Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa
Kohtuasi
K. M hagi T. M vastu varaühisuse lõpetamiseks ja ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-28568
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. M kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja K. M, esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann Kostja T. M, esindaja vandeadvokaat Rein Napa
Asja läbivaatamise kuupäev
14. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-28568 kinnisasja ja kinnisasjale jäänud asjade jagamise ning menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Sõiduautode jagamise osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.
Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Helen Pahk Õigusbüroo OÜ-le kassatsioonkaebuselt 25. novembril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
4.Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K. M (hageja) esitas 9. novembril 2012 T. M (kostja) vastu hagi, mille palus lõpetada abikaasade varaühisuse, määrata kindlaks poolte ühisvara ja jagada ühisvara. Hageja palus lõpetada abikaasade varaühisuse perekonnaseaduse (PKS) § 36 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, sest kostja on rikkunud oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust ning võõrandanud poolte ühisvaraks olnud sõiduauto. Võimalik, et kostja on võõrandanud muudki ühisvara.
Hageja palus lugeda abikaasade ühisvaraks poolte ühiseks eluasemeks olnud kinnisasja (väärtus ca 40 000 eurot), kaks sõiduautot (väärtus 4500 eurot ja 1400 eurot) ning abielusuhete lõppemise ajal poolte ühiseks eluasemeks olnud kinnisasjal asuvasse elamusse jäänud vallasasjad (väärtus vähemalt 4150 eurot). Hageja palus jagada kinnisasja nii, et see müüakse avalikul enampakkumisel ja müügist saadud raha jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Alternatiivselt palus hageja jätta kinnisasja kostja ainuomandisse ja kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist kinnisasja 1/2 väärtuse ulatuses. Sõiduautod palus hageja jagada vastavalt sellele, milline sõiduauto jäi kummagi abikaasa kasutusse, ning sellest tulenevalt mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitis 1550 eurot. Kostja valdusesse jäänud vallasasjad palus hageja jätta kostja omandisse ja mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitis 2075 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28. juunil 1997 abielu ja asusid 2000. a-l elama kostja isale kuuluvasse elamusse, mis oli väga halvas seisus. Abielu ajal parendasid pooled ühisvara arvel oluliselt nii elamut kui ka kinnisasja, sh tehti majas ulatuslik remont, tehti elamule juurdeehitused ning korrastati kinnisasi. 2007. a märtsis tegid pooled elamu ja selle aluse maa erastamistoiminguid, mille tulemusena kanti kinnisasi kostja nimel kinnistusraamatusse. Maa erastati nii kostja kui ka hageja erastamisväärtpaberite eest. Lisaks tasus hageja maa mõõdistamise ja maa erastamise toimiku koostamise eest 287 eurot 60 senti. Abielusuhete ajal oli poolte ühine elukoht nimetatud kinnisasjal asuvas elamus. 2007.–2008. a talvel lakkas kinnisasjal asuv kaev töötamast ja majas ei olnud võimalik ilma veeta elada. Pooled läksid ajutiselt elama hageja vanemate juurde. Poolte abielulised suhted lõppesid 2008. a märtsis. Poolte ühise elukoha võti jäi kostja kätte ning poolte ühisvaraks olevad vallasasjad ja hageja isiklikud asjad, sh riided jms jäid kinnisasjal asuvasse elamusse. Nimetatud asju ei ole hageja siiani kätte saanud, kuna tal ei ole oma endisesse elukohta juurdepääsu. Poolte ühisvara koosseis tuleb määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel ning kinnisasja jagamisel ei ole alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
2.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu ja palus jätta hagi osaliselt rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei tule kinnisasja ühisvarana võrdsetes osades poolte vahel jagada ning hageja nõue on pahatahtlik. Kostja isa kinkis kostja lapspõlvekoduks olnud elamu notariaalselt tõestatud lepingu alusel kostjale. 2007. aastal erastati elamu juurde maa ning 2008. a märtsis kanti kostja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Selleks ajaks olid poolte abielulised suhted lõppenud, sest hageja leidis 2007. a detsembris endale uue elukaaslase. Seega sai kostja kinnisasja omanikuks pärast abielusuhete lõppemist. Ühisomand kinnisasjale saanuks tekkida üksnes erastatud maale. Abielusuhete lõppemise aja seisuga oli elamu vallasasi ja kostja lahusvara. Maatükk suurusega 2,2 ha erastati tasuta. Kostja esitatud eksperdiarvamuse kohaselt on kinnisasja väärtus 30 000 eurot, kuid asjas tuleb määrata ekspertiis, et tuvastada maa väärtus ilma hooneteta. Kostja tegi hagejale ettepaneku eraldada hagejale kinnisasjast 1,1 ha suurune hoonestamata maatükk
