Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. november 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-506
Haldusasi
X kaebus Viimsi Vallavalitsuse 10. veebruari 2021. a korralduse nr 58 tühistamiseks, Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks lahendada Leppneeme külas Lännekalda tee 10 ja 7 asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise küsimus uuesti ja Viimsi Vallavalitsuse 14. oktoobri 2020. a maa ostueesõigusega erastamise maksustamishinna aktide tühistamiseks, mis on tehtud Leppneeme külas Lännekalda tee 10 ja 7 suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Vastustaja – Viimsi vald, esindaja MR Kolmandad isikud – Y ja C, esindaja Marina Smirnova
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X-le erastamisväärtpaberi maksekorraldus, SEB Eesti Ühispanga tõend erastamisväärtpaberiarve taasavamise kohta (dtl 499) ja Lännekalda tee 10 elamust tehtud foto (dtl 501).
2.Võtta muud X 4. septembri 2022. a menetlusdokumendile lisatud tõendid toimikusse.
3.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2021. a otsus asjas nr 3-21-506 muutmata.
4.Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. detsembril 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest
3-21-506 arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 18.12.1997 avalduse maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamiseks suurusega 2500 m2 tema omanduses olevate ehitiste juurde asukohaga Metsa talu (Metsatoa talu), Leppneeme küla, Viimsi vald.
2.X tellis 2006. a-l vastavalt piiride kulgemise ettepanekule maamõõdutööd ning maamõõtja edastas vallavalitsusele 2007. a-l mõõdistustulemused, piiriprotokolli ja katastriüksuse plaani. Moodustatud oli kaks katastriüksust ning nende vahele jääv tee ei kuulunud Metsatoa talu maade koosseisu. X allkirjastas piiriprotokolli ning tasus 23.12.2006 ettemaksuna ostueesõigusega erastatava Lännemäe tee 17 (Metsatoa talu) maa eest 15 600 EVP krooni. X suri 21.06.2018. 10.10.2018 väljastatud pärimisõiguse tunnistuse järgi on tema pärijateks võrdsetes 1/3 mõttelistes osades Y, X (X) ja C (C).
3.X esitas 09.10.2018 Viimsi Vallavalitsusele avalduse vormistada Metsatoa talu maa tema nimele. Lisaks on X esitanud korduvalt avaldusi ja kirju maa ostueesõigusega erastamise teemal (viimane kiri 10.08.2020) ning avaldanud jätkuvalt soovi, et vallavalitsus vormistaks Metsatoa talu majavalduse ja maa tema ainuomandisse.
4.Viimsi Vallavalitsuse 14.10.2020 aktiga määrati maa ostueesõigusega erastamisel Lännekalda tee 7 maa maksustamishinnaks 1540 eurot. Sama kuupäeva kandva aktiga määras Viimsi Vallavalitsus maaüksuse Lännekalda tee 10 maa maksustamishinnaks 1620 eurot.
5.Viimsi Vallavalitsuse 10.02.2021 korraldusega nr 58 otsustati määrata Viimsi vallas Leppneeme külas katastriüksusel 89001:001:1611 asuva elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa pindalaks 3245 m2 ja sauna juurde ostueesõigusega erastatava maa pindalaks 1075 m2. Vallavalitsus nõustus Lännekalda tee 10 ja 7 maa ostueesõigusega erastamisega võrdsetes 1/3 mõttelistes osades Y-le, X-le ja C-le. Lännekalda tee 10 maa maksustamishinnaks määrati 1620 eurot ja Lännekalda tee 7 maksustamishinnaks 1540 eurot. Katastriüksuste sihtotstarbeks määrati elamumaa. Maa erastamise eeltoimingute käigus tuvastas Viimsi Vallavalitsus järgmist: - 29.12.1963 Tallinna II Riikliku Notariaalkontori notari K. K. Pikkori poolt tõestatud ostumüügilepinguga müüs S. M. Kirovi nim. kaluriartell F-le ühe ühekorruselise puidust elamu ning puidust lauda, mis asusid Leppneeme külas Metsatoa maal; - 03.04.1968 S. M. Kirovi nim. kalurikolhoosi juhatuse koosoleku protokolli nr 7 alusel eraldati ehituskrunt F-le individuaalelamu püstitamiseks; - 10.01.1984 sõlmiti lihtkirjalik kinkeleping, millega ehitiste omanik F kinkis majavalduse, mis koosnes lepingu kohaselt saunamaja krundist ja maja krundist, X-le. Saunamaja asub praegusel reformimata riigimaal asukohaga Lännekalda tee 7 (katastriüksus nr 89001:001:1527). Lepingus on märgitud, et F omandas majavalduse 29.12.1963 sõlmitud lepingu alusel;
