Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Tallinna linna avaldus H.R kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-49509
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.R määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu) Puudutatud isik H.R, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
8. aprill 2013. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-49509 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks H.R Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti.
4.Saata määrus p 3 osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 28. augustil 2012 Harju Maakohtule avalduse pikendada H.R (puudutatud isik) kinnisesse asutusse (erihooldekodu) ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta võrra. Menetluskulud palus avaldaja jätta riigi kanda. Avalduse kohaselt on puudutatud isik viibinud psüühiliste probleemide tõttu haiglaravil üle 60 korra, esimest korda 10-aastasena. Puudutatud isikut süüdistati 1981. a-l tapmises, kuid ta tunnistati süüdimatuks ja saadeti sundravile, kus ta viibis kuni 1989. a-ni. Uuesti saadeti puudutatud isik sundravile Tallinna Linnakohtu 19. septembri 2001. a määruse alusel. Pärast sundravi lõppemist paigutati puudutatud isik 7. juunil 2004 hoolekandeasutusse, kuid ta lahkus sealt 27. oktoobril 2004.
Uuesti paigutati puudutatud isik hoolekandeasutusse mais 2005, kuid ta lahkus sealt 13. juunil 2005. Väljaspool hoolekandeasutust elas puudutatud isik asotsiaalselt – kerjas, tarbis alkoholi ja ööbis avalikes kohtades. Vajaliku hooldusteenuseta muutus tema käitumine ohtlikuks ja vägivaldseks, nt nõudis ta pangakontori töötajatelt raha, lõhkus aknaid, karjus ja märatses. 7. aprillist kuni
1.juunini 2006 viibis puudutatud isik psühhiaatrilisel sundravil kohtumääruse alusel. 30. augustil 2006 toimetati puudutatud isik iseenda põhjustatud põletushaavadega haiglasse. Seejärel paigutati ta hoolekandeasutusse, kust ta lahkus 20. detsembril 2006. Pärast hooldekodust lahkumist jätkas puudutatud isik asotsiaalset eluviisi – kerjas, tarbis alkoholi ja narkootikume, ööbis avalikes kohtades ja tülitas teisi isikuid. Harju Maakohtu 8. oktoobri 2007. a määrusega seati puudutatud isikule eestkoste kolmeks aastaks ja määrati kuni eestkostja määramiseni eestkostja ülesandeid täitma avaldaja. Sama määrusega paigutati puudutatud isik üheks aastaks kinnisesse asutusse. Erihooldekodu kohtade puudumise tõttu paigutati puudutatud isik ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele Võisiku Hooldekodus, kus ta viibib praeguseni. 12. septembril 2009 lahkus puudutatud isik omavoliliselt hoolekandeasutusest, kuhu ta toimetati tagasi 14. septembril 2009. Harju Maakohus määras
19.novembri 2010. a määrusega puudutatud isikule eeskostja tähtajaga kuni viis aastat. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega on kohus aasta kaupa pikendanud. Viimati tehti seda Harju Maakohtu 3. oktoobri 2011. a määrusega, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendati 25. novembrini 2012. Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja varasemate pikendamiste põhjuseks on olnud asjaolu, et puudutatud isiku tervislik olukord on toetusravi tõttu stabiilne, kuid tema vaimses seisundis ei ole muutusi, mis lubaksid tal püsivalt paremini juhtida oma käitumist, hinnata oma tegude tagajärgi ja nende ühiskonnaohtlikkust ning mõju oma tervisele. Raviga puudutatud isiku psühhoos enamasti taandub, kuid tugevdatud järelevalve puudumisel ta iseseisvalt ravi ei jätka. Kuna varasemad muud abinõud ei ole olnud piisavad, saab puudutatud isiku tervislikku seisundit ja käitumist hoida kontrolli all üksnes tugevdatud järelevalvega ööpäevase hooldusteenuse osutamisega. Puudutatud isikule
23.novembril 2010 koostatud 7. detsembrini 2015 kehtiva rehabilitatsiooniplaani ja psühhiaatriakliiniku 9. detsembri 2010. a hinnangu kohaselt on vaja jätkata ööpäevast tugevdatud järelevalve hooldusteenust. Seda, et tugevdatud järelevalvega on võimalik tagada puudutatud isikule stabiilne ja kontrollitud elukeskkond, kinnitab ka hoolekandeasutuses 31. juulil 2012 koostatud iseloomustus. Arvestades asjaolu, et puudutatud isik on ühiskonnaohtliku ja ennast kahjustava käitumise tõttu viibinud korduvalt sundravil, kus ta on üldjuhul võtnud ettenähtud ravimeid ja allunud hoolekandeasutuse töötajate korraldustele, kuid vabadusse sattudes ei ole kordagi raviplaani täitnud ja tema käitumine muutus samasuguseks nagu enne ravile saatmist, on ebatõenäoline puudutatud isiku rehabiliteerimine ilma tugevdatud järelevalveta. Seega on vaja kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada.
