Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-127-05 Otsuse kuupäev Tartu, 07. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi AS-i MAAG hagi AS-i LAJOS vastu 338 913 krooni 50 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-236/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i MAAG kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 7. november 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-36/05 ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-ile MAAG kassatsioonkaebuselt 1. juunil 2005. a tasutud kautsjon 3389 krooni 10 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS MAAG esitas 10. juulil 2003. a hagi AS-i LAJOS vastu kaubaveol kauba varastamise tõttu tekkinud 338 913 krooni 50 sendi suuruse kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt rööviti 16. aprillil 2002. a Poola Vabariigis kostjale kuuluv veoauto koos haagisega, milles asus hagejale kuuluv kaup. Kauba arve V/02-0009 kohaselt oli kauba maksumus 31 816 eurot, s.o 497 813 krooni 50 senti. Hageja palus 29. aprillil 2002. a kostjal nimetatud suuruses kahju hüvitada, kuid kostja keeldus kahju hüvitamisest, viidates rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (edaspidi CMR) art 17 p-le 2.
5.juunil 2002. a esitas hageja kostjale tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kostja 158 900 krooni suuruse nõude hageja vastu enda kahju hüvitamise nõudega. Sellest tulenevalt jäi kahju hüvitamata summas 338 913 krooni 50 senti. Hageja leiab, et kostjal oli CMR art 17 p 1 järgi täielik vastutus kauba eest. Vastutusest vabanemise aluseid ei esine. Tõendamata on, et auto ja kaup rööviti, et tegemist ei olnud autojuhi hooletuse või lihtsameelsusega või juhtkonna otsusega, millest oleks võidud hoiduda, et ära hoida kauba kaotsiminekut.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et kuna veoauto rööviti, siis kostja vabaneb vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel, sest kaup läks kaotsi asjaolude tõttu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Röövi toimumist tõendavad Eesti Vabariigi konsuli Marika Kõivi ettekanne, Poola Vabariigi politsei õiend ja kohtumeditsiini ekspertiisi otsus. Röövitud auto oli kindlustatud ERGO Kindlustuse AS-is, kuid kindlustusleping koorma kindlustamist ei hõlmanud. Kindlustusandja ega kostja ei pea hagejale kauba rööviga tekitatud kahju hüvitama. Alusetu on hageja väide, et röövkallaletungi puhul, mille käigus tekitati kostja autojuhile kehavigastusi, oli tegemist autojuhi hooletuse või lihtsameelsusega ja et vedaja oleks saanud ära hoida kauba kaotsiminekut.
Kostja ei tunnistanud ka hageja tehtud tasaarvestust.
3.Lääne-Viru Maakohtu 17. oktoobri 2003. a määrusega kaasati kostja taotlusel menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel ERGO Kindlustuse AS. Kolmanda isiku vastuse kohaselt oli kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud vedaja vastutuse kindlustusleping 20. aprillist 2001. a 19. aprillini 2002. a. Kolmas isik leidis, et nimetatud juhtumi puhul oli tegemist asjaoludega, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei olnud võimeline vältima.
