Tagastada Kuido Sipi ja Uido Grossthali kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kuido Sipp (hageja) esitas Uido Grossthali (kostja) vastu hagi võlgnevuse 16 600 euro, sh põhivõlg 8300 eurot ja viivis 8300 eurot, väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle hilisemate täpsustuste kohaselt on hagi aluseks 20. veebruaril 2012 koostatud ja kostja allkirjastatud abstraktne (konstitutiivne) võlatunnistus. Kostja oli hagejale puitmaterjali eest võlgu ning pooled olid võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 järgi kokku leppinud, et kostja võlgneb hagejale 8300 eurot laenuna. Hageja ei olnud nõus andma kostjale uut puitmaterjali enne, kui eelneva võlgnevuse kohta on antud võlatunnistus. Võlatunnistuse eesmärk oli luua abstraktne kohustus, mis oleks sissenõutav
2-13-34922
sama võlatunnistuse alusel. Kohustuse pidi kostja täitma hiljemalt 3. märtsil 2012, kuid ei ole seda teinud. Kohustuse täitmisega viivitamise korral pidi kostja tasuma viivitusintressi 1% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja on olnud hagi esitamise seisuga viivituses 508 päeva, mis teeb viivise suuruseks 42 164 eurot. Hageja palus kostjalt mõista viivise välja põhivõlaga samas ulatuses, s.o 8300 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel on hageja esitatud võlatunnistus ilmselt võltsitud. Pooltel ei ole ega ole kunagi olnud lepingulisi võlasuhteid. Puitmaterjali müügist tulenevad võlaõiguslikud suhted olid hageja juhitud OÜ Ainulaadsed Puutööd ja kostja juhitud OÜ Ertingen vahel. Viimane on oma lepingulised kohustused OÜ Ainulaadsed Puutööd ees täitnud, tasudes sularahas enne materjali väljastamist. Ühel korral maksis OÜ Ertingen juhataja OÜ Ainulaadsed Puutööd juhatajale Kuido Sipile 8000 eurot sularahas. OÜ Ertingen palvetele vaatamata ei väljastanud OÜ Ainulaadsed Puutööd raha saamise kohta kassa sissetuleku ordereid ega arveid.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 4. jaanuari 2017. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 600 eurot, sealhulgas põhivõlgnevuse 8300 eurot ja viivise 8300 eurot. Maakohus jättis kostja menetluskulud kostja kanda ning hageja menetluskuludest ekspertiisikulu 282 eurot hageja kanda ja ülejäänu kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja riigilõivu 600 eurot ja lepingulise esindaja kulu 4320 eurot, kokku 4920 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et hageja valduses on 20. veebruari 2012 kuupäevaga dokument, mille on koostanud hageja ja mille sisu on järgmine: „Mina Uido Grossthal isikukood 36701044231 olen saanud laenu hr Kuido Sippilt summas 8300.00 euri (summa sõnadega: kaheksa tuhat kolmsada eurot), mille kohustun tagastama 3. märts 2012. Viivis tähtajaks tagastamata summalt 1% päevas.“ Dokumendi allosas teksti järel on kostja nimi ja allkiri. Ekspertide arvamustega on kindlaks tehtud ja tõendatud nii võlatunnistuse kui ka kostja allkirja ehtsus. Samuti ei vaielda selle üle, et hageja juhib puidumaterjali müüvat ettevõtet OÜ Ainulaadsed Puutööd ja kostja on ehitustöid tegeva ettevõtte OÜ Ertingen osanik ja juhatuse liige. Mõlemad pooled on viidanud, et hageja (ilmselt oma ettevõtte kaudu) müüs kostjale või tema ettevõttele 2012. a alguses puitu. Hageja väidab, et andis kostjale puitmaterjali, mille eest võlgnevus vormistati kostja laenukohustusena. Kostja ei ole esitanud raamatupidamisdokumente, vaid tõendab oma väiteid sularahas kohapeal tasumise kohta ilma maksekviitungit ja orderit saamata elukaaslase T. Mägi ütlustega, kes tegi OÜ Ertingen raamatupidamist. T. Mägi väitis, et OÜ Ertingen raamatupidamises on olemas hageja allkirjata kassaorderid ja selleteemaline kirjavahetus, kuid kohtule selliseid tõendeid ei esitatud. Kostja elukaaslase ütlus 8000 euro tasumise kohta võlatunnistuse koostamisega samal päeval ei ole piisavalt veenev ning tehingust ei ole mingeid dokumentaalseid tõendeid. Isegi kui sularahamaksed kostjalt hagejale või pooltele kuuluvate ettevõtete vahel 2012. a jaanuaris–veebruaris oleksid tõendatud, tuleks võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumise või rahuldamise tõendamiseks esitada kohtule vastastikuste kohustuste ja