Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-13-07 Tartu, 21. märts 2007. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik K. S hagi O. S vastu ühisvara jagamiseks. O. S vastuhagi K. S vastu ühisvara jagamiseks ning O. S ja laste suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-692 O. S kassatsioonkaebus Hageja K. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Sirje Must. Kostja O. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel. 5. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2006. a otsus ühisvara ja kohtukulu jagamise osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Lastega suhtlemiskorra määramise osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tagastada O. S kassatsioonkaebuselt 22. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 4682 (neli tuhat kuussada kaheksakümmend kaks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
K. S esitas 14. juunil 2004. a Tartu Maakohtule hagi O. S vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu 27. detsembril 2002. a ja abielu lahutati 14. aprillil 2005. a. Poolte abielueelsest kooselust sündis xx. xxxxxxxxxx xxxx. a tütar B-M ja poolte abielust sündisid xx. xxxxxxxxxx xxxx. a kaksikud L ja M. Poolte abielulised suhted lõppesid 14. mail 2004. a ja sellest ajast elavad pooled eraldi. Kõik lapsed elavad koos hagejaga hageja emale Viive Majasele kuuluvas kolmetoalises korteris. Poolte ühisvaraks on Tartus Xxxxx xxx�xx asuv korteriomand, mis osteti 410 000 krooni eest, millest 35 000 krooni maksis hageja enne notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimist broneerimislepingu alusel. 13. novembril 2003. a maksis hageja veel 75 000 krooni sissemaksuna. Kokku maksis hageja oma arveldusarvelt 110 000 krooni, mille ta sai oma emalt. Ülejäänud summa, s.o 301 115 krooni 83 sendi tasumiseks võtsid pooled 6. novembril 2003. a Hansapangalt laenu. Igakuise laenumakse suurus on 3154 krooni 62 senti. Esimesed kaks laenumakset tasus kostja. Järgmisest neljast maksest (2004. aasta veebruarist maini) tasus kostja vaid poole, kandes raha hageja arveldusarvele. Korteriomandi jagamisel tuleb kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest hageja sai raha korteri sissemakseks oma emalt, mistõttu omandati korteriomand suures osas hageja
lahusvara arvel. Hageja palus jätta korteriomandi enda ainuomandisse ja soovis ise tasuda korteri ostmiseks võetud laenu. Ühisvarasse kuuluvad koduse sisustuse esemed väärtuses 37 000 krooni palus hageja jätta kostja omandisse ja mõista hagejale välja rahaline hüvitis 19 750 krooni.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks. Vastuhagi ja selle täienduste kohaselt ei ole hageja esitatud ühisvara nimekiri täielik. Ühisvara hulka kuuluvad muu hulga ka sõiduauto Peugeot 307 väärtusega 225 000 krooni ning 14. mail 2004. a hageja pangakontol olnud raha 64 858 krooni ja kostja pangakontol olnud raha 4858 krooni. Ühisvara hulka ei kuulu vanaaegne diivan ja kaks tugitooli, kuna need on kostja ema kingitus kostjale. Kostja nõustus korteri jätmisega hagejale. Ühisvara jagamisel ei tule kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest. Kuigi hageja ema lasi 2001.�2003. a kanda oma töötasu hageja arveldusarvele, ei ole tõendatud, et ta andis 110 000 krooni korteri ostmiseks. Raha ülekandmine ei vasta kinkelepingu tunnustele. Kostja töötas ja omas piisavalt sissetulekut, et korteri ostu eest tasuda. Hageja ema töötasu kulutati ema vajaduste katteks ja tehti ema elukohas kapitaalremont, mis maksis vähemalt 100 000 krooni. Osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja abielu ajal ei töötanud. Kostja õppis sel ajal magistriõppes. Asjaolu, et hageja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana, ei välista abieluliste suhete ajal soetatud vara kuulumist abikaasade ühisvara hulka. Hageja liisis abielu eel sõiduauto Peugeot 206, tasudes abielueelselt, s.o oma lahusvara arvel liisingumakseid 133 800 krooni ulatuses. Kokku maksti sõiduki eest 227 223 krooni, millest 93 423 krooni abielu ajal, s.o ühisvarast. Sõiduk müüdi abielu ajal 160 000 krooni eest. Saadud summas sisaldus ka kostja osa 35 200 krooni. Sellest rahast kasutati 115 000 krooni uue sõiduauto, Peugeot 307 sissemakseks. Kokku maksti teise sõiduauto eest 240 810 krooni, sellest abielu ajal 125 810 krooni, st kummagi panus oli 62 905 krooni. Seega peab hageja hüvitama kostjale sõiduauto eest 98 105 krooni. Ühisvarasse kuuluvad vallasasjad väärusega 20 400 krooni palus kostja jätta hagejale ning asjad vääruses 700 krooni endale. Enamsaadu eest palus kostja mõista hagejalt välja hüvitise 19 700 krooni. Asjasse ei puutu hageja ja A. Rumjantsevi 15. jaanuaril 2003. a sõlmitud laenuleping, mille kohaselt laenas hageja A. Rumjantsevilt 80 000 krooni. Enne teise sõiduki väljaostmist oli hageja kontol selleks piisav summa. Laenuleping on võltsitud, sest see koostati tagantjärele. Ühisvarasse kuuluva sõiduauto ja korterisisustuse ostmiseks saadi vahendid kostja ja T. Prüki 9. jaanuaril 2003. a ja
10.septembril 2003. a sõlmitud laenulepingute alusel saadud rahast (vastavalt 60 000 ja 150 000 krooni). Nimetatud kohustused olid võetud perekonna huvides ja nendega tuleb arvestada ühisvara kindlaksmääramisel. Kokku palus kostja mõista hagejalt enamsaadu hüvitamiseks välja 317 160 krooni 50 senti.
