Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. mai 2022, Tartu 3-20-2109
Haldusasi
Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja nr 6-1/593 osaliseks tühistamiseks ning
8.septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja
14.oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/491-3 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. augusti 2021. a otsus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus 11. ja 14. novembri 2021. a menetlusdokumendi lisana esitatud tõendite asja juurde võtmiseks.
2.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. juuni 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla lukustas 6. septembri 2020. a käskkirjaga nr 6-1/593 alates 5. septembrist 2020 kell 14.10 julgeoleku kaalutlusel süüdimõistetute eluhoone kaheksanda eluosakonna kambrite uksed seoses kaebaja ja teise kinnipeetava vahel eluosakonnas toimunud konfliktiga.
2.Tartu Vangla kohaldas 8. septembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/321 kaebaja suhtes alates
8.septembrist 2020 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Käskkirja koostamise ajendiks olid andmed kaebaja poolt teise kinnipeetava ähvardamisest füüsilise vägivalla kasutamisega ja tervisekahjustuse tekitamisega. Vastustaja lõpetas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 27. oktoobril 2020.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõuetena võttis halduskohus menetlusse Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja nr 6-1/593 osalise tühistamise ning 8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja 14. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/491-3 tühistamise nõuded. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja teist kinnipeetavat füüsilise vägivalla kasutamise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud. Hoopis teine kinnipeetav jälitas, mõnitas ja ähvardas kaebajat, mitte vastupidi. Kaebajale ei tuleks pähegi ähvardada temast oluliselt nooremat jõulise kehaehitusega kinnipeetavat. Terviseseisundist (puuduv töövõime, tuvastatud puue, ulatuslikud terviseprobleemid) tulenevalt ei ole kaebaja võimeline kedagi ründama. Seega ei ole usutav, et kaebaja ähvardas teist kinnipeetavat. Kaebaja pole varem rünnanud kaaskinnipeetavaid ega vanglaametnikke. Varasemad iseloomustused kinnitavad, et kaebaja on rahulik ja viisakas ning oskab konflikte lahendada vägivalda kasutamata. Enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei kuulatud kaebajat ära. Puudega isiku suhtes ei tohi üldse täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist kohaldada. Sama intsidendiga seonduvalt määrati kaebajale ka distsiplinaarkaristus, mille vangla tunnistas kehtetuks pärast kohtus esialgse õiguskaitse rakendamist.
4.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja intsident teise kinnipeetavaga toimus nädalavahetusel, mistõttu kohaldas kõrgeim kohal viibinud vanglaametnik täiendava julgeolekuabinõuna osakondade lukustamist ja käskkiri vormistati päev hiljem. Ükski tõend ei viita, et konflikti algataja ning agressiivsem pool oleks olnud teine kinnipeetav. Kaebaja varasemast käitumisest on teada, et ta on võimeline kaaskinnipeetavat füüsiliselt ründama, võib käituda ettearvamatult ning hoolimata tervisehädadest on tema liikuvus ja üldine konditsioon selleks piisavalt hea. Kuigi kaebajale kaaskinnipeetava ähvardamise eest 5. oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/582 määratud distsiplinaarkaristuse tunnistas vangla hiljem menetlusnormi rikkumist tõttu kehtetuks, ei muuda see kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis 31. augusti 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus sedastas, et vangla ei ole järginud põhjendamiskohustust 8. septembri 2020. a käskkirjas. Käskkirja õiguspärasuse kontrolli raskendab see, et käskkirjas on konflikti asjaolusid kajastatud üldsõnaliselt. Vangla on esitanud intsidenti puudutava videomaterjali, kuid ei ole vaidlustatud käskkirjas videosalvestist nõuetekohaselt analüüsinud. Kohtul pole siiski alust kahelda, et enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vangla asjakohase kohtule esitatud videomaterjaliga tutvus (sellele viitab vanglaametniku ettekandes kajastatu). Tegemist on põhjendamisvigadega, mis ei tingi siiski vaidlustatud käskkirja tühistamist, sest kohtul on võimalik videosalvestist tõendina analüüsida.
