Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-35-05 Otsuse kuupäev Tartu, 21. aprill 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa Kohtuasi OÜ Transfer Grupp (pankrotis) hagi OÜ BitBoard vastu 75 835 krooni 64 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-305/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ BitBoard kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 28. märts 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2004. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le BitBoard kassatsioonkaebuselt
11.detsembril 2004. a tasutud kautsjon 760 (seitsesada kuuskümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.4. detsembril 2003. a esitas OÜ Transfer Grupp (pankrotis) Jõgeva Maakohtule hagi OÜ BitBoard vastu, paludes kostjalt välja mõista 75 835 krooni 64 senti.
2.Hagiavalduse kohaselt võttis OÜ BitBoard 7. juuni 2002. a rendilepingu järgi OÜ-lt Ellis rendile ruumid üldpinnaga 68 m2. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma renti 6500 krooni kuus ja see tuli tasuda OÜ-le Ellis 3. kuupäevaks eelneva kuu eest esitatud arve alusel. Lepingu järgi kohustus kostja tasuma kasutatud kommunaalteenuste eest arvesti näitude alusel ja vastavalt kehtivatele tariifidele. Rendileandja OÜ Ellis ja hageja OÜ Transfer Grupp (pankrotis) sõlmisid 24. septembril 2003. a nõude loovutamise lepingu. Selle lepinguga omandas hageja OÜ-lt Ellis 7. juuni 2002. a rendilepingust tulenevad kõik nõudeõigused kostja vastu. Arvete järgi pole kostja tasunud 6848 krooni, 6500 krooni ja 22 401 krooni 65 sendi suurusi summasid. Nendega on kaetud rent 2002. aasta oktoober-detsember, 2003. aasta jaanuar-veebruar ja kommunaalkulud. Kostja jättis tähelepanuta hageja 1. oktoobril 2003. a saadetud teatise võlgnevuse tasumiseks. Lepingu järgi on kostja kohustatud rendi tasumisega viivitamise eest maksma viivist 0,5% päevas, s.o kokku summas 40 085 krooni 99 senti.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et tsessioonileping on tühine, kuna hagejat esindanud Aivi Karu pankrotihalduri tunnistus on kehtetu. Seetõttu ei saa ta olla pankrotihaldur ega hageja seaduslik esindaja. OÜ Transfer Grupp (pankrotis) ei saanud omandada tsessioonilepinguga väidetavaid nõudeid. Tsessioonileping on tühine ka TsÜS § 86 alusel, kuna on vastuolus heade kommetega. Hageja pankrot on välja kuulutatud 3. aprillil 2000. a, s.o peaaegu neli aastat tagasi ja tal puudub vara majandustegevuse arendamiseks. 24. septembril 2003. a sõlmitud leping ei vasta pankrotimenetluse eesmärkidele, milleks on kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud ja ka uue pankrotiseaduse järgi võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel.
4.Jõgeva Maakohtu 19. märtsi 2004. a otsusega hagi rahuldati ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 75 835 krooni 64 senti.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg l p l ja § 108 alusel. Kuna kostja rendilepingu ega arvete kohta vastuväiteid ei esitanud, siis on hageja nõue põhivõla osas tõendatud. OÜ Ellis ja kostja leppisid 7. juuni 2002. a lepingus kokku, et rendi tasumisega viivitamisel on rentnik kohustatud tasuma viivist 0,5% tasumisega viivitatud summast iga päeva eest. Võlausaldaja võib VÕS § 101 lg l p 6 kohaselt nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Kostja on viivitanud lepingujärgsete maksete tasumisega, seega on hageja viivisenõue samuti põhjendatud. Õige ei ole kostja väide, et hageja esindajal ei olnud esindusõigust ja seetõttu on tsessioonileping tühine. 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 16 lg 3 kohaselt nimetab pankrotihalduri kohus ja PankrS § 33 alusel vabastab halduri kohus. Vastavalt PankrS §-le 311 on pankrotihaldur võlgniku seaduslik esindaja, kes vastavalt ÄS § 58 lg l p-le 2 on kantud äriregistrisse kohtulahendi alusel. 2. oktoobri 2003. a seisuga oli äriregistrisse kantud hageja pankrotihaldurina A. Karu. Asjaolu, et A. Karu pankrotihalduri tunnistuse kehtivus lõppes 4. juunil 2002. a, ei oma tähendust tema esindusõiguse suhtes, sest halduri esindusõigus tekib ja lõpeb kohtu poolt kinnitamise või vabastamisega. Kuna A. Karu oli tsessioonilepingu sõlmimise ajal hageja esindaja, on nimetatud leping kehtiv ja loovutus õiguspärane. Teade nõudeõiguse loovutamise kohta saadeti kostjale.
