 eurot 75 senti kostjatega kooskõlastatult. Selleks, et saada Antonellale toetuse teist osamakset ilma eelneva oma investeeringuta, ja näitamaks PRIA-le investeeringu tegemist, kandis kostja II Antonella kontolt 160 000 eurot RPP Groupi pangakontole, kust kostja I teiste isikute vahendusel Sinilebo ja AKKORD EST-i pangakontode kaudu kandis fiktiivsetele dokumentidele viidates 120 000 eurot tagasi Antonellale. Tehtud tööde eest tasuti näilikult 160 000 eurot kostjatega kooskõlastatult. Hageja kui heauskse töövõtja kasutamine kuritegelikus skeemis ning selle osana fiktiivsete arvete alusel raha keerutamine ja hagejale kohustuse täitmata jätmine on heade kommete 2(17)

2-15-13216 vastane. Hagejaga töövõtulepingu sõlmimine ning sellest tuleneva kohustuse täitmata jätmine ei toimunud tavapärase ja heauskse majandustegevuse käigus, vaid eesmärgipäraselt osana kostja I osalusel toime pandud kuriteost. Heade kommete vastast käitumist ilmestab ka asjaolu, et vahetult pärast hageja nõude Sinilebolt väljamõistmist eemaldus kostja I äriühingu juhtimisest ning müüs selle maha. Kostja II vastutab kostja I tekitatud kahju eest solidaarselt VÕS § 1054 lg 3 alusel. Kostja I sõlmis hagejaga lepingu ning jättis kohustused täitmata kostja II ülesandel ja kokkuleppel. Kostja II juhtivat rolli tõendavad kostja I vestlused Sinilebo raamatupidaja ja kostjaga II. Kostja II vastutab tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostja II jättis hagejale mulje, et tegutseb Sinilebo õiguspärase esindajana, ning kinnitas korduvalt hagejale tehtavate tööde eest summade tasumist. Asjaolu, et leping sõlmiti maksejõuetu ja hiljem süüdimõistetud äriühingu (Sinilebo) kaudu, tingis olukorra, kus hagejal ei olnud võimalik lepingust tulenevaid nõudeid Sinilebo vastu maksma panna. Hagejale kahju tekkimine on kostja II teoga VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikus seoses. Kuriteo osana heauskse töövõtja ärakasutamine on käsitatav heade kommete vastase tahtliku käitumisena. Kostjad vastutavad solidaarselt, kuna nad tegutsesid ühiselt. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja I vastutab Sinilebo ees ÄS § 187 lg 2 alusel. Kostja I rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui sõlmis RPP Groupiga fiktiivse lepingu ning jättis lepingust tulenevad nõuded sisse nõudmata. Lisaks rikkus kostja I lojaalsuskohustust, kuna tekitas huvide konflikti ning eelistas enda huve Sinilebo huvidele. Hageja loobus kohtuistungil kostja II vastu ÄS § 1671 lg 1 alusel esitatud nõudest (III kd, tl 71). Hageja palus jätta rahuldamata kostjate aegumise kohaldamise taotluse.

2-15-13216 hagejale varaline kahju. Kriminaalmenetluses ei tuvastatud, et kostja I sõlmis Sinilebo nimel hagejaga töövõtulepingu ja Sinilebo jättis hagejale arved tasumata, alludes kostja II juhtimisele ja kontrollile. Kostja II ehitustööde korraldamine ja materjalide hankimine ei ole õigusvastane tegu. Hageja ei kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi Sinilebolt võla sissenõudmiseks. Hagejal on õigus esitada kohtule Sinilebo pankrotiavaldus. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Kostjad ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-58713 menetlusosalised ning maakohtu 25. juuni 2015. a tagaseljaotsus ei ole kostjatele kohustuslik. Hageja ei kajastanud majandusaasta aruannetes arveid nr 1206 ja 1207. Need on näilikud arved, mis ei tõenda hagejale kahju tekkimist. Hageja ei tõendanud tööde tegemist ja Sinilebole üleandmist.

