Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 28. mai 2020, Tartu 3-19-656
Haldusasi
A.T. kaebus Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-4/38-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. novembri 2019. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
29.novembri 2019. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuni 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-4/38-1 pikendati kinnipeetav A.T. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, piirati vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelati kehakultuuriga tegelemine. Kinnipeetav võis kehakultuuriga tegeleda jalutuskäigul, kambris ning ka ruumis 3426. Sama käskkirjaga määrati leevendavate meetmetena kinnipeetavale õigus liikuda nelja tunni jooksul päevas eluosakonna koridori lõpus ning ka grupitööruumis, kus kinnipeetaval on õigus vaadata televiisorit ning tegeleda kehakultuuriga. Samuti määrati kindlaks koristajana töötamise kord ning võimaldati kinnipeetaval kolmel korral nädalas tegeleda süntesaatori mängimisega konkreetses ruumis. Käskkirja põhjendati sellega, et vastustaja ei ole jätkuvalt veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta enam ohtu kaaskinnipeetavatele ning vanglaametnikele. Vangla ei saa riskida teiste isikute elu ja tervisega ning 2012. a alustatud julgeolekuabinõude kohaldamisega tuleb jätkata. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vähendanud agressiivsusest tingitud rikkumiste arvu. Samas on kinnipeetav jätkuvalt negatiivselt meelestatud ning tema kinnipidamise aega iseloomustavad ähvardamised, vägivallateod ning oma tahte saavutamiseks enesevigastamised,
kuid viimasel ajal ka ründed vanglaametnike vastu. Viimase 6 kuu jooksul aset leidnud intsidente arvestades on jätkuvalt alus arvata, et kinnipeetav ei ole vaatamata tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamisele enda jaoks vajalikke järeldusi teinud. Kinnipeetav on äärmiselt negatiivselt meelestatud ning jätkuvalt ohtlik.
2.Viru Vangla jättis 4. märtsi 2019. a vaideotsusega nr 6-12/72-2 rahuldamata kaebaja vaide käskkirja 6-4/38-1 kehtetuks tunnistamiseks.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-4/38-1 tühistamiseks Kaebuse kohaselt on käskkiri kaalutlusvigadega ning selles arvestatakse lubamatult juba kustunud distsiplinaarkaristusi ning varasemaid kuritegusid. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv rakendamine on ebaproportsionaalne. Käskkirjas on viidatud poole aasta jooksul toimunud intsidentidele, samas kui kaebajale pole üle aasta ühtegi distsiplinaarrikkumist ette heidetud. Käskkirja põhjendused kattuvad suurel määral varasemate käskkirjade põhjendustega, vangla pole sisulist kaalumist läbi viinud ega käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul kaebaja käitumist sisuliselt hinnanud. Kaebaja hinnangul on VangS § 69 ka põhiseadusvastane, sest annab vanglale piiramatu voli meetmete kasutamiseks ning võimaldab kinnipeetavaid kohelda ebainimlikult ja alandavalt
4.Vastuses kaebusele Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et arvestades kaebaja senist käitumist on põhjendatud alus arvata, et ta võib olla tulevikus ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustuse tegemisel on põhjendatud hinnata kinnipeetavaga seonduvaid riske, samuti tema poolt toime pandud kuriteo asjaolusid, aga ka karistuse kandmise ajal toime pandud rikkumisi, hoolimata nende osas kohaldatud karistuste kustumisest. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamata jätmine võib ohustada nii vanglateenistuse ametnikke, kaaskinnipeetavaid kui ka vangla julgeolekut tervikuna. Julgeolekuabinõude valik ja määr on põhjendatud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus rahuldas 29. novembri 2019. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-4/38-1.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv VangS § 69 lg-s 2 nimetatud meede. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on prognoosotsusega. Vastustaja tugineb täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise vajadusena asjaolule, et kaebaja on jätkuvalt ohtlik teistele isikutele ja ohustab vangla julgeolekut ning meetmete kohaldamise vajaduse tingib ka vajadus ennetada õigusrikkumisi tulevikus.