7.Intsident sai alguse toidu praadimisest, kaebajat ei rahuldanud teise kinnipeetava selgitused praetava toiduaine kohta (kas praeti pähkleid või banaane). Seejärel toimus verbaalne konflikt, mille raames väidetav ähvardus kaebaja poolt tehti. Vanglaametniku ettekande kohaselt, mis tugineb teise kinnipeetava selgitusel ja videosalvestise vaatlusel toimus ähvardamine nii trelluste juures kui ka hiljem osakonna teises osas asuva elukambri lähistel. Kohtule esitatud videosalvestised kinnitavad verbaalse konflikti toimumist mõlemas kohas, kuid trellukse ees ähvarduse tegemine on vähetõenäoline. Videosalvestiselt
(05.09.20. 11_52_59) on näha konflikti osapoolte vaheline suhtlus ja ühel hetkel hakkab teine kinnipeetav naerma ning seejärel eemaldub kaebajast. Kaebaja ja teise kinnipeetava kehakeel ei viita sellele, et oleks esitatud ähvardus, mida teine kinnipeetav oleks tunnetanud tõsiseltvõetavana. Poolte vahel jätkus konflikt hiljem aktiivselt eluosakonna teises osas kambri lähistel ja oli oma olemuselt intensiivsem. Vanglaametniku ettekandes kajastatu ning videosalvestised viitavad sellele, et ähvardamine toimus hiljem seal. Videosalvestiselt on näha, et kaebaja on ärritunud olekus ja mitmel korral pöördub kaaskinnipeetava poole agressiivset kehahoiakut kasutades, sh žeste tehes. Kaebaja järgneb pärast vanglaametnikega vestlust trellukse juures kiirendatud sammul tema ees toidunõuga liikunud teisele kinnipeetavale ning tungib tema privaatsfääri. Kambrisse siseneb kaebaja esimesena, teine kinnipeetav jääb ukselävele seisma ning pooled suhtlevad. Seejärel väljub kaebaja kambrist, samal ajal astub teine kinnipeetav ukselävelt kiiresti kõrvale. Kaebaja asub osakonnas edasi liikuma, peatub seejärel ja žestikuleerides selgitab midagi teisele kinnipeetavale. Seejärel asub kaebaja liikuma teisest kinnipeetavast eemale ning teine kinnipeetav siseneb kambrisse. Kaebaja peatub äkitselt, pöörab kiirelt ümber ja liigub kiirendatud sammul uuesti kambrisse. Kambrist väljudes ütleb ukselävel midagi kaaskinnipeetavale vihaselt ning asub seejärel uuesti liikuma osakonna koridoris (05.09.2020 12_01_00, 12_01_59). Seejärel pöördub teine kinnipeetav koheselt vanglaametnike poole ja teavitab neid juhtunust (videosalvestised 05.09.2020 12_02_59, 05.09.2020 12_03_59, 05.09.20. 12_04_00). Videosalvestistest on näha, et ärritunud olekus on kaebaja ning tema on omavahelises suhtluses aktiivsem ja kehakeelelt agressiivsem pool. Kaebaja kehahoiak on üleolev ja ähvardav. Videosalvestised ei kinnita ka kaebaja väidet, et tema füüsiline seisund ei võimaldaks kedagi füüsiliselt rünnata. Teada on kaebaja vähene töövõime, tuvastatud puue ning erinevad terviseprobleemid, kuid videosalvestised ei võimalda asuda seisukohale, et kaebaja füüsiline seisund ning liikuvus ei võimaldaks tal kedagi rünnata. Kaebaja on videosalvestiselt nähtuvalt tugeva kehaehitusega ja üsna hea liikuvusega, liikudes vajadusel kiiresti ja märgatavate raskusteta.
8.Arvestades, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal, oli vangla käsutuses olnud teave piisav põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et kaebaja võis ähvardada teist kinnipeetavat ja seeläbi ohustada vangla julgeolekut. Põhjendatud kahtluse tekkimisel õigushüve kahjustamise kohta ei välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist see, et isikut on varem iseloomustatud ka positiivselt, positiivsel iseloomustusel ei saa olla ette isiku ohtlikkust välistavat toimet, kui isiku käitumine viitab vastupidisele. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras mitmel korral, sh vanglas kehalise väärkohtlemise eest vangla meditsiiniosakonna töötaja suhtes (vt Tartu Maakohtu 6. novembri 2018. a otsus asjas nr 1-18-1693). Seega on kaebaja varem hoolimata oma terviseprobleemidest olnud võimeline füüsiliselt teist isikut vanglas ründama.
9.Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli mh vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Ei ole alust väita, et meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. VangS ei näe ette, et vaimse või füüsilise puudega kinnipeetava puhul oleks täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine, sh eraldatud lukustatud kambri kohaldamine igal juhul lubamatu. Vanglale oli kaebaja tervislik seisund teada, täiendav psühhiaatri või meediku poolne kaebaja ülevaatamine enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei olnud vajalik.
