Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Tatjana Baraševa ja Stanislav Baraševi hagi Ringvald OÜ ja Riho Kalve vastu juhatuse liikme tagasikutsumiseks ja avaldus uue juhatuse liikme määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ringvald OÜ ja Riho Kalve kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Tatjana Baraševa ja Stanislav Barašev, esindaja vandeadvokaat Peeter Ploom Kostjad Ringvald OÜ ja Riho Kalve, esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer
Asja läbivaatamise kuupäev
25. november 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474 muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis Riho Kalve apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Riho Kalvele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tatjana Baraševa (hageja I) ja Stanislav Barašev (hageja II) esitasid 7. juulil 2017 Harju Maakohtule hagi Ringvald OÜ (kostja I, osaühing) ja Riho Kalve (kostja II) vastu, milles palusid kutsuda tagasi kostja I juhatuse liikme kostja II. Lisaks palusid hagejad määrata uueks juhatuse
2-17-10474 liikmeks hageja I või muu sobiva isiku kohtu äranägemisel. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt said hagejad kostja I osanikeks 2013. a pärast nende õiguseellase Sergei Baraševi surma. Kostja II ei ole neid aga osaühingu tegevusse kaasanud. Hagejad on teinud kostjale II ettepaneku määrata lisaks temale osaühingu juhatuse liikmeks ka hageja I, aga kostja II ei ole nõus. Kostja II on osaühingu juhatuse liikmeks oleku ajal rikkunud oma kohustusi, tegutsenud juhatuse liikmena ajal, mil talle kohaldus ärikeeld, samuti võõrandanud osaühingu vara ilma osanike otsuseta (sh lähikondsetele ja endale). Kostja II ei ole osaühingu juhatuse liikmena kutsunud kokku osanike koosolekuid isegi mitte majandusaasta aruande kinnitamiseks. Samuti ei ole kostja II teatanud osanikele tehingutest ega küsinud osanikelt igapäevast majandustegevust ületavateks tehinguteks nõusolekut. Alates 2013. a sügisest on kostja II kostja I seadusliku esindajana osanike teadmata ja nõusolekuta võõrandanud kokku 18 kinnisasja ehk suurema osa osaühingu kinnisvarast. 28. jaanuaril 2015 võõrandas kostja II osaühingu nimel kinnisasja oma lähikondsele Toomas Kaaretile ja 18. detsembril 2015 lähikondsele Osaühingule Facio (Facio). Ühe kinnisasja on kostja II võõrandanud endale. Kostja II on rikkunud lojaalsuskohustust, tegutsenud huvide konfliktis ja rikkunud hoolsuskohustust. Kostjale II kohaldus
20.oktoobrist 2014 kuni 14. juunini 2016 ärikeeld ehitusvaldkonnas, kuid kostja ei teatanud sellest osanikele. Kostja II tagasikutsumiseks on mõjuv põhjus.
3.septembril 2018 esitatud menetlusdokumendis väitsid hagejad lisaks, et kostja II sõlmis
31.jaanuaril 2013 kostja I nimel tagatiseta laenulepingu RIITO Ehituse OÜ-ga (praeguseks ümber kujundatud aktsiaseltsiks ärinimega RIITO Ehituse AS; Riito) ega nõudnud enne Riito pankrotti võla tasumist. Samuti sõlmis kostja II lepingu, millega omandas osaühingult Facio Invest nõude Riito vastu. Ka need lepingud on sõlmitud lähikondsetega. Lisaks on vaja määrata osaühingule uus juhatuse liige. Juhatuse liikmeks tuleb määrata hageja I, kuna ta on osanik.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hagejate kanda. Kostjad on seisukohal, et seadus ei võimalda hagejatel nõuda, et hageja I määrataks osaühingu juhatuse liikmeks. Hagejate etteheide, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi, on alusetu ja tõendamata. Hagejad said osaühingu osanikeks 25. septembril 2013 ja enam kui kolme aasta jooksul ei tundnud nad osaühingu tegevuse vastu mingit huvi. Juhatuse liige ei pidanud teatama osanikele igast kinnisvaratehingust, kuna kinnisvara arendus ja müük on osaühingu igapäevane majandustegevus. Müügilepingute sõlmimine ei väljunud igapäevasest majandustegevusest ja lepingud olid sõlmitud turuhinnaga. Kinnistu võõrandamise kostjale II otsustasid osanikud juba 15. novembril 2006, leppides kokku ka tehingu tingimused. Ka see tehing on tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses turuhinnaga. Ekslik ja meelevaldne on hagejate käsitlus, et kaks kinnisasja on võõrandatud kostja II lähikondsetele. T. Kaaret on kostja II äripartner ja ta on koos kostjaga II teises äriühingus osanik, kuid see ei tähenda, et temaga tehingu tegemiseks oleks vaja osanike nõusolekut. Facio ei ole kostja II 100%-lise kontrolli all olev äriühing. Kostja II oli kuus aastat enne kinnisasja võõrandamist Facio nõukogu liige. Seega ei olnud ka Facioga tehingu tegemiseks vaja osanike nõusolekut.
2(14)
2-17-10474 Kostjale II kohaldus ärikeeld vaid ehitusvaldkonnas. Kostja I tegeleb hoonestusprojektide arendusega ega tee ehitustöid. Seega ei ole kostja II ärikeeldu rikkunud.
