3.Jätta rahuldamata Ingvar Pariku poolt 9. veebruaril 2022 esitatud taotlused.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 31. märts 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirati vangla kinnipeetavate liikumisja suhtlemisvabadust muuhulgas selliselt, et peatati kinnipeetavate jalutuskäigud värskes õhus seoses koroonaviiruse levikuga riigis.
Pärast edutut vaidemenetlust esitas kinnipeetav Ingvar Parik kaebuse, milles palus mõista talle välja hüvitis selle eest, et tal ei võimaldatud 16. märtsist kuni 28. aprillini 2020 ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Hüvitise suuruseks oli 40 eurot iga päeva eest, mil jalutuskäiku ei võimaldatud. Kaebuse kohaselt oli selle mittevõimaldamine inimväärikust alandav.
3.Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Jalutuskäigu piiramise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. See eesmärk oli legitiimne. Inimestevaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas on vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks.
3.2.Kevadel 2020 esinenud epidemioloogilises olukorras kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetavate huvi jalutada.
3.3.Vangla kasutada olnud alternatiivsed meetmed ei oleks iseseisvalt olnud piisavad.
3.4.Asjaolu, et sel hetkel kinnipeetavate seas nakatunuid polnud, ei muuda piirangute kehtestamist põhjendamatuks.
3.5.Jalutamise õigust piirati vanglas kokku 44 päeval, mis ei ole ülemäära pikk aeg.
3.6.Kaebaja väide, et ta on põdenud kopsuhaigusi ja seetõttu on värskes õhus viibimine talle oluline, viitab hoopiski sellele, et kaebaja võis olla riskirühmas, kelle tervise kaitseks oli piirangute kehtestamine veelgi vajalikum. Kaebaja õigusi ei piiratud samas rohkem, kui vältimatult kinnipidamisega ja Covid-19 kriisi lahendamisega seoses vajalik oli.
3.7.Euroopa piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise komitee (CPT) on soovitanud ka pandeemia ajal kinnipeetavatele jätkuvalt jalutamise võimaldamist. Kohus märkis, et tegemist on soovitusega, mis ei ole õiguslikult siduv ega muuda piiranguid õigusvastaseks. Kohtu hinnangut ei muutnud ka asjaolu, et õiguskantsleri hinnangul võisid jalutamise piirangud olla ülemäärased.
3.8.Kaebaja ei kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 mõttes, mis tingib samuti hüvitisenõude rahuldamata jätmise.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.I. Parik esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Valvurid viibivad loenduste ajal kinnipeetavate kambris, mis suurendab ka nakkusohtu, sest valvurid liiguvad vabaduses rahvarohketes kohtades.
4.2.Täiendavad piirangud alandavad väärikust ning võivad viia tõsiste tagajärgedeni (kinnipeetavate rahutused jne).
4.3.Piirangute ülemäärasusele on juhtinud tähelepanu õiguskantsler. Viiruse leviku takistamiseks oleks tulnud järgida Maailma terviseorganisatsiooni (WHO), CPT ja ÜRO piinamise ennetamise alamkomitee (SPT) juhiseid, mis kinnipeetavate jalutamist ei välistanud.
4.4.Vanglatel on isikukaitsevahendeid ning neid kasutades olnuks vangla teenistujate kokkupuude kinnipeetavatega minimaalne.
4.5.Jalutuskäike oleks saanud korraldada väiksematele gruppidele või suuremal alal.
4.6.Tartu Vanglas lubatakse vähem helistada, ei anta sooja vett tee jaoks jne, mis oleksid kooskõlast WHO; CPT ja SPT juhistega.
4.7.Kaebaja kui kopsutuberkuloosi põdenud isiku jaoks on ka üks tund jalutamist värskes õhus liiga vähe.
4.8.Vangla eesmärk on teha vangide elu ebameeldivamaks.
4.9.Viirus võib levida ventilatsiooni kaudu ning ventilatsioon ei vasta nõuetele.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjusid (kambrites huvitegevuse võimaldamine, raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks jätmine ööpäevaringselt, elektriseadmete kulude nõudmata jätmine jne).
5.2.Kaebaja viidatud rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad on soovitusliku iseloomuga.
