X. kaebus Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirja nr 64/38-1 tühistamiseks Kaebaja X. Vastustaja Viru Vangla Istungimenetlus, kohtuistung 23. oktoobril 2019
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. kaebus ja tühistada Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkiri nr 6-4/381.
2.Mõista Viru Vanglalt X. kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. detsembril 2019 (HKMS § 181 lg 1, TsÜS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-4/38-1 pikendati X. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Käskkirjaga kohaldati X. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (1), piirati kinnipeetava
3-19-656
vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust (2) ning keelati kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordivahendite kasutamise keelamises, samuti spordiväljakute ja spordisaali kasutamise keelamises (3). Kinnipeetav võis kehakultuuriga tegeleda jalutuskäigul, kambris ning ka ruumis 3426. Sama käskkirjaga määrati leevendavate meetmetena kinnipeetavale õigus liikuda nelja tunni jooksul päevas eluosakonna koridori lõpus ning ka grupitööruumis, kus kinnipeetaval on õigus vaadata televiisorit ning tegeleda kehakultuuriga. Samuti määrati kindlaks koristajana töötamise kord ning võimaldati kinnipeetaval kolmel korral nädalas tegeleda süntesaatori mängimisega konkreetses ruumis.
2.Käskkirja kohaselt tingib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise asjaolu, et kinnipeetav on jätkuvalt ohtlik vangla julgeolekule ning meetmete kohaldamine on vajalik raske õigusrikkumiste ärahoidmiseks tulevikus. Käskkirjas rõhutati, et vangla ei ole jätkuvalt veendunud, et X. käitumine ei kujuta enam ohtu kaaskinnipeetavatele ning vanglaametnikele. Vangla ei saa riskida teiste isikute elu ja tervisega ning 2012. a alustatud julgeolekuabinõude kohaldamisega tuleb jätkata. X. varasem käitumine on olnud agressiivne ning isik on aastate jooksul pannud sagedasti toime erinevaid õigusrikkumisi. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vähendanud agressiivsusest tingitud rikkumiste arvu. Samas on kinnipeetav jätkuvalt negatiivselt meelestatud ning tema kinnipidamise aega iseloomustavad ähvardamised, vägivallateod ning oma tahte saavutamiseks enesevigastamised, kuid viimasel ajal ka ründed vanglaametnike vastu. X. käitumises on esinenud ka rahulikke perioode, kuid neile on järgnenud äkilised vägivaldsed intsidendid kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike vastu. Isiku käitumine on ettearvamatu. Viimase 6 kuu jooksul aset leidnud intsidente arvestades on jätkuvalt alus arvata, et kinnipeetav ei ole vaatamata tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamisele enda jaoks vajalikke järeldusi teinud. Kinnipeetav on äärmiselt negatiivselt meelestatud ning jätkuvalt ohtlik.
3.X. esitas 12. veebruaril 2019 vanglale vaide, mille vangla jättis 4. märtsi 2019. a vaideotsusega nr 6-12/72-2 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt esineb alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ning kohtlemine on proportsionaalne isikust lähtuva ohuga. Kinnipeetav on varasema käitumisega näidanud, et teiste isikute ründamiseks ei vaja ta olulist põhjust ning ta on võimeline impulsiivselt käituma ja ka füüsilist vägivalda kasutama. Alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla seotud isiku varasema käitumisega. Vaide esitaja viimase aasta käitumine oli suunatud vanglateenistujate vastu erinevate ebameeldivate toimingute tegemisele – roojaga loopimine, vanglaametnike suhtes ebaviisakate väljendite kasutamine. Vaide esitajat ei ole küll aasta jooksul distsiplinaarkorras karistatud, kuid on fikseeritud mitmeid ähvardavaid sõnavõtte, mis annavad piisava aluse arvata, et isik on jätkuvalt ohtlik. Kaebaja õiguste piiramine on vajalik, sest teiste kinnipeetavate ning vanglateenistuse ametnike õigus elule ja tervisele kaalub üles vaide esitaja õiguse vabaks liikumiseks ja suhtlemiseks. Varasem käitumine näitab, et isik on võimeline käituma impulsiivselt ning kasutama ka füüsilist vägivalda. Kinnipeetav ei ole oma käitumismustrit muutnud ning on põhjendatud alus arvata, et ta jätkab rikkumiste toimepanemist ka tulevikus. Kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal iseloomustavad järjepidevad ähvardamised, vägivallateod ning oma tahte saavutamiseks enesevigastamised, kuid viimasel ajal ka ründed vanglaametnike vastu. Ka viimase 6 kuu jooksul on kaebaja käitumine olnud pigem negatiivne. Kinnipeetav ei ole täielikus tunnetuslikus isolatsioonis. Jätkuvalt võimaldatakse isikule sotsiaalsete sidemete säilitamiseks vajalikke tegevusi (kokkusaamised, kirjavahetus, helistamisvõimalus on isikule tagatud). Samuti on võimaldatud X. osaleda erinevates taasühiskonnastavates tegevustes.
