Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 23. oktoober 2020, Tartu 3-16-2348
Haldusasi
A.T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks kriminaalasjast andmete väljastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsus A.T. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.T. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsus.
2.Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 23. november 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2010. a määrusega anti luba A.T. mobiiltelefoniga edastatava teabe pealtkuulamiseks ja –vaatamiseks ajavahemikul 27. oktoober 2010 kuni 26. november 2010. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas kriminaalmenetluse 10. juulil 2012 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. A.T. võimaldati 11. veebruaril 2014 tutvuda jälitustoimingutega kogutud andmetega, kuid ei võimaldatud tutvuda selle kriminaalasja (nr xxx) toimikuga, mille raames isikut oli pealt kuulatud. A.T. vaidlustas selle keeldumise. Riigikohtu 10. juuni 2016. a otsusega asjas nr 3-3-1-84-15 kohustati PPA-d uuesti läbi vaatama A.T. taotlus väljastada talle kriminaaltoimiku materjalid, mis sisaldavad teda puudutavaid andmeid. A.T. esitas 6. oktoobril 2016 PPA-le uue avalduse, milles palus võimaldada tutvumist kriminaaltoimiku materjalidega, mis sisaldavad teda puudutavaid isikuandmeid. PPA palus
selgitada, milliste konkreetsete dokumentidega ta tutvuda soovib. A.T. teatas 12. oktoobril 2016, et kuna ta ei tea, milline on kriminaalasja toimiku sisu, siis pole tal võimalik oma taotluse sisu piiritleda konkreetsete dokumentidega. PPA 24. oktoobri 2016. a kirjaga jäeti A.T. taotlus rahuldamata isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 20 lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi.
2.A.T. esitas kaebuse, milles palus kohustada PPA-d väljastama kriminaalasja materjalid osas, mis puudutavad kaebaja kohta käivaid andmeid. Kaebuse kohaselt on PPA eiranud Riigikohtu lahendit. Ebaõigesti on leitud, et kaebaja õigust tuleb IKS § 20 lg 1 alusel piirata. Ta on rõhutanud, et soovib tutvuda ainult oma andmetega ning ei soovi tutvuda kolmandate isikute isikuandmetega. PPA-l on võimalik kinni katta kuriteoteate esitaja andmed. Pole usutav, et kogu toimik sisaldab sellist infot, mis kaalub üles kaebaja õiguse saada enda kohta infot. Kuna käimas on veel teinegi kriminaalasi, võib taotletavate materjalide hulgas olla tõendeid, mis võiksid käimasolevas kriminaalmenetluses kaebajale kasulikud olla.
3.Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu
28.augusti 2018. a otsusega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
4.Riigikohtu 21. veebruari 2019. a otsusega rahuldati kaebaja apellatsioonkaebus, tühistati alama astme kohtute otsused ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule järgmistel põhjendustel.
4.1.PPA keeldumise õiguspärasust hinnates ja kaebust rahuldamata jättes ei tutvunud kohtud kriminaaltoimikuga. Sellest hoolimata lugesid kohtud tuvastatuks, et IKS v.r § 20 lg 1 p 1 õiguslik koosseis on täidetud, st et kaebaja juurdepääs kriminaaltoimikus sisalduvatele kaebaja isikuandmetele võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Andmetele juurdepääsu andmisest keeldumise asja lahendades ei ole kohtul üldjuhul andmekandja kui tõendiga vahetult tutvumata otsustada juurdepääsupiirangu kohaldamise õiguspärasuse üle.
4.2.IKS v.r § 20 lg 1 p 1, mis sätestab, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi, sisaldab endas kaalutlusõigust. Selleks, et piirata isikuandmetele juurdepääsu selle sätte alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive. Teiseks tuleb kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet.
4.3.Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Mitte igasugune teise isiku õiguste riive pole piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus.
4.4.Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta isikuandmetele juurdepääsu soovib, kuid tema põhjendus võib aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal seda andmesubjektilt üle küsida.
4.5.Lisaks isikuandmete kaitse seaduses sisalduvatele alustele võivad eriseadustes sisalduda juurdepääsupiiranguid täpsustavad erinormid. Selleks võib olla korruptsioonivastase seaduse § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena.
