Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-145-06 Tartu, 2. märts 2007. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks A. S avaldus eestkoste ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-05-611 A. S määruskaebus Avaldaja A. S (isikukood xxxxxxxxxxx). Puudutatud isik Ülenurme vald. 15. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada M. U A. S määruskaebuselt 2. novembril 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. S tunnistati Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2001. a otsusega teovõimetuks. Eestkoste korraldamine jäeti kohalikule omavalitsusele. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. mai 2001. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kuna A. S põeb vaimuhaigust, on ta alates 28. juunist 2001. a paigutatud hooldekodusse.
2.A. S esitas 30. jaanuaril 2006. a Tartu Maakohtule avalduse, milles taotles tema suhtes eestkoste lõpetamist ning enda vabastamist kinnisest asutusest, s.o Võisiku Hooldekodust. Avaldaja leidis kohtuistungil, et ei vaja eestkostet, sest ta suudab ise oma elu korraldada, ning ta tuleks lubada tagasi elama oma varasemasse elukohta.
3.Eestkostja ülesandeid täitva puudutatud isiku Ülenurme valla esindaja leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Eestkostja leidmine ei ole võimalik, kuna sugulased ei soovi avaldaja eestkostjaks hakata. Väljaspool hooldekodu ei ole võimalik puudutatud isikul oma ülesandeid avaldaja suhtes täita.
4.Psühhiaatriaeksperdi arvamuse kohaselt põeb avaldaja jätkuvalt vaimuhaigust skisofreenia kujul, ta ei ole ohtlik endale ega ümbritsevatele, teda ei ole vaja paigutada ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega hooldusreþiimile. Samas ei suuda avaldaja oma elu iseseisvalt korraldada ja vajab seetõttu pidevat kõrvalist abi. Avaldaja ei suuda oma tegusid juhtida ning ei anna kestvalt endale aru oma tegude tähendusest. Tema käitumine, hoiakud ja arvamused on suurel määral mõjutatud erinevatest luulumõtetest. Ta suudab käsutada raha summas 100�200 krooni, kuid ei tohiks teha olulisi tehinguid.
5.Tartu Maakohus jättis 5. juuni 2006. a määrusega avalduse eestkoste ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamiseks rahuldamata. Määruse kohaselt on asjas korduvalt tehtud ekspertiise ning erinevad eksperdid on andnud ühesuguseid arvamusi avaldaja teovõime piiramise kohta � ta ei suuda oma tegevust juhtida ning ei saa kestvalt aru tegude tähendusest, st ta on faktiliselt piiratud teovõimega. Avaldajale eestkostja määramine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 kohaselt ei ole võimalik, kuna puudub isik, kes oleks nõus eestkostjaks hakkama. Seni täidab eestkostja ülesandeid puudutatud isik. Avaldajal esinevad kõik sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg-s 1 nimetatud hoolekandeasutusse paigutamise alused ning need asjaolud ei ole muutunud. Avaldaja on oma käitumisega ohtlik eelkõige iseendale, kuna ta ei ole võimeline oma elu iseseisvalt korraldama. Pikaajalise haiguse tõttu puudub tal ettekujutus tavapäraste olmeprobleemide lahendamisest väljaspool hoolekandeasutust. Eluaseme muretsemine ja selle majandamine, mõistlik rahakasutus ning kulude planeerimine on tema jaoks lahendamatud küsimused. Samuti ei saa lõpuni välistada tema ohtlikkust isikutele, kelle suhtes tal esineb luulumõtteid ja tundeid. Kaaludes erinevaid hüvesid leidis kohus, et avaldaja paigutamist kinnisesse asutusse ei saa lõpetada.
