Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-2348 21. veebruar 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest A. T. kaebus Politsei- ja Piirivalvevameti kohustamiseks väljastama kriminaalasja andmed Kaebaja A. T., esindajad vandeadvokaadid Martin Triipan ja Sandra-Kristin Noot Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Peeter Aleksašin Tartu Ringkonnakohtu 28. augusti 2018. a otsus A. T. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2017. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
28.augusti 2018. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
3.Tagastada kautsjon.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
1.Karistusseadustiku (KarS) § 2172 lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas nr 10760000070 rahuldas Tartu Maakohus 27. oktoobri 2010. a määrusega prokuratuuri taotluse anda luba A. T. (kaebaja) mobiiltelefoniga edastatava teabe pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks ajavahemikul 27. oktoober 2010 kuni 26. november 2010. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas prokuratuuri loal kriminaalmenetluse 10. juulil 2012 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
2.Kaebajal võimaldati 11. veebruaril 2014 tutvuda jälitustoimingutega kogutud andmetega. Riigikohus tunnistas 16. detsembri 2014. a määrusega kriminaalasjas nr 3-1-1-68-14 Tartu Maakohtu
27.oktoobri 2010. a määruse alusel tehtud jälitustoimingu õigusvastaseks.
3.PPA keeldus 10. märtsi 2014. a vastuses kaebajale arhiveeritud kriminaalasja toimikuga tutvumisest, kuna selles sisalduv teave on asutusesiseseks kasutamiseks, millele tervikuna on juurdepääs piiratud avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 2 p‐de 3 ja 5 ning kuni
18.jaanuarini 2018 (k.a) kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r) § 20 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja vaidlustas keeldumise halduskohtus. Riigikohus kohustas 10. juunil 2016 asjas nr 3-3-1-84-15 tehtud
3-16-2348 otsusega PPA-d uuesti läbi vaatama kaebaja taotlust väljastada talle kriminaaltoimiku materjalid, mis sisaldavad teda puudutavaid andmeid.
4.Kaebaja esitas 6. oktoobril 2016 PPA-le uue avalduse, milles palus võimaldada tutvumist kriminaaltoimiku materjalidega, mis sisaldavad teda puudutavaid isikuandmeid. Vastuseks avaldusele palus PPA selgitada, milliste konkreetsete dokumentidega ta tutvuda soovib. Kaebaja teatas PPA-le, et soovib tutvuda kõikide dokumentide ja muu teabega, mis puudutavad kaebaja isikut ja/või tema tegevust (kus on teda või tema tegevust nimetatud). Kaebaja selgitas, et selline taotlus oli ka lõppenud haldusasja nr 3-3-1-84-15 esemeks ning kuna ta ei tea, milline on kriminaalasja toimiku sisu, siis pole tal võimalik oma taotluses konkreetseid dokumente nimetada.
5.PPA jättis 24. oktoobri 2016. a kirjaga nr 3.2-2/2988-4 kaebaja taotluse IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, selgitades järgmist. 1) Haldusasjas nr 3-3-1-84-15 tehtud Riigikohtu otsusest nähtub, et PPA kaalumisruum toimikuga tutvumise võimaldamise üle ei ole ammendunud. 2) Korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 6 lg 2 kohustab PPA-d tagama korruptsioonijuhtumi kohta edastatud teavitamise fakti konfidentsiaalsuse. Konfidentsiaalsus hõlmab ka seda, et välistatud või minimeeritud oleks võimalus teha teemat puudutava muu materjali ja konteksti põhjal argumenteeritud oletusi või järeldusi informatsiooni edastanud isikute kohta. 3) Varasemas kohtuasjas esitatud kaebuses tõi kaebaja tutvumise eesmärgina välja soovi saada teavet kriminaalmenetluse aluse, ajendi, kuriteoteate sisu ja esitaja kohta. Seega soovib ta teavet, mille suhtes on PPA-l konfidentsiaalsuskohustus ja mille ilmsiks tulek kahjustaks teise isiku õigusi ja vabadusi (IKS § v.r 20 lg 1 p 1).