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 19. novembri 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ei pidanud TsMS § 330 lg 5 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.
8.Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus on asja arutamisel rikkunud TsMS § 164 lg 1 p 1 ja § 171 lg-t 1. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 p-le 1 selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja kostja vastuväited. Kohus on toimikus olevatest materjalidest nähtuvalt viidatud sätet täitnud. Eelmenetluses on välja selgitatud hageja nõuded ning kostja on neile ka vastuväited esitanud (tl-d 24- 26 ja 32- 33). Kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 tagas maakohus kostjale asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Vastuväidete aluseks olnud asjaolud pidi apellant siiski ise esitama. Maakohtus on kostjat esindanud advokaat, kes oma õigusteadmiste poolest pidi olema suuteline otsustama, millised on asjas tähtsad asjaolud ja millised mitte. Hagiavaldus oli esitatud rendivõlgnevuse saamiseks. Seega pidi kostja aru saama, et tegemist on rendilepingust tuleneva vaidlusega, ning esitama vastavad vastuväited. Ka on hageja oma kirjalikus vastuses kostja vastusele juhtinud veelkord kostja tähelepanu sellele, et tegemist on rendilepingust tuleneva rendi nõudega.
28.aprilli 2004. a kohtuistungi protokollist (tl-d 44- 45) nähtub, et kostja on vastanud hageja küsimusele: "Seda küll, et hagi esemeks on rahaline nõue, kui hagi oleks esitatud OÜ Ellis poolt, siis oleks olukord teistsugune..." Seega ei ole kostja ise soovinud esitada rendinõudele vastuväiteid ja maakohus ei ole tema õigust vastuväidete esitamiseks piiranud.
9.Ebaõige on ka kostja väide, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 231 lg-le 4, kuna maakohus ei ole
põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väidetega, et A. Karul puudus esindusõigus. Maakohus on otsuses põhjendanud oma seisukohta, et A. Karul oli tsessioonilepingu sõlmimisel esindusõigus, ja sellega on kohus vastanud ka kostja vastuväidetele. Pankrotihaldur omandab seadusest tulenevad õigused ja kohustused kohtu poolt nimetamisega. Seda seisukohta toetab ka tsessioonilepingu sõlmimise ajal kehtinud PankrS § 16 lg-tes 3 ja 4, § 17 lg 1 p-s 2, §-s 30 ning §-s 33 sätestatu. Kuna tsessioonilepingu sõlmimise ajal 24. septembril 2003. a ei olnud kohus A. Karu veel vabastanud, siis oli tal õigus tegutseda pankrotihaldurina ning ta oli OÜ Transfer Grupp (pankrotis) seaduslik esindaja. A. Karu esindusõigus ei sõltunud sellest, et tema pankrotihalduri tunnistuse kehtivusaeg lõppes 4. juunil 2002. a.