3.Harju Maakohus jättis 9. novembri 2018. a otsusega rahuldamata hageja nõude kutsuda kostja II kostja I juhatuse liikme kohalt tagasi, kuid rahuldas uue juhatuse liikme määramise avalduse ja määras kostja I juhatuse teiseks liikmeks Andrias Palmitsa, märkides, et tema volitused kestavad kuni ajani, mil osanikud valivad uue juhatuse liikme. Maakohus määras, et kostja I juhatuse liikmetel on kuni ajani, mil osanikud valivad uue juhatuse liikme, kõigi tehingute tegemisel ühine esindusõigus, välja arvatud selliste tehingute tegemiseks, mille väärtus ei ületa 1000 eurot. Maakohus määras, et ühise esindusõiguse kohta tuleb kanda märge äriregistrisse. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda, v.a juhatuse asendusliikme tasu, mis jäi kostja I kanda. Menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja II küll kutsunud kokku osanike koosolekuid, kuid see rikkumine pole piisav, et teda tagasi kutsuda. Kostja II on juhtinud äriühingut pikka aega ja edukalt. Osaühing on alates 2013. a pidevalt olnud kasumis. Samuti leidis maakohus, et juhatuse liiget ei saa kohtu kaudu tagasi kutsuda põhjusel, et ta ei ole andnud osanikele piisavalt teavet, sest osanikel on õigus esitada teabenõue kohtusse. Kostja II ei ole rikkunud raamatupidamise kohustust. 2014.-2016. a majandusaasta aruanded on registripidajale esitatud. Kuna osaühingu põhitegevusalaks on kinnistute müük, siis ei väljunud võõrandamistehingud igapäevasest majandustegevusest ja osanike nõusolek ei olnud nendeks tehinguteks vajalik (äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 3). Isegi kui kostja II tegi tehinguid lähikondsetega, ei ole hagejad toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et need tehingud olid kahjulikud. Kuigi kostjale II kohaldati ärikeeldu ja tal oli kohtumäärusega keelatud tegutseda juriidilise isiku juhtorgani liikmena ehituse valdkonnas kuni Facio Ehituse OÜ pankrotimenetluse lõppemiseni, ei ole kostja II ärikeeldu rikkunud, sest kostja I tegevusala on hoonestusprojektide arendus. Maakohus leidis, et hagejate esile toodud asjaoludest ei nähtu, et kostja II oleks tahtlikult rikkunud oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Ei ole tõendatud, et kostja II oleks osaühingut või osanikke kahjustanud. Ainuüksi nendest tõenditest, mille hagejad esitasid 3. septembri 2018. a menetlusdokumendi lisana, ei saa järeldada, et kostja II oleks tahtlikult oma kohustusi rikkunud. Seega ei ole põhjust teda tagasi kutsuda. Kuid osaühingule tuleb määrata lisaks teine juhatuse liige, kuna osaühingus on varem olnud kaks võrdse osalusega äripartnerit ja mõlemad on olnud juhatuse liikmed. Seega on põhjendatud, et ka hagejad oleksid juhtimisse kaasatud. Nad on seda ka ise soovinud. Hagejat I ei ole mõistlik määrata juhatuse liikmeks, kuna sel juhul võib ühingu juhtimine erimeelsuste tõttu muutuda võimatuks. Juhatuse asendusliikmeks tuleb määrata A. Palmits.
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus määras kostja I juhatuse asendusliikmeks A. Palmitsa (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3), osas, millega maakohus määras, et juhatuse liikmed võivad 1000 eurot ületavaid tehinguid teha vaid ühiselt (resolutsiooni p 4), samuti osas, millega maakohus jättis juhatuse asendusliikme tasu kostja I kanda (resolutsiooni p 5).
5.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kostja II tagasikutsumise nõude rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda (resolutsiooni p 5).
6.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 3(14)
2-17-10474
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. juuni 2019. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis kostja II tagasi kutsumata, samuti osas, millega maakohus määras juhatuse liikmetele ühise esindusõiguse. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldas hagejate apellatsioonkaebuse ja jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja II apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus läbi vaatamata, kuna juhatuse asendusliikme määramise peale võivad kaebuse esitada üksnes avaldajad (hagejad) ja osaühing (kostja I), kuid mitte juhatuse liige (kostja II). Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et kostja II tagasikutsumiseks ei ole mõjuvat põhjust. Juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumise eeldusena tuleb tuvastada asjaolud, mis annaksid alust järeldada, et tagasikutsutav juhatuse liige on tegutsenud olulisel määral vastuolus osaühingu huvidega ja et edasine koostöö osanike vahel on muutunud võimatuks. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, millest nähtuvalt on osaühingu huve kahjustatud või millest lähtudes ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing jätkaks tegutsemist selle isiku juhtimisel. Maakohus ei arvestanud, et kostja II rikkus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust mh sellega, et andis kostja I juhatuse liikmena lähikondsele Riitole tagatiseta laenu. Osa asjakohastest tõenditest jättis maakohus tähelepanuta. Asja materjalidest nähtub, et kostja I sõlmis 31. jaanuaril 2013 Riitoga laenulepingu, mille alusel andis kostja I Riitole 200 000 euro suuruse laenu. Laen tuli maksta tagasi osade kaupa ja kogu laenusumma tuli tagastada hiljemalt 30. detsembril 2016. Kostjad ei ole menetluses esile toonud, et laenulepingust tulenev nõue oleks olnud tagatud. Riito läks pankrotti ja kostjal I oli pankroti väljakuulutamise ajal Riito vastu 172 000 euro suurune nõue, millele lisandus intress 55 104 eurot. Kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja II oleks enne Riito pankroti väljakuulutamist nõudnud võla tasumist. Samuti on kostja II kostja I nimel omandanud OÜ-lt Facio Invest, keda esindas lepingu sõlmimisel samuti kostja II, 40 000 euro suuruse nõude Riito vastu, mille tulemusena oli kostjal I Riito pankroti väljakuulutamise ajal Riito vastu lisaks ka 63 716 euro 16 sendi suurune nõue. Ka selle nõude kohta ei ole kostjad näidanud, et seda oleks üritatud enne pankrotti maksma panna. Seega rikkus kostja II oma hoolsuskohustust. Samuti rikkus