Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 20. märts 2019. a
Tsiviilasja number
2-14-60590
Tsiviilasi
Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse vastu nõude tunnustamiseks IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotimenetluses IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) vastu pandiõiguse tagasivõitmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 50 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 3. jaanuari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus IMB Puidutoodete AS (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuapellatsioonkaebus 22. mai 2018. a
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (hageja/vastuhagis kostja): Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) (registrikood 11488826), esindaja vandeadvokaat Paul Keres Vastuapellant (kostja I/vastuhageja): IMB Puidutoodete AS
Jätta Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuapellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu 3. jaanuari 2017. a otsus osas, milles maakohus jättis IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi tervikuna läbi vaatamata.
4.Jätta IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi läbi vaatamata pandiõiguse tekkimise puudumise tuvastamise nõude osas.
5.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi osaliselt s.o toimingute kehtetuks tunnistamise osas ja lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:
5.1.Jätta Danske Bank AS (Eesti filiaali kaudu) hagi IMB Puidutoodete AS (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalause ja Maaelu Edendamise SA vastu nõude tunnustamiseks IMB Puidutoodete AS (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata.
5.3.Tunnistada kehtetuks kõik IMB Puidutoodete AS-i (pankrotis) toimingud, millega Danske Bank A/S-il (Eesti filiaali kaudu) tekkis pandiõigus varale koosseisus: haagis MAZ; järkamisliin E.Baier P.S 33; järkamisliin 2; lintsaag Jonsereds BK-G [sh komplekti kuuluv terituspink CKS-150 ja tongimistangid POR 420]; murutraktor John Deer X110; nelikanthöövel Weinig Unimat 22; paksushöövel; saag-järkamissaag; saagjärkamissaag; tapimasin Tapita; tapipuur platesaag; terituspink Weinig Rondomat; tõstuk Toyota; käsikahveltõstuk Rocla; tõstuk Rocla; tõstuk Rocla; puidutöötlemisseade Melektra; kuivatikambrid (3 tk); Katlamaja). Tunnistada kehtetuks vara üleandmine, sh valduse ja omandi üleandmine OÜ-le Tudulinna Süsi (pankrotis) koosseisus: (haagis MAZ; järkamisliin E.Baier P.S 33; järkamisliin 2; lintsaag Jonsereds BK-G (sh komplekti
kuuluv terituspink CKS-150 ja tongimistangid POR 420); murutraktor John Deer X110; nelikanthöövel Weinig Unimat 22; paksushöövel; saag-järkamissaag; saagjärkamissaag; tapimasin Tapita; tapipuur platesaag; Terituspink Weinig Rondomat; tõstuk Toyota; käsikahveltõstuk Rocla; tõstuk Rocla; tõstuk Rocla; puidutöötlemisseade Melektra; kuivatikambrid (3 tk); Katlamaja).
5.4.Jätta IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi läbi vaatamata pandiõiguse tekkimise puudumise tuvastamise nõude osas.
5.5.Jätta menetluskulud maakohtus Danske Bank AS (Eesti filiaali kaudu) kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
6.Jätta Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
7.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Danske Bank AS (Eesti filiaali kaudu) kanda.
8.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
9.Jätta Riigikohtu menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu; hageja) esitas 10. novembril 2014 Viru Maakohtule IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause (kostja I), Swedbank AS (kostja II) ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse (kostja III) vastu hagi, milles palus tunnustada hageja 285 000 euro suurust asjaõiguslikku täitmisnõuet IMB Puidutoodete AS (pankrotis) (IMB) pankrotimenetluses pandiga tagatud esimese järjekoha
nõudena. Hageja palus jätta enda menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Hageja väitel sõlmisid hageja õiguseellane ja Osaühing Tudulinna Süsi (pankrotis; TS)
4.aprillil 2008 kommertspandi seadmise lepingu, mida muudeti 10. veebruaril 2011 ja mille alusel koormati TS-i vara hageja kasuks 285 000 euro suuruse kommertspandiga TS-i kohustuste täitmise tagamiseks. 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu (müügileping), mille alusel võõrandas IMB osa oma varast (masinad, seadmed jms) (vaidlusalune vara) TS-ile. Eelnimetatud kommertspant ulatus ka müügilepingu alusel üle antud varale. Pärast müügilepingu sõlmimist kuulutati välja nii IMB kui ka TS-i pankrot. TS-i pankrotimenetluses selgus, et kostja I ja TS-i 2. detsembri 2013 kokkuleppe (2013 kokkulepe) alusel tagastas TS müügilepingu alusel üleantud vallasvara IMB pankrotivarasse. Tegemist oli sisuliselt iseseisva käitisega puidu kuivatamiseks ja saematerjali tootmiseks. Tagastatud vara väärtuseks loeti 182 090 eurot. Hageja kommertspant jäi üle antud varale püsima (kommertspandiseaduse (KomPS) § 6 lg 2). Hageja esitas TS-i pankrotimenetluses nõudeavalduse 353 641 eurot 25 senti, sh kommertspandiga tagatud nõue 285 000 eurot, mis on pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 järgi ka pandiga tagatud nõudena tunnustatud. Hageja esitas IMB pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja kommertspandiga tagatud 285 000 euro suurust nõuet IMB pankrotimenetluses asjaõigusliku täitmisnõudena ja rahuldada see pandieseme arvel esimese järgu nõudena. Võlausaldajate üldkoosolekul esitasid nõudele vastuväited kostjad.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad leidsid, et kokkuleppega tagastati vara IMB pankrotivarasse, mida saab lugeda tagasivõitmise tagajärjeks ehk tagasitäitmiseks. Viru Maakohus tunnistas 16. oktoobri 2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-1309 müügilepingu kehtetuks. Nimetatud otsusega võideti tagasi nii kohustus- kui ka käsutustehing ning need tehingud on algusest peale kehtetud. Seega ei saanud TS müügilepingu alusel vara omandada ning hagejal ei saanud tekkida ka kommertspanti selle vara suhtes. 29. maist 2008 on IMB vallasvarale esimesele järjekohale seatud kostja II kasuks kommertspant 255 647 eurot ja teisele järjekohale kostja III kasuks kommertspant 447 382 eurot. See tähendab, et vara võõrandamisel TS-le jäid kostjate II ja III kommertspandid kehtima. Kostjate hinnangul väljus tehing igapäevase majandustegevuse raamest ja TS ei olnud IMB käsutusõiguse suhtes heauskne. Kui hagejal on tekkinud pandiõigus, järgneb see kostjate II ja III õigustele ning hageja nõuet ei saa tunnustada esimesel järjekohal.
