Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse vastu nõude tunnustamiseks IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotimenetluses IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) vastu pandiõiguse tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kassatsioonkaebus IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastukassatsioonkaebuse hind 50 000 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu), esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostjad IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalaus ja Maaelu Edendamise Sihtasutus, kostjate ühine esindaja vandeadvokaat Anto Kasak
1.Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas 10. novembril 2014 Viru Maakohtule IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause (kostja I), Swedbank AS (kostja II) ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse (kostja III) vastu hagi, milles palus tunnustada hageja 285 000 euro suurust asjaõiguslikku täitmisnõuet IMB Puidutoodete AS (pankrotis) (IMB) pankrotimenetluses pandiga tagatud esimese järjekoha nõudena. Hageja palus jätta enda menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda.
1.1.Hageja väitel sõlmisid hageja õiguseellane ja TS 4. aprillil 2008 kommertspandi seadmise lepingu, mida muudeti 10. veebruaril 2011 ja mille alusel koormati TS-i vara hageja kasuks 285 000 euro suurune kommertspandiga TS-i kohustuste täitmise tagamiseks. 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu (müügileping), mille alusel võõrandas IMB osa oma varast (masinad, seadmed jms) (vaidlusalune vara) TS-ile. Eelnimetatud kommertspant ulatus ka müügilepingu alusel üle antud varale. Pärast müügilepingu sõlmimist kuulutati välja nii IMB kui ka TS-i pankrot. TS-i pankrotimenetluses selgus, et kostja I ja TS-i 2. detsembri 2013. a kokkuleppe (2013. a kokkulepe) alusel tagastas TS müügilepingu alusel üleantud vallasvara IMB pankrotivarasse. Tegemist oli sisuliselt iseseisva käitisega puidu kuivatamiseks ja saematerjali tootmiseks. Tagastatud vara väärtuseks loeti 182 090 eurot. Hageja kommertspant jäi üle antud varale püsima (kommertspandiseaduse (KomPS) § 6 lg 2). Hageja esitas TS-i pankrotimenetluses nõudeavalduse 353 641 eurot 25 senti, sh kommertspandiga tagatud nõue 285 000 eurot, mis on pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 järgi ka pandiga tagatud nõudena tunnustatud. Hageja esitas IMB pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja kommertspandiga tagatud 285 000 euro suurust nõuet IMB pankrotimenetluses asjaõigusliku täitmisnõudena ja rahuldada see pandieseme arvel esimese järgu nõudena. Võlausaldajate üldkoosolekul esitasid nõudele vastuväited kostjad.
1.2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad leidsid, et kokkuleppega tagastati vara IMB pankrotivarasse, mida saab lugeda tagasivõitmise tagajärjeks ehk tagasitäitmiseks. Viru Maakohus tunnistas 16. oktoobri 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-1309 müügilepingu kehtetuks. Nimetatud otsusega võideti tagasi nii kohustus- kui ka käsutustehing ning need tehingud on algusest peale kehtetud. Seega ei saanud TS müügilepingu alusel vara omandada ning hagejal ei saanud tekkida ka kommertspanti selle vara suhtes. 29. maist 2008 on IMB vallasvarale esimesele järjekohale seatud kostja II kasuks kommertspant 255 647 eurot ja teisele järjekohale kostja III kasuks kommertspant 447 382 eurot. See tähendab, et vara võõrandamisel TS-le jäid kostjate II ja III kommertspandid kehtima.
2(13)
2-14-60590 Tehing väljus igapäevase majandustegevuse raamest ja TS ei olnud IMB käsutusõiguse suhtes heauskne. Kui hagejal on tekkinud pandiõigus, järgneb see kostjate II ja III õigustele ning hageja nõuet ei saa tunnustada esimesel järjekohal.
2.Kostja I esitas 25. märtsil 2015 hageja vastu vastuhagi, milles palus tunnistada kehtetuks kõik IMB toimingud, millega hagejal tekkis vaidlusalusele varale pandiõigus, sh valduse ja omandi üleandmine Osaühingule Tudulinna Süsi (TS) ning tuvastada, et hagejal ei tekkinud nimetatud varale pandiõigust. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.
2.1.Kostja I arvates on hageja TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel omandanud varale tasuta pandiõiguse ning seega on kostjal I õigus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue (PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4). Täidetud on PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused toimingute, mille alusel tekkis hagejal varale pandiõigus, tagasivõitmiseks. 1. novembri 2012. a müügileping kahjustas IMB võlausaldajate huve. Müügileping sõlmiti vähem kui aasta enne IMB-le ajutise pankrotihalduri määramist 2. oktoobril 2013. Sisuliselt võõrandas IMB tasuta 84% oma koguvarast. Tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus.