6.Kaebuses halduskohtule palus kaebaja tuvastada PPA 24. oktoobri 2016. a kirjas sisalduva andmete tutvumisest keeldumise õigusvastasus ning kohustada PPA-d väljastama (sh võimaldama tutvuda) kriminaalasja materjalid osas, mis puudutavad kaebaja kohta käivaid andmeid. Kaebaja seisukohad on järgmised. 1) PPA eiras Riigikohtu otsust. 2) PPA on vääralt tõlgendanud kaebaja huvi nii varasemas kohtuasjas kui ka nüüd. Kaebaja soovib tutvuda üksnes oma isikuandmetega kriminaaltoimikus, mitte kolmandate isikute isikuandmetega. 3) PPA-l on võimalik kuriteoteate esitaja andmed kinni katta. Kuna kolmanda isiku isikuandmeid on lihtne kaitsta, ei saa see kaalutlus ühelgi juhul kaaluda IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel üles kaebaja õigust tutvuda oma isikuandmetega kriminaaltoimikus. See õigus on kaitstav põhiõigusena (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 44 lg 3). Ka Riigikohus rõhutas, et IKS v.r § 20 lg 1 aluste laiendav tõlgendamine ei ole põhjendatud (haldusasi nr 3-3-1-84-15, p 24). 4) Toimikuga tutvumise õiguse piirang riivab ka põhiseaduslikku kaitseõigust. Käimas on teine kriminaalasi, mistõttu võib taotletavate materjalide hulgas olla tõendeid, mis võiksid käimasolevas kriminaalmenetluses kaebajale kasulikud olla.
7.Tartu Halduskohus jättis 31. märtsi 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. 1) Kriminaalasja toimik on arhiveeritud, mistõttu ei reguleeri toimikumaterjalide avaldamist mitte menetlusseadustik, vaid esmajoones arhiiviseadus koostoimes IKS v.r ja KVS sätetega. PPA keeldumine tugines IKS v.r § 20 lg 1 p-le 1. KVS § 6 lg 2 järgi tuleb tagada korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti ja teavitaja andmete konfidentsiaalsus. 2) Asjas nr 3-3-1-84-15 tehtud otsuses ei pannud Riigikohus vastustajale otsest kohustust väljastada kaebajale kriminaaltoimiku materjale, vaid kohustas PPA-d asja uuesti läbi vaatama. Vastustaja kaalutlusruum ei olnud täielikult redutseerunud. 3) Kuigi kaebaja on kinnitanud, et ta soovib tutvuda enda kohta käivate andmetega, ei ole see usutav. Kaebaja tegelik huvi on teada saada, kes andis teavet korruptsioonijuhtumi kohta.
2(6)
3-16-2348 4) Toimik sisaldab kolmandate isikute isikuandmeid ja teavet PPA meetodite kohta, mille avaldamine kaebajale ei ole lubatav. Kaebaja ei ole täpsustanud, millist dokumenti ta soovib. Toimik on mahukas (4 köidet, 1030 lk), mistõttu eeldab kaebaja nõude täitmine teabe süstematiseerimist ja see nõuaks PPA-lt suurt tööd. 5) Kaebaja õigusi ei kahjustata, kuna keeldumine on põhjendatud IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel ja teiste isikute õigused ja vabadused kaaluvad üles selle, et kaebaja ei saa tutvuda kogu toimikuga. Ka kaebaja kaitseõigust ei rikuta, kuna arvamus, et kriminaalasja materjalides võib olla infot, mis on kaebajale kasulik praegu käimasolevas kriminaalmenetluses, on oletuslik. Uues kriminaalasjas selgitatakse tõde välja ilma selleta, et kaebaja peaks tutvuma varasema kriminaalasja materjalidega.
