Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-151-16 Tartu, 13. veebruar 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Viljandi Vallavalitsuse avaldus J. H kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-13848 J. H määruskaebus Avaldaja Viljandi Vallavalitsus, esindaja vallasekretär Reet Pramann Puudutatud isik J. H, esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe 23. jaanuar 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-13848 ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ vandeadvokaadi Argo Küünemäe tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viljandi Vallavalitsus (avaldaja) esitas 9. mail 2016 Harju Maakohtule avalduse J. H (puudutatud isik) kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaja pikendamiseks. Avalduse järgi on Harju Maakohus pikendanud 12. mai 2015. a määrusega puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega 12. maini 2016, kuid psühhiaater Kai Konsapi 8. märtsi 2016. a tõendist selgub, et puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole stabiilne. Seega vajab puudutatud isik regulaarset ravi, ööpäevaringset juhendamist ja suunamist ning kinnises asutuses viibimine on jätkuvalt vajalik.
2.Puudutatud isiku enda sõnul saab ta hakkama, tal ei ole probleeme ning ta ei soovi enam alkoholi tarvitada. Puudutatud isiku esindaja palus jätta avalduse rahuldamata.
3.Harju Maakohus kohaldas 11. mail 2016 avaldaja taotlusel esialgset õiguskaitset ja pikendas puudutatud isiku ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega
asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kuid mitte kauem kui 20. juunini 2016.
4.Harju Maakohus jättis 20. juuni 2016. a määrusega avalduse rahuldamata. Riigi õigusabi tasu ja kulud ning kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tasu jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruse põhjenduste järgi veendus maakohus nii vahetu mulje põhjal kui ka puudutatud isiku tervislikku seisundit iseloomustavaid tõendeid uurides, et täidetud ei ole kõik sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 loetletud tingimused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Ei ole alust arvata, et puudutatud isik võiks olla kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral praegu või lähemas tulevikus ohtlik endale või teistele. Tõendatud ei ole tema pigem kindlat ohtlikkust lähitulevikus, see on esile toodud vaid üldiselt lähimineviku sündmustele tuginedes isiku
22.veebruari 2016. a iseloomustuses ja 8. märtsi 2016. a arstitõendis. Tegevusjuhendaja leidis, et puudutatud isik ei ole olnud viimastel aastatel agressiivne, saab eneseteenindusega hakkama, teeb pisitehinguid ja järgib raviplaani. Samuti ei toeta avalduse rahuldamist puudutatud isikule määratud esindaja. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isikul esineb psüühikahäire, ei ole aluseks tema paigutamiseks kinnisesse asutusse.
5.Avaldaja palus määruskaebuses puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada. Puudutatud isik (esindaja kaudu) palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Samuti jättis maakohus 30. juuni 2016. a määrusega rahuldamata avaldaja taotluse paigutada puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse lõpliku kohtulahendi tegemiseni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. juuli 2016. a määrusega määruskaebuse ning tühistas maakohtu määruse ja pikendas puudutatud isiku ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega 12. maini 2017. Riigi õigusabi kulud ja tasu jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamine on õigustatud. Maakohtu määruses toodud järeldused ei ole kooskõlas asjas kogutud materjalidega: puudutatud isikul on kroonilise kuluga psüühikahäire, paranoidne skisofreenia, ning psüühilisest seisundist tulenevalt võib ta käituda ettearvamatult ja agressiivselt, olles ohtlik nii endale kui ka teistele. Puudutatud isiku tervislikku seisundit iseloomustavatest tõenditest nähtuvalt ei tule isik väljaspool kinnist asutust toime, sest ravita jäämisel võib tema käitumine muutuda ohtlikuks nii endale kui ka teistele. Isik on jätkuvalt ebastabiilne ja tema psüühiline seisund ei ole muutunud selliselt, et kinnitada maakohtu järeldust, et isik ei vaja enam järelevalvet ja regulaarset ravi. Psühhiaatri tõendist nähtub, et puudutatud isik võtab ravimeid üksnes siis, kui seda kontrollida, ise ta ravivajadusest aru ei saa ja peab end terveks. Eksperdiarvamuse järgi lõpetaks puudutatud isik suure
tõenäosusega järelevalveta olles ravimite võtmise, tema psüühiline seisund halveneks oluliselt ja kasvaks tema ühiskonnaohtlikkus. Isikul puudub siiani arusaam ja kriitiline hoiak oma üliraske inkrimineeriva teo kohta ning ta vajab psüühika- ja käitumishäirete ja kognitiivse defitsiidi tõttu pidevat psühhiaatrilist ravi. See ei võimalda tal iseseisvalt toime tulla. Kuna puudutatud isik on ravi katkemise korral ohtlik iseendale ja teistele ning muu psühhiaatrilise abi andmine ei ole tema psüühilise seisundi tõttu võimalik, on täidetud kõik tingimused tema kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Puudutatud isik (esindaja kaudu) palub määruskaebuses Riigikohtule tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta muutmata maakohtu määrus. Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus tuvastanud eeldusi puudutatud isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et puudutatud isik on ohtlik iseendale või teistele. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isikul esineb psüühikahäire või ta on varem õigusvastaselt käitunud, ei anna kinnisesse asutusse paigutamiseks alust. Riik ei saa ega tohi isikut kinnisesse asutusse paigutada üksnes selleks, et ravimite manustamist kontrollida. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele isikutele võimalik vältida muul viisil.