raamatupidamisdokumentide arvestus. Kumbki pool ei ole soovinud täpselt välja tuua ega tõendada tehinguid ettevõtete või eraisikute vahel 2012. a esimeses pooles. Asjaolude ja hageja selgituste põhjal võib pigem järeldada, et kostja oli valmis OÜ Ertingen tegevuse jätkamiseks ja selleks vajaliku materjali saamiseks andma eraisikuna nn lisagarantiina võlakirja tekkinud kohustuse täitmiseks hiljemalt 3. märtsil 2012. Maakohus asus eelneva põhjal seisukohale, et 20. veebruari 2012 kuupäevaga dokument on konstitutiivne ehk abstraktne võlatunnistus eesmärgiga tagada pooltele kuuluvate ettevõtete koostöö jätkumine selliselt, et kostja, kellel algselt mingit kohustust hageja ees ei olnud, võttis asjast 2(9)
2-13-34922
huvitatud kolmanda isikuna materjali müügist teadmata ajal tekkinud võla tasumise kohustuse, et tagada oma ettevõtte OÜ Ertingen tõrgeteta toimimine. Kostja on võtnud abstraktse võlatunnistusega kohustuse tasuda hagejale hiljemalt 3. märtsil 2012 võlg 8300 eurot ning tasumisega viivitamise korral viivist 1% päevas. Kostja ei ole suutnud ümber lükata hageja väidet, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, samuti ei ole kostja tõendanud võla tasumist või muul põhjusel puudumist. Maakohus tugines põhinõude rahuldamisel VÕS § 8 lgle 2, §le 30, § 76 lgle 1 ning § 101 lg 1 ple 1. Hagi esitamise seisuga oli kostja olnud põhivõla tasumisega viivituses 508 päeva, mistõttu viivise kogusumma oleks olnud 42 164 eurot, kuid hageja nõudis viivist põhivõla ulatuses ehk 8300 eurot. Kuna hageja põhinõue tuleb rahuldada, on põhjendatud rahuldada VÕS § 113 lg 1 alusel ka hageja viivisenõue hageja poolt mõistlikult vähendatud ulatuses 8300 eurot. Maakohus jättis hageja kantud ekspertiisikulu 282 eurot tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda, ülejäänud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4920 eurot.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale võlatunnistuse ja sellel oleva kostja allkirja ehtsuse kohta. Maakohus ei ole selles osas tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning on põhjendatult eksperdiarvamustele ja ekspertide kohtuistungil antud ütlustele tuginedes lugenud 20. veebruari 2012. a võlatunnistuse ja sellel oleva kostja allkirja ehtsuse tõendatuks. Maakohus on aga ebaõigesti kvalifitseerinud
20.veebruaril 2012 allkirjastatud dokumendi konstitutiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistusest ei tulene kokkulepet, et see annab hagejale iseseisva nõudeõiguse, vaid sellest nähtuvalt on kostja üksnes kinnitanud olemasolevat võlgnevust. Hageja on selgitanud, et kostja oli hagejale puitmaterjali eest võlgu ning hageja ja kostja olid kokku leppinud, et kostja võlgneb võlgnetava kohustuse laenuna, ja selleks, et saada hagejalt uut puitmaterjali, andis kostja selle kohta võlatunnistuse. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Seega tuleb eeldada, et 20. veebruari 2012. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgitanud välja deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid. Kostja on hagile esitatud vastuväidetes tuginenud sellele, et hageja ja kostja vahel ei ole kunagi olnud võlaõiguslikke suhteid, vaid võlaõiguslikud suhted olid OÜ Ainulaadsed Puutööd ja OÜ Ertingen vahel. Hageja ei ole vastu vaielnud väitele, et poolte juhitavate äriühingute vahel on olnud võlaõiguslikud suhted. Samas on võlatunnistus sõlmitud isiklikult hageja ja kostja vahel. Asja lahendamiseks on oluline välja selgitada, millised võlasuhted olid hageja ja kostja ning nende juhitavate äriühingute vahel, s.o kas võlatunnistuses märgitud võlgnevus on tekkinud sellest, et hageja isiklikult müüs kostjale puitu või müüs kostjale puitu hageja äriühing, ning kas puitu müüdi isiklikult kostjale või kostja äriühingule. Samuti ei ole maakohus 3(9)
2-13-34922
välja selgitanud, kas nendest võimalikest võlasuhetest on kostja või tema äriühing jäänud hagejale või tema äriühingule võlgu ja kui palju. Lisaks võib oluline olla küsimus, kas kostja võib olla taganud OÜ Ertingen kohustust hageja või hageja juhitava äriühingu ees. Neid asjaolusid välja selgitamata jättes jättis maakohus eelmenetluse ülesanded osaliselt täitmata ja see võis kaasa tuua eksliku otsuse. Kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõusse jätmist. Hageja palub mõista oma menetluskulud välja kostjalt ning jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt leidnud, et poolte vahel
