Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-2766 19. juuni 2020 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest Osaühingu Adepte kaebus Mustjala Vallavalitsuse
15.novembri 2017. a otsuse tühistamiseks, Saaremaa valla kohustamiseks vaatama ehitusloa taotluse uuesti läbi ning Kaitseministeeriumi kohustamiseks andma ehitusloa eelnõule kooskõlastuse Kaebaja Osaühing Adepte, esindajad vandeadvokaadid Piret Blankin ja Edgar-Kaj Velbri Vastustaja I Saaremaa vald, esindaja Liis Juulik Vastustaja II Kaitseministeerium, esindaja Merle Vilu Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020. a otsus Osaühingu Adepte kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020. a otsuse resolutsioon, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
1.2008. a mais omandas Osaühing Adepte (OÜ Adepte, kaebaja) Saaremaal Mustjala vallas Liiküla külas asuva Härjakopli kinnistu. Maa on maatulundusmaa sihtotstarbega.
2.Mustjala Vallavolikogu kehtestas 30. aprilli 2010. a otsusega nr 13 Härjakopli maaüksuse detailplaneeringu. Otsuse kohaselt on detailplaneeringu eesmärk ühe kahepoolse viilkatusega ühekorruselise katusekorrusega toitlustus- ja majutushoone püstitamine, maakasutuse sihtotstarbe muutmine vastavalt planeeringulahendusele, kiigeplatsi, vabaõhulava, palliplatside, minigolfi, laste mänguväljakute, puhkekohtade, majutushoonete (kämping) ja tiigi asukoha, projekteerimise ja ehitustingimuste määramine. Seletuskiri näeb ette nõuded krundi ehitusõigusele, sh määrab krundi sihtotstarbed: toitlustus- ja teenindushoone maa 5%, majutushoonete maa 10%, puhkerajatiste maa
3-17-2766 10%, looduslik haljasmaa 75%. Otsuses rõhutatakse, et eesmärk on luua maastikku sobiv asum, mistõttu seatakse piirangud materjalidele, värvilahendustele jms.
3.Mustjala Vallavolikogu kehtestas 29. aprilli 2011. a otsusega nr 14 valla külade üldplaneeringu, mille järgi on vaidlusalane krunt osaliselt reserveeritud elamualal E1, osaliselt reserveeritud tootmisalal T2. Elamuala E1 on miljööväärtuslik hoonestusala, kus tuleb vältida ajalooliste külade asustusstruktuuri muutmist ning kuhu võib ehitada ühe väikeelamu, selle juurde vajalikud ühekorruselised majapidamise abihooned, põllumajanduse, metsa-, jahi- ja kalamajandushooned, samuti majutus- ja toitlustushooned (otsuse lk 5, seletuskirja lk 17). Tootmisala on ette nähtud tööstuse, tuulegeneraatorite, mäetööstus- jt tootmisehitiste ja neid teenindavate infrastruktuuride ehitamiseks ning nendest tulenevateks mõjualadeks (seletuskirja lk 15). Tootmisalale rajatava objekti mõjud ja häiringud, sh müra ei või ulatuda väljapoole tootmisala (otsuse lk 5). Tootmisalal T2 on lubatud ainult keskkonnasõbralik tootmine, mis ei häiri oluliselt ümbruskonda, ning maatulundusmaa sihtotstarvet T2-l lubatavate krundi sihtotstarvete nimekirjas ei ole (seletuskirja lk 20). Seletuskirjas märgitakse, et tootmisaladele võib ehitada kehtestatud detailplaneeringu alusel (lk 20; vrd lk 30: detailplaneeringu kohustus kehtib „tööstus- ja tootmishoonetele ning nende teenindamiseks vajalikele ehitistele“), ning ka üldplaneeringu kehtestamise otsuses rõhutatakse, et kõikide uute tootmisalade kasutuselevõtt on võimalik ainult läbi detailplaneeringu protsessi (lk 6). Härjakopli kinnistu detailplaneeringut ei ole nimetatud üldplaneeringu seletuskirja lisas 2, kus loetletakse märkega „andmed 12.2009“ kehtima jäävad detailplaneeringud. Seletuskirja lk-l 41 märgitakse, et detailplaneering kehtib seitse aastat ning kui selleks ajaks ei ole asutud menetlema ehitusluba, kaotab detailplaneering kehtivuse. Kui varem kehtestatud detailplaneering tühistatakse, hakkavad alal kehtima üldplaneeringuga sätestatud tingimused (lk 42).
4.2013. a paigutati Muhu saarele radar.
5.OÜ Adepte esitas 12. mail 2017 Mustjala Vallavalitsusele taotluse eelprojekti alusel ehitusloa väljastamiseks. Ehitusloa taotluse kohaselt soovib OÜ Adepte Härjakopli kinnistule püstitada ühe tuulegeneraatori, mille kõrguseks on eelprojektis märgitud kuni 149,5 m. Eelprojekti järgi asuks tuulegeneraator üldplaneeringu tootmisalal T2 ja detailplaneeringu järgi puhkerajatiste alal (kiigeplats, spordirajatised).