8.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.
9.Puudutatud isiku esindaja palub määrata kindlaks osutatud riigi õigusabi eest tasu 72 eurot (sh käibemaks).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Kolleegium juhib esmalt tähelepanu, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, viidates kinnisesse asutusse paigutamise eeldustena varem kehtinud SHS §-le 19, mis on praeguseks kehtetuks tunnistatud. 2016. aasta 1. jaanuaril jõustus uus SHS, kus isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise eelduseid reguleerib SHS § 105.
12.SHS § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: ·
isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (p 1);
·
hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik (p 2);
·
varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik (p 3).
Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik eeltoodud asjaolud. Isiku võib tema nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates ning hooldamise tähtaega võib pikendada aasta kaupa, kui eeldused ei ole ära langenud (SHS § 105 lg 5) (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 11).
13.Käesolevas asjas ei vaielda, et puudutatud isikul on tuvastatud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks aga ainuüksi sellest ei piisa. Tuleb tuvastada, et täidetud on ka SHS § 105 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et puudutatud isik on ohtlik iseendale või teistele, kuna isikul puudub haiguskriitika, mistõttu ta iseseisvalt ravi ei jätkaks. Samuti puudub tal ringkonnakohtu arvates seni kriitiline hoiak oma üliraske inkrimineeriva teo suhtes. Veel leidis ringkonnakohus, et puudutatud isikul ei ole häirest tulenevalt võimalik iseseisva eluga toime tulla. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis puudutatud isiku ohtlikkuse hindamise aluseks olevad konkreetsed asjaolud tuvastamata ja lahendi selles osas põhjendamata (TsMS § 442 lg 8, § 463 lg 2).
14.Asjaolu, et isik ei tule enda elu korraldamisega iseseisvalt toime ning ei võtaks ravimeid, mistõttu ta võib muutuda ebastabiilseks, ei ole ainuüksi piisav, et lugeda isiku ohtlikkus iseendale või teistele tuvastatuks (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p-d 14, 16). Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kuna kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab paigutamine, et isik võib olla tegelikult ohtlik endale või teistele. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning tuvastada tuleb ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-183-07, p 13; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14).
15.Ringkonnakohus tõi välja, et isikul puudub seni arusaam ja kriitiline hoiak enda üliraske inkrimineeriva teo sooritamise suhtes, kuid ei põhjendanud, miks see asjaolu näitab, et isik on endale või teistele ohtlik, esmajoones kas ja mis põhjusel võiks arvata sellise teo kordumist. Riigikohus on leidnud, et isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks üldse vahepeal toimunut ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist (vt Riigikohtu
30.aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 16). Olukorras, mil avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause). Asjas kogutud tõendeid tuleb ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja
täiendavalt põhjendada.
16.Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusega SHS § 105 lg 1 p 3 mõttes. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus tähendab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Isiku nõusolekuta tema erihooldusteenusele paigutamisele lisaks on SHS-s loetletud hulk teisi meetmeid (nt majutamine, abistamine, toetamine, nõustamine), mille kohaldamist tuleb erihooldusteenusele paigutamise kõrval kaaluda. Sealjuures jääb kolleegium varem väljendatud seisukoha juurde, et väär on seisukoht, et isiku suhtes saab kohaldada üksnes kas täielikku järelevalvet või ei saa tema suhtes üldse mingit järelevalvet rakendada. Näiteks on TsMS §-s 540 ettenähtud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 17).
17.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eeltoodust lähtudes hindama, kas esinevad kõik SHS §-s 105 sätestatud eeldused: sh kas puudutatud isik on endale või teistele ohtlik ja vajab seetõttu jätkuvalt kinnises asutuses hoidmist taotletud viisil ning kas puudutatud isikul on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, mis väldiksid tema erihooldekodus hoidmise tähtaja pikendamist.
18.Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
19.Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 72 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23. Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.