Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

QQ ütlustega, kes tegi OÜ Ertingen raamatupidamist. QQ väitis, et OÜ Ertingen raamatupidamises oli olemas hageja allkirjata kassaorderid ja sellekohane kirjavahetus, kuid kohtule selliseid tõendeid ei esitatud. Kostja elukaaslase ütlus 8 000 euro tasumise kohta võlatunnistuse koostamisega samal päeval ei olnud piisavalt veenev ning tehingust ei olnud mingeid dokumentaalseid tõendeid. Isegi kui sularahamaksed kostjalt hagejale või pooltele kuuluvate ettevõtete vahel 2012. a jaanuaris–veebruaris oleksid olnud tõendatud, tuli võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumise või rahuldamise tõendamiseks esitada kohtule vastastikuste kohustuste ja raamatupidamisdokumentide arvestus. Kumbki pool ei soovinud täpselt välja tuua ega tõendada tehinguid ettevõtete või eraisikute vahel 2012. aasta esimeses pooles. Asjaolude ja hageja selgituste põhjal võis pigem järeldada, et kostja oli valmis OÜ Ertingen tegevuse jätkamiseks ja selleks vajaliku materjali saamiseks andma eraisikuna nn lisagarantiina võlakirja tekkinud kohustuse täitmiseks hiljemalt 03.03.2012. Maakohus asus eelneva põhjal seisukohale, et 20.02.2012 kuupäevaga dokument oli konstitutiivne ehk abstraktne võlatunnistus eesmärgiga tagada pooltele kuuluvate ettevõtete koostöö jätkumine selliselt, et kostja, kellel algselt mingit kohustust hageja ees ei olnud, võttis asjast huvitatud kolmanda isikuna materjali müügist teadmata ajal tekkinud võla tasumise kohustuse, et tagada oma ettevõtte OÜ Ertingen tõrgeteta toimimine. Kostja võttis abstraktse võlatunnistusega kohustuse tasuda hagejale hiljemalt 03.03.2012 võlg 8 300 eurot ning tasumisega viivitamise korral viivist 1% päevas. Kostja ei suutnud ümber lükata hageja väidet, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega, samuti ei tõendanud kostja võla tasumist või muul põhjusel selle puudumist. Maakohus tugines põhinõude rahuldamisel VÕS § 8 lg-le 2, §-le 30, § 76 lg-le 1 ning § 101 lg 1 p-le 1. Hagi esitamise seisuga oli kostja põhivõla tasumisega viivituses 508 päeva, mistõttu viivise kogusumma oleks olnud 42 164 eurot, kuid hageja nõudis viivist põhivõla ulatuses ehk 8 300 eurot. Kuna hageja põhinõue tuli rahuldada, oli põhjendatud rahuldada VÕS § 113 lg 1 alusel ka hageja viivisenõue hageja poolt mõistlikult vähendatud ulatuses 8 300 eurot. Maakohus jättis hageja kantud ekspertiisikulu 282 eurot tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda, ülejäänud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4 920 eurot. Kostja apellatsioonkaebus

Kostja põhistas kohtule veenvalt kuidas või mis asjaoludel oli hageja valduses kostjat kohustav võlatunnistus ning miks oli võlatunnistusel kostja nimi ja allkiri. Maakohus ei arvestanud, et hageja väited selle kohta, et kostja allkirjastas võlatunnistuse 22.02.2012 hageja töökojas aadressil Pärnumaa, Audru vald, Ääremetsa tee 9 ning et allkirjastamise juures viibis hageja ja ruumist käis läbi ka EE, olid paljasõnalised. Samal ajal tõendas kostja, et ta ei saanud 22.02.2012 kohtuda hagejaga Audru vallas, Ääremetsa tee 9 kinnistul. Ekspertiisiaktid ja ekspertide selgitused ei veennud, et võlatunnistusel olev allkiri kuulus kostjale. Kohus heitis ebaõigesti kostjale ette, et ta ei esitanud tõendeid kassaorderite ja selleteemalise kirjavahetuse kohta, jättes tähelepanuta, et kostja esitas kohtule 28.03.2012 e-kirja, milles palus hagejalt arvet ja kassa sissetuleku orderit OÜ Ertingen poolt makstud 14 000 euro kohta. Samuti ei võtnud kohus arvesse ega analüüsinud tunnistajate QQ, OO ja CC ütlusi, kes kõik kinnitasid sularaha maksmist hagejale. Kohus heitis kostjale ette, et ta ei esitanud asjas võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumise või selle tasumise tõendamiseks poolte kõigi vastastikuste kohustuste arvestust ning raamatupidamisdokumente, kuid jättis sama asja arutamise käigus sellise tõendamisvajaduse nimetamata ning selgitamata. Lisaks asus kohus meelevaldselt ja pooltele üllatuslikult seisukohale, et kostja oli valmis ettevõtte tegevuse ja tegevuseks vajaliku materjali saamiseks andma eraisikuna täiendava garantiina võlakirja. Kohus jättis poolte suhte sellise kvalifitseerimise pooltega läbi arutamata. Selgitamiskohustuse täitmata jätmisega rikkus kohus oluliselt TsMS § 351 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Vastus apellatsioonkaebusele