või maksta selle eest hagejale hüvitist, arvestades asjaolu, et hooned sai kostja kinkena oma isalt ja neid ta hagejaga jagama ei pea, kuid hageja ei nõustunud sellega. Kinnisasja ei või müüa enampakkumisel, sest see on kostja lapsepõlvekodu, kus praeguseni elab ka kostja ema. Kostja ema on pärast poolte ärakolimist kinnisasja hooldanud ning poolte abielu ajal tehti majas suuremad remonditööd kostja ema raha eest. Samuti on kostja ema raha eest parendatud elamut nii enne poolte sinna elama asumist kui ka pärast seda 2008.–2009. aastal, sh uuendatud elamu fassaad, ehitatud korsten ja veevarustus ning kanalisatsioon. Kui hageja soovib ühisvara arvel tehtud parendusi kostjalt nõuda, peab ta tõendama kulutusi, mis ühisvara arvel tehti. Kostja ega kostja ema ei ole takistanud hagejale juurdepääsu nende ühiseks koduks olnud elamusse ja hageja sai võtta sealt kaasa talle kuulunud esemed. Hageja on võtnud talle meelepärased asjad kaasa. Kostja on nõus jagama hageja märgitud vallasasjad poolte vahel võrdselt. Hageja märgitud amortiseerunud asjade väärtus on liiga kõrge. Õige on jätta kumbki sõiduk selle abikaasa omandisse, kelle kasutusse see jäi, kuid hageja esitatud sõidukite väärtused ei ole õiged ning kostja ei pea hagejale sõidukite jagamise tõttu hüvitist maksma. Kostja müüs enda kasutusse jäänud sõiduki 2575 euro eest ning hageja kasutusse jäänud sõiduki väärtus on samuti 2000–3000 eurot.
3.Harju Maakohus rahuldas 6. mai 2013. a otsusega hagi, lõpetas abikaasade varaühisuse ning jagas poolte ühisvara. Maakohus lõpetas kinnisasja, sõiduautode ja hagis märgitud vallasasjade ühisomandi ning jättis kinnisasja kostjale kohustusega tasuda hagejale 15 000 eurot, vallasasjad kostjale kohustusega tasuda hagejale 2075 eurot ja kummagi abikaasa omandisse ühe sõiduauto, kohustades kostjat tasuma hagejale hüvitist 1550 eurot. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 28. juunil 1997 abielu ja on siiani abielus. Seega on pooltel PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi siiani varaühisus ja vaidluse saab lahendada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel. Kehtiva perekonnaseaduse järgi ei ole oluline, millal lõppesid poolte abielulised suhted (hageja väitel 2008 märtsis, kostja väitel 2007 detsembris). Hageja esitas kohtule ühisvara jagamise taotluse koos varaühisuse lõpetamise hagiga. Abikaasade ühisvara tuleb PKS § 37 lg 3 järgi jagada kaasomandi lõpetamise sätete alusel võrdsetes osades, sest pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Kinnisasi on poolte ühisvara ja ühisomand kinnisasjale tuleb varaühisuse lõpetamise tõttu lõpetada. Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Asjas on tõendatud, et kostja isa kinkis 4. märtsil 2003 kostjale ehitised, sh elamu, majandushoone, kelder ja kaev. Väike-Maarja Vallavalitsuse 16. aprilli 2007. a korraldusega määrati ehitiste aluse maa (2,2 ha) ostueesõigusega erastamise hinnaks 18 250 krooni. Lääne-Viru maavanema 14. novembri 2007. a korraldusega ja 16. novembri 2007. a korraldustega määrati kostjale erastatava maaüksuse (2,2 ha) müügihinnaks 0 krooni. 14. detsembril 2007 sõlmisid Eesti Vabariiki ja kostja maa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega erastati ehitiste