2.2.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud kostja I kanda. Hageja arvates on vastuhagi alusetu, tõendamata ja esitatud valesti hageja vastu. Hageja ei olnud müügilepingu pooleks. Kuna hageja ja TS-i vahel ei ole õigusjärglust, on täitmata PankrS § 116 lg 2 p 2 nõude eeldused. PankrS § 116 lg 4 on asjassepuutumatu. PankrS § 114 järgi puuduvad ka sisulised alused hagejale antud tagatise tagasivõitmiseks. Vastuhagi nõue on ebaselge, tuvastusnõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna põhihagi lahendamisel tuleb kohtul niikuinii hinnata, kas hagejal on tekkinud pandiõigus.
3.Kostjad II ja III taotlesid 7. jaanuaril 2016 maakohtus kostja II asendamist menetluses kostjaga III, kuivõrd kostja II loovutas oma nõude kostjale III, samuti on loovutatud kommertspant. Hageja asendamisele vastu ei vaielnud ja edasises menetluses ei ole kostja II osalenud.
4.Viru Maakohus jättis 3. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata. Hageja vastuväite kohtu tegevusele jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus põhihagis hageja kanda ja vastuhagis kostja I kanda summaliselt neid kindlaks määramata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei toimunud 2013. a kokkuleppega tagasivõitmist pankrotiseaduse mõistes ja sellele tehingule ei laiene PankrS §-st 119 tulenevad tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed. Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada üksnes kohus. Müügileping on tunnistatud kehtetuks hilisema maakohtu jõustunud otsusega, mis on dokumentaalseks tõendiks. Kohtuotsusega tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud müügitehing hõlmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Müügilepingu kehtetus tulenes PankrS § 111 lg 1 p-st 1, lg-test 2 ja 3 ning §-st 117, mille puhul ei saa kohustustehingu kehtetuse korral käsutustehing kehtida. See oleks vastuolus tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise mõtte ja eesmärgiga. Tagasivõitmise tagajärjed on realiseerunud 2013. a kokkuleppega. Kommertspant ei saa tekkida õigusliku aluseta omandatud varale. Kuna müügileping on kehtetu algusest peale, ei ole TS-il tekkinud omandiõigust üleantud varale ega saanud tekkida ka kommertspanti. Hageja kommertspandi ja IMB vara koormanud kommertspantide ulatust ja lõppemist ei ole seetõttu vaja käsitleda. Kuivõrd hagejal ei tekkinud varale pandiõigust, ei ole seda võimalik ka tagasi võita. Maakohus jättis vastuhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
3(13)
2-14-60590 Maakohus ei nõustunud hageja vastuväitega kohtu tegevusele menetluse juhtimisel 18. novembri 2016 kohtuistungil. Kohus lükkas 11. mail 2016 toimuma pidanud istungi edasi hageja taotlusel, sest hageja esindaja osales kriminaalprotsessis. Kohus on andnud hagejale võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi tähtsate asjaolude, sh kostjate 18. novembri 2016 istungil väidetu kohta. Hagejal oli võrdne võimalus esitada oma seisukohti.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja kostja I vastuapellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja I palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis vastuhagi läbi vaatamata, ja rahuldada vastuhagi või saata asi tühistatud osas maakohtule. Kostjad I ja III vaidlesid vastu apellatsioonkaebusele ning hageja vastuapellatsioonkaebusele. Kostjad palusid jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate I ja III kanda ning kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 2. oktoobri 2017. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostja I kanda neid summaliselt kindlaks määramata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus TsMS § 414 lg-t 3, kui arutas asja hageja osavõtuta. Maakohus lükkas kohtuistungi esimene kord hageja taotlusel edasi hagejast tingitud põhjusel. Selle taotluse lahendamiseks ei pidanud maakohus istungit korraldama. Hageja esindaja teavitas kohut kohtuistungi päeval kell 03.50 e-kirjaga, et perekondlikel põhjustel ei ole tal võimalik kohtuistungil osaleda, ning taotles kohtuistungi edasilükkamist. Maakohus ei rahuldanud kohtuistungi edasilükkamise taotlust ning lahendas asja sisuliselt. Hageja sai esitada kõik enda seisukohad ja tõendid asjas tähtsate asjaolude kohta. Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud müügitehing hõlmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seetõttu ei tekkinud TS-il müügilepingu alusel omandiõigust varale ega hagejal sellele kommertspanti. Ekslik on hageja seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-15-1309 taotles kostja I maakohtult vaid müügilepingu kui kohustustehingu kehtetuks tunnistamist. Pankrotihalduri hagi eesmärk oli saada pankrotivarasse tagasi sealt õigusliku aluseta välja läinud vara, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kuigi maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole märgitud, et müügilepingu kehtetus hõlmab nii kohustus- kui ka käsutustehingu kehtetust, on ekslik järeldada, et võlausaldajate huvisid kahjustas ainult kohustustehing. Vara tagastamine pankrotivarasse on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud kohustus- ja käsutustehingu tagajärg ning kokkuleppe alusel vara pankrotivarasse tagastamisest ei saa järeldada, et maakohtu otsuse resolutsioon hõlmaks ainult kohustustehingu kehtetuks tunnistamist. Hagiavaldusest ja varasema tsiviilasja maakohtu otsuse põhjendustest nähtub, et müügileping (nii kohustus- kui ka käsutustehing) on sõlmitud ühel ajal ja samas olukorras, vead on identsed ning põhjendamatu on väita, et käsutustehing on kehtiv. KomPS §-st 4 tulenevalt ei ole kommertspanti võimalik heauskselt omandada ning hageja viide asjaõigusseaduse (AÕS) § 2821 lg-tele 1 ja 2 ei ole asjakohane. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut. Varasem kohtuotsus on jõustunud ja selle kohaselt ei tekkinud