4.6.Juurdepääsu andmisest keeldumist tuleb põhjendada. Põhjendada tuleb ka seda, miks ei ole võimalik teabekandja osaline väljastamine. Täieliku andmete väljastamisest keeldumise korral peavad nähtuma põhjendused, miks andmete kinnikatmine või eemaldamine ei ole praktiliselt rakendatav. Põhimõtteliselt võib arvestada kaalutlusargumendiga, et juurdepääsu andmine on
ülemäärane keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse, kuid seda ei või teha kergekäeliselt.
5.Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kohus jääb seisukoha juurde, et kaebaja sooviks on tutvuda andmetega kuriteoteate esitaja kohta. Vastasel juhul poleks kaebust esitatudki. Usutav pole kaebaja kinnitus, et ta soovib tutvuda enda kohta käivate isikuandmetega. Ka kaebaja esialgsest pöördumisest võib välja lugeda, et kaebaja tegelik huvi on saada teada, kes andis teavet korruptsioonijuhtumi kohta. Kohus märkis „oma siseveendumuse kohaselt, et mis teine huvi võikski kaebajal olla juba lõpetatud menetluse ja arhiveeritud kriminaalasja toimiku suhtes.“
5.2.Kriminaalasi algatati karistusseadustiku (KarS) § 2172 lg 1 alusel avalikes huvides tegutseva juriidilise isiku MTÜ Võru Jäätmekeskus ja tema ametiisikute kohta laekunud informatsiooni kontrollimiseks. Seega oli teavitus võimaliku korruptsioonijuhtumi kohta. Menetlus kriminaalasjas on kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetatud ja toimik on arhiveeritud. KVS § 6 lg 2 sätestab, et kui avalikku ülesannet täitvat asutust teavitatakse korruptsioonijuhtumist, tagatakse teavitamise fakti konfidentsiaalsus; teavet teavitamise fakti kohta võib avaldada ainult teavitaja kirjalikul nõusolekul.
5.3.Antud juhul on rakendatud IKS v.r § 20 lg-t 1, mille kohaselt andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Kohus nõustus, et kriminaaltoimikud sisaldavad kaebajat puudutavaid andmeid.
5.4.Riigikohtu 10. juuni 2016. a otsusega asjas nr 3-3-1-84-16 kohustati PPA-d üksnes kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama ning möödunud ajavahemikku arvestades võivad asjaolud olla muutunud. Seetõttu ei ole põhjendatud märkus, et vastustaja on ignoreerinud Riigikohtu lahendit.
5.5.Oletuslik on kaebaja väide, et kriminaalasja materjalidega tutvumine võib olla talle kasulik seoses käimasoleva kriminaalmenetlusega. Nende materjalidega tutvumise võimatus ei riku kaebaja kaebeõigust, kuna see ei takista asja menetlemist mõnes teises ajsas.
5.6.Politsei on tuvastanud, et teave on mahukas, kuna pole konkretiseeritud, millist dokumenti nõutakse ning nõude täitmiseks tuleb teavet sütstematiseerida, sest toimik puudutab teavet ja isikuandmeid, mis kaebajale avaldamisele ei kuulu ning samas sisaldab toimik meetodeid, mida PPA on oma töös kasutanud. Selle toimiku süstematiseerimine eeldaks suurt tööd, toimik sisaldab 1030 lehte.Konfidentsiaalsuse tagamise nõue eeldab ka muu teemat puudutava materjali põhjal informatsiooni edastanud isikute kohta argumenteeritud oletuste ja järelduste tegemist.
5.7.Kuna tegemist oli korruptsioonijuhtumiga, on politseiamet õigesti toimiku tutvustamisest keeldunud. Riigikohus on viidanud, et lisaks IKS v.r § 20 lg-le 1 võivad eriseadustes sisalduda erinormid, milleks halduskohtu arvates on KVS § 6 lg 2.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
6.A.T. apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
6.1.Kaebaja huvi materjalidega tutvumiseks on tuvastatud ekslikult. Kaebaja eesmärk on tutvuda üksnes enda isikuandmetega. Ehkki kaebaja oli varasemas kohtumenetluses väitnud, et ta soovib teada saada korruptsioonijuhtumist teavitaja isikut, ei ole õige sellele tugineda, sest kaebaja on kaebuse alust korrigeerinud. Kaebaja on ise pakkunud, et PPA võiks selle isiku ja temaga seotud andmed kinni katta, mis näitab, et selle isiku tuvastamine pole tema eesmärk. Kaebaja ei soovi teavitaja ja teavituse sisu kohta infot saada juba seetõttu, et talle on see info vähemalt osaliselt juba teada.