3.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja ei töötanud 2001�2003, seega puudusid tal vahendid nii vara soetamiseks kui ka perekonna ülalpidamiseks ja ühisvara jagamisel tuleb osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
Sõiduauto Peugeot 307 soetati eelmise sõiduauto, Peugeot 206 ja laenurahade arvel. Hageja tasus Peugeot 206 eest Ühisliisingu AS-ile 14. oktoobrist 2002. a 10. jaanuarini 2003. a kokku 125 700 krooni, sh abielu ajal 1900 krooni. 15. jaanuaril 2003. a müüs hageja Peugeot 206 AS-ile Kommest Auto 160 000 krooni eest tagasi. Eelnevalt ostis hageja Peugeot 206 Ühisliisingu AS-ilt jääkväärtusega (56 345 krooni) välja, laenates selleks raha A. Rumjantsevilt. 17. jaanuaril 2003. a maksis hageja Peugeot 307 sissemaksuks Ühisliising AS-ile sularahas 115 000 krooni. 2. veebruarist 2003. a 10. septembrini 2003. a maksis hageja rendimaksetena liisinguandjale 21 021 krooni.
25.septembril 2003. a maksis hageja Peugeot 307 jääkmaksumuse 76 690 krooni 80 senti. Hageja tasus laenu A. Rumjantsevile 31. augustil 2004. a.
4.Kostja esitas ka hagi lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, kuna hageja takistab tal lastega suhelda. Kostja soovis saada tütrega kokku iga nädala teisipäeval ja neljapäeval kl 17.00�20.00 ning iga nädala laupäeval kl 10.00 kuni pühapäeval kl 19.00. Kaksikutega soovis kostja kokku saada iga nädala teisipäeval või neljapäeval kl 17.00�20.00 ja kahel nädalavahetusel kuus reedel kl 17.00 kuni pühapäeval kl 19.00. Alates poegade ühe aasta ja kuue kuu vanuseks saamisest soovis kostja kokkusaamisi poegadega ka väljaspool L ja M elukohta samadel tingimustel ja aegadel nagu B-M. Juhul kui tütrega kokkusaamist ei toimu tütrest lähtuvatel asjaoludel, toimub eelnimetatud aegadel kokkusaamine poegadega või ühega lastest. Juhul kui ülalnimetatud ajal ei ole pooltest sõltuvatel põhjustel võimalik lastega kokku saada, tuleb 24 tunni jooksul leppida kokku uus kokkusaamine. Ärajäänud kokkusaamine tuleb asendada pooltele sobival ajal võimalikult kiirest, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul. Lapsega kokkusaamist ei takista lapse haigus. Kui lapsega kokkusaamist ei toimu lapse soovil, peab hageja võimaldama kostjal veenduda, et see on lapse tegelik tahe. Kokkusaamiste vahepealsel ajal peab hageja lubama kostjal vestelda lastega telefoni teel.
5.Eestkosteasutusena menetlusse kaasatud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna lastekaitseteenistus tegi oma ettepaneku lastega kokkusaamise korra kindlaksmääramiseks.
6.Tartu Maakohus rahuldas 5. detsembri 2005. a otsusega osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi. Maakohus jagas ühisvara ja tunnustas hageja omandiõigust korteriomandile, sõiduautole Peugeot 307, koduse sisustuse esemetele väärtusega 18 400 krooni ja hageja arvelduskontol olnud rahale 62 637 krooni 62 senti. Maakohus tunnustas kostja omandiõigust koduse sisustuse esemetele väärusega 17 196 krooni ja kostja arvelduskontol olnud rahale 4858 krooni. Hageja kanda jäeti ASiga Hansapank 6. novembril 2003. a sõlmitud laenulepingust tulenev põhikohustus 287 632 krooni 13 senti ning intress 67 228 krooni 31 senti. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja hüvitis 95 683 krooni 78 senti. Diivanikomplekt ei ole kostja lahusvara, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks kostjale kingitud. Korteriomandi jagamisel ei tule kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest, sest puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, kas ja kui palju hageja ema raha kasutati korteri eest maksmisel. Tõendatud ei ole ka korteriomandi omandamisel sissemaksu tegemine ega sõiduauto Peugeot 206 väljaostmine kostja ja T. Prüki laenulepingute alusel saadud raha eest, mistõttu nimetatud laenud ei ole võetud perekonna huvides ega kuulu ühisvara koosseisu. Sõiduauto Peugeot 206 oli hageja
lahusvara, sest selle väljaostmiseks kasutas hageja A. Rumjantsevilt saadud laenuraha, mille ta tagastas oma lahusvara arvel pärast abieluliste suhete lõppu 2004. a augustis. Asjaolu, et algne laenuleping hävitati laenu tagasimaksmisel ja kohtule esitati laenulepingu taastatud variant, ei tähenda, et leping on võltsitud. Sõiduauto Peugeot 307 eest tasuti hageja lahusvaraks olnud sõiduauto müügist saadud raha eest. Abielu ajal tasus hageja liisingumakseid 52 716 krooni 21 sendi eest. Sõiduauto soetusmaksumusest tasuti 24,78% ühisvara arvel. Peugeot 307 turuväärtus oli abielusuhete lõppemise ajal 170 000 krooni, ühisvara jagamise ajal hinnanguliselt 70 000�80 000 krooni, seega kuulub ühisvara hulka 24,78% auto väärtusest, s.o 19 824 krooni. Poolte abieluliste suhete lõppemise päeva hommikul poolte pangakontodel olnud raha on ühisvara, kuid selle jagamisel tuleb kalduda kõrvale osade võrdsuse põhimõttest ja jagada raha vastavalt sellele, kui palju kummagi poole kontol raha oli. Ühisvaraks oleva raha jagamine nõutud viisil oleks vastuolus PKS § 21 ja § 22 lg 2 mõttega ning ebaõiglane, sest kaitstuks osutuks isik, kes seaduse mõtte kohaselt kaitset ei vaja. Hageja pidi ettevõtlustulult maksma makse ja kandma ettevõtluskulu. Hageja oli abieluliste suhete lõppemisel lapseootel ja tegi laste kasvatamisele kulutusi, mis oleksid võinud kostja käitumisest tingituna olemata olla. Maakohus rahuldas osaliselt kostja hagi lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, arvestades osaliselt nii kostja soovi, psühholoogi arvamust kui ka eestkosteasutuse ettepanekut ja kodukülastusakte. Maakohtu kindlaks määratud korra järgi kohtub kostja tütrega kuni tütre 4aastaseks saamiseni neljapäeviti kl 17.00�19.00, pühapäeviti kl 16.30�19.00. Kohtumised toimuvad ilma ema juuresolekuta isa valitud kohas. Ema annab lapse isale üle oma elukohas ja isa toob lapse samasse tagasi. Alates