4(13)
2-14-60590 kolmandal isikul kehtetu müügilepingu alusel üle antud vara omandiõigust. Maakohus ei ole omistanud kohtuotsuse siduvust hagejale. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata pankrotihalduri vastuhagi pandiõiguse tagasivõitmiseks. Seetõttu tuleb vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja kostja I vastukassatsioonkaebuse. Hageja palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ning saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kostja I palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti kostja I vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, ning vastuapellatsioonkaebus rahuldada ja rahuldada vastuhagi või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Hageja palub jätta vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja palub jätta kassatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostjate I ja III kanda ning vastukassatsiooniga seotud kulud kostja I kanda. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda.
8.Hageja arvates on kohtud oluliselt rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Maakohtu esimene istung lükati edasi enne selle toimumist, st kohtuistungit ei toimunud. Seega ei lükatud TsMS § 414 lg 3 mõttes esimest kohtuistungit edasi hageja mõjuval põhjusel kohtuistungilt puudumise tõttu. Kohus tühistas kohtuistungi. Maakohus läks poolte nõusolekuta üle kirjalikku menetlusse. Menetlusnormide rikkumisega lõi kohus menetluslikult ebavõrdse olukorra, kus kostjal oli võimalik esitada kohtuistungil seisukohti hageja vastuväideteta. Ringkonnakohus rikkus oluliselt abstraktsioonipõhimõtet, mis tõi kaasa tervikuna ebaõige kohtulahendi. Praegusel juhul ei esine veasamasust, mis tooks kaasa nii kausaal- kui käsutustehingu kehtetuse. Vara käsutamine iseenesest ei ole vastuolus pankrotivõlausaldajate huvidega, mis on tehingute tagasivõitmise primaarne eeldus. Kostja I ei esitanud teises tsiviilasjas nõuet käsutustehingu kehtetuks tunnistamiseks. Vara ei oleks võimalik IMB-le PankrS § 119 lg 1 järgi samas seisundis tagastada, sest seda koormas kommertspant hageja kasuks. IMB oleks pidanud esitama TS-i vastu nõude hüvitada vara väärtuse vähenemine, kuid ei teinud seda. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 457 lg-t 1. Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-15-1309 on vääralt omistatud hagejale siduv toime. Hageja ei olnud viidatud tsiviilasjas menetlusosaline. Kohtud ei ole arvestanud hageja seisukohti viidatud maakohtu otsuse kohta.
9.Kostja I leiab vastukassatsioonkaebuses, et pankrotivõlgniku ainus võimalus oma huvide kaitseks pandiõiguse tagasivõitmine, kui kohus leiab, et pandiõigus on kehtiv. Õiguste üleminekuga on hageja saanud TS-i eriõigusjärglaseks. Hageja on omandanud varale pandiõiguse, s.o muu õiguse, kostjale I teadaolevalt tasuta. Tagasivõitmise eeldused PankrS § 110 lg 1 järgi on täidetud. Seadusjärgse pandiõiguse tagasivõitmisel tunnistatakse kehtetuks toiming. Toiming, mille alusel tekkis väidetav pandiõigus, tehti aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Müügilepingu sõlmimisel tekkinud pandiõigusega kahjustati võlausaldajate huve, sest kolmandale isikule läks üle kommertspandiga koormatud vara, millest saanuks rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostjad II ja III ei saanud oma nõudeid vara arvel täies ulatuses rahuldatud. Pandiõigus vähendas vara väärtust tervikuna. IMB võlausaldajaid kahjustab asjaolu, et kokkuleppe järgi kohustus TS vara tagastama, kuid hageja väidetel jäi pandiõigus püsima, mistõttu saavad võlausaldajate võlad väiksemas ulatuses 5(13)
2-14-60590 rahuldatud. Müügilepinguga võõrandas IMB oma koguvarast 84%. Võõrandatud vara on tervik. Vara võõrandamise järel välistati IMB edasine majandustegevus. TS teadis, et tehingu sõlmimisel ja vara üleandmisel tekkinud pandiõigusega kahjustatakse võlausaldajate huvisid. Müügilepingu pooled olid lähikondsed PankrS § 117 lg 3 p 5 mõttes. IMB ja TS-i juhatus ja omanikud kattusid.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
11.Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset ja menetlusosaliste ringi (I), seejärel hageja nõuet ja kassatsioonkaebuse väiteid õiguse väära kohaldamise kohta (II) ning kostja I nõuet ja vastukassatsioonkaebust (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium hageja kassatsioonkaebuses ette heidetud menetlusnormide rikkumist ringkonnakohtus ja teeb menetluslikud otsustused (IV). I
12.Esmalt märgib kolleegium, et kostjat II ei ole menetluses korrektselt asendatud.