4.X. esitas 4. aprillil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub vangla 8. veebruari 2019. a käskkiri nr 6-4/38-1 tühistada.
3-19-656
5.Tartu Halduskohus võttis 21. mai 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ning vaatas asja läbi 23. novembril 2019 kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leiab, et käskkiri on kaalutlusvigadega ning selles arvestatakse lubamatult juba kustunud distsiplinaarkaristusi ning varasemalt toime pandud kuritegusid. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv rakendamine on ebaproportsionaalne meede. Käskkirjas on viidatud poole aasta jooksul toimunud intsidentidele, samas kui kaebajale pole üle aasta ühtegi distsiplinaarrikkumist ette heidetud. Käskkirja põhjendused kattuvad suurel määral varasemate käskkirjade põhjendustega, vangla pole sisulist kaalumist läbi viinud ja käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul kaebaja käitumist sisuliselt hinnanud. Kaebaja hinnangul on VangS § 69 ka põhiseadusvastane, sest annab vanglale piiramatu voli meetmete kasutamiseks ning võimaldab kinnipeetavaid kohelda ebainimlikult ja alandavalt.
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Arvestades kaebaja senist käitumist on põhjendatud alus arvata, et kinnipeetav võib olla tulevikus ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustuse tegemisel on põhjendatud hinnata kinnipeetavaga seonduvaid riske, samuti tema poolt toime pandud kuriteo asjaolusid, aga ka karistuse kandmise ajal toime pandud rikkumisi, hoolimata nende osas kohaldatud karistuste kustumisest. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamata jätmine võib ohustada nii vanglateenistuse ametnikke, kaaskinnipeetavaid, aga ka vangla julgeolekut tervikuna. Julgeolekuabinõude valik ja määr on põhjendatud.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirja õiguspärasus. Kaebaja palub nimetatud käskkirja tühistada, sest tema hinnangul ei olnud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine põhjendatud.
9.VangS § 69 lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Samuti võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Vangla tugineb X. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise vajadusena asjaolule, et isik on jätkuvalt ohtlik teistele isikutele ja ohustab vangla julgeolekut ning meetmete kohaldamise vajaduse tingib ka vajadus ennetada õigusrikkumisi tulevikus.