tütre 5. eluaastast kohtub kostja tütrega pühapäeviti kl 10.00�19.00, isa puhkuse ajal ka pikemal perioodil vanematevahelise kokkuleppe alusel. Alates tütre 7. eluaastast kohtub kostja tütrega ühel päeval nädalas enne või pärast kooli ja kahel nädalavahetusel kuus laupäeva hommikust pühapäeva õhtuni (kl 19.00), samuti isa puhkuse ajal pikemal perioodil vanematevahelise kokkuleppe alusel. Kohtumiskordade osas tuleb arvestada lapse arvamust, soove ja ettepanekuid. Kaksikutega kohtub kostja kuni laste 2-aastaseks saamiseni pühapäeviti kl 10.30-12.00 laste elukohas, st toas või maja lähedal õues, olenevalt laste tervislikust seisundist ja ilmastikuoludest. Alates laste 3. eluaastast kohtub kostja kaksikutega laupäeviti kl 10.00�12.00 väljaspool kodu. Ema annab lapsed isale üle oma elukohas ja isa toob nad samasse tagasi. Alates laste 5. eluaastast kohtub kostja kaksikutega pühapäeviti kl 10.00�19.00, isa puhkuse ajal ka pikemal perioodil vanematevahelise kokkuleppe alusel. Alates laste 7. eluaastast kohtub kostja kaksikutega ühel päeval nädalas enne või pärast kooli, kahel nädalavahetusel kuus laupäeva hommikust pühapäeva õhtuni (kl 19.00), samuti isa puhkuse ajal pikemal perioodil vanematevahelise kokkuleppe alusel. Vajalik ei ole lastekaitsetöötaja viibimine kohtumiste juures, sest kostja soovib seda vaid seetõttu, et tõendada hageja konfliktsust. Põhjendatud ei ole arvestada kostja sooviga kehtestada kord, kus iga ärajäänud kohtumine tuleb asendada, sest see ei ole lapse huvides. Arvestades asjaolu, et osaliselt rahuldati nii hagi kui ka vastuhagi, jättis maakohus riigilõivu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel poolte kanda. Kostjalt mõisteti hageja
kasuks välja hageja kantud tunnistajatasu 500 krooni, sest psühholoogi ärakuulamine oli vajalik määrata kindlaks lastega suhtlemise kord. Kohus rahuldas ka hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja lastega suhtlemise korra kindlaksmääramise tõttu hageja kantud kulutused õigusabile (9440 krooni) ja pool ühisvara jagamise tõttu kantud kulutustest (12 980 krooni).
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega kalduda korteriomandi ja sõiduauto jagamisel hageja kasuks kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest ning mõista apellandilt välja vastustaja kasuks kompensatsioon korteriomandi eest 25 400 krooni.
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara arvel hüvitis 306 460 krooni, muuta ja täiendada lastega suhtlemise korda ning jätta kostjalt välja mõistmata hageja esimese astme kohtus kantud õigusabikulud ja tunnistajatasu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse haginõuete osas muutmata, kuid muutis kohtukulude suurust, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 15 863 krooni 83 senti. Kuna pooled esitasid apellatsioonkaebuses samu väiteid nagu asja läbivaatamisel maakohtus ja maakohus võttis nende osas põhjendatud seisukohad, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid täies mahus korrata. Lisaks esimese astme kohtu põhjendustele märkis ringkonnakohus, et tulenevalt PKS §-de 18 ja 19 mõttest tuleb jagatava ühisvara väärtus ka abielusuhete varasema lõppemise korral kindlaks teha vastava nõude kohtusse esitamise aja seisuga. Sellest põhimõttest on maakohus ka lähtunud. Maakohus jättis õigesti kõrvale OÜ Kommest Autokeskused hindamisakti, kuna see ei kajasta sõiduki tegelikku ehitusaastat ja sõiduki väärtust hinnati 2004. a mai seisuga, mitte vastuhagi esitamise aja, s.o 2005. a mai seisuga. Samadel põhjustel tuleb kõrvale jätta ka kostja ringkonnakohtule täiendavalt esitatud Eesti Konjunktuuriinstituudi AS-i 15. detsembri 2005. a teatis nr 655 sõiduauto Peugeot 307 turuväärtuse kohta. Arvestades menetluse kestust, oli kostjal piisavalt aega esitada asjakohaseid tõendeid sõiduki maksumuse kohta. Maakohus leidis õigesti, et sõiduauto Peugeot 307 ja korteriomandi jagamisel ei tule osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Samas on õige kalduda PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest poolte arveldusarvetel abielusuhete lõppemisel olnud raha jagamisel, arvestades hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja ja tema juurde elama jäävate laste tähelepanuväärivaid huve. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel õigesti, et A. Rumjantsev andis hagejale 80 000 krooni laenu, mille eest osteti välja sõiduauto Peugeot 206. Asjaolu, et hageja hävitas pärast laenu tasumist algse laenulepingu ja esitas laenulepingu taastatud variandi, millel on märgitud koos laenu võtmise ajaga ka laenu tagastamise aeg, ei tähenda dokumendi võltsitust. Tõendatud ei ole T. Prükilt saadud laenu kasutamine perekonna huvides, s.o sõiduauto Peugeot 206 väljaostmiseks, korteriomandi ostmisel sissemakse tegemiseks või koduse sisustuse esemete ostmiseks. Põhjendatud ei ole kostja ringkonnakohtu istungil esitatud seisukoht, et kohus peab korteriomandi