4.Lääne-Viru Maakohtu 18. mai 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja kasuks õigusabikulude katteks välja 4602 krooni. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled kahju olemasolu ja kahjusumma suuruse üle ning selle üle, et asja lahendamisel tuleb lähtuda CMR-i sätetest. Kohus leidis, et täidetud on CMR art 1 p-s 1 sätestatud konventsiooni kohaldamise tingimused, mistõttu tuleb asi lahendada CMR art 17 alusel. Kohus leidis, et Poola Vabariigis Eesti Vabariigi esindaja osavõtul vormistatud dokumentide ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et veos rööviti ja kostja kui vedaja võimuses ei olnud sellest hoiduda. Veos ei läinud kaduma vedaja süül. Autojuht peatas veoauto purunenud rehvi vahetamiseks. Autojuhi tegevuses ei ole tuvastatav autojuhi süü - hooletus või ettevaatamatus. Tõendatud ei ole, et autojuht võttis põhjendamatuid riske autoga läbi Poola sõites. Hageja väited Poolas valitsevate ohtude ja seoses sellega kostja kohustuse kohta autojuhte vastavalt juhendada võivad olla õiged ja põhjendatud, kuid sellega ei oleks saanud toimunut välistada. Hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe kauba vedamiseks ainult päevasel ajal, kolonnis ja kindlat teed mööda ja et hageja oleks selliste ohutusnõuete eest lubanud kostjale eraldi tasu maksta. Seega ei ole hageja tõendanud erilisi riske CMR art 17 lg 4 tähenduses. Seega tuleb kostja vastutusest vabastada. Maakohus juhindus otsuse tegemisel ka Riigikohtu 20. märtsi 2003. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-118-03 (RT III 2003, 10, 106), kus kolleegium asus seisukohale, et röövimine võib CMR art 17 p 2 mõttes olla piisavaks asjaoluks, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada, leides, et kohus on vääralt kohaldanud CMR art 17 lg-t 2 ja rikkunud protsessiõiguse norme.
6.Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Viru Ringkonnakohus jättis 4. mai 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata maakohtu otsuse põhjendusi kordamata. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud kohtukulude hüvitamiseks 4012 krooni. Ringkonnakohus leidis, et väide Poola Vabariigi territooriumil valitsevast röövimise ohvriks langemise kõrgendatud riskist ei ole millegagi tõendatud ja asja lahendamisel tuleb lähtuda vedaja sõidust tavaolukorras, s.o kas vedaja täitis oma kohustust mõistliku hoolsusega ning tegi kõik endast
sõltuvalt mõistlikult vajaliku, et kohustus nõuetekohaselt täita. Tsiviilasja materjalide kohaselt asus kostja autojuht pärast 3-päevast sunnitud seisakut SlovakkiaPoola piiril teele umbes kella 13.00 paiku (maakohtu tl-d 119-120), sõites koos teise Eestist pärit autoga. Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 70 kinnitatud "Mootorsõiduki sõidu- ja puhkeaja kestuse ning arvestuse korra" (edaspidi kord) § 6 lg 1 järgi ei tohi sõiduaeg kahe ükskõik millise päevase puhkeaja või päevase puhkeaja ja iganädalase puhkeaja vahel ületada üheksat tundi. Korra § 7 lg 1 järgi peab juht pärast nelja ja poole tunnist sõiduaega tegema vaheaja vähemalt 45 minutiks. Autojuht tegi esimese sõiduvaheaja kella 17.00 paiku ning puhkas ca 1,5 tundi. Teine auto jäi Krakovi kandis maha raha ootama. Autojuhi arvestuste kohaselt pidanuks ta järgmisse puhkekohta tavapärase sõidu korral jõudma ca kell 22.30 (maakohtu tl-d 119-120). Seega pidas vedaja kinni korras ettenähtud sõiduajast. Autojuhi otsust sõita pärast 3-päevast sunnitud seisakut sõiduajana kokku üheksa tundi (vastavalt korra §-dele 6 ja 7) pidas ringkonnakohus mõistlikuks otsuseks, millega autojuht ei võtnud endale põhjendamatuid riske. Ilmselt ei oleks mõistlik olnud pärast 3 päevast seisakut oodata piiril veel näiteks 18 tundi ja alustada sõitu järgmise päeva hommikul kell