6.Mustjala Vallavalitsus edastas 16. mail 2017 kavandatava tuulegeneraatori eelprojekti Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks, paludes 8. juunil 2017 esitada lisaks ka kooskõlastamata jätmise põhjendused. Kaitseministeerium selgitas 10. juuni 2017. a kirjas vallavalitsusele, et ei kooskõlasta ehitusloa eelnõu, tuginedes kaitseministri 26. juuni 2015. a määruse nr 16 „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ (määrus nr 16) § 4 lg-le 2. Selle kohaselt ei tohi ehitiste püstitamine või olemasoleva ehitise laiendamine või ümberehitamine vähendada radari töövõimet. Õhuväe analüüsis hinnati planeeritava tuulegeneraatori mõju Muhu saarel paiknevale radarile kui riigikaitselisele ehitisele. Kuna tuulegeneraator hakkaks asetuma radari otsenähtavusalas, siis vähendab ta pöörlevate labade tõttu riigikaitselise ehitise töövõimet.
7.Mustjala vald edastas 3. juulil 2017 kavandatava keelduva otsuse eelnõu kaebajale. Eelnõus refereeriti Kaitseministeeriumi kooskõlastamisest keeldumise kirja. Kaebaja esitas oma vastuväited.
8.Mustjala Vallavalitsus keeldus 15. novembri 2017. a otsusega nr 1712921/00119 ehitusluba väljastamast. Otsuses selgitatakse, et maaüksusel kehtib 2010. a kehtestatud detailplaneering, mille eesmärk on kinnistule ühe kahepoolse viilkatusega ühekorruselise katusekorrusega toitlustus- ja majutushoone püstitamine. Mustjala valla külade üldplaneeringu järgi on Härjakopli maaüksusel tootmismaa sihtotstarve ja sinna on lubatud ehitada ainult tehnorajatisi. Saare maakonnaplaneeringu 2(11)
3-17-2766 tuuleenergeetika teemaplaneering ei käsitle üksikuid tuulegeneraatoreid. Lähtudes ehitusseadustiku (EhS) § 120 lg-st 4, EhS § 44 p 6 alusel kehtestatud määruse nr 16 §-st 4 ning Kaitseministeeriumi 10. juuni 2017. a kirjast, ei ole ehitusluba võimalik väljastada.
9.OÜ Adepte esitas 15. detsembril 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Mustjala Vallavalitsuse
15.novembri 2017. a otsuse tühistamiseks, vallavalitsuse kohustamiseks vaatama kaebaja ehitusloa taotluse uuesti läbi ning Kaitseministeeriumi kohustamiseks andma ehitusloa eelnõule kooskõlastuse. Kaebaja seisukohad olid järgmised. 1) Vallavalitsus keedus ehitusluba andmast üksnes Kaitseministeeriumi keeldumise tõttu. Ühtki teist põhjust ei ole vastustaja esile toonud. 2) EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 on põhiseadusega (PS) vastuolus. Vaidlustatud sätted riivavad kaebaja ettevõtlusvabadust (PS § 31). Riivel on legitiimne eesmärk (julgeolekukaalutlused) ja sätted on eesmärgi saavutamiseks sobivad, kuid mitte vajalikud ega mõõdukad. Riik on EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 koosmõjul kehtestanud absoluutse tuulegeneraatorite püstitamise keelu. Seejuures ei arvestata konkreetse tuuliku mõju iseloomu ega suurust. Julgeolekut oleks võimalik tagada esiteks ka juhul, kui Kaitseministeerium aktsepteeriks kavandatava ehitise mõju avaldumise võimaluse korral leevendusmeetmeid. Teiseks, tuulegeneraatori püstitamisest tulenevat mõju radaripildile saab vähendada, kui integreerida Muhu saarel paikneva õhuseiresüsteemi radariga kaldavaatlusradarid. Kolmandaks võimaluseks oleks lisaradarite paigaldamine. 3) Seadusandja soov on olnud tagada ehitusloa andjale kaalumise võimalus, mitte siduda teda kooskõlastaja seisukohaga. Kaitseministeeriumi kooskõlastus on sisuliselt kujunenud nõusolekuks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 mõttes. 4) EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 riivavad ka kaebaja omandipõhiõigust (PS § 32 lg 1), kuna tingivad kaebaja kinnisasja omaniku nõusolekuta võõrandamise. 5) Vaidlusalused sätted on vastu võetud õiguskindluse põhimõtet rikkudes ning see on kaebajale toonud kaasa märkimisväärse kahju (investeeringud). Määruse nr 16 kehtestamise ja jõustumise vahele jäeti vaid viis päeva. Lisaks selgusid omandipõhiõiguse piirangud alles pärast seda, kui kaebaja oli teinud suuri investeeringuid. 6) EhS § 120 lg 1 ning määruse nr 16 § 4 lg 2 on vastuolus õigusselguse põhimõttega. 7) Määrus nr 16 on antud EhS § 120 lg-s 4 sätestatud volitusnormi piire ületades, kuivõrd määrusega kehtestatakse lisaks ehitistele ka riigikaitse eesmärgil kasutatavate seadmete ja süsteemide töövõime kriteeriumid. Muhu saarel paiknev radar on mobiilne ega ole aluspinnasega ühendatud. Seega ei vasta radar EhS § 3 lg-s 1 sätestatud mõistele, sest seda on vajaduse korral võimalik kiiresti ümber paigutada. Lisaks on radar ehitise sisse paigaldatav seade, mistõttu ka sel põhjusel ei ole tegemist eraldi ehitisega, vaid üksnes selle sisemuses paikneva vallasasjaga. Vaidlustatud sätted rikuvad riigivõimu omavoli keeldu. 8) Ehitusloa väljastamisest keeldumine on õigusvastane ka põhjusel, et pole EhS §-s 44 sätestatud ehitusloa andmisest keeldumise alust. Kaitseministeeriumi kirjas ei sisaldu määrusega nr 16 ettenähtud põhjendusi, mistõttu ei saa EhS § 44 p 6 kohaldada keeldumise õigusliku alusena.
