Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-64-05 Otsuse kuupäev Tartu, 13. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve Kohtuasi Eesti Taara Aktsiaseltsi hagi Turukaubanduse Aktsiaseltsi vastu 236 730 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/146/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Taara Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. mai 2005. a Istungil osalenud isikud Poolte esindajaid istungile ei ilmunud. Resolutsioon
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2005. a otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue riiulite väärtuse 15 480 krooni hüvitamiseks.
2.Muus osas Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Eesti Taara Aktsiaseltsile kassatsioon-kaebuselt
20.veebruaril 2005. a tasutud kautsjon 2367 (kaks tuhat kolmsada kuuskümmend seitse) krooni 30 (kolmkümmend) senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Taara Aktsiaselts esitas 28. oktoobril 2003. a Tallinna Linnakohtusse hagi Turukaubanduse Aktsiaseltsi vastu, millega palus kostjalt välja mõista 236 730 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulus Aktsiaseltsile ESPAK (edaspidi: AS ESPAK) kauplus-paviljonihoone asukohaga Tallinnas Turu põik 2 (Keldrimäe 9 / Lastekodu 12), üldpinnaga 250 m2 (edaspidi: paviljon). 1. juulil 1996. a sõlmisid AS ESPAK ja hageja tähtajatu mitteeluruumi rendilepingu, mille alusel anti paviljon hageja kasutusse. Paviljonis asus hageja kauplus. AS-i ESPAK nõusolekul sõlmis hageja 17. märtsil 1999. a rendilepingu Aktsiaseltsiga Faltas (edaspidi: AS Faltas) ja andis paviljoni koos inventariga talle viieks aastaks allrendile.
7.aprillil 1999. a alustas kostja paviljoniga piirneva estakaadi ja trepi hävitamist. 28. augustil 1999. a tõstis kostja paviljoni allesjäänud trepi juurde metallkonteineri mädanenud puuviljadega ja estakaad pillutati üle olmejäätmetega. AS ESPAK ja hageja esitasid politseile eelnevaga seoses avaldused.
31.augustil 1999. a tegi politsei kostjale esildise õigusvastase teo tagajärgede kõrvaldamiseks. Kostja seda ei täitnud ja hageja töötajad puhastasid 6. septembril 1999. a ise estakaadi, trepi ja selle esise.
11.septembril 1999. a lülitas kostja välja paviljoni elektrivoolu, mille taastas samal päeval pärast politsei sekkumist. Pärast seda blokeeris kostja uuesti juurdepääsu paviljonile ja takistusi ei kõrvaldanud ega lubanud seda teha ka hageja töötajal. 15. septembril 1999. a oli paviljoni estakaadile paigutatud oletatav pomm, mille eridemineerijad hävitasid. 15.-16. septembril 1999. a hävitas kostja estakaadi ja trepi lõplikult ning blokeeris kauplusesse sissepääsu kaubaalustega. Alles 29. septembril 1999. a pääses paviljoni ajutise puutrepi kaudu. 9.-10. jaanuarini 2000. a hävitas kostja paviljoni tagumise osa. 17. aprillil 2000. a alustas ta samal kohal kaevetöid, mille tulemusena hävisid täielikult
järelejäänud vundament ja põrand ning kahjustati ka paviljoni esimese osa vundamenti ja tekitati selle kokkuvarisemise oht. Samuti hävitati olemasolevad kommunikatsioonid: veetrass, maa-alune elektriliin ja kanalisatsioon. 3.-10. oktoobrini 2000. a hävitas kostja ka paviljoni järelejäänud esimese osa. Hageja arvates takistas kostja rendilepingu esemeks oleva paviljoni kasutamist 7. aprillist 1999. a