3.Kostja I esitas 25. märtsil 2015 hageja vastu vastuhagi, milles palus tunnistada kehtetuks kõik IMB toimingud, millega hagejal tekkis vaidlusalusele varale pandiõigus, sh valduse ja omandi üleandmine TS-le ning tuvastada, et hagejal ei tekkinud nimetatud varale pandiõigust. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Kostja I arvates on hageja TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel omandanud varale tasuta pandiõiguse ning seega on kostjal I õigus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue (PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4). Täidetud on PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused toimingute, mille alusel tekkis hagejal varale pandiõigus, tagasivõitmiseks. 1. novembri 2012 müügileping kahjustas IMB võlausaldajate huve. Müügileping sõlmiti 2. oktoobril 2013, s.o vähem kui aasta enne IMB-le ajutise pankrotihalduri määramist. Sisuliselt võõrandas IMB oma koguvarast 84% tasuta. Tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud kostja I kanda.
Hageja arvates on vastuhagi alusetu, tõendamata ja esitatud valesti hageja vastu. Hageja ei olnud müügilepingu pooleks. Kuna hageja ja TS-i vahel ei ole õigusjärglust, on täitmata PankrS § 116 lg 2 p 2 nõude eeldused. PankrS § 116 lg 4 on asjassepuutumatu. PankrS § 114 järgi puuduvad ka sisulised alused hagejale antud tagatise tagasivõitmiseks. Vastuhagi nõue on ebaselge, tuvastusnõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna põhihagi lahendamisel tuleb kohtul niikuinii hinnata, kas hagejal on tekkinud pandiõigus. Kostjad II ja III taotlesid 7. jaanuaril 2016 maakohtus kostja II asendamist menetluses kostjaga III, kuivõrd kostja II loovutas oma nõude kostjale III, samuti on loovutatud kommertspant. Hageja asendamisele vastu ei vaielnud ja edasises menetluses ei ole kostja II osalenud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 3. jaanuari 2017 otsusega hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata. Hageja vastuväite kohtu tegevusele jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus põhihagis hageja kanda ja vastuhagis kostja I kanda summaliselt neid kindlaks määramata. Maakohtu otsuse kohaselt ei toimunud 2013 kokkuleppega tagasivõitmist pankrotiseaduse mõistes ja sellele tehingule ei laiene PankrS §-st 119 tulenevad tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed. Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada üksnes kohus. Müügileping on tunnistatud kehtetuks hilisema maakohtu jõustunud otsusega, mis on dokumentaalseks tõendiks. Kohtuotsusega tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud müügitehing hõlmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Müügilepingu kehtetus tulenes PankrS § 111 lg 1 p-st 1, lg-test 2 ja 3 ning §-st 117, mille puhul ei saa kohustustehingu kehtetuse korral käsutustehing kehtida. See oleks vastuolus tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise mõtte ja eesmärgiga. Tagasivõitmise tagajärjed on realiseerunud 2013 kokkuleppega. Kommertspant ei saa tekkida õigusliku aluseta omandatud varale. Kuna müügileping on algusest peale kehtetu, ei ole TS-il tekkinud omandiõigust üleantud varale ja ei saanud tekkida ka kommertspanti. Hageja kommertspandi ja IMB vara koormanud kommertspantide ulatust ja lõppemist ei ole seetõttu vaja käsitleda. Kuivõrd hagejal ei tekkinud varale pandiõigust, ei ole seda võimalik ka tagasi võita. Maakohus jättis vastuhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
5.Hageja esitas maakohtu vastuapellatsioonkaebuse.