kostja II lojaalsuskohustust, kui esindas kõnealuse nõude loovutamise lepingu sõlmimisel juhatuse liikmena nii kostjat I kui ka nõude loovutajat. Kostjad ei ole tõendanud, et neil lepingutel oli majanduslik sisu. Juhatuse liikme tagasikutsumine ÄS § 184 lg 5 alusel ei eelda, et äriühingule oleks tekkinud kahju. Rikkumist ei välista see, et osaühing on kasumis. Samuti ei ole tähendust sellel, et osaühingu teine osanik leiab, et juhatuse liige ei ole oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu käsitlusega, et teabe andmise kohustuse rikkumine ei ole oluline, sest osanik saab teavet küsida ka kohtu kaudu. Asja materjalidest nähtub, et hageja I soovis korduvalt saada täpsemat teavet osaühingu nõuete ja kohustuste kohta. Kostja II vastas hagejale lakooniliselt. Nõuete ja kohustuste aluseks olevaid lepinguid kostja II hagejatele ei esitanud. Hagejad pöördusid teabe saamiseks kohtu poole ja kohus rahuldas teabenõude. Järelikult keeldus kostja II põhjendamatult teavet andmast ja asjaolusid kogumis arvestades on kostja II tegutsenud olulisel määral vastuolus osaühingu huvidega. Samuti võib kostja II käitumisest järeldada, et edasine koostöö hagejatest osanikega on muutunud võimatuks. Ringkonnakohus nõustus kostja I seisukohaga, et maakohus ei oleks saanud juhatuse asendusliiget määrata, sest juhatuse liikmed ei olnud välja langenud. Kuid kuna kostja II tuleb tagasi kutsuda, siis 4(14)
2-17-10474 tuleb määrata ka juhatuse asendusliige ja seega ei ole põhjust tühistada maakohtu otsust osas, millega maakohus määras juhatuse asendusliikmeks A. Palmitsa.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2–5, ning saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hagejate kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus ekslikult, et kostja II ei ole tõendanud, et ta täitis juhatuse liikme hoolsuskohustust, ega seda, et Riitoga sõlmitud laenulepingul oli tegelik majanduslik sisu. Hagejate 3. septembri 2018. a menetlusdokumendile lisatud tõenditest nähtub, et Riito on tasunud laenumakseid ja ka intressi. Ringkonnakohus rikkus oluliselt otsuse põhjendamise kohustust, kui jättis vastamata kostjate väitele, et tehingu tegemise ajal ehk 2013. a ei pidanud kostjatel tekkima kahtlust Riito kui tuntud äriühingu maksevõimes. Makseraskused tekkisid viis aastat pärast laenulepingu sõlmimist ja nõude omandamist. Maakohus ei pidanudki 3. septembril 2018 esitatud tõendeid hindama, kuna neist ei nähtunud, et kostja II oleks osaühingut kahjustanud. Üksnes lepingu sõlmimine ega asjaolu, et teine lepingupool jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata, ei tähenda, et ühingule oleksid tekkinud kahjulikud tagajärjed või et juhatuse liige oleks tehingu tegemisel rikkunud oma hoolsuskohustust. Laenulepingu ja nõude loovutamise lepingu sõlmimine ei ole juhatuse liikme kohustuste rikkumine. Juhatuse liige ei vastuta selle eest, kui võlgnik jätab tasumata. Lepingute sõlmimise ajal ei olnud Riito maksejõuetu ja Riito ei olnud ka kostja II lähikondne. Lisaks jättis ringkonnakohus alusetult tähelepanuta, et hagejad esitasid kõnealused tõendid hilinemisega. Ringkonnakohus rajas otsuse neile tõenditele kostjate jaoks üllatuslikult. Kostjatele tulnuks anda võimalus esitada laenulepingu ja nõude loovutamise lepingu kohta oma tõendeid. Kostjad esitasid koos kassatsioonkaebusega tõendi, mis kinnitab, et kostja II on nõudnud Riitolt võla tasumist. Juhatuse liikme tagasikutsumist saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud ja selleks peab tema käitumine olema tervikuna kahjulik. Kostja II ei ole hoolsuskohustust rikkunud. Etteheidetavad tehingud ei väljunud igapäevasest majandustegevusest ja pole tõendatud, et tavapäraselt sõlmiti ühingus tehinguid oluliselt teistsugustel tingimustel või et vaidlusaluste tehingute tegemisel seati ohtu ühingu jätkusuutlikkus ja huvid. Kostja I oli kasumis ja tehingute eesmärgid ei olnud seadusevastased ega pahatahtlikud, mistõttu ei ole alust juhatuse liiget tagasi kutsuda. Kostja II ei ole rikkunud ka osanike teavitamise kohustust. Seadus ei näe ette, et juhatus peaks osanikele perioodiliselt aru andma. Asjas oleks tulnud arvestada ka kestvusvõlasuhte erakorralise ülesütlemise sätetega, mh sellega, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 3 järgi võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Lisaks on hagejate nõude maksmapanek vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hagejad esitasid nõude alles 4,5 aastat pärast vaidlusaluste tehingute tegemist ja esimese kolme aasta jooksul pärast osanikuks saamist ei tundnud nad ühingu tegevuse vastu mingit huvi. Maakohus ei võinud määrata lisaks kostjale II teiseks juhatuse liikmeks A. Palmitsat. Samuti ei võinud ringkonnakohus jätta kostja II apellatsioonkaebust läbi vaatamata.
5(14)
2-17-10474
9.Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis kostja II apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistatud osas saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Kolleegium selgitab esmalt, kuidas sisustada mõjuvat põhjust osaühingu juhatuse liikme tagasikutsumise vaidluses, ning analüüsib hagejate nõuet kutsuda kostja II kostja I juhatusest tagasi (I). Seejärel käsitleb kolleegium kohtute menetlusõiguslikke rikkumisi asja lahendamisel (II), juhatuse asendusliikme määramise nõuet (III) ja juhatuse liikmete esindusõiguse piirangute äriregistrisse kandmise võimalikkust (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I
12.ÄS § 184 lg 5 näeb ette, et kui osaühingul ei ole nõukogu, võivad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu. Viidatud säte annab vähemusosanikule ja ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust. Kohtute tuvastatud asjaoludel kuulub hagejatele ühiselt 50% suurune osalus kostjas I, seega on neil õigus esitada kostja II tagasikutsumise nõue. Kolleegium märgib, et kohtud on õigesti pidanud juhatuse liikme tagasikutsumise nõude lahendamisel lisaks osaühingule kostjaks ka tagasikutsutavat juhatuse liiget, kuna asjas tehtav otsus puudutab mh ka juhatuse liikme õigusi.