5.3.Paljud kaebaja väited ei ole seotud jalutusvõimalusest ilmajäämisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu hinnanguga, et kaebaja viidatud rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad seoses jalutusvõimalusega värskes õhus on soovitusliku iseloomuga. Kaebaja refereerib küll nende seisukohtade sõnastust ning loeb sealt välja nende kohustusliku iseloomu, kuid ainuüksi seisukoha sõnastusest ei saa teha järeldusi selle seisukoha siduvuse kohta. Rahvusvahelise organisatsiooni seisukohtade siduvus riigile sõltub sellest, kuidas on õigusnormide või lepingutega vastav küsimus reguleeritud. Kaebaja ei ole viidanud õiguslikele alustele, millest tuleneks, et CPT ja SPT kui rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad oleksid Eestile kohustuslikud ning siduvad. Selliseid aluseid ei näe ka ringkonnakohus. Seega on halduskohus põhjendatult käsitanud neid soovitustena.
8.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga ka selles, et viidatud soovitustest hoolimata oli kaalukam väärtus koroonaviiruse leviku tõkestamine. Vastustaja valitud meede – inimestevaheliste kontaktide minimeerimine, millega kaasnes ka jalutuse ärajäämine – oli proportsionaalne. Meetme eesmärk oli nakkushaiguse leviku vältimine, mida tuleb lugeda igati seaduspäraseks. Valitud meede oli sobiv, sest inimkontaktide vähendamine (sh jalutuskäigule saatmisega kaasnevate kontaktide vähendamine) aitab inimeselt inimesele liikuva viirushaiguse leviku tõkestamisele ilmselgelt kaasa. Meede oli vajalik, sest inimkontaktide vähendamisest tõhusamat alternatiivset tegevust, mis oleks samamoodi aidanud viiruse levikut tõkestada või ära hoida, on raske näha. Ringkonnakohus ei näe ka, et vaidlusalune meede oleks kitsamas mõttes ebaproportsionaalne, sest ilmselgelt oli taotletav eesmärk – viiruse leviku ning koos sellega haigestumiste ning võimalik ka, et surmade ärahoidmine – kaalukam kui piiratud õigushüve (ühetunnine jalutuskäik värskes õhus). Seega oli jalutusvõimaluse peatamine Tartu Vanglas vaidlusalusel perioodil proportsionaalne hoolimata CPT ja SPT soovitustest ning seega õiguspärane. Ka õiguskantsleri teistsugune hinnang ei anna alust vangla tegevuse õigusvastaseks lugemiseks. Õiguskantsleri seisukohad ei ole konkreetset kohtuasja lahendavale kohtule siduvad.
9.Kaebaja on välja pakkunud oma nägemuse alternatiivsetest lahendustest, mis oleks aidanud viiruse leviku ohtu vähendada, kuid samas säilitanud jalutuskäigu võimaluse. Kaebaja arvates oleks võinud viia kinnipeetavaid jalutama väiksemates gruppides või korraldada jalutamist spordiväljakul. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et selline lähenemine oleks eeldanud vanglalt oluliselt vangla töökorralduse muutmist. Ilmselgelt olnuks vajalik täiendavate vanglateenistujate kaasamine ning suurenenud oleksid ka inimestevahelised kontaktid. Seetõttu kaasnenuks ka sellise käitumisega koroonaviiruse levimise suurem oht. Ringkonnakohus viitab siinkohal ka sellele, et kaebaja on ise ette heitnud seda, et valvurid, kes liiguvad vabaduses väidetavalt rahvarohketes kohtades, viibivad kinnipeetavate kambrites ja võivad nakkusohtu suurendada. Kui kaebaja soovil jalutuskäike läbi viidaks, suureneks valvurite ja kinnipeetavate omavaheline kontakt veelgi ning on ilmne, et mida rohkem on kontakte, seda rohkem on võimalusi viiruse levikuks. Samas on kinnipeetavate loenduse, läbiotsimise jms läbiviimine vältimatult vajalik julgeoleku tagamiseks ning neid kontakte ära jätta pole võimalik. Jalutuskäigu korraldamisega kaasnevaid kontakte on aga võimalik jalutuskäikude ärajätmisega vältida.