12.1.Kostjad II ja III taotlesid 7. jaanuaril 2016 maakohtus kostja II asendamist menetluses kostjaga III, kuivõrd kostja II loovutas oma nõude kostjale III, samuti on loovutatud kommertspant (II kd, tl 155–162). Hageja teatas, et ei vaidle asendamisele vastu (III kd, tl 1–5).
12.2.Maakohus ega ringkonnakohus ei teinud kostja II asendamise kohta kostjaga III määrust ega fikseerinud selgelt tema menetlusest väljalangemist ka kohtuotsuses, nagu eeldanuks TsMS § 210 (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p 20). Samas ei ole kostja II edasises menetluses osalenud ja ilmselgelt on teised menetlusosalised ja kohtud lähtunud kostja II asendamisest kostjaga III. Ka Riigikohtu menetluses ei ole tuginetud kostja II põhjendamatule menetlusosaliste ringist väljajätmisele.
12.3.Kolleegium ei loe asendamise taotluse kohta selge seisukoha võtmata jätmist oluliseks menetlusnormi rikkumiseks ja lähtub samuti sellest, et kostja II menetluses ei osale. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus eelnimetatud puuduse siiski kõrvaldada ja kostja II asendamise ka menetluslikult korrektselt vormistada.
13.Täpsustada on vaja ka kassatsioonitaotlusi ja neisse puutuvat menetlusosaliste ringi.
13.1.Hageja palus tunnustada hageja asjaõiguslikku täitmisnõuet IMB pankrotimenetluses kostjate suhtes, kes esitasid tema nõudele tunnustamisel vastuväite. Kostja I vastuhagi on esitatud sisuliselt hageja pandiõiguse vaidlusalusele varale laienemise tagasivõitmiseks. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse esitasid nii hageja kui ka kostja I. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja I palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis vastuhagi läbi vaatamata, ja rahuldada vastuhagi või saata asi tühistatud osas maakohtule. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
13.2.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ning saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kostja I palub 6(13)
2-14-60590 vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti kostja I vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, ning vastuapellatsioonkaebus ja vastuhagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
13.3.Vastukassatsioonkaebuse on esitanud kostja I ja see puudutab hageja vastu esitatud vastuhagi. Kostja III ei ole vastuhagi pooleks ning seega ei puuduta teda ka vastukassatsioonkaebus.
13.4.Kassatsioonkaebuse on esitanud hageja ja see puudutab mõlemat kostjat. Küll aga on hageja kassatsioonkaebuses esitatud taotlus ilmselgelt ekslikult liiga laialt formuleeritud. Nimelt vaidlustab ta maa- ja ringkonnakohtu otsuseid täies ulatuses, seega ka osas, milles asi lahendati tema kasuks, st kostja I vastuhagi läbi vaatamata jätmise ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise osas. Samas on ta kostja I vastukassatsioonkaebusele (kus samuti vaidlustatakse osaliselt ringkonnakohtu otsust) vastates palunud jätta vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata või rahuldamata.
14.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja I vastukassatsioonkaebus tuleks jätta läbi vaatamata ning et läbi vaatamata tulnuks jätta ka tema vastuapellatsioonkaebus. Hageja põhiargumendiks on see, et maakohus pidanuks jätma vastuhagi rahuldamata, mitte läbi vaatamata ning kostja I pidanuks esitama vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale määruskaebuse.
14.1.Riigikohus on ka varem tunnistanud kostja õigust esitada tingimuslik vastuhagi, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada ning mis tuleks jätta hagi rahuldamata jätmisel sõltumata vastuhagist läbi vaatamata (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 42). Maakohus seda ka tegi.
