Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-6-17 14. juuni 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi Jaan Latiku kaebus Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a sundvalduse seadmise otsuse nr 42 tühistamiseks Kaebaja Jaan Latik, esindaja vandeadvokaat Pille Pettai Vastustaja Kuusalu vald, esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-15-2718 Jaan Latiku kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
12.oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-15-2718.
3.Rahuldada kaebus. Tühistada Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsus nr 42.
4.Tagastada kautsjon.
5.
Mõista Kuusalu vallalt Jaan Latiku kasuks välja menetluskulu 1630 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jaan Latikule kuulub Kuusalu vallas Latiku kinnistu pindalaga 0,19 ha ja sihtotstarbega ärimaa. Kinnistut läbib Kalda tee, mis on kantud valla kohalike teede nimekirja.
2.Kuusalu Vallavolikogu seadis 30. septembri 2015. a otsusega nr 42 Latiku kinnistule valla kasuks sundvalduse Kalda tee ehk 170 m2 ulatuses. Ühtlasi volitati korraldusega vallavalitsust määrama sundvalduse tasu, lähtudes erastatud maa maksumusest, ja lahendama teehoolduse küsimused. Otsuse kohaselt sulges J. Latik Kalda tee enda kinnistul ca 56 m ulatuses. Sellega kadus senine avalik läbipääs riigimaanteele. Teist läbipääsu tagumiste kinnistute elanikel ei ole. J. Latik keeldus erateele piiratud asjaõiguse seadmisest. Külaelanike üldise arvamuse kohaselt tuleks tee võtta taas avalikku kasutusse. Vallavalitsus andis 2005 J. Latikule võimaluse maa erastada. Katastriüksuse plaanil on märgitud kitsendus K-3 pindalaga 0,03 ha. Erastamiskorralduse kohaselt olid maale kehtestatud teeseadusest tulenevad piirangud. Teoreetiliselt oleks võimalik rajada 130 m pikkune uus tee. Sellega aga satuks teiste kinnisasjade omanikud samaväärsesse või halvemasse olukorda. Latiku kinnistu omaniku õigused ei kaalu üles avalikku huvi olemasoleva tee tavapärase kasutamise vastu ning teiste kinnisasjade omanike õigusi.
3.J. Latik esitas kaebuse volikogu 30. septembri 2015. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt kehtis maa erastamise ajal teeseadus. Eratee kasutamine oli lubatud üksnes kinnisasja omaniku nõusolekul. Avalikku kasutusõigust ega eratee kasutamise lepingut ei olnud. Teeseadus piiranguid ei seadnud ja kaebaja ei saanud endale sellekohaseid kohustusi võtta. Erastamiskorraldusega nõustumisest selliseid kohustusi ei tulene. Volikogu määrus ja otsus valla kohalike teede nimekirja kohta ei ole kaebajale siduvad. Need kujutavad endast pelgalt kommunikatsioonide loetelu ja on kaebajale kätte toimetamata. 2005. a korralduses puudub viide kitsendustele. Katastriüksuse plaanimaterjal ei ole haldusakt. Vald pole otsust kaalunud. Naabri huvi ei kaalu üles kaebaja huvi. Naabri kinnistule on olemas juurdepääs Tamme-Kõrtsi talu piirilt. Seda kasutavad kõik naabruses elavad isikud. Alternatiivne ligipääs on avaram, paremini kasutatav ega häiri kedagi, sest elamu asub suhteliselt kaugel. Kaebaja tee ei ole paremas korras võrreldes alternatiiviga. Varem oli tee kasutamise intensiivsus väiksem, kuid ajapikku hakkas see kinnistu kasutust häirima. Sundvaldus jätaks kaebaja ilma võimalusest kasutada suurt osa kinnistust ja ohustaks perekonna julgeolekut. Vallavalitsus andis 2013 kaebajale valida, kas nõustuda avaliku kasutuse lepinguga või võtta tee valla nimekirjast välja. Vastustaja ei pidanud varem teeregistrisse kandmist piisavaks tee avalikuks kasutamiseks. Sundvaldus on ebaproportsionaalne. Kinnistuomanikke ei ole koheldud võrdselt. Teiste omanikega sõlmiti tähtajalised kasutuslepingud ilma kasutusõigust kinnistusraamatusse kandmata.