2.Puudutatud isiku esindaja, vandeadvokaat Anti Aasmaa palus jätta avalduse rahuldamata. Kuigi puudutatud isik ei tule iseseisva eluga toime, ei ole teda esindaja arvates vaja hoida kinnises
asutuses. Avaldaja tugineb tähtaja pikendamise avalduses puudutatud isiku elukorraldusele enne kinnisesse astutusse paigutamist. Minevikus toimunud sündmuste alusel ei või isikut kinnises asutuses igavesti hoida. Puudutatud isikult vabaduse võtmine riivab tema põhiõigusi. Seetõttu peab kohus iga aasta kontrollima, kas esinevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise alused. Kui isiku käitumine kinnises asutuses paraneb, ei ole alust tähtaega pikendada, vaid tuleb kaaluda muude abinõude rakendamist, nt n-ö tavalisse hooldekodusse paigutamist. Puudutatud isik ei soovi enam alkoholi tarvitada, soovib ennast vabatahtlikult ravida ning elada hooldekodus. Kuna puudutatud isik ei ole kinnises asutuses olles ohtlik, ei saa minevikusündmuste alusel eeldada, et ta muutuks tavarežiimiga hooldekodus elades ohtlikuks. Kogu kinnises asutuses viibimise ajal on hooldekodu olnud seisukohal, et puudutatud isik ei peaks viibima kinnisel hooldusel. Viimati andis sellise arvamuse 26. juunil 2012 psühhiaater Ljudmilla Väre.
3.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel erinõude korras 3. oktoobril 2012 soovi viibida hooldekodus, kuid mitte kinnises osakonnas. Ta tunnistas oma haigust ja tõdes, et ravimite võtmine teeb talle head ja ta ei kavatse nende võtmisest loobuda, ning mõistis, et alkoholi tarbimine on tervisele kahjulik. Samuti avaldas ta, et soovib käia jalutamas, laulmas ja kirikus, kuid kinnise režiimiga osakonnas pole see võimalik. Ärakuulamisel toetas puudutatud isiku vabasse osakonda üleviimist ka Võisiku Hooldekodu kinnise osakonna juhataja Urmas Reinberg.
4.Harju Maakohus rahuldas 7. novembri 2012. a määrusega avalduse ja pikendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel hooldamist ühe aasta võrra, s.o kuni 7. novembrini 2013. Maakohtu määruse järgi kuulub see täitmisele alates avaldajale kättetoimetamisest. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohtu määruse järgi on puudutatud isiku vaimne seisund kohtu määratud ekspertiisi kohaselt stabiilne, kuid tulenevalt tema senisest elukäigust ja toimetulekust väljaspool ravi- või hoolekandeasutust, ei ole võimalik kasutada tema suhtes muid abinõusid, kui hoolekandeasutusse paigutamist. Väljaspool hoolekandeasutust ei tule puudutatud isik iseseisva elu korraldamisega toime ega viibi pikka aega vabatahtlikult ravil. Kuigi nii puudutatud isik, tema esindaja kui ka hooldekodu psühhiaater on toetanud puudutatud isiku kinnise režiimiga hoolekandeasutusest vabastamist, toetades tema üleviimist vabasse osakonda, ei ole see põhjendatud tema senise elukäigu ja asjaolu tõttu, et siiani ei ole puudutatud isik ühelgi korral vabatahtlikus osakonnas pikalt viibinud. Seda toetab ka eksperdiarvamus. Puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret – püsikujulist paranoidset skisofreeniat –, mis avaldub temal mõtlemise sisulistes ja vormilistes häiretes, kriitikavaeselt kõrgenenud enesehinnangus ja põhjendamatus optimismis enese vaimse ja sotsiaalse võimekuse kohta, inadekvaatses tahte- ja tundeelus. Ekspert on arvamusel, et isik on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral kindlasti ohtlik iseendale, kuid võib olla ohtlik ka teistele. Ekspert jõudis selle järelduseni, hinnates tema senist elukäiku ja toimetulekut väljaspool ravi- või hoolekandeasutust. Puudutatud isik ei ole ravi- või