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 28. augusti 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohtu põhjendused olid järgmised. 1) Arutlus selle üle, kas tegu on korruptsioonijuhtumiga KVS § 6 lg 2 mõttes, ei ole määrava tähtsusega. Piisav alus keeldumiseks on IKS v.r § 20 lg 1 p 1. 2) PPA on keeldumise alusena nimetanud IKS v.r § 20 lg 1 p 1 ja tuginenud seejuures põhjendatult asjaolule, et kaebaja soovib tegelikult saada teavet kuriteoteate esitanud isiku kohta, s.o teise isiku isikuandmeid. Kaebaja tegelik tahe nähtub eelmises kohtuasjas esitatud seisukohtadest, ringkonnakohtule esitatud tõenditest (kaebaja 2014. a kuriteoteade valekaebuse esitamise kohta, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis) ning kõigi asjaolude koostoimest. Raske on näha muud eesmärki. Kaebaja esitatud tõendid näitavad, et ta on teadlik kuriteoteate sisu mõnedest asjaoludest, kuid ta ei tea, kes teate esitas. Kuna teine kaebajat puudutav kriminaalmenetlus on lõppenud, siis ei ole ka tema väide kaitseõiguse riive kohta asjakohane. 3) Kuriteoteate esitaja andmete kinnikatmine ei ole kohane isikuandmete kaitsmise meede, kuna puudub kindlus, et see aitab neid täielikult kaitsta. IKS v.r § 20 lg 1 p 1 järgi on võimalik andmesubjekti õigust saada teavet piirata juba siis, kui on üksnes oht, et see võib kahjustada teise isiku õigusi. Selline oht on ilmselgelt olemas, sest PPA ei tea ega saagi teada, milline info võimaldaks kaebajal kuriteoteate esitanud isikut tuvastada. Ka toimiku muul viisil süstematiseerimine ja osa materjali eraldamine ei pruugi olla teostatav. Seda ei näe IKS v.r ka ette ning see võib olla ka ebaproportsionaalselt ressursimahukas. Ei ole välistatud, et toimikus on teistegi isikute isikuandmeid. 4) Asjaolul, et halduskohus ei tutvunud kriminaaltoimikuga, ei ole tähtsust. Kohtuasja on võimalik lahendada kriminaaltoimikuga tutvumata. Ei ole põhjust kahelda selles, et kriminaalasja materjalid sisaldavad teiste isikute, sh kuriteoteate esitanud isiku andmeid. 5) Halduskohus võis arvesse võtta ka selliseid põhjendusi, millele PPA oma otsuses otsesõnu ei tuginenud. See on kohtumenetluses tavapärane, et vaidluse käigus selgitatakse haldusmenetluses esitatud põhjendusi ja kaalutlusi põhjalikumalt. Kaebajal oli võimalik kõigi kohtumenetluses esitatud seisukohtade kohta oma arvamust avaldada ning tema õigusi ei ole uute argumentide esitamisega rikutud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule või ringkonnakohtule. Alternatiivselt palub kaebaja asja uueks läbivaatamiseks saatmata teha uus otsus, millega tuvastada PPA 24. oktoobri 2016. a kirjas sisalduva andmete tutvumisest keeldumise õigusvastasus ning kohustada PPA-d väljastama (sh võimaldama tutvuda) kriminaalasja nr 10760000070 materjalid osas, mis puudutavad kaebaja kohta käivaid andmeid. Kaebaja seisukohad on järgmised. 1) PPA jättis tahtlikult täitmata haldusasjas nr 3-3-1-84-15 tehtud Riigikohtu otsuse. Kui kaebaja pöördus PPA poole taotlusega otsus täita, täideti see formaalselt, mis ei saanud olla Riigikohtu otsuse eesmärk. 3(6)
3-16-2348 2) Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti IKS v.r § 20 lg 1 p 1, KVS § 6 lg-t 2 ja PS § 44 lg-t 3. Kaebaja soovib tutvuda enda andmetega ning selle eelduseks ei saa olla kolmandate isikute nõusolek. IKS v.r § 20 lg 1 p 1 mõttes teise isiku õiguste kaitse vajadus peab olema tunduvalt kaalukam, kui teise isiku pelk soov, et tema andmeid ei avaldataks. Ei saa olla abstraktset eeldust, et kriminaalasjas kaebuse esitajat või tunnistaja identiteeti tuleb varjata. Selline vajadus saab eksisteerida vaid erandjuhtudel, kuid selliseid erandlikke asjaolusid ega kaalutlusi ei nähtu ei PPA väidetest ega ka ringkonnakohtu otsusest. Kriminaalasja ei algatatud korruptsioonikuriteo asjana, vaid usalduse kuritarvitamise koosseisu sätestava normi alusel, st varavastase kuriteo asjana. Seetõttu KVS § 6 lg 2 ei kohaldu. 