13.Pooled vaidlevad selle üle, mida pidada osaühingu juhatuse liikme tagasikutsumist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks ja kas praegusel juhul on selliste asjaolude esinemine tuvastatud. Terminit „mõjuv põhjus“ kasutab seadus muu hulgas lepingust taganemise ja kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise puhul. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619-634) (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18186/67, p 14; 7. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889/42, p 14; 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20; 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 16). Seega on juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumiseks vajaliku mõjuva põhjuse sisustamisel võimalik lähtuda kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise põhimõtetest, arvestades juhatuse liikme ja osaühingu vahelise õigussuhte erisusi.
14.VÕS § 196 lg 1 sätestab kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise mõiste, nähes ette, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda ja et eelkõige on ülesütlemine võimalik siis, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei saa kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. 6(14)
2-17-10474
15.Kolleegiumi arvates on juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumist õigustav mõjuv põhjus eelkõige tema kohustuste rikkumine, mis on sedavõrd oluline, et osaühingult ei saa mõistlikult eeldada, et ta taluks selle isiku edasist juhatuse liikmeks olekut. Kohustuste rikkumine, mis õigustab juhatuse liikme tagasikutsumist, ei pea tingimata olema korduv või kestev ja võib olla ka ühekordne, kui see on äärmiselt raske ja osaühingut kahjustav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka muu asjaolu, mis objektiivselt ja pärast osaühingu huvide kaalumist näitab, et kõnealune isik ei tohiks juhatuse liikmena jätkata (nt raske haigus, millest tulenevalt juhatuse liige ei suuda ühingut juhtida). Tagasikutsumise põhjendatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada osaühingu huvi säilitada tegevuse stabiilsus ja jätkusuutlikkus ning kaitsta selliselt ka osaühingu võlausaldajate ja teiste huvigruppide (töötajad, lepingupartnerid jt) huve.
16.Ringkonnakohus märkis oma otsuses (p 23), et juhatuse liikme tagasikutsumise hagi rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada asjaolud, mis annaksid alust järeldada, et tagasikutsutav juhatuse liige on tegutsenud olulisel määral osaühingut kahjustavalt ning et edasine koostöö osanike vahel on muutunud võimatuks. Kolleegium nõustub sellega, et ÄS § 184 lg 5 kohaldamiseks peab juhatuse liige olema olulisel määral tegutsenud osaühingu huvide vastaselt, kuid ei nõustu sellega, et juhatuse liikme tagasikutsumiseks annaks alust see, kui osanike koostöö on muutunud võimatuks. Osanike koostöö võib muu hulgas olla üks asjaolusid, mida mõjuva põhjuse olemasolu hindamisel kaalutakse, kuid esiplaanil peavad siiski olema osaühingu kui terviku huvid. Osanike ületamatute erimeelsustega ei saa juhatuse liikme tagasikutsumist põhjendada. ÄS § 184 lg 5 alusel esitatav juhatuse liikme tagasikutsumise hagi ei ole vähemusosanike ega ka patiseisus oleva osaühingu 50% suuruse osalusega osanike õiguskaitsevahend ühingu üle kontrolli saavutamiseks, vaid osaühingu kaitseks kohaldatav õiguskaitsevahend olukorras, kus juhatuse liige käitub kahjulikult või ei ole võimeline ühingut juhtima, kuid teda ei ole mingil põhjusel võimalik osanike otsusega tagasi kutsuda.
17.Hagejad tuginevad juhatuse liikme tagasikutsumise nõude esitamisel järgmistele asjaoludele: •
juhatuse liige rikkus kohustust kooskõlastada tehingud osanikega ega küsinud kinnisvaratehinguteks osanike nõusolekut (kokku võõrandas juhatuse liige 18 kinnisasja); • juhatuse liige rikkus lojaalsuskohustust, kuna võõrandas ühe kinnisasja endale ja osa ülejäänutest lähikondsetele; • juhatuse liige rikkus Riitoga laenulepingut sõlmides lojaalsuskohustust, kuna tegi tehingu huvide konfliktis; • juhatuse liige rikkus raamatupidamise kohustust ega ole alates 2013. a sügisest kordagi kutsunud kokku osanike koosolekut; • juhatuse liige ei andnud osanikele teavet, kui nad seda küsisid; • juhatuse liige rikkus kehtivat ärikeeldu; • juhatuse liige tegutses huvide konfliktis ja rikkus hea usu põhimõtet; • juhatuse liige rikkus hoolsuskohustust, sest ei tegutsenud osaühingu jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, sõlmis laenulepingu Riitoga ja omandas lisaks nõude Riito vastu.
18.Maakohus leidis, et juhatuse liikme tagasikutsumiseks ei ole alust, kuna need rikkumised, mis olid tõendatud, ei olnud sedavõrd olulised, et juhatuse liikme tagasikutsumine olnuks põhjendatud. Ringkonnakohus seevastu leidis, et kostja II tuleb tagasi kutsuda. Seejuures rajas ringkonnakohus oma põhjendused suuremas osas sellele, et kostja II sõlmis kostja I nimel Riitoga laenulepingu, mille alusel anti kostja II väidetavale lähikondsele Riitole tagatiseta laenu, samuti sellele, et juhatuse liige ei nõudnud enne Riito pankrotistumist võlga sisse. Lisaks oli ringkonnakohtu põhjenduste järgi
7(14)
2-17-10474 tagasikutsumise põhjuseks see, et juhatuse liige ei andnud hagejatele kui osanikele teavet laenulepingu ega ka nõude omandamise lepingu kohta.
