1.Tim Vettšinov (hageja) esitas 5. detsembril 2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Aleksei Matvijenkolt (kostja) 4047 euro saamiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite ja Pärnu Maakohus kohustas 3. veebruari 2015. a määrusega hagejat hagi esitama.
2.Hageja esitas 27. veebruaril 2015 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3913 eurot 97 senti, viivise 73 eurot 67 senti ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2-14-37663 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. mail 2014 müügilepingu, millega kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki Alfa Romeo 159 3.2 Q4 (sõiduk). Hageja sai sõidukiga läbida ca 3000 km ning vähem kui kolme kuu möödudes (2. augustil 2014) sõiduki mootor enam ei käivitunud. Remonditöökojas tuvastati, et mootor oli kokku jooksnud (mootoririke). Mootori eemaldamise järel selgus, et mõne tihendi asemel oli mootori kokkupanekul kasutatud punast silikooni. Alfa Romeo sõiduautode Eesti ametlik edasimüüja Pilot Motors OÜ tuvastas 26. novembril 2014 sõiduki mootori tehnilise ekspertiisi käigus, et mootorit oli varem remonditud. Mootoris silikoonitükke ei leitud, kuid otsakaant paigaldades oli kasutatud liiga palju silikooni. Liuglaagrite ülemäärase kulumise ja mootoririkke põhjuseks võis olla mootori vähene hooldatus. Asjatundja tuvastas, et ka mootori sisedetailid on kahjustunud (hammasrataste tööpindade kahjustused, liuglaagrite ülemäärane kulumine) ning et mootorit oli tõenäoliselt pikema aja jooksul (vähemalt 30 000– 40 000 km) ekspluateeritud vale mootoriõli kasutades või oli mootor jäänud õlita. Hageja leidis, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, sest mootoririkkega sõidukit ei saanud ettenähtud otstarbel kasutada ning see ei vastanud ka keskmisele kvaliteedile. Puudus pidi olema juba sõiduki ostmise ajal olemas, sest mootor jooksis kokku seetõttu, et seda ei olnud pikka aega nõuetekohaselt hooldatud, kuid hageja kasutas sõidukit üksnes lühikest aega. Hooldusraamatu järgi läbis sõiduk viimase hoolduse 15. mail 2010. Samuti oli mootoris kasutatud tihendite asemel silikooni, mis ei ole tavapärane. Need puudused ei olnud tavapärase ülevaatuse käigus tuvastatavad (varjatud puudused). Hageja sai puudustest teada 26. novembril 2014 tehtud tehnilise ekspertiisi aktist. Hageja esitas 5. detsembril 2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles teatas kostjale puudustest. Seega teatas hageja kostjale puudustest mõistliku aja jooksul. Juhul, kui hageja peaks olema ületanud mõistlikku aega, ei ole alust jätta hagi rahuldamata, sest kostja ostis sõiduki 3600 euroga, kuigi samaväärse sõiduki keskmine turuhind on umbes kolm korda suurem. Seega pidi sõiduk olema juba siis puudustega ning kostja pidi seda odava hinna tõttu mõistma. On tõenäoline, et kostja lasi sõiduki müügikõlbulikuks muutmise eesmärgil teha käepäraste vahenditega sõiduki mootorile suuremahulise remondi. Sõiduki puuduste tõttu tekkis hagejal kahju, mis hõlmab Taanist ostetud kasutatud mootorit koos transpordikuluga 2598 eurot 84 senti, selle sõidukile paigaldamist 1067 eurot 63 senti ning ekspertiisikulu 247 eurot 50 senti.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et ta müüs küll hagejale sõiduki, kuid ei vastuta tekkinud kahju eest, sest ta ei vastuta kahju eest, mis tekkis seetõttu, et sõidukit ei oldud pikema aja jooksul õigesti hooldatud, samas kui ta ise sõitis autoga maksimaalselt 50 km. Professionaalne automüüja kinnitas kostjale, et sõiduk on korras, kostja kontrollis ise sõidukit ja veendus, et seda saab sihipäraselt kasutada, samuti vaatas sõiduki üle hageja, kes lasi teha müügieelse tehnilise kontrolli. Hageja sõitis autoga vähemalt 5776 km, mistõttu võisid puudused tuleneda ka sellest. Kostja ei ole sõidukit remontinud ega pidanud olema remontimisest teadlik. Asjaolu, et kostja ostis auto soodsalt, et tähenda, et kostja oli sõiduki puudustest teadlik. Kostja arvas, et teiste sama marki autode kallimad müügihinnad tulenevad transpordikuludest. Hageja oli teadlik, et tegemist on kasutatud sõidukiga, mille ehitusaasta oli 2007 ja läbisõit 125 000 km. Hageja teadis, et sõiduk toodi Itaaliast ja et selle viimane ametlik hooldus tehti 15. mail 2010, samuti seda, et sõidukil ei ole garantiid.