10.Ebaõige on kaebaja osutus sellele, et 8. septembril 2020 otsustas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontaktisik, kellel ei olnud kaebaja hinnangul eeltoodud meetmete kohaldamise pädevust. VSkE § 12 lg 1 kohaselt on üksuse juhi otsustuspädevuses muu hulgas nii osakondade lukustamise (VangS § 8 lg 2) kui ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (VangS § 69 lg 4). Tartu Vangla 8. septembri 2020. a täiendavate julgeolekuabinõude
kohaldamise käskkirja on allkirjastanud inspektor-kontaktisik, kes oli sel hetkel ka üksuse juhi ülesannetes.
11.Vanglaametnikud on suhelnud mõlema konflikti osapoolega, kaebajale anti võimalus oma selgituste andmiseks (dtl 104). Kaebaja on seda võimalust ka kasutanud ning on esile toonud oma versiooni toimunust ning meetmete kohaldamise vajaduse puudumisest, viidates sealhulgas varasemale sarnasele juhtumile. Seega on vastustaja taganud kaebajale ärakuulamisõiguse realiseerimise ega ole HMS § 40 lg-t 1 rikkunud.
12.VangS § 8 lg 2 näeb omakorda ette, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Vanglale teadaolev info oli piisav põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et vangla julgeolek võib olla ohus. Konflikti asjaolude uurimise ajaks oli eluosakonna lukustamine kaebajat puudutavas osas seega õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et halduskohus hindas valesti tõendeid ning ekslikult leidis, et kaebaja oli vaidlusaluses intsidendis agressiivne pool. Konfliktis osalenud teine kinnipeetav kinnitab, et ähvardamine toimus trelluste juures. Tema kambrikaaslane selgitas vastustaja ametnikule, et kaebaja läks tuli nende kambrist teed küsima ja midagi ähvardavat ei öelnud. Konfliktis osalenud teine kinnipeetav oma käitumise ja kaebaja üle naermisega ärritas kaebajat, kuid kaebaja ei teinud midagi keelatut. Kaebaja ohtlikkuse puudumist kinnitavad muu hulgas elusektori kinnipeetavate allkirjad selle kohta, et nad ei tunne ennast ohustatuna, kui kaebaja sektoris viibib. Vastustaja tunnistas õigusvastaselt kaebaja süüdi ja karistas üksikvangistusega. Vastustaja jättis hindamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkuva vajaduse hiljemalt ühe kuu möödumisel meetmete kohaldamisest ning kohaldas seega kaebajale üksikvangistust ülemääraselt pika aja jooksul. Samuti olid üksikvangistuse tingimused õigusvastased – kaebajale ei võimaldatud igapäevast tähenduslikku kontakti teiste inimestega, tervishoitutöötaja järelevalvet ega arvestatud kaebaja tervislikust seisundist tulenevate kannatustega. Kokkuvõttes koheldi kaebajat tema väärikust alandavalt. Kaebaja palus nõuda vastustajalt kaebajale 13. novembril 2019 esitatud vastus nr 6-24/5530-3 kambri koristamise kohta.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et vanglale teatavaks saanud asjaolude pinnalt tekkis põhjendatud kahtlus õigushüve kahjustumises, mistõttu oli alus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Halduskohus on asjas kogutud tõendeid õigesti hinnanud ja jõudnud ka õigele järeldusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
16.Halduskohus on põhjalikult selgitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise regulatsiooni ja selle rakendamise tingimusi ning põhjendatult tuvastanud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse esinemise meetmete kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ja HKMS § 201 lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
17.Kaebaja on olulise osa apellatsioonimenetluses esitatud väidetest ja põhjendustest pühendanud selle, et selgitada, miks tema hinnangul olid tema suhtes kohaldatud eraldatud lukustatud kambri tingimused õigusvastased ning tema üksikvangistuses hoidmise kestus ülemäärane. Need seisukohad aga ei seostu kaebuse esemega. Nimelt võttis halduskohus 27. novembri 2020. a määrusega kaebuse menetlusse Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja nr 6-1/593 osalise tühistamise ning 8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja 14. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/491-3 tühistamise nõuetes. Algses kaebuses esitas kaebaja samuti väiteid tema suhtes kohaldatud üksikvangistuse tingimuste, meditsiinitöötaja järelevalve puudumise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestuse kohta, paludes tuvastada vangla tegevuse õigusvastasuse. 27. novembri 2020. a määrusega halduskohus tagastas kaebuse tuvastamisnõude. Halduskohtu määrus tuvastamisnõude tagastamise kohta jõustus 23. märtsil 2021, kui Riigikohus keeldus kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmisest. Seega praeguses asjas ei ole tuvastamisnõue osaks kaebusest ning selle kohta esitatud väited ja põhjendused ei ole asjakohased ega saa mõjutada asja lahendamist. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused vastavas osas.