10.Tallinna Halduskohus jättis 18. juuni 2019. a otsusega Kaitseministeeriumi taotluse menetluse osaliseks lõpetamiseks või kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1); kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt. 1) Kooskõlastuse andmata jätmine on toiming, mille õiguspärasust saab hinnata koos lõpliku haldusakti ehk ehitusloa andmisest keeldumise otsusega. 2) Kaitseministeeriumi keeldumine oli vallale siduv, kuid see ei tähenda, et vallal poleks üldse kaalutlusruumi olnud. Kaalutlusruum tuleneb mitmetest haldusmenetluse seaduses sätestatud üldpõhimõtetest. Samuti võib kohalik omavalitsus ministeeriumi kooskõlastamata jätmise otsuse arvestamata jätta, kui keeldumine oleks ilma sisuliste põhjendusteta. Riigikaitse küsimustes ei või
3(11)
3-17-2766 vald ministeeriumiga vaielda ning saab hinnata üksnes seda, kas vastuses ei ole ilmselgeid kaalutlusvigu. 3) Vald ei ole ehitusluba andmast keeldudes tuginenud riigisaladusele või muule salastatud teabele. Seetõttu pole vaja selliseid dokumente kohtuasja juurde võtta ja nendega tutvuda. Riigikaitse küsimustes ei ole vaja kooskõlastuse andmisel või andmata jätmisel kajastada kogu olemasolevat informatsiooni, vaid piisab, kui esitatakse kokkuvõte olulisematest aspektidest. Kaitseministeeriumi põhjendused on piisavad. 4) Vald pidas keeldumisel oluliseks ka seda, et tuulegeneraatori püstitamist ei kaalutud detailplaneeringu menetluse käigus. Detailplaneeringut puudutavatel aspektidel pole siiski vaja peatuda, sest valla otsus oli põhjendatud ka lähtuvalt nendest kaalutlustest, mis baseerusid Kaitseministeeriumi 10. juuni 2017. a seisukohal. 5) EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 on põhiseaduspärased. Halduskohus nõustub Kaitseministeeriumi sellekohaste seisukohtadega (31. mai 2019. a vastus).
11.OÜ Adepte palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
12.Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. veebruari 2020. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas. EhS § 120 lg 1 on erinorm EhS § 44 suhtes. EhS § 44 p 6 koosmõjus EhS § 120 lg-ga 1 ei võimalda kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust. Erinevaid huve kaalub kooskõlastusmenetluses Kaitseministeerium ning nii oli see ka praegusel juhul. Kaitseministeeriumi põhjendused ehitusloa kooskõlastamata jätmise kohta andsid vallale piisava aluse ehitusloa andmisest keeldumiseks. Kooskõlastuse andmine või andmata jätmine on toiming, mida HMS § 108 järgi võib põhjendada ka tagantjärele. Seetõttu ei ole tähtsust, et Kaitseministeerium ei esitanud vallale kooskõlastuse andmisest keeldumise kirjaga õhuväe analüüsi. 2) Kui Kaitseministeerium tuvastab, et kavandatava ehitise püstitamisega kaasnevad radari töövõimet vähendavad asjaolud (määrus nr 16 § 4 lg 2) ja neid pole alternatiivsete meetmetega võimalik kõrvaldada, tuleb keelduda kooskõlastuse andmisest (EhS § 120 lg 1). Sellisel juhul prevaleerib avalik huvi (Eesti Vabariigi julgeolek ja kaitsevõime) ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse üle. Ettevõtjal pole subjektiivset õigust nõuda, et kaalutaks väga kalleid ja riigieelarvet ebaproportsionaalselt koormavaid leevendusmeetmeid. Praegusel juhul on ministeerium leevendavaid meetmeid kaalunud ja kaebaja õiguste riive on proportsionaalne. 3) Kaebajal pole õiguspärast ootust, et Härjakopli kinnistule saab rajada elektrituuliku. Tuulegeneraatorite ja -parkide kooskõlastamise kohustus ei saa olla kaebajale üllatuslik, kuna selline kohustus on kehtinud juba 22. detsembrist 2008 (lennundusseaduse § 35 lg 61). Kaebaja väidetavasti praeguseks tehtud tuuliku ehituskulud on tema äririsk. 4) EhS § 120 lg 4 alusel antud määruse nr 16 § 4 lg-ga 2 täpsustati, mitte ei loodud uusi kooskõlastuse nõude aluseid. Regulatsioon, mille kohaselt ei tohi ehitiste püstitamine või olemasoleva ehitise laiendamine või ümberehitamine vähendada radari töövõimet (määruse nr 16 § 4 lg 2), ei välju delegatsiooninormi piiridest. EhS § 120 lg-st 1 tuleneb keelunorm ning määruse nr 16 § 4 lg-st 2 tuleneb volitusnormi piiresse jääv riigikaitselise ehitise töövõime kriteerium. Asjaolu, et radar on riigikaitse eesmärke täitev seiresüsteem, ei tähenda, et see ei võiks samal ajal olla ka riigikaitseline ehitis. EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega. 5) Kaitseväe juhataja 25. veebruari 2009. a käskkirja nr 327K lisa „Õhuseire radarkatte miinimumnõuded Eesti Kaitseväele“ põhineb Eesti Vabariigi poolt Põhja-Atlandi lepingu alusel kokku lepitul. Määrusega nr 16 ei ole rikutud riigivõimu omavoli keeldu. NATO dokumendid, mis on olnud aluseks mh riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumide kindlaksmääramisel, ei kehtesta 4(11)