2(7)
2-14-37663 Hageja ei saa enam puudusele tugineda, sest ta ei teavitanud kostjat mootoririkkest, ei andnud kostjale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ning esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse ebamõistlikult hilja (alles neli kuud pärast puudusest teadasaamist).
4.Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis menetluskuludena hagejalt kostja kasuks välja 1120 eurot. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: • pooled sõlmisid 17. mail 2014 müügilepingu, mille kohaselt ostis hageja kostjalt sõiduki; • hageja sõitis sõidukiga 2000–5000 km; • 2. augustil 2014, s.o ajal, mil hageja kasutas sõidukit, jooksis mootor kokku (ilmnes mootoririke); • mootoririkke põhjustas see, et pikema aja jooksul (vähemalt 30 000–40 000 km) kasutati vale mootoriõli, jäeti mootor õlita või ei peetud kinni hooldusvälbast; • hageja ei teavitanud kostjat mootoririkkest, vaid esitas neli kuud pärast mootoririket maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Maakohus leidis, et sõiduki müügilepingu tingimustele vastavust tuleb hinnata, lähtudes sellest, kas sõiduk sobis kasutamiseks otstarbel, milleks seda tavaliselt kasutatakse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 2 p 2), ning kas see oli keskmise kvaliteediga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 1 mõttes. Pooled ei toonud välja, et nad oleksid täpsustanud, millistele tingimustele pidi sõiduk vastama. Hageja ostis sõiduki tavapäraseks kasutamiseks. Mootoririkkega sõiduk ei vasta keskmisele kvaliteedile ning seda ei saa kasutada. Mootoririke tekkis vale mootoriõli kasutamise tagajärjel pikema aja jooksul (30 000–40 000 km) või mootori õlita jäämise tõttu. Hageja oli sõidukit pärast valduse saamist kasutanud aga vaid 2000–5000 km jagu. Seega esines mootoririkke põhjus juba enne asja juhusliku hävimise riisiko üleminekut hagejale (VÕS § 218 lg 1 ja § 214 lg 2). Kostja ei tõendanud, et mootoririke tekkis hageja tegevuse tõttu ega seda et sõiduk vastas lepingutingimustele. Kostja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hageja ei teatanud aga kostjale sõiduki puudustest ning on seetõttu kaotanud võimaluse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lg 1). Hageja on vande all kinnitanud, et ei pidanud vajalikuks müüjat puudustest teavitada. Kostja teavitamiseks ei saa lugeda kahju hüvitamise nõude esitamist maksekäsu kiirmenetluses. Isegi kui pidada 2. detsembri 2014. a maksekäsu kiirmenetluse avaldust teavitamiseks, ei ole hageja teavitanud kostjalt mõistliku aja jooksul, sest esitas avalduse neli kuud pärast mootoririket. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei teavitanud kostjat mootoririkkest esimesel võimalusel. Teavitamiskohustuse täitmiseks piisanuks kostjale mistahes viisil mootoririkkest teatamisest, hageja ei pidanud selleks teadma mootoririkke täpset põhjust ega ootama asjatundja arvamust. Kuigi hageja väidab, et tal on õigus tugineda lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui ta ei ole õigel ajal kostjat puudustest teavitanud (VÕS § 221 lg 1 p-d 1 ja 2), ei toonud ta esile selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et kostja soovis müügilepingu sõlmimisel õigusvastase tagajärje saabumist (VÕS § 104 lg 5). Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja soovis, et müüdud sõiduauto oleks mootoririkke tõttu kasutuskõlbmatu või et hagejale tekiks sõiduauto puuduste tõttu kahju. Sõiduki ostuhind ega korralise hoolduse toimumise aeg ei anna alust lugeda kostja kohustuse rikkumist tahtlikuks. Samuti ei ole hageja välja toonud, mida kostja oleks pidanud käibes vajaliku hoole järgimiseks tegema. Hageja viitas sõiduki madalale ostuhinnale ja sellele, et sõidukit ei olnud pikka aega hooldatud, kuid ei toonud välja, et mootoris oleks olnud õlilekkeid või muid häireid 3(7)
