Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-66-05 Otsuse kuupäev Tartu, 14. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi Aktsiaseltsi SEB Ühisliising (endine ärinimi Ühisliisingu AS) hagi Peep Norki vastu 61 797 krooni 33 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/69/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi SEB Ühisliising kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. mai 2005. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2005. a otsus osas, millega hagi jäeti kostjalt viivise väljamõistmise osas rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Lindorff Eesti Aktsiaseltsile (endine ärinimi CONTANT EESTI AKTSIASELTS) 8. veebruaril 2005. a Aktsiaseltsi SEB Ühisliising kaebuselt tasutud kautsjon 345 (kolmsada nelikümmend viis) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts SEB Ühisliising (endine ärinimi Ühisliisingu AS) esitas Tallinna Linnakohtule
31.jaanuaril 2003. a hagi Peep Norki vastu, milles palus kostjalt välja mõista 82 396 krooni 44 senti liisingulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise katteks. Menetluse käigus vähendas hageja nõuet 61 797 kroonile 33 sendile. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis kostja hageja õiguseellase Põhjaliisingu Aktsiaseltsiga
1.
aprillil 1997. a liisingulepingu, millega kostja kohustus tasuma liisitud sõiduauto Chevrolet Astro eest liisingumakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, lõpetas hageja 4. märtsil 1999. a lepingu ühepoolselt. Kostja on jätnud tasumata lepingujärgsed maksed summas 41 198 krooni 22 senti, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Liisingulepingu p 7 järgi oli ette nähtud tasumata summalt viivise maksmine 0,25% päevas, s.o 90% aastas. Kuigi viivisevõlgnevus ületab seisuga 24. jaanuar 2003. a põhivõlgnevuse, palub hageja viivise kostjalt välja mõista põhivõla ulatuses. Hageja on saanud kostja lepingurikkumisest kahju tasumata rendimaksetest 41 198 krooni 22 senti, inkassoteenuse eest tasumisest 8761 krooni 15 senti ja võlguoleva raha intressi teenimiseks kasutamata jäämisest (12-17% aastas). Kuna kostja tasus 17. oktoobril 2003. a 20 599 krooni 11 senti, vähendas hageja selle võrra menetluses oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista põhivõla 20 599 krooni 11 senti ja viivise 41 198 krooni 22 senti.
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt summas 20 599 krooni 11 senti. Kostja on võlgu maksed 31. detsembri 1998. a, 31. jaanuari 1999. a ja 28. veebruari 1999. a arvete järgi. Selles osas tasus hageja võla kohtumenetluse jooksul. Ülejäänud osas palus kostja jätta hagi rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud võlgnevuse olemasolu perioodil 30. septembrist 1998. a
kuni 30. novembrini 1998. a. Viivisenõue on ebamõistlikult suur ja kostja palus seda oluliselt vähendada. Kostja tagastas auto kohe pärast lepingu lõpetamise teate kättesaamist.
3.Tallinna Linnakohtu 11. juuni 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 30 599 krooni 11 senti, sellest põhivõlana 20 599 krooni 11 senti ja viivisena 10 000 krooni, samuti 3750 krooni riigilõivu katteks. Kohus rahuldas hageja nõude tasumata maksete osas 30. septembrist 1998. a kuni 30. novembrini 1998. a eest summas 20 599 krooni 11 senti, sest kostja ei tõendanud maksete tasumist nimetatud perioodi eest. Viivisenõue on kohtu arvates aga põhjendamatult suur, mistõttu kohus vähendas viivist ja mõistis kostjalt viivisena välja 10 000 krooni. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 mõttes. Hageja väitel tekkis tal kahju pöördumisest inkassoteenust pakkuva äriühingu poole ja ta on ilma jäänud intressidest. Kohtu hinnangul on hageja väited asjakohatud. Liisingulepingu p 1.1 kohaselt on graafikujärgse sissemakse hulka arvestatud muu hulgas ka intressid 15% ulatuses. Hageja kulutused inkassoteenust pakkuvale äriühingule ei saa olla viivisenõude põhjenduseks. Hageja ei tõendanud kostjale võlanõude, sh viivisenõude esitamist pärast võla sissenõutavaks muutumist alates 1. oktoobrist 1998. a. Jättes viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata, ei toiminud hageja heas usus. Vaatamata lepingu p-le 7.2, mille kohaselt hilinemisega tasutud makse puhul kustutatakse eelkõige viivisevõlg ja allesjäävate vahendite arvel maksevõlg, arvestas hageja kostja poolt 17. oktoobril 2003. a tasutud 20 599 krooni 11 senti maksevõla katteks perioodi eest 31. detsember 1998. a kuni 28. veebruar 1999. a. Hagi maksevõla ja viivise saamiseks on esitatud 31. jaanuaril 2003. a, kusjuures viivist on arvestatud kuni hagi esitamiseni.