2(9)
3-21-506 - Harju rajooni täitevkomitee 19.01.1988 otsusega nr 12 otsustati lubada erandina Viimsi küla täitevkomiteel registreerida ja vormistada Leppneeme külla ehitatud maja omandiõigus X nimele ja lubada S. M. Kirovi nim. näidiskolhoosil eraldada X-le 0,12 ha õue-aiamaad Leppneeme külas; - Viimsi küla RSN TK 28.06.1988 otsuse nr 23 p-ga 10 kinnitati Leppneeme külas asuva elamu omandiõigus X nimele, tuginedes Harju rajooni täitevkomitee 19.01.1988 otsusele nr 12; - S. M. Kirovi nim. näidiskalurikolhoosi juhatuse koosoleku 31.07.1989 otsusega eraldati F-le täiendavalt õue-aiamaad suuruses 0,02 ha eraldi asuva sauna juurde; - 02.04.1990 sõlmiti lihtkirjalik leping, millega F ja X kinkisid Metsatoa majavalduse, mis koosneb saunamajast ja majast (ehitatud 1978. aastal vana lammutatud maja asemele), X-le; - 03.04.1990 sõlmiti F ja X vahel ostu-müügileping, millega X omandas 3000 rubla eest Metsa talu sauna; - 18.12.1997 esitas X Viimsi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse, millega soovis ostueesõigusega erastada Leppneeme külas Metsa talu maad suurusega 2500 m2; - X on 06.10.2020 Viimsi Vallavalitsusele esitatud kaebuses vaidlustanud Lännekalda tee 10 ja 7 piiride kulgemise ettepanekud. Tehingu poolte tahe 1984. ja 1990. aastal sõlmitud lihtkirjalike kinkelepingute läbi ei realiseerunud, kuna ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 244 lg 1 kohaselt oleks kõnealused lepingud pidanud sõlmima notariaalses vormis. Notariaalse vormi mittejärgmise tõttu on kõnealused lepingud kehtetud ning sõlmitud kinkelepingute alusel ei saanud X Metsatoa majavalduse ainuomanikuks. 03.04.1990 sõlmitud ostu-müügilepingu esemeks oli saunamaja, mitte elamu ega suvila, mistõttu ei rakendunud sellele lepingule TsK-st tulenev kohustuslik notariaalne vorm. Saunamaja puudutav 03.04.1990 sõlmitud ostu-müügileping on dateeringult hiliseim dokument, mis käsitleb Metsatoa saunamaja omandi üleminekut, mistõttu tuleb lugeda, et saunamaja kuulus X pärandvara hulka. Harju rajooni täitevkomitee 19.01.1988 otsusega nr 12, millega lubati Metsatoa talu elamu omandiõigus vormistada X nimele ning täiendavalt eraldati elamu juurde ka 0,21 ha õue-aiamaad, on tõendatud, et omandiõigus Leppneeme külas asuvale elamule läks üle X-le.
6.X esitas 11.03.2021 Viimsi Vallavalitsuse 10.02.2021 korralduse peale kaebuse, mida Viimsi Vallavalitsus käsitas vaidena. Viimsi Vallavalitsus tagastas 07.04.2021 vaide.
7.X esitas 10.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 10.02.2021 korralduse nr 58 tühistamiseks, Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks lahendada Leppneeme külas katastriüksustel Lännekalda tee 10 ja 7 asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise küsimus uuesti ja Viimsi Vallavalitsuse 14.10.2020 maa ostueesõigusega erastamise maksustamishinna aktide tühistamiseks, mis on tehtud Leppneeme külas katastriüksuste Lännekalda tee 10 ja 7 kohta. Kaebaja on Lännekalda tee 10 ja 7 asuvate ehitiste ainuomanik tulenevalt 10.01.1984 ja 02.04.1990 F ja kaebaja vahel sõlmitud kinkelepingutest ning soovib ainuomanikuna erastada ehitiste juurde kuuluva maa. 03.04.1990 F ja X vahel sõlmitud Metsatoa saunamaja ostumüügileping ei ole ehtne. Kaebaja ja teised pärijad ei olnud lepingust teadlikud. Kaebaja on aastatel 2018–2021 esitanud Viimsi Vallavalitsusele tõendid, mida ei võetud arvesse. Elumaja, kelder ja telliskivist aed on ehitatud aastatel 1978–1979. Kaebaja vanaema Q sai hoonete ja rajatiste ehitusmaterjalid tehasest, kus oli tema töökoht. Ehitusmaterjali pärandas ta kaebajale 19.11.1997. Kaebaja on alates 03.07.1984 elanud elamus. X ei vormistanud aastatel 1984–2018 maad enda nimele. See oli tema valik.