18.Kaebaja leiab, et halduskohus hindas tõendeid valesti, jättis osa tõendeid arvestamata ja seepärast ekslikult nõustus vanglaga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks oli alus olemas. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
19.VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse tuvastamisel on vanglal õigus otsustada julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi lõikes kaks nimetatud abinõude hulgast. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud nii ennetaval kui ka tõkestaval eesmärgil. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.
20.Praegusel juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks 5. septembri 2020. a intsident. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli teise kinnipeetavaga verbaalne konflikt, kus kaebaja ja teine kinnipeetav olid sõnavahetuses nii vangla eluosakonna trellukse juures kui ka teise kinnipeetava kambri juures. Kaebaja seejuures ei eita, et ta oli ärritatud ja suhtles teise kinnipeetavaga valjul häälel. Halduskohus sedastas, et vangla valvekaamerate salvestustelt nähtuv ja samuti vastustaja ametniku 5. septembri 2020. a ettekandest ilmnev (dtl 33) andsid piisava aluse arvata, et kaebaja võib olla ähvardanud teist kinnipeetavat füüsilise vägivallaga. Halduskohus kirjeldas valvekaamerate salvestistelt nähtuvat ning analüüsis nii kaebaja kui teise kinnipeetava käitumist, kehakeelt ja näoilmet. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et halduskohus oleks teinud tõendite pinnalt ebaloogilisi järeldusi, omistanud mõnele tõendile ebaproportsionaalselt suure tähenduse, jätnud mõne tõendiga arvestamata või eksinud tõendeid hinnates muul viisil. Konflikti ajendiks olukorras, kus teine kinnipeetav praadis pannil pähkleid, oli teise kinnipeetava vastus kaebajale, et ta praeb väikesi banaane ning hiljem kaebaja naeruvääristamine sellega seoses. Kaebaja kinnitusel ärritas teda teise kinnipeetava üleolev käitumine. Kaebaja ärritust kinnitavad ka vangla valvekaamerate salvestised. Neilt ilmneb, et intsidendi käigus oli just kaebaja see, kes ei lubanud sõnavahetusel lõppeda, kui teine kinnipeetav eemaldus trellukse juurest. Kaebaja liikus teise kinnipeetava kambrisse ning sõnavahetus jätkus osaliselt kambris, osaliselt elusektsiooni koridoris, kus kaebaja lahkudes pidas vajalikuks veel kord tagasi pöörduda, et midagi öelda. Nendel asjaoludel ei ole põhjust pidada ebatõenäoliseks, et kaebaja sõneluse käigus esitaski ähvarduse, nagu teine kinnipeetava avaldas vastustaja ametnikele.