3-17-2766 siduvalt mitte isikute põhiõiguse piiranguid, vaid rahvusvahelisi kokkuleppeid Põhja-Atlandi lepingu liikmesriikide ühiste eesmärkide ja kohustuste kohta. 6) Kuna vald ei keeldunud ehitusluba andmast põhjusel, et maaüksusel on kehtiv detailplaneering, ei ole sellega seotud väidetel tähtsust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada Mustjala Vallavalitsuse 15. novembri 2017. a otsus, kohustada Saaremaa Vallavalitsust uuesti läbi vaatama kaebaja ehitusloa taotluse 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, kohustada Kaitseministeeriumi andma kooskõlastuse kaebaja ehitusloa taotlusele 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest ning tunnistada EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 põhiseadusvastaseks. Alternatiivselt palub kaebaja saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kaebaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 1) Ehitusloa väljastamisest keelduti üksnes seetõttu, et Kaitseministeerium ei andnud kooskõlastust. 2010. a detailplaneering formaalselt küll kehtib, kuid seda pole kümne aasta jooksul realiseerima asutud. Detailplaneering ei saanud ehitusloa väljastamist mõjutada. Esiteks ei ole ühe tuulegeneraatori püstitamiseks detailplaneeringut vaja. Teiseks on detailplaneering kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või omaniku tegevuskava. Kolmandaks ei oleks tuulegeneraatori püstitamine vastuolus kehtiva detailplaneeringu sisulise lahendusega, sest asuks kohas, mis ei takistaks planeeringu realiseerimist. Detailplaneeringukohustuseta rajatisi peab olema lubatud ehitada formaalset detailplaneeringut muutmata. Kui detailplaneering siiski välistab ehitusloa andmise, pidanuks Saaremaa vald seda menetluse kestel kaebajale selgitama, tõlgendama tema taotlust kui detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise taotlust (planeerimisseaduse (PlanS) § 140 lg 1 p 1) või ise algatama detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluse. 2) Tuulegeneraatorit on üldplaneeringu järgi võimalik püstitada detailplaneeringuta. Tuulik paikneks üldplaneeringu järgi tootmismaal. Detailplaneering on vajalik vaid „tööstus- ja tootmishoonetele ning nende teenindamiseks vajalikele ehitistele“ (seletuskirja lk 30). Tuulik ei ole ükski nimetatutest. 3) Radar ei ole ehitis ega ka osa ehituslikust kompleksist (EhS § 3 lg 3). Kaitseministeerium on alles Riigikohtu menetluses väitnud, et radaritorn kui hoone on radari jaoks spetsiaalselt ehitatud ja ilma selleta ei ole radar nõuetele vastaval moel kasutatav. Radar ei ole ka ehitise osa, kuna on ehitisega mööduvaks otstarbeks ühendatud asi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 55). Kui pidada EhS § 120 lg 4 tähenduses riigikaitseliseks ehitiseks ka kõiki ehitiste sees ajutiselt või püsivalt paiknevaid seadmeid ja süsteeme, ei ole seadusandja tegelikult täidesaatva võimu volitusi määruse nr 16 kehtestamiseks mistahes moel piiranud. 4) EhS § 120 lg 1 välistab tuulikute puhul EhS § 44 p 6 alusel kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse. Õigusaktid ei anna ka Kaitseväele ega Kaitseministeeriumile kaalutlusõigust ning kaebajale kättesaadavatest dokumentidest ei nähtu, et viimased oleksid kaalunud. Kaitseväe analüüsi eesmärk ja sisu ei olnud mitte kaaluda erinevaid avalikke ja erahuve, vaid üksnes tehniliste lahenduste ja matemaatiliste arvutuste abil teha kindlaks, kas tuulik jääb Muhu radari kattealasse või mitte. Seega on ekslik ringkonnakohtu viide Kaitseministeeriumi kaalutlusõigusele. Kaitseministeerium analüüsib kooskõlastamise menetluses üksnes seda, kas tuuliku kõrgust ja maa kumerust silmas pidades jäävad tuuliku labad radari nähtavusalasse. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis keeldub Kaitseministeerium kooskõlastust andmast. Kaitseministeerium ei käsitle analüüsis mitte ühtegi leevendavat meedet ega ütle arendajale isegi seda, kui kõrge tuuliku ehitamine oleks lubatav. 5) Ringkonnakohus on alusetult järeldanud, et Kaitseministeerium on kontrollinud kõiki võimalikke mõjude vältimise alternatiive. Ringkonnakohus ei arutanud pooltega argumendi üle, mille järgi on leevendusmeetmed väga kallid ja riigieelarvet ebaproportsionaalselt koormavad. Kohus ei teinud ka nende meetmete maksumust kindlaks. Samuti jättis kohus tähelepanuta selle, et uute radarite soetamist on võimalik finantseerida turuosaliste koostöös. Lisaks pole Kaitseministeerium kaebajale 5(11)