6.2.Ekslik on halduskohtu eeldus, et kaebaja soovib tutvuda toimikuga tervikuna. Kaebaja soovib tutvuda üksnes oma isikuandmetega.
6.3.Ekslik on tuginemine KVS § 6 lg-le 2, sest kriminaalasja esemeks ei olnud korruptsioonijuhtum. Halduskohus pole selgitanud, miks ta pidas KVS § 6 lg 2 kohaldamist
põhjendatuks. Korruptsiooniks peetaks KVS seletuskirja kohaselt altkäemaksu küsimist ja võtmist ametiisiku poolt või altkäemaksu pakkumist ja andmist ametiisikule, kuid KaRS § 2172 lg 1 teokoosseisuks on usalduse kuritarvitamine. Isegi kui leida, et tegemist oli korruptsioonijuhtumiga, siis kohaldub konfidentsiaalsuskohustus KVS § 6 lg 2 järgi üksnes korruptsioonijuhtumist teavitamise faktile, sh ka teavitaja isikuandmetele tulenevalt Riigikohtu 21. veebruari 2019 otsusest. Ülejäänud infot võib kaebajale avaldada ja seega ei õigusta KVS § 6 lg 2 kõigi taotletavate andmete juurdepääsu piiramist.
6.4.Riigikohus viitas, et huvide kaalumisel võib olla oluline see, mis eesmärgil isik andmeid taotleb, viidates kaebaja kaitseõiguse eesmärgile. Kaebaja õigeksmõistmine teises asjas ei oma tähtsust, kuna see toimus käesoleva kohtumenetluse ajal. Lisaks on kaebaja viidanud, et tema õigusi rikuti varasemas kriminaalmenetluses toimunud jälitustegevusega. Nende arvestamata jätmine on kaalutlusviga.
6.5.PPA on KVS § 6 lg-s 2 sätestatud kohustust juba rikkunud, sest ta on ise avaldanud, et teda teavitati korruptsioonijuhtumist.
6.6.Oht, et rikutakse väidetava korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsust, ei kaalu üles isiku PS § 44 lg-st 3 tulenevat teabeõigust enda kohta käivate isikuandmete saamiseks ja PS §-st 21 tulenevat kaitseõigust. See oleks ebaproportsionaalne.
6.7.Halduskohus rikkus põhjendamiskohust, kuna ei hinnanud kriminaalasja materjale ega kontrollinud, kas sellele juurdepääsu keelamine IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud. Samuti ei käsitlenud halduskohus sellega seotud kaebaja seisukohti.
7.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
7.1.Halduskohus on õigesti tuvastanud kaebaja tegeliku huvi – saada teavet selle kohta, kes esitas kuriteoteate ning miks algatati kriminaalmenetlust.
7.2.Halduskohus on põhjendanud, miks on politsei käitunud andmete väljastamisest keeldudes õigesti.