10.VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv VangS § 69 lg-s 2 sätestatud meede. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on oma olemuselt prognoosotsusega. Kaebaja on seisukohal, et VangS § 69 on põhiseadusvastane, sest võimaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada piiramatult ning nende meetmete rakendamisega koheldakse kinnipeetavaid ebainimlikult ja alandavalt ning kahjustatakse meetme adressaadi vaimset ja füüsilist tervist ülemääraselt. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. VangS § 69 ei näe tõepoolest ette täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise maksimaaltähtaega, kuid meetme rakendamine on seatud sõltuvusse meetme rakendamise aluste esinemisest. Kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus langeb
3-19-656
ära, tuleb meetme kohaldamine koheselt lõpetada (VangS § 69 lg 3). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mh meetmete varasema kohaldamise kestusest ning meetmete kumulatiivsest mõjust isikule, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada. Seega ei ole VangS § 69 võimalik täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada lõputult ning meetme rakendamise aluste jätkuvat esinemist tuleb kindla ajavahemiku järel kontrollida. Nii julgeolekuabinõude kohaldamise kui ka asjakohaste meetmete valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning vanglal tuleb lähtuda asjakohastest asjaoludest. Täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise alused ei ole sätestatud liiga avaralt. Seega ei piira VangS § 69 meelevaldselt põhiseaduses sätestatud õiguste kasutamist. Meetme kohaldamisel on vanglal kohustus tagada inimväärikad kinnipidamistingimused ning kontrollida isiku tervislikku seisundit ning meetme rakendamise õiguspärasus on kohtulikus korras kontrollitav. Lisaks tuleb VangS § 69 sisustamisel ja ühe selle meetme (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine) kohaldamise otsustamisel arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohaga, et üksikvangistust ei saa kohaldada lõputult ning seda saab määrata üksnes erandkorras (EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas nr 70465/14, p 73). Seega ei ole alust pidada VangS § 69 põhiseadusevastaseks.
11.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3‐3‐1‐33‐10, p 11 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3‐3‐1‐88‐14, p 11).
12.Kohus ei nõustu kaebajaga, et käskkirjas varasemate karistuste ning muude oluliste intsidentide kirjelduste esitamine ning nendega arvestamine kaebaja varasema käitumise hindamisel on lubamatu. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, tegemist on ennetava meetmega, mitte karistusega. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Isiku ohtlikkuse hindamisel on oluline arvesse võtta ka isiku varasemat käitumist, sest see aitab prognoosida isiku võimalikku käitumist tulevikus. Varasemad teod iseloomustavad kaebaja käitumismaneeri. Prognoosotsuse tegemine ei ole isiku varasema käitumise hindamiseta, mida iseloomustavad ka kustunud distsiplinaarkaristused, võimalik. Vangistusseadus ei keela täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel arvestada varasemaid karistusi ning teisi kaebaja varasemat käitumist iseloomustavaid asjaolusid.
13.Kaebaja tegevus aastatel 2012-2018 viitab selgelt sellele, et kaebaja käitumises on esinenud agressiivsust ning ta on impulsiivne, tema stressitaluvus on üsna madal ning suhtumine vanglaametnike töösse negatiivne. Kaebaja on rünnanud varasemalt kaaskinnipeetavaid (nt 2012. a kääridega kaaskinnipeetava ründamine ja vigastuste tekitamine) ning raskendanud vanglaametnike töökohustuste täitmist. Mitmel korral on vanglateenistus olnud sunnitud kasutama kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid vangla julgeoleku tagamiseks, enne veebruarit 2018 on esinenud ka ründeid vanglaametnike vastu. Ka fekaalidega vanglateenistuja
3-19-656
suunas viskamine on rünne vanglaametniku vastu. Kaebaja ohtlikkust iseloomustab ka korduv vanglaametnike ähvardamine.
14.Mis puudutab kaebaja väidet, et kaaskinnipeetava ründamise episoodis aastal 2012 lõpetati kriminaalmenetlus ning teda süüdi ei mõistetud, siis rõhutab kohus, et nimetatud intsidendi puhul lõpetati kriminaalmenetlus karistuse ebaotstarbekuse tõttu, mitte seetõttu, et kaebaja tegu toime ei pannud. Samuti ei tähenda isiku kriminaalvastutusele võtmata jätmine seda, et toimepandud tegu ei ole võimalik isiku riskihindamisel arvestada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole kaebaja karistamine. Seetõttu ei ole isiku ohtlikkuse hindamisel määrav karistamine kriminaal-või distsiplinaarkorras. Seetõttu on vangla isiku ohtlikkuse hindamisel põhjendatult arvestanud ka varasemaid ründeid (2009, 2012).