3(9)
3-21-506 Lännekalda tee 10 ja 7 kruntide suurused, mis on võetud aluseks maa maksustamishinna aktide koostamisel, on vaidluse all haldusasjas nr 3-20-1464.
Viimsi vald palus jätta kaebuse rahuldamata.
Viimsi Vallavolikogu 26.06.2012 otsuse nr 46 punktiga 1.3 tunnistati vaidlusalune saunahoone peremehetuks ehitiseks, kuid see otsus tunnistati kehtetuks 21.01.2014 otsusega nr 9, sest selgus, et saunahoone kuulub X-le, kes omandas selle 03.04.1990 sõlmitud ostu- müügilepingu alusel. Vallale esitati lepingu koopia, kuid lepingu ehtsuses pole alust kahelda. Maa maksustamishinna aktid konstateerivad seadusest tulenevat maksustamishinna määramise viisi ning nende tühistamine ei muuda maa maksustamishinda ega seadusest tulenevat arvutuskäiku. Maakatastri andmete kohaselt kanti Lännekalda tee 7 ja 10 maaüksused maakatastrisse 29.01.2020 kaardi ja plaani alusel lisamärkusega, et katastriüksuste pindalad on ebatäpsed. Kuna kaebaja ei pärinud nõudeõigust ainuisikuliselt, siis ei ole alust käsitada teda ehitiste ainuomanikuna, mistõttu edastati piiride kättenäitamise kutse kõigile pärijatele.
Kolmandad isikud palusid jätta kaebuse rahuldamata.
10.01.1984 lepingu sõlmimise ajal oli kaebaja 4-aastane, mistõttu puudus Fl õigus sõlmida temaga kinkelepingut. Kaebaja ema X on lepingus märgitud tunnistajana, mitte kaebaja seadusjärgse esindajana. Kinkelepingud on koostatud tagasiulatuva kuupäevaga selleks, et luua oma väidetele kunstlikke tõendeid. Palja silmaga on näha, et F ja X allkirjad lepingutel on võltsitud. 10.10.2018 pärimisõiguse tunnistust pärijad ei vaidlustanud, mistõttu on see kehtiv. Kaebusest võib mõista, et kaebaja ei ole nõus maa maksustamishindade arvestusega, kuna Viimsi Vallavalitsuse poolt aluseks võetud Lännekalda tee 7 ja 10 kruntide suurused on valed. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid kruntide õigete suuruste kohta.