2-15-13216 võlausaldaja jaoks enam kaitsenorm. Hagejal oli võlgnevuse tekkimisel võimalik esitada pankrotiavaldus. Seadus ei keela osaühingu majanduslike raskuste ajal lepingute sõlmimist ega osaühingu osa võõrandamist. Ei olnud tõendatud, et kostja I pani toime teo, millega kaasneb vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Maakohus viitas, et kõne alla võib tulla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Maakohus selgitas, et hageja peab tõendama, et kostjal I ei olnud juhatuse liikmena 1. juuli 2011. a lepingut sõlmides tahet selle alusel tehtud tööde eest tasuda, st kostja I eesmärk oli hagejat kahjustada. Nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja I heade kommete vastane käitumine oli põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. See, kas kostja I soovis saada pettusega PRIA-st suurt toetust, ei olnud praegu asjakohane. Ainuüksi kostjale I PRIA toetuse maksmine hagejat ei kahjustanud. Maakohus nõustus kostjatega, et kostja I tahet hagejat kahjustada ei saa tõendada süüdistusaktiga. Dokumentaalsetest tõenditest ei tulenenud, et kostja I pidi aru saama hageja kahjustamisest. Iga lepingu täitmata jätmisega ei kaasne automaatselt juhatuse liikme heade kommete vastast käitumist ning vastutust võlausaldaja ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Hageja ei tõendanud kostja I heade kommete vastast käitumist. Maakohus ei analüüsinud teisi nõude rahuldamise eeldusi (hagejal kahju tekkimist ja kahju põhjuslikku seost kostja I tegevusega). Kostja I viited sellele, et hageja ei täitnud 1. juuli 2011. a lepingut, ei olnud asjakohased. Hageja ei esitanud kostja I vastu nõuet lepingulisel alusel. Maakohus viitas ÄS § 187 lg-tele 1, 2 ja 4, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 35, VÕS § 127 lg-tele 1 ja 4, §-le 128 ning leidis, et hageja ei tõendanud, et kostja I rikkus Sinilebo juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kui sõlmis fiktiivse lepingu RPP Groupiga, jättis lepingust tulenevad nõuded sisse nõudmata ning eelistas enda huve osaühingu huvidele. Kostja I selgitas kriminaalmenetluses kahtlustatavana ülekuulamisel RPP Groupiga lepingu sõlmimise asjaolusid ning sellest ei nähtunud, et leping oli näiline. Hageja ei esitanud ühtegi asjaolu, mille kohaselt oleks kostja I võtnud lepingut sõlmides Sinilebole liigseid riske või olnud osaühingu suhtes ebalojaalne. Võimalik raha väljapetmine PRIA-lt ei tähenda, et hagejaga või RPP Groupiga sõlmitud lepingud olid ebamõistlikud. Lisaks ei näidanud hageja, et Sinilebol oleks kostja I tegevuse tagajärjel tekkinud varaline kahju. Süüdistusaktist nähtub, et kostja I andis fiktiivse lepinguga korduvalt AKKORD EST-ile laenu. Kuna tegemist oli laenu, mitte kinkega, tekkis Sinilebol nõue AKKORD EST-i vastu ning laenu andmine ei olnud kostja I hoolsuskohustuse rikkumine. Lisaks anti laen pärast 1. juuli 2011. a lepingu sõlmimist. Kui hageja leidis, et need laenud muutsid osaühingu maksevõimetuks, oleks tal tasunõude sissenõutavaks muutumisel olnud õigus esitada osaühingu pankrotiavaldus. Maakohus jättis kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata, mistõttu ei saa kostja II vastu VÕS § 1054 lg 3 alusel esitatud hagi rahuldada. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud selle üle, et Tartu Maakohus mõistis 21. mai 2015. a otsusega kostja II süüdi PRIA-st pettuse teel toetuse taotlemises Moonakatemaja kinnistul asuva Moonakate maja rekonstrueerimiseks ja kinnistule välisrajatiste ehitamiseks. Tunnistajate kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustega oli tõendatud, et Moonakate maja rekonstrueerimistööd korraldas kostja II. Maakohus leidis, et kostja II tegusid kogumis (tööde korraldamine PRIA-lt pettuse teel toetuse saamiseks) sai pidada põhimõtteliselt heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Ei olnud tõendatud, et kostja II soovitas just hagejaga alltöövõtulepingu sõlmida. Hageja juhatuse liikme kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustega oli tõendatud, et tema poole pöördus töö tegemiseks kostja I. Seega hagejaga 1. juuli 2011. a lepingu sõlmimine ei olnud osa kostja II heade kommete vastasest käitumisest. 5(17)

