X-i kaebus Viru Vangla 03.10.2018 otsuse nr 610/34398-2 tühistamise ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes (uuesti läbi vaadata lühiajalise väljasõidu taotlus)
Resolutsioon
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta riigi õigusabi taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Asjaolud ja menetluse käik
1.X esitas 14.11.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 03.10.2018 otsuse nr 6-10/34398-2 tühistamist ja kohustava ettekirjutuse tegemist –uuesti läbi vaadata lühiajalise väljasõidu taotlus. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 03.09.2018 Viru Vanglale taotluse lühiajaliseks väljasõiduks. Viru Vangla jättis 03.10.2018 otsusega nr 6-10/34398-2 rahuldamata kaebaja taotluse. Kaebaja esitas 03.10.2018 otsuse peale vaide, kuid Viru Vangla jättis 08.11.2018 vaideotsusega nr 6-12/525-2 vaide läbi vaatamata. Kaebaja selgitusel vajab ta lühiajalist väljasõitu, et külastada eriarsti koos naisega seoses lapse eostamisega, kuid Viru Vangla keeldus õigusvastaselt kaebajale lühiajalise väljasõidu võimaldamisest. Kaebaja märgib, et lapse eostamiseks vajalikke uuringuid ei tehta vangla meditsiiniosakonnas. Vangla arst J. Kogan määras 10.07.2018 kaebajale pöördumise eriarst Tiina Loogi poole. Kaebaja taotles riigi õigusabi määramist haldusasja arutamisel kohtuistungil ja kohtulahendite tõlget vene keelde.
2.Tartu Halduskohus tagastas 07.02.2019 määrusega kaebuse tervikuna. Kohus leidis, et kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu ei ole tema kaebus lubatud.
3.Kaebaja esitas 13.02.2019 Tartu Halduskohtu 07.02.2019 määruse peale määruskaebuse.
4.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 05.03.2019 määrusega määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 07.02.2019 määruse. Tartu Ringkonnakohtu määrus jõustus 27.03.2019.
5.Haldusasja toimik saabus kohtusse 05.04.2019.
6.Tartu Halduskohus jättis 08.04.2019 määrusega rahuldamata riigi õigusabi taotluse, võttis kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
7.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 08.05.2019. Vastustaja taotles kohtult kaebuse läbivaatamata jätmist või alternatiivselt rahuldamata jätmist.
8.Kaebaja esitas kohtule 14.05.2019 riigi õigusabi taotluse. Kohtu seisukoht
9.Vastustaja taotles kohtult kaebuse läbi vaatamata jätmist HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Vastustaja oli arvamusel, et uute asjaolude ilmnemise tõttu esineb kaebajale lühiajalise väljasõidu võimaldamise imperatiivne keeldumise alus. Nimelt selgitas vastustaja, et peale vangla keelduva otsuse tegemist on õiguslik olukord oluliselt muutunud. Riigikohtu määrusega jõustus 08.10.2018 Harju Maakohtu 11.12.2017 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2018 otsus kaebaja süüdi tunnistamises kriminaalasjas 1-17-855. Antud kriminaalasjas määrati Harju Maakohtu 11.12.2017 otsusega kaebajale KarS § 65 lg 2 alusel uus liitkaristus, mille üheks osaks oli 5 aasta 5 kuu ja 4 päevane vangistus, mille kandmise alguseks on 11.12.2017. Liitkaristus moodustati seni kandmisel olnud kohtuasjas nr 1-15-3350 KarS § 184 lg 2 p 2 alusel määratud 9-aastase vanglakaristuse ärakandmata osa baasil. KarS § 4 lg 2 kohaselt on KarS § 184 lg 2 p-s 2 märgitud kuriteo puhul tegemist esimese astme kuriteoga. Kuna uue liitkaristuse osa moodustab esimese astme kuriteo, kannab kaebaja alates 11.12.2017 Viru Vanglas karistust esimese astme kuriteo toimepanemise eest, karistuse pikkus on viis aastat, viis kuud ja neli päeva. Kinnipeetavat on ka varasemalt karistatud esimese astme kuriteo toimepanemise eest (vt KarS § 184 lg 1 p 1, kohtuotsuse 1-15-3350 sissejuhatus).
10.HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Tulenevalt halduskohtumenetluse käigus tuvastatud asjaoludest on kohus seisukohal, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ja tema kaebus ei ole lubatud. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega on oluline, et vaidlusalune haldusakt riivas kaebaja õigusi selle väljastamise aja seisuga. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 32 lg-le 2 kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast.