14.2.Kolleegium leiab, et kui maakohus jätab sellises olukorras hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja selleks, et tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale. Kolleegiumi arvates tuleb vastuhagi lahendada, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Seega puudub kostjal vajadus eraldi tingimusliku vastuhagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada. Samas ei anna see ka alust jätta kostja I vastuapellatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust läbi vaatamata ega rahuldamata.
14.3.Hagi jäetakse TsMS § 425 lg 1 esimese lause järgi läbi vaatamata tõepoolest määrusega. Samas võib selline määrus sisalduda ka kohtuotsuse resolutsioonis ega pea tingimata olema eraldi määrusena vormistatud (vt ka TsMS § 442 lg 5).
14.4.Isegi kui maakohtu otsus olnuks vastuhagi läbi vaatamata jätmise osas menetluslikult väär, ei annaks see alust jätta kostja I vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus lahendas kostja I vastuapellatsioonkaebuse otsusega ning seda sai kostja I vaidlustada kassatsioonkaebust esitades (TsMS § 668 lg 1 esimene lause). TsMS § 682 lg-s 1 nimetatud aluseid kostja I kassatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei esine ja hageja ei ole neile ka tuginenud. II (A)
15.Hageja palub hagis tunnustada enda asjaõiguslikku täitmisnõuet 285 000 eurot IMB pankrotimenetluses pandiga tagatud tunnustatud esimese järjekoha nõudena.
7(13)
2-14-60590 Hagi alusena tugineb hageja põhiliselt sellele, et tema TS-i varale seatud kommertspant laienes IMB vaidlusaluse vara TS-ile üleandmisega ka sellele varale ning vara tagastamisel IMB-le jäi tema kommertspant varale püsima ja seda tuleb tunnustada ka IMB pankrotimenetluses. Kostjad on nõudele vastu vaielnud eelkõige põhjendusega, et teises tsiviilasjas tehtud otsusega on vaidlusaluse vara müügilepingu osaks olev käsutustehing vara üleandmise kohta TS-ile kehtetuks tunnistatud, mistõttu kommertspant sellele varale ei laienenud.
16.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida pooled ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: 4. aprillil 2008 sõlmisid hageja (õiguseellane) ja TS kommertspandi seadmise lepingu, millega seati hageja kasuks TS-i varale kommertspant, mis kanti 9. aprillil 2008 registrisse esimesele järjekohale; 10. veebruaril 2011 suurendasid lepingupooled kommertspandi summat 285 000 euroni, mis kanti registrisse 14. veebruaril 2011; 28. mail 2008 sõlmisid IMB, kostja II ja kostja III kommertspandi seadmise lepingu, mille alusel seati kostjate II ja III kasuks kommertspant esimesele järjekohale vastavalt summadega 4 000 000 krooni ja 7 000 000 krooni, kusjuures kostja II kasuks seatud kommertspant asub eespool; 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu, mille alusel võõrandas IMB vaidlusaluse vara TS-ile; 2. detsembril 2013 sõlmisid kostja I ja TS kokkuleppe, mille kohaselt tagastas TS vaidlusaluse vara IMB pankrotivarasse; TS-i pankrotimenetluses on tunnustatud hageja nõue 353 641 eurot 25 senti, sellest 285 000 eurot kommertspandiga tagatud nõudena; hageja esitas IMB pankrotimenetluses 285 000 euro suuruse nõudeavalduse kommertspandist tuleneva asjaõigusliku täitmisnõudena ning palus rahuldada nõue pandieseme arvel esimese järgu nõudena, nõude tunnustamisele vaidlesid vastu kostjad.
17.Kolleegiumi arvates võib hageja pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõuet pidada iseenesest lubatavaks.
17.1.Pandist kui asjaõigusest tuleneb AÕS § 276 lg 1 järgi asjaõiguslik nõue pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel. Täpsemalt näeb KomPS § 10 lg 1 esimene lause kommertspandi kohta ette, et pandipidaja võib nõuda nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel kuni pandisumma ulatuses sundtäitmise või pankroti korral vastavalt pandile seadusest tulenevale järjekohale.
17.2.Kogu pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue, st pankrotiseadus ei reguleeri asjaõiguslike realiseerimisnõuete esitamist ja tunnustamist pankrotimenetluses (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11, p 14). 1. jaanuarist 2010 tunnistati selgete põhjendusteta kehtetuks PankrS § 44 lg 3, mis nägi ette selliste nõuete maksmapaneku väljaspool pankrotimenetlust.