jagamisel hüvitise määramisel lähtuma korteriomandi praegusest turuväärtusest, mis on ligikaudu 2 korda suurem (800 000�900 000 krooni) maakohtu arvestatust. Jagatava ühisvara maksumus tuleb PKS §-de 18 ja 19 mõtte kohaselt kindlaks määrata vastava nõude kohtusse esitamise aja seisuga. Nimetatud sätete kohaselt on ka mõeldav, et maksumuse määramisel lähtutakse nõude menetlemise ajast esimese astme kohtus. Kuna apellatsioonikohus kontrollib apellatsioonkaebuse põhjal esimese astme kohtu otsuse õigsust, siis ei ole mõistlik, et apellatsioonikohus peab muutma vaidlustatud otsust sel põhjusel, et jagatava vara väärtus on hetke turusituatsioonis kõikuv ja apellatsioonkaebuse läbivaatamise ajaks muutunud. See ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Maakohus tuvastas õigesti, et diivanikomplekt on poolte ühisvara, sest kostja ema tahe kinkida diivanikomplekt üksnes pojale, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Maakohtu määratud ajad lastega suhtlemiseks on optimaalsed ning lähtuvad laste vajadustest ning nende vanuselistest iseärasustest. Tulenevalt PKS §-st 58 tuleb kohtul lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuda eelkõige lapse huvidest. Lahuselava vanema võrdne õigus lapsega kooselava vanemaga last kasvatada ja tema eest hoolitseda PKS § 49 järgi ei tähenda seda, et lahuselavale vanemale tuleb igal juhul tagada kooselava vanemaga võrdne aeg lapsega suhtlemiseks. Lapsega koos elav vanem on lapsega enam aega koos ja lahuselava vanema kohtumiste kestus sõltub lapse ajakavast ning vajadustest. Põhjendatud ei ole kostja väide, et lastega ärajäänud kokkusaamised tuleb igal juhul asendada. Asenduskohtumise kohustuslikkus ei ole kooskõlas laste huvidega, mistõttu ei saa seda muuta pooltele kohustuslikuks. Põhjendatud ei ole ka taotlused täiendada lastega kokkusaamise korda selliselt, et oleks märgitud hageja kohustus avaldada kostjale enne lastega kokkusaamist nende asukoht ja andmed laste tervisliku seisundi kohta ega hageja kohustus luua eeldused lastega takistamatuks kokkusaamiseks. Põhjendamatu on sätestada kostja kohustus teavitada hagejat lastega väljaspool nende elukohta kokkusaamisel eelnevalt laste üldisest liikumismarsruudist ja põhilisest viibimiskohast, samuti lapse tervise olulisest halvenemisest või last ohustavatest muudest asjaoludest. Põhjendamatu on ka kostja taotlus panna hagejale kohustus võimaldada kostjal lapse soovil lapsega kokkusaamise ärajäämisel veenduda lapse tahtes ja vajadusel lubada kostjal lapsega vahetult vestelda, samuti poolte kohustus pöörduda lastega kokkusaamisel isikute käitumise ja kokkusaamise muude asjaolude suhtes pretensioonide tekkimisel mõistliku aja jooksul pedagoogilise ja psühholoogilise abi saamiseks lastekaitseteenistuse erialaspetsialistide poole. Vajalik ei ole ka kostja volitatud esindaja ja lähisugulaste lastega suhtlemise õiguse reguleerimine. Vanemate vastastikused kohustused tulenevad perekonnaseaduse sisust ja ka põhimõttest, et oma õigusi tuleb teostada heas usus, mistõttu ei ole otstarbekas ja põhjendatud nende äramärkimine ning üksikasjalik kirjeldamine suhtlemiskorras. Lastega suhtlemise korra kindlaksmääramisel kantud hageja õigusabikulusid ei saa jätta üksnes kostja kanda. Kostja pöördumine kohtu poole oli põhjendatud, sest pooled ei jõudnud suhtlemiskorras kohtuvälisele kokkuleppele. Kuna vaidlus lahendati eelkõige laste huvidest lähtudes, ei tule kohtukulude jagamisel lähtuda hagi rahuldamise ulatusest, vaid kohtukulud tuleb TsMS § 60 lg 1
kohaselt jätta võrdses osas kummagi vanema kanda. Seega tuleb hageja õigusabikuludest (9440 krooni) ja makstud tunnistajatasust (500 krooni) jätta pool (4790 krooni) kostja kanda. Maakohus leidis õigesti, et ühisvara jagamise tõttu kantud õigusabikuludest tuleb proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt kostja kanda jätta pool. Maakohus on aga hüvitatava õigusabikulu suuruse kindlaksmääramisel ületanud TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud 5% määra. Kostja nõudis hagejalt enam saadud ühisvara eest hüvitist 317 160 krooni 50 senti. Maakohus rahuldas nõude 95 683 krooni 78 sendi ulatuses. Kuna vastuhagi jäi rahuldamata 221 476 krooni 72 sendi ulatuses, millest 5% moodustab 11 073 krooni 83 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks see summa välja mõista. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb põhiosas rahuldamata ning hageja apellatsioonkaebus jääb täielikult rahuldamata, tuleb poolte kohtukulud apellatsioonimenetluses nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus ühisvaraks oleva korteriomandi jagamisel vastuolus Riigikohtu varasemates lahendites väljendatuga välja selgitamata korteriomandi väärtuse ringkonnakohtu menetluse ajal, kuigi kostja seda taotles ja esitas ringkonnakohtule Ober Haus Hindamisteenused OÜ tõendi korteri turuväärtuse kohta apellatsioonimenetluse ajal. Arvestades korteriomandi hinna tõusu, täiendas kostja apellatsioonkaebuses oma nõuet ja palus hagejalt kokku välja mõista hüvitise 523 896 krooni 81 senti, s.o 98 105 krooni sõidukite eest, 295 855 krooni korteriomandi eest, 7500 krooni vallasvara eest, 17 436 krooni 81 senti pangakontol olnud raha eest ja 105 000 krooni laenulepingutega kostja kanda jäänud kohustuste eest. Sama nõude esitas kostja ka kassatsioonkaebuses. Hageja arvelduskontot kasutati ühiselt perekonna huvides tehingute tegemisel ning arvelduskontole kantud raha oli poolte ühisvara, sõltumata sellest, et hageja tegutses FIE-na. Seega tuleb see ka võrdsetes osades jagada. Tõendamata on asjaolu, et hageja ema kinkis hagejale raha sõiduauto või korteriomandi ostuks. Hageja ema palk, mis kanti hageja kontole, kasutati hageja ema ülalpidamiseks ja remondikulude katteks. Seega ei teinud hageja korteriomandi ostmisel sissemakset emalt saadud raha eest, vaid pooled tegid seda võrdses osas. Kuna hageja konto väljavõttest ei nähtu, et ta oleks tasunud kontol oleva raha eest kogu korteriomandi sissemakse, järeldub sellest, et seda tehti laenurahast, mis kostja sai T. Prükilt. Seega on T. Prükilt saadud laen kasutatud perekonna huvides ja kuulub ühisvarasse. Hageja ei ole tõendanud laenu kasutamist muul otstarbel. Oluline ei ole see, kas hageja võetud laenust teadis või mitte. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et hageja sai laenu A. Rumjantsevilt. Asjas ei saa tõendina käsitada vandeadvokaadi tõendatud laenulepingu ärakirja. Laenulepingu olemasolu ja selle täitmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Hageja kontol oli sõiduauto väljaostmisel piisavalt raha ja puudus laenu võtmise vajadus. Tõendatud ei ole laenu võtmine perekonna huvides.