hoolekandeasutuses vabatahtlikult pikka aega viibinud. Seetõttu vajab ta ööpäevaringse erihoolekandeteenuse jätkamist. Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik kasutada muid abinõusid kui hoolekandeasutusse paigutamist. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise eeldused on täidetud. Usaldusväärne on eksperdi arvamus, et puudutatud isiku vaimne seisund ei ole muutunud, see seisund püsib stabiilsena seetõttu, et puudutatud isik on kontrollitud keskkonnas tarvitanud ravimeid ettenähtud viisil. Vaatamata sellele ei ole puudutatud isikul tekkinud haigusteadvust, tal puudub kriitika oma vaimse seisundi ja sotsiaalsete oskuste suhtes. Seega ei võimalda puudutatud isiku psüühiline seisund tal püsivalt adekvaatselt tajuda ümbritseva ühiskonnaelu toimimist ja iseseisvalt oma elu korraldada ning ta vajab pidevat psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isik on küll avaldanud valmisolekut hooldekodus viibida, kuid varem on ta alati hoolekandeteenuselt lahkunud. Seega on põhjendatud paigutada puudutatud isik ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele kinnisesse hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks. Muude abinõude kasutamine ei ole põhjendatud. 7. detsembrini 2015 kehtiva rehabilitatsiooniplaani järgi on soovitatud paigutada puudutatud isik kinnisesse asutusse, kuna ta ei suuda püsida vabas osakonnas. Kuna puudutatud isik ei suuda toime tulla väljaspool hoolekandeasutust ise sellest aru saamata, võib ta kujutada ohtu eelkõige enesele. Haigusteadvuse puudumine annab alust arvata, et puudutatud isik ei tarvitaks sellisel juhul ka iseseisvalt ravimeid, mis destabiliseeriks tema psüühilist seisundit. Puudutatud isikule pideva kõrvalabi ja järelevalve tagamine ei ole võimalik muul viisil kui tema kinnisesse asutusse paigutamisega, mistõttu ei ole võimalik kasutada tema suhtes muud abinõu, kui pikendada tugevdatud järelevalvega erihoolekandeasutusse paigutamise tähtaega 7. novembrini 2013.
5.Puudutatud isik palus (esindaja vahendusel esitatud) määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätta avaldus rahuldamata. Avaldaja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. detsembri 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse menetlemise kulud jättis ringkonnakohus riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on maakohus täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 5391 ja § 537 lg-s 1 sätestatud nõuded ja määrust nõuetekohaselt põhjendanud. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga, ei korranud ta maakohtu määruse põhjendusi. Maakohus tugines põhjendatult kohtupsühhiaatria eksperdi Siim Kaili arvamusele, põhjendades seejuures, miks ei saa arvestada hoolekandeasutuse psühhiaatri, puudutatud isiku ja tema esindaja seisukohti. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret – püsikujulist paranoidset skisofreeniat. Ekspert on põhjendanud, miks ta leiab, et puudutatud isik on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral ohtlik eeskätt iseendale, kuid võib olla ohtlik ka teistele. Õige ei ole, et kinnisesse astutusse paigutamise tähtaja pikendamisel on lähtutud eelkõige minevikus toimunud sündmustest. Kohus määras puudutatud isiku ohtlikkuse prognoosimiseks
ekspertiisi ja tugines eksperdiarvamusele põhjendatult. Samuti ei ole õige, et kohtumäärusest ega eksperdiarvamusest ei nähtu, miks ei ole piisavad muud abinõud. Ekspert S. Kaili arvamuse kohaselt vastab uuritava tahteelu tase erihoolekandeteenuse tingimustele, kontrollitud keskkonnas ja juhendamisel on ta võimeline korraldama oma elu rahuldavalt. Ekspert on põhjendanud, miks ta leiab, et hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on puudutatud isik ohtlik iseendale ja võib olla ohtlik ka teistele. Eksperdi arvamuse aluseks oli nii puudutatud isiku senine elukäik kui ka tema toimetulek väljaspool ravi- ja hoolekandeasutust. Puudutatud isiku kohta koostatud isiklik rehabilitatsiooniplaan on lubatud tõend, millele maakohus võis tugineda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Puudutatud isik esitas (esindaja vahendusel) määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt tuginesid kohtud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel ekslikult üksnes kohtueksperdi arvamusele ja kohaldasid valesti sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19. Kohtud ei põhjendanud, miks on kohtueksperdi arvamus usaldusväärsem kui hooldekodu psühhiaatri arvamus. Asjas ei vaielda selle üle, et puudutatud isik ei ole kinnises asutuses hooldusel olles ohtlik. Puudutatud isik soovib olla hooldekodus, kuid mitte kinnises osakonnas. Õige ei ole hoida teda kinnises asutuses minevikus toimunud sündmuste tõttu. Kinnises asutuses hoidmine riivab oluliselt isiku vabaduspõhiõigust.