20.veebruaril 2012 sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 30 lgt 1 ning on rikkunud TsMS § 654 lgtes 4 ja 5 sätestatud menetlusnorme. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega loodi kostjale iseseisev kohustus raha maksmiseks. See tuleneb vaidlusaluse võlatunnistuse tekstist, olemusest ja eesmärgist, milleks oli tagada põhikohustust ja lihtsustada võla sissenõudmist. Selles osas on maakohtu järeldus põhjendatud ning tugineb asjas esitatud tõenditele ja seisukohtadele. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks ringkonnakohus on leidnud, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme eelmenetluse ülesannete osalise täitmata jätmisega. Kuna kostja ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks oleva tehingu kehtivusest, peab hageja tõendama vaid seda, et kostja andis abstraktse võlatunnistuse. Ehkki kostja esitas vastuväite võlatunnistuse kehtivusele, lükati see ekspertiisi tulemusena ümber. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et ka olukorras, kus tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, pidi maakohus välja selgitama deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud. Isegi kui leida, et 20. veebruari 2012. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, oli selle tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel ning kostjal lasus kohustus tõendada, et võlatunnistuses nimetatud kohustust ei ole tegelikult olemas. Ehkki kostja esitaski menetluses erinevaid vastuväiteid poolte äriühingute vaheliste tehingute kohta, ei suutnud ta neid TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada. Kostja vastuväidete tõendamata jätmist ei saa ette heita asja lahendavale kohtule, eriti olukorras, kus maakohus on korduvalt viidanud ja selgitanud, mida kostja peab tõendama. Kuna kostja ei suutnud oma vastuväiteid tõendada, on maakohus õigesti hagi rahuldanud.
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse tühistanud, ent on põhjendamatult saatnud tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, rikkudes sellega TsMS §s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõtet. Kostja hinnangul on pooled maakohtu menetluses esitanud küllaldaselt tõendeid, millele tuginedes on ringkonnakohtul võimalik teha asjas lõpplahend. Isegi kui õige on ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamiseks on oluline välja 4(9)
2-13-34922
selgitada täiendavaid asjaolusid, oleks ringkonnakohus saanud teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, rikkudes sellega TsMS § 442 lgt 8, § 639 lgt 1 ja § 654 lgt 5, samuti on vaidlustatud otsus olulises ulatuses põhjendamata. Kostja on tõendanud, et ta ei ole kõnealust võlatunnistust allkirjastanud. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ja tõendid selle kohta, et ta ei saanud võlatunnistuses märgitud kuupäeval hagejaga kohtuda kohas, kus võlatunnistus on hagiavalduse kohaselt alla kirjutatud, ning ei ole kontrollinud selles osas tõendite hindamist maakohtus. Samuti on ringkonnakohus jätnud käsitlemata kostja tõstatatud küsimused ekspertiisiaktide kohta.
9.Kumbki pool vaidleb vastaspoole kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud vastaspoole kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ja kostja kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas ringkonnakohus kvalifitseeris
20.veebruari 2012. a dokumendi õigesti deklaratiivseks võlatunnistuseks ja kohaldas õigesti deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi. Nii hageja kui ka kostja on seisukohal, et ringkonnakohus on põhjendamatult heitnud maakohtule ette eelmenetluse ülesannete osaliselt täitmata jätmist ning saatnud asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.
12.Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus jätnud põhjendamata järelduse, et 20. veebruari 2012 kuupäeva kandev dokument on deklaratiivne võlatunnistus, ja rikkunud seega menetlusõiguse norme (TsMS § 654 lgd 4 ja 5).