3) Vaidlusalune otsus on kaalutlusotsus: kolmandate isikute õiguste kaitse peab üles kaaluma kaebaja õiguse tutvuda enda isikuandmetega. Silmas tuleks pidada järgmisi asjaolusid: vaidlusalune kriminaalmenetlus lõppes juba 2012. a-l; selle käigus tehti jälitustoiminguid, mille Riigikohus on õigusvastaseks tunnistanud; kaebaja ei olnud selles kriminaalasjas kahtlustatav; uuritav süütegu oli varavastane süütegu; õigusvastaselt tehtud jälitustoimingutega saadud teabe alusel algatati uus kriminaalasi, milles kaebaja on õigeks mõistetud; kaebaja on korduvalt kinnitanud, et ei soovi teavet selle kohta, kes esitas lõppenud kriminaalasjas kuriteokaebuse. Eeldada ei saa ei põhiõiguste piirangute kaalukust (eriti arvestades möödunud aega) ega ka ühe poole väidete õigsust. Seega pidi PPA juurdepääsupiirangu eesmärgi kaalukust tõendama ja esitama kohtule kriminaaltoimiku. Kohus pidanuks toimiku sisu ja vastustaja väiteid kõrvutades hindama, kas praegusel juhul on tõepoolest juurdepääsu totaalkeeld põhjendatud, sh tulnuks kindlaks teha, kas piirangu eesmärki polnuks võimalik saavutada, kui osa tekstist oleks kinni kaetud. Kuna kohtud seda ei teinud, siis rikkusid nad oluliselt kohtumenetluse norme.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Riigikohus kohustas 10. juunil 2016 haldusasjas nr 3-3-1-84-15 tehtud otsusega PPA-d uuesti läbi vaatama kaebaja taotlust väljastada talle kriminaaltoimiku materjalid, mis sisaldavad teda puudutavaid andmeid. PPA ei täitnud Riigikohtu otsust omal algatusel, mistõttu pöördus kaebaja
6.oktoobril 2016 uue taotlusega PPA poole. Küsimus, kas käesoleva kohtumenetluse esemeks oleva PPA 24. oktoobri 2016. a keeldumisega lahendas PPA varasemat, s.o Riigikohtu otsuseni haldusasjas nr 3-3-1-84-15 viinud taotlust, või üksnes 6. oktoobri 2016. a taotlust, ei oma määravat tähendust. Riigikohus märkis haldusasjas nr 3-3-1-84-15 tehtud otsuses, et kaebaja on esitanud taotluse IKS v.r § 19 alusel. Ka 2016. a-l esitatud taotluses soovib kaebaja selgelt tema „isikut ja/või tema tegevust“ puudutavaid andmeid. Seega on taotluste ese sama, sest mõlemad taotlused esitati IKS v.r § 19 lg-s 2 sätestatud andmesubjekti õiguse alusel.
12.Järgnevalt annab kolleegium hinnangu kohtute tegevusele menetlusnormide kohaldamisel (I) ning seejärel selgitab isikuandmetele juurdepääsu andmisest keeldumise õiguslikke aluseid (II). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (III). I
13.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p 1 järgi tuleb kohtul kohtuotsuse põhjendavas osas mh märkida kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Tõend on igasugune teave, mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (HKMS § 56 lg 1). Seejuures kohustab menetlusseadustik tõendeid hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg-d 1 ja 2). Tõendamisest vabastamise alused on ammendavalt sätestatud (vt HKMS § 60).
4(6)
3-16-2348
14.PPA ei esitanud vaidlusalust kriminaaltoimikut kohtule ning kohtud seda ka ei nõudnud. PPA keeldumise õiguspärasust hinnates ja kaebust rahuldamata jättes ei tutvunud ei haldus- ega ka ringkonnakohus kriminaaltoimikuga. Sellest hoolimata lugesid kohtud tuvastatuks, et IKS v.r § 20 lg 1 p 1 õiguslik koosseis on täidetud, s.o kaebaja juurdepääs neljaköitelises kriminaaltoimikus sisalduvatele kaebaja isikuandmetele võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Ringkonnakohus välistas täielikult ka piiratud juurdepääsu toimikule, tuginedes oletustele, et „mingite andmete kinnikatmisel ei saa välistada seda, et kaebaja suudab kuriteoteate esitanud isiku ikkagi kindlaks teha“ ja et muul viisil toimiku süstematiseerimine „ei pruugi olla reaalselt teostatav“. Kohus oletas samuti, et lisaks kaebaja ja kuriteoteate esitaja isikuandmetele võib kriminaaltoimikus olla andmeid ka teiste isikute kohta. Halduskohtu ega ringkonnakohtu otsus ei sisalda põhjendusi, milliste tõendite alusel tegid kohtud kindlaks õiguslikku tähendust omavad asjaolud ning mille põhjal kujunesid kohtute siseveendumusel põhinevad järeldused.