17.3.Olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, peab pandipidajal olema kehtiva õiguse mõtte kohaselt siiski tõhus võimalus oma pandiõigus realiseerida. Seetõttu on kolleegiumi arvates lubatav esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue kõrvuti isiklike nõuetega. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. 8(13)
2-14-60590 Sisuliselt tuleb tunnustada nii pandiõigust kui ka tagatavat nõuet, sest võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). Pandist ei tulene abstraktset realiseerimisõigust, vaid pandieseme saab realiseerida üksnes pandiga tagatud nõude katteks. Tagatud nõude tunnustamisest tekib õigus osaleda pandieseme realiseerimisest saadud tulemi jaotamisel, mitte õigus rahuldada nõue isiklikuks võlgnikuks mitteoleva pankrotivõlgniku muu vara arvel (vt ka PankrS § 153 lg 4 teine lause).
17.4.Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hagejal on kommertspandiga tagatud nõuded TS-i vastu. Vaieldakse vaid selle üle, kas neid nõudeid tagab kommertspant IMB varale. Kolleegium märgib, et kuigi tagatud isiklikud nõuded võivad olla tunnustatud TS-i pankrotimenetluses, ei tähenda see, et see otsus seoks IMB pankrotihaldurit või võlausaldajaid. (B)
18.Hageja kasuks ei ole IMB varale kommertspanti seatud. Kommertspant oli hageja kasuks seatud TS-i varale. IMB varale sai see laieneda vaid juhul, kui vaidlusalune vara kuulus kommertspandi kehtivuse ajal TS-ile.
19.KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant kogu koormatavale varale, mis kuulub ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Seega laieneb kommertspant ka pärast selle seadmist pantija omandatud vallasvarale. Kostjad ei ole vaidlustanud, et vaidlusalusele varale ei laienenud kommertspant KomPS § 2 lg 3 järgi, eeldusel, et TS selle vara omandas. TS sai vaidlusaluse vara müügilepingu alusel IMB-lt üleandmisega. Juhindudes KomPS § 2 lg-st 2, saab seega lähtuda ka sellest, et hageja kommertspant laienes vaidlusalusele varale, kui TS selle omandas. Kostjad on vaidlustanud vara omandamist eelkõige põhjendusega, et vara omandamise käsutustehing on tunnistatud kehtetuks.
20.2013. a kokkuleppe alusel andis TS vaidlusaluse vara tagasi IMB pankrotivarasse (vt otsuse p 16). Hageja leiab, et KomPS § 6 lg-st 2 ning § 5 lg-test 1 ja 2 lähtudes jäi hageja kommertspant kokkuleppe alusel IMB-le tagastatud varale püsima. KomPS § 5 lg 1 kohaselt võib ettevõtja kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames kasutada ja käsutada. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui ettevõtja võõrandab kommertspandiga koormatud vara hulka kuuluva asja tavapärase majandustegevuse raames, lõpeb kommertspant sellele asjale. Kui isik, kellele asi võõrandati või kelle kasuks asja koormati, oli omandi või muu asjaõiguse omandamisel ettevõtja käsutusõiguse suhtes heauskne, lõpeb pandiõigus isegi siis, kui üleandmine oli vastuolus KomPS § 5 lg-s 1 sätestatuga. KomPS § 6 lg 2 kohaselt jääb kommertspant püsima kommertspandiga koormatud varale, mis moodustab ettevõtte või käitise. Seega sai hageja pandiõigus vaidlusalusele varale lõppeda, kui: TS võõrandas vara tavapärase majandustegevuse raames või IMB oli TS-i käsutusõiguse suhtes heauskne ning kommertspandiga koormatud vara ei moodustanud ettevõtet või käitist. (C)
9(13)
2-14-60590
21.Kohtud leidsid, et müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tõttu ei saanud TS vaidlusaluse vara omandiõigust, mistõttu ei laienenud varale ka hageja kommertspant. Seetõttu ei pidanud kohtud vajalikuks analüüsida, kas IMB varale seatud pandiõigus jäi müügilepingu järel kehtima ning kas ka vara IMB pankrotivarasse tagastamise järel oli hagejal varale pandiõigus. Kohtud on tsiviilasjas nr 2-15-1309 tehtud maakohtu otsuse resolutsiooni tõlgendamisele keskendudes mõistnud põhimõtteliselt vääralt selle otsuse võimalikku mõju hageja realiseerimisnõudele. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb olulised asjaolud kindlaks teha.
22.Viru Maakohus on tsiviilasjas nr 2-15-1309 16. oktoobril 2015 tehtud otsuse resolutsiooni järgi tunnistanud müügilepingu kehtetuks. Kohtud on järeldanud sellest, et kehtetuks on tunnistatud ka käsutustehing, mille alusel andis IMB vaidlusaluse vara üle TS-ile, mistõttu kohtute käsitluse järgi ei laienenud ka hageja kommertspant vaidlusalusele varale, kuna TS ei ole seda vara omandanud. Kohtud on sisuliselt laiendanud selle kohtuotsuse õigusjõudu hagejale, kuigi hageja ei olnud selles asjas menetlusosaline.