19.Juhatuse liikme kohustuste rikkumine võib ÄS § 184 lg 5 järgi olla tema tagasikutsumise aluseks, kui kõiki asjaolusid kaaludes on osaühingu parimates huvides, et kõnealune isik ei jätka juhatuse liikmena. Selleks peab kohus esmalt tuvastama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud, ja seejärel kaaluma, kas rikkumine on sedavõrd oluline, et osaühingu parimates huvides on juhatuse liikme tagasikutsumine. Hinnates kohustuste rikkumist juhatuse liikme tagasikutsumist õigustava mõjuva põhjusena, tuleb kohtul arvestada rikkumise asjaolusid, selle korduvust või kestvust, rikkumise mõju osaühingule, juhatuse liikme kavatsusi osaühingu suhtes ja muid niisuguseid asjaolusid.
20.Ringkonnakohus on oma otsuses märkinud, et juhatuse liikmel on lisaks muudele kohustustele kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kolleegium selgitab, et „kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil“ ei ole juhatuse liikme eraldiseisev kohustus, vaid see on hõlmatud üldise hoolsuskohustusega, mille järgimine tehakse kindlaks nii, et hinnatakse, kas juhatuse liige täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Tegu on ärilise kaalutluse reegli abil kindlaks tehtava käitumisstandardiga, mida on järgitud siis, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, ei ole juhatuse liige oma hoolsuskohustust rikkunud sõltumata sellest, milline on tema tegevuse tegelik tagajärg (vt ka Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). Kui vaieldakse juhatuse liikme tagasikutsumise üle tema kohustuste rikkumise tõttu, peab hageja tõendama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud. Juhatuse liikmel seevastu on võimalik tõendada, et ta on tulenevalt asjaoludest siiski käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega.
21.Arvestades laenulepingut ja nõude omandamise lepingut, millele hagejad muu hulgas on tuginenud, võiks juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks pidada näiteks seda, kui need lepingud oleksid olnud sõlmitud märkimisväärselt väiksema kokkulepitud vastusooritusega võrreldes selliste tehingute tavapäraste turutingimustega (ilmselgelt liiga madal laenuintress või liiga suur ostuhind nõude omandamisel). Seda ei ole hagejad aga väitnud ja seda ei ole kohtud ka tuvastanud. Samuti võib juhatuse liiget pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei sõlminud koos laenulepinguga kohustuse täitmise tagamise kokkulepet, kuigi oleks saanud seda teha ja pidanuks seda tegema. Tagatiskokkuleppe sõlmimata jätmine võib vastavalt asjaoludele kujutada endast liigset riski, et lepingupartner jätab oma kohustuse täitmata (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 14), ja sellise riski võtmine on üldjuhul hoolsuskohustuse rikkumine.
22.Seevastu üksnes asjaolust, et lepingupartner jätab lepingu järgi saadud laenusumma (osaliselt või täielikult) tagastamata ja pankrotistub hiljem, ei saa järeldada juhatuse liikme kohustuse rikkumist (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 21). Küll aga võib juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks pidada seda, kui ta ei püüagi võlga lepingupartnerilt sisse nõuda.
23.Kostjad leiavad, et kohtud pidanuks mh kohaldama VÕS § 196 lg-t 3. Kostjate väidete kohaselt välistavat see säte praegu hagejate õiguse juhatuse liiget kohtu kaudu tagasi kutsuda, kuna enne hagi esitamist ei tundnud hagejad 4,5 aasta jooksul ühingu tegevuse vastu mingit huvi ja väidetavad kahjulikud tehingud on tehtud 2013. aastal. VÕS § 196 lg 3 näeb ette, et kestvuslepingu ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta 8(14)
2-17-10474 ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teada sai. Kolleegium leiab, et iseenesest kohaldub viidatud säte ka juhatuse liikme tagasikutsumise nõude esitamisel, kuid kui tagasikutsumise alusena tuginetakse juhatuse liikme kohustuse rikkumisele, oleks kõnealune tähtaeg ületatud eelkõige juhul, kui tagasikutsumise nõude esitamise ajaks oleks möödunud rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg (ÄS § 187 lg 3).
24.Kolleegium nõustub kohtutega, et kinnisvaratehingud, mille tegemist hagejad kostjale II ette heidavad, ei olnud kohtute tuvastatud asjaoludel sellised, mille tegemiseks oleks juhatuse liige pidanud saama osanike nõusoleku. Erinevalt aktsiaseltsist, mille juhatus peab üldjuhul (ehk juhul, kui aktsiaseltsi põhikiri ei näe ette teisiti) saama igapäevast majandustegevust ületavate tehingute tegemiseks nõukogu nõusoleku (ÄS § 317 lg 1), ei näe seadus ette, et ilma nõukoguta osaühingu juhatuse liige peaks kõnealuste tehingute tegemiseks küsima nõusolekut osanikelt (ÄS § 168, § 180 lg-d 1 ja 4). Osanike nõusolekut on erandina vaja vaid sellisteks tehinguteks, mis tehakse osaühingu nimel kas juhatuse liikme või temaga samaväärse majandusliku huviga isikuga (vt Riigikohtu
26.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10) ja mis väljuvad igapäevasest majandustegevusest ega ole tehtud turutingimustel (ÄS § 181 lg 3). Kohtute tuvastatud asjaoludel olid etteheidetavad kinnisvaratehingud tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses (kostja I tegevusala oligi kinnisvara müük). Ka ei ole hagejad tuginenud sellele, et tehingud oleksid tehtud turutingimustest erinevatel tingimustel.
25.Ringkonnakohus pidas etteheidetavaks laenulepingu sõlmimist Riitoga, märkides, et tegu oli laenu andmisega lähikondsele. Kolleegium märgib, et terminiga „lähikondne“ tähistatakse peamiselt pankroti- ja täitemenetlusõigusega seostuvat mõistet ja sellel on tähendus eelkõige võlgniku pankrotivõi täitemenetluses tehingute tagasivõitmisel (vt nt pankrotiseaduse §-d 110–114, 116 ja 117 või täitemenetluse seadustiku §-d 188 ja 191). Tehingu tegemine lähikondsega (isikuga, keda ühendavad seosed tehingu teise poolega näiteks juhtorgani liikmete või osanike osalise kattuvuse tõttu) võib, kuid ei pruugi viidata lojaalsuskohustuse rikkumisele. Selleks, et lojaalsuskohustuse rikkumist juhatuse liikmele ette heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele. Selliseid asjaolusid ei ole kohtud praegu tuvastanud.