juurde 2,2 ha maad. Poolte ja tunnistajate väited selle kohta, millal pooled asusid kinnisasjal asuvasse elamusse elama, on vastuolulised, kuid nimetatud asjaolul ei ole asjas tähtsust. Asjas on poolte väidete, tunnistajate ütluste ja eksperdi arvamusega tõendatud, et poolte kooselu ajal ehitati majale köök, saun, uus WC, rajati õue tee ja vahetati kaks akent. Maja remonditi koos ühistest vahenditest. Oluline ei ole, kumb pooltest ise või oma vanema kaudu panustas ehitusse rohkem. Kuna praegu kasutab kinnisasja kostja perekond ja see on kostja lapsepõlvekodu, tuleb kinnisasi jätta kostja omandisse ja panna kostjale kohustus maksta hagejale hüvitist eksperdihinnangul märgitud kinnisasja väärtusest (30 000 eurot) poole ulatuses (15 000 eurot). Sõiduautod tuleb jagada hageja soovitud viisil ja mõista kostjalt välja hüvitis kaasomaniku osa eest hageja kasuks 1550 eurot. Hageja on tõendanud sõiduautode väärtust, esitades väljavõtted auto24.ee portaalist. Kostja ei ole oma vastuväiteid väärtuse kohta tõendanud. Hagis märgitud muid ühisvara koosseisu kuuluvaid vallasasju kumbki abikaasa endale ei soovinud, kuid kostja nõustus jagama asjad võrdselt. Kuna nimetatud vallasasjad jäid abielusuhete lõppemise järel kostja valduses olevasse elamusse ja hageja ei saanud neid kaasa võtta ning kuna kinnisasi jääb ühisvara jagamise tulemusena ka kostja omandisse, tuleb nimetatud vallasasjad jätta kostjale ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2075 eurot. Kostja vaidles küll osaliselt vastu esemete väärtusele, kuid ei esitanud tõendeid esemete teistsuguse väärtus kohta.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse ühisvara jagamist puudutavas osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jagada vallasasjad õiglase väärtusega, ning juhul, kui kinnisasja saab lugeda poolte ühisvaraks, määrata ekspertiis, mis näitab kostja lahusvara osa väärtust, ning seejärel jagada poolte vahel ühisvara osa.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. novembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1 ja tegi selles osas uue otsuse, millega kohustas hagejat andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks, milles pooled lepivad kokku, et lõpetavad ühisomandi ja kinnisasi jääb kostja ainuomandisse. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja esitas hagi ajal, mil varaühisuse lõpetamist reguleeris 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus. Maakohus asus PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel õigesti seisukohale, et alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara (sh nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist omandatud vara) jagada kehtiva seaduse kohaselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et poolte abielulised suhted olid lõppenud enne 1. juulit 2010. Õige on ka maakohtu arusaam, et PKS § 210
lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Sellest tulenevalt asus maakohus vääralt seisukohale, et asjas ei ole tähtsust, millal poolte abielulised suhted lõppesid. Kuna ühisvara koosseis tuleb määrata kindlaks vara omandamise ajal kehtinud seaduse järgi, on enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 2 kohaselt oluline ka abieluliste suhete lõppemise aeg. Asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates saab järeldada, et poolte abielulised suhted lõppesid 2008. a märtsis. Hageja vande all antud seletuse kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted 2008. a märtsis, kuna pärast poolte ühise lapse sünnipäeva (9. märtsil 2008) viis kostja oma asjad lõplikult ära. Kostja tasus viimase makse eluaseme eest 14. aprillil 2008 ja pärast seda enam kulusid kanda ei aidanud. Kostja vande all antud seletuse kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted 2007. a detsembris, kuna hagejal tekkis uus suhe. Kostja elab alates 2008. a märtsist uue elukaaslasega. Hageja ema ütluste kohaselt läksid pooled lahku vist 2007–2008 aastavahetusel, kostja elas Tallinnas ja käis ainult nädalavahetustel maal. Kuni 2008. a märtsini (lapse sünnipäevani) käis kostja külas, pärast seda enam mitte. Kostja ema ütluste kohaselt oli kostjal pärast poolte abielu lõppemist 2008. a-l suhe ja pärast seda oli kostja juba 2008. a märtsis koos praeguse elukaaslasega. Kostja elukaaslase ütluste kohaselt tutvus ta kostjaga 2008. a märtsis ja nad alustasid kooselu 5. juunil 2008. Ei ole usutav, et pooled sõlmisid 14. detsembril 2007 elamu aluse maa omandamiseks müügi- ja asjaõiguslepingu olukorras, kus nad olid lahku minemas. Nimetatud lepingus märkis kostja oma elukohaks Väike-Maarja vald, Koonu küla. Kinnisasi kanti kinnistusraamatusse 19. veebruaril 2008. Maakohus määras õigesti ühisvara koosseisu, kinnisasi on abikaasade ühisomandis ja ühisomand tuleb varaühisuse lõpetamise tõttu lõpetada. Kostja ei teinud maakohtus eluliselt usutavaks asjaolusid, mis võimaldaksid ühisvara jagamisel kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, ega ole esitanud selle kohta tõendeid. Samuti ei ole kostja põhjendanud, miks ta ei esitanud maakohtule taotlust ekspertiisi tegemiseks. Kuna hageja vaidles ringkonnakohtule esitatud ekspertiisi tegemise taotlusele vastu, tuleb kostja taotlus jätta rahuldamata. Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt ta sai aru, et maakohus läks vaheotsust tegema. Maakohtu 9. aprilli 2013. a kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus lahkus asjas otsust tegema. Maakohus tuvastas asjas kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti, et poolte kooselu ajal ehitati koos ühistest vahenditest elamule köök, saun, uus WC, rajati õue tee ja vahetati kaks akent. Asjas ei ole oluline, kumb pooltest ise või oma vanema kaudu panustas ehitusse rohkem. Maakohus otsustas õigesti jätta kinnisasja kostja ainuomandisse, kohustades kostjat maksma hagejale hüvitist, kuid lõpetas vääralt PKS § 37 lg 3 alusel kohtuotsusega poolte ühisomandi. Kohus saab otsusega üksnes asendada kaasomandi lõpetamisele vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldused, mis on vajalikud tehingulisel teel kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi eseme ühe kaasomaniku ainuomandisse jätmiseks, kuid ei saa ise kaasomandit lõpetada. Kaasomandi lõpetamise hagi on sooritushagi, millega saab asendada neid tahteavaldusi, mida peaks kaasomanik vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse kanda, mitte kujundushagi, mille
alusel tekiks teisel kaasomanikul ainuomand kaasomandis olnud esemele. Seetõttu tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles maakohus jättis kinnisasja kostja ainuomandisse. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnisasja omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja. Seega ei ole vaja muuta kinnistusraamatu kannet, kuid hageja peab andma nõusoleku asjaõiguslepingu sõlmimiseks, milles pooled lepivad kokku, et hageja osa kinnisasjast läheb kostja omandisse. Maakohus jagas ühisvara hulka kuuluvad sõidukid ja vallasasjad õigesti, arvestades asjaolu, et pooled pidasid neid ühisvaraks, kuid kumbki pool ei soovinud neid endale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus tõendite hindamise reeglite vastu, kui tuvastas, et poolte abielulised suhted lõppesid 2008. a märtsis. Ringkonnakohus jättis arvestamata kostja, hageja ema, kostja ema ja kostja elukaaslase ütlused selle kohta, et abielulised suhted lõppesid 2007. a detsembris. Selle tulemusena luges ringkonnakohus vääralt kinnisasja abikaasade ühisvara hulka. Kuna kostja isa kinkis elamu ja selle juurde kuuluvad ehitised abielu ajal kostjale ja hoonete juurde kinnistati maa pärast abielusuhete lõppemist, on kinnisasi kostja lahusvara. Kuna kinnisasi on kostja lahusvara, ei ole kostjal põhjust taotleda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist. Õiged ei ole ka ringkonnakohtu järeldused kinnisasjal tehtud ulatuslike ehitustööde kohta. Pooled osalesid kostja vanematele kuulunud elamu remontimisel peamiselt enne seda, kui kostja isa hooned kostjale kinkis. Ringkonnakohus kordab hageja väiteid ulatuslike remonditööde kohta, kuid ei põhjenda, milline on selle õiguslik tähendus. Ringkonnakohus jättis vallasasjade jagamist puudutavad kostja väited tähelepanuta, sh väite selle kohta, et üle kümne aasta vanade vallasasjade väärtus on määratud ülemäära suurena (nagu need oleksid uued). Kostja taotlus jagada vallasasjad, sh sõiduautod õiglaselt, jäi põhjendamatult rahuldamata.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, kuna ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtud hindasid asjas esitatud tõendeid õigesti, ringkonnakohus tuvastas õigesti poolte abieluliste suhete lõppemise aja ja sellest tulenevalt luges õigesti kinnisasja abikaasade ühisvaraks ning jagas selle võrdsetes osades. Kostja väited tõendite väära hindamise kohta on meelevaldsed ning kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Kohtud määrasid õigesti vallasasjade väärtuse ja jagasid vallasasjad õigesti. Kostja ei ole tõendanud vallasasjade teistsugust väärtust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb
materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, mitte maakohtule, nagu taotles kostja.