4.Tallinna Halduskohus jättis 13. juuli 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse järgi oli kaebaja teadlik või pidi olema teadlik sellest, et kinnistul asub osa Kalda teest. See oli kantud avalikult kasutatavate teede hulka ja on ligipääsuks 12 kinnistule. Tamme-Kõrtsi kinnistu omanik lubas läbipääsu oma pinnastee kaudu olukorra lahendamiseni ainult kuni 31. detsembrini 2015. Eratee avalikuks kasutamiseks määramisel peab kohalikul omavalitsusel olema piiratud asjaõigus maa kasutamiseks (ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2, Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p 7). Kui maaomanik ei ole nõus kokku leppima, on omavalitsusel õigus taotleda sundvalduse seadmist. Piirang on proportsionaalne ja kaebajat koheldi võrdselt, sest ta keeldus ise lepingu sõlmimisest. Sundvalduse ala jääb vahetult kinnistu piiri kõrvale. Teed kasutatakse niikuinii kinnistule ligipääsuks. Kaebaja väited äriliste eesmärkide ja pere ohutuse kohta on vastuolulised. Tamme-Kõrtsi kinnistul asuv elamu on teele lähemal kui Latiku kinnistu elamu. Tamme-Kõrtsi kinnistu serva mööda kulgeva tee kaalumata jätmine ei ole oluline viga. See tee ei ole paremas seisukorras ning odavamalt korrastatav kui Kalda tee.
5.J. Latik palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt pole põhjust arvata, et valla põhjendused alternatiivse juurdepääsu puudumise kohta oleksid tagantjärele otsitud. Sundvalduse seadmisega faktiline olukord kaebaja jaoks ei muutu. Õueala on piiratud ja ohtu perele ei ole. Riigimaanteele väljasõitmise ohutus ei puuduta kaebajat. Ohte saab vältida liikluskorraldusvahenditega. Kaebajal oli erastamisel võimalik piirangutega arvestada. Kolmandate isikute ja
avalikkuse huvi kaalub üles sundvalduse seadmisega kaasneva õiguste riive. Piiratud tähtajaga sundvaldus oleks põhjendatud, kui kaebaja oleks edaspidi valmis sõlmima lepingu. Kaebaja seisukohad kinnitavad vastupidist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.J. Latik palub kassatsioonkaebuses tühistada kohtute otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks või rahuldada kaebus järgmistel põhjustel. a) Ringkonnakohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-t 4, § 61 lg-t 1 ja § 165 lg-t 1 ning kohaldas ebaõigesti KASVS § 3 lg 1 p 7 ja lg-t 4 ning § 6 lg-t 1. Kohus jättis kontrollimata, kas üld- või detailplaneering näeb kinnistul ette kohaliku tee. Sundvaldus eeldab asjakohast planeeringut (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-57-16). Kaebaja kinnistul ei ole detailplaneeringut ja üldplaneering kohalikku teed kinnistul ette ei näe. Volikogu otsuses erastatud maa maksumusest lähtudes määratud sundvalduse tasu ei vasta PS §-le 32 ning KASVS § 2 lg-le 1 ja § 16 lg-le 1. Looduses on teekatte all 426 m2. Puudub põhjendus, miks on talumiskohustuse ulatus vaid 170 m2. Sundvõõrandamise taotlusele tuleb lisada projekt (KASVS § 11 lg 2, § 12 lg 11). Piisavad ei ole tee asendiplaan ja katastriüksuse plaan. Kummalgi plaanil ei ole teed eraldi mõõdistatud. Otsus ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-le 1. Faktide õigsust ei saa kohus eeldada ainult selle põhjal, et teised menetlusosalised ei ole neid vaidlustanud, kui vaidlustamise vajadus ei pidanud olema ilmselge (HKMS § 60 lg 4). b) KASVS võib olla vastuolus PS §-dega 10 ja 13, sest sundvalduse tasu pole piisava selgusega sätestatud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-33-05). Tekib küsimus, kas hüvitis peab olema ühekordne või perioodiline. Selge pole ka EhS § 94 lg 2. Kinnistusraamatu seaduse (KRS) §-s 35 pole nimetatud sundvalduse seadmise otsust. Selge pole, milline asjaõigus KRS § 24 lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantakse. c) Kaebajal polnud enne sundvalduse seadmist kohustust tee kasutamist taluda. 