2-14-37663 sõiduki funktsioneerimises, millest kostja oleks pidanud järeldama, et mootoriga võib olla probleeme. Kuna kostja oli tarbija, ei saanud eeldada, et ta oleks pidanud tellima mootoridiagnostika. Hageja ei ole ka välja toonud asjaolusid, millest järelduks, et käibes vajaliku hoolsuse standard oleks olnud tavapärasest kõrgem. Seega ei olnud kostja ka raskelt hooletu. Hageja ei toonud välja ega tõendanud ka asjaolusid, millest nähtuks, et kostja teadis või pidi mootori puudustest teadma. Hageja avaldas kahtlust, et kostja võis ise auto mootorit remontida, kuid kostja kinnitas vande all antud seletuses, et ta ei ole seda teinud, ning hageja enda väidet ei tõendanud. Hageja ei toonud välja, et ta oleks andnud kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks enne kahju hüvitamise nõude esitamist (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3). Eeltoodu kohaselt ei saa hageja tugineda sõiduauto lepingutingimustele mittevastavusele, mistõttu tuleb kõik haginõuded jätta rahuldamata. Hageja pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendid tuleb jätta vastu võtmata. Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja 1120 eurot.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kuid ei nõustunud maakohtu põhjendustega osas, millega maakohus leidis, et puudus tekkis enne sõiduki üleandmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohtus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1170 eurot ning sellelt seadusjärgse viivise otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja minetas õiguse nõuda kostjalt kahju hüvitamist, sest ta ei teavitanud kostjat sõiduki puudustest mõistliku aja jooksul VÕS § 220 mõttes ega tõendanud või toonud esile VÕS §-s 221 sätestatud asjaolusid, mis võimaldaksid lepingutingimusele mittevastavusele tugineda ka vaatamata teavitamiskohustuse rikkumisele. Teavitamiskohustuse eesmärk on, et müüdud asja puuduste üle peetavad vaidlused lahendatakse võimalikult peatselt pärast puuduse ilmnemist, mis aitab ära hoida tõendamisraskusi ja tagada müüja õigustatud huvide kaitse. Hageja sai sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teada 3. augustil 2014, mil remonditöökojas selgus, et mootor on kokku jooksnud ning pärast mootori eemaldamist leiti, et mõne tihendi asemel oli mootori kokkupanekul kasutatud punast silikooni. Kuna tegemist ei olnud tarbijalemüügiga, pidi hageja kostjat puudusest teavitama mõistliku aja jooksul, mis võib jääda kahe kuu piiresse, kuid üldjuhul on sellest lühem (vrd VÕS § 208 lg 4). Hageja ei teavitanud kostjat puudustest, ei toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta püüdis mõistliku aja jooksul täiendavalt mootori kokkujooksmise põhjuseid välja selgitada, ning viivitas ebamõistlikult üle kolme kuu mootoririkke põhjuste väljaselgitamisega, põhjendamata, miks ta küsis asjatundja arvamuse alles 26. novembril 2014. Hagejal pidi tekkima 3. augustil 2014 põhjendatud kahtlus, et asi ei vasta lepingutingimustele, arvestades hageja väiteid, et ta kahtlustas, et kostja püüdis ise autot remontida, ning vaatamata sellele, et 26. novembril 2014 tuvastati, et silikooni kasutamine ei põhjustanud mootori kokkujooksmist. 4(7)