6.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes määrus tühistada ning tunnistada teda teovõimeliseks, lõpetada tema kinnipidamine hooldekodus ja ennistada ta elama endisesse korterisse. Tartu Maakohus saatis 10. juuli 2006. a määrusega määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtusse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. oktoobri 2006. a määrusega maakohtu määruse osas, millega jäeti rahuldamata avaldaja avaldus eestkoste lõpetamiseks, ning tegi selles osas uue määruse, millega jättis avalduse eestkoste lõpetamiseks läbi vaatamata. Kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise avalduse rahuldamata jätmise osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 476 lg 2 kohaselt algatab kohus seadusega ettenähtud juhul hagita menetluse üksnes selleks õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel. Perekonnaseaduse (PKS) § 103 kohaselt, kui langevad ära eestkoste seadmise eeldused, peab eestkostja esitama kohtule avalduse eestkoste lõpetamiseks. Avalduse võib esitada ka eestkosteasutus. Praegusel juhul on avalduse eestkoste lõpetamiseks esitanud isik, kelle avalduse menetlemiseks puudus kohtul seadusest tulenev alus, mistõttu tuleb avaldus jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ning nende alusel jõudnud põhjendatud järeldusele, et avaldaja suhtes ei ole ära langenud hoolekandeasutusse paigutamise eeldused. Eksperdiarvamused tõendavad, et avaldajal esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Kuigi ekspert I. Laasi arvamuse kohaselt ei ole avaldaja käitumine endale või teistele inimestele ohtlik, ei saa sellest järeldada, et hoolekandeasutusse paigutamata jätmisel ei ole ta ohtlik endale või teistele. Seda, et hoolekandeasutusse paigutamata jätmisel on avaldaja ohtlik endale või teistele, kinnitavad ekspertide arvamused ja psühhiaater L. Väre tõend. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puuduvad võimalused avaldaja elu korraldamiseks
väljaspool hoolekandeasutust. Seega esinevad SHS § 19 lg 1 p-des 1�3 sätestatud eeldused avalduse rahuldamata jätmiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Avaldaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ning ta kinnisest asutusest vabastada.
9.Puudutatud isik Ülenurme vald palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Vaimuhaigus piirab avaldaja võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Eluga toimetulekuks vajab avaldaja ööpäevaringset hooldust. Avaldaja elu korraldamiseks väljaspool hoolekandeasutust puuduvad võimalused. Eestkostja määramine TsÜS § 8 lg 3 järgi ei ole võimalik, kuna puudub isik, kes oleks nõus eestkostjaks hakkama.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
11.TsMS § 475 lg 1 p-de 5 ja 6 järgi on piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine ning isiku paigutamine kinnisesse asutusse hagita asjad. Hagita menetluses toimub ka eestkoste lõpetamine ning isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine. Hagita menetluse algatab kohus TsMS § 476 lg-st 1 tulenevalt omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, et avaldaja ei ole isikuks, kes võib esitada eestkoste lõpetamise avalduse, ei ole põhjendatud. Eestkoste seadmise otsustab kohus PKS § 93 lg 1 järgi eestkosteasutuse või isiku, kelle üle eestkoste seatakse, avalduse alusel. TsMS § 529 lg-st 1 tulenevalt lõpetab kohus eestkoste, kui eestkostja määramise alused on täielikult või osaliselt ära langenud. Eestkoste seadmise eelduste äralangemisel peab eestkostja PKS § 103 kohaselt esitama kohtule avalduse eestkoste lõpetamiseks ja avalduse võib esitada ka eestkosteasutus. Lisaks on eestkoste lõpetamise avalduse esitamise õigus igal juhul ka isikul, kelle üle on eestkoste seatud. See õigus tuleneb lisaks TsMS § 529 lg-le 1 ka TsMS § 476 lgst 1, mille järgi kohus algatab hagita menetluse muu hulgas ka huvitatud isiku avalduse alusel. Eestkoste lõpetamise menetluses on huvitatud isikuks kindlasti isik, kelle üle eestkoste on seatud. Vastupidine seisukoht rikuks eestkostetava põhiseaduslikku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (põhiseaduse § 15).
13.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 4 lg 2 sätestab, et kui isik on tunnistatud kohtuotsusega teovõimetuks, loetakse alates 1. juulist 2002. a, et isik on piiratud teovõimega ja tema üle on seatud eestkoste ning kohtuotsusel on enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 260 lg-s 4 nimetatud tagajärjed. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et eestkostetav saab nõuda eestkoste lõpetamist ka juhul, kui talle ei ole kohtuotsusega eestkostjat määratud ja eestkostet korraldab PKS § 95 lg-st 5 tulenevalt eestkosteasutus.