10.Spekulatiivne on kaebaja väide, et piirangud võivad kaasa tuua tõsised tagajärjed, nt rahutused, kinnipeetavate enesevigastamine jms. Käesolevaks ajaks ei ole teada, et midagi sellist oleks 2020. a kevadel (st vaidlusalusel perioodil) vanglates esinenud. Lisaks on vangla välja toonud, et piirangute kompenseerimiseks kasutati täiendavaid meetmeid (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 8, tl 72-73, samuti ülal p 5.1).
11.Samamoodi on spekulatiivne kaebaja hinnang, et vangla oleks saanud isikukaitsevahendeid kasutades hoida kokkupuuted kinnipeetavatega minimaalsed. Isikukaitsevahendite kasutamine viisil ja mahus, mis omaksid viiruse edasikandumisel tõhusat efekti, on üldteadaolevalt väga kulukas. Lisaks on see ajamahukas, sest isikukaitsevahendeid peab sagedasti vahetama. Samuti ei pruugi ka isikukaitsevahendite kasutamine viiruse levikut välistada, sest alati on võimalus, et kaitsevahendit kasutatakse valesti, see on ebakvaliteetne, see saab töö käigus (nt füüsilise kontakti tõttu) kahjustada jms. Inimkontaktide vähendamine on ilmselgelt vähem kulukam ja võib olla ka tõhusaim abinõu viiruse leviku vältimiseks.
12.Kaebaja on apellatsioonimenetluses esitanud hulgaliselt väiteid, mis ei seondu enam jalutuse võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega (et vanglas lubati vähem helistada, ei antud sooja vett, ei võimaldatud vaktsineerimist, et vangla ventilatsioon ei vasta nõuetele jms). Kuna need ei olnud vanglale hüvitisenõude esitamise aluseks, ei ole nende asjaoludega seoses läbitud kohtueelset menetlust ning ringkonnakohus nendega seoses seisukohta ei võta.
13.Ka kaebaja väide, et tema kui kopsutuberkuloosi põdenud isiku jaoks on ka üks tund jalutamist liiga vähe, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja pole ära näidanud, et tema jaoks oleks seetõttu jalutusvõimalusest ilmajäämine olnud teiste isikutega võrreldes eriliselt piinavam või et teda oleks tulnud seetõttu teistmoodi kohelda. Küll nõustub aga ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et varasema tuberkuloosi põdemise tõttu võib kaebaja olla Covid-19 haiguse riskirühmas, kelle kaitsmine viiruse eest oli eriti põhjendatud.
14.Kaebaja arvamus, et piirangute eesmärk on üksnes kinnipeetavate elu ebamugavamaks tegemine, on oletuslik. Ringkonnakohtul pole alust kahelda selles, et 2020. a kevadel rakendatigi vanglas jalutuskäikude mittevõimaldamist üksnes viiruse leviku vältimiseks ning isikute elu ja tervise kaitseks. Ka väljaspool kinnipidamisasutusi kehtisid tollal terves Eestis väga tõsised piirangud, mis näitab, et tollal oli selliste piirangute rakendamine vajalik nii vanglates kui vabaduses.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
16.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohus ei näe vajadust asjas täiendavate faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks. Sisuliselt taandub vaidlus ainult õigusküsimustele, eeskätte piirangute proportsionaalsusele. Kaebaja on oma seisukohti saanud menetluses esitada korduvalt, sealhulgas on ta esitanud apellatsioonimenetluses oma seisukohad mitmel korral, mitte üksnes apellatsioonkaebuses. Selles olukorras ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik asjas istungi korraldamine. Asjatu istung oleks koormav ka vastustajale. Asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldab asjas
otsuse jõudmiseni kiiremini, nii et kirjaliku menetluse kasuks räägib ka menetlusökonoomia põhimõte.
17.Kaebaja poolt 9. veebruaril 2022 esitatud dokumenti, mis on pealkirjastatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlusena, käsitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse täiendusena ning sellel eraldi ei peatu, kuivõrd seal ei esitata uusi analüüsimist vajavaid põhjendusi. Selles dokumendis esitatud taotlused ventilatsioonijooniste ja terviseandmete väljanõudmiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Taotlus riigilõivu vabastamiseks jääb rahuldamata seetõttu, et kaebaja oli käesolevas menetluses juba riigilõivust vabastatud. allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.