12.1.Maakohus asus seisukohale, et 20. veebruari 2012. a dokument on konstitutiivne võlatunnistus, millega kostja andis OÜ Ertingen osaniku ja juhatuse liikmena nn täiendava garantii sellel äriühingul OÜ Ainulaadsed Puutööd ees tekkinud kohustuse täitmiseks hiljemalt 3. märtsil 2012, tagamaks ettevõtete koostöö jätkumine ja seeläbi ka OÜ Ertingen tõrgeteta toimimine. Ringkonnakohus seevastu leidis, et maakohus oli dokumendi valesti kvalifitseerinud ning et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
12.2.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3212106, p 13; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32114911, p 20). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3212106, p 15 ja tsiviilasjas nr 32114911, p 20). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse 5(9)
2-13-34922
deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32116213, p 36;
10.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32112414, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §s 29 sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32114715, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 32112414, p 28 ja tsiviilasjas nr 32110316, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 32114715, p 13 ja tsiviilasjas nr 32110316, p 18). VÕS §s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32114715, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3211509, p 12).
12.3.Ringkonnakohus põhjendas järeldust, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, viidetega võlatunnistuse tekstile ning hageja selgitustele selle andmise asjaolude ja eesmärgi kohta, leides, et võlatunnistusega kostja üksnes kinnitas olemasolevat võlgnevust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et poolte tahe oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, mistõttu ei ole ümber lükatud eeldus, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on 20. veebruari 2012. a dokumendile antud kvalifikatsiooni nõuetekohaselt põhjendanud. Seejuures on kolleegium varasemas praktikas selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lgs 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3216906, p 13).
13.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus, asunud seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, jaotas vääralt tõendamiskoormise võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte olemasolu kohta. Ringkonnakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
13.1.Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 32112414, p 23; tsiviilasjas nr 32114911, p 21 ja tsiviilasjas nr 32110316, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3212106, p 15 ja tsiviilasjas nr 3216906, pd 13 ja 15; Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3212209, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 21). Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32112414, p 23).
13.2.Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine. Sellele vaatamata on ringkonnakohus leidnud, et maakohus on jätnud osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded, sest jättis välja selgitamata deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud ja tõendid, sh selle, millised võlasuhted olid hageja ja kostja ning nende juhitavate äriühingute vahel ja kuidas, kelle vahel ning millises suuruses tekkis võlatunnistuses märgitud võlgnevus. Sellega on ringkonnakohus asetanud just hagejale võla olemasolu ja selle tekkimise asjaolude tõendamise koormise, mis ei ole kooskõlas võlatunnistuse olemusega. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 6(9)
2-13-34922
2015. a otsus tsiviilasjas nr 32114914, p 13; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 21). Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 21). Ehkki Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 22), ei ole praeguses menetluses esitatud asjaolusid, mis seda õigustaksid.
13.3.Maakohus on tuvastatud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal järeldanud, et kostja ei ole suutnud veenvalt tõendada võlasuhte puudumist. Ringkonnakohus ei asunud selles küsimuses erinevale seisukohale ega põhjendanud, miks ta maakohtu seisukohaga ei nõustu. Selle asemel heitis ringkonnakohus maakohtule ette, et maakohus ei selgitanud enne lahendi tegemist pooltele vajadust tõendada võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumist või rahuldamist, esitades selleks kogu vastastikuste kohustuste ja raamatupidamisdokumentide arvestust. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. TsMS § 230 lgst 1 tulenevalt on kumbki pool kohustatud hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja esitas võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei ole olemas, oleks kostjal tulnud oma vastuväidet tõendada. Seejuures nähtub asja materjalidest, et kostja on saanud aru vajadusest tõendada võlasuhte puudumist. Näiteks on kostja taotlenud menetluses tunnistajate ülekuulamist muu hulgas põhjendusega, et tunnistajad saavad anda ütlusi võlasuhte olemasolu kohta. Maakohtu otsuse kohaselt ei soovinud kumbki pool täpselt välja tuua ega tõendada tehinguid ettevõtete või eraisikute vahel 2012. a esimeses pooles. Ka kostja kassatsioonkaebusest nähtub, et ta ei soovi esitada uusi väiteid ega tõendeid, vaid leiab, et pooled on menetluses esitanud küllaldaselt tõendeid, millele tuginedes on võimalik teha asjas lõplik lahend. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus vääralt saatnud asja maakohtule tagasi sisuliselt juhisega, et hageja peaks tõendama võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte tekkimise asjaolusid ja seega selle olemasolu.
14.Vastuseks hageja väitele, et ringkonnakohus on võlatunnistust tõlgendades jõudnud ekslikule seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis on viinud VÕS § 30 lg 1 ebaõige kohaldamiseni, märgib kolleegium, et Riigikohus ei saa TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, sealhulgas kvalifitseerida 20. veebruari 2012. a dokumenti ringkonnakohtust erinevalt. Sellele vaatamata selgitab kolleegium järgmist.