7.3.Halduskohus tuvastas analoogselt vastustajaga, et käesolevas asjas on erinormiks KVS § 6 lg
7.4.Etteheide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta halduskohtu poolt ei ole õige. Kaebaja on sisuliselt asunud halduskohtule menetluslikke korraldusi andma.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
9.Riigikohtu olulisemad juhised asja halduskohtule tagasi saates olid, niivõrd nagu ringkonnakohus neid mõistab, järgmised:
9.1.Asja uuel läbivaatamisel tuleb tutvuda kriminaaltoimiku kui tõendiga ning seejärel hinnata, kas kohaldatav on juurdepääsupiirang IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, st seetõttu, et see võib kahjustada teise isiku õigusi või vabadusi (vt Riigikohtu 21. veebruari 2019. a otsuse p-d 14-16);
9.2.Kui on tuvastatud, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, siis tuleb kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Viimane peab põhinema mistahes õigusnormile tugineval subjektiivsel õigusel ning keeldumine on lubatav siis, kui riive on kaalukam andmesubjekti juurdepääsuõigusest (p 18);
9.3.Ehkki andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib, võib põhjendus aidata andmetöötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam (p 18);
9.4.Lisaks IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alustele isikuandmetele juurdepääsust keeldumiseks võivad eriseadustes sisalduda juurdepääsupiirangut täpsustavad erinormid, sh KVS § 6 lg 2 (p 19);
9.5.Sõltumata juurdepääsupiirangu alusest tuleb andmete väljastamisest keeldumist põhjendada, põhjendades sh seda, miks ei ole võimalik andmete osaline väljastamine (p 20);
9.6.Keeldumisel võib tugineda ka sellele, et juurdepääsu andmine on ülemäära keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse, kuid seda ei tohi teha kergekäeliselt (p 20);
9.7.Vastustajal ei pruugi keeldumisel olla võimalik selgitada keeldumise põhjust detailselt, sest tal on saladuse hoidmise kohustus, kuid ta peab olema valmis nende põhjenduste esitamiseks kohtus, kus neid põhjendusi kaebajale menetlusseadustikes sätestatud korras ei avaldata (p 21).
10.Halduskohtu otsusest on väljaloetav, et kohus pidas keeldumist õigustatuks muuhulgas seetõttu, et andmete avaldamine kaebajale kahjustaks teise isiku õigusi või vabadusi, st IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel (vt nt halduskohtu otsuse p-d 6 ja 12). Riigikohtu lahendist tuleneb, et sellel alusel isikuandmete väljastamisest keeldumise korral on oluline kontrollida, kas kriminaaltoimikus on sellist infot, mis õigustab sellisel alusel juurdepääsupiirangu kohaldamist. Riigikohus kohustas halduskohut, et see nõuaks välja kriminaalasja toimiku ja hindaks PPA keeldumise õiguspärasust, arvestades seejuures Riigikohtu selgitustega (Riigikohtu otsuse p 22). Sellist analüüsi ringkonnakohus halduskohtu otsusest ei leia. Halduskohus on küll kriminaaltoimiku välja nõudnud, ent selles puudub kriminaaltoimiku materjalidega seoses igasugune analüüs. Halduskohus on üksnes märkinud, et „kohtu arvates ei ole võimalik kriminaalasja materjale tutvumiseks kaebajale anda, kuna asja materjalid kajastavad andmeid, millele on seatud juurdepääsupiirang“ (otsuse p 14), ent seda seisukohta ei ole lähemalt põhjendatud. Ei nähtu, et halduskohus oleks selle toimiku materjalidega tutvunud ning kontrollinud, kas seal esineb andmeid, mille väljastamine kaebajale võiks kahjustada teise isiku õigusi või vabadusi. Puuduvad nt viited kriminaaltoimiku materjalidele, nende refereering vms, mis võimaldaks mõista, et halduskohus tõepoolest nende materjalidega tutvus ja neist lähtudes otsuse tegi. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist olulise menetlusveaga, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Riigikohus saatis asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule, mitte ringkonnakohtule. Seega võib Riigikohtu eesmärgiks pidada seda, et kriminaaltoimikuga tutvumine ning juurdepääsupiirangu aluste kontrollimine toimuks kõigis kohtuastmetes ning see küsimus läbiks kolmeastmelise kohtuliku kontrolli. Riigikohus kohustas toimikut kontrollima just halduskohut. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks asuda ise esimese astme kohtuna kriminaaltoimikut hindama ning juurdepääsupiirangu olemasolu välja selgitama. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning saata asi tagasi halduskohtule uueks lahendamiseks.