15.Samas tuleb arvestada, et valdavalt esinesid füüsilised ründed teiste isikute vastu enne 2013. aastat. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et kaebaja oleks teisi isikuid füüsiliselt rünnanud ajavahemikul 2013-2017. Küll aga ähvardas kaebaja nimetatud ajavahemikul korduvalt vanglaametnikke ning jättis korduvalt nende korraldused nõuetekohaselt täitmata, samuti esinesid enesevigastamise katsed (2014-2017). Oluline on seejuures asjaolu, et selline käitumine on olnud kinnipeetavale omane ka ajal, mil tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja käitumine vanglaametnikega suhtlemisel on olnud tihtipeale üleolev ning verbaalselt agressiivne, samuti nähtub kaebaja varasemast käitumisest tema püsiv negatiivne meelestatus vanglaametnikesse. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja varasem käitumine aastatel 2012-2017 ning 2018. a jaanuaris viitab temast lähtuva ohu püsimisele.
16.EIK on selgitanud asjakohases kohtupraktikas, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri peab võimaldama kindlaks teha, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (vt EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas nr 70465/14, p 73). Kohtu hinnangul ei ole vangla nimetatud nõuet vaidlustatud käskkirjas nõuetekohaselt täitnud. Vangla on 2018. aasta veebruarist kuni vaidlustatud käskkirja andmiseni kaebaja käitumises toimunud muutusi arvestanud äärmiselt pealiskaudselt. Vangla põhjendused kattuvad suures osas varasemates analoogsetes käskkirjades kajastatud põhjendustega ning viimase aasta jooksul kaebaja käitumist iseloomustavad asjaolud on saanud väga vähest tähelepanu. Vangla rõhutab käskkirjas, et viimase 6 kuu jooksul on esinenud ründeid vanglaametnike vastu (tl 56, eelviimane lõik). 13. jaanuarist 2018 kuni 3. detsembrini 2018 ei esinenud ühtegi kaebajapoolset negatiivset intsidenti, mis oleks asjakohane täiendavate julgeolekunõude kohaldamise jätkamise otsustamisel. Vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul on kaebajaga seonduvalt esile toodud vaid üks intsident, mille kohaselt oli kaebaja ärritunud, sest ei saanud juuksuri juurde. Kaebaja kasutas kõrgendatud hääletooni ning märkis, et kas peab kedagi jälle fekaalidega viskama, et saaks asjad liikuma (tl 55). Kohus möönab, et kaebaja väljenduslaad pole kohane ja see viitab kaebaja negatiivsele suhtumisele vanglaametnikesse ning kasutatud sõnastus omab teatavat ähvardavat iseloomu, sest varem (aastal 2017) on kaebaja vanglaametnike suhtes sarnase teo toime pannud, kuid käskkirjas esitatud asjaolud ei võimalda pidada intsidenti kaebaja jätkuvat ohtlikkust olulisel määral kinnitavaks asjaoluks. Arvestades, et kaebaja suhtes ei alustatud distsiplinaarmenetlust, ei saa eelnimetatud verbaalset ähvardust pidada kinnipeetava jätkuvat ohtu tugevalt kinnitavaks asjaoluks. Vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud intsidentidest ei nähtu, et käskkirjale eelnenud aastal oleks toimunud füüsilisi ründeid vanglaametnike või teiste isikute vastu. Seega on kohus seisukohal, et vastustaja on kaebaja jätkuva ohtlikkuse hindamisel põhjendamatult lähtunud hinnangust, et viimasel ajal on esinenud ründeid vanglaametnike vastu.