10.Tallinna Halduskohtu 16.09.2021 otsusega tagastati kaebajale 21.08.2021 menetlusdokumendile lisatud tõendid; jäeti rahuldamata kaebaja taotlus piirata menetlusosaliste õigust tutvuda toimiku materjalidega kaebaja 21.08.2021 menetlusdokumenti puudutavas osas; jäeti kaebus rahuldamata; mõisteti kaebajalt Y ja C kasuks välja menetluskulud 600 eurot (käibemaksuga) ja jäeti ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1984. ja 1990. aastal kehtinud TsK § 244 lg 1 kohaselt tuli elamu või selle osa ostumüügileping, kui kasvõi üheks pooleks on füüsiline isik, tõestada notariaalselt. Selle nõude järgimata jätmine tõi sama normi kohaselt kaasa lepingu kehtetuse. Kehtetust lepingust omandiõigust ei tekkinud. TsK § 260 lg 3 sätestas, et elamu, suvila ja ehitusmaterjali kinkelepingud peavad olema sõlmitud TsK §-des 244 ja 2441 kindlaksmääratud vormis. 1984. ja 1990. a kinkelepingud on lihtkirjalikus vormis ja seetõttu tühised. Seda ei väära tunnistaja viibimine lepingu sõlmimise juures. Sõltumata kinkelepingute tegemisest jäi X jätkuvalt Metsatoa talu hoonete omanikuks ning tema surma hetkel oli tegemist pärandvaraga. TsK § 244 lg 2 sätestas muu hulgas nõude, et tehingu tõestanud notaril oli kohustus esitada elamu (või selle osa), samuti suvila ostu-müügileping registreerimisele kohaliku rahvasaadikute nõukogu täitevkomitees hiljemalt kolme kuu jooksul. Kinkelepingu suhtes kehtisid tulenevalt TsK § 260 lg-st 3 samad nõuded. Ilmselgelt lepingut Harju rajooni täitevkomiteele ei esitatud, sest Harju rajooni täitevkomitee on 19.01.1988 otsusega nr 12 otsustanud hoopis lubada vormistada omandiõigus vaidlusalusele majale X nimele ja eraldada majavalduse juurde õue4(9)
3-21-506 aiamaad. Viimsi küla RSN täitevkomitee 28.06.1988 otsuse nr 23 p-ga 10 otsustati kinnitada omandiõigus elamule X nimele. S. M. Kirovi nim. näidiskalurikolhoosi juhatuse koosoleku 31.07.1989 otsusega otsustati eraldada F-le täiendavalt õue-aiamaad suuruses 0,02 ha eraldi asuva sauna juurde. Seega pidas ka F ennast jätkuvalt sauna omanikuks. Maa tagastamise toimiku materjalide kohaselt sõlmiti 02.04.1990 lihtkirjalik leping, millega F ja X kinkisid kaebajale Metsatoa majavalduse, mis koosnes saunamajast ja majast. Samas on maa ostueesõigusega erastamise toimikus Eesti Kalurikolhooside Vabariikliku Liidu pitsatiga 03.04.1990 leping, mille kohaselt F müüs X-le 3000 rubla eest Metsa talu sauna. Seega oli F tahe ka pärast kinkelepingu sõlmimist anda omand üle X-le. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisel pidas X ennast hoonete omanikuks. Tema tahteks ei olnud Metsatoa talu hoonete omandist loobumine kaebaja kasuks. Seda kinnitab tema käitumine erastamismenetluses. 03.04.1990 lepingu ehtsuses ei ole alust kahelda, kuna vastasel juhul ei oleks Eesti Kalurikolhooside Liit seda lepingut kinnitanud ja X erastamisavalduse esitamisel omanikuna käitunud. Kui kaebaja oleks uskunud, et ta on hoonete omanik, oleks ta ilmselt täisealiseks saades astunud samme omandiga kaasnevate õiguste realiseerimiseks erastamismenetluses. Maa maksustamishinna määramise akt on eelhaldusakt maamaksukohustuse määramisele. Kaebaja vaidlustatud maa maksustamishinna määramise aktid on koostatud maa hindamise seaduse § 12 lg 2 järgi ning hindamise aluseks on võetud 1993. aastal korralise hindamisega määratud maa maksustamishind Viimsi vallas. Kaebaja ei väida, et maa maksustamishind on määratud ebaõiget metoodikat kasutades. Nagu nähtub vastustaja vastusest ja korralduse nr 58 põhjendustest, siis kaebaja leiab, et maa ostueesõigusega erastamine peab toimuma kaebajale kui ehitiste ainuomanikule. Selle väitega ei ole maa maksustamishinna määramise aktid puutumuses. Kaebaja ei ole tõendanud, et maatükkide suurused on määratud valesti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.X palub 15.10.2021 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.09.2021 otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebuse eesmärk ei ole, et kaebaja tunnistataks vaidlusaluste ehitiste ainuomanikuks. Ehitiste omandiõigus oli F-l, W-l, Q-l ja X-l. Kaebaja on nende kõigi pärija. Kinke- ja ostumüügilepingute tühisuse tõttu jäi saunamaja omanikuks kuni surmani F, kes omandas selle 19.12.1963 ostu-müügilepingu alusel. X ei olnud F pärija. Elumaja ehitas aastatel 1978–1979 apellandi isa (F poeg) W F omandis olnud maja vundamendile. W vara pärisid 1984. aastal apellant, X ja F. Apellant on nii X kui F pärija. Elumaja ehitati apellandi vanaema Q tellistest, kes pärandas oma vara testamendiga apellandile. See asjaolu annab apellandile eelise pärida maja teiste W pärijate ees viimase vara pärimisel. Q vara omandiõiguse ülemineku kohta kellelegi teisele tõendeid ei ole. 19.01.1988 ja 28.06.1988 otsustega lubati erandina vormistada elumaja X ja apellandi omandisse, kuna nad mõlemad olid W pärijad. Seda kinnitab X 10.07.1987 avaldus. X ei vormistanud elumaja enda nimele. Seetõttu ei esitanud kaebaja ka maa ostueesõigusega erastamise avaldust enne oma ema X surma. Pärast F surma müüdi talle kuuluv kinnisvara, kuid mitte saunamaja. Alates 03.07.1984 oli apellant sisse kirjutatud Lännekalda tee 10 elamusse. Sissekirjutus määras ka hoone omandi. X elab selles majas siiani.