Ringkonnakohus arvutas valesti hüvitise sõiduautode eest ning jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja esitatud AS Kommest Auto tõendi sõiduauto Peugeot 307 väärtuse kohta. Kuna maakohus ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, millise ajahetke väärtuse kohta tuleb tõendeid esitada, ja võttis kostja esitatud tõendid vastu, kuid jättis need arvestamata, on kohatu ringkonnakohtu seisukoht, et kostjal oli kohtumenetluses piisavalt aega esitada tõendeid auto väärtuse kohta. Auto väärtust ei tõenda usaldusväärselt hageja hinnang, et sõiduauto väärtuseks oli ühisvara jagamise ajal 80 000 krooni. Kontodel oleva raha jagamisel puudub alus osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Osade võrdsusest saab kõrvale kalduda vaid PKS § 19 lg-s 2 sätestatud alustel, kuid ringkonnakohus ei ole ühelegi neist viidanud. Asjakohane ei ole kohtu tuginemine asjaolule, et kostja oleks abielusuhte lõppemisel pidanud hagejat ülal pidama, sest hageja ise nimetatud väidetele ei tuginenud. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et ühisvara koosseisu kuulub diivanikomplekt. Kohtud jätsid hindamata kostja ema tunnistuse ja mööbli restaureerimise eest esitatud arve, mis kinnitavad kostja ema tahet kinkida diivanikomplekt kostjale magistriõpingute lõpetamise puhul. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et lastega suhtlemise korra kindlaksmääramisel peab kohtuotsus olema üldsõnaline ega tohi olla põhjalik ja selge. Lastega suhtlemise kord tuleb täpsemini reguleerida. Kohtumiste juures peab viibima lastekaitse töötaja. Kohtute määratud kokkusaamiste kestus on ebapiisav. Ebaõige on kohtute seisukoht, et kohtumise ärajäämisel ei tohi kohtumisi asendada. Suhtluskorra kindlaksmääramisel ei ole õige jätta kohtukulu kostja kanda, sest kostja esitatud nõue rahuldati.
11.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohus on kõiki kostja väiteid analüüsinud ning teinud seadusliku ja põhjendatud otsuse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ühisvara jagamise osas tühistada ning asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Lastega suhtlemise korra määramise osas ei anna kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid otsus tuleb tühistada sellelt nõudelt kohtukulu väljamõistmise osas. Kolleegium käsitleb poolte ühisvarasse kuuluva korteriomandi jagamist (I), sõiduautode arvel hüvitise väljamõistmist (II), laenulepingutest tulenevate kohustuse ühisvara hulka arvamist (III), abikaasade pangaarvetel oleva raha jagamist (IV), lastega suhtlemise korra kindlaksmääramist (V) ja kohtukulude jaotamist poolte vahel. I
13.Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand on abikaasade ühisvara. Vaieldakse selle üle, millise hetke seisuga tuleb kindlaks määrata korteriomandi väärtus. Kolleegium ei pea õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et apellatsioonikohus ei saa muuta esimese astme kohtu otsusega
tuvastatud ühisvara väärust, kui see on ebastabiilse turusituatsiooni tõttu apellatsioonkaebuse läbivaatamise ajaks muutunud. Kolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seda võimaldab ka kehtiva TsMS § 652 lg 3 p 2 (vt Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 (RT III 2006, 14, 129) ja 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07). Maakohtu otsusest nähtuvalt pidasid pooled korteriomandi väärtuseks 500 000 krooni. Apellatsioonkaebuse täiendamise avalduses palus kostja võtta ringkonnakohtul uue tõendina vastu eksperdiarvamuse selle kohta, et alates esimese astme kohtu menetlusest on korteriomandi turuväärtus oluliselt tõusnud. Korteriomandi väärtus oli selle eksperdiarvamuse järgi 800 000900 000 krooni. Sellises olukorras pidi ringkonnakohus korteriomandi tegelikku turuhinda kajastava eksperdiarvamuse asja õige lahendamise huvides ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtte tagamiseks TsMS § 634 lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtma ning lähtuma korteriomandi jagamisel selle väärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Eeltoodu tõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, sest TsMS § 688 lg 5 järgi Riigikohus ise tõendeid ei uuri. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse tõendada ühisvaraks oleva korteriomandi väärtust ning otsustama esitatud tõendite, poolte väidete ja vastuväidete alusel PKS § 19 lg-te 3 ja 4 kohaselt ühisvara jagamise.