21.Sellist järeldust ei lükka ümber kaebaja osutatud võimalikud vastuolud intsidendi kirjelduses – teise kinnipeetava sõnul toimus ähvardamine trelluste juures, vangla ja halduskohus pidasid ähvardamise kohaks teise kinnipeetava kambri esist koridori; kaebaja olevat ähvardanud teisel kinnipeetaval kõri läbi lõigata, kuid oma seletuses teine kinnipeetav seda ei kinnita. Ringkonnakohus osutab, et vangla on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel tuginenud vanglaametniku ettekandele (dtl 33). Ettekande kohaselt teine kinnipeetav tuli süüdimõistetute eluhoone kaheksanda osakonna trellukse juurde ja ütles vanemvalvurile, et kaebaja ähvardas talle peksa anda ja kõri läbi lõigata. Alles 9. septembril 2020 esitatud teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti õiendist (dtl 106-107) nähtub, et teine kinnipeetav oli määratlenud ähvardamise algse kohana ala trellukse juures. Seega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ei olnud see asjaolu vastustajale teada. Samas on vastuolu ise seletatav konfliktist tuleneva ärritusseisundiga, mille tõttu tagantjärele võis teine kinnipeetav mäletada intsidenti ühe tervikuna, määratledes selle koha järgi, kus konflikt alguse sai. Ringkonnakohus ei näe vastuolu ka teise kinnipeetava poolt ähvarduse kirjeldamisel. Nii on vastustaja ametniku 5. septembri 2020 ettekande järgi ähvarduseks kaebaja lubadus teisele kinnipeetavale peksa anda ja kõri läbi lõigata. Sama sõnastust on kasutatud ka vaidlustatud käskkirjas. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 9. septembri 2020 õiendist ilmneb, et ametnik vestles teise kinnipeetavaga 7. septembril 2020 ning teine kinnipeetav kinnitas, et kaebaja ähvardas teda vene keeles, ta sai selle tähendusest aru ning see seisnes tema maha löömises. Ringkonnakohus ei pea seda väidet vastuolus olevaks algselt antud ähvarduse kirjeldusega, kuna see tõepoolest kätkeb endas lubadust lõpetada teise kinnipeetava elu. Nii on teise kinnipeetava sõnu mõistnud ka vastustaja ametnik, märkides õiendis, et kõri läbilõikamist saaks tõlgendada kui tapmisega ähvardamist (dtl 107). Seega ei olnud küsimuse all mitte see, millises sõnastuses kaebaja ähvarduse esitas, vaid see, milline oli ähvarduse tähendus ja kas teine kinnipeetav tajus seda tapmisega ähvardamisena.
22.Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga selles, et kuigi teine kinnipeetav on tugeva kehaehitusega, kaebajast pikem ja noorem, ei muuda see ähvardust pelgalt konflikti käigus öeldud fraasiks, mida ei saa tõsiselt võtta. Kaebaja ise on samuti tugeva kehaehitusega. Kuigi kaebaja väidab erinevaid terviseprobleeme, mis takistatavat tal liikuda, nähtub valvekaamera salvestistelt, et ta liigub eluosakonnas abivahenditeta, kiiresti ega ilmuta märke tasakaalu- või koordinatsioonihäiretest. Seetõttu ei lükka kaebaja väited ümber järeldust, et kaebaja oleks võimeline viima ellu füüsilise rünnaku teise kinnipeetava vastu ning vähemalt üllatusmomendi kasutamisel ei saa välistada, et ta suudaks tekitada teisele kinnipeetavale olulist kahju. Vastustaja on kaebaja ohtlikkuse hindamisel põhjendatult arvesse võtnud kaebaja varasemaid tegusid, s.h füüsilise vägivalla kasutamist vangla meditsiinitöötaja vastu, samuti kaebaja impulsiivsust ning probleeme konfliktide rahumeelsel lahendamisel.
23.Vastustaja kogutud informatsioon oli piisav, et jaatada kaebajast lähtuvat ohtu teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule. Kuigi ka teine kinnipeetav 7. ja 17. septembril 2020 vastustaja ametnikega toimunud vestlustel avaldas, et kaebaja küll ähvardas teda ,ära lõikumisega“, aga ta ei pea tõenäoliseks, et kaebaja seda teeks ega tunne ennast ohustatuna, on tegemist üksnes teise kinnipeetava hinnanguga kaebaja ohtlikkusele. Vastustaja ametnikele on seadusega pandud ülesanne tagada vangla üldine julgeolek, s.h teiste kinnipeetavate ohutus. Seepärast on vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel põhjendatult arvestanud nii kaebajast lähtuva võimaliku ohuga kaebaja poolt ähvardatud teisele kinnipeetavale kui ka kõigile ülejäänud kinnipeetavatele, kes võinuks kaebajaga kokku puutuda. Kaebaja varasemaid vägivallategusid on iseloomustanud rikkumiste impulsiivne, s.t mitte ettekavatsetud iseloom. Seetõttu võib pidada tõenäoliseks, et pärast mõningase aja möödumist konfliktist ning rahunenult ei oleks kaebaja asunud ähvardust täide viima. Samas ei saa mööda vaadata
võimalusest, et konflikt võib korduda või et kaebaja satub konflikti mõne teise kinnipeetavaga ning see viib vägivalla kasutamiseni. Seetõttu ei saanud vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestada üksnes kaebaja ja teise kinnipeetava vahel toimunud konfliktiga ja hinnata selle jätkumise võimalust. Vastustaja ülesandeks oli hinnata kaebaja ohtlikkust üldisemalt, pidades silmas, et konflikti käigus esitatud ähvardus oli ohtlikkuse väljenduseks, kuid ei piiritlenud ohtlikkust ainuüksi konflikti asjaoludega.