5(9)
3-21-506 Maa erastamise eest ei tasunud ainult X, vaid ka apellant. Telia sidekaabel paigaldati kinnistule Viimsi Vallavalitsuse 10.02.2021 korralduse nr 58 alusel, kuid kaebaja nõusolekuta.
12.Viimsi vald palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. 03.04.1990 ostu-müügilepingu esemeks oli saunamaja, mitte elamu ega suvila, mistõttu seda lepingut ei tulnud sõlmida notariaalselt. Leping ei olnud seetõttu kehtetu. F ei olnud surres seetõttu saunamaja omanik ja tema pärijate ring ei ole oluline. F 19.11.1984 avalduse alusel võeti Viimsi küla RSN täitevkomitee otsusega nr 53 arvelt maha F-le kuulunud individuaalelamu, mis oli lammutatud 1978. aastal. X 10.07.1987 avalduse alusel vormistati elumaja omandiõigus 19.01.1988 otsusega nr 12 talle. 26.01.1984 surnud W pärandvara hulka ei saanud kuuluda elumaja. Q ei saa pidada ehitiste kaasomanikuks, sest seda ei kinnita ükski tõend. Asjaolu, et Q on andnud maja ehitamiseks ehitusmaterjale, ei mõjuta ehitiste omandit.
13.Y ja C paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. W vara hulka ei kuulunud pärimisõiguse tunnistuse järgi hooneid. Puuduvad tõendid, et vaidlusalused hooned oleksid olnud tema omandis. Q testamendis ei ole loetletud pärandaja vara hulgas vaidlusaluseid hooneid. Telliste andmine ehitamiseks ei andnud Q-le hoonete omandit. X 10.07.1987 avaldus tuleb jätta tähelepanuta, sest see ei ole usaldusväärne ja võib olla võltsitud. Seda avaldust ei ole vastustajale esitatud ja see ei vasta tegelikele asjaoludele. W vara ei läinud pärimise teel üle ainult X-le, vaid F-le, X-le ja X-le.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
14.Apellant esitas 04.09.2022 menetlusdokumendiga apellatsioonimenetluses uute tõenditena F ja X avaldused W pärandi vastuvõtmiseks, W sünni- ja surmatunnistuse, W ja X abielutunnistuse, väljavõtte Metsatalu majaraamatust W seal elamise aja kohta, kaebaja sünnitunnistuse, teated F arvel oleva raha kohta, W pärimisõiguse tunnistuse, Viimsi küla RSN täitevkomitee teatise W elukoha ja perekonnaliikmete kohta, Viimsi valla 15.04.2013 ehitise teatise saunamaja kohta, erastamisväärtpaberi maksekorralduse (Q poolt X-le 7200 EVP kinkimise kohta), SEB Eesti Ühispanga tõendi X poolt EVP arve taasavamise kohta, X 18.12.1997 avalduse Metsa talu maa ostueesõigusega erastamiseks ja Lännekalda tee 10 elamust tehtud foto.
15.HKMS § 62 lg 2 näeb ette, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. HKMS § 62 lg 3 p 3 võimaldab kohtul keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõendi kogumise vajadust ei ole põhjendatud.
6(9)
3-21-506
16.Ringkonnakohus tagastab erastamisväärtpaberi maksekorralduse (Q poolt X-le 7200 EVP kinkimise kohta), SEB Eesti Ühispanga tõendi X poolt EVP arve taasavamise kohta ja Lännekalda tee 10 elamust tehtud foto. Nende tõenditega ei ole võimalik tõendada ehitiste omandit, ehitistega tehtud tehinguid ega pärimisega seotud küsimusi. Muud 04.09.2022 esitatud tõendid võtab ringkonnakohus toimikusse, sest need dokumendid on kaebaja väidete tõendamiseks asjakohased. II
17.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata.