(abstraktne) või deklaratiivne sõltuvalt sellest, kas võlatunnistusega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega või sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsust asjas nr 3-2-1-16213, p 36; 10.12.2014 otsust asjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt nt Riigikohtu 23.02.2016 otsust asjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused asjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja asjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, s.t poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus asjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17.03.2009 otsust asjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Ringkonnakohus on seisukohal, et 20.02.2012 allkirjastatud dokumendiga kostja üksnes kinnitas olemasolevat võlgnevust. 20.02.2012 kokkuleppe sõnastusest nähtuvalt väljendasid kokkuleppe sõlminud pooled, et kostja sai hagejalt laenu 8 300 eurot, mille ta kohustus tagasi maksma 03.03.2012 ning viivis tähtajaks tagastamata summalt oli 1% päevas. Hageja selgitas, et kostja oli hageja ees võlgnevuses puitmaterjali eest ning seetõttu ei olnud hageja nõus andma kostjale oma töökojast täiendavalt puitmaterjali. Hageja nõustus andma täiendavat puitmaterjali, kui kostja allkirjastab võlatunnistuse, milles kinnitab, et võlgneb võlgnetava kohustuse laenuna. Võlatunnistusest nähtus kostja kinnitus, et tal on hageja ees võlgnevus, kuid iseseisvat nõudeõigust dokumendist ei tulenenud. Ka esile toodud asjaolude pinnalt ei olnud võimalik väita, et poolte tegelik tahe võlatunnistuse sõlmimisel oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Seega ei tõendanud hageja, et poolte tahe oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, s.t hageja ei lükanud ümber eeldust, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine. Sellise võlatunnistuse olemasolul ei pea hageja enam esitama ja tõendama võla tekkimise asjaolusid ja võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (vt nt Riigikohtu 12.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (eespool viidatud otsus asjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Maakohus selgitas korrektselt kostjale vajadust tõendada võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumist või rahuldamist. Kostja sai asja materjalidest nähtuvalt aru vajadusest tõendada võlasuhte puudumist, kuid ei tõendanud oma väidet, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei olnud olemas. Viidatud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu väidetega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Siinkohal on oluline, et ka samas asjas 02.05.2018 otsuse teinud Riigikohus selgitas kostja tõendamiskoormist ja ringkonnakohus andis asja uuel läbivaatamisel 11.05.2018 kostjale võimaluse täita endal lasuv tõendamiskoormis, kuid kostja seda ei teinud, väites vaid, et tema jaoks on hageja võõras inimene ja maakohtu otsus on vale (III kd lk 49). Kuivõrd kostja ei tulnud toime võla puudumise tõendamisega, tuli kostjalt välja mõista deklaratiivses võlatunnistuses kirjeldatud võlg 8 300 eurot. Võlatunnistuses lepiti kokku, et kui kostja ei tasu võlga hiljemalt 03.03.2012, tuleb kostjal tasuda viivist 1% päevas tagastamata summalt. 8 300 euro tagastamata jätmise korral tuli viivist päevas

tasuda seega 83 eurot. Kuivõrd kostja jäi 8 300 euro tasumisega viivitusse alates 04.03.2012 ja hageja piiras hagis viivisenõude põhinõude suurusega, tuli VÕS § 113 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka 8 300 euro suurune viivis. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.