3-17-2766 avaldanud, millise kõrgusega peaks tuulik olema, et see õhuväe radari nähtavusalasse ei ulatuks ja seega radari tegevust mõjutada ei saaks. 6) Pole võimalik väita, et riigikaitse oleks alati olulisem kaebaja põhiõigustest (ettevõtlusvabadus, omandipõhiõigus), aga ka kõikidest teistest avalikest huvidest (kliimaneutraalsus). Määruse nr 16 § 4 lg-st 2 tuleneb, et riigile, kogukonnale ja keskkonnale suurt kasu toovat projekti ei saa rajada, kui sel on kasvõi kaduvväike mõju ühe radari töövõimele. 7) Rikutud on kaebaja õiguspärast ootust ja õiguskindluse põhimõtet. 8) EhS § 120 lg 4 kui volitusnorm ei sisalda normi eesmärke, sisu ega volituse ulatuse kirjeldust. Seega on määrus nr 16 praeter legem määrus. Määruse kehtestaja on väljunud volitusnormi piiridest, kehtestades töövõime kriteeriumid seadmetele ja süsteemidele, mis ei ole ehitised. Radar ei ole ehitis, vaid see on riigikaitse eesmärke täitev seiresüsteem. 9) Määrus nr 16 on vastuolus ka riigi omavoli keeluga. Kaitseministeerium tugineb NATO dokumentidele, mis on saanud riigisisese väljenduse Kaitseväe juhataja 25. veebruari 2009. a käskkirja nr 327-k lisas „Õhuseire radarkatte miinimumnõuded Eesti Kaitseväele“. Tegu on siseaktiga. Põhiõigusi saab piirata vaid avaliku seaduse alusel. 10) Ringkonnakohus rikkus arutamise ja põhjendamise kohustust ning tegi üllatusliku otsuse.
14.Saaremaa vald palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. 1) Vald keeldus ehitusluba väljastamast, sest Kaitseministeerium ei andnud sellele kooskõlastust. EhS-st tuleneb, et keeldumine on vallale siduv. Kehtivale detailplaneeringule, mis tuulikut ette ei näe, tehti vaid viide. 2) Härjakopli maaüksus on Mustjala valla külade üldplaneeringu kohaselt osaliselt tootmisalal (T2) ja osaliselt elamualal (E1). Tuulegeneraatori püstitamiseks on igal juhul vaja kehtivat detailplaneeringut. Kuna kehtiv detailplaneering tuulegeneraatori püstitamist ette ei näe, tuleb algatada uus detailplaneering. Selle menetluse käigus tuleb saada ka Kaitseministeeriumi kooskõlastus. Eeltoodu ei tohiks kaebajale olla üllatav, kuna nimetatud asjaolude üle on arutletud kaebajaga kohtuasjas nr 3-19-190.
15.Kaitseministeerium palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Ministeerium jääb senises menetluses väljendatud seisukohtade juurde, lisades ja rõhutades järgmist. 1) Muhu saarel paiknev radar on osa riigikaitselise ehitisena käsitatavast kompleksist, sest radarit ümbritsev hoone on ehitatud spetsiaalselt selle radari tarbeks. Ilma radarita ei täida rajatud radaritorn oma sihtotstarvet ning ilma radaritornita ei ole ka radar kasutatav ette nähtud kattealas radarkatte tagamiseks, arvestades radarile esitatavaid nõudeid. Radari ülesannete täitmise võimekus on seotud konkreetse asukohaga ja seal paikneva ehitisega ning neist asjaoludest sõltuv. EhS-s käsitletakse ehitisi lähtuvalt ehitise eesmärgist koos tehniliste seadmete ja süsteemidega, mis asuvad ehitise sees, peal või küljes. Asjaolu, et radar on mobiilne, ei mõjuta eeltoodut, sest radar ei tööta nõutaval viisil ja ulatuses (võttes arvesse ka NATO nõudeid), kui ta ei ole selleks ette nähtud konkreetses kohas. 2) Kaitseministeerium on alati valmis arendajate ja kohalike omavalitsustega koostööd tegema tuulikute püstitamisel, kuid Kaitseministeeriumil ei tule (mh ka HMS §-st 36 tulenevalt) ja ta ka ei saa ise välja pakkuda võimalikke leevendusmeetmeid või alternatiive, kui kooskõlastusest tuleb keelduda. Kaitseministeerium hindab konkreetseid alternatiive, kui seda küsitakse. Kaebaja seda teinud ei ole ega ole ka avaldanud soovi püstitada madalamat või teist tüüpi tuulikut. 3) Muhu saarel paikneva õhuseireradari integreerimine olemasolevate kaldavaatlusradaritega (Siseministeeriumi haldusalas) ei kõrvalda tuuliku tekitatavaid negatiivseid mõjusid, kuna kaldavaatlusradarid ei ole mõeldud õhuseirefunktsiooni täitma. Nende tehnoloogia, sihtmärgi kriteeriumid ja tuvastusprintsiip erinevad (õhus kiirelt liikuvad ja keerukaid manöövreid sooritavad objektid vs. aeglaselt liikuvad alused). Uue õhuseireradari maksumus oleks ca 30 miljonit, millele lisandub sama suur ülalpidamiskulu. Riigi radarkate on piisav ja riik ei pea selliseid kulusid tegema. Turuosalisi (sh kaebajat) ei ole võimaliklisaradari või olemasoleva infrastruktuuri täiustamise kulude kandmisesse kaasata, sest riigikaitse on delegeerimatu tuumikfunktsioon. 6(11)