14.Lähtudes asjaolust, et eestkoste lõpetamise avalduse võib esitada ka eestkostetav (vt käesoleva
otsuse p-d 12�13), leiab kolleegium, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti eestkoste lõpetamise avalduse läbi vaatamata. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas eestkoste lõpetamise avaldus on põhjendatud.
15.Põhiseaduse (PS) § 20 lg 1 sätestab igaühe õiguse vabadusele, mille võib sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ära võtta üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Seda võib muu hulgas teha ka vaimuhaige kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik (PS § 20 lg 2 p 5). TsMS § 533 p-st 1 tulenevalt menetleb kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise hagita menetluses psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahte vastaselt kas psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist. Seega on isiku tema tahte vastaselt kinnisesse asutusse paigutamine TsMS 54. peatükis sätestatud korras vabaduse võtmine PS § 20 tähenduses.
16.Psüühiliselt haige isiku ravi korraldamine on reguleeritud psühhiaatrilise abi seadusega (PsAS). Vastavalt PsAS § 3 lg-le 1 antakse psühhiaatrilist abi eelkõige vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. PsAS § 3 lg 2 järgi antakse piiratud teovõimega isikule psühhiaatrilist abi tema seadusliku esindaja soovil või nõusolekul ja vastavalt PsAS § 3 lg-le 3 on psüühikahäirega isiku ravi ilma tema või seadusliku esindaja nõusolekuta lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Vastavalt PsAS § 11 lg-le 1 võetakse isik tema tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile psühhiaatriahaiglasse ainult juhul, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Eeltoodust tulenevalt ei ole tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamine ilmtingimata vajalik, sest küllaldaseks võib osutuda muu psühhiaatriline abi. Samas võib psühhiaatrilise abi vajadusega kaasneda sageli ka muude sotsiaalteenuste osutamine. Sel juhul tagatakse vastavalt PsAS §-le 9 sotsiaalteenuste kättesaadavus kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega. Vastavalt SHS § 10 ple 6 on sotsiaalteenuseks muu hulgas hooldamine hoolekandeasutuses. Vastavalt SHS § 18 lg 1 p-le 9 on hoolekandeasutuseks ka erihooldekodu vaimuhaigetele ja raskete vaimsete puuetega isikutele elamiseks, nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus.
17.Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise alused on ette nähtud SHS § 19 lg 1 p-des 1-3. Selle sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 19 lg 1 p 1); hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2); varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3). Nimetatud asjaolud peavad esinema üheaegselt. Isiku nõusolekuta paigutamine hoolekandeasutusse on tulenevalt TsMS § 533 käsitatav isiku kinnisesse asutusse paigutamisena, kuna SHS § 19 lg 2 järgi otsustab kohus isiku nõusolekuta hooldamise kohaldamise hoolekandeasutuses isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras, kui SHS-s ei sätestata teisiti. Kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisel lõpetab kohus TsMS § 539 lg-st 1 tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise isiku enda või avaldaja taotlusel või omal algatusel.
18.Kohtud leidsid, et avaldajal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seega esineb SHS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud esimene eeldus, mis annab aluse isiku nõusolekuta paigutamiseks hoolekandeasutusse ja järelikult ka seal hoidmiseks tema tahte vastaselt.