11.Lisaks on halduskohus leidnud, et kriminaalmenetluse algatamise aluseks oli korruptsioonijuhtumist teavitamise fakt ja seega on juurdepääsupiirangu kohaldamise aluseks ka KVS § 6 lg 2. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohtu otsusest ei selgu, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis. Halduskohus on lihtsalt nentinud, et kriminaalasi algatati MTÜ Võru Jäätmekeskus ja tema ametiisikute kohta laekunud informatsiooni kontrollimiseks ja et seega on olnud teavitus võimalikust korruptsioonijuhtumist (otsuse p 2). Kuidas või mis tõendite põhjal jõudis halduskohus järeldusele, et tegemist oli just korruptsioonijuhtumist teavitamisega, otsusest ei selgu. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks on igasugune „ametiisikute kohta laekunud informatsioon“ käsitatav teavitusena korruptsioonijuhtumist. Asja uuel lahendamisel on halduskohtul võimalik ka selles küsimuses kujundada arusaadavam seisukoht. Ringkonnakohus viitab siinkohal Riigikohtu selgitustele, mille järgi tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu, sest teadaandjatelt ei saa nõuda, et nad teaksid ette, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse (RKHKo 3-16-2348, p 19). Seega ei pruugi asjakohane olla kaebaja poolt väljatoodu, et kriminaalmenetlus algatati KaRS § 2172 lg 1 alusel, mis ei ole kaebaja hinnangul korruptsioonikuritegu.
12.Eelviidatud asjaolud on piisavad halduskohtu otsuse tühistamiseks ning asja saatmiseks halduskohtule uueks lahendamiseks. Asja uuel lahendamisel tuleb halduskohtul vastavalt Riigikohtu juhistele tutvuda kriminaaltoimikuga ning hinnata, kas juurdepääsupiirang on IKS vr § 20 lg 1 p 1 alusel teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks vajalik. Sealjuures tuleb hinnata, kas PPA kohaldas sel alusel teabe väljastamisest keeldumisel kaalutlusõigust õigesti. Samuti tuleb hinnata, kas tegemist oli korruptsioonijuhtumist teavitamisega KVS § 6 lg 2 mõttes. Veel tuleb kontrollida seda, kas vastustaja on keeldumist piisavalt põhjendanud, sh põhjendanud seda, miks ei ole võimalik toimiku osaline väljastamine vaid kaebaja isikuandmeid puudutavas osas või miks pole võimalik toimiku väljastamine selle andmeid kinni kattes või eemaldades. Põhjendusena võib tulla arvesse ka see, et niisugune osaline andmete väljastamine oleks ülemäära keeruline, kuid see otsus ei või olla kergekäeline (RKHKo 3-16-2348, p 20). Ringkonnakohtu arvates ei nähtu vaidlustatud halduskohtu otsusest arusaadavalt see, et kontrollitud oleks Riigikohtu juhistega kooskõlas seda, kas vastustaja teostas kaalutlusõigust õigesti ning kas vastustaja keeldumise põhjendused olid piisavad ning igakülgsed.
13.Seoses asja uue läbivaatamisega ning seal kontrollitavate küsimustega viitab ringkonnakohus ka Riigikohtu otsuse p-le 21, kus on leitud kokkuvõtlikult seda, et isikule antud vastuses ei pruugi olla keeldumise põhjalik motiveerimine võimalik, kuid kohtumenetluses tuleb seda teha. Ringkonnakohus nendib, et vastustaja poolt senises kohtumenetluses esitatud seisukohad on pigem napid ega käsitle kõiki olulisi küsimusi vajaliku põhjalikkusega. Vastustaja asjakohasemad selgitused, mis arvestaksid ka Riigikohtu väljendatud seisukohtadega ning millest nähtuks vastused Riigikohtu poolt tõstatatud olulistele küsimustele, võiksid selle kohtuasja lahendamist oluliselt hõlbustada. Ringkonnakohus märgib, et pärast Riigikohtu otsust antud PPA vastus sisaldas peamiselt vaid senise menetluse kirjeldust ning Riigikohtu seisukohtade refereeringut, kuid vastustaja enda seisukohad on leitavad vaid kolmest lühikesest lõigust (p-d 2.1, 2.2 ja 3), millest tegelikult kohtuasja lahendamiseks midagi olulist ei selgu (tl 149-150).
14.Eeltoodust tulenevalt kuulub halduskohtu otsus tühistamisele ning asi saadetakse halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks halduskohtule, ei võta ringkonnakohus seisukohta kõigi apellatsioonkaebuse väidete osas ega jaga asjas menetluskulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.