2002. a katastriüksuse plaanil polnud märgitud, millisest teest väidetav kitsendus K-3 tuleneb. Plaanist ei saanud kohustusi tekkida (asjaõigusseaduse (AÕS) § 140 lg 1). Kitsendusi pole ka maakatastri andmetel. Erastamiskorralduses ega -lepingus ei ole viidet Kalda teele. Silmas on peetud riigimaantee kaitsevööndist tulenevaid kitsendusi. Riik kinnitas lepingus, et ühelgi kolmandal isikul ei ole lepingu objekti valdusega kasutusõigust ega alust nende taotlemiseks. Volikogu täiendas 2004. a määrusega teeregistrit. Määruse lisas 1 on erateede nimekirjas ka Kalda tee. Aastal 2013 tee staatus ei muutunud. Kohtud on kaebajale põhjendamatult heitnud ette lepingu sõlmimata jätmist. Kaebaja pole lubanud tee avalikku kasutust. Kaebajal oli õigus eratee likvideerida (teeseaduse (TeeS) § 23 lg 3). Sundvaldus muudab olukorda. Kaebaja ei saa neljandikku oma kinnistust vabalt kasutada. Tee kaitsevööndisse ei tohi rajada loakohustuslikke ehitisi ning kaebaja peab võimaldama tee korrashoidu. Kaebaja elamu pole rajatud ebaseaduslikult. Piirdeaia rajamine pole tõendatud. d) Vastustaja kaalus sundvalduse alternatiivina vaid täiesti uue tee rajamist, aga mitte juurdepääsu
mööda Tamme-Kõrtsi kinnistul asuvat teed. Vastustaja oleks pidanud kaaluma ka juurdepääsu määramist korraga mitme kinnistu kaudu. Tamme-Kõrtsi ja Latiku kinnistu omanikke on koheldud ebavõrdselt. Kohtud pole oma järeldusi põhjendanud.
8.Kuusalu vald palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul väljub KASVS § 3 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 4 ning § 6 lg-ga 1 seonduv kaebuse piiridest. Kaebaja ei vaidlustanud sundvalduse seadmise menetlust, vaid proportsionaalsust ja kaalumisvigu. Menetluse vaidlustamiseks tuleb esitada eraldi kaebus. Samuti ei vaidlustanud kaebaja varem sundvõõrandamise tasu suurust. Kaebaja kirjeldatud riived on proportsionaalsed. Tamme-Kõrtsi kinnistu serva pidi kulgeva tee kaalumata jätmine ei mõjutanud otsustamist. Üldplaneeringus ei ole kajastatud kõikide teede kuuluvust ja olukorda. Planeeringu seletuskirjas on märgitud, et vallateid tuleb täpsustada. Seda tehti mh volikogu 25. novembri 2004. a määrusega, mille lisas 1 on valla teena nimetatud ka Kalda tee. Volikogu 4. detsembri 2013. a määrusega kohalike teede nimekirja määramise kohta sai uue numbri ka Kalda tee. Kolgaküla teede lahendus ei kajastu üldplaneeringus. Avalikke teid määravad õigusaktid täpsustavad üldplaneeringut.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtutega, et sundvalduse seadmine kaebaja kinnistule oli proportsionaalne, ning ei pea vajalikuks sellekohaseid põhjendusi korrata. Kohtud on samas kohaldanud materiaalõigust valesti, jättes kontrollimata, kas täidetud on sundvalduse seadmise seadusest tulenevad eeldused. See küsimus ei välju vaidluse piiridest. Vaidluse piirid määrab haldusasjas ära kaebuse nõue ja alus, mitte menetlusosaliste õiguslikud põhjendused (HKMS § 41 lg 1). Kohus peab otsuse tegemisel ise tagama seaduse õige kohaldamise (HKMS § 157 lg 1; kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-49-11, p 12), sh hindama vaidlustatud haldusakti nii sisulisest, vormilisest kui ka menetluslikust küljest.
10.EhS § 94 lg 2 sätestab, et eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks peab riigil või kohalikul omavalitsusel olema õigus teealuse maa kasutamiseks tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui maa omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. KASVS § 3 lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja sundvõõrandada mh avalikult kasutatava tee, sh kohaliku tee omandamiseks. KASVS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi võidakse sundvõõrandamise kaudu kinnisasja omandamise