4.Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus muuta linnakohtu otsust kostjalt väljamõistetud viivise ja kohtukulude osas. Hageja palus kostjalt täiendavalt välja mõista viivisena 31 398 krooni 22 senti ja kohtukuludena 1500 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-le 5 tuginedes ei korranud apellatsioonikohus linnakohtu otsuse põhjendusi. Linnakohus vähendas viivist õigesti põhjendusega, et hageja ei ole kahju olemasolu tõendanud. Kohtul on TsK § 194 lg 1 kohaselt õigus viivist vähendada, kui tasutav viivis on kreeditori kahjuga võrreldes ülemäära suur. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda ja kreeditori tähelepanuväärivat huvi. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu põhjendustega hageja kahju kohta. Hageja kulutused inkassoteenust pakkuvale äriühingule ei saa olla aluseks kostja viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmisele. Ka siis, kui hageja poolt inkassofirmale tasutud raha käsitada hageja kahjuna, on hagetud viivis sellega võrreldes ülemäära suur. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel võiks teha järeldusi hageja muu tähelepanuvääriva huvi rikkumise kohta. Kuigi linnakohus leidis otsuses, et hageja ei toiminud heas usus, kui jättis kostjale viivisenõude mõistliku
aja jooksul esitamata, ei olnud see aluseks viivise vähendamisele, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Sellest tulenevalt ei oma apellatsioonkaebuse väited kostjale viivisenõude esitamata jätmise põhjuste ning hageja toimimise kohta hea usu põhimõttest lähtuvalt viivisenõude lahendamisel tähtsust ja ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks neid väiteid käsitleda.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt vähendas linnakohus viivist, sest leidis, et hageja ei toiminud heas usus, jättes kostjale viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata. Hageja vaidlustas selle seisukoha apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus jättis TsMS § 330 lg-t 6 rikkudes vastamata hageja apellatsioonkaebuse põhjendusele, et viivise vähendamine sellel alusel ei tulene TsK § 194 lg-st 1. Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ei ole õige hageja seisukoht, et kostja kohustuste rikkumine on käsitatav väikelaenu kasutamisena hageja vahendite arvel. Hageja kandis kostja võlgnevuse tõttu kaudset majanduslikku kahju ehk saamata jäänud tulu võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 (või TsK § 222 lg 2) tähenduses, kuna tal jäi saamata kasu, mida ta oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud. Väikelaenu tavaliseks intressiks oli perioodil 1998.-1999. a 12-17% laenujäägilt aastas. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK §-e 193 ja 194, sidudes lepingulise viivise suuruse põhjendamatult hagejale tekitatud otsese varalise kahju (inkassoteenuse kulud) suurusega ja vähendades seeläbi viiviseid. Ehkki hageja tõi välja ka kostja tegevusega talle tekitatud muud liiki kahju (saamata jäänud tulu), ei pööranud kohus sellele tähelepanu. Samuti jättis kohus põhjendamata, millisel seaduslikul alusel ta on sidunud lepingulised viivised võlausaldajale tekitatud kahjuga. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et TsK § 193 lg-ga 2 ei ole vastuolus viivise kokkulepe, mille järgi ületab viivis ilmselt tekkinud kahju. Viivis on oma olemuselt sanktsiooniline ning asjaolusid arvestades võib viivis olla ka ebaproportsionaalselt kõrge. Ringkonnakohus ei vastanud hageja viidetele senise kohtupraktika kohta viiviste väljamõistmise osas ja õiguskindluse säilimise kohta. Hageja viivisenõue oli hagiavalduse esitamise seisuga oluliselt suurem kui 41 198 krooni 22 senti, kuid hageja vähendas seda põhivõlgnevusega samale suurusele. Viivise väljamõistmine põhivõlaga võrdses summas on kooskõlas senise kohtupraktikaga. Õiguskindluse säilimise seisukohalt on tähtis, et kohtud ei kasutaks viivise vähendamise õigust alusetult. Vastasel juhul võib halveneda üldine lepinguliste kohustuste täitmise õiguskultuur. Ringkonnakohus ei saatnud hagejale TsMS § 315 lg-t 1 rikkudes kostja kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele, millega ta ei andnud hagejale võimalust vastata kostja seisukohtadele ja põhjendustele.
7.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud.