22.1.Selliselt on kohtud vääralt kohaldanud TsMS § 457 lg-t 1, mille järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastupidine ja põhjenduseta seisukoht ringkonnakohtu otsuse p-s 11.4 on ekslik. Seega on kohtute kogu põhiline õiguslik põhjendus hageja nõude rahuldamata jätmise kohta väär.
22.2.Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. Seetõttu ei saa eelnimetatud kohtulahendile tugineda hageja nõuet lahendades ka kui dokumentaalsele tõendile vara omandamise tehingu kehtetuse kohta, kuna hageja ei olnud selles kohtuasjas menetlusosaliseks ega ka vaidlustatud tehingu (müügileping) pooleks. Hageja pandiõiguse vääramiseks kostjate väidetud põhjusel tulnuks vaidlustada hageja pandiõiguse tekkimist või laienemist vaidlusalusele varale, mida kostja I vastuhagiga ka tegi. Vastuhagi lahendades saab tugineda sellele kohtuotsusele kui dokumentaalsele tõendile TsMS § 272 tähenduses (vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 21).
23.Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on põhjendamatult lähtunud sellest, et müügilepingu tagasivõitmise tulemusel on kehtetu ka vara omandiõiguse üleandmise asjaõigusleping (käsutustehing).
23.1.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-s 4 väljendatud abstraktsiooniprintsiibi kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õigust ja kohustust üle andma kohustava tehingu kehtivusest. Sellest lähtudes tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust ning võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust (vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 25; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 31; 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 13).
10(13)
2-14-60590
23.2.Eeltoodut tuleb arvestada ka tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel. Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p-d 17, 32). Ka pankrotiseaduse järgi lepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt erinevad tagasitäitmise sätted − esimesel juhul tekib võõrandamistehingute puhul võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, teisel juhul ka asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 28). Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). Vara üleandmisel sai pant sellele kaasa minna.
23.3.Pooled ei vaidle, et müügilepingu alusel saadu tagastas TS IMB pankrotivarasse juba enne tehingu kehtetuks tunnistamist, st ajal, kui müügileping veel kehtis. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et 2013. a kokkuleppe alusel vara tagastamise ajal oleks müügileping olnud muul põhjusel kehtetu. (D)
24.Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas vaidlusaluse vara TS-ile müügilepingu alusel üleandmisel laienes hageja kommertspant sellele ja kas vara IMB pankrotivarasse tagastamisel jäi kommertspant sellele püsima.
25.Toimikust nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et 2013. a kokkuleppe alusel vara üleandmine väljus tavapärase majandustegevuse raamest. Hageja on menetluses olnud ka seisukohal, et IMB-le üleantud vara moodustas enamuse TS-i materiaalsest vallasvarast ning ühtlasi moodustas käitise (I kd, tl 7, 8). Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas IMB oli TS-i käsutusõiguse suhtes heauskne. Ühest küljest olid TS ja IMB nii hageja kui ka kostjate seisukohtade järgi seotud isikud ja lähikondsed (II kd, tl 27). Samas on kostja I tuginenud sellele, et heausksust tuleb TsÜS § 139 järgi eeldada ja hageja ei ole IMB pahausksust ka tõendanud (I kd, tl 153, 154). Heausksus KomPS § 5 lg 2 mõttes tähendab, et isik, kellele asi võõrandati, ei teadnud ega pidanudki teadma, et võõrandamine väljub tavapärase majandustegevuse raamest (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 21).
26.Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. See tähendab, et vaidlusalune vara võib olla koormatud hageja kasuks ja TS-i võlgade tagamiseks sõltumata sellest, et kokkuleppe alusel asjade tagastamisel sai asjade omanikuks IMB.