10.Iseenesest õige on kostja seisukoht, et vastavalt VÕS § 171 lg-le 1 võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Samas peavad need olema siiski vastuväited loovutatud nõudele (s.o vastuväited rendilepingule), kuid need ei saa olla vastuväited tsessioonilepingule, mille pool apellant ei olnud. Seetõttu ei ole asjakohased kostja väited selles, et sõlmitud tsessioonileping ei ole kooskõlas pankrotimenetluse eesmärkidega ning ilmselgelt tegutses OÜ Transfer Grupp (pankrotis) variisikuna. Tsessioonileping ei mõjuta kostja õiguste ja kohustuste mahtu.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kassatsioonkaebuses palub OÜ BitBoard tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Kassatsioonkaebuse kohaselt on apellatsioonikohus ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 171 lg-t 1. See säte lubab võlgnikul erinevalt ringkonnakohtu väidetust esitada vastuväiteid ka tsessioonilepingule. See leping mõjutab otseselt kassaatori õiguste ja kohustuste mahtu. Pooled ei ole kohtumenetluses võrdsetel positsioonidel, kuna hagejal pankrotivõlgnikuna on võimalik esitada suvalises suurusjärgus nõudeid, tasumata riigilõivu ja muid kohtukulusid. Hageja pankrot on välja kuulutatud 2000. aastal, kuid ta tegutseb edasi, omandades nõudeid ja algatades kohtuprotsesse, millel ei ole vähimatki seost pankrotimenetlusega. Sellisel viisil läbiviidav pankrotimenetlus on vastuolus heade kommete ja tavadega.
13.Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 29 lg-t 1. See sätestab üheselt, et atesteerimata isik ei või tegutseda haldurina. Tähtsust ei oma asjaolu, et kohus ei olnud A. Karu pankrotihalduri kohalt vabastanud. A. Karu ei olnud alates 4. juunist 2002. a pankrotihaldur seadusest tuleneva keelu tõttu. Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väidetele, et esimese astme kohus ei ole põhjendanud, miks ei nõustuta kostja väitega, et A. Karul puudus esindusõigus, sest ta ei olnud kantud pankrotihaldurite registrisse, ja väitega, mis puudutavad
1.jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 29 lg 1 ja kehtiva PankrS § 59 lg 1 kohaldamist.
14.Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud TsMS § 164 lg 1 p 1 ja § 171 lg-t 1. Kohus oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku esitada omapoolseid vastuväiteid väidetava rendivõla kohta. Ringkonnakohtu otsuses olevast viitest 28. aprilli 2004. a kohtuistungi protokollile ei ole arusaadav,
kuidas on ringkonnakohus jõudnud järeldusele, et kostja ise ei ole soovinud esitada rendilepingust tulenevaid vastuväiteid. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ringkonnakohtu istungil osalenud kostja seadusliku esindaja seletuse. Kuigi ringkonnakohtul oli õigus see tõend jätta tähelepanuta, oleks tulnud seda otsuses põhjendada.
15.Vastuses kassatsioonkaebusele palub OÜ Transfer Grupp (pankrotis) jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid TsMS § 362 p 5 järgi tuleb muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
17.Vastamaks kassatsioonkaebuse väitele, et võlgnik võib esitada vastuväite ka nõude loovutamisele, tuleb analüüsida eelkõige VÕS § 171 lg 1 ja § 170 eesmärke. Võlaõigusseaduse § 170 esimese lause kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Selle sätte eesmärgina näeb kolleegium võlgniku kaitset. Kui nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta põhimõtteliselt täita kohustuse uuele võlausaldajale. Sel juhul ei saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet esitada. Selline järeldus tuleneb VÕS § 170 esimese lause osast, mille kohaselt loetakse loovutamine sättes ettenähtud tingimustel toimunuks just võlgniku suhtes. Samas ei ole nimetatud sätte eesmärk välistada võlgniku vastuväide selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seetõttu võib võlgnik VÕS § 171 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest. Vastuväiteid nõude loovutamisele saab lugeda VÕS § 171 lg 1 järgi vastuväideteks uue võlausaldaja vastu, sest nõude loovutamise tühisuse korral (nt vorminõuete rikkumise tõttu) ei ole uus võlausaldaja materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist nõudma. Seega ei ole õige ringkonnakohtu põhjendus, et võlgnik saab nõude loovutamisel esitada vastuväiteid loovutatud nõudele, mitte nõude loovutamisele. Selles põhjenduse osas tuleb apellatsioonikohtu otsust muuta.