otsuse
peale
apellatsioonkaebuse
ja
kostja I
Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus ei ole käsutustehingut kehtetuks tunnistanud. Tsiviilasjas nr 2-15-1309 taotles kostja I 1. novembri 2012 müügilepingu, s.o kohustustehingu kehtetuks tunnistamist ja kohus tunnistas kehtetuks vaid kohustustehingu. Seega on hageja kommertspant, mis ulatus varale KomPS § 2 lg 2 alusel samaaegselt TS poolt vara omandamisega, kehtiv. Maakohus omistas tagasivõitmisele ebaõiged tagajärjed. Vallasasjade omandiõiguse käsutustehingu kehtetuse korral tekiks hagejal õigus nõuda vallasasi välja võlgnikult asja omandanud isikult kui asja ebaseaduslikult valdajalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1
kohaselt. Kui kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-1309 oleks tagasiulatuvalt ära kaotanud TS omandiõiguse varale, oleks hageja omandanud pandiõiguse heauskselt (AÕS § 2821 lg 1 ja 2). Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 457 lg-t 1, omistades tsiviilasja nr 2-15-1309 lahendile siduvuse hagejale, kes menetluses ei osalenud. Maakohus ei tuvastanud, et vara oleks üle antud kinkena või, et selle hind oleks ebamõistlikult madal, mistõttu ei olnud alust PankrS § 111 lg 1 p 1, lg 2 ja lg 3 kohaldamiseks. Kui müügihinda ei tasutud, on müüjal ostja vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue. Kostja I palus vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis vastuhagi läbi vaatamata, ja rahuldada vastuhagi või saata asi tühistatud osas maakohtule. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt kui maakohus jättis põhihagi ebaõigesti rahuldamata, on vastuhagi jäetud ebaõigesti läbi vaatamata. Kui hagejal on tekkinud pandiõigus, palub kostja I tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks toiming, millega hagejal tekkis pandiõigus. Kostja I on tagasivõitmise nõude esitatud tähtaegselt (PankrS § 118 lg 2) ning hageja on TS eriõigusjärglane. Arvestades, et hageja omandas pandiõiguse tasuta, siis on kostjal I PankrS § 116 lg 2 järgi alus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue ning tagasivõitmise alused on PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi täidetud. TS on IMB lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel, mistõttu tuleb eeldada, et TS teadis, et IMB kahjustas 1. novembri 2012 tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostjad I ja III vaidlesid vastu apellatsioonkaebusele ning hageja vaidles vastu vastuapellatsioonkaebusele. Kostjad palusid jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate I ja III kanda ning kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 2. oktoobri 2017 otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostja I kanda neid summaliselt kindlaks määramata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata pankrotihalduri vastuhagi pandiõiguse tagasivõitmiseks ning jättis vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja kostja I vastukassatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ning saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kostja I palus tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti kostja I vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, ning vastuapellatsioonkaebus rahuldada ja rahuldada vastuhagi või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjad palusid jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Hageja palus jätta vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja palus jätta kassatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostjate I ja III kanda ning vastukassatsiooniga seotud kulud kostja I kanda. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda.
8.Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas
28.märtsi 2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ja saatis tsiviilasja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus jättis menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Riigikohus märkis, et kostjat II ei ole menetluses korrektselt asendatud. Riigikohus ei lugenud asendamise taotluse kohta selge seisukoha võtmata jätmist oluliseks menetlusnormi
rikkumiseks ja lähtus samuti sellest, et kostja II menetluses ei osale. Riigikohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus eelnimetatud puuduse kõrvaldada ja kostja II asendamise ka menetluslikult korrektselt vormistada. Riigikohus ei nõustunud hagejaga, et kostja I vastukassatsioonkaebus tuleks jätta läbi vaatamata ning et läbi vaatamata tulnuks jätta ka tema vastuapellatsioonkaebus. Riigikohus leidis, et kui maakohus jätab sellises olukorras hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja selleks, et tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale. Riigikohtu arvates tuleb vastuhagi lahendada, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Seega puudus kostjal vajadus eraldi tingimusliku vastuhagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada. Samas ei anna see alust jätta kostja I vastuapellatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata ega rahuldamata. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida pooled ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: 1) 4. aprillil 2008 sõlmisid hageja (õiguseellane) ja TS kommertspandi seadmise lepingu, millega seati hageja kasuks TS-i varale kommertspant, mis kanti 9. aprillil 2008 registrisse esimesele järjekohale; 10. veebruaril 2011 suurendasid lepingupooled kommertspandi summat 285 000 euroni, mis kanti registrisse 14. veebruaril 2011; 2) 28. mail 2008 sõlmisid IMB, kostja II ja kostja III kommertspandi seadmise lepingu, mille alusel seati kostjate II ja III kasuks kommertspant esimesele järjekohale vastavalt 4 000 000 krooni ja 7 000 000 krooni, kusjuures kostja II kasuks seatud kommertspant asub eespool; 3) 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu, mille alusel võõrandas IMB vaidlusaluse vara TS-ile; 4) 2. detsembril 2013 sõlmisid kostja I ja TS kokkuleppe, mille kohaselt tagastas TS vaidlusaluse vara IMB pankrotivarasse; 5) TS-i pankrotimenetluses on tunnustatud hageja nõue 353 641 eurot 25 senti, sellest 285 000 eurot kommertspandiga tagatud nõudena; 6) hageja esitas IMB pankrotimenetluses 285 000 euro suuruse nõudeavalduse kommertspandist tuleneva asjaõigusliku täitmisnõudena ning palus rahuldada nõue pandieseme arvel esimese järgu nõudena. Kostjad vaidlesid nõude tunnustamisele vastu. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hagejal on kommertspandiga tagatud nõuded TSi vastu. Poolte vahel on vaidlus, kas neid nõudeid tagab kommertspant IMB varale. Kuigi tagatud isiklikud nõuded võivad olla tunnustatud TS-i pankrotimenetluses, ei tähenda see, et see otsus seoks IMB pankrotihaldurit või võlausaldajaid. Hageja kasuks ei ole IMB varale kommertspanti seatud. Kommertspant oli hageja kasuks seatud TS-i varale. IMB varale sai see laieneda vaid juhul, kui vaidlusalune vara kuulus kommertspandi kehtivuse ajal TS-ile. Kostjad ei ole vaidlustanud, et vaidlusalusele varale ei laienenud kommertspant KomPS § 2 lg 3 järgi, eeldusel, et TS selle vara omandas. TS sai vaidlusaluse vara müügilepingu alusel IMB-lt üleandmisega. Juhindudes KomPS § 2 lg-st 2, saab lähtuda sellest, et hageja kommertspant laienes vaidlusalusele varale, kui TS selle omandas. Kostjad on vaidlustanud vara omandamist eelkõige põhjendusega, et vara omandamise käsutustehing on tunnistatud kehtetuks. Hageja pandiõigus vaidlusalusele sai varale lõppeda, kui: 1) TS võõrandas vara tavapärase majandustegevuse raames või 2) IMB oli TS-i käsutusõiguse suhtes heauskne ning 3) kommertspandiga koormatud vara ei moodustanud ettevõtet või käitist. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. Seetõttu ei saa eelnimetatud kohtulahendile tugineda hageja nõuet lahendades ka kui dokumentaalsele
tõendile vara omandamise tehingu kehtetuse kohta, kuna hageja ei olnud selles kohtuasjas menetlusosaliseks ega ka vaidlustatud tehingu (müügileping) pooleks. Hageja pandiõiguse muutmiseks kostjate väidetud põhjusel tulnuks vaidlustada hageja pandiõiguse tekkimist või laienemist vaidlusalusele varale, mida kostja I vastuhagiga ka tegi. Vastuhagi lahendades saab tugineda tsiviilasjas nr 2-15-1309 tehtud otsusele kui dokumentaalsele tõendile TsMS § 272 tähenduses (vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Riigikohus märkis lisaks, et kohtud on põhjendamatult lähtunud sellest, et müügilepingu tagasivõitmise tulemusel on kehtetu ka vara omandiõiguse üleandmise asjaõigusleping (käsutustehing). Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). Vara üleandmisel sai pant sellele kaasa minna. Pooled ei vaidle, et müügilepingu alusel saadu tagastas TS IMB pankrotivarasse juba enne tehingu kehtetuks tunnistamist, st ajal, kui müügileping veel kehtis. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et 2013 kokkuleppe alusel vara tagastamise ajal oleks müügileping olnud muul põhjusel kehtetu. Riigikohus selgitas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas vaidlusaluse vara TS-ile müügilepingu alusel üleandmisel laienes hageja kommertspant sellele ja kas vara IMB pankrotivarasse tagastamisel jäi kommertspant sellele püsima. Toimikust nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et 2013. a kokkuleppe alusel vara üleandmine väljus tavapärase majandustegevuse raamest. Hageja on menetluses olnud ka seisukohal, et IMB-le üleantud vara moodustas enamuse TS-i materiaalsest vallasvarast ning ühtlasi moodustas käitise (I kd, tl 7, 8). Pooled vaidlevad selle üle, kas IMB oli TS-i käsutusõiguse suhtes heauskne. Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. See tähendab, et vaidlusalune vara võib olla koormatud hageja kasuks ja TS-i võlgade tagamiseks sõltumata sellest, et kokkuleppe alusel asjade tagastamisel sai asjade omanikuks IMB. Hageja kommertspandiõiguse laienemist IMB-lt TS-ile üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara koormasid juba kostjate II ja III kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on hageja kommertspant sellisel juhul kostjate kommertspantidest järjekohas tagapool (analoogia alusel AÕS § 281 lg 3). Kohtud ei ole kostjate II ja III kommertspantide edasikestvust vaidlusaluse vara võõrandamisel IMB-lt TS-ile ega tagasivõõrandamisel tuvastanud. Kui kostjate kommertspandid ei lõppenud, oli hageja kommertspandiõigus järjekohas tagapool kostjate omast, vaatamata sellele, et KomPS §-de 5 ja 6 järgi kommertspandi edasikehtimisel järjekohta näitavaid registrikandeid ei tehta (Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 24). Kuigi hageja kommertspant oli registrisse kantud varem, siis konkreetne vara oli müügilepingu täitmise ajal kommertspandiga koormatud juba kostjate kasuks. Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et hageja oleks saanud esimese järjekohaga pandi. Riigikohus märkis, et kuigi käesoleva kohtuvaidluse tulemusena võib saada tuvastatud, et hageja kommertspant vaidlusalusele varale küll laienes, ei pruugi sellel olla tagapoolse järjekoha tõttu hageja jaoks majanduslikku väärtust ka siis, kui pandiõigust tagasi ei võideta. Lisaks hagile tuleb uuesti lahendada ka vastuhagi. Maakohus jättis vastuhagi läbi vaatamata seetõttu, et hagejal ei tekkinud pandiõigust vaidlusalusele varale, mistõttu ei ole võimalik seda ka tagasi võita (maakohtu otsuse p 42). Ringkonnakohus jättis maakohtus otsuse ka selle osas muutmata. Kui hagi tuleks muidu rahuldada, tuleb vastuhagi sisuliselt lahendada ja sõltuvalt tagasivõitmise nõude lahendamisest hinnata ka hageja pandiõiguse laienemist vaidlusalusele varale ja selle üleminekut koos varaga IMB-le. KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi
laienemisega varale seaduse jõul ja kostja I soov ongi tunnistada kehtetuks pandi laienemine sisuliselt samadel põhjustel, miks ta esitas hagi müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu arvates on see lubatav ja tõenäoliselt ka ainus viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge hagejale. Sisuliselt on kommertspandi laienemine kolleegiumi arvates sarnane seadusjärgse pandiõigusega, mille tagasivõitmist on kolleegium varem tunnustanud (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08, p 13). Riigikohus märkis, et kommertspandi tekkimise aluseks olevate toimingute kehtetuks tunnistamise kõrval puudub kostjal I eraldi tuvastushuvi hageja pandiõiguse puudumise tunnustamise vastu.