27.Hageja kommertspandiõiguse laienemist IMB-lt TS-ile üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara koormasid juba kostjate II ja III kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on hageja kommertspant sellisel juhul kostjate kommertspantidest järjekohas tagapool. See tuleneb AÕS § 281 lg-st 3, mille järgi, kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht pandiõiguse tekkimise ajaga. Nimetatud sätet saab kohaldada analoogia alusel, kuna
11(13)
2-14-60590 seadus ei reguleeri otse kommertspantide suhet, mis konkureerivad vara omandamisest tingitud pandi laienemise tõttu ning võib eeldada, et tegu on lüngaga regulatsioonis. Kohtud ei ole kostjate II ja III kommertspantide edasikestvust vaidlusaluse vara võõrandamisel IMB-lt TS-ile ega tagasivõõrandamisel tuvastanud. Kui kostjate kommertspandid ei lõppenud, oli hageja kommertspandiõigus järjekohas tagapool kostjate omast, vaatamata sellele, et KomPS §-de 5 ja 6 järgi kommertspandi edasikehtimisel järjekohta näitavaid registrikandeid ei tehta (Riigikohtu
20.oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 24). Kuigi hageja kommertspant oli registrisse kantud varem, siis konkreetne vara oli müügilepingu täitmise ajal kommertspandiga koormatud juba kostjate kasuks. Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et hageja oleks saanud esimese järjekohaga pandi. Kolleegium märgib, et kuigi käesoleva kohtuvaidluse tulemusena võib saada tuvastatud, et hageja kommertspant vaidlusalusele varale küll laienes, ei pruugi sellel olla tagapoolse järjekoha tõttu hageja jaoks majanduslikku väärtust ka siis, kui pandiõigust tagasi ei võideta. III
28.Kostja I palub vastuhagis tunnistada kehtetuks kõik IMB toimingud, millega hagejal tekkis vaidlusalusele varale pandiõigus, sh valduse ja omandi üleandmine TS-ile, ning tuvastada, et hagejal ei tekkinud nimetatud varale pandiõigust. Vastuhagi on esitatud sisuliselt tingimuslikult juhuks, kui kohus peaks muidu hagi rahuldama ja hageja pandiõigust IMB varale tunnustama. Kostja I arvates on hageja TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel omandanud varale tasuta pandiõiguse ning seega on kostjal I õigus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue (PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4). Kostja I arvates on täidetud PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused toimingute, mille alusel tekkis hagejal varale pandiõigus, tagasivõitmiseks. 1. novembri 2012. a müügileping kahjustas IMB võlausaldajate huve. Tehing tehti vähem kui aasta enne IMB-le ajutise pankrotihalduri määramist 2. oktoobril 2013. Sisuliselt võõrandas IMB tasuta 84% oma koguvarast ja tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus.
29.Maakohus jättis vastuhagi läbi vaatamata seetõttu, et hagejal ei tekkinud pandiõigust vaidlusalusele varale, mistõttu ei ole võimalik seda ka tagasi võita (maakohtu otsuse p 42). Ringkonnakohus jättis maakohtus otsuse ka selle osas muutmata. Kuivõrd kohtute seisukohad hagi lahendamisel olid ekslikud, tuleb lisaks hagile uuesti lahendada ka vastuhagi. Kui hagi tuleks muidu rahuldada, tuleb vastuhagi sisuliselt lahendada ja sõltuvalt tagasivõitmise nõude lahendamisest hinnata ka hageja pandiõiguse laienemist vaidlusalusele varale ja selle üleminekut koos varaga IMB-le.
30.KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul ja kostja I soov ongi tunnistada kehtetuks pandi laienemine sisuliselt samadel põhjustel, miks ta esitas hagi müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Kolleegiumi arvates on see lubatav ja tõenäoliselt ka ainus viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge hagejale. Sisuliselt on kommertspandi laienemine kolleegiumi arvates sarnane seadusjärgse pandiõigusega, mille tagasivõitmist on kolleegium varem tunnustanud (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08, p 13). 12(13)
2-14-60590
31.Kolleegium märgib, et kommertspandi tekkimise aluseks olevate toimingute kehtetuks tunnistamise kõrval puudub kostjal I eraldi tuvastushuvi hageja pandiõiguse puudumise tunnustamise vastu. IV
32.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu, ei pea kolleegium vajalikuks detailsemalt vastata hageja kassatsioonkaebuse väidetele menetlusnormide rikkumise kohta ringkonnakohtus, kes ei lükanud hageja taotlusel istungit edasi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tõlgendusega TsMS § 414 lg-le 3, et kohus võis pidada istungit sõltumata hageja mõjuvast põhjusest istungi edasilükkamiseks, kui korra oli juba istung hagejast tingituna edasi lükatud ning seda sõltumata sellest, kas formaalselt istungiaeg tühistati või seda muudeti. TsMS § 414 lg 3 mõttes on kõik need juhud hinnatavad istungi edasilükkamisena. Hageja sai võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid asjas tähtsate asjaolude kohta ka pärast istungit. Ainuüksi abstraktne võimaluse puudumine vaielda istungil vastu vastaspoole seisukohtadele ei ole hageja õiguste oluline rikkumine. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses ka selgitanud, kuidas mõjutas tema kohtuistungil mitteosalemine asja lõpptulemust ning milliseid toiminguid või väiteid oleks hageja kohtuistungil soovinud teha või esitada. Tegemist ei olnud õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumisega TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes, mille alusel oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu otsuse tühistama.
33.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
34.Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjonid. Kostja I ei ole vastukassatsioonkaebuses märkinud, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tagastada. Tambet Tampuu
Villu Kõve
Jaak Luik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.