2-15-13216 Maakohus luges tõendatuks, et hagejale oli tekkinud kahju. Kostjad ei näidanud, et Sinilebol oli vara või sissenõutav nõue, mille arvel hageja oleks saanud kohtuotsust täita. Asjaolu, et hageja nõuet Sinilebo vastu ei kajastatud hageja majandusaasta aruannetes, ei muuda hageja nõuet olematuks. Ei olnud tõendatud, et kostja II heade kommete vastane tegevus (Moonakate maja renoveerimise korraldamine PRIA-lt toetuse väljapetmiseks) oli põhjuslikus seoses hagejale kahju tekitamisega. Kostja II ei osutanud hagejaga lepingu sõlmimisele ega vahendanud seda. Hageja ei näidanud, et kostja II tegevus tõi kaasa Sinilebo suutmatuse hagejale 1. juuli 2011. a lepingu järgi tasuda. Asjaolu, et PRIA maksis kostjale II pettuse tõttu toetust, ei tähenda tingimata, et Sinilebo sai selle võrra kahju või muutus maksejõuetuks. Tõendatud ei olnud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamise eelduste olemasolu. Maakohus ei käsitlenud hagi aegumist, kuna hagi jäi rahuldamata.

2-15-13216 Sinilebole liigseid riske või oleks käitunud osaühingu suhtes ebalojaalselt. Seega ei tõendanud hageja kostja I kohustuse rikkumist Sinilebo vastu. Maakohus rikkus materiaalõiguse normi, kui jättis kontrollimata kostjate aegumise vastuväite. Aegumine on materiaalõiguslik vastuväide nõudele, mille kohaldamise tagajärjel ei ole enam võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Kui pool esitab menetluses nõudele aegumise vastuväite, peab kohus kontrollima aegumise eeldusi. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus viitas TsÜS § 150 lg-le 1 ning selgitas, et hageja sai 2015. a juunis teada talle tekkinud kahju suurusest, selle põhjustanud isikutest ning kahju tekkimise asjaoludest. Ainuüksi hagi hüpoteetilise esitamise võimalus mitmete äriühingute kõrval mh ka kostjate vastu, kes olid nimetatud äriühingutega seotud, ei olnud aluseks aegumistähtaja alguse arvestamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud, et hagejale oli võimaliku kahju suurus ja selle tekitanud isikud teada enne kriminaalasjas tehtud lahendit ning Sinilebo majanduslikust olukorrast teada saamist. Hagejal oli lepingust tulenev nõue Sinilebo vastu, äriühingu varatus selgus alles täitemenetluses, karistusõiguslikke tagajärgi tekitanud asjaolud selgusid 21. mai 2015. a kohtulahenditest. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja kahju oli tõendatud. Maakohus mõistis 25. juunil 2015 tsiviilasjas nr 2-14-58713 tehtud tagaseljaotsusega Sinilebolt hageja kasuks välja 1. juuli 2011. a lepingust tuleneva võlgnevuse 135 733 eurot 20 senti. Sinilebo vastu algatati täitemenetlus, kuid Sinilebo on varatu ning ta pole tagaseljaotsusega välja mõistetud summat tasunud. Sinilebo on registrist 9. jaanuaril 2017 kustutatud ja hagejal ei ole temalt eelduslikult võimalik võla tasumist nõuda. Kostjad ei näidanud, et Sinilebol oli vara või sissenõutav nõue, mille arvel hageja oleks saanud kohtuotsust täita. Maakohtu jõustunud otsus on menetluses lubatud dokumentaalne tõend, mida tuleb kohtutel hinnata dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas. Kostjad ei tõendanud, et hageja tehtud tööd ei vastanud kvaliteedile, Sinilebo ei esitanud kohtumenetluses hageja nõudele põhjendatud sisulisi vastuväiteid. See, et võimalikele ehitusvigadele soovis kostja II tugineda näiliselt, tulenes ka kostja I kahtlustatavana ülekuulamise protokollist. Hageja nõuet ei muutnud olematuks see, et hageja nõuet Sinilebo vastu ei kajastatud hageja majandusaasta aruannetes. Ringkonnakohus nõustus, et hageja nõue kostja I vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi koostoimes ÄS § 180 lg-ga 51 tuli jätta rahuldamata. Sinilebo 2010. a majandusaasta aruandest ei nähtunud, et kostja I oleks pidanud esitama pankrotiavalduse. Kui ettevõttel on varasemast jaotamata kasum, ei tõenda üksnes kohustuste olemasolu olukorda, mis viitaks ettevõtte maksejõuetusele. Ringkonnakohus viitas PankrS § 1 lg-tele 2 ja 3 ning leidis, et hageja ei tuginenud menetluses asjaoludele, mis viitaksid Sinilebo püsivale maksejõuetusele lepingu sõlmimise ja täitmise ajal, ega Sinilebo suutmatusele rahuldada võlausaldajate nõudeid ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta ajal, mil kostja I oli juhatuse liige. Maakohus ei jaganud valesti tõendamiskoormust (hageja pidi tõendama, et Sinilebo oli hagejaga lepingu sõlmimise ajal maksejõuetu). Asjaolu, et tehingu maksumus ületas tehingu tegemise hetkel äriühingu kasutuses olevat vara, ei tõendanud, et Sinilebo oli tehingu sõlmimise ajal maksejõuetu. Äritegevuses ei ole ebatavaline pikemaajaliste ehitustegevusega seotud lepingute sõlmimine ka suurte krediitide abil. Tehingu sõlmimise eesmärk (PRIA toetuste saamine) ei tähenda Sinilebo maksevõime puudumist. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 alusel esitatud tõendid vastu võtmata. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 12612 lg 3 nimetab avalikes huvides jälitusprotokolli kasutamise (Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 17) ega ole kohaldatav tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu ei ole tegemist lubamatu tõendiga tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 238 lg 3 p 1). Olukord ei oleks teine, kui kannatanu esitaks kahju hüvitamise nõude tsiviilhagina kriminaalmenetluses. Ka siis tugineks kohus asjas kogutud tõenditele, mh jälitusprotokollile. Asja materjalid ei viidanud, et jälitustegevus oleks olnud õigusvastane, kohtulahendid kostjate suhtes on jõustunud. Ringkonnakohus viitas TsMS § 229 7(17)

2-15-13216 lg-le 1, § 238 lg-le 1 ning leidis, et arvestades tõendamiskoormust ning asjaolusid, millele hageja tugines, on hagejal vähe arvestatavaid võimalusi tõendada kostjate käitumist ning jälitusprotokoll tuleb võtta asja materjalide juurde. Kui andmekogumise eesmärgiks ei ole jälgitava pahatahtlik kahjustamine, vaid kohtumenetluses oma õiguste kaitsmiseks tõendite kogumine, ei ole hageja esitatud jälitusprotokolli vastuvõtmine tsiviilkohtumenetluses tõendina vastuolus ka Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ,