18.Haldusasjas on vaidluse all Viimsi Vallavalitsuse 10.02.2021 korraldus nr 58 ning 14.10.2020 maa maksustamishinna kindlaksmääramise aktid. Vaidluse asjaoludest nähtuvalt on kaebaja seisukohal, et korralduse nr 58 esemeks olevate elamu ja sauna ainuomanikuks on kaebaja, mistõttu peaks Lännekalda tee 10 ja 7 maa ostueesõigusega erastamise õigus olema üksnes temal. Kaebaja väitel sai ta elamu ja sauna omanikuks, kui ta päris N. ja W pärijana nende vara; samuti on elumaja ehitatud Q (X vanaema) käest saadud telliskividest, mistõttu oli elumaja ka Q omandis ning kaebajale läks omandiõigus üle Q pärijana. Täiendavalt on võimalik apellatsioonkaebuses esitatud väidetest järeldada, et kaebajal pidanuks olema eelis elamu ning sauna omandiõigusele teiste pärijate ees pärast W surma.
19.Lännekalda tee 10 asunud elamu omandas 1963. aastal F. Tõendid kinnitavad hoone väga halba seisundit, mis takistas ka selle võõrandamist kolhoosile. Seetõttu on usutav, et hoone ehitati suures osas ümber ning alles jäid vundament ja üks sein. Apellandi väitel kasutati elamu ümberehitamisel Q vara ning ehitusmaterjalide võõrandamise kohta andmed puuduvad. Ringkonnakohus möönab, et ehitusmaterjalide ostu-müügitehing füüsiliste isikute vahel pidi 1986. aastal kehtestatud TsK § 2441 järgi toimuma notariaalselt tõestatud kirjaliku lepinguga. TsK § 260 nõudis samasugust vormi alates samast ajast samade asjade kinkimise korral. Selliseid lepinguid asjas esitatud ei ole. Samas puuduvad ka tõendid, et ehitusmaterjalide võõrandamine toimus pärast TsK § 2441 kehtestamist. Viimsi Vallavalitsusele esitatud TL, VL, MV, AV ja IS avaldus (dtl 455) kinnitab, et elamu ümberehitus toimus juba aastatel 1978–1979, mil ehitusmaterjali võõrandamisel sellist vorminõuet ei kehtinud. Olukorras, kus erinevate isikute omandis olevaid ehitusmaterjale kasutati olemasoleva elamu ümberehitamiseks, ei näinud TsK ette ka sellist tagajärge, et muutuks ümber ehitatava hoone omand. Telliste ja müürisegu väärtus ei saanud olla kõrgem esialgse, ümber ehitatud hoone väärtusest. Seetõttu ei saanud üksnes nende ehitusmaterjalide kuulumisest Q-le järeldada, et ka valminud hoone läks tema omandisse. TsK asjaõigusseaduse §-ga 106 analoogset tagajärge omandi tekkimisel ette ka ei näinud. TsK § 477 võimaldas ehitusmaterjalide omanikul nõuda alusetult omandatud vara tagastamist.
20.Majaraamatu kanne või 1980-ndatel aastatel tehtud sissekirjutus elamusse ei mõjutanud omandisuhteid. Majaraamatusse tehti kanded elanike, mitte omanike kohta ning tollased õigusaktid ei kohustanud majaomanikku hoones elama.
21.Üksnes asjaolust, et elamu ehitas ümber W, ei saa teha järeldust, et ümberehituse järel kuulus hoone omand talle. X 10.07.1987 avaldusest nähtub, et elamu ehitas omavoliliselt F, kelle surma tõttu taotles X hoone omandiõiguse vormistamist enda nimele. Harju rajooni täitevkomitee on 19.01.1988 otsusega nr 12 otsustanud lubada vormistada omandiõigus vaidlusalusele majale X nimele ja eraldada majavalduse juurde õue-aiamaad. Viimsi küla RSN täitevkomitee 28.06.1988 7(9)
3-21-506 otsuse nr 23 p-ga 10 otsustati kinnitada omandiõigus elamule X nimele, tuginedes 19.01.1988 otsusele nr 12. Neid otsuseid ei ole alust lugeda kehtetuteks või tühisteks. 31.07.1984 F pärimisõiguse tunnistusel ei ole märgitud pärandatava vara hulgas omavoliliselt ehitatud hoonet, vaid üksnes saamata jäänud palk ja rahalised hoiused. Elamut ei ole enda omaks pidanud W surma järel ka F, kes 1988. a otsuste tegemiste ajal oli elus ning hiljem võõrandas X-le saunahoone. F väitis 19.11.1984 avalduses (dtl 472), et elamu lammutati ja palus selle enda omandist välja arvata. Ka X ei käsitanud 1987. a avalduses hoonet W pärandvarana, vaid pigem omanikuta varana. Pärandi vastuvõtmise avalduses ei pidanud N. ega X elamut W pärandvara hulka kuuluvaks.