3-17-2766 4) Isegi kui EhS § 44 annab kohalikule omavalitsusele kaalutlusõiguse, siis piirab sama sätte p 6 seda, nõnda et kohalikul omavalitsusel pole Kaitseministeeriumi kooskõlastuseta võimalik ehitusluba anda. Kooskõlastaja seisukoht on lõppotsustajale siduv. 5) Kaebaja osutatud normid (EhS § 120, määruse nr 16 § 4 lg 2) on põhiseaduspärased ja kantud eesmärgist tagada Eesti riigi julgeolek.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 6 alusel jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab otsuse põhjendusi. Kolleegium analüüsib esmalt kavandatud tuulegeneraatori kooskõla kehtivate planeeringutega (I). Seejärel annab hinnangu Kaitseministeeriumi kooskõlastusega seotud küsimustele (II). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluskuludega seonduva (III). I
17.Kolleegium on seisukohal, et vallal tuli keelduda ehitusloa andmisest, kuna ehitusluba olnuks vastuolus planeeringutega. Seega oli keeldumine materiaalselt õiguspärane. Vastustajal tulnuks loa andmisest keelduda, sõltumata sellest, kas Kaitseministeerium annab kooskõlastuse või mitte. Kohtud jätsid kaebaja esitatud tühistamisnõude ja valla kohustamise nõude seega õigesti rahuldamata.
18.Halduskohus asus seisukohale, et vald tugines ehitusluba andmast keeldudes nii sellele, et Kaitseministeerium ei andnud kooskõlastust, kui ka sellele, et tuulegeneraatori püstitamist ei näe ette maaüksusel kehtiv detailplaneering. Ringkonnakohus seevastu nentis, et vald ei keeldunud ehitusloa andmisest detailplaneeringu tõttu. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta asus teistsugusele seiskohale kui halduskohus, eksides sellega HKMS § 201 lg 3 vastu.
19.Vaidlusalune otsus on keeldumise aluste osas mitmeti tõlgendatav. Keeldumise alusena on otsuses sõnaselgelt nimetatud Kaitseministeeriumi kooskõlastuse puudumist. Otsuses on viidatud kooskõlastamist käsitlevatele õigusnormidele ja Kaitseministeeriumi kirjale. Samas võib otsusest järeldada, et vald nägi probleeme ka selles, et tuulegeneraatori püstitamine võib olla vastuolus kehtivate planeeringutega. Vaidlusaluses otsuses märgitakse, et maaüksusel kehtib Mustjala Vallavolikogu 30. aprilli 2010. a otsusega nr 13 kehtestatud detailplaneering, ning viidatakse ka üldplaneeringule.
20.Härjakopli maaüksuse detailplaneeringut ei ole nimetatud Mustjala Vallavolikogu 29. aprilli 2011. a otsusega nr 14 kehtestatud Mustjala valla külade üldplaneeringu seletuskirja lisas 2, kus on loetletud märkega „andmed 12.2009“ kehtima jäävad detailplaneeringud (vt seletuskirja lk 42). Kolleegium on analoogse olukorra kohta selgitanud järgmist: „Planeeringut ei muuda kehtetuks see, et seda polnud nimetatud [üldplaneeringus] esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Planeerimisseaduse 30. juunini 2015 kehtinud redaktsiooni (PlanS v.r) § 24 lg 6 kohaselt muutub planeeringu kehtestamisega kehtetuks üksnes samale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeering. Seega ei muuda üldplaneeringu kehtestamine samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist reguleeris PlanS v.r § 27, mis eeldas selle kohta põhjendatud otsuse tegemist. Praegusel juhul ei ole sellist otsust tehtud.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-79-16, p 16.) Kuna ka praegusel juhul ei ole vald teinud otsust tunnistada detailplaneering kehtetuks, on tegu kehtiva haldusaktiga.
21.Mustjala valla külade üldplaneering kehtestati pärast Härjakopli maaüksuse detailplaneeringut. Üldplaneeringu kohaselt kehtivad detailplaneeringud seitse aastat. Kui selleks ajaks ei ole asutud menetlema ehitusluba, kaotab detailplaneering kehtivuse (üldplaneeringu seletuskirja lk 41). 7(11)
3-17-2766 Kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Vastasel juhul omistataks üldplaneeringule ebaehtne tagasiulatuv jõud. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. Liiati puuduvad üldplaneeringus sätted, mis selgitaks, millest alates tuleks seitset aastat arvestada varem kehtestatud detailplaneeringute puhul (detailplaneeringu või üldplaneeringu kehtestamisest).
22.PlanS v.r § 9 lg 1 p 2 järgi on detailplaneeringu ülesandeks mh ehitusõiguse määramine. 2010. a detailplaneering ei näe ette tuulegeneraatori ehitamist (vt eespool otsuse p 2). Detailplaneeringu eesmärk ning planeeringus sätestatud krundi sihtotstarbed ja hoonestuse lahendus ei võimalda ilmselgelt tuulikut püstitada, sh arvestades tuuliku käitamisega kaasnevaid mõjusid ja sobivust ümbruskonda.