2-15-13216 Maakohus leidis põhjendatult, et kostja II tegusid saab kogumis pidada heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Kostja II suhtes koostatud süüdistusakti kohaselt oli objekti ehitusmaksumuse võimalikult kõrgemana näitamise eesmärgiks PRIA-lt võimalikult suure toetuse saamine. Lisaks tööde korraldamisele PRIA-lt pettuse teel toetuse saamiseks oli tähtis ka see, et Sinilebo oli varem kostja II ja tema abikaasa omandis (IV kd, tl 95). Maakohus leidis ekslikult, et puudub põhjuslik seos kostja II käitumise ning hagejal tekkinud kahju vahel. Põhjuslikku seost ei välistanud see, et asjas ei olnud tõendatud, et kostja II soovis just hagejaga alltöövõtulepingu sõlmida. Hageja juhatuse liikme kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustega oli tõendatud, et tema poole pöördus töö tegemiseks kostja I. Ütlustest tulenes, et kostja II suhtles hagejaga telefoni teel tööde tegemise asjus iga päev (II kd, tl 76). Kostja II väitel tuli hagejal lepingu sõlmimiseks ühendust võtta kostjaga I. Põhiline suhtlus toimus kostjaga II: tema muretses ehitusmaterjalid ja lubas hagejale maksta töö eest tasu. Seega mõjutas kostja II otseselt 1. juuli 2011. a lepingu sõlmimist ja täitmist. Kostja II osa 1. juuli 2011. a lepingu täitmisel tuleneb ka maakohtu 21. mai 2015. a määrusest (I kd, tl 98), mille kohaselt korraldas ehitustöid kostja II. Kostja II hankis objekti valmimiseks vajalikke materjale, tasudes kas sularahas või esinedes Sinilebo nimel ning võttes Sinilebole kohustusi. Tööde korraldamine PRIA-lt pettuse teel raha saamise eesmärgil ei tõendanud küll otseselt kostja II soovi hagejat kahjustada, kuid maakohus järeldas sellest ekslikult, et hagejaga 1. juuli 2011. a lepingu sõlmimine ei olnud osa kostja II heade kommete vastases käitumisest. Mitmete tehingute järjestikune tegemine, et näidata objekti ehitusmaksumust valena suurema toetuse saamise eesmärgil, hõlmab kõiki tehinguid, mh ka 1. juuli 2011. a lepingut hagejaga. Hagejale tekkis kahju, kuna ta ei saanud tehtud tööde eest tasu, sest tema lepingupartner ning pettuses osalenud Sinilebo oli maksejõuetu. Kostja II lubas hagejale tasuda, kui raha tuleb (II kd, tl 79), st ta teadis, et hagejal on tasu saamata. Sinilebo nimel esinedes ja selle endise omanikuna pidi ta ka teadma äriühingu rahalisest seisukorrast. Ringkonnakohus viitas VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 ja § 1044 lg-le 2 ning leidis, et hageja nõue ei olnud esitatud lepingupartneri vastu, vaid isikute vastu, kes kolmanda isiku kaudu nii hagejaga lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmise käigus möönsid (kostja I) või nägid otseselt ette (kostja II), et hagejal võib tekkida kahju. Seega ei olnud tegemist tavalise lepingu täitmisest tuleneva riski realiseerumisega. Ringkonnakohus ei nõustunud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Ringkonnakohus viitas TsMS § 436 lg-le 7 ning selgitas, et kui hagis esitatud asjaolud võimaldavad järeldada alternatiivselt nõude kahte võimalikku materiaalõiguslikku alust, kontrollib kohus mõlema nõude eelduste olemasolu ja annab hageja nõudele õigusliku hinnangu. Nimetatu ei tähenda, et kohus väljub hagis esitatu piiridest. Kohus ei või TsMS § 439 järgi otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja nõudis kostjatelt töövõtulepingust tuleneva tasu saamata jäämisest tekkinud kahju hüvitamist. Hagis ei tuginetud võimalikele rikastumise nõuetele kostja II vastu. Tegemist oli asjaoludega, etteheidetega ja nõuetega, mida hageja maakohtus ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