15.Andmetele juurdepääsu andmisest keeldumise vaidlustamise korral ei ole kohtul üldjuhul võimalik andmekandja kui tõendiga vahetult tutvumata otsustada juurdepääsupiirangu kohaldamise õiguspärasuse üle. Millises mahus tuleb kohtul vaidlusalune andmekandja vastustaja väidete õigsuse kontrollimiseks läbi töötada ja kui detailsed peavad olema kohtu põhjendused, sõltub konkreetsest juhtumist. Väga mahukate andmekandjate puhul piisab, kui kohus näitab pisteliselt, miks õiguslik alus keeldumiseks esineb või puudub või miks peaks isikuandmete töötleja uuesti juurdepääsu andmise üle otsustama.
16.Praeguses asjas on kohtud lähtunud vastustaja faktiväidete õigsusest, ilma et nad oleks tutvunud tõenditega ja neid nõuetekohaselt hinnanud. Eeltoodu tõttu on kohtud rikkunud oluliselt menetlusnorme. II
17.Kohtuasjas ei vaielda asjaolu üle, et arhiveeritud kriminaaltoimik sisaldab kaebaja isikuandmeid. Ka ei vaidlusta kaebaja seda, et kuna kriminaalasi alustati kuriteoteate alusel, siis ilmselt sisaldab toimik vähemasti kuriteoteate esitaja nime. Pooled vaidlevad selle üle, kas täidetud on PPA 24. oktoobri 2016. a otsuses keeldumise alusena nimetatud IKS v.r § 20 lg 1 p 1 koosseis, st kaebaja juurdepääs kriminaaltoimikus sisalduvatele enda isikuandmetele „võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi“. PPA otsuses pole teavet selle kohta, kas toimik sisaldab lisaks kaebaja ja kuriteoteate esitaja isikuandmetele veel kellegi andmeid. Selles on üksnes märgitud, et tegelikult soovib kaebaja teavet kuriteoteate sisu ja esitaja kohta ning et KVS § 6 lg-s 2 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse tagamiseks peab PPA välistama või minimeerima võimaluse, et materjali või konteksti põhjal on võimalik teha oletusi või järeldusi korruptsioonijuhtumist teavitanud isikute (ka juriidiliste isikute) kohta.
18.PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, 5(6)
3-16-2348 mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida.
19.Lisaks IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alustele võivad eriseadustes sisalduda juurdepääsupiiranguid täpsustavad erinormid. Andmata hinnangut, kas see on praeguses asjas kohaldatav, on selliseks erinormiks ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse.
20.Sõltumata sellest, kas juurdepääsu andmisest keeldutakse IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alusel või seda täpsustavas erinormis sätestatud alusel, tuleb juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendada (IKS v.r § 19 lg 3, haldusmenetluse seaduse § 43 lg 4). Põhjendada tuleb ka seda, miks ei ole võimalik teabekandja (nt dokumendi) või nende kogumi (nt toimiku) osaline väljastamine, s.o vaid kaebaja isikuandmeid puudutavas osas, või soovitud isikuandmetest osade isikuandmete väljastamine. Kui isikuandmete töötleja keeldub täielikult isikuandmete väljastamisest, peavad keelduvast otsusest nähtuma põhjendused, miks teabekandjal andmete kinni katmine või eemaldamine, dokumentide teisiti süstematiseerimine vms ei ole praktiliselt kasutatavad. IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel keeldumise korral võib põhimõtteliselt arvestada kaalutlusargumendiga, et juurdepääsu andmine on ülemäära keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse. Seda ei või teha siiski kergekäeliselt.
21.IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel juurdepääsuõigusest keeldumisel ei pruugi isikuandmete töötlejal detailsete põhjenduste esitamine olla iga kord võimalik ilma, et ta rikuks temal lasuvat seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustust. See ei välista aga kohustust olla valmis nende esitamiseks kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse halduskohtus. Seejuures saab halduskohus vajaduse korral kuulutada menetluse osaliselt kinniseks (HKMS § 77 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38), eemaldada kaebaja vastavas osas menetlustoimingutelt (HKMS § 79) ja piirata tema õigust tutvuda toimikuga (HKMS § 88). III
22.Eeltoodu tõttu tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule (HKMS § 230 lg 1, lg 5 p 3). Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja nõuda kriminaalasja nr 10760000070 kriminaaltoimik ning hinnata PPA keeldumise õiguspärasust, arvestades seejuures Riigikohtu eespool esitatud selgitustega. Kuna kaebaja esitas mh kohustamisnõude, tuleb kohtul selle lahendamisel arvestada muutunud õigusliku olukorraga (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-16, p 20).
23.Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.