7.Isiku ohtlikkuse hindamisel on oluline arvesse võtta ka isiku varasemat käitumist, sest see aitab prognoosida isiku võimalikku käitumist tulevikus. Prognoosotsuse tegemine ei ole isiku varasema käitumise hindamiseta, mida iseloomustavad ka kustunud distsiplinaarkaristused, võimalik. Vangistusseadus ei keela täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel arvestada varasemaid karistusi ning teisi kaebaja varasemat käitumist iseloomustavaid asjaolusid.
8.VangS § 69 ei piira meelevaldselt põhiseaduses sätestatud õiguste kasutamist. Meetme kohaldamisel on vanglal kohustus tagada inimväärikad kinnipidamistingimused ning kontrollida isiku tervislikku seisundit ning meetme rakendamise õiguspärasus on kohtulikus korras kontrollitav. Lisaks tuleb eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel arvestada ka EIK seisukohaga, et üksikvangistust ei saa kohaldada lõputult ning seda saab määrata üksnes erandkorras (EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas nr 70465/14, p 73). Seega ei ole alust pidada VangS § 69 põhiseadusevastaseks.
9.Kaebaja tegevus aastatel 2012-2018 viitab, et kaebaja käitumises on esinenud agressiivsust ning ta on impulsiivne, tema stressitaluvus on üsna madal ning suhtumine vanglaametnike töösse negatiivne. Kaebaja on rünnanud varasemalt kaaskinnipeetavaid (nt 2012. a kääridega kaaskinnipeetava ründamine ja vigastuste tekitamine) ning raskendanud vanglaametnike töökohustuste täitmist. Mitmel korral on vanglateenistus olnud sunnitud kasutama kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid vangla julgeoleku tagamiseks, enne veebruarit 2018 on esinenud ka ründeid vanglaametnike vastu. Ka fekaalidega vanglateenistuja suunas viskamine on rünne vanglaametniku vastu. Kaebaja ohtlikkust iseloomustab ka korduv vanglaametnike ähvardamine.
10.Samas tuleb arvestada, et valdavalt esinesid füüsilised ründed teiste isikute vastu enne 2013. aastat. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et kaebaja oleks teisi isikuid füüsiliselt rünnanud ajavahemikul 2013-2017. Küll aga ähvardas kaebaja nimetatud ajavahemikul korduvalt vanglaametnikke ning jättis korduvalt nende korraldused nõuetekohaselt täitmata, samuti esinesid enesevigastamise katsed (2014-2017). Kaebaja käitumine aastatel 2012-2017 ning 2018. aasta jaanuaris viitab temast lähtuva ohu püsimisele.
11.EIK on selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri peab võimaldama kindlaks teha, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (vt EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas nr 70465/14, p 73). Vangla ei ole nimetatud nõuet vaidlustatud käskkirjas nõuetekohaselt täitnud. Käskkirja põhjendused kattuvad suures osas varasemates analoogsetes käskkirjades kajastatud põhjendustega ning viimase aasta jooksul kaebaja käitumist iseloomustavad asjaolud on saanud väga vähest tähelepanu. 13. jaanuarist 2018 kuni 3. detsembrini 2018 ei esinenud ühtegi kaebajapoolset negatiivset intsidenti, mis oleks asjakohane täiendavate julgeolekunõude kohaldamise jätkamise otsustamisel. Vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul on kaebajaga seonduvalt esile toodud vaid üks intsident, mille kohaselt oli kaebaja ärritunud, sest ei saanud juuksuri juurde. Arvestades, et kaebaja suhtes ei alustatud distsiplinaarmenetlust, ei saa seda verbaalset ähvardust pidada jätkuvat ohtu tugevalt kinnitavaks asjaoluks. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et käskkirjale eelnenud aastal oleks toimunud füüsilisi ründeid vanglaametnike või teiste isikute vastu. Seega on vastustaja kaebaja jätkuva ohtlikkuse hindamisel põhjendamatult lähtunud hinnangust, et viimasel ajal on esinenud ründeid vanglaametnike vastu. Käskkirjas välja toodud intsidentide kirjeldustest nähtub, et võrreldes aastatega 2016 ja 2017 oli 2018. aastal vangla julgeoleku ohustamisele viitavaid negatiivseid intsidente märkimisväärselt vähem.