14.1.Kostja on menetluses eitanud võlasuhete olemasolu enda ja hageja vahel, kuid nõustunud sellega, et võlasuhted olid kostja ja hageja äriühingute vahel. Sellele viitab ka maakohtu järeldus, et asjaoludest nähtuvalt oli kostja valmis OÜ Ertingen tegevuse jätkumise huvides andma nn lisagarantiina võlakirja äriühingul tekkinud kohustuse täitmiseks. Kolleegium märgib, et kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et hageja ja kostja vahel ei olnud väidetavat laenusuhet või muud algselt hageja ja kostja vahel tekkinud ning deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet, tuleb mh hinnata, ega kostja ole ühinenud OÜ Ertingen kohustusega hageja või tema äriühingu nõude tagamiseks VÕS § 178 mõttes või seda kohustust üle võtnud VÕS § 175 mõttes. 20. veebruari 2012. a dokument võib olla välja antud selleks, et kinnitada kas sellega samal ajal või varem sõlmitud kohustusega ühinemise või kohustuse ülevõtmise kokkulepet ja tagada selle täitmist. Et ka kirjeldatud juhtudel oleks tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis tuleks kostjal hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustust ka tulenevalt VÕS §st 178 või §st 175.
14.2.Kostja ühinemine OÜ Ertingen kohustusega selle tagamise eesmärgil võis toimuda ka
20.veebruari 2012. a dokumendiga. Kolleegium märgib, et juhul, kui pooled leppisid kokku OÜ Ertingen kohustuse täitmiseks tagatise andmises kostja ühinemise teel kohustusega, ei saaks
20.veebruari 2012. a dokument olla konstitutiivne võlatunnistus. Tagatise andmise leping loob 7(9)
2-13-34922
tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 321806, pd 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32114814, p 17). Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lgte 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks. Seega, kui ringkonnakohus peaks asjal uuel läbivaatamisel leidma, et 20. veebruari 2012. a dokument on kokkulepe, millega kostja ühines OÜ Ertingen kohustusega selle tagamise eesmärgil, on oluline tagatise andmise eesmärk, sest sellest sõltub võimalike vastuväidete ulatus, mida kostja saab tagatud nõudele esitada.
15.Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmine ei olnud põhjendatud, vaid ringkonnakohus oleks pidanud ise vaidluse sisulise otsusega lahendama. Sellega nõustub oma vastuses kostja kassatsioonkaebusele ka hageja. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32117514, p 13; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32114316, p 30). Varem on Riigikohus leidnud, et olles tuvastanud, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, saab ringkonnakohus ise asjaolusid ja tõendeid hinnata ning üldjuhul asja ka ise lahendada (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32114911, p 25). Ringkonnakohus leidis, et kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi arvates ei nähtu ringkonnakohtu lahendist asjaolusid, mis oleksid takistanud ringkonnakohtul endal asja sisuliselt lahendamast. Ka nii hageja kui ka kostja kassatsioonkaebusest ja vastaspoole kassatsioonkaebusele esitatud vastusest nähtub, et poolte arvates ei ole maakohus rikkunud oma kohustusi eelmenetluses ning ringkonnakohus oleks saanud ise asja lõpuni lahendada. Kumbki pool ei ole väitnud, et ta oleks saanud või tahtnud esitada menetluses täiendavaid väiteid või tõendeid. Vastupidi, maakohus on otsuses märkinud, et pooled ei soovinud esitada täiendavaid asjaolusid ega tõendeid 2012. a esimeses pooles tehtud tehingute kohta. Sellest saab kolleegiumi arvates järeldada, et kõik asjas tähtsad asjaolud ja tõendid olid kohtute ette toodud ning kumbki pool ei vajanud kohtutelt ka lisaselgitusi, mistõttu ringkonnakohus oleks saanud asja lahendada esitatud väidete ja tõendite põhjal. Kolleegium selgitab, et isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ta teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lgs 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu
30.jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32117712, p 10; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32114316, p 30).
16.Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse etteheitega, nagu ei oleks ringkonnakohus võtnud seisukohta kostja väidete kohta, mis puudutavad võlatunnistuse allkirjastamise asjaolusid ning ekspertiisiakte. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus võlatunnistuse kehtivuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. 8(9)
2-13-34922
17.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel tagastada. Jaak Luik
Henn Jõks
Malle Seppik
Eriarvamus: 2-13-34922/125
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.