18.Kostja esitas kassatsioonkaebuses väite, et kuna hageja pankrot kuulutati välja juba 2000. aastal, kuid ta tegutseb edasi, omandades nõudeid, mis ei ole pankrotimenetlusega seotud, siis on sel viisil läbiviidav pankrotimenetlus vastuolus heade kommete ja tavadega. Samuti leidis kostja, et tsessioonileping ei vasta pankrotimenetluse eesmärkidele.
19.1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduses on pankrotimenetluse eesmärk sätestatud PankrS § 2 lg-s 1, mille kohaselt saab võlausaldaja pankrotimenetluse kaudu õiguse võlgniku vara arvel oma nõuete rahuldamiseks pankrotiseaduses ettenähtud korras. Vastavalt PankrS § 41 lg-le 2 on pankrotivaraks muu hulgas ka see vara, mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal muul viisil. Kohtuotsusega pankrotivõlgniku kasuks väljamõistetav raha kuulub samuti pankrotivara hulka. Pankrotivara jagatakse võlausaldajate vahel PankrS §-s 81 jj sätestatud korras. Kolleegiumi arvates on PankrS § 55 lg-s 3 halduri kohustusena mainitud majandustegevuse korraldamisena käsitatav ka
võlausaldajate nõuete rahuldamisele suunatud tegevus. Pankrotimenetluse eesmärgiga ei oleks kooskõlas võlausaldajate huvide kahjustamine. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille kohaselt kahjustab TsÜS § 6 lg 3 järgi käsutustehinguga hageja poolt nõude omandamine tema võlausaldajaid.
20.Kolleegium leiab, et hageja esindaja pankrotihalduri tunnistuse kehtetuks muutumine ei muuda käsutustehingut (nõude loovutamist) tühiseks. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuna tsessioonilepingu sõlmimise ajal ei olnud kohus A. Karu pankrotihalduri kohustustest vabastanud, siis oli tal õigus tegutseda pankrotihaldurina ning ta oli OÜ Transfer Grupp (pankrotis) seaduslik esindaja. Pankrotiseaduse § 16 lg 3 kohaselt otsustab kohus pankroti väljakuulutamisel ka pankrotihalduri nimetamise. Sama seaduse § 331 kohaselt on haldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja.
21.Isegi siis, kui kohus oleks halduri vabastanud, kuid tehingu sõlmimise ajal oleks äriregistri kanne halduri suhtes muutmata (ÄS § 58 lg 1 p 2), ei tooks see reeglina kaasa tehingu tühisust, sest äriseadustiku § 34 lg 2 kohaselt kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige.