8.Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kaebuse põhjenduste juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus TsMS § 363 p-
de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Asja lahendamiseks on olulised järgmised kindlaks tehtud asjaolud: hageja ja kostja sõlmisid 1. aprillil 1997. a liisingulepingu sõiduauto liisimiseks; kostja jättis tasumata lepingujärgsed maksed ajavahemikus 30. septembrist 1998. a kuni
28.veebruarini 1999. a; hageja lõpetas liisingulepingu kostja rikkumise tõttu; hageja palus kohtul välja mõista võlgnetavad lepingujärgsed liisingumaksed (41 198 krooni 22 senti) ja viivise samas ulatuses; kuna kostja tasus menetluses osaliselt põhivõla, vähendas hageja samas ulatuses põhivõlanõuet (20 599 kroonile 11 sendile), jättes muutmata esialgse viivisenõude; kostja ei ole menetluses hageja viivise arvestusele vastu vaielnud, kuid taotles viivise alandamist; kohus mõistis kostjalt välja põhivõla nõutud ulatuses, kuid vähendas viivist 10 000 kroonile.
11.Asja lahendamisel tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 kohaselt kohaldada tsiviilkoodeksit, kuna liisinguleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne 1. juulit 2002. a. See kehtib vaatamata sellele, kas hageja arvestas lepingu järgi viivist ka aja eest pärast 1. juulit 2002. a.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli vaatamata liisingulepingu lõpetamisele ja auto tagastamisele hagejale liisingulepingu järgi võlgu liisingumaksed ja et hageja arvestas maksetelt viivist vastavalt lepingule. Vaieldav on vaid see, kas kohtutel oli õigus mõista hagejale viivis välja nõutud 41 198 krooni 22 sendi asemel 10 000 krooni ulatuses.
13.Viivis on TsK § 191 järgi leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel kohustuse rikkumise juhuks juba eelnevalt kokku leppida sanktsiooni. Leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli liisingulepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,25% päevas (lepingu p 7). Ka ei ole kostja väitnud, et ta rikkumise eest ei vastuta (TsK § 191 lg 3). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ole vaidluse all.
14.Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305). Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvinõude sissenõudmisel ei ole aga siiski piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud
tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108). Seda väljendab ka TsK § 194 lg 1 järgne kohtu võimalus tasumisele kuuluvat leppetrahvi vähendada, kui see on võlausaldaja kahjuga võrreldes ülemäära suur. Sama sätte järgi tuleb leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ning võlausaldaja varalist ja muud tähelepanuväärivat huvi.
15.Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Sellisele seisukohale on Riigikohus asunud näiteks 13. märtsi 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-97 (RT III 1997, 11, 119) ja 16. aprilli 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-01 (RT III 2001, 33, 349).
16.Leppetrahvi alandamine on kolleegiumi arvates kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Sellist seisukohta on Riigikohus väljendanud ka mitmetes otsustes, näiteks
1.novembri 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-99 (RT III 1999, 29, 284) ja 29. märtsi 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-01 (RT III 2001, 12, 130).
17.Kolleegium ei nõustu seega hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei oleks pidanud hageja viivisenõuet talle tekkinud kahjuga võrdlema. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning hageja ei ole seda ka väitnud. Kolleegium märgib aga lisaks, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. See tuleneb nii TsK § 190 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi tagatiseesmärgist kui TsK § 193 lg 2 järgsest võimalusest leppida leppetrahv kokku ka üksnes sanktsioonilisena, s.t sõltumata tegelikust kahjust. Leppetrahvi vähendamisel tuleb TsK § 194 lg 1 järgi arvesse võtta ka võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Sellele on viidatud ka näiteks Riigikohtu 20. jaanuari 1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-98 (RT III 1998, 5, 44). Seega ei õigusta ainuüksi kahju puudumine võlausaldajal alati leppetrahvinõude rahuldamata jätmist. Küll võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kahju puudumine või selle olemasolu leppetrahviga võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, s.t võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.
18.Viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Siiski ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231). Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse
täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu täitmishuvi olemasolu. Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest tulenevalt reeglina välistatud.
19.Kolleegiumi arvates on kohtud viivise vähendamisel eksinud TsK § 194 lg 1 ja TsMS § 91 lg 1 vastu, jagades poolte vahel ebaõigesti tõendamiskoormise. Kohtud on küll TsK § 194 lg 1 järgi võrrelnud viivise suurust võlausaldajale tekkinud kahjuga, kuid lähtunud viivist vähendades sellest, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu seoses kohustuse rikkumisega. Kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg (vt otsuse p 18). Seejuures tuleb lähtuda põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal. Asja uuel läbivaatamisel tuleb eelnevaga arvestada.
20.Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Seega on kõrgema astme kohtul võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinnipidamist.