14.Muu hulgas tuleb arvestada asjaolu, et korteriomandi ostmiseks võtsid pooled 6. novembril 2003. a ühiselt laenu 19 186 eurot (s.o ca 300 000 krooni), intressiga 6 kuu EURIBOR + 2,3%. Vaidlust ei ole selle üle, et laenu tagasimaksmise kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. Korteri müügihind oli 410 000 krooni, millest pangalaenu arvel tasuti müüjale 298 110 krooni. Kohtud ei ole tuvastanud, et ülejäänud osa, s.o 111 890 krooni müügihinnast tasuti ühe abikaasa lahusvara arvel. Abielusuhete lõppemiseni 14. mail 2004. a tegid pooled 6 graafikujärgset tagasimakset summas 1206 eurot, s.o ca 18 900 krooni. Reeglina makstakse abielusuhete ajal laenu tagasi ühisvara arvel. Abielusuhete lõppemise järel tasus kostja 4 graafikujärgset tagasimakset summas 804 eurot, s.o ca 12 600 krooni. Ülejäänud tagasimaksed on pärast abielusuhete lõppemist tasunud hageja. Pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel. Kohustuse suurus määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kui pärast abielusuhete lõppemist on üks abikaasa tasunud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvel, kuid ühisvara jagamisel jäetakse laenukohustus teise abikaasa kanda, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa kasuks tema tasutud tagasimakseid.
15.Kuna alama astme kohtud korteriomandi jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale ei kaldunud, ei ole vastavasisulised kassatsioonkaebuse väited asjakohased.
II
16.Edasi käsitleb kolleegium sõiduautode eest hüvitise väljamõistmise küsimust. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
11.oktoobril 2002. a sõlmis hageja Ühisliisingu AS-iga liisingulepingu (kapitalirent) Peugeot 206 väljaostmiseks; esimene väljaostumakse oli 127 050 krooni (s.o 67,62% netohinnast); edasised maksed tuli tasuda 36 kuu jooksul;
27.detsembril 2002. a sõlmisid pooled abielu;
15.jaanuaril 2003. a müüs hageja 160 000 krooni eest Peugeot 206 AS-ile Kommest Auto, tasudes Peugeot 206, s.o selle sõiduauto väljaostmiseks täiendavalt 56 345 krooni; samal päeval sõlmis hageja Ühisliisingu AS-iga uue liisingulepingu Peugeot 307, s.o teise sõiduauto liisimiseks (kapitalirent); esimene väljaostumakse oli 111 926 krooni 49 senti; edasised maksed tuli tasuda 36 kuu jooksul; poolte abielulised suhted lõppesid 14. mail 2004. a. Vaieldakse selle üle, kui suurt hüvitist on kostjal õigus nimetatud sõiduautode eest saada.
17.Kolleegium leiab, et enne sõiduautode omandi jagamist tuleb esmalt tuvastada, kas sõiduautode omandiõigus kuulus poolte ühisvara koosseisu poolte abieluliste suhete lõppemise ajal. PKS § 14 lg 1 järgi on ühisvaraks abielu kestel abikaasade omandatud vara. Ühisvara jagamisel pärast abielusuhete lõppemist määratakse PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuuluvad reeglina ühisvara hulka vaid need õigused, sh omand, mis saadi abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Sõiduauto Peugeot 206 omandamiseks sõlmis hageja 11. oktoobril 2002. a liisingulepingu. Liisingulepingu järgi andis liisinguandja liisingueseme liisinguvõtja kasutusse ja omand pidi liisinguvõtjale üle minema siis, kui kõik lepingu alusel makstavad summad on tasutud. Seega omandati sõiduauto Peugeot 206 viimase väljaostumakse tasumisel, mis tuvastatud asjaolude kohaselt toimus 15. jaanuaril 2003. a, s.o poolte abielu ajal. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kohtute seisukoht, et sõiduauto Peugeot 206 oli hageja lahusvara. PKS § 14 lg 1 järgi oli see poolte ühisvara, sõltumata sellest, kelle raha eest see omandati. Sõiduauto Peugeot 307 omandamiseks sõlmis hageja liisingulepingu, mille järgi anti sõiduauto hageja kasutusse, kuid sõiduautot kohe ei omandatud. Toimikust ei nähtu, et sõiduauto oleks omandatud abielusuhete ajal. Kui hageja omandas sõiduauto Peugeot 307 pärast abielusuhete lõppemist, on see PKS § 15 lg 1 järgi hageja lahusvara, kuigi liisingumakseid tasuti abielu ajal.
18.Kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel, võib kohus ühisvara jagades PKS § 19 lg 2 p 4 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Viidatud sätte järgi tuleb abikaasale hüvitada teise abikaasa lahusvara väärtuse tõus juhul, kui see on toimunud ühe abikaasa panuse või tema ühisvara osa arvel. Kui sõiduauto omandamiseks tehakse abielu ajal ühisvara arvel liisingumakseid ja sõiduauto omandatakse pärast abielusuhete lõppemist, mistõttu on see PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, tuleb ühisvara jagamisel arvestada, et sõiduauto omandanud abikaasa lahusvara,
s.o TsÜS § 66 järgi varaliselt hinnatavate õiguse ja kohustuse kogumi väärtus on suurenenud ühisvara arvel. Seetõttu tuleb ühisvara jagamisel kalduda PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest vastavalt sellele, kui suur on abikaasa osa teise abikaasa lahusvara väärtusest.
19.Muu hulgas märgib kolleegium, et abikaasa lahusvara, mille väärtus on abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, võib kohus PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada ka osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks. Kolleegium leiab, et viidatud sätte alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Praegusel juhul ei ole kostja vastavat nõuet esitanud.