10.oktoobrini 2000. a. Kuna kostja hävitas tahtlikult ja õigusvastaselt vara, lõppes hageja rendileping AS-iga Faltas 10. oktoobril 2000. a vara kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2002. a otsusega tuvastati, et kostja hävitas paviljoni õigusvastaselt ja kostjalt mõisteti paviljoni omaniku AS-i ESPAK kasuks välja hüvitis tekitatud kahju katteks. Kostja käitumise tõttu ei saanud hageja täita AS-iga Faltas sõlmitud rendilepingut ja AS Faltas ei tasunud lepingu alusel hagejale renti 1. maist 1999. a kuni 1. oktoobrini 2000. a. Hageja peab tasuma AS-ile ESPAK rendivõla 103 014 krooni. Hagejal jäi kostja õigusvastase tegevuse tõttu AS-ilt Faltas saamata renditulu 221 250 krooni, samuti jäi hagejale tagastamata inventar väärtusega 15 480 krooni. Hageja palub need summad kostjalt välja mõista. Nõude õiguslikuks aluseks on tsiviilkoodeksi (TsK) § 448.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei pea hagejale hüvitama saamata jäänud renti, kuna hageja rentis ehitist, mis oli püstitatud õigusliku aluseta ja tuli lammutada. Seetõttu ei saanud hageja arvestada pikaajalise rendituluga. Kostja ei vastuta hageja ja AS-i Faltas vahel sõlmitud rendilepingu täitmise eest. Hageja ei tõendanud, et AS Faltas keeldus rendi tasumisest või oleks taotlenud rendilepingu lõpetamist seoses sellega, et vara osutus kasutamiskõlbmatuks asjaolu tõttu, mille eest rentnik ei vastuta. Kui AS Faltas pretensioone ei esitanud, oli ta kohustatud lepingut täitma ja hagejal on õigus nõuda temalt rendilepingu täitmist. Seega ei ole hagejale kahju tekkinud. Samuti on ebaõige hageja esitatud kahjuarvestus, kuna hageja oleks vastavalt rendilepingu lisale 1 pidanud kahjunõudest maha arvama rendi, mis tulnuks tasuda AS-ile ESPAK. Hageja ei esitanud tõendeid, et perioodil, mil AS Faltas ei saanud rendiobjekti väidetavalt kasutada ja renti ei maksnud, jätkas hageja rendi tasumist AS-ile ESPAK. Kostja on hagejale kuulunud inventari tagastanud 11. jaanuaril 2000. a, mille kohta on hageja esindaja andnud allkirja.
3.Tallinna Linnakohus jättis 28. septembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja tegevus paviljoni kasutamiskõlbmatuks muutmisel ja hävitamisel oli õigusvastane. Kostjalt on kohtuotsusega paviljoni omaniku AS-i ESPAK kasuks välja mõistetud hoone hävitamisega põhjustatud varaline kahju. AS-i ESPAK ja hageja vahel sõlmitud mitteeluruumi rendilepingu p 6.1 järgi lõppes leping ajast, mil renditav ruum muutus kasutamiskõlbmatuks. Hageja seletustega on tõendatud, et renditud ruumid muutusid kasutamiskõlbmatuks 1999. aasta aprillis. Seega lõppes rendileping 1999. aasta aprillis. Hageja ja AS-i Faltas vahel sõlmitud rendilepingu p-s 6.1 olid pooled samuti kokku leppinud, et leping lõpeb, kui renditud ruumid on hävinenud või muutunud kasutamiskõlbmatuks. Kuna rendilepingud lõppesid eeltoodu ja rendiseaduse § 17 kohaselt 1999. aasta aprillis, ei ole hagejal
1999. aasta aprillist 2000. aasta oktoobrini saamata jäänud rendina kahju tekkinud ja hageja nõue 221 250 krooni saamiseks tuleb TsK § 448 alusel jätta rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue 15 480 krooni saamiseks seoses kaotsiläinud inventariga, kuna kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja esindaja on vaidlusalused esemed 11. novembril 2000. a allkirja vastu kätte saanud. Kohus ei andnud hinnangut sellele, kas paviljon oli seaduslik või ebaseaduslik ehitis, kuna vaidluses ei ole esitatud vastavasisulist nõuet.