26.Hagejad on tuginenud ka sellele, et kostja II rikkus raamatupidamise korraldamise kohustust ega kutsunud kokku osanike koosolekuid majandusaasta aruannete kinnitamiseks. Kohtute tuvastatu kohaselt ei rikkunud kostja II küll raamatupidamise kohustust, kuid majandusaasta aruannete kinnitamiseks koosolekuid kokku ei kutsunud. Osanike koosoleku peab juhatus ÄS § 171 lg 2 järgi kokku kutsuma juhul, kui osaühing on kaotanud netovara, või kui seda nõuavad nõukogu, audiitor või 1/10 suuruse osalusega osanikud. Majandusaasta aruande kinnitamiseks ei pea tingimata osanike koosolekut kokku kutsuma. Kolleegiumi arvates võiks juhatuse liikme ÄS § 179 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kohustuse rikkumiseks olla see, kui juhatuse liige jätab majandusaasta aruande osanikele kinnitamiseks esitamata.
27.Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt oli teiseks kostja II tagasikutsumist õigustavaks rikkumiseks osanikele mittetäieliku teabe andmine. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et juhatus ei pea teatama osanikele igast osaühingu nimel tehtud tehingust. Kui osanik soovib saada teavet või tutvuda osaühingu dokumentidega, siis on tal ÄS § 166 lg 1 järgi õigus pöörduda juhatuse poole. Kui juhatus teavet ei anna või ei anna seda piisavas ulatuses, on osanikul ÄS § 166 lg 3 järgi õigus nõuda teavet kohtu kaudu. Kolleegiumi arvates ei saa aga vähemalt üldjuhul ja ainsa võimaliku rikkumisena olla teabe andmata jätmine juhatuse liikme tagasikutsumise mõjuvaks põhjuseks, kuna seadus näeb osanikele teabeõiguse teostamiseks ette eraldi õiguskaitsevahendi. Silmas tuleb pidada ka seda, et juhatuse liikme tagasikutsumise nõue ei ole osanike omavaheliste või 9(14)
2-17-10474 osaniku ja juhatuse liikme vaheliste erimeelsuste lahendamise abinõu, vaid osaühingu kaitseks kohtusse esitatav nõue. II
28.Kolleegiumi arvates on põhjendatud kassatsioonkaebuse seisukoht, et ringkonnakohus rajas oma otsuse üllatuslikult maakohtus pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõenditele. Maakohus määras 2. jaanuari 2018. a määrusega pooltele tõendite ja taotluste esitamise tähtajaks
30.jaanuari 2018 (II kd, tl 13). 20. veebruaril 2018 toimunud istungil küsis kohus, kas pooled on valmis asja sisuliselt arutama, kuna kõik asjas vajalik on esitatud ja tunnistajate ülekuulamise taotlusi ei ole. Lisaks määras maakohus kohtuistungi aja ja palus 30. aprilliks 2018 teatada, kas asjas on võimalik saavutada kompromiss. Kuigi kohus seda sõnaselgelt ei väljendanud, võis eelnevast järeldada, et eelmenetlus on lõppenud.
29.Samuti võisid pooled seda, et eelmenetlus on läbi, järeldada 7. juunil 2018 toimunud kohtuistungil (II kd, tl 84 ja selle pöördel), kuna kohus andis sellel istungil pooltele kuni 3. septembrini 2018 veel ühe tähtaja kompromissi sõlmimiseks ja märkis, et kui kompromissi ei õnnestu saavutada, siis tuleb selleks ajaks esitada lõppsõna. Kolleegiumi arvates võib lõppsõna kirjalikus menetluses pidada samatähenduslikuks kohtukõne kirjalike seisukohtadega, mis esitatakse kohtuvaidlustes (TsMS § 402 lg 7) ehk pärast asja sisulise arutamise lõppu (TsMS § 402 lg 1).
30.Hagejad esitasid 3. septembril 2018 lõppsõna (II kd, tl 106 jj), tuues selles välja varem menetluses käsitlemata asjaolud (vaidlusaluse laenulepingu ja nõude omandamise lepingu sõlmimine ning võla sisse nõudmata jätmine) ja lisades oma menetlusdokumendile ka uued tõendid. Maakohus uuendas küll 26. oktoobri 2018. a määrusega menetluse, kuid üksnes selleks, et kõrvaldada hagi menetlusse võtmise määruse eksimus (selles määruses oli kostjana märgitud vaid kostja I) ja küsida menetlusosalistelt, kas nad on selle kohta saanud esitada kõik väited, vastuväited ja seisukohad. Kohtuotsuses märkis maakohus üksnes seda, et hagejate 3. septembril 2018 esitatud tõendid ei tõenda asjaolusid, mis annaksid aluse kostja II tagasi kutsuda.
31.Apellatsioonkaebuses (p 4.2) tuginesid hagejad uuesti 3. septembri 2018. a menetlusdokumendis esile toodud rikkumistele ja neid väidetavalt kinnitanud tõenditele ning leidsid, et maakohus jättis kõnealused tõendid põhjendamatult hindamata. Apellatsioonkaebusele vastates märkisid kostjad, et maakohus on leidnud, et need tõendid ei tõenda kahjulike tehingute tegemist, et tehingute tegemise ajal oli hagejate õiguseellane ise osanik ja juhatuse liige, kes teadis neist tehingutest, ja et Riito maksevõimes ei pidanud kahtlust tekkima. Ringkonnakohus leidis oma otsuses, et kostjad ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Kolleegium märgib vastuseks kassatsioonkaebusele, et kuna kostjad ei esitanud õigel ajal (hiljemalt rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis) vastuväidet selle kohta, et hagejate 3. septembri 2018. a tõendid on esitatud hilinenult, siis ei saa kostjad edasises menetluses sellele asjaolule tugineda (TsMS § 333 lg-d 1–3).