11.Kohus tegi kindlaks, et kohtuasjas nr 1-15-3350 tunnistas Harju Maakohus 06.07.2015 otsusega kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ja määras talle
karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. Määratud karistuse kandmise alguseks tuli lugeda 02.12.2014. Harju Maakohtu 06.07.2015 otsuse kohaselt oli kaebaja varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati 27.04.2011 Harju Maakohtu otsusega kohtuasjas nr 1-115032 KarS § 184 lg 1 järgi (2 aastat 3 kuud vangistust), kaebaja vabanes seoses karistuse ära kandmisega 08.02.2013. Kohus selgitab, et KarS § 4 lg 2 järgi on esimese astme kuritegu süütegu, mille eest on käesolevas seadustikus füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et teise astme kuritegu on süütegu, mille eest on käesolevas seadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus. Kohus tunnistas kaebaja süüdi kohtuasjas nr 1-11-5032 KarS § 184 lg 1 järgi ja kohtuasjas nr 1-15-3350 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Kohus märgib, et 27.04.2011 ehk kohtuotsuse langetamise aeg seisuga asjas 1-115032 kehtinud KarS § 184 lg 1 sätestas, et narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest – karistatakse ühe- kuni kümneaastase vangistusega. Samas, 06.07.2015 kohtuotsuse langetamise aja seisuga kohtuasjas nr 1-15-3350 kehtinud KarS § 184 lg 2 p 2 kohaselt karistatakse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. Võttes arvesse, et Harju Maakohtu 06.07.2015 otsusega kaebajale määratud karistus 9 (üheksa) aastat vangistust hakkas kaebaja kandma alates vahistamisest ehk alates 02.12.2014, ei olnud 03.10.2018 otsuse nr 6-12/525-2 väljastamise seisuga kaebajal ära kantud pool 9 aastasest vangistust. Kohus märgib, et kaebaja taotles vanglalt plaanilise lühiajalise väljasõidu võimaldamist. Seega esines imperatiivne alus lühiajalise väljasõidu taotluse läbivaatamata jätmiseks. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et 03.10.2018 otsuse nr 6-10/34398-2 langetamise aja seisuga puudus vastavalt VangS § 32 lg-le 2 kaebajal subjektiivne õigus taotleda plaanijärgse lühiajalise väljasõidu võimaldamist. Järelikult ei riiva 03.10.2018 otsus nr 6-10/34398-2 kaebaja õigusi.
12.Kohus selgitab täiendavalt, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2018 otsuse jõustumise tõttu kohtuasjas nr 1-17-855 puudub kaebajal võimalust taotleda ka käesoleval ajal lühiajalise väljasõidu võimaldamist, kuna hetkel on tal ära kandmata veel üks aasta Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2018 otsusega määratud karistusest, mis tekkis seni ärakandmata karistuse ja karistuse kandmise ajal uue toime pandud kuriteo eest määratud karistuse liitmise tagajärjel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2018 otsuse põhjendusi). Seega esineb objektiivne takistus ka kaebuse rahuldamiseks kohustamisnõude osas. Kohus ei saa rahuldada kaebuse nõuet, kui Viru Vangla 03.10.2018 otsus nr 6-10/34398-2 on kehtiv ja see ei riiva kaebaja õigusi.
13.Kohus peab vajalikuks märkida, et kuigi tulenevalt haldusasja materjalidest taotles kaebaja lühiajalise väljasõidu võimaldamist vastava plaani alusel, ei anna väljasõidu taotluses esitatud faktilised põhjendused kohtule alust kvalifitseerida taotletavat väljasõitu väljasõiduks, mis on vajalik kaebajale erakorralise perekondliku sündmuse puhul. VangS § 32 lg 5 sätestab, et abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral võib vanglateenistuse ametnik anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. Kohus on seisukohal, et lühiajalise väljasõidu taotlemine eesmärgiga külastada eriarsti konsultatsiooniks ei ole võimalik kvalifitseerida erakorraliseks perekondlikuks sündmuseks, isegi siis, kui eriarsti konsultatsioon on vajalik hilisema lapse kunstliku eostamise protseduuri läbimiseks. Usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kaebaja saab koos oma naisega (Svetlana
Redikh) lapsi eostada ainult kunstliku viljastamise teel ja ainult lähiajal (hilisema kunstlikult lapse eostamine on vähetõenäoline jne) puuduvad.
14.Eelnevat arvestades ja juhindudes HKMS § 151 lg 2 p-st 1 ja § 121 lg 2 p-st 1, tagastab kohus kaebuse selle esitajale läbivaatamatult.
15.Kaebaja taotles kohtult 12.05.2019 haldusasja nr 3-18-2154 menetluses riigi õigusabi määramist. Seoses kaebuse tagastamisega jätab kohus vastavalt HKMS § 55 lg-le 2 riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.