4.Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, millega palus otsust muuta põhjenduste osas. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas kostja vastuapellatsioonkaebuse ja muutis linnakohtu otsust põhjenduste osas. Otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et kostja lõhkus õigusvastaselt AS-ile ESPAK kuulunud õigusliku aluseta püstitatud paviljoni. Paviljon asus kinnistamata maal, mida kasutas maakasutusõiguse alusel kostja. Tallinna Hooneregistri 24. detsembri 1999. a õiendist nähtub, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti teatel on kinnitatud Tallinna Keskturu territooriumi planeering, milles on ettenähtud paviljon likvideerida ja sellele eraldi maakasutust ettenähtud ei ole. Hagejal ei ole õigust nõuda saamata jäänud renditulu, kuna ta rentis AS-ile Faltas ehitist, mis oli püstitatud ilma õigusliku aluseta ja tuli lammutada. Hageja ei saanud paviljoni rentides arvestada kindla rendituluga, kuna paviljoni lammutamine oli ettenähtud enne rendilepingu sõlmimist ning lammutamine pidi aset leidma sõltumata kostja tegevusest. Kahju hüvitamine hagejale saamata jäänud rendina oleks vastuolus kahju hüvitamise põhimõttega, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna hagi alusena käsitles hageja asjaolu, et 1999. aasta aprillist 2000. aasta oktoobrini oli kostja süül täielikult halvatud allrentniku tegevus hoones, kauplus ei saanud lepingule vastavalt töötada ja seetõttu ei maksnud allrentnik ka renti, on linnakohus õigesti tuvastanud, et renditud vara muutus kasutamiskõlbmatuks 1999. aasta aprillis. Kui kostja tegevus ainult häiris kaupluse tööd kuni 2000. aasta oktoobrini, ei ole põhjendatud rendi täielikult tasumata jätmine allrentniku poolt. Kuna hageja lähtub kahju arvestamisel asjaolust, et allrentnik ei pidanud kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu renti tasuma, ja käsitleb kahjuna kogu nimetatud perioodi eest saamata jäänud renditasu, ei ole tähtsust sellel, millisel ajavahemikul tehti kaupluse pidamiseks üksnes takistusi ja millal muutus hoone kasutamiskõlbmatuks. Tõendatud on, et Aktsiaselts Keskturg võttis vastutavale hoiule likvideeritavas müügipaviljonis asunud AS-ile ESPAK kuulunud vara. Akti allkirja vastu üleandmiseks hageja esindajale puudus vajadus. Hageja ei ole põhjendanud, miks vara asemel anti talle üle ainult akt, milles Aktsiaselts
Keskturg tunnistas vara vastutavale hoiule võtmist. J. Parik oli volitatud vastu võtma hageja vara. Tõendatud ei ole, et J. Parikut volitati hageja nimel vastu võtma vara vastutavale hoiule võtmise akti.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidluses oluline, millisel alusel oli ehitis püstitatud ja kas see tuli lammutada, kuna hageja nõuab kostja käitumise tõttu saamata jäänud rendi, mitte ehitise väärtuse hüvitamist. Kui kostja ei oleks õigusvastaselt tekitanud takistusi paviljoni kasutamisel, oleks hageja saanud renti. Väär on kohtu järeldus, et hageja väidete kohaselt muutusid renditud ruumid kasutuskõlbmatuks 1999. aasta aprillis. Hageja esitatud tõendite kohaselt seadis kostja nimetatud perioodil õigusvastaselt takistusi renditud vara kasutamisele. Kohus ei ole põhjendanud, mille alusel jõudis ta järeldusele, et vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, millal tehti takistusi ja millal muutus hoone kasutuskõlbmatuks, kuna hageja lähtus asjaolust, et allrentnik ei pidanud nimetatud perioodi eest renti tasuma. Kohus on tõendeid vääralt hinnanud ja jätnud põhjendamata, kuidas ta jõudis järeldusele, et allkiri vastutavale hoiule võtmise aktil tähendab vara üleandmist, mitte aga akti kättesaamist. Samuti ei vastanud kohus kõigile apellatsioonkaebuse väidetele ega hinnanud kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid, mh AS-i Faltas esindaja esitatud kahjuarvestust. Ringkonnakohus ei saanud tõendeid ümber hinnata, jättes oma järeldused põhjendamata. Vastuapellatsioonkaebuse rahuldamisel on kohus tõendeid vääralt hinnanud ja ekslikult järeldanud, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hoone tuli lammutada. Kohus on ekslikult samastanud omaniku ja rentniku nõuded ning leidnud, et kostja ei vastuta rendilepingu rikkumise eest.