22.Pankrotiseaduse § 29 lg 1 kohaselt võib halduriks olla isik, kellele on välja antud pankrotihalduri tunnistus. Sama lõike kohaselt atesteeritakse haldurit iga kolme aasta järel ja atesteerimata isik ei või tegutseda haldurina. Pankrotiseaduse § 29 lg-s 1 sätestati atesteerimise nõue 18. detsembril 1996. a vastuvõetud EV pankrotiseaduse muutmise seadusega. Riigikogu õiguskomisjoni istungite stenogrammide kohaselt lisati § 29 täiendamise ettepanek eelnõusse selle menetluse käigus Riigikogus. Seega ei ole muudatuse põhjendust võimalik leida eelnõu seletuskirjast. Küll on muudatusettepanekut põhjendatud eelnõu teise lugemise käigus. Toonase justiitsministri selgituste kohaselt (VIII Riigikogu stenogrammid, VI köide, 1996, lk 827) on muudatusettepaneku mõte tugevdada nõudeid halduritele, kuna praegu haldurid ei vastuta oma tegevuse eest, v.a materiaalne vastutus. Sama lugemise käigus (viidatud allika lk 832) on õiguskomisjoni esindaja lisanud, et halduri töö nõuab teatud kogemust, ettevalmistust ja ka vastutust, seetõttu nähakse ette, et pankrotihalduriks saavad isikud, kes teevad ära pankrotihalduri eksami ja teevad teatud perioodi järel pidevalt atesteerimiskomisjoni ees eksameid. Teise lugemise jätkamisel on justiitsminister muudatusettepaneku mõtet täpsustanud: "Probleem on siin selles, et need haldurid, kes ei ole advokatuuri liikmed, ei vastuta praegu sisuliselt millegagi, on ainult võimalus nende käest kahju sisse nõuda, aga distsiplinaarkorras vastutuse võimalust ei ole. Kui me võtame eelnõusse atesteerimise nõude, siis see tähendab, et võimalikuks vastutuse viisiks ongi see, et haldur võib jääda atesteerimata" (viidatud allika lk 1180). Kolleegium jõuab eelneva põhjal järeldusele, et kui halduri atesteerimistunnistus on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta see reeglina halduri tehtud tehingute kehtivust. Seda kinnitab ka PankrS 30 lg-te 4 ja 5 regulatsioon. Pankrotiseaduse § 30 lg 4 kohaselt jätab kohus võlausaldajate valitud halduri kinnitamata, kui ta ei vasta PankrS §-s 29 sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võivad võlausaldajad ja võlgnik esitada erikaebuse, kui kohus on pärast üldkoosolekul valitud halduri kinnitamata jätmist nimetanud pankrotihalduriks isiku, kes ei vasta PankrS § 29 nõuetele. Järelikult, kui kaebust ei esitata, tegutseb halduriks määratud isik
haldurina edasi.
23.Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud TsMS § 164 lg 1 p 1 ja § 171 lg-t 1. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 p-le 1 selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja kostja vastuväited. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 tagab kohtunik protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Tsiviilasja materjalide kohaselt on kostja vastuses hagiavaldusele (tl 25) oma esindaja vandeadvokaadi vanemabi kaudu märkinud, et kostja ei pea vajalikuks esitada vastuväiteid seoses rendilepingust tuleneva vaidlusega, kuna hageja ei saa olla omandanud tsessioonilepingus sätestatud väidetavaid nõudeid. Ringkonnakohus on otsuses viidanud ka 28. aprilli 2004. a kohtuistungi protokollile (tl-d 44- 45), millest nähtub, et kostja on vastanud hageja küsimusele: "Seda küll, et hagi esemeks on rahaline nõue, kui hagi oleks esitatud OÜ Ellis poolt, siis oleks olukord teistsugune..." Seega on kostja teadlikult valinud endale sellise hagi vaidlustamise taktika, et rendilepingut ei puudutata.
24.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 10 lg 1 järgi selgitab kohus protsessiosalisele toimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi, kui osalist ei esinda advokaat ja selgitamiskohustus on seaduses otse ette nähtud. Kostja käitumisest, mida on selgitatud otsuse p-s 23, võis kohus üheselt mõista, et kostja rendilepingu kohta väiteid esitada ei soovi, ja seega puudus ka vajadus esitada küsimusi rendivõlgnevuse olemasolu või seda ümberlükkavate tõendite kohta.
25.Kolleegium leiab, et ebaõiget lahendit ei toonud kaasa kassatsioonkaebuses väidetud rikkumised apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata jätmisel ega otsuses põhjenduste esitamata jätmine seadusliku esindaja seletuse arvestamata jätmise kohta. H. Jõks, P. Jerofejev, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.