Aktsiaselts TREF kaebus Tööinspektsiooni 3. augusti 2018. a otsusega nr 3-1/5439-5 kaebaja suhtes sunniraha rakendamise õigusvastasuse või sunniraha rakendamist välistava asjaolu tuvastamiseks ning Tööinspektsioonile sunniraha rakendamise keelamise ja sunniraha tagasimaksmise ettekirjutuse tegemiseks Kaebaja aktsiaselts TREF, esindajad vandeadvokaat Robert Sarv ja advokaat Katrin Paulus Vastustaja Tööinspektsioon, esindaja Marika Liiv Lihtmenetluses
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aktsiaselts TREF kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. detsembril (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-18-1725 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tööinspektsioon koostas 3. augustil 2018 aktsiaselts TREF (kaebaja) suhtes 1000 euro suuruse sunniraha rakendamise otsuse nr 3-1/5439-5. Otsuses märgiti, et 12. juunil 2018 tuvastas tööinspektor rikkumise, mille kohta koostas kaebajale kontrolli protokoll nr 3-1/54392. Protokolli kohaselt ei kandnud ehitusplatsil viibinud töötajad peavigastuse ohu vältimiseks kaitsekiivrit. Rikkumise kohta tehti 18. juulil 2018 ettekirjutus nr 3-1/5439-3 koos sunniraha hoiatusega (1000 eurot). 26. juulil 2018 toimunud järelkontrollis tuvastas tööinspektor, et rikkumine on jätkuv – ehitusplatsil paigaldasid kaks aktsiaselts TREF alltöövõtja AS Eesti Teed töötajat rasketehnikat kasutades tähisposte, kuid ei kandnud kaitsekiivrit. Kaebaja tasus sunniraha 10. augustil 2018.
2.Kaebaja esitas 3. septembril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 10. septembril 2018 kaebuse täpsustuse. Kaebaja palub tuvastada Tööinspektsiooni 3. augusti 2018. a sunniraha rakendamise otsuse nr 3-1/5439-5 õigusvastasus ning keelata kaebaja suhtes sunniraha rakendamine ja kohustada Tööinspektsiooni maksma tagasi alusetult nõutud ja kaebaja poolt tasutud sunniraha 1000 eurot.
3.Tartu Halduskohus võttis 12. septembri 2018. a määrusega aktsiaselts TREF kaebuse menetlusse ning määras asja läbivaatamisele lihtmenetluses.
4.Vastustaja esitas 27. septembril 2018vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja leiab, et sunniraha rakendamise eeldused ei ole täidetud. Esiteks ei määratud ettekirjutusega nr 3-1/5439-2 kaebajale tähtaega, millise aja jooksul peab rikkumine olema kõrvaldatud. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendi rakendamine lubatud aga üksnes juhul, kui ettekirjutust ei ole täidetud selles märgitud tähtaja jooksul. Teiseks ei ole ettekirjutuses nr 3-1/5439-3 pandud kaebajale üldse kohustust teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (ATSS § 4 lg 1). Kolmandaks ei ole tööinspektor tuvastanud, et 3. augusti 2018 seisuga oli rikkumine jätkuv ning kaebaja ehitusplatsil töötavatel töötajatel puudusid kaitsekiivrid. ATSS § 8 lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui ATSS § 8 lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. Kaebajale ei ole teada ühtegi juhtumit, kus peavigastuse ohu olemasolul ei ole töötajad ehitusplatsil kaitsekiivreid kandnud. ATSS § 3 lg 2 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena, seega ei saa määrata sunniraha mingil hilisemal ajaperioodil üksnes varasemate rikkumiste eest, kui sunniraha rakendamise seisuga ei ole rikkumise jätkuvust tuvastatud. Määratud sunniraha ei ole ka proportsionaalne. Kuna 26. juuli 2018. a järelkontrolli protokollist nähtuvalt puudusid kaitsekiivrid AS Eesti Teed töötajatel, siis on sunniraha rakendatud vale isiku suhtes. Tööinspektor ei ole tuvastanud, et kaebaja jättis 18. juuli 2018. a ettekirjutuses nimetatud kohustuse täitmata. ATSS § 2 lg-st 1 tulenevalt saab sunniraha rakendada üksnes sama tegevuse eest, mis on ettekirjutuses. Kui 12. juunil 2018 tuvastati, et ükski töötaja ei kandnud ehitusplatsil kaitsekiivrit, siis 26. juuli 2018 järelkontrolli käigus tuvastati, et vaid kaks alltöövõtjat ei kandnud teatud konkreetse töö tegemisel kaitsekiivrit. Seega on 26. juulil 2018
3-18-1725 tuvastatud rikkumine märkimisväärselt kitsam ega ole samastatav 12. juunil 2018 tuvastatud rikkumisega. Viimaks toob kaebaja välja, et mitte ühestki tööinspektori koostatud dokumendist ei nähtu, millisel õiguslikul alusel nõudis tööinspektor antud olukorras kaitsekiivri kandmist ning millised tegurid võisid reaalselt põhjustada peavigastuste tekke ohu.