7.Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud ei ole.
8.Kohtuistungile poolte esindajad ei ilmunud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohtu otsus jääb muutmata osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue riiulite väärtuse 15 480 krooni hüvitamiseks. Muus osas tuleb otsus tühistada ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Asja lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmised asjaolud: 1) AS-ile ESPAK kuulus õigusliku aluseta rajatud paviljon kinnistamata maal; 2) hageja ja AS-i ESPAK vahel oli sõlmitud rendileping paviljoni kasutamiseks; 3) hageja ja AS-i Faltas vahel oli sõlmitud allrendileping paviljoni kasutamiseks AS-i Faltas poolt; 4) kostja takistas paviljoni kasutamist ja lammutas paviljoni ajavahemikul 1999. a aprillist kuni 2000. a oktoobrini; 5) kostjalt on kohtuotsusega mõistetud AS-ile ESPAK kui paviljoni omanikule välja paviljoni
hävitamisest tulenev varaline kahju.
11.Hageja arvates on kostja paviljoni kasutamist takistades ja lõpuks paviljoni hävitades pannud toime õigusvastase teo, millega ta tekitas hagejale kahju. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole paviljoni hävitamises süüdi. Pooled vaidlevad selle üle, kas paviljoni hävitamise tõttu tekkis hagejale kahju, mille hüvitamist saab hageja kostjalt nõuda. Hageja näeb oma kahju rendis, mida ta oleks saanud ASiga Faltas sõlmitud paviljoni allrendilepingu järgi 1. maist 1999. a kuni 1. oktoobrini 2000. a, kui kostja ei oleks takistanud paviljoni kasutamist. Ringkonnakohus leidis, et kuna paviljon tuli nagunii lammutada, ei saanud hageja arvestada kindla rendiga. Samuti leidsid kohtud, et kuna paviljon muutus kasutuskõlbmatuks juba 1999. a aprillis, lõppesid siis ka rendilepingud, mistõttu ei saanud hageja rendiga arvestada.
12.Hageja arvates pani kostja õigusvastase teo toime ka hageja riiulite väljaandmisest keeldumisega, millest tekkis samuti hagejale kahju. Tagastamata riiulite osas loeb hageja oma kahjuks riiulite väärtuse. Kohtud leidsid, et kostja valduses olnud riiulid on hagejale tagastatud, s.t kostja ei ole õigusvastaselt keeldunud neid välja andmast, mistõttu ei ole põhjendatud ka kostjalt hüvitise väljamõistmine.
13.Kolleegium leiab, et kohtud ei ole hageja nõuet saamata jäänud tulu osas õigesti kvalifitseerinud, lugedes hageja nõude vaid TsK § 448 lg 1 järgseks nõudeks lepinguväliselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Paviljon kuulus AS-ile ESPAK, kes oli selle rentinud hagejale. Hageja oli selle omakorda andnud allrendile AS-ile Faltas. Seega oli AS ESPAK paviljoni omanik ja ühtlasi asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 2 järgi kaudne valdaja. Hageja oli samuti paviljoni kaudne valdaja ning AS Faltas selle otsene valdaja. Kahjustades valduse esemeks olevat asja või seda hävitades, rikutakse ühtlasi asja valdaja valdust. Valduse rikkumine on AÕS § 40 lg 3 järgi esmajoones valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel. Valdajal on AÕS § 44 lg 1 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) järgi õigus nõuda ka valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. See õigus on valdajal kõrvuti omanikuga. Kahju hüvitamise õigus on AÕS § 47 lg 1 järgi ka kaudsel valdajal. Asjaõigusseaduse nimetatud sätete puhul on tegemist erinormidega TsK § 448 suhtes, mis täpsustavad valduse kui õigushüve deliktilist kaitset. Hageja nõue on sisuliselt suunatud temale kui paviljoni kaudsele valdajale valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Hageja nõude rahuldamise eeldusena peab olema tuvastatud, et kostja on rikkunud hageja valdust (s.t käitunud õigusvastaselt ja süüliselt), kahju olemasolu hagejal ja selle põhjustamine just valduse rikkumise tagajärjel. Tõendamiskoormis on seejuures hagejal, v.a kostja süü osas (TsK § 448 lg 2).