32.Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui tõendi vastuvõtmine nähtub kohtuotsusest, on see menetlusosalise jaoks üllatav (Riigikohtu 16. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7846/33, p 12; 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas
10(14)
2-17-10474 nr 2-15-13216/93, p 15; 20. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10–11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
33.Kuna see, et maakohus võttis hagejate 3. septembril 2018 esitatud tõendid vastu, selgus alles kohtuotsusest, siis ei võinud ringkonnakohus heita kostjatele ette, et nad ei ole hagejate esitatud uutele asjaoludele vastu vaieldes oma tõendeid esitanud. Kostjatele tulnuks tulenevalt sellest, et hagejad esitasid pärast eelmenetluse lõppu uued asjaolud ja tõendid, anda täiendav tähtaeg oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Seda ei teinud kumbki kohtuaste. Kui hagejate esitatud asjaolude järgi saab juhatuse liikmele ette heita laenulepingu sõlmimisel tagatise seadmata jätmist, on juhatuse liikmel siiski võimalik tõendada, et ta käitus korraliku ettevõtja hoolsusega, näiteks on tal võimalik tõendada, et tehingu tegemise asjaoludest tulenevalt ei olnud tagatise seadmiseks põhjust. Kui juhatuse liige tõendab, et ta käitus korraliku ettevõtja hoolsusega, siis ei ole põhjust teda tagasi kutsuda.
34.Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja II rikkumiste hindamisel oleks lisaks osanike huvidele kaalutud osaühingu huvi säilitada majanduslik stabiilsus ja jätkusuutlik juhtimine. Kuigi ringkonnakohus on õigesti märkinud, et juhatuse liige peab selleks, et teda tagasi kutsuda, olema rikkunud oma kohustusi just ühingu vastu, ei piisa rikkumise tuvastamisest, vaid asja lahendav kohus peab ära näitama, miks see rikkumine oli praegusel juhul selline, et ei saa mõistlikult eeldada, et kõnealune isik jätkab osaühingu juhtimist.
35.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks (v.a osas, millega ringkonnakohus jättis kostja II apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, vt otsuse p 41). Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostjatele anda võimalus vastata hagejate väidetele, et kostja II rikkus hoolsuskohustust sellega, et sõlmis Riitoga laenulepingu tagatist seadmata, samuti sellega, et ta sõlmis lisaks ka nõude omandamise lepingu, ja sellega, et ta ei nõudnud võlga enne Riito pankrotimenetlust sisse. Samuti tuleb kostjatele anda võimalus esitada oma vastuväidete kinnitamiseks tõendeid. Seejärel tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata hagejate esile toodud rikkumisi ja teha rikkumise tõendatuse korral kindlaks, kas see on sedavõrd oluline, et kostja II tagasikutsumine on kostja I kui äriühingu parimates huvides ja kostja I ei saaks kostja II juhatuse liikmena jätkamist mõistlikult võttes taluda.
36.Kostjad on kassatsiooniastmes esitanud lisatõendid (kostja I 17. jaanuari 2017. a kiri, millega Riitolt nõutakse, et ta täidaks laenulepingust tulenevad kohustused, samuti kostja II ja hagejate õiguseellase Sergei Baraševi 11.–13. detsembri 2012. a e-kirjavahetus). Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Praegusel juhul ei ole tõend esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, seega ei võta Riigikohus tõendeid vastu, kuid ringkonnakohtul on asja uuel läbivaatamisel võimalik hinnata esitatud tõendite asjakohasust ja lubatavust ning otsustada nende vastuvõtmine. III
37.Järgmiseks käsitleb kolleegium juhatuse asendusliikme määramise nõuet. Maakohus asus seisukohale, et kuigi kostja II ehk olemasoleva juhatuse liikme tagasikutsumiseks alust ei ole, tuleb lisaks kostjale II teiseks juhatuse liikmeks määrata A. Palmits.
11(14)
2-17-10474
38.ÄS § 184 lg 6 näeb ette, et kohus võib mõjuval põhjusel osaniku nõudel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme. Ringkonnakohus märkis, et viidatud sätte alusel koostoimes TsMS §-ga 602 saab kohus juhatuse asendusliikme määrata vaid juhul, kui olemasolev juhatuse liige on välja langenud. Kolleegium nõustub sellega ja selgitab, et juhatuse asendusliikme määramise normide eesmärk on tagada esindus- ja juhtimisorgani olemasolu sellisele äriühingule, mis on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks. Kui äriühingul on juhatuse liige olemas, ei ole selle sätte kohaldamine vähemalt üldjuhul (ja väljaspool hagi tagamist või õigussuhte esialgset reguleerimist) võimalik. Teise juhatuse liikme määramist lisaks kostjale II ei saa põhjendada sellega, et enne hagejate õiguseellase surma koosnes juhatus mitmest liikmest, ega ka sellega, et hagejatel kui osanikel on õigus juhtimises osaleda. Seadusest tulenevalt ei kuulu osanikuõiguste hulka õigus olla valitud juhatuse liikmeks. Juhatuse liikmed valitakse ÄS § 168 lg 1 p 4 ja § 184 lg 1 esimese lause järgi osanike otsusega ja osanike otsused võetakse vastu häälteenamusega (ÄS § 174 lg 1).
39.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus jättis kostja II apellatsioonkaebuse ekslikult läbi vaatamata. Praeguses asjas on kohus ühes menetluses menetlenud kahte nõuet – kostja II kui juhatuse liikme tagasikutsumise nõuet, mis lahendatakse hagimenetluses, ja juhatuse asendusliikme määramise nõuet, mis TsMS § 475 lg 1 p 11 ja § 602 järgi lahendatakse hagita menetluses. Nende nõuete koos menetlemine on iseenesest lubatud. Maakohus märkis otsuses õigesti, et sellele osale menetlusest, milles kohus lahendab hagita asja, kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, hagimenetluses lahendatavale nõudele aga hagimenetluse sätted.