7.00.Selline lahendus ei oleks olnud ei vedaja ega kauba tellija huvides, sest kauba sihtkohta toimetamine oleks veelgi hilinenud. Autojuht käitus mõistlikult, kui asus parempoolse esimese rehvi purunemisel seda ise vahetama. Tunnistaja Arvi Parve ütluste ja kostja seadusliku esindaja Tõnu Kruusmaa seletuste kohaselt on rehvivahetus autojuhi tavapärane töö, millega on autojuht kohustatud ise hakkama saama (maakohtu tl-d 114 ja120). Rehvivahetuse teenust pakkuva isiku kutsumine ja ootama jäämine ei oleks ringkonnakohtu arvates välistanud röövimist. Juhul, kui selle teenuse osutaja kohaletulekut tulnuks oodata pikemat aega, kui autojuhil endal ratta vahetuseks aega kulus, ei oleks see röövimise ohvriks langemise riski vähendanud. Seega on täidetud vedaja vastutusest vabanemiseks CMR art 17 lg 2 viimase lauseosa mõlemad tingimused, s.t tegemist on asjaoluga, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Vedaja on täitnud oma kohustust mõistliku hoolsusega ning on teinud kõik endast sõltuva, et kohustust nõuetekohaselt täita. Kostja seadusliku esindaja T. Kruusmaa seletuste kohaselt on autojuhte instrueeritud röövimiste vältimiseks (maakohtu tl.113), mille kohaselt ei tohi peatuda suvalistes kohtades suvaliste märguannete peale. Praegusel juhul oli aga autojuht sunnitud peatuma, sest üldteadaolevalt ei tohi purunenud rehviga edasi sõita. Põhjendamatuks tuleb lugeda apellandi väidet, et kostja pidanuks autojuhte kirjalikult instrueerima Poolas valitsevast röövimise kõrgendatud ohust. Kostja seadusliku esindaja seletuste kohaselt ei erista nad Poolat teistest riikidest, kust läbi tuleb sõita. Kostja auto sõitis Varssavi ümber oleval teel, mida mööda kaubaautod tavaliselt sõidavad. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kui hagejale kauba tellijana oli teada Poola territooriumil
valitsev röövimise ohvriks langemise kõrgendatud risk, võinuks ta vastavas veolepingus määratleda konkreetse ohutu tee, mis välistanuks röövimise riski.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks Kassatsioonkaebuse kohaselt puuduvad käesolevas vaidluses asjaolud, mis annaksid alust CMR art 17 p 2 kohaldamiseks ja kostja vastutusest vabastamiseks. CMR art 17 p 2 kohaldamiseks pidanuks kohus tuvastama, kas vedaja täitis oma kohustust mõistliku hoolsusega ning tegi kõik endast sõltuvalt mõistlikult vajaliku, et kohustust nõuetekohaselt täita. Ringkonnakohus nimetatud asjaolusid tuvastanud ei ole. Igasugune röövimine ei ole CMR art 17 lg 2 mõttes piisavaks asjaoluks, et vabastada vedaja vastutusest. Käesoleval juhul oli ohvriks langemist võimalik vältida ja kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus on jätnud hindamata kostja käitumise tekkinud tagajärgede osas. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud ega ümber lükanud hageja seisukohta, et just kolonnis sõidust loobumine ja öine sõit olid need riskifaktorid, mis soodustasid võimaliku röövi toimumist. Vastutusest vabastamise välistab ka asjaolu, et kostja ei kindlustanud veost varguse ja röövi vastu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks oli autojuhi käitumine mõistlik. Ringkonnakohus on jätnud käsitlemata asjaolu, mis puudutab CMR art 17 lg-st 2 tulenevat tagajärgede vältimise kohustust. Autojuht pidanuks autokummi purunemisel välja kutsuma vastavat teenust osutava isiku, mitte asuma ise pimeduses kummi vahetama. Samuti saanuks autojuht sõita päeval või öösel kolonnis. Autojuhi ütluste kohaselt otsustas ta sõita õhtul kohani, kus enamik eestlasi koos puhkavad, kuhu röövi toimumise paigast jäi poole tunni tee. Seega eelistas autojuht oma huve veose saatja huvidele. Kostja pidanuks kahju vältimiseks sõlmima ka kaubaveost hõlmava kindlustuslepingu. Kostja ei ole teavitanud hagejat sellest, et kindlustuslepingut kauba kohta ei sõlmitud, ega teinud ettepanekut kauba kindlustamiseks. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud asjaolusid, mis puudutasid kaupade kindlustamist tellija poolt ning tellija nõude esitamist kindlustusandja vastu. Kuna kostja ei ole tõendanud, et tal puudusid võimalused kindlustada veost varguse ja röövi vastu või et tellijaga oli kokkulepe selles, et veose kindlustamine ei ole vajalik ja tellija kannab riisikot, puudub alus CMR art 17 lg 2 kohaldamiseks. Kohtu seisukoht, et kohtule ei ole esitatud lepingut, mille kohaselt hageja võinuks nõuda seda, millist teed peab auto sõitma, või seda, et autojuht sõidaks ainult päeval või kolonnis ja kutsuks kummi vahetama eriteenistuse, on vastuolus CMR art 17 p-s 1 sätestatuga, mille kohaselt vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Vedaja on kohustatud teostama veo nõuetekohaselt ja rakendama meetmed võimalike ohtude vältimiseks. Tellija ei pea kohustuse nõuetekohase täitmise eest maksma lisatasu, nagu leidis maakohus ja millega ringkonnakohus nõustus.