12.Kaebajat ei saa käsitleda isikuna, kellest mingit ohtu enam ei lähtu, sest varasem pikaajaline konfliktne käitumine (2012-2018) ei anna selleks piisavat alust, kuid arvestades isiku eraldamise ja suhtelise isolatsiooniga kaasnevate mõjudega isiku vaimsele ja füüsilise tervisele, ei ole jätkuv täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine käskkirjas märgitud asjaoludel taotletava eesmärgiga proportsionaalne.
13.Teised kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (liikumis- ja suhtlemiskeeld, kehakultuuriga tegelemise piiramine) on samuti seotud isiku ohtlikkusele antava hinnanguga ning kannavad peaasjalikult isiku eraldamise tagamise eesmärki. Seetõttu ei ole ka nende jätkuvaks kohaldamiseks eeltoodud põhjustel alust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebust rahuldades eksis halduskohus menetlusõiguse vastu ning vastuolus HKMS § 158 lg 3 teise ja kolmanda lausega asus hindama kaalutlusotsuse otstarbekust ning tegi sisuliselt haldusorgani eest uue kaalutlusotsuse.
Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja käitumine ei ole olnud ega ole jätkuvalt ohutu – toimunud on kaebajapoolsed füüsilised ja verbaalsed rünnakud, enesevigastused. Kogu selline tegevus on jätkunud ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, sh veel 2018. aastal. Kaebaja vangla julgeolekut ohustavad sündmused olid välja toodud vaidlusaluses käskkirjas. Kohus pidas neid asjaolusid põhjendatuteks ega ole vanglale nende kasutamist mingilgi moel ette heitnud ega ole välja toonud, et vangla oleks jätnud mingid olulised, kaebaja kasuks rääkivad argumendid arvestamata. Samuti ei ole halduskohus tuvastanud, et vangla oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ületanud kaalutlusõiguse piire. Kaebust rahuldades asus halduskohus ise teostama kaalutlusõigust, andes haldusaktis välja toodud argumentidele oma kaalu. Vaidlust ei ole, et vangla tegeles kaebaja sotsialiseerimisega ja kaebajale kohaldatud meetmeid oli oluliselt leevendatud, küsimuseks oli, milline oleks olnud õige hetk kaebaja režiimi uueks ülevaatamiseks. See oli vangla kaalutlusõiguse osa, millesse halduskohus ei oleks saanud sekkuda.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja arvates osutas halduskohus õigesti, et ajavahemikul 8. veebruarist 2018 kuni 8. veebruarini 2019 ei olnud tal mingeid rikkumisi. Vastustaja leiab põhjendamatult, et kaebaja suhtes alates 2012. aastast toimunud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on õiguspärane. Pika üksikvangistuses viibimise tõttu on kaebaja diagnoositud kohanemishäire.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud täiendavate julgeolekuabinõude aluse esinemist ja kohaldanud kehtivat õigust kooskõlas siseriikliku ja asjakohase rahvusvahelise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgnevat.
17.Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on rikkunud § 158 lg-t 3 ületades kohtuliku kontrolli piire ning asunud ise vastustaja asemel teostama kaalutlusõigust, et otsustada, kas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli otstarbekas. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
18.Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tõepoolest nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust.1 Ringkonnakohus osutab siiski, et ka kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik saab toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate
RKHK 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17 (p 16 ja seal nimetatud lahendid).
julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust. Sama ilmneb selgesti ka VangS § 69 lg-st 3, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine abinõude kohaldamise aluse äralangemisel on kohustuslik ning vastavalt puudub vanglal siinkohal kaalutlusõigus.