6.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et sunniraha rakendamise eeldused on täitmata. Kaebajale tehtud ettekirjutus on kehtiv ning sellega pandi kaebajale kohustus tagada, et tema ehitusobjektil töötavad töötajad kannavad kaitsekiivrit. Kaebajat hoiatati sunnivahendi rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse täitmata. Järelkontrollimisel leidis tuvastamist, et osad kaebaja ehitusobjektil töötanud töötajad ei kandnud kaitsekiivrit. Sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid sunniraha rakendamise menetluses tuvastatud ei ole. Ettekirjutuses nr 3-1/5439-3 on väga selgelt kirjas, et tee-ehituses esinevad erinevad peavigastusi põhjustada võivad ohud (näiteks löök liikuvatelt masinatelt, rataste alt lenduvad kivid, kukkumise tagajärjel), mille tõttu on kaitsekiivri kandmine kohustuslik. Seega on ettekirjutuse asjaoludest selgelt arusaadav, et tööinspektor kohustas kaebajat tagama, et ehitusobjektil töötavad töötajad kannavad kaitsekiivrit. Ehkki seadusest tulenevalt peaks olema ettekirjutuses märgitud „kuupäev, milleni on aega ettekirjutus vabatahtlikult täita“, ei saa välistada ka võimalust, et ettekirjutus tuleb täita selle kättesaamise hetkest. Antud juhul tuli ettekirjutus täita selle kättesaamisest alates, sest töö jätkamist kaitsevahenditeta olukorras, kus on peavigastuse oht, ei saa lubada mingi aja möödudes. Ettekirjutus oli suunatud püsiva olukorra loomisele, see oli kaebajale üheselt mõistetav ja reaalselt täidetav. Kuna töökeskkonnas esinevate terviseohutegurite vastu kaitsemeetmete valiku peab tegema (otsustama) tööandja, siis kaebaja on selle teinud ehitusplatsi tööohutusplaaniga, mille kohaselt on kaitsekiivrite kandmine antud ehitusplatsil kohustuslik. Kaebajale ettekirjutuse täitmise tagamiseks määratud sunniraha on proportsionaalne, kuna ehitus on tegevusala, kus juhtub kõige rohkem surmaga lõppenud tööõnnetusi. Töötajate tervis kaitsmine ja tervisekahju ennetamine on iga tööandja kohustus. Sunniraha on rakendatud õige isiku suhtes, sest Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (edaspidi määrus nr 377) § 3 lg-st 2 tulenevalt vastutas kaebaja peatöövõtjana ka alltöövõtja töötajate ohutuse eest. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kaitsekiivri kandmise kohustust puudus. Kohustus tulenes eelnimetatud määruse § 15 lg-st 1. Hüdrotõstuki näol on tegemist tõsteseadmega, millelt löögi saamisel esineb peavigastuse oht.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kaebaja on vaidlustanud Tööinspektsiooni 3. augusti 2018. a otsusega nr 3-1/5439-5 kaebaja suhtes sunniraha rakendamise ning leiab, et see on õigusvastane. Samuti palub kaebaja teha vastustajale ettekirjutuse tasutud sunniraha 1000 eurot tagasimaksmiseks ning sunniraha rakendamine keelata. Seega on kaebaja esitanud tuvastamis- ja heastamiskaebuse HKMS § 37 lg 2 p 5 ja 6 mõttes, mille rahuldamise eelduseks on vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-3-131-15, p 12).
8.Kohus selgitas 4. septembri ning 12. septembri 2018 määrustes, et sunniraha rakendamine on toiming, mitte õigusakt. Kohus on jätkuvalt samal seisukohal. Sellest tulenevalt ei pidanud vastustaja sunniraha rakendamise otsust põhjendama haldusaktile esitatud nõuetele vastavalt. Toimingu puhul ei ole nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses.
3-18-1725 Vastustaja on esitanud detailsed põhjendused kaebusele esitatud vastuses. Seega pole vastustaja põhjendamisnõudeid rikkunud.
9.Sunniraha rakendamise õiguslikud alused on sätestatud asendustäitmise ja sunniraha seaduses, mille § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 10 lg 1 näeb ette, et sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta jätab ettekirjutusega pandud kohustuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 8 lg 1 täpsustab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ning ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid. ATSS § 8 lg 3 kohasel ei tohi sunnivahendit rakendada siis, kui sunni rakendamise alused on ära langenud (p 1) või ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks (p 2), samuti siis, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi (p 3) või kui halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras (p 4).