19.Ringkonnakohus on asjas kogutud tõendite põhjal leidnud, et täidetud on ka SHS § 19 lg 1 p-s 2 sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldus, s.t avaldaja on hoolekandeasutusse paigutamise lõpetamise korral ohtlik iseendale või teistele. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus tuvastanud asjaolusid, millest sellise järelduse võiks teha. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on avaldaja ohtlikkus tõendatud ekspert I. Laasi arvamusega (tlk 104), mille kohaselt ei suuda avaldaja iseseisvalt oma elu korraldada ja vajab ööpäevaringsele hooldusele paigutamist. Ekspertide T. Pärlini ja M. Miti arvamuse (tlk 15) järgi vajab avaldaja jätkuvalt eestkostet ja viibimist erihooldekodus. Psühhiaater L. Väre tõendi (tlk 145) kohaselt vajab avaldaja suunamist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele, kuna ta on oma psüühilise seisundi poolest ümbritsevale ohtlik. Asja materjalidest nähtuvalt on psühhiaater L. Väre tuginenud muu hulgas hooldekodu töötaja avaldusele, mille kohaselt avaldaja teda ahistab. Avaldajal on olnud mitmeid konflikte, mis tulenesid tema käitumist mõjutanud luulumõtetest. Sellest järeldas ringkonnakohus, et väljaspool hoolekandeasutust võib avaldaja elu ja tervis sattuda ohtu. Nii PS § 20 lg 2 p 5 kui ka SHS § 19 lg 1 p 2 järgi on isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamise üheks eelduseks asjaolu, et isik on endale või teistele ohtlik. Kuna isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab SHS § 19 lg 1 p 2 kohaldamine seda, et isik võib olla reaalselt ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Asjaolu, et isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda iseenesest, et isik on ohtlik iseendale või teistele. Sotsiaalsete oskuste puudumine võib olla ohtlik, kui isik ei ole võimeline sotsiaalseid oskusi (taas)omandama. Isiku sotsiaalseks integreerimiseks ühiskonda näeb sotsiaalhoolekande seadus ette mitmeid meetmeid, muu hulgas on võimalik kasutada sotsiaalnõustamist (SHS § 11), rehabilitatsiooniteenust (SHS § 111 jj) ja koduteenuseid (SHS § 13). Nimetatud sotsiaalteenuste, samuti vältimatu sotsiaalabi (SHS § 2 lg 1 p 12) ja muu abi andmise korraldamine on SHS § 8 p 2 kohaselt kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei oleks võimalik muul viisil kui hoolekandeasutusse paigutamisega vältida isiku ohtlikkust endale või teistele. Eksperdid on andnud küll arvamuse, et avaldaja ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, kuid kohtumäärusest ei nähtu, miks ei ole muud abinõud, mida seaduse järgi kohalik omavalitsus kohaldada saaks, piisavad.
20.Ringkonnakohus leidis, et kuna puuduvad võimalused avaldaja elu korraldamiseks väljaspool hoolekandeasutust, siis puudub ka SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud kolmas eeldus avalduse rahuldamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes põhjendamata, millest ta järeldab, et puuduvad võimalused avaldaja elu korraldamiseks väljaspool hooldekodu nii, et avaldaja ei oleks ohtlik endale
ega teistele. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik avaldaja suhtes kasutada eespool (p-s 19) loetletud sotsiaalteenuseid ja/või vältimatut sotsiaalabi. Puudutatud isiku esindaja on ringkonnakohtu istungil selgitanud, et avaldaja elas varem kohalikult omavalitsuselt saadud korteris, milles aga praegu ühtegi vaba tuba ei ole (tlk 170). Kolleegium leiab, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ei saa põhjendada majanduslike vahendite ebapiisavusega, nt asjaoluga, et isikule ei ole võimalik leida eluruumi. Tulenevalt SHS § 14 lg-test 1 ja 2 on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu elamuseaduse § 8 p 2 alusel. Isikuid, kellel on raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab valla- või linnavalitsus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel. Kolleegiumi arvates eeldab SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu.
21.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas esinevad SHS § 19 sätestatud eeldused, s.o kas avaldaja on endale või teistele ohtlik ning vajab seetõttu jätkuvalt erihooldekodus kui kinnises asutuses hoidmist. Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas avaldajal on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, mis väldiksid tema erihooldekodus hoidmist (vt p-d 17�19).
22.Lisaks märgib kolleegium, et kohus määrab tulenevalt TsMS § 520 lg-st 1 eestkoste seadmise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, ning TsMS § 535 lg-st 1 kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik. Kolleegium leiab, et kui isiku vaimne seisund ei võimalda tal endal oma huvisid kaitsta ja talle ei ole määratud eestkostjat või tal ei ole esindajat ning isiku huvid võivad seetõttu jääda kaitseta, peab kohus määrama piiratud teovõimega isikule esindaja ka eestkoste lõpetamise ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise menetluses. Tulenevalt TsMS § 219 lg-st 5 määrab kohus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku esindajaks riigi õigusabi seaduses sätestatud korras advokaadi ilma täiendavalt riigi õigusabi saamise eeldusi kontrollimata. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.