19.Kaevatavas käskkirjas põhjendas vastustaja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja ohtlikkusega teistele kinnipeetavatele ja vangla ametnikele ning samuti eesmärgiga hoida ära raske õigusrikkumise toimepanemist. Mõlemad asjaolud on VangS § 69 lg-s 1 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena. Täpsemalt märkis vangla kaebajale alates 1993. kuni 2010. aastani tehtud kohtuotsustega määratud kriminaalkaristustele ning vanglas alates 2002. aastast toimunud intsidentidele tuginedes, et ei saa olla täielikult veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta enam ohtu kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele, samuti et avatud osakonnas on kaebajal suurem võimalus toime panna teiste isikute suhtes raskeid õigusrikkumisi. Käskkirja vaidlustamisel oli halduskohtul vastavalt kohustus kontrollida, kas vastustaja on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ja teinud nende pinnalt põhjendatult järelduse, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele ja esineb raske õigusrikkumise toimepanemise oht.
20.Halduskohus sedastas küll, et kaebaja varasem käitumine aastatel 2012-2017 ning 2018. a jaanuaris viitab temast lähtuva ohu püsimisele (p 15). Samas leidis kohus, et vastustaja ei ole täitnud käskkirjas täitnud nõuet võimaldada teha kindlaks, et on läbi viidud uus hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (p 16). Edasi viitas kohus sellele, et käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul toimus kaebajaga vaid üks intsident, mistõttu on vastustaja põhjendamatult lähtunud hinnangust, et viimasel ajal on esinenud ründeid vanglaametnike vastu (p 16) ja seega tuginenud liigselt varasemate aastate intsidentidele, alakajastanud ning ebapiisavalt arvestanud kaebaja käitumises toimunud positiivsete muutustega (p 17). Koostoimes halduskohtu tõdemusega, et teised kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (liikumis- ja suhtlemiskeeld, kehakultuuriga tegelemise piiramine) on samuti seotud isiku ohtlikkusele antava hinnanguga ning kannavad peaasjalikult isiku eraldamise tagamise eesmärki, siis ei ole ka nende jätkuvaks kohaldamiseks alust (p 20) on arusaadav, et halduskohus pidas kaevatavat käskkirja õigusvastaseks ja tühistas käskkirja seetõttu, et vastustaja ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist. Vastavavalt on põhjendamatu vastustaja etteheide nagu oleks halduskohus asunud vastustaja asemel ise kaalutlust teostama.
21.Halduskohus on küll osutanud ka kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise väga pikale kestusele ja märkinud, et julgeolekuabinõude kohaldamist selles olukorras ei saa õigustada enam tõdemusega, et vangla ei ole veel täielikult veendunud isiku ohutuses (p 17) ning et jätkuv täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine käskkirjas märgitud asjaoludel ei ole taotletava eesmärgiga proportsionaalne (p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga sellest järeldada, et halduskohus oleks asunud ise kaalutlusõigust teostama ja otsustanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekuse üle. Nagu eelpool märgitud, siis enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamist ei olegi õigust kaaluda meetmete kohaldamist. Teiseks ei ole ka kaalutluse teostamine täielikult väljaspool kohtulikku kontrolli. Riigikohus on selgitanud, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda
vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.2 Seega saab kohus siiski kontrollida, kas kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsustus on proportsionaalne ning kui kaalul olevate õiguste olemuse, õiguse üldpõhimõtete või kohtupraktika pinnal ilmneb, et otsustus on ilmselt ebaproportsionaalne, siis ka kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse tühistada.
22.Käesolevas asjas ei ole aga vaja hinnata vastustaja poolt kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise otsustamisel vastustaja ei tuvastanud meetmete kohaldamise aluse esinemist. Nimelt ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele või ohtu tõsise õigusrikkumise toimepanemiseks käskkirja andmise ajal. Vastustaja on esitanud põhjaliku ülevaate kaebaja käitumisest, mis on toonud kaasa riigivõimu hukkamõistu kriminaalkaristusena kui ka käitumisest vangistuse ajal, mis paljudes episoodides on kaasa toonud distsiplinaarkaristuse. Samas ei ole vastustaja selgitanud, miks tuleb kaebajast lähtuvat ohtu pidada jätkuvalt aktuaalseks käskkirja andmise ajal.