10.Kohtupraktikas on rõhutatud, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, ATSS § 8 lg‐d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-7214, p 16).
11.ATSS § 8 lg 1 kohaselt võib sunnivahendit rakendada üksnes juhul, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ning mida pole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kaebajale tehti ettekirjutus 18. juulil 2018 ning tegemist on kehtiva haldusaktiga. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vastustaja ettekirjutuse vaidlustanud. Kui kaebaja ei nõustunud ettekirjutusega ning leidis, et ettekirjutuses märgitud kaitsekiivri kandmise kohustus oli ebaõige, siis oleks tulnud kaebajal ettekirjutust nõuetekohaselt vaidlustada.
12.Kohus nõustub, et Tööinspektsiooni 18. juuli 2018. a ettekirjutuse resolutsioonis puudub konkreetne kaebajale pandud kohustus. Ettekirjutuses on välja toodud tuvastatud rikkumine ja viidatud varasematele samalaadsele rikkumisele ning samuti sisaldub ettekirjutuses põhjendus, miks vastustaja hinnangul on ehitusplatsil kaitsekiivrite kandmine töötajatel kohustuslik ja vajalik. Samas ei ole selgesõnaliselt kajastatud kehtestatavat kohustust ning selle täitmise tähtaega. Selgesõnalise kohustust ettenähtava resolutsiooni puudumine ettekirjutuses raskendab mõnevõrra haldusaktist arusaamist. Kohus ei nõustu aga kaebaja seisukohaga, et seetõttu on ka sunniraha rakendamine õigusvastane. Ehitustegevuses igapäevaselt tegutsev ettevõtja pidi ettekirjutuse ja selles viidatud kohustuse rikkumisest tulenevalt mõistma, et vastustaja hinnangul tuleb kaebaja ehitusplatsil töötavatel töötajatel tööohutuse tagamiseks kaitsekiivrit kanda. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
8.detsembri 1999. a määruse nr 377 § 15 lg 1 kohaselt on kaitsekiivri kandmine ehitusplatsil kohustuslik piirkondades, kus tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht, nt töö kõrgel paiknevatel töötamiskohtadel, töö redelitel ja tellingutel, tellingute püstitamine ja lahtivõtmine, töö tõsteseadmete, sh kraana tööpiirkonnas. Sättes on esitatud üksnes näitlik loetelu kohtadest ja tegevustest, kus kaitsekiivri kandmine on kohustuslik. Kohus nõustub vastustajaga, et seoses tee-ehituses kasutatava rasketehnikaga esineb teede ehitamisel, sh tähispostide paigaldamisel, arvestatav oht peavigastuse saamiseks. Ka kaebaja on sellega sisuliselt nõustunud, sest kaebaja
3-18-1725 koostatud tööohutuse plaani kohaselt tuleb objektil kanda nõuetekohast töö- või turvariietust, eraldusmärke, kiivreid, helkurveste jt kaitsevahendeid (tl-d 30-32). Seega oli kaebaja tööohutusnõuetena samuti ette näinud kaitsekiivrite kasutamise ehitusplatsil. Seetõttu ei ole kaebaja vastuväited kaitsekiivrite kandmise kohustuse kohta asjakohased. Kohus peab lisaks vajalikuks märkida, et ei nõustu ka sisuliselt kaebaja seisukohaga peavigastuse ohu puudumise kohta. 26. juulil 2018 kasutati ehitustegevusel tähispostide paigutamisel rasketehnikat, sh hüdrotõstukit. Vastustaja esitatud fotolt nähtuvalt on tegemist masinaga, millelt löögi saamisel on arvestatav peavigastuse oht. Tõsiselt võetav ei ole kaebaja väide, et peavigastuse oht puudus seetõttu, et masina kõrgus oli maksimaalselt 1.5 meetrit maapinnast. Masina kõrgus ei ole peavigastuse saamise ohu hindamisel ainumäärav. Nimetatud masinalt löögi saamisel on isikul peavigastuse saamise oht reaalne ning eeldatav.
13.Kohus nõustub kaebajaga, et sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena (ATSS § 3 lg 2), vaid selle eesmärgiks on motiveerida ettekirjutuse adressaati ettekirjutusega pandud kohustust täitma (ATSS § 3 lg 3). Ehk teisisõnu, sunniraha eesmärgiks on sundida isikule ettekirjutusega pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Kohtu hinnangul ei nähtu vastustaja tegevuses karistamise eesmärgile omaseid tunnuseid. Ettekirjutuse eesmärgiks on sundida kaebajat oma kohustusi täitma.