10.Esmalt märgib kolleegium, et kuigi hageja esitas hagi nii abikaasade varaühisuse lõpetamiseks kehtiva PKS § 36 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kui ka abikaasade ühisvara jagamiseks PKS § 37 lg 1 alusel ja maakohus lõpetas poolte varaühisuse varasuhte, ei ole pooled selles osas maakohtu otsust vaidlustanud. Seega on selles osas maakohtu otsus jõustunud. Kuna Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud, ei kontrolli kolleegium abikaasade varaühisuse lõpetamise õiguspärasust ning vaatab läbi üksnes abikaasade ühisvara jagamise nõude. Kohtupraktika ühtlustamiseks juhib kolleegium siiski tähelepanu, et kehtiva PKS § 26 lg 1 teise lause järgi ei ole abikaasal õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist ning PKS § 37 lg 1 järgi jagavad abikaasad ühisvara varaühisuse lõppedes, sh võib abikaasa siiski esitada ühisvara jagamise nõude koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või varaühisuse lõpetamise hagiga. Seega saab kehtiva õiguse järgi abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist. PKS § 35 järgi lõppeb varaühisuse varasuhe, kui abielu lõppeb, sh kui abikaasa sureb või abielu lahutatakse, või kui varasuhe lõpetatakse, sh abieluvaralepinguga või kohtuotsusega ühe abikaasa nõudel. Ülalmärgitu kohaselt peab kohus enne abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagamist mh tuvastama, et abikaasade varaühisuse varasuhe on lõppenud. Varaühisuse lõppemise peamiseks tagajärjeks on see, et pärast varaühisuse lõppemist ei omanda abikaasad enam PKS § 25 järgi esemeid ühisomandisse, sh tekib abikaasadel varaühisuse suhte kohtus lõpetamise korral PKS § 36 lg 3 järgi varalahusus. Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 2 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ja PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, saab kolleegiumi arvates viidatud sätetest järeldada, et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes. Seega olid enne
1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi abielusuhete lõppemisel sarnased õiguslikud tagajärjed kehtiva perekonnaseaduse järgse varaühisuse lõppemisega. Kuna perekonnaseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti, leiab kolleegium, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne
1.juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ning abikaasade varaühisuse varasuhet ei tule ühisvara jagamise võimaldamiseks enam lõpetada.
11.Pooled vaidlevad kinnisasja, kinnisasjale jäänud vallasasjade ja kahe sõiduauto jagamise üle, sh selle üle, kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara hulka ja kui kuulub, siis millises osas, samuti selle üle, kuidas ja millise väärtusega tuleb jagada abikaasade ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
- pooled sõlmisid 28. juunil 1997 abielu ja abielu ei olnud vähemalt maakohtu menetluse ajal lahutatud; - kostja isa kinkis 4. märtsil 2003, s.o abielu ajal kostjale ehitised kui vallasasjad, sh elamu, majandushoone, keldri ja kaevu; 14. detsembril 2007 sõlmisid kostja ja Eesti Vabariik ehitistealuse maa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega erastati ehitise juurde 2,2 ha maad; 19. veebruaril 2008 kanti kostja tekkinud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse; - pooled elasid nimetatud elamus juba enne kinkelepingu sõlmimist ning elamut on renoveeritud; - pooled lahkusid elamust ja sinna jäid poolte abielu ajal ostetud asjad (ühisvara) ning kummalegi abikaasale jäi kasutada üks ühisvara hulka kuuluv sõiduauto, sh on kostja enda kasutusse jäänud sõiduauto hiljem võõrandanud.
12.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara või kostja lahusvara hulka. Kuna elamu koos muude ehitistega omandati ja selle juurde erastati maa enne 1. juulit 2010 ning poolte abielulised suhted lõppesid samuti enne 1. juulit 2010, asus ringkonnakohus kolleegiumi arvates õigesti seisukohale, et asjas tuleb tuvastada poolte abielusuhete lõppemise aeg hoolimata asjaolust, et hagi esitati pärast 1. juulit 2010. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt nt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17). Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega.