14.Kohtud on tuvastanud, et kostja takistas paviljoni kasutamist ja hävitas selle õigusvastaselt. Sellise käitumisega rikkus kostja lisaks omaniku õigustele ka hageja kui valdaja õigusi. Kostja tegevust saab seega lugeda hageja kui valdaja valduse rikkumiseks AÕS § 40 lg 3 järgi.
15.Üks ja sama õigusvastane tegu võib kahjustada erinevate isikute õigushüvesid, mida kõike ei saa paratamatult hüvitada. Vastasel juhul ei oleks rikkuja jaoks tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Seetõttu ei saa asja hävitamise või kahjustamise korral reeglina olla hüvitatav nn puhtmajanduslik kahju. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid
eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Asjade hävitamisel ja kahjustamisel on kaitstavaks huviks esmajoones asja omaniku huvi asja taastamise vastu, st asja terviklikkus, mitte niivõrd selle väärtus. Seega tuleb omanikule hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja taastamine on võimalik ja lubatud (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-9102 (RT III 2002, 24, 277)). Muu kahju hüvitamine tuleb asja hävitamisel või kahjustamisel kõne alla vaid siis, kui see tuleneb kahju hüvitamise õigust andva normi kaitse-eesmärgist. Valdajal on selline kahju hüvitamise õigus AÕS § 44 lg 1 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) järgi. Valdaja huvi ei ole omaniku huviga samastatav ega saa ulatuda asja taastamisele. Valdaja huviks on saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse, väärtus. Kui õigusvastase teoga seisati valdaja ettevõte või häiriti selle tööd, tuleb hüvitada ka sellest tekkinud kahju.
16.Hageja valduse rikkumine võib seisneda selles, et kostja tegevuse tulemusena esialgu piirati võimalusi paviljoni vallata ja kasutada ning lõpuks muudeti see võimatuks. Hüvitada saab seega esmajoones asja valdusest tulenenud kasutuseeliseid, millest hageja kostja õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Kasutuseelised olid hõlmatud kasu mõistega AÕS § 23 lg 1 tähenduses. Siiski on ebaõige lugeda hageja kahjuks automaatselt allrendilepingust saamata jäänud tulu kui olemuselt puhtmajanduslik kahju. Lähtuda tuleb hagejal olnud valduse ja kasutusõiguse harilikust väärtusest. Selle arvestamisel võib lähtekohaks olla ka kasu, mida asja kasutaja oleks võinud saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. Hageja nõude puhul tähendaks see, et tema võimalikust saamata rendi arvestusest tuleks näiteks sama perioodi eest maha arvata kulud, mis ta ise asja majandamisel oleks pidanud tegema, mh omanikule makstav rent.
17.Kohtud on asja lahendades sidunud hageja kahjunõude rahuldamise ebaõigesti AS-iga Faltas sõlmitud rendilepingu kehtivusega ajavahemikul, mille eest hageja saamata jäänud rendi hüvitamist nõuab. Kohtute arvates ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist aja eest pärast lepingu lõppemist. Kuna kohtute arvates lõppes hageja rendileping AS-iga Faltas juba 1999. a aprillis, ei tekkinud hagejal kohtuotsuste järgi kahju hüvitamise nõuet. Seejuures on kohtud jätnud tähelepanuta asjaolu, et lepingu lõppemise põhjusena välja toodud paviljoni kasutamisvõimaluste piiramine ja paviljoni kasutuskõlbmatuks muutumine oli põhjustatud just kostja õigusvastasest tegevusest. Seega põhjendasid kohtud hageja nõude rahuldamata jätmist sisuliselt kostja õigusvastase käitumisega. Just see oli aga hageja kahjunõude esitamise aluseks. Rikkudes õigusvastaselt hageja kasutusõigust, tuleb hüvitada kasutusõiguse väärtus, mis hagejal oleks olnud kostja rikkumisteta. Seejuures tuleb tähelepanuta jätta, kas ja millal rendileping vara kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu lõppes. Hüvitise määramisel tuleb lähtuda hüpoteetilisest olukorrast, kus hageja oleks olnud, kui kostja ei oleks paviljoni kasutamist kitsendanud ja lõpuks paviljoni hävitanud. Seega ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kas rendileping lõppes vara kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu 1999. a aprillis või 2000. a oktoobris, kuna see toimus kostja õigusvastase tegevuse tulemusena. Lisaks ei ole kohtud põhjendanud, miks loeti hageja ja AS-i Faltas vaheline rendileping lõppenuks 1999. a aprillis. Hageja rendileandjana seda ei väitnud, nagu seda ei ole teinud ka teine lepingupool AS Faltas. Samuti ei ole
sellist väidet kohtuotsuste järgi esitanud menetluses kostja.