2-15-13216 siduv; ringkonnakohtus uute tõendite vastuvõtmise võimalus ja selle menetluskord (omaalgatuslikult ja olukorras, kus apellatsioonkaebuses ei tuginetud tõendi vastu võtmata jätmisele); kriminaalmenetluses eeluurimise raames saadud tunnistajate ja menetlusosaliste ütluste tunnistaja ütlustena kasutamise võimalikkus, kui tunnistajad ei andnud kriminaalmenetluse eeluurimise raames vannet, neid ei hoiatatud kriminaalkaristuse eest valeütluste andmisel ning kostjad ei saanud neid küsitleda. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui võttis asja materjalide juurde jälitusprotokolli. Hageja ei taotlenud apellatsioonkaebuses seda (TsMS § 652 lg 4) ega tuginenud asjaolule, et tõendi materjalide juurde võtmata jätmine oli vale (TsMS § 652 lg 5). Ringkonnakohus ei tuginenud hagi rahuldamisel sisuliselt muudele tõenditele. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1 ja § 652 lg-t 3, kui väljus apellatsiooni piiridest, asus omal algatusel (ilma hageja taotluseta) tõendeid koguma ning võttis alusetult jälitusprotokolli asja juurde. Hageja ei tuginenud selgitamiskohustuse rikkumisele ning sellest ei oleks ringkonnakohtule tulenenud ka õigust hakata ilma hageja taotluseta tõendeid koguma. Ringkonnakohtu otsus on üllatav ja vastuoluline, kuna istungil põhjendas kohus tõendite omaalgatuslikku kogumist maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisega ning otsuses tugines TsMS § 229 ja § 238 lg 3 p 1 rikkumisele. Ringkonnakohus rikkus jälitusprotokolli juurdevõtmisega TsMS § 238 lg 3 p 1. Kuna KrMS § 12612 lg-st 3 ei tulene, et jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada tsiviilkohtumenetluses, ei ole kriminaalmenetluses jälitustoimingutega kogutud tõendite tsiviilkohtumenetluses kasutamine lubatud. Kuna kohus ei ole hageja esitatud jälitusprotokollis kajastatud teavet kriminaalmenetluses hinnanud ega kontrollinud ning kriminaalmenetluses tehtud kohtumäärus ega kohtuotsus ei sisalda jälitustoimingutega kogutud teavet, ei olnud hageja esitatud jälitusprotokollis sisalduv teave TsMS § 229 lg 1 mõttes seaduses sätestatud protsessivormis ega saa olla tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Ringkonnakohus eiras KrMS § 12612 lg-s 3 sätestatud piiranguid ja Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohti ning esitas arusaamatuid ja asjakohatuid põhjendusi tõendi lubatavuse kohta. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjad oleks pidanud tõendama jälitustegevuse ebaseaduslikkust. Kui maakohus tahab tsiviilasjas jälitusprotokollile tugineda, peab ta kontrollima jälitustegevuse seaduslikkust. Maakohus ei teinud seda, mistõttu jälitusprotokoll ei olnud lubatav tõend TsMS § 229 lg 1 ja § 238 lg 3 p 1 järgi. Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ art 3 p 2 sätestab, et seda ei kohaldata kriminaalõiguses. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega selgitamiskohustust, kui jättis jälitusprotokolli vastu võtmata. Maakohus andis hagejale pärast tõendi (jälitusprotokolli) põhjendatud vastu võtmata jätmist täiendavalt võimaluse esitada tõendeid ning selgitas mitmel korral, milliseid asjaolusid hageja nõude maksmapanekuks tõendama peab. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei viidanud tõenditele, millest nähtus, et kostjal I oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Ringkonnakohus ei põhjendanud, missugustele valeandmetele tuginedes mõjutati hagejat väidetavalt 1. juuli 2011. a lepingut sõlmima ning millega on see tõendatud. Ei olnud tõendatud, et kostjal I oli enne 1. juuli 2011. a lepingu sõlmimist kavatsus, et Sinilebo ei maksa hagejale. Ringkonnakohus ei analüüsinud jälitusprotokolli (ega muid tõendeid) sisuliselt, vaid tegi üldiseid ja tõendamata järeldusi kostja I vastutuse aluseks olnud asjaolude kohta. Jääb selgusetuks, kuidas tõendavad kaheksa kuni kümme kuud hiljem kuulatud kõned kostja I tahtlust 2011. a juunis-juulis. Hageja ei tõendanud kostja I tahtlust hagejale mitte maksta. Ringkonnakohus ei arvestanud jälitusprotokollis kajastatud kostja I kinnitusega, et ta planeeris Sinilebo kaudu hagejale maksta 2011. a detsembris, kui laekub raha tellijalt Antonellalt. Hagejale ei tasutud, kuna Antonella ei tasunud Sinilebole. Hagejale tasumata jätmise põhjuseks oli rahapuudus, mitte tahtlus hagejat petta. Ringkonnakohus ei põhjendanud põhjuslikku seost kostja I 10(17)