23.Kui maaüksusel ei kehtiks 2010. a detailplaneering, ei oleks ehitusluba ikkagi võimalik anda ilma, et läbitaks detailplaneeringu menetlus. Külade üldplaneeringu järgi on vaidlusalane krunt valdavas osas tootmisalal T2 ja väiksemas osas elamualal E1. Tuulegeneraatori eelprojekti järgi asuks tuulik tootmisalal. Uute tootmisalade kasutuselevõtt on võimalik ainult läbi detailplaneeringu protsessi (vt eespool otsuse p 3), mistõttu ei oleks vald tohtinud piirduda ehitusloaga. II
24.Kaebaja esitas lisaks ehitusloa andmisest keeldumise otsuse tühistamise ja valla kohustamise nõudele ka nõude kohustada Kaitseministeeriumi kooskõlastust andma. Kolleegium leidis eespool, et kaebaja ei või tuuliku püstitamisel piirduda ehitusloa menetlusega. Tuuliku püstitamiseks tuleks kaebajal esmalt taotleda detailplaneeringut. Seetõttu ei riku Kaitseministeeriumi otsus jätta ehitusluba kooskõlastamata kaebaja õigusi ja Kaitseministeeriumi vastu esitatud kohustamisnõue on jäetud õigesti rahuldamata. Sellele vaatamata peab kolleegium oluliseks selgitada oma seisukohti kohtuasjas vaidluse all olnud küsimustes: siduva kooskõlastuse andmisest keeldumise vaidlustamine, ehitusloa andja ja kooskõlastaja menetluslikud kohustused, radari käsitamine riigikaitselise ehitisena ning kaalutlusõigus EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldamisel.
25.Kaebaja võis ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et valla jaoks siduva Kaitseministeeriumi kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane.
25.1.HKMS § 45 lg 3 sätestab, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Sellise iseseisvalt vaidlustatava menetlustoiminguna on kohtupraktikas käsitatud ka kooskõlastuse andmisest keeldumist, ilma milleta haldusakti anda ei või (vt nt halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Selline siduva menetlustoimingu vaidlustamine on võimalus, mitte kohustus, ning isik võib ära oodata ka lõpliku haldusakti. Selle vaidlustamisel saab kaebaja ühtlasi vaidlustada ja kohus kontrollida menetlustoimingu õiguspärasust. Seega ei mineta isik kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega.
25.2.Ka praegusel juhul võis kaebaja ära oodata ehitusloa andmisest keeldumise ja seda vaidlustades seada kahtluse alla kooskõlastusest keeldumise õiguspärasuse. Seda eriti olukorras, kus Kaitseministeeriumi kirja ei tehtud kaebajale eraldi teatavaks ning vaieldakse ka selle üle, kas kohalikul omavalitsusel on kaalumisõigus (ja -kohustus) ehitusloa andmisest keeldumisel.
8(11)
3-17-2766
26.Vaidlusalune Muhu saarel paiknev radar koos selle tarbeks ehitatud hoonega on käsitatav riigikaitselise ehitisena EhS § 120 ja selle alusel kehtestatud määruse mõttes.
26.1.EhS § 120 lg 1 järgi peab kohalik omavalitsus kooskõlastama ehitusloa andmise Kaitseministeeriumiga, kui kavandatakse üle 28 meetri kõrgusi ehitisi (p 1) või kui kavandatav ehitis võib kaasa tuua riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise (p 3). Vaidlustatud otsuse järgi lähtus kohalik omavalitsus praegusel juhul punktist 1. Kaitseministeerium tugines kooskõlastamisest keeldudes EhS § 120 lg 4 alusel antud määrusele nr 16, mis sätestab riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumilise ulatuse ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta. Ministeeriumi hinnangul vähendab kavandatav tuulegeneraator Muhu saarel paikneva radari töövõimet. Asjaolu, et riigikaitselise ehitise töövõime vähenemine on eraldiseisev kooskõlastamiskohustuse alus (EhS § 120 lg 1 p 3), ei välista samadele kriteeriumitele tuginemist üle 28 meetri kõrguste ehitiste (EhS § 120 lg 1 p 1) lubatavuse hindamisel.
26.2.Kaebajal on õigus selles, et määrus nr 16 eristab riigikaitselist ehitist ja seal asuvat riigikaitse eesmärke täitvat süsteemi ning et radar paigutub määruse järgi viimase alla (§ 2 lg 1 p 1). Ka on vaidlusalune radar põhimõtteliselt mobiilne. Samas on Kaitseministeerium selgitanud, et ilma hooneta ei ole radar kasutatav radarile ette nähtud kattealas radarkatte tagamiseks ning et hoone on püstitatud just selle sisse paigutatava radari tarbeks. Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et asja ehitisena määratlemisel tuleb arvestada asja põhilist kasutusotstarvet, kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest (halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1).
27.EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust.
27.1.EhS § 44 p 6 ja § 120 lg 1 koostoimest järeldub, et kohalikul omavalitsusel ei ole kaalutlusõigust, kui Kaitseministeerium keeldub põhjendatult kooskõlastust andmast. Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Selleks saab omavalitsus vajaduse korral küsida kooskõlastavalt asutuselt asjakohaseid põhjendusi. Arendajat arutellu kaasates on võimalik uurida ka seda, kas projekti on võimalik muuta kooskõlastaja jaoks sobivaks. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi.