MENETLUSOSALISTE
RINGKONNAKOHTUS
SEISUKOHAD
ASJA
UUEL
LÄBIVAATAMISEL
9.Hageja arvates on ringkonnakohus vääralt asunud seisukohale, et ringkonnakohus peab vastuhagi ise lahendama. Hageja leidis seoses vastuhagiga, et pandiõiguse tagasivõitmiseks puudus õiguslik alus. toimingu kehtetuks tunnistamiseks kostja I poolt soovitud viisil peavad esinema PankrS § 114 lg 1 p-des 2 ja 3 esitatud eeldused. PankrS § 110 kohaldamisele kuuluda ei saa, kuna § 114 ei võimalda toiminguid kehtetuks tunnistada. 2012.a müügitehing iseenesest ei olnud võlausaldajate huve kahjustav PankrS § 111 mõttes. Kostja 1 ei esitanud tsiviilasjas 2-15-1309 ka väidet, et vara müügihind summas 182 090 eurot ei vastaks vara turuväärtusele või et kõrvalekalle turuväärtusest oleks sedavõrd suur, et tehingule tuleks omistada kinke iseloom PankrS § 111 lg 3 alusel ja selliseid asjaolusid kohus ka ei tuvastanud. Kohus leidis tsiviilasjas 2-15-1309, et võlausaldajate huve on kahjustatud sellega, et müügihind jäi tasumata (Viru Maakohtu 16.10.2016 otsuse 2-15-1309 p 10). Kohus ei tuvastanud, et see oli algusest peale poolte kavatsus. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et müügilepingu järgi müügihinna tasumata jätmine ei muuda müügilepingut pankrotivõlgniku võlausaldajate huve kahjustavaks. Kui müügihinda tegelikult ei tasutud, on müüjal ostja vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue. Üksnes selle tõttu, et müügilepingut ei ole täidetud, ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks (vt nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-39-08 p 15, 3-2-1-113-09 p 9). PankrS § 116 antud juhul ei kohaldu. Hageja ei ole TS-i eriõigusjärglane ega ka PankrS § 116 lg-s 4 nimetatud isik. KompS § 5 lg 1 esimese lause järgi hageja kasuks vaidlusaluseid esemeid koormav kommertspant 02.12.2013 tehinguga ei lõppenud. Hageja esitas 1. märtsil 2019 vastuväite ringkonnakohtu tegevusele asja menetlemisel.
10.Kostjad leiavad, et hageja on ebaõigesti asunud seisukohale, et vaidlus jätkub ainult vastuapellatsioonkaebuse lahendamise küsimuses. Ringkonnakohtul tuleb esimeses järjekorras hinnata apellatsioonkaebuse põhjendatust ja alles seejärel, juhul kui hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse, lahendada vastuapellatsioonkaebus. Riigikohus on ära lähendanud hageja kaebuse seonduvalt menetluslike, vara käsutusõiguse ja tsiviilasjas nr 215-1309 kohtuotsuse siduvuse küsimustega. Antud asjaolude üle enam ei vaielda. Hageja hagi saab lahendada ainult apellatsioonkaebuse piirides. Kui hagejal on pandiõigus, siis asub see tagapool MES-le kuuluvast pandiõigusest. Vaidlusaluse vara tagastamisel IMB-le ei jäänud kommertspant püsima. Hageja kasuks ei ole IMB varale kommertspanti seatud. Kommertspant oli hageja kasuks seatud TS-i varale. IMB
varale sai see laieneda vaid juhul, kui vaidlusalune vara kuulus kommertspandi kehtivuse ajal TS-ile. See, et IMB varale laienes kommertspant, ei tähenda, et kommertspant jäi pärast vara tagastamist IMB varale kehtima. Hageja ei ole tõendanud, et pant jäi pärast IMB-le vara tagastamist kehtima. Kostjad paluvad jätta tähelepanuta kõik hageja väited, mille kohaselt on TS poolt tagastatud vara käitis, IMB oli TS käsutusõiguse suhtes pahauskne ning vaidlusalune vara müüdi väljaspool TS tavapärast majandustegevust, kuivõrd hageja ei ole eelnevalt viidatud väiteid varasemalt esitanud. Hageja pandiõigus asub taga pool MES-le kuuluvast pandiõigusest. Vaidlusalusele varale oli seatud kommertspant Swedbank AS-i ja MES kasuks. Kuivõrd tehing, millega IMB vara võõrandati, väljus IMB igapäevasest majandustegevusest, toimus tasuta ning TS pidi teadma, et vara arvel oleks võimalik rahuldada IMB võlausaldajate nõuded, jäid Swedbank AS-i ja MES kasuks seatud pandiõigused kehtima. Hageja seisukoht, et tehinguga, millega IMB võõrandas vara TS-le, ei võõrandatud käitist, aga tehinguga, millega TS andis vara IMB-le tagasi, võõrandati käitis, on ebaõige. Kuivõrd vara kogum ei ole muutunud, siis on mõlema tehingu puhul tegemist käitisega. Kui hagejal on IMB varale pandiõigus, siis paluvad kostjad tuvastada pandiõiguse järjekoht ning tunnustada hageja pandiõigust esimeses järgus, kolmandal järjekohal. Hageja on TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel omandanud varale tasuta pandiõiguse ning seega on kostjatel õigus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue (PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4). 1. novembri 2012. a müügileping kahjustas IMB võlausaldajate huve. Tehing tehti vähem kui aasta enne IMBle ajutise pankrotihalduri määramist. IMB võõrandas tasuta enda vara ja tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis kostja I vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab kostja I vastuhagi toimingute kehtetuks tunnistamise osas. Ringkonnakohus jätab kostja I vastuhagi läbi vaatamata pandiõiguse tekkimise puudumise tuvastamise nõude osas. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotuse maakohtus ning jätab kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
12.Kostjad II ja III taotlesid maakohtus kostja II asendamist menetluses kostjaga III (II kd, tl 157). Asendamist taotleti põhjusel, et kostja II loovutas oma nõude kostjale III, samuti on loovutatud kommertspant (II kd, tl 155-162). Hageja teatas, et ei vaidle asendamisele vastu (III kd, tl 1-5). Ringkonnakohus leiab, et kostja III on menetluses astunud kostja II eriõigusjärglaseks ning kostja II on asendatud kostjaga III.
13.Hageja palub IMB pankrotimenetluses tunnustada enda asjaõiguslikku täitmisnõuet 285 000 eurot pandiga tagatud tunnustatud esimese järjekoha nõudena. Riigikohus leidis, et selliselt esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue kõrvuti isiklike nõuetega on lubatav. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
14.Hageja kasuks oli seatud kommertspant TS-i varale. Riigikohus selgitas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas vaidlusaluse vara TS-ile müügilepingu alusel üleandmisel laienes hageja kommertspant sellele ja kas vara IMB pankrotivarasse tagastamisel jäi kommertspant sellele püsima. IMB varale sai TS-i varale seatud kommertspant laieneda vaid siis, kui vaidlusalune vara kuulus kommertspandi kehtivuse ajal TS-ile. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalide põhjal võib asuda seisukohale, et nimetatud eeldus kommertspandi tekkimiseks oli täidetud.