2-15-13216 tegevuse ja kahju vahel (põhjendused on abstraktsed ja arusaamatud, tuginetud on tõendamata asjaoludele ning määrusele, mis asja sisuliselt ei lahendanud). Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kuna ei analüüsinud hageja deliktiõiguse nõude aegumist kostja I suhtes. Kuna hageja tugineb hagiavalduses asjaoludele, mis olid või pidid olema talle teada enne tema väidetava nõude Sinilebo vastu sissenõutavaks muutumist (Sinilebo 2010. a majandusaasta aruanne, maksuvõlg 2011. a septembris), algas kahju hüvitamise nõude aegumine järgmisel päeval, kui Sinilebo hageja arvet ei tasunud. Kostja I ei põhjustanud hagejale kahju ega käitunud tema suhtes õigusvastaselt või heade kommete vastaselt. Sinilebo ütles lepingu hagejaga üles, kuna hageja rikkus oluliselt oma kohustusi. Tõendatud ei olnud kahju ja selle suurus. Põhjendava osata tagaseljaotsus, mis ei olnud kostja I jaoks siduv, ei sisaldanud tõendusväärtuslikku teavet. Kriminaalmenetluses eeluurimisel politsei koostatud süüdistatava ja tunnistaja ülekuulamise protokollide kasutamine tsiviilasjas on vastuolus TsMS § 251 lg-ga 2 (protokollides nimetatud kostjaid ja tunnistajaid ei kuulanud kohus üle). Kostja I ei saanud isikuid kohtus küsitleda. Protokollidega saab tõendada üksnes isiku kriminaalasja kohtueelses uurimises ülekuulamise fakti, kuid hageja ei tuginenud sellele. Kostja I ei tunnistanud ennast kuriteos süüdi ega nõustunud süüdistusaktis kirjeldatuga. Ringkonnakohus rikkus tõendi vastuvõtmisel menetlusõiguse norme (TsMS § 238 ja § 652 lg-t 4), mh selgus tõendi vastuvõtmine alles kohtuotsuses, kostjal I ei olnud võimalik esitada tõendi kohta seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid (Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10-11). Kostja I esitas kohtu tegevusele 30. novembril 2017 vastuväite tõendi omal algatusel kogumise ning tõendi esitamise tähtaja eiramise tõttu. Ringkonnakohus ei lahendanud vastuväidet (TsMS § 333 lg 1). Kostja I oleks palunud mh kontrollida kohtul tõendi saamise seaduslikkust (Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 18; 16. detsembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-14, p 14 jj) ning hagejal täpsustada, millele ta dokumendi 98 lk-st tugineb (mahukale dokumendile ei saa viidata väitega, et see tõendab hagi). Kostja I oleks soovinud seejärel kuulata jälitusprotokolli koostamise aluseks olevaid salvestisi ning esitanud taotluse kuulata tunnistajatena või vande all üle jälitusprotokollis (hageja täpsustatavas ulatuses) kajastatud isikud, et selgitada vestluste sisu ja konteksti. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 3. Ringkonnakohus kohaldas tõendatud asjaoludel vääralt VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja jättis kohaldamata VÕS § 127 lg 2. Hageja ei tõendanud kahju, kostja I ei põhjustanud kahju ega käitunud hageja suhtes õigusvastaselt ega heade kommete vastaselt. Kostja I toetas kostja II kassatsioonkaebust.