Kostja ei ole CMR art 18 kohaselt tõendanud, et esinesid asjaolud, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kohus, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lg-s 1 ja § 231 lg-s 4 sätestatut, ei ole põhjendanud, millel põhineb kohtu järeldus, et kostja kui vedaja võimuses ei olnud veose röövimisest mõistlikke vahendeid kasutades hoiduda, miks pidanuks olema eraldi kokkulepitud ohutusnõuete rakendamine ning miks pidanuks hageja ohutusnõuete rakendamise eest täiendavalt tasuma. Samuti on kohus hinnanud vääralt tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 95 lg-t 1.
9.Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viisil viivitamise eest. Seejuures vastutab vedaja CMR art 3 järgi oma agentide, teenistujate ja kõigi vedu teostavate isikute tegevuse ja tegevusetuse eest nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest, kui nimetatud isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest muu hulgas juhul, kui kahju on tingitud asjaoludest, mida vedaja ei saanud ära hoida ja mille tagajärgi ta ei saanud vältida. Nimetatud asjaolusid peab CMR art 18 lg 1 järgi tõendama vedaja.
12.Riigikohus on 20. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03 (RT III 2003, 10, 106) asunud seisukohale, et CMR artikkel 17 lg 1 mõttes saab kauba kaotsiminekuks lugeda olukorda, mil kaupa ei ole võimalik kaubasaajale üle anda, ja selline olukord võib tekkida kauba röövimise tulemusena. Kolleegium leidis, et vedaja vastutab sõltumata oma süüst ning pidas veose röövimist liikluspolitseinikena esinenud isikute poolt piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes vedaja vastutusest vabastamiseks. Seejuures ei pidanud kolleegium mitte igasugustel asjaoludel toimunud röövi vedaja vastutusest vabanemise aluseks.
13.Ka käesolevas otsuses jääb kolleegium varem väljendatud seisukohale, et vedaja vastutus ei sõltu vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Kauba rööv ei ole iseenesest selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui vedaja, vaatamata rakendatud kõrgendatud hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju tekkimist vältida.
Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus tõlgendanud vääralt CMR art-t 17, kui nõustus maakohtu otsuse põhjendusega, et veos ei läinud kaduma vedaja süül. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei tule selgitada mitte vedaja süü küsimust, vaid seda, kas vedaja käitus kõrgendatud hoolsusega, et kahju tekkimist ära hoida.
14.Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks. Hageja leidis, et kostja oleks saanud kahju tekkimist vältida, kui oleks hoiatanud autojuhti Poolas valitsevatest ohtudest ning nende vältimise võimalustest, poleks loobunud öisel ajal kolonnis sõidust või oleks sõitnud päevasel ajal, oleks kutsunud autokummi purunemisel välja vastavat teenust osutava isiku ning oleks kindlustanud veose varguse ja röövi vastu. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja väiteid ja kostja esitatud tõendeid hindama ning selgitama välja, kas kostja käitus enne röövi toimumist kõrgendatud hoolsust rakendades. Kui kostja käitumine ei vastanud professionaalselt vedajalt oodatavale kõrgendatud hoolsusmastaabile, ei ole alust kostjat CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vabastada. V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.