20.Kostja kassatsioonkaebuse väidete kohaselt määrasid kohtud sõiduautode eest hüvitise väljamõistmisel valesti kindlaks sõiduauto Peugeot 307 väärtuse ega andnud kostjale võimalust sõiduauto tegelikku väärtus tõendada. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas kostja maakohtule tõendi selle kohta, et sõiduauto väärtus oli 2004. aastal, s.o abielusuhete lõppemise ajal 170 000 krooni. Hageja hinnangul oli sõiduauto väärtus 70 000�80 000 krooni. Maakohus lähtus sõiduauto Peugeot 307 väärtuse kindlaksmääramisel hageja hinnangust ja jättis kostja tõendi arvestamata, sest see ei kajastanud sõiduauto tegelikku ehitusaastat ega hinda ühisvara jagamise ajal. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja konjunktuuriinstituudi tõendi, mille kohaselt oli sarnaste sõiduautode keskmine turuhind 2004. aasta teises kvartalis 172 500 krooni. Ringkonnakohus jättis esitatud tõendi kõrvale, kuna see ei kajasta sõiduki tegelikku ehitusaastat ega sõiduki väärtust ühisvara jagamise ajal. Kolleegium nõustub alama astme kohtute seisukohaga, et sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks tuli tõendada sõiduauto väärtus ühisvara jagamise ajal, mitte abielusuhete lõppemise ajal.
21.Kolleegiumi arvates jätsid kohtud siiski põhjendamatult arvestamata kostja esitatud tõendid, andmata talle seejuures võimalust täiendavate tõendite esitamiseks. Vastavalt TsMS § 392 lg 1 p-le 4 selgitab kohus eelmenetluses välja mh tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 2 võib kohus teha menetlusosalisele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Lisaks võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda abieluasjas tõendeid ka omal algatusel. Kui kostja esitas sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks tõendi, mida ei saanud valede lähteandmete tõttu sõiduauto väärtuse tuvastamisel arvestada, pidi maakohus nimetatud asjaolule ka kostja tähelepanu juhtima ja andma talle võimaluse tõendada sõiduauto väärtust ühisvara jagamise ajal. Kuna maakohus seda ei teinud ja ka ringkonnakohus nimetatud menetlusõiguse normi rikkumisele tähelepanu ei pööranud, jättes rikkumise kõrvaldamata, on nii maakohus kui ka ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse tõendada sõiduauto Peugeot 307 väärtust ühisvara jagamise ajal. III
22.Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha laenulepingutest tulenevate kohustuse ühisvara hulka arvamise kohta. Pooled vaidlevad selle üle, kas ühisvara jagamisel tuleb arvestada hageja ja/või kostja füüsilistelt
isikutelt võetud laenukohustusi. Alama astme kohtud on tuvastanud järgmised laenulepingud: 2003. aasta jaanuaris andis A. Rumjantsev hagejale laenu 80 000 krooni, mille hageja tasus pärast abielusuhete lõppemist 2004. aasta augustis;
9.jaanuaril 2003. a laenas kostja T. Prükilt 60 000 krooni;
10.septembril 2003. a laenas kostja T. Prükilt 150 000 krooni.
23.Vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara on TsÜS § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest. Kolleegiumi arvates ei ole abikaasade ühisvaraks PKS § 14 lg 1 alusel siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kõigi abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste arvamine ühisvara hulka koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa ühisvara osa ühisvara jagamisel. Sedavõrd ulatuslik solidaarsus abikaasade omavahelistes varalistes suhetes ei oleks põhjendatud. Kuna PKS § 20 lg-st 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga, tuleb ka abikaasade ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel PKS § 20 lg-st 2. Vastavalt Riigikohtu varasemale seisukohale, on perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (vt Riigikohtu 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 (RT III 2005, 28, 292)).
24.Maakohus tuvastas, et A. Rumjantsevilt abielu ajal saadud laenust kasutati 56 345 krooni sõiduauto Peugeot 206 väljaostmiseks ja laen tagastati pärast abielusuhete lõppemist. Maakohus pidas ekslikult sõiduautot Peugeot 206 hageja lahusvaraks ega pidanud vajalikuks tuvastada, kas sõiduauto väljaostmiseks võetud laenukohustus oli võetud perekonna huvides või mitte. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas laen võeti faktiliselt perekonna huvides, st kas saadud raha kasutati perekonna hüvanguks. Sõiduauto ostmiseks võetakse eelduslikult laenu perekonna huvides, sest reeglina saab sõiduautost otseselt või kaudselt kasu kogu perekond.
25.T. Prükilt saadud laenuraha kasutamist perekonna huvides kohtud asjas esitatud tõendeid hinnates ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates ei rikkunud alama astme kohtud nimetatud küsimuse lahendamisel tõendeid hinnates menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3�5 ei uuri Riigikohus tõendeid ja lähtub ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest. IV
26.Edasi käsitleb kolleegium poolte pangaarvetel oleva raha jagamist. Maakohus tuvastas, et abielusuhete lõppemise päeva hommikul oli hageja pangaarvel 62 637 krooni 62 senti ja kostja pangaarvel 4858 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende pangaarvetel oleva raha jagamisel on alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.
27.Kolleegiumi arvates leidsid alama astme kohtud õigesti, et abielusuhte lõppemise ajal kummagi poole arveldusarvel olnud raha on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Nimetatu on kooskõlas ka Riigikohtu varasema seisukohaga (vt Riigikohtu 7. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-06 (RT III 2006, 24, 220)).
28.Kohtud leidsid, et arveldusarvetel oleva raha jagamisel tuleb poolte ühiste laste ja hageja tähelepanuväärivaid huve silmas pidades PKS § 19 lg 2 p 1 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda ja jätta kummagi poole omandisse tema enda arveldusarvel olnud raha. Kolleegium peab kohtute seisukohta õigeks, arvestades eelkõige maakohtu otsuses toodud põhjendusi selle kohta, et abieluliste suhete lõppemise ajal oli hageja lapseootel ja pidi ise tagama nii enda kui ka pärast abielusuhete lõppemist sündinud poolte ühiste laste (kaksikute) toimetuleku ning lastele vajalikud tarbed, sest kostja keeldus hagejale lapse tarbeid üleandmast.