11(17)

2-15-13216 Ringkonnakohus rikkus jälitusprotokolli asja juurde võttes ka KrMS § 12612 lg-t 3. Kuna jälitustoimingu tegemisega riivatakse intensiivselt toimingute objektiks olevate isikute põhiseaduslikke õigusi, on jälitustoiminguga saadud andmeid võimalik kasutada üksnes KrMS § 12612 lg-s 3 märgitud juhtudel. Sättest ei tulene, et jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada tsiviilkohtumenetluses. Jälitustoimingutega kogutud teave peaks olema tsiviilkohtumenetluses kasutatav halduskohtumenetlusega samadel alustelt. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Kohus ei hinnanud ega kontrollinud kriminaalmenetluses jälitusprotokollis kajastatud teavet ning kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendid ei sisalda jälitustoimingutega kogutud teavet. Seega ei ole jälitusprotokollis sisalduv teave TsMS § 229 lg 1 mõttes seaduses sätestatud protsessivormis ega saa olla tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 5, kuna ei lahendanud kostja II 28. novembri 2017. a taotlust kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust, kui kriminaalmenetluses jälitustoimingutega kogutud teabe kasutamine on tsiviilkohtumenetluses lubatud. Juhul, kui jälitustegevus ei olnud seaduslik, on tegemist põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga, mille vastuvõtmisest võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 1 alusel keelduda. Kassatsioonkaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus ühtse kohtupraktika kujundamisel kriminaalasjas jälitustegevusega kogutud tõendite tsiviilkohtumenetluses kasutamise küsimuses. Kostja II ei vaielnud kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja pidas seda õigeks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-15-13216 apellatsioonkaebusele dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb. Hageja ei taotlenud ringkonnakohtus jälitusprotokolli tõendina asja juurde võtmist apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu 28. novembri 2017. a istungi alguses. Ringkonnakohus märkis istungi alguses, et taotlusi ei ole, ning alustas asja läbivaatamisega (IV kd, tl 95). Ringkonnakohtu 28. novembri 2017. a istungi protokollist nähtub kolleegiumi hinnangul, et ringkonnakohus tõstatas omal algatusel jälitusprotokolli maakohtus vastu võtmata jätmise küsimuse ning kogus ilma menetlusosalise taotluseta tõendeid (IV kd, tl-d 95-96).

2-15-13216 selgitamiskohustust (TsMS § 689 lg 5). Hageja ei viidanud, nagu oleks maakohus rikkunud pärast jälitusprotokolli tagastamist selgitamiskohustust TsMS § 652 lg 3 p 2 kontekstis. Asja materjalide järgi andis maakohus pärast jälitusprotokolli tagastamist hagejale tähtaja täiendavate taotluste ja selgituste esitamiseks (III kd, tl 71 pöördel). Seega ei rikkunud maakohus kolleegiumi hinnangul selgitamiskohustust ka selles osas.

obiter

dictum’i

korras

jälitusprotokolli

kui

tõendi

lubatavust

2-15-13216 nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Seadusandja on viidatud normiga sätestanud ammendava loetelu olukordadest, mil riik võib ülekaalukat avalikku huvi silmas pidades varem jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada jälitustoimingu algupärasest eesmärgist erineval otstarbel (vt nt maksumenetluse kontekstis Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 17). Arvestades, et säte näeb riigile ette aluse riigi poolt varem jälitustoiminguga kogutud andmete teisel otstarbel kasutamiseks, ei piira KrMS § 12612 lg 3 kolleegiumi hinnangul teiste subjektide õigust jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, nt jälitustoiminguga puudutatud isikul enda õiguste kaitseks hilisemas tsiviilkohtumenetluses.

15(17)

2-15-13216

16(17)

2-15-13216

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.