1.novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu, mille alusel võõrandas IMB vaidlusaluse vara TS-ile. KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant kogu koormatavale varale, mis kuulub ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult järeldanud, et TS-i varale hageja kasuks seatud kommertspant ei saanud laieneda IMB-le müügilepingu alusel üleantud varale, kuna see vara oli omandatud õigusliku aluseta. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 1. novembri 2012 müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine tsiviilasjas nr 2-15-1309 mõjutas asja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu (käsutustehingu) kehtivust. Kostjad ei ole menetluses esile toonud neid asjaolusid, mille alusel võiks asuda seisukohale, et IMB poolt vara üleandmisel TS-le oli maakohtu poolt lisaks müügilepingule tunnistatud kehtetuks ka käsutusleping. Lisaks on müügilepingu alusel saadu tagastatud TS-i poolt IMB pankrotivarasse juba enne tehingu kehtetuks tunnistamist. Kostjad ei ole ka ringkonnakohtus asja uuel menetlemisel tuginenud asjaoludele, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et hageja õiguseellase kasuks 4. aprillil 2008 seatud kommertspant ei oleks laienenud 1. novembri 2012 müügilepingu alusel IMB poolt TS-le üleantud vaidlusalusele varale, seega tekkis TS-l varale pandiõigus.
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et vara tagastamisel IMB pankrotivarasse 2. detsembril 2013 kostja I ja TS vahel sõlmitud kokkuleppe alusel jäi kommertspant sellele püsima. Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. KomPS § 6 lg 2 järgi kommertspandiga koormatud vara, mis moodustab ettevõtte või käitise, üleminekul jääb kommertspant sellele püsima. Käitis tähendab ettevõtte osa, mis on organisatsiooniliselt terviklik üksus (VÕS § 185). Kostja I väljendas vastuses hagile sisulise vastuväitena hageja nõudele (I kd, tl 155), et isegi kui vara puhul oleks tegemist olnud käitisega, siis oli vara juba eelnevalt koormatud kostjate II ja III kasuks. Riigikohtu seisukoha järgi ei ole aga sellel hageja kommertspandiõiguse tekkimise puhul tähendust. Hageja on menetluses olnud seisukohal, et IMB-le üleantud vara moodustas enamuse TS-i materiaalsest vallasvarast ning ühtlasi moodustas käitise, kuna see on tervik, mida on võimalik kasutada omavahelises koostoimes saematerjali tootmiseks ja puidu kuivatamiseks (I kd, tl 7, 8). Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et üleantud vallasvara moodustas kogu TS-i vallasvarast 89,5% ning vaid üks päev pärast kokkuleppe sõlmimist võeti TS-i osanike koosolekul vastu otsus TS lõpetamiseks ja alustati äriühingu likvideerimist (hageja esitatud TS-i äriregistri väljatrükk, I kd, tl 129). Seega on ringkonnakohus seisukohal, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osas, milles hageja tugines asjaõigusliku täitmisnõude olemasolule IMB pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena.
16.Hageja kommertspandiõiguse laienemine IMB-lt TS-ile üleantud varale ei sõltu sellest, kas sama vara on juba koormatud kostjate II ja III kasuks seatud kommertspantidega, sellest sõltub vaid hageja nõude järjekord. Arvestades seda, et kostja I on hageja pandiõiguse tekkimise vaidlustanud, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kontrollida pandiga tagatud nõuete järjekohta alles siis, kui on lahendatud kostja I vastuhagi. Juhul, kui vastuhagi
on põhjendatud, ei ole hagejal kehtivat kommertspandiga tagatud nõuet, mistõttu puudub vajadus pandiga tagatud nõuete järjekorra kindlakstegemiseks.
17.Kostja I palus vastuhagis tunnistada kehtetuks kõik IMB toimingud, millega hagejal tekkis vaidlusalusele varale pandiõigus, sh valduse ja omandi üleandmine TS-le ning tuvastada, et hagejal ei tekkinud nimetatud varale pandiõigust. Kostja I on esitanud vastuhagis ka tuvastusnõude hageja pandiõiguse tekkimise puudumise kohta. Riigikohus leidis, et kommertspandi tekkimise aluseks olevate toimingute kehtetuks tunnistamise kõrval puudub kostjal I eraldi tuvastushuvi hageja pandiõiguse puudumise tunnustamise vastu, seega tuleb kostja I vastuhagi jätta TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel selles osas läbi vaatamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja I vastuhagi tuleb rahuldada. Riigikohtu hinnangul on kostja I vastuhagi lubatav ja tõenäoliselt ka ainus viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge hagejale. KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul ja kostja I soov ongi tunnistada kehtetuks pandi laienemine sisuliselt samadel põhjustel, miks ta esitas hagi müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.
18.Kostja I arvates on hageja TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel omandanud varale tasuta pandiõiguse ning seega on kostjal I õigus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue (PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4).