29.Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei anna iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara (vt ka Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-06 (RT III 2006, 40, 344)). Seega ei anna asjaolu, et abikaasa pangakontol oli raha, mille ta sai abielu ajal füüsilisest isikust ettevõtjana, alust abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kalduda PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. V
30.Pooled vaidlevad ka kostja ja poolte ühiste laste suhtlemiskorra üle. Kolleegium peab põhjendatuks alama astme kohtute kindlaksmääratud kostja ja poolte ühiste laste suhtlemise korda. Kohtud määrasid suhtlemiskorra piisavalt detailselt, arvestades seejuures ka laste ealiste iseärasustega ning võimaldasid laste vanemaks saades kostjal lastega rohkem suhelda. Kostja taotlused suhtlemiskorra täpsemaks reguleerimiseks ei ole põhjendatud, kuna alama astme kohtud on piisavalt põhjendanud, miks ei tule lastega suhtlemise korra määramisel nendega arvestada. Kolleegium nõustub alama astme kohtute põhjendustega.
31.Perekonnaseaduses ei ole sätestatud, mil viisil tuleb lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata. PKS § 52 lg 1 järgi on lapsest lahus elaval vanemal õigus lapsega suhelda ja vanem, kelle juures laps elab, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Kui vanemad ei suuda ise kokku leppida, mil viisil võtab vanem, kes lapsega koos ei ela, osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtleb, peab PKS § 52 lg 2 järgi vastava avalduse saamisel lahendama vaidluse kohus. Kohus määrab lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korra kindlaks vastavalt lapse huvidele (PKS § 58). Muid kriteeriume suhtlemiskorra kindlaksmääramisel perekonnaseadus ette ei näe. Seega on iga konkreetse vaidluse lahendamisel kohtu otsustada, kuidas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord kõige paremal viisil kindlaks määrata, et see vastaks lapse huvidele.
32.Vanemate õiguste võrdsuse põhimõttest tulenevalt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, mis tähendab eelkõige seda, et vanem ei või takistada teist vanemat vanema õiguste
teostamisel. Siiski ei või PKS § 50 lg 4 kohaselt vanem teostada oma õigusi vastuolus lapse huvidega, st vanemate õiguste võrdsuse põhimõtet piirab lapse huvi põhimõte. Eeltoodust johtuvalt on küll vanema ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramisel oluline tagada lapsest lahus elavale vanemale PKS § 52 lg-s 2 sätestatud õigus lapsega suhelda, kuid eelkõige on vanema ja lapse suhtlemiskord vaja kindlaks määrata lapse õiguste ja huvi tõttu. Vastavalt EV lastekaitseseaduse (LakS) §-le 28 on ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapsel õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Seega ei pea kohus PKS § 52 lg 2 alusel vanema ja lapse suhtlemiskorda kindlaks määrates tagama vanematele võrdset õigust lapsega suhelda. Küll tuleb lapse huvidest lähtuvalt tagada lapsele õigus suhelda temast lahus elava vanemaga. Eeltoodust tulenevalt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et hoolimata PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.
33.See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, mis tähendab ühtlasi seda, et ka vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja vanema kohustusi täitma heas usus. Samuti ei või vanemad PKS § 50 lg 4 järgi teostada vanema õigusi vastuolus lapse huvidega ning PKS § 50 lg 2 järgi on just vanem see, kes peab lapse õigusi ja huve kaitsma. Eeltoodust tuleneb, et vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et kohus reguleerib lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini. Praegusel juhul leidsid alama astme kohtud asjaolusid kogumis hinnates, et suhtlemise korra täpsemaks reguleerimine kostja soovitud viisil ei ole laste huvides. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3�5 ei uuri Riigikohus tõendeid ja lähtub ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest.
34.Kostja soovib määrata lastega suhtlemise korra kindlaks mh selliselt, et oleks reguleeritud ka olukord, kui lapsega kohtumine jääb kindlaksmääratud päeval ära, st kostja soovib sellised kohtumised asendada. Samuti soovib kostja, et lastega kohtumiste juures viibiks eestkosteasutuse töötaja. Kolleegium leiab, et juhul, kui lapsega koos elav vanem ei teosta oma õigusi kooskõlas lapse
huvidega ja takistab lahus elaval vanemal lapsega suhelda, s.o ei täida kohtu kindlaks määratud suhtluskorda või raskendab selle täitmist, on võimalik vanemal algatada TsMS § 563 alusel lepitusmenetlus last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. TsMS § 563 lg 3 järgi arutab kohus vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määruse täitmisele sundimiseks ja suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, samuti võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, tunnistab kohus TsMS § 563 lg 6 kohaselt lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Viidatud sätte järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha eelkõige TsMS § 46 alusel vanemale trahvihoiatuse ja määrata trahvi. Samuti võib kohus muuta suhtlemiskorda või teha muudatusi vanema ja lapse õigussuhtes.
35.Muu hulgas märgib kolleegium, et kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa üldjuhul täita täitemenetluse korras. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 1 järgi teeb kohtutäitur lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Seega saab täitemenetluses lapsega suhtlemise võimaldamiseks põhimõtteliselt täitetoiminguid teha. Siiski, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgniku trahvimiseks. TsMS § 563 lg 7 järgi võib lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks täitemenetluse toiminguid teha üksnes määruse alusel, millega kohus kohaldab lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral vanema suhtes sunnivahendeid. Sellest tulenevalt saab lapsega suhtlemise korra täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks teha täitetoiminguid juhul, kui vanem on algatanud kohtus lepitusmenetluse TsMS § 563 alusel, see ei ole andnud soovitud tulemusi ning kohus on pidanud vajalikuks kohaldada rikkunud vanema suhtes sunnivahendeid. Eeltoodust tulenevalt saab täitetoiminguid teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale. VI
36.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ühisvara jagamise osas, tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada ka kohtukulude jaotus poolte vahel. Kolleegium märgib, et alama astme kohtud mõistsid valesti kostjalt hageja kasuks välja hageja õigusabikulud lahus elava vanema ja laste suhtlemise korra kindlaksmääramise nõude osas. Kuna kostja esitas nõude lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja kohus määras kindlaks kostja ja laste suhtlemise korra, st rahuldas kostja nõude, ei tule kostjalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi hageja kantud õigusabikulu välja mõista.
37.Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei ole asjakohased ega anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Riigikohus ei uuri TsMS § 688 lg-te 3�5 järgi tõendeid ja lähtub ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.