8.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
9.Puudutatud isiku esindaja vandeadvokaat A. Aasmaa esitas 18. märtsil 2013 Riigikohtule taotluse, milles palus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 115 eurot 20 senti. Taotluse järgi koosneb see summa määruskaebuse koostamise ja kohtule edastamise ajakulust, mis on kolm tundi ehk kuus pooltundi. Tasu suurus on taotluse kohaselt 96 eurot (6 * 16 eurot), millele lisandub käibemaks 19 eurot 20 senti.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisele kohaldatakse TsMS § 5391 lg 1 esimese lause järgi kinnisesse asutusse paigutamise kohta sätestatut. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama paigutamise alused on ette nähtud SHS § 19 lg-s 1. Selle sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 19 lg 1 p 1); hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale või
teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2); varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3). Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik nimetatud asjaolud. SHS § 19 lg 5 esimese lause järgi võib isiku tema nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud SHS § 19 lg-s 1 loetletud asjaolud, võib kohus SHS § 19 lg 5 teise lause järgi isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja avalduse alusel pikendada isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta kaupa.
12.Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis ei võimalda tal mh püsivalt adekvaatselt tajuda ümbritseva ühiskonnaelu toimimist ja iseseisvalt oma elu korraldada. Seega leidsid kohtud, et raske psüühikahäire piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seda ei ole puudutatud isik ka vaidlustanud. Järelikult esineb SHS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud esimene eeldus, mis annab aluse paigutada isik tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ja seega ka pikendada tema tahte vastaselt seal hoidmise tähtaega.
13.Kuigi kohtud on leidnud, et täidetud on ka SHS § 19 lg 1 p-s 2 sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise teine eeldus, st puudutatud isik on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise ja seega ka tähtaja pikendamata jätmise korral ohtlik iseendale või teistele, ei ole seda kolleegiumi arvates nõuetekohaselt põhjendatud ega ka sellise hinnangu aluseks olevaid asjaolusid tuvastatud. Kohtud on puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel tuginenud põhiliselt ekspert S. Kaili arvamusele (II kd, tl 72–77), kes leidis, et puudutatud isik on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamata jätmise korral kindlasti ohtlik iseendale ning võib olla ohtlik ka teistele, hinnates puudutatud isiku senist elu ja toimetulekut väljaspool ravi- või hoolekandeasutust, kus puudutatud isik vabatahtlikult pikka aega ei viibi. Milles võib ohtlikkus endale ja teistele väljenduda, ei ole ekspert seejuures põhjendanud. Kõik kirjeldatud sündmused, millele viidatakse eksperdi arvamuses, toimusid enne 2007. aastat (v.a lahkumine hooldekodust 2009), kui isik paigutati Võisiku Hooldekodusse. Toimikus oleva kuni 7. detsembrini 2015 kehtiva rehabilitatsiooniplaani lisas 2 on küll märgitud, et puudutatud isikul on esinenud vaenulikku ja/või ohtlikku, samuti ennastkahjustavat käitumist (II kd, tl 50), kuid ka sellest ei selgu, millal ja mis asjaoludel on puudutatud isik sellisel viisil käitunud. Kohtumäärustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et puudutatud isik oleks olnud Võisiku Hooldekodus viibimise ajal endale või teistele ohtlik.