13.Ringkonnakohus tuvastas asjas esitatud tõendeid hinnates, et poolte abielusuhted lõppesid 2008. a märtsis, kuid ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millistel asjaoludel saab lugeda sellest ajast abikaasade abielusuhted lõppenuks. Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Hageja väitel töötas kostja 2007.–2008. a talvel Tallinnas, kus tal oli ka ajutine elukoht esmaspäevast reedeni, kuid nädalavahetustel käis kostja hageja ja poolte ühise lapse juures. Sel ajal poolte suhted halvenesid ja abielusuhted lõppesid 2008. a märtsis, kui kostja viis ära oma viimased asjad ja jäi
lõplikult Tallinnasse elama ning hageja lõpetas kinnisasja kulude kandmise, kuna teda kinnisasjale enam ei lastud. Kostja väitel lõppesid poolte abielusuhted 2007. a detsembris, kui kostja sai teada, et hagejal on lähisuhe teise mehega, ja hageja kinnitas talle, et ei soovi enam kostjaga koos elada. Seejärel võttis kostja järelemõtlemisaja, jäi Tallinnasse, käis vaid emal külas ning hagejaga tal enam mingit suhet ei olnud. Poolte väidete tõendamiseks on tunnistajana ütlusi andnud nii hageja vanemad kui ka kostja ema, samuti kostja elukaaslane. Vande all on seletusi andnud ka pooled. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb lugeda poolte abieluliste suhete lõppemise ajaks hageja väidetud 2008. a märts, mitte kostja väidetud 2007. a detsember. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus hinnanud poolte väiteid kinnitavaid tõendeid valikuliselt, sh jätnud tähelepanuta tunnistajate ütlused, mille kohaselt pärast 2007. a detsembrit käis kostja üksnes hageja vanematekodus külas ning mõlemal abikaasal olid lähisuhted teiste isikutega. Nimetatud asjaolud viitavad kolleegiumi hinnangul isiklike suhete võimalikule lõppemisele. Lisaks on ringkonnakohus järeldanud hageja väidete alusel vääralt, et kostja tegi viimase makse kinnistu kulude eest 14. aprillil 2008 ja pärast seda enam kulusid kanda ei aidanud. Ringkonnakohtu viidatud tõendi ja hageja väidete kohaselt tegi aga hoopis hageja nimetatud päeval viimase makse vaidlusaluse kinnisasja kulude kandmiseks. Lisaks on hageja esitanud tõendid selle kohta, et ta on abielusuhete ajal tasunud vaidlusaluse kinnisasja kulusid, sh elektrienergia tarbimise ja prügiveo eest ning maamaksu. Kostja vastuväidete kohaselt tasuti abielusuhete ajal nende eest hageja kontolt, kuna kostja töötasu kanti hageja kontole, sest kostjal ei olnud 2007. a lõpuni oma kontot. Kuna abielusuhete lõppemise tuvastamiseks on lisaks isiklike suhete lõppemisele oluline tuvastada ka poolte varaliste suhete lõppemine, tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada, millal lõpetasid pooled ühiste vahendite arvel elamiskulude kandmise ning millistel asjaoludel tasus hageja veel 2008. a-l vaidlusaluse kinnisasja prügiveo eest.
14.Kui kohus tuvastab, et poolte abielusuhted lõppesid 2008. a märtsis, kuulub vaidlusalune kinnisasi enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara hulka. Õige on ringkonnakohtu arusaam, et asjas saab põhimõtteliselt arvestada enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Kolleegiumi arvates saab kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
1.juulit 2010. Õige ei ole aga ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei ole teinud maakohtus eluliselt usutavaks ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid ühisvara jagades osade võrdsusest kõrvale kalduda. Kostja on kogu menetluse vältel väitnud, et omandas elamu ja selle juurde kuuluvad ehitised abielu ajal kinke teel, ning lisas tõendina ka kinkelepingu. Samuti on kostja väitnud, et maa erastati ehitiste juurde sisuliselt tasuta, ning esitanud ka selle kohta tõendi. Nimetatut arvestades tuleb
ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas ja millises ulatuses on kinnisasja ühisvara hulka kuulumise korral enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 järgi alust kalduda kostja kasuks abikaasade osade võrdsusest kõrvale.