2-14-37663 Ringkonnakohus leidis, et hageja esile toodud asjaoludest ei saa järeldada, et müüja rikkus lepingut tahtlikult või raskelt hooletult, teadis või pidi teadma sõiduki mootori puudustest VÕS § 221 lg 1 mõttes. Maakohus tuvastas, et viimane hooldus tehti autole 2010, kuid leidis, et see ei anna alust järeldada, et rikkumine oli tahtlik või raskelt hooletu. Maakohus tuvastas küll ekslikult, et müügihind oli 8400 eurot 3600 euro asemel, kuid ka sõiduki madalam müügihind ei annaks alust järeldada, et müüja rikkus lepingut tahtlikult või raskest hooletusest. Hageja esile toodud asjaoludest ei saa järeldada ka seda, et kostja teadis või pidi teadma, et mootor ei vasta sarnase kasutatud sõiduki keskmisele kvaliteedile. Sõiduk oli küll madalama müügihinnaga, kuid kostja esitatud võrdluse kohaselt algavad sarnaste sõidukite hinnad ka 4300 eurost ning müügihinna muutis kallimaks transport ja kiletamine. Kostja ei pidanud teadma, et mootor oli jäetud hooldamata, sest ta lasi sõiduki tehnilise seisukorra Eestis üle vaadata ja sõiduk läbis tehnoülevaatuse (I kd, tl-d 84–86) ning hageja teadis müügilepingu sõlmimisel, et sõiduk vaadati üle. Ka hageja laskis sõiduki tehniliselt üle vaadata ning puudusi ei avastatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 3913 eurot 97 senti, viivis hagi esitamise aja seisuga 73 eurot 67 senti ning seadusjärgne viivis põhinõudelt kuni kohase täitmiseni. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et mõistlik tähtaeg hakkas kulgema juba 3. augustil 2014, mil remonditöökojas avastati, et mootori parandamisel oli kasutatud silikooni. Varjatud puudustest teavitamise mõistlik tähtaeg ei hakanud kulgema enne 26. novembrit 2014, mil hageja sai asjatundja arvamusest teada, et mootori kinnikiilumise põhjustasid sisedetailide ülemäärasest kulumisest tulenevad kahjustused. Kostja pidi Itaaliast tavapärasest kolm korda odavamalt autot ostes VÕS § 221 lg 1 p 2 mõttes teadma, et sõidukil esineb varjatud puudusi. Hageja teavitas 2. augustil ilmnenud puudusest alles 5. detsembril seetõttu, et ta sai mittevastavusest teada alles 26. novembril tehtud asjatundja arvamusest. Kuna lepingupooled olid eriteadmisteta füüsilised isikud, tuleks puudusest teavitamist ka neli kuud pärast mootoririket lugeda mõistlikuks ajaks VÕS § 220 lg 1 mõttes. Kahekuulise puudustest teavitamise tähtajaga ei tuleks selliselt arvestada, nagu ringkonnakohus seda tegi.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, kuid vajadusel täiendada õiguslikke põhjendusi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, millal hageja sai lepingutingimustele mittevastavusest teada, ning selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist või kaotas hageja õiguse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sest ta ei teavitanud kostjat mittevastavusest õigel ajal VÕS §-de 220 ja 221 mõttes. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja müüjat 5(7)
2-14-37663 lepingutingimustele mittevastavusest teavitama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.