4.aprillil 2008 sõlmisid hageja (õiguseellane) ja TS kommertspandi seadmise lepingu, millega seati hageja kasuks TS-i varale kommertspant, mis kanti 9. aprillil 2008 registrisse esimesele järjekohale. 28. mail 2008 sõlmisid IMB, kostja II ja kostja III kommertspandi seadmise lepingu, mille alusel seati kostjate II ja III kasuks kommertspant esimesele järjekohale. 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu, mille alusel võõrandas IMB vaidlusaluse vara TS-ile. Kostja I väitel kahjustas 1. novembri 2012 müügileping IMB võlausaldajate huve. Tehing tehti vähem kui aasta enne IMB-le ajutise pankrotihalduri määramist 2. oktoobril 2013. Sisuliselt võõrandas IMB tasuta 84% oma koguvarast ja tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus. Hageja väitel ei ole hageja TS õigusjärglaseks saanud, kuna õigusjärglusena saab mõista üksnes asjaomase õigusliku positsiooni täieliku üleminekuna ühelt isikult teisele, mille raames lõpeb õiguse üleandja õiguslik seisund asjaomase eseme suhtes ning selle omandab täielikult tema õigusjärglane. Kui õigus antakse üle osaliselt, siis ei ole hageja seisukoha järgi tegemist õigusjärglusega, vaid lihtsalt üksikute õiguste käsutamisega. Pandipidaja ei ole omaniku õigusjärglane, kuna tal puudub omaniku täielik õiguslik võim asja üle (AÕS § 68 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et hageja õiguslik käsitlus on ekslik ning hageja on TS-i eriõigusjärglane. Eriõigusjärgluse mõistet ei tule tõlgendada kitsalt. Eriõigusjärglus võib õiguskirjanduse järgi (vt nt BeckOK ZPO/Gruber, 31. Ed. 1.12.2018, ZPO § 325 Rn. 4, 5) tekkida ka siis, kui see kujutab endast üksnes õiguseellase õiguste vähenemist. Seega on õigusjärglusega tegemist ka siis, kui ei anta üle mitte omandit, vaid ainult pandiõigus, ooteõigus või asja valdus. Ka hageja viidatud allikas (Varul, P. jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010, § 6 komm.) ei välista õiguspositsioonide osalist üleandmist. Seega võib hageja kui TS-i eriõiguslase vastu esitada tagasivõitmise nõude PankrS § 116 lg 1 kohaselt.
19.Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 13, et vaidlusaluse vara 1. novembri 2012 müügilepingu alusel TS-ile üleandmisel laienes hageja kommertspant sellele. PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks
võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Riigikohus ei ole oma lahendis täpsemalt selgitanud, missugused on need toimingud, mille kehtetuks tunnistamist saab kostja taotleda. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2015 otsusega on tunnistatud kehtetuks IMB ja TS vahel 1. novembril 2012 sõlmitud vara müügileping. Ringkonnakohtu hinnangul saab seetõttu kostja I vastuhagi olla suunatud kehtetu müügilepingu alusel toimunud asjaõigusliku tehingu (valduse ja omandi üleandmine) ning selle tagajärjel vaidlusalusele varale pandiõiguse tekkimise kehtetuks tunnistamisele. Riigikohus tugines oma varasemates lahendites väljendatud seisukohale ja leidis, et kommertspandi laienemine on sarnane seadusjärgse pandiõigusega, mille tagasivõitmist on Riigikohus tunnistanud.
20.PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. IMB-le nimetati ajutine haldur 2. oktoobril 2013. a. (II kd, tlk 61) ning müügileping, mille täitmise tagajärjel tekkis hagejal pandiõigus selle alusel üleantud varale, tehti 1. novembril 2012. a. Seega on pandiõigus tekkinud vähem kui ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Ringkonnkohus on seisukohal, et kostja I on menetluses tõendanud, et 1. novembri 2012 sõlmitud vaidlusaluse vara võõrandamise (asjaõiguslik omandi üleminek) kahjustas IMB võlausaldajate huve. Viru Maakohus on tsiviilasjas nr 2-15-1309 16. oktoobril 2015 tehtud otsuses tunnistanud müügilepingu kehtetuks. Riigikohus leidis, et vastuhagi lahendades saab kostja I tugineda sellele kohtuotsusele kui dokumentaalsele tõendile TsMS § 272 tähenduses (otsuse p 22.2). Maakohus on nimetatud otsuse põhjendustes leidnud, et müügilepingul on kinke iseloom ning vara on antud TS-le üle ilma vastusooritust saamata. Seega on IMB-le kuulunud vara vähenenud oluliselt, hageja ei vaielnud sellele vastu, et sisuliselt võõrandas IMB tasuta 84% oma koguvarast ja tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus.
21.Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 13, et käsutustehing, mille alusel võõrandati vaidlusalune vara TS-le, ei olnud maakohtu 16. oktoobri 2015 otsusega kehtetuks tunnistatud. Kostja I on esitanud praeguses menetluses hagi kehtetu müügilepingu alusel asjaõigusliku omandi ülemineku ja sellele pandiõiguse tekkimise kehtetuks tunnistamiseks. Põhimõtteliselt tugineb kostja oma nõudes samasugustele asjaoludele, mis olid aluseks 1. novembri 2012 müügilepingu kehtetuks tunnistamisele tsiviilasjas nr 2-15-1309. Asjaõigusliku tehingu kehtetuks tunnistamiseks samade eeldustel mis müügilepingu puhul, peab olema üldjuhul tegemist vigade identsusega. Abstraktsiooniprintsiibi erandiks on aga ka juhtumid, kus tehingud on omavahel sõltuvuses või neid saab vaadelda ühe ühtse tehinguna. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on nii müügilepingul kui ka asjaõiguslikul tehingul sama õiguslik alus, mõlema poole sooviks oli kohustustehingu seadmine sõltuvusse käsutustehingust. IMB andis vaidlusaluse vara üle eeldusel, et müügileping kehtib. Kui vara tagastati TS-i poolt IMB pankrotivarasse, märgiti sellele alusena 1. novembri 2012 müügileping. Seega soovisid pooled anda vaidlusalune vara müügilepingu alusel üle vaid siis, kui müügileping on kehtiv. Pooltevaheline kokkulepe vara tagastamiseks pankrotivarasse (II kd, tl 87) tõendab aga ka seda, et pooled on vara tagastamisel (seega asjaõigusliku tagajärje saavutamisel) võtnud aluseks PankrS § 109 lg-s 1; § 110 lg 1 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatu, mis annab võimaluse tunnistada kehtetuks võlausaldajate huve kahjustav tehing, praegusel juhul
1.novembril 2012 sõlmitud müügileping. Seega on asjaõiguslik vara omandi tagasi IMB-le ülekandmine toimunud üksnes selle tõttu, et pooled on võtnud aluseks müügitehingu kehtetuks tunnistamise sätted pankrotiseaduse alusel. Nimetatud müügileping ning selle alusel toimunud võõrandamine on käsitletav ka ühtse ühise tehinguna.