3-19-656
17.Vaidlustatud käskkirjas välja toodud intsidentide kirjeldustest nähtub samuti selgelt see, et võrreldes aastatega 2016 ja 2017 oli 2018. aastal vangla julgeoleku ohustamisele viitavaid negatiivseid intsidente märkimisväärselt vähem. Isiku ohtlikkuse ja preventiivsete julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamisel on vangla alaväärtustanud kaebaja käitumises toimunud muutusi ning ületähtsustanud vaidlustatud käskkirjale eelnenud aastal ühe aset leidnud intsidendi mõju ja olemust. Kohtu hinnangul on vangla kaebaja ohtlikkuse hindamisel tuginenud liigselt varasemate aastate intsidentidele ning alakajastanud ning ebapiisavalt arvestanud kaebaja käitumises toimunud positiivsete muutustega. Kinnipeetava negatiivne meelestatus vanglaametnikesse ei ole julgeolekuabinõude rakendamise senist kestust arvestades enam nende meetmete rakendamiseks piisav. Vaidlustatud käskkirja andmise hetkeks oli kaebaja hoidmine eraldatud lukustatud kambris kestnud juba 7 aastat, mida saab käsitleda äärmiselt pikana. Ka vastustaja esindaja möönis kohtuistungil, et kaebaja suhtes on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud väga pikalt. Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise äärmiselt pikka kestust kaebaja suhtes on kohtu hinnangul kätte jõudnud kriitiline piir, millest edasi ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigustada enam tõdemusega, et vangla ei ole veel täielikult veendunud isiku ohutuses.
18.Vangla esindaja viitas kohtuistungil ka kaebaja suitsiidikalduvusele. Haldusaktis kajastatud intsidentide kirjeldusest nähtub, et kaebajal on tõepoolest varem suitsiidikalduvusi esinenud, kuid mitte käskkirjale eelnenud aastal. Kuna nimetatud alusele ei ole vaidlustatud käskkirjas ega vaideotsuse tuginetud, siis ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigustada nimetatud asjaoluga.
19.Kohus möönab, et kaebajat ei saa käsitleda isikuna, kellest mingit ohtu enam ei lähtu, sest varasem pikaajaline konfliktne käitumine (2012-2018) ei anna selleks piisavat alust, kuid arvestades isiku eraldamise ja suhtelise isolatsiooniga kaasnevate mõjudega isiku vaimsele ja füüsilise tervisele, ei ole jätkuv täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine käskkirjas märgitud asjaoludel taotletava eesmärgiga proportsionaalne. Teiste kinnipeetavate ning vanglaametnike elu ja tervise kaitsmise kohustuse täitmise ainsaks efektiivseks viisiks ei ole isiku eraldamine teistest kinnipeetavatest ning nendega suhtlemise piiramine. Kaebaja käitumine käskkirja andmisele eelnenud aastal viitab kohtu hinnangul temast lähtuva ohu vähenemisele määrani, mis võimaldab karistust kanda avatud osakonnas. Ka vangla tegevus vaidlustatud haldusaktile eelnenud aastal viitab kaudselt sellele, et kaebaja käitumises ilmnenud muutused olid positiivsed, sest erinevate käskkirjadega on kohaldatud isikule leevendavaid meetmeid, mis on taganud kaebajale rohkem võimalusi sotsialiseerumiseks ning vaba aja sisustamiseks.
20.Kuna teised kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (liikumis- ja suhtlemiskeeld, kehakultuuriga tegelemise piiramine) on samuti seotud isiku ohtlikkusele antava hinnanguga ning kannavad peaasjalikult isiku eraldamise tagamise eesmärki, siis ei ole ka nende jätkuvaks kohaldamiseks eeltoodud põhjustel alust.
21.Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kui kaebaja käitumises tulevikus esinevad uued asjaolud, mis kinnitavad isiku jätkuvat ohtlikkust, on vanglal võimalik uuesti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaaluda. Ehk teisisõnu, vaidlustatud käskkirja õigusvastasus ja selle tühistamine ei tähenda, et kaebaja käitumise muutumise korral ei ole võimalik uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid rakendada.
22.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus X. kaebuse ja tühistab Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-4/38-1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks
3-19-656
otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisega kandnud menetluskulu 15 eurot (riigilõiv), mis tuleb Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.