12.Ringkonnakohus leidis, et hageja sai auto lepingutingimustele mittevastavusest teada 3. augustil 2014, mil remonditöökojas selgus, et mootor on kokku jooksnud ning selgus, et mõne tihendi asemel oli mootori kokkupanekul kasutatud silikooni. Ringkonnakohus leidis, et kuigi asjatundja
26.novembri 2014. a arvamusest ilmnes, et mootoririket ei põhjustanud silikoonitükkide mootorisse sattumine, pidi hagejal juba 3. augustil 2014 tekkima põhjendatud kahtlus, et asi ei vasta lepingutingimustele. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et hageja sai tuvastatud asjaoludel auto lepingutingimustele mittevastavusest teada asjatundja 26. novembri 2014. a arvamusest (I kd, tl 42).
13.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Sealjuures saab asjaolust, et võimalikule puudusele viitas spetsialist, järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25;
30.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 31). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
14.Maakohus luges asjatundja 26. novembri 2014. a arvamusest lähtudes tõendatuks, et mootoririkke põhjustas mootori sihipärane ekspluateerimine pikema aja jooksul vale mootoriõli kasutades, vähene hooldatus või mootori õlituseta jätmine (otsuse p 15). Asjatundja arvamuse kohaselt põhjustas eelnev nukkvõllide pinna tugevad kahjustused ja liuglaagrite pikisuunalised sügavad jooned, mille tõttu mootor kiilus kinni. Kolleegium leiab, et tegemist oli varjatud puudustega, mida ei saanud asja tavapärasel ülevaatusel tuvastada. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist, ning see, et puuduseid ei avastatud isegi sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimisel enne müügilepingu sõlmimist. Nimelt tuvastas ringkonnakohus, et kostja lasi sõiduki Eestis üle vaadata ja sõiduk läbis tehnoülevaatuse (I kd, tl-d 84–86). Samuti selle, et hageja lasi omakorda sõiduki tehnilist seisukorda enne lepingu sõlmimist kontrollida. Sõidukil aga puudusi ei avastatud.
15.Kuna nukkvõllide pinna tugevad kahjustused ja liuglaagrite pikisuunalised sügavad jooned olid varjatud puudused, millest hageja sai teada asjatundja 26. novembri 2014. a arvamusest, ei saanud VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg auto lepingutingimustele mittevastavusest teavitamise kohta hakata kulgema enne nimetatud kuupäeva. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 5. detsembril 2014, seega kümme päeva pärast asjatundja arvamuse saamist. Kolleegium leiab, et selleks ajaks ei olnud möödunud mõistlik tähtaeg puudusest teavitamiseks VÕS § 220 lg 1 mõttes.
16.Kolleegium ei nõustu kohtutega, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist ei saa lugeda müüja teavitamiseks. Hageja tõi maksekäsu kiirmenetluse avalduses välja, et auto mootor jooksis kokku, remonditöökojas avastati, et osa mootori tihendite asemel on kasutatud ohtralt silikooni ning esinduses selgus, et autoga on sõidetud ilma õlita (I kd, tl-d 1 ja 2). Kolleegium leiab, et hageja on avalduses piisavalt kirjeldanud, millised puudused autol esinesid, et müüja saaks sellest järeldada, et ostja on soovinud teda teavitada asjal esinevatest puudustest. Seega teavitas hageja kostjat auto lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul.
6(7)
2-14-37663 Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on jätnud tähelepanuta, et isegi kui hageja ei oleks kostjat asja lepingutingimusele mittevastavusest teavitanud, pidanuks enne VÕS § 221 aluste kontrollimist hindama, kas puudustest teavitamata jätmine võis olla VÕS § 220 lg 3 mõttes mõistlikult vabandatav (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 15).
17.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eeltoodust lähtudes hindama, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt auto lepingutingimustele mittevastavuse tõttu kahju hüvitamist.
18.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Henn Jõks
Villu Kõve
Jaak Luik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.