24.Kaebaja väidab küll täiendavate julgeolekuabinõude ebaproportsionaalsust, aga ei ole suutnud esile tuua meedet, mille kaudu olnuks võimalik maandada tema ohtlikkust sama efektiivselt kui eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisega. Kaebaja ja teise kinnipeetava paigutamine erinevatesse elusektsioonidesse oleks aidanud vältida konflikti kordumist nende vahel, kuid ei oleks maandunud riski, et kaebaja satub konflikti mõne teise kinnipeetavaga, kui tema suhtlus kaebajaga ei vasta viimase ootustele. Kaebaja ise on osutanud tervisemuredele, mille taustal intsidendi käigus teine kinnipeetav oma vastustega ajas teda närvi (dtl 106). Vastustaja kohustuseks oli ühtlasi maandada kaebaja võimalikku ohtlikkust, mille tõukejõuks võiks olla tervisprobleemidest tingitud vaevused. Et sellisena on tegemist kaebaja tegeliku ohtlikkusega, kinnitab kaebajat abistama tulnud vangla meditsiinitöötaja ründamine.
25.Seetõttu ei ole alust pidada vangla kohaldatud meetmeid ülemäärasteks. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et õiguskantsler, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 peavad põhjendatuks üksikvangistuse kohaldamist üksnes lühiajaliselt. Nagu põhjendatult osutas halduskohus, on tegemist soovituslike seisukohtadega. Soovituse järgmisel ei saanud vangla mööda vaadata kaebajale antud ohuhinnangust ega sellest, milliseid meetmeid oli võimalik ohu maandamiseks rakendada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ebaproportsionaalseks ka meetmete kohaldamise kestuse tõttu.
26.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esile toodud probleemid vaimse tervisega ei välistanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kaebaja ei ole väitnud, et meditsiinitöötaja oleks ühelgi ajahetkel hinnanud lubamatuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaebaja suhtes tema terviseseisundi tõttu. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuvastatud ohu maandamise eesmärgiga olnuks vastuolus meetmete kohaldamata jätmine, kuna vastustaja hindas kaebaja ohtlikuks just suhetes teiste kinnipeetavatega.
27.Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei muuda õigusvastaseks intsidendiga seoses kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja hilisem kehtetuks tunnistamine ega intsidendi asjaolude kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmine. Mõlemal nimetatud menetlusel on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest erinev eesmärk. Vangla julgeoleku tagamiseks meetmete kohaldamise eelduseks ei ole see, et kinnipeetav oleks toime pannud distsiplinaarrikkumise, veel enam kriminaalkorras karistatava teo. Meetmete kohaldamine võib olla õiguspärane ka juhul, kui hiljem selgub, et isik ei ole käitunud esialgu arvatud viisil, kui meetme kohaldamisel teada olnud asjaolud vangla julgeolekut või teiste isikute ohutust ohustava käitumise piisavalt tõenäolisele võimaluse viitasid. Praegusel juhul olid vastustaja tuvastatud asjaolud piisavad, et kaaluda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
28.Ringkonnakohtu hinnangul ilmneb kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasus nii vastustaja 6. septembri 2020. a käskkirja kui ka 8. septembri 2020. a käskkirja alusel samadest asjaoludest. Kaebaja ei ole vaidluses esile toonud asjaolusid, mis ühel juhul olnuks olulised ja teisel mitte. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Seepärast peab ringkonnakohus otsuses esitatud põhjendusi asjakohaseks mõlema käskkirja osas.
29.Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
30.Ringkonnakohus jättis 11. märtsi 2022. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Kuna nimetatud määruse tegi üks kohtunik ja tõendite vastuvõtmisest keeldumise on lubatav üksnes kohtukoosseisu otsustusega (HKMS § 188 lg 3 ls 2), siis kordab ringkonnakohus siinkohal määruses väljendatud seisukohta, et tõendite asja juurde võtmine ei ole põhjendatud. Menetluses on olulised üksnes vaidluse esemega seonduvad dokumendid. Haldusasja toimiku koormamine kaudsete tõenditega ei ole põhjendatud ega aita kaasa asja lahendamisele. Mitmed kaebaja esitatud tõenditest on juba kohtutoimikus olemas, mistõttu puudub vajadus nende täiendavalt toimikusse lisamiseks. Kohtulahendid ja õiguskantsleri seisukohad on kättesaadavad avalikelt internetilehekülgedelt ja neid ei ole vaja kohtule esitada. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks.
31.HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.