18.Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kuna paviljon tuli nagunii lammutada, ei saanud hageja arvestada kindla rendiga. Ka õigusliku aluseta rajatud ehitise hävitamisega tekitatud kahju tuleb üldjuhul hüvitada. Kohtud ei ole tuvastanud, et paviljon oleks kostja õigusvastase tegevuseta eeldatavasti lammutatud selle ajavahemiku kestel, mille eest hageja kahju hüvitamist nõuab. Ei ole tuvastatud kostjale ega muule isikule ettekirjutuse tegemist paviljoni lammutamiseks ega algatatud vastavat menetlust lammutamise korraldamiseks planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 61 järgi. Lisaks võis ka õigusliku aluseta rajatud ehitise põhimõtteliselt seadustada, kui sellele anda kasutusluba asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 ning PES § 70 järgi. Sellisele järeldusele jõudis Riigikohus ka oma 23. mai 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198), milles on käsitletud ka õigusliku aluseta rajatud ehitise lammutamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Kui ehitise lammutamine oli ette nähtud detailplaneeringuga, tuleb arvestada ka, et seda oli võimalik vaidlustada ja taotleda ka selle ümbervaatamist planeerimis- ja ehitusseaduse alusel. Eeldatava lammutamiseni võis hageja kolleegiumi arvates aga kasutamisega arvestada, kui see rendilepingu järgi varem lõppema ei pidanud.
19.Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega selgitada hageja valduse ja kasutusõiguse (kasutuseelise) väärtus. Arvestada tuleb seejuures paviljoni kasutustingimusi, kasutuse tähtaega (rendilepingute kestust ja lõpetamise võimalusi) ja kasutuse eest omanikule makstavat tasu ning muid kasutamisega seotud kulutusi. Samuti tuleb arvestada hagi piiridega, s.t valduse ja kasutusõiguse väärtuse määramisel arvestada selle eeldatavat kestust hageja väidetu järgi. Paviljoni tegutsemise takistamisel kostja poolt tuleb hinnata, millises ulatuses kasutusõigust kitsendati ja kuidas see kasutusõiguse väärtust vaidlusalusel ajavahemikul mõjutas. Paviljoni lammutamisvõimalust tuleb arvestada valduse ja kasutusõiguse väärtuse määramisel üksnes juhul, kui lammutamine pidanuks eeldatavasti toimuma hageja väidetud ajavahemiku kestel, mille alusel ta oma kahju arvestas.
20.Kolleegium märgib, et eeltoodud põhimõtted on valduse rikkumisel üldiselt kohaldatavad ka kehtiva õiguse järgi. Nimelt ei kaitsta võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi deliktiõiguslikult vara tervikuna, vaid esmajoones konkreetseid varalisi hüvesid. Kuigi AÕS § 44 lg-s 1 kehtivas sõnastuses enam kahju hüvitamise nõude alust ei sisaldu, on valdus ka kehtiva õiguse järgi deliktiõiguslikult kaitstud õigushüve VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.
21.Kohtud on tuvastanud, et hageja on kostjalt kätte saanud viimase valduses olnud riiulid ja jätnud hageja nõude riiulite väärtuse hüvitamiseks rahuldamata. Seejuures ei ole kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt protsessinorme. Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3 järgi tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsus riiulite väärtuse hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas muutmata. L. Laarmaa, P. Jerofejev, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.