22.F omandas saunamaja 1963. aastal. 16.04.2013 Viimsi vallale esitatud ehitise teatisest ei ole võimalik järeldada, et saun on ümber ehitatud või tegemist on uue hoonega, mis on ehitatud 1963. aastal eksisteerinud sauna asemele. 10.01.1984 sõlmitud lihtkirjalikus lepingus on apellandile kingitava varana näidatud ka saunamaja. Kui elamu osas kehtis TsK § 244 lg-st 1 tulenevalt müügitehingule ja § 260 lg-st 3 tulenevalt kinkelepingule notariaalse tõestamise nõue, siis saunahoone puhul notariaalse vormi puudumine tehingu tühisust kaasa ei toonud. Sama kinkelepinguga on aga soovitud kinkida majavaldus, mis koosnes elamust ja saunast. Elamu kinkimine pidi toimuma notariaalselt tõestatud lepinguga ning TsK § 244 lg 2 järgi tuli selline leping esitada registreerimiseks kohaliku RSN täitevkomiteele. Seda ei ole tehtud. TsK § 259 lg 3 nägi ette, et kinkeleping loetakse sõlmituks vara üleandmise momendist. Arvestades, et omandi üleminekut ei registreeritud ja F pidas ennast ka hiljem saunamaja omanikuks, ei ole saunamaja üleandmist kaebajale TsK § 259 lg 3 mõttes aset leidnud. Halduskohus märkis õigesti, et kolhoosi juhatuse 31.07.1989 otsusega eraldati F-le täiendavalt õue-aiamaad suuruses 0,02 ha eraldi asuva sauna juurde; aprillis 1990 on F sõlminud lihtkirjalikke lepinguid saunamaja omandi üleandmiseks. Seega ei loobunud ta saunamaja omandist 1984. aastal.
23.02.04.1990 kinkeleping oli samuti lihtkirjalikus vormis. Sauna omandi üleminekut notariaalselt tõestatud vormi puudumine ei takistanud. Saun ei ole elamu ega suvila ja sellele TsK § 244 ei laiene. Seega ei pidanud sauna müümiseks ega kinkimiseks sõlmitud leping olema notariaalselt tõestatud. Halduskohus on aga põhjendatult selgitanud, et juba 03.04.1990 sõlmitud lihtkirjaliku ostu-müügilepinguga on F müünud sauna X-le. Et ka 02.04.1990 lepingu alusel omandi üleminek eeldas vara üleandmist, ent F müüs järgmisel päeval sauna X-le, ei ole usutav, et sauna valdus läks apellandile üle ning müügileping oli seetõttu tühine.
24.Puuduvad ka tõendid, mis kinnitaks, et 03.04.1990 leping ei ole ehtne, allkiri sellele on võltsitud või leping koostati tagantjärele. Eluliselt ei ole usutav, et X allkiri võiks lepingul olla võltsitud, kuid X taotles sauna teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamist.
25.X poolt sauna võõrandamist enne tema surma ühestki tõendist ei nähtu. Samuti ei ole tõendeid, et X oleks võõrandanud 1988. a otsuste järel elamu. Pärimisõiguse tunnistust, mille järgi päris apellant 1/3 X varast mõttelises osas, ei ole asjas kogutud tõendite põhjal alust pidada õigusvastaseks.
26.Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ega menetluskulude väljamõistmist apellandilt taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kolmandad isikud taotlevad apellandilt apellatsioonimenetluses esindajatasu väljamõistmist 480 eurot koos käibemaksuga. Taotlus tuleb jätta HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel rahuldamata, sest menetluskulude nimekirjale ei ole lisatud kuludokumente.
8(9)
3-21-506 (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.