40.Maakohus lahendas mõlemad nõuded otsusega, jättes juhatuse liikme tagasi kutsumata (hagi rahuldamata) ja määrates juhatuse asendusliikmeks A. Palmitsa (rahuldades seega hagita menetluse avalduse). Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis kostja II kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kostjad leiavad, et kostjal II kui kostja I juhatuse liikmel peab olema õigus vaidlustada juhatuse asendusliikme määramise kohta tehtud maakohtu lahendit.
41.Kolleegium selgitab, et kuna äriühingu juhatuse asendusliige määratakse hagita menetluses, siis tuleb juhatuse asendusliikme määramise kohta tehtud kohtulahendi edasikaebamise õiguse kindlaksmääramisel lähtuda vastavatest hagita menetluse sätetest ehk TsMS § 606 lg-st 2, mille kohaselt võivad juhatuse asendusliikme määramise avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale esitada määruskaebuse avaldaja ja juriidiline isik. Seega oli selle osa peale maakohtu otsusest õigus esitada kaebus hagejatel ja kostjal I, mitte aga kostjal II, mistõttu jättis ringkonnakohus kostja II apellatsioonkaebuse õigesti läbi vaatamata. IV
42.Praegusel juhul ei olnud maakohtul põhjust määrata juhatuse asendusliiget, kuna olemasolevat juhatuse liiget ei kutsutud tagasi ja seega ei oleks maakohtu otsuse tulemusel tohtinud tekkida olukorda, kus kostjal I on mitu juhatuse liiget. Kohtupraktikas võib aga tulla ette juhtumeid, kus kohus määrab (enamasti menetluse ajaks ehk õigussuhte esialgse reguleerimise abinõuna) äriühingu mitmele juhatuse liikmele ühise esindusõiguse. Kolleegium leiab, et õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks on vaja selgitada juhatuse liikmete ühise esindusõiguse määramist kohtulahendiga ja kohtulahendi alusel äriregistrisse sellekohase kande tegemise piire. 12(14)
2-17-10474
43.Maakohus määras kostja I teiseks juhatuse liikmeks A. Palmitsa, märkides, et juhatuse liikmetel on seni, kuni osanikud määravad uue juhatuse, ühine esindusõigus kõigi tehingute ja toimingute tegemiseks, välja arvatud sellised tehingud ja toimingud, mille väärtus ei ületa 1000 eurot. Maakohus märkis, et ühise esindusõiguse märge tuleb ÄS § 145 lg 1 p 6 järgi kanda äriregistrisse.
44.Kostja I äriregistri kandest nähtub, et sinna on juhatuse liikmetena kantud A. Palmits ja kostja II. Samuti on äriregistrisse kantud märge, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut ühiselt, välja arvatud selliste tehingute ja toimingute tegemisel, mille väärtus ei ületa 1000 eurot.
45.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132, 14. juuni 2017, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (kodifitseeritud) (EMPs kohaldatav tekst) art 14 lit d kohaselt peavad liikmesriigid mh tagama, et iga äriühingu kohta avalikustatakse äriregistris isikud, kellel on õigus äriühingut juhtida ja esindada, kusjuures kandest peab nähtuma, kas esindusõigus on neil isikutel üksi või ühiselt.
46.Eraõiguslike juriidiliste isikute juhatuse liikmete esindusõiguse piirangud, mida kehtiv seadus võimaldab kanda äriregistrisse, näeb ette tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34. Viidatud paragrahvi teise lõike esimene lause sätestab, et juriidilist isikut saab tehingu tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist saavad juriidilist isikut esindada üksnes ühiselt. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et eraõigusliku juriidilise isiku puhul kehtib ühine esindamine kolmandate isikute suhtes üksnes juhul, kui selle kohta on tehtud kanne vastavasse registrisse. TsÜS § 34 lg 4 kohaselt ei kehti selles paragrahvis sätestamata esindusõiguse piirangud kolmandate isikute suhtes (sh ei saa neid kanda ka registrisse), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samamoodi näeb ÄS § 181 lg 1 ette, et osaühingut võib kõigi tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse. ÄS § 145 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt kantakse äriregistrisse juhatuse liikmete nimed ja isikukoodid ning see, kes juhatuse liikmetest võib esindada osaühingut erinevalt ÄS § 181 lg-s 1 sätestatust (ehk koos teiste juhatuse liikmetega).
47.Eelnimetatud sätted väljendavad äriühinguõiguse kodifitseeritud direktiivi ühte eesmärki, milleks on tagada, et äriühingu esindusõiguslike isikute tehtud tehingud jääksid kolmandate isikute suhtes kehtima sõltumata sellest, millised piirangud äriühingu sisesuhtes kehtivad. Kolmandate isikute suhtes saab kõikvõimalikest sisesuhtes seatud esindusõiguse piirangutest äriregistri vahendusel kolmandatele isikutele nähtavaks teha ja seega nende suhtes kehtivaks muuta vaid kõigi või mõnede juhatuse liikmete ühise esindusõiguse.
48.Iseenesest ei ole välistatud, et kohus teeb määruse, millega (eelkõige ajutiselt) seab juhatuse liikmetele ühise esindusõiguse mingit summat ületavate tehingute tegemiseks, kuid seaduse ja direktiivi mõtte kohaselt saab äriregistrisse kanda vaid ühise esindusõiguse, mitte aga seda, millise väärtusega tehingutele see kohaldub. Äriühingu lepingupartnerilt kui kolmandalt isikult ei saa nõuda, et ta tehingu tegemisel adekvaatselt hindaks, kas mingi tehing ületab lubatud summat või mitte, mistõttu muudaks selline piirang kolmanda isiku õigusliku positsiooni tehingu kehtivuse suhtes ebamääraseks. See ei ole kooskõlas eelviidatud direktiivi eesmärgiga tagada äriühingute võetud kohustuste kehtivus ja kaitsta kolmandate isikute huve (direktiivi preambuli p-d 5–7). V 13(14)
2-17-10474
49.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
50.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Kai Kullerkupp, Henn Jõks, Tambet Tampuu
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.