21.Kolleegiumi arvates on ebaõiged ka kohtute põhjendused viivise alandamise põhjuste kohta. Kohtud ei ole viivise vähendamisel lugenud hageja kahjuks seda, et kostja on hageja arvates kasutanud võlgnetavat raha hageja arvel väikelaenuna. Põhjendusena on kohtud esitanud asjaolu, et liisingulepingujärgse sissemakse hulka olid arvestatud ka intressid 15% ulatuses. Kolleegium sellega ei nõustu. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Hageja väitis sisuliselt, et kui kostja oleks liisingumaksed õigeaegselt tasunud, oleks ta võinud seda raha kasutades teenida intresse, mis olnuks märksa suuremad kostjalt väljamõistetud viivisest. Kolleegiumi arvates on selline arvestus iseenesest põhjendatud ja käsitatav TsK § 222 lg 2 järgse saamata jäänud tulu nõudena. Liisinguintressi suurus ja selle sisaldumine liisingumakses ei oma liisingumakse viivitamisest tuleneva viivise arvestamisel kolleegiumi arvates tähendust, kuna viivist arvestatakse kogu võlgnetavalt summalt (liisingumaksetelt), sh intressilt. Viivise suuruse võrdlemise kohustus näiteks pangaintressidega järeldub ka Riigikohtu 4. oktoobri 1994. a otsusest tsiviilasjas nr
III-2/1-36/94.
22.Kolleegium ei nõustu kohtutega ka selles, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulud ei ole vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Kahjuna mõistetakse TsK § 222 lg 2 järgi ka võlausaldaja tehtud kulutusi. Kui inkassoteenuse kasutamine oli asjaolusid arvestades mõistlik, on sellest tulenevad mõistlikud kulud käsitatavad võlausaldaja kahjuna ning neid kulusid saab võrdlevalt arvestada viivise vähendamisel.
23.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus jättis vastamata tema apellatsioonkaebuse põhjendusele, et viivise vähendamine viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata jätmise tõttu ei tulene TsK § 194 lg-st 1. Kuna ringkonnakohus leidis, et linnakohus ei vähendanud viivist sel põhjusel, ei pidanud ta hageja väidet rohkem käsitlema. Kolleegium märgib aga seejuures, et linnakohtu otsuses välja toodud asjaolusid saab viivise vähendamisel põhimõtteliselt arvestada. Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Kolleegiumi arvates saab seda arvestada ka tekitatud kahju võrdlemisel viivisenõude suurusega, et kaaluda viivise alandamist TsK § 194 järgi.
24.Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium, et eelnimetatud põhimõtted kehtivad üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Erinevalt tsiviilkoodeksi regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik, vaid seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 (RT III 2004, 33, 350)). See peaks kinnitama viivisenõude kompensatsioonilist iseloomu, mida kohtul tuleb arvestada ka viivise vähendamisel põhjusel, et viivis on kokku lepitud seaduses sätestatust suuremas ulatuses. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Majandustehingutest tulenevate viivisenõuete lahendamisel tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. juuni 2000. a direktiiviga nr 2000/35/EÜ äritehingutes hilinenud maksmisega võitlemise kohta. Liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate kahju- ja viivisenõuete hindamisel tuleb arvestada ka VÕS §-ga 367, eriti selle lõikega 3 liisinguandja rahaliste nõuete esitamisel liisinguandjale jääva liisingueseme väärtuse arvessevõtmise kohta.
25.Õige on hageja väide, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole ringkonnakohus edastanud hagejale kostja vastust apellatsioonkaebusele, millega ringkonnakohus rikkus TsMS § 315 lg-s 1 sätestatut. Siiski ei anna ainuüksi see rikkumine alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja ei ole põhjendanud, et vastuse edastamisel olnuks tal võimalik esitada täiendavaid asjaolusid või tõendeid, mis võinuks mõjutada ringkonnakohut otsuse tegemisel, ega esitanud muid põhjendusi, mille järgi tema kohtumenetluses osalemise õigust oleks seeläbi oluliselt piiratud. Sarnasele seisukohale asus Riigikohus apellatsioonkaebuse vastuse edastamata jätmise tagajärgede osas ka 3. detsembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-02 (RT III 2003, 1, 9).
26.Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et hageja palus apellatsioonkaebuses
mõista kostjalt välja viivisena 31 398 krooni 22 senti. Linnakohtus palus hageja kostjalt välja mõista viivisena 41 198 krooni 22 senti, millest kohus mõistis kostjalt välja 10 000 krooni. Seega nõuab hageja ringkonnakohtus viivist 200 krooni võrra rohkem. Samas ei nähtu ei ringkonnakohtu otsusest ega apellatsioonkaebusest, et hageja oleks viivisenõuet vastavalt TsMS § 319 lg-le 2 suurendanud ega esitanud vastavat täiendavat viivisearvestust. P. Jerofejev, V. Kõve, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.