14.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et rikkumise jätkuvus ei olnud ettekirjutuse tegemise hetkel tuvastatud ning et tegemist polnud sama rikkumisega. Enne sunniraha rakendamist on tuvastatud, et osad kaebaja vastutusel olnud töötajad ei kandnud 18. juulil 2018 tööohutuse seisukohalt olulist kaitsevahendit (kaitsekiivrit) ning samalaadne puudus esines järelkontrolli tegemise ajal 26. juulil 2018. Kaitsekiivrite puudumine on tõendatud vastustaja poolt kohtule esitatud fotoga (tl 29). Kaebaja on 12. juuni 2018. a kontrolli protokollile saadetud vastuses puudusega nõustunud ja teavitanud vastustajat oma töötajate juhendamisest ning puuduste kõrvaldamisest (tl 7). Seega ei saanud kaitsekiivrite kandmise vajadus olla kaebajale üllatuslik ka ettekirjutuse tegemise ajal ega sellele järgnenud perioodil. Kontrollide protokollidest, ettekirjutusest ning sunniraha rakendamise otsusest nähtuvalt heideti kaebajale ette sisuliselt kaitsekiivrite kandmise kohustuse tagamata jätmist. See, et erinevate kontrollide hetkel erines kaebaja vastutusel olnud töötajate arv, kes kaitsekiivrit ei kandnud, ei ole oluline. Oluline on, et tegemist oli samalaadse rikkumisega (kaitsekiivrite mittekandmisega). Mõlemal juhul on tuvastatud, et kaitsekiivri kandmise kohustust on kaebaja vastutusel olnud töötajad rikkunud. Rikkumise jätkumine tuvastati 26. juulil 2018 toimunud kontrolli raames, mille kohta koostati protokoll ning millele kaebaja vastuväidet ei esitanud. Nimetatud kontrolli tulemusele ongi vastustaja põhjendatult 3. augusti 2018. a sunniraha rakendamise otsuses tuginenud. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et 26. juulil 2018 puudusid kaitsekiivrid alltöövõtja kahel töötajal, sest peatöövõtja vastutab ka alltöövõtja rikkumiste eest (vt järgmist punkti).
15.Kaebaja hinnangul on sunniraha rakendatud valele isikule, sest sunniraha määrati kolmanda isiku tegevuse eest. Kohus ei nõustu selle seisukohaga. Vaidlust ei ole selles, et aktsiaselts TREF oli ehitusplatsil peatöövõtja, kes kasutas ühe alltöövõtjana AS Eesti Teed. Viimati nimetatud äriühingu kaks töötajat ei kandnud ehitusplatsil töötades kaitsekiivreid ning see tuvastati 26. juuli 2018. a kontrolli protokollis, mis on üheks sunniraha rakendamise otsuse tegemise aluseks. Määruse nr 377 § 3 lg 2 näeb ette, et ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet
3-18-1725 ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Kaebaja vastutas seega peatöövõtjana ka alltöövõtjate tegevuse eest, mistõttu on AS Eesti Teede töötajate poolne rikkumine kaitsekiivrite mittekandmisel etteheidetav ka kaebajale.
16.Kaebaja heidab sunniraha rakendamise osas ette ka kohustuse täitmise tähtaja puudumist ettekirjutuses. Vaidlust ei ole selles, et ettekirjutuses ei ole märgitud konkreetset tähtaega kohustuse täitmiseks. Kuna kaitsekiivri kandmine nimetatud tööde tegemisel on tööohutuse tagamise eesmärgil elementaarne ning vajalik, siis tuli kohustus kohtu hinnangul täita viivitamatult. Kaebajale tehti ettekirjutus 18. juulil 2018 ning järelkontroll viidi läbi 26. juulil 2018. Kohtu hinnangul oli kaebajal piisavalt aega ettekirjutuse täitmiseks.
17.Kohus peab vajalikuks siiski märkida, et vastustajal tuleks tulevikus sarnaste vaidluste vältimiseks määrata ettekirjutuses selgemini kindlaks konkreetne kohustus ning täitmise tähtaeg. Kui kohustus kuulub täitmisele koheselt, siis tuleb seda ettekirjutuses ka ühemõtteliselt märkida.
18.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et sunniraha määramise eeldused olid täidetud ning sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud puuduvad. Vastustaja on õigesti leidnud, et tegemist oli jätkuva rikkumisega ning kohustust ei ole nõuetekohaselt täidetud. Sunniraha määramine sellises olukorras on proportsionaalne meede. Rikkumise asjaolusid arvestades ei ole alust pidada ka määratud sunniraha ebaproportsionaalselt suureks. Kaebajale määratud sunniraha suurus 1000 eurot on ligikaudu 10% korrakaitse seaduses sätestatud ülemmäärast.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus aktsiaselts TREF kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Riigikohtu 17.11.2020 otsusega. Riigikohtu 17.11.2020 otsus Resolutsioon
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2020. a otsus.
3.Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 21. novembri 2018. a otsus. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4.Jätta AS TREF ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.