14.Sisuliselt on kohtud kolleegiumi arvates leidnud, et puudutatud isiku paigutamist kinnisesse asutusse tuleb pikendada, kuna ta on psüühiliselt haige ja vajab ravi, ei tuleks iseseisva elu korraldamisega toime ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks. Seda ei saa kolleegiumi arvates aga lugeda piisavaks tema lugemiseks ohtlikuks iseendale või teistele. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kuna isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse
paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, mh vabaduspõhiõigust (põhiseaduse § 20 lg 1), eeldab SHS § 19 lg 1 p 2 kohaldamine seda, et isik võib olla tegelikult ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline, ka ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13). Asjaolu, et isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel, et ta on ohtlik iseendale või teistele.
15.Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusega. Selliselt ei ole kohtud nõuetekohaselt põhjendanud ka seda, et varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3). Kohtud ei ole nimelt põhjendanud, miks ei ole võimalik puudutatud isiku suhtes kasutada SHS-s loetletud muid sotsiaalteenuseid ja/või vältimatut sotsiaalabi. Samuti ei põhjendatud, miks ei saa arvestada puudutatud isiku erinõude korras ärakuulamisel avaldatut, et ta soovib elada hoolekandeasutuses, aga mitte kinnises osakonnas (II kd, tl 90 jj), ega seda, et puudutatud isiku üleviimist vabasse osakonda toetasid ka hooldekodu osakonnajuhataja ja psühhiaater. Kolleegium on varem väljendanud seisukohta, et SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Isiku toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamiseks ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamiseks näeb SHS § 10 ette mitmeid meetmeid, mh on võimalik kasutada sotsiaalnõustamist (SHS § 11), rehabilitatsiooniteenust (SHS § 111 jj), erihoolekandeteenust (SHS § 1115 jj) ning hooldamist hoolekandeasutuses (SHS § 16). Nimetatud sotsiaalteenuste, samuti vältimatu sotsiaalabi (SHS § 2 lg 1 p 12) ja muu abi andmise korraldamine on SHS § 8 p 2 ja § 9 järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne, kes ei saa isiku riigi kulul kinnisesse asutusse paigutamist õigustada mh kulude kokkuhoidmisega isikule muude sotsiaalteenuste osutamiselt.
16.Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks üldse vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist. Isikut ei saa hoida tahtevastaselt kinnises asutuses igavesti, kui isikut iseloomustavad asjaolud ei anna selleks piisavalt põhjust. Vastasel juhul peaks inimene ainuüksi kunagise teo pärast viibima igavesti kinnises asutuses,
mis oleks aga vastuolus nii sotsiaalhoolekande seaduse kui ka põhiseadusega. Isiku kinnises asutuses hoidmise tähtaja pikendamise põhjenduseks ei saa olla lõputult ainult üks ja sama argument, et isik ei võtaks vastasel juhul tõenäoliselt ravimeid võib midagi negatiivset korda saata. Samuti ei saa iga järgnevat kohtulahendit põhjendada üksnes eelneva kohtulahendiga vabaduse piiramise kohta. Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järgselt toimunut.
17.Ebaõige on kohtulahenditest nähtuv loogika, et isiku suhtes saab kohaldada üksnes kas täielikku järelevalvet või ei saa tema suhtes üldse mingit järelevalvet rakendada. Kolleegium juhib tähelepanu mh TsMS §-s 540 ettenähtud võimalusele peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise.
18.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti hindama, kas esinevad SHS §-s 19 sätestatud eeldused, s.o kas puudutatud isik on endale või teistele ohtlik ning vajab seetõttu jätkuvalt kinnises asutuses hoidmist taotletud viisil ning kas puudutatud isikul on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, mis väldiksid tema erihooldekodus hoidmise tähtaja pikendamist.
19.Kolleegium märgib, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg möödus 25. novembril 2012. Kuna maakohus tunnistas oma määruse TsMS § 541 lg 4 alusel täidetavaks alates kättetoimetamisest avaldajale, viibib puudutatud isik kinnises asutuses siiski õiguslikul alusel. Kui kohtulahend tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku aluse ja puudutatud isikul võib olla õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest.
20.Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda.
21.Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 115 eurot 20 senti tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo välja Eesti Advokatuur. Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.