23.Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada (VangS § 69 lg 3). Halduskohus on põhjendatult osutanud, et seetõttu tuli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuse tegemisel arvestada muudatustega kaebaja olukorras. On selge, et kaebajaga seotud intsidentide arvu oluline vähenemine kaevatava käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul ühes teiste isikute vastu suunatud vägivaldsete rünnete puudumisega osutavad muudatustele kaebaja olukorras. Täiendavate julgeolekuabinõude erakorralise iseloomu tõttu tuleb aastast perioodi pidada piisavaks kaebaja ohtlikkusele varasemalt antud hinnangu muutmiseks. Ohu taandumiseks võib olla piisav ka oluliselt lühem periood. Asjaolu, et vastustaja on otsustanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kuuekuuliste ajavahemike kaupa, viitab sellele, et ka vastustaja ise on pidanud võimlikuks kaebaja olukorra muutumist aastast lühema perioodi jooksul. Varasemate sarnaste käskkirjade sõnastuse ja põhjenduste kasutamine viitab, et vastustaja on pidanud kaebaja varasemat käitumist määravaks ning käitumist käskkirja andmisele eelnenud perioodil väheoluliseks. See ei ole aga kooskõlas VangS § 69 lg-tega 1 ja 3. Ringkonnakohus nõustub küll vastustajaga, et ka kaebaja verbaalne rünne on asjaolu, mida saab arvestada kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel, kuid seda koostoimes teiste asjaoludega. Kui varasem igal aastal mitmes intsidendis ka füüsilise vastuhaku ja vägivalla kasutamisega avaldunud agressiivsus on viimase aasta jooksul taandunud üheks verbaalse ründe intsidendiks, siis tuli sellist muutust käskkirja andmisel arvestada. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud ei ole efektiivsed vastustaja ametnike vastu suunatud verbaalsete rünnete ärahoidmiseks, mistõttu ei saa selliste rünnete oht olla aluseks meetmete kohaldamise otsustamisel.
24.Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes. Abiks ei ole siinkohal ka kinnipeetava individuaalse täitmiskava aluseks olev riskihinnang, kuna tulenevalt VangS § 16 lg-st 1 ning justiitsministri 14. mai 2008. a määrusega nr 21 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 1 lg 3 p 5 ja § 3 lg 4 on selle eesmärgiks hinnata eelkõige kinnipeetava ohtlikkust tema naasmisel ühiskonda. Õigusaktidest ei tulene, et see selles tähenduses ohtlikuks hinnatud kinnipeetava suhtes esineks ühtlasi alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib
RKHK 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13.
pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole käesolevale situatsioonile vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3 rakendamisel. Riigikohus on sedastanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista ka muude VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu4. Seega kinnitab kohtupraktika, et ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud ei saa võrdsustada ohuolukorraga.
25.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel pidi vastustaja veenduma, et lähitulevikus on piisavalt tõenäoline kaebaja rünne teiste isikute vastu või tõsise õigusrikkumise toimepanemine. Sellist tõdemust ega põhjendusi kaevatavast käskkirjast ei nähtu. Vastupidi, vastustaja ise on üksnes märkinud, et ta ei saa olla veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta ohtu. Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja käskkirja põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele. Tegemist ei ole eksimusega käskkirja sõnastamisel, sest käskkirja väited ja põhjendused ei lubagi järeldada ohu esinemist. Seetõttu on kaevatav käskkiri materiaalselt õigusvastane, kuna vastusaja ei olnud õigustatud asuma kaaluma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Halduskohus põhjendatult rahuldas käskirjatühistamiseks esitatud kaebuse.
26.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõista.
27.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
RKHK 25. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12 (p 9). RKHK 19. juuni 2019. a määrus asjas nr 3-19-415 (p 12).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.