Kuna asjaõiguslik vaidlusaluse vara omandi üleminek on kehtetu, ei laienenud sellele ka hageja pandiõigus.
22.Ringkonnakohus leiab, et kostja I on menetluses tõendanud IMB võlausaldajate kahjustamist vara TS-le võõrandamisega. 28. mail 2008 oli IMB, kostja II ja kostja III sõlminud kommertspandi seadmise lepingu, mille alusel seati kostjate II ja III kasuks kommertspant esimesele järjekohale vastavalt summadega 4 000 000 krooni ja 7 000 000 krooni. Hageja ei ole esitanud sisulisi põhjendatud vastuväiteid sellele, et IMB võõrandas 84% oma koguvarast, ilma et oleks tasu vastu saanud ning vähendas IMB pandipidajate õigusi saada oma nõudeid rahuldatud. IMB võlausaldajate huve kahjustab ka vara üleandmisel TS-le selle suhtes tekkinud pandiõigus, kuivõrd pandiõigus vähendas vara väärtust.
23.PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 117 lg 2 p 5 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Nii IMB kui ka TS juhatus kui ka omanikud kattusid. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja I vastuhagis esitatule, mille kohaselt oli vara võõrandamise seisuga IMB juhatuse liikmeks Ivar Teeväli ja TS juhatuse liikmeteks Ivar Teeväli, Madis Nõmmik ja Mati Uibomets. Vara võõrandamise seisuga olid IMB aktsionärideks Ivar Teeväli, kellele kuulus 50% äriühingust, ja Mati Uibomets, kellele kuulus ülejäänud 50% äriühingust. Vara võõrandamise seisuga olid TS osanikeks Ivar Teeväli, kellele kuulus 33,(3)% äriühingust, Madis Nõmmik, kellele kuulus 33,(3)% äriühingust, ja Mati Uibomets, kellele kuulus 33,(3)% äriühingust. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et TS on IMB lähikondne. TS ja IMB on 2. detsembri 2013 kokkulepet allkirjastades kinnitanud, et: „PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel on OÜ Tudulinna Süsi IMB Puidtoodete AS (pankrotis) lähikondne.“. Seega on kostja põhjendatult esile toonud, et kuna nii IMB ja Tudulinna Süsi juhatus kui ka omanikud kattuvad, võib järeldada, et IMB ning Tudulinna Süsi tegutsesid teineteise kasuks majanduslikus mõttes kooskõlastatuna ja IMB on TS lähikondne.
24.Hageja esitas tsiviilasja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus 6. detsembril 2018 taotluse kuulata tunnistajana üle Ivar Teeväli, nõuda pankrotihaldur Tiia Kalauselt välja vastuhagi pdes 2.1.–2.18. nimetatud esemete omandamise müügilepingud ja p-s 2.19. nimetatud katlamaja rajamise töövõtuleping ning määrata finantsekspertiis, tuvastamaks, milline oli 2008 Eesti Vabariigis tegutsevate kommertspankade poolt välja antud tagamata arvelduslaenude keskmine intressimäär võrreldes kommertspandiga tagatud arvelduslaenude keskmise intressimääraga. Ringkonnakohus jääb oma 8. jaanuari 2019 määruses väljendatud seisukoha juurde, et nimetatud taotlused ei ole põhjendatud ja ei korda määruse p-s 4 toodud põhjendusi. Muid tõendeid hageja ringkonnakohtu menetluses esitanud ei ole. Lisaks märgib ringkonnakohus, et puudub igasugune mõistlik põhjendus selle kohta, miks sõlmisid TS ja IMB kokkuleppe müügilepingu alusel saadud vara tagastamiseks ilma IMB poolse tehingu tagasitäitmise kohustuseta, kui IMB sai TS-lt väidetavalt tehingu eest vastusoorituse.
25.PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.
26.Ringkonnakohus jätab hageja 1. märtsi 2019 vastuväite ringkonnakohtu tegevusele rahuldamata.
Ringkonnakohus võttis kostja taotluse suhtes tunnistaja ülekuulamiseks, tõendite kogumiseks ja finantsekspertiisi määramiseks seisukoha 8. jaanuari 2019 määruses ning jääb selles määruses toodud seisukohtade juurde ega korda neid. Vastuseks hageja seisukohale, et kohus ei saanud määrata asja kirjalikku menetlusse lahendamiseks märgib ringkonnakohus, et kuna hageja taotlus tunnistaja ringkonnakohtus ülekuulamiseks jäeti rahuldamata, asjas on peetud kaks kohtuistungit, on poolte õigus saada kohtu poolt ärakuulatud, olnud menetluses tagatud. Hageja on menetluskulude nimekirja ringkonnakohtule esitanud.
27.Kostja I vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning vastuhagi osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 ning tulenevalt asjaolust, et hageja hagi jääb rahuldamata ning kostja I vastuhagi rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud maakohtus jätta hageja kanda. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ning kostja I vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. Riigikohus leidis vaidlust lahendades menetluskulude jaotuse osas, et kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hageja kassatsioonkaebus ja kostja I vastukassatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb Riigikohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1 alusel).
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.