27.2.Ka Kaitseministeeriumil ei ole kooskõlastuse andmisest keeldudes kaalutlusõigust. Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. Kaitseministeeriumil tuleb kooskõlastuse andmist otsustades esiteks uurimisprintsiibist lähtudes selgitada välja asjaolud, teiseks subsumeerida tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele esineb, ja kolmandaks, kui esineb, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 § 4 lg 2 mõttes. Kui vastus on jaatav, tuleb Kaitseministeeriumil keelduda kooskõlastusest.
27.3.Õige ei ole kaebaja väide, et mistahes mõju radari toimimisele välistab automaatselt ehitusloa andmise. Nagu nähtub ka määruse nr 16 §-st 4, on töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon. Kui saavutatakse kindlaks määratud lävend, siis ei suuda radar enam „avastada ettenähtud kattealas olevaid objekte“ (lg 1 esimene lause). Kaitseministeerium on selgitanud, et nõuded radari kattealale 9(11)
3-17-2766 on esitatud NATO standardis ja asjakohases juhises ning Kaitseväe juhataja 25. veebruari 2009. a käskkirja nr 327-K lisas. Asjaolu, et need nõuded ei ole reguleeritud õigustloova akti (seadus või määrus) tasandil, vaid asutusesisestes aktides, ei tähenda praegusel juhul riigivõimu omavoli. Siseaktist lähtumine ei ole iseenesest õigusvastane, kuid haldusel võib olla teatud juhtudel õigus ja kohustus sellest kõrvale kalduda (vt nt halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-77-14, p 18). Seadus sätestab mõõdupuuna „töövõime“ ja „ruumilise ulatuse“ ning määruse nr 16 §-s 4 on täpsustatud seaduses sätestatut. Kohus saab kontrollida üksikjuhtumil töövõime vähenemise kriteeriumi täidetust.
28.Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on Kaitseministeeriumi (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata Kaitseministeeriumi riigikaitset puudutavaid seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle.
29.Kaitseministeerium peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama.
29.1.Kuna Kaitseministeeriumi kooskõlastuskiri on menetlustoiming, siis ei laiene sellele HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. HMS 8. ptk toimingu regulatsioon ei laiene § 106 lg 2 järgi menetlustoimingule. Põhjendamiskohustus võib tuleneda siiski erinormist (vt ka halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p 23; vrd 3-3-1-69-16, p 46). EhS § 44 p 6 järgi keeldub ehitusloa andja ehitusloa andmisest, kui asjakohane asutus on jätnud ehitusloa eelnõu põhjendatud juhul kooskõlastamata. Seega saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud.
29.2.Kaitseministeeriumil ei pruugi olla iga kord võimalik esitada kooskõlastusest keeldudes detailseid põhjendusi, ilma et ministeerium rikuks seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustust. See ei välista aga kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. Seejuures saab halduskohus vajaduse korral kuulutada menetluse osaliselt kinniseks (HKMS § 77 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38), eemaldada menetlusosalised osadelt menetlustoimingutelt (HKMS § 79) ja piirata õigust tutvuda toimikuga (HKMS § 88; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-2348/21, p 21).
30.Praegusel juhul tõi Kaitseministeerium valla järelepärimise peale saadetud vastuses välja viitega õigusnormidele kokkuvõtliku järelduse, et kooskõlastus jäeti andmata, kuna tuulegeneraator põhjustaks radari töövõime vähenemise. Ministeerium ei esitanud vallale järelduse aluseks olevat asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud Õhuväe 22. mai 2017. a analüüsi (võetud kohtuasja toimikusse Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2019. a määrusega; kaebaja sai tutvuda kohtumenetluse käigus paberkandjal). Selles selgitatakse põhjalikumalt tuulegeneraatori mõju radari töövõimele ning antakse hinnang leevendusmeetmete võimalikkusele. Vallale saadetud seisukoht oli iseenesest piisav, et teha otsus ehitusloa andmata jätmise kohta. Küll polnud omavalitsusel seetõttu teavet, kas esineb alternatiive kaebaja soovitule. Õhuväe analüüsi ega Kaitseministeeriumi kirja ei edastatud ka kaebajale, mistõttu polnud tal teavet õhuväe välja pakutud leevendusmeetmest, et selle võimalikkust kaaluda (s.o vähendada tuuliku kõrgust 149,5 m-lt 97 m-ni). Kaebaja ei astunud ka ise samme, 10(11)
3-17-2766 selgitamaks kompromissi võimalusi. Küsimusel, kas eeltoodu takistas kompromissi leidmist ja võis mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58), ei ole tähtsust, kuna, nagu eespool selgitatud, ei võinud vald ehitusluba anda, sest ehitusloa taotlus oli planeeringutega vastuolus.
31.Eeltoodust nähtub, et määruse § 16 lg 4 p 2 ei välju delegatsiooninormi piiridest (otsuse p 26). Samuti ei piira EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 ebaproportsionaalselt kaebaja ettevõtlusvabadust ega omandipõhiõigust (otsuse p-d 27–29). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 ei ole vastuolus ka õiguskindluse põhimõttega (ei õigusselguse, õiguspärase ootuse ega vacatio legise põhimõtetega), samuti ei ole rikutud riigivõimu omavoli keeldu. Puudub vajadus põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6). III
32.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajad ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (HKMS § 109 lg 1). Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.