15.Kui kohus tuvastab, et poolte abielusuhted lõppesid 2007. a detsembris, kuulub vaidlusalune kinnisasi, mille omanikuna kanti kostja kinnistusraamatusse 19. veebruaril 2008, kostjale lahusvarana ning seda ei saa ühisvarana jagada. Siiski saab kolleegiumi arvates arvestada abikaasade ühisvara jagamisel asjaolu, et enne 1. juulit 2010 on abikaasade ühisvara arvel kinnisasja parendatud ning nimetatud asjaolu võib anda toona kehtinud PKS § 19 lg 2 p 4 järgi alust kalduda ühisvara jagamisel hageja kasuks abikaasade osade võrdsusest kõrvale.
16.Lisaks kinnisasjale vaidlustas kostja maa- ja ringkonnakohtu otsuse ka sõiduautode jagamise, sh nende väärtuse määramise osas. Hageja palus jätta kummagi abikaasa omandisse ühe sõiduauto vastavalt sellele, kes sõiduautot pärast abielusuhete lõppemist kasutama jäi, ning mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise 1550 eurot. Hageja tõendas sõiduautode väärtust portaali auto24.ee väljavõttega. Kostja oli jagamise viisiga nõus, kuid vaidles vastu sõiduautode väärtusele. Kostja väitel müüs ta sõiduauto 2575 euro eest ning tema hinnangul on sõiduautod sarnase väärtusega. Tõendeid kummagi sõiduauto väärtuse kohta kostja ei esitanud. Eeltoodut arvestades ei ole kohtud kolleegiumi arvates sõiduautode hinda määrates rikkunud menetlusõiguse normi ja tuvastasid õigesti sõidukite hinna hageja esitatud tõendite alusel. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
17.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka kinnisasjal asuvasse elamusse jäänud vallasasjade jagamise viisi ning nende väärtuse määramise üle. Hageja loetles hagiavalduses ühisvarasse kuuluvad asjad, mis jäid kinnisasjal asuvasse elamusse, ning nimetas ka nende väärtuse. Tõendeid hageja nimetatud asjade väärtuse kohta ei esitanud. Kostja nõustus, et nimetatud esemed kuuluvad abikaasade ühisvara hulka, kuid vaidles vastu nende jagamise viisile ning väärtusele. Kuna kumbki pool ei ole kohtumenetluses nimetatud asjade väärtust TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud, nõustus ringkonnakohtus põhjendamatult maakohtu seisukohaga elamusse jäänud vallasasjade väärtuse ja sellest tulenevalt kostjalt välja mõistetud hüvitise suuruse kohta. Seejuures ei ole kohtud põhjendanud, miks tuleb hageja väidetud väärtust eelistada kostja väidetud väärtusele.
18.Ülalmärgitud põhjendustel tuleb ringkonnakohtu otsus kinnisasja ja kinnisasjale jäänud vallasasjade jagamist puudutavas osas tühistada ja asi saata selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Sõiduautode jagamise osas on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon kostjat kassatsiooniastmes
esindanud advokaadibüroole, kes on ühtlasi ka kautsjoni kostja eest tasunud. Lisaks märgib kolleegium, et kostja on tasunud kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjonit ettenähtust rohkem. Kassatsioonkaebusele lisatud maksekorralduselt nähtub, et kostja kaebuselt on tasutud kautsjonit 100 eurot, kuid kolleegiumi arvates tuleb abikaasade ühisvara jagamise asjas tasuda kassatsioonikautsjonit 50 eurot. Kassatsioonkaebuselt tasutakse TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi üldjuhul kautsjonit üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 3000 euro. Mittevaralise nõudega hagi korral tasutakse aga TsMS § 140 lg 2 teise lause järgi kautsjonit 50 eurot. Kuna TsMS § 132 lg 4 p 5 järgi loetakse ühisvara jagamise nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks, tuleb kolleegiumi arvates ühisvara jagamise asjas esitatud kassatsioonkaebust pidada mittevaralise nõudega hagiasjas esitatud kaebuseks kassatsioonikautsjoni mõttes. Kui kautsjonit on tasutud ettenähtust rohkem, tagastatakse see TsMS § 149 lg 7 järgi enamtasutud osas. Praeguses asjas tagastab kolleegium tasutud kautsjoni nii kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu kui ka põhjusel, et kautsjonit on tasutud ettenähtust rohkem.
20.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse olulises osas ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb kolleegiumi arvates tühistada ringkonnakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium jätab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi sõltuvalt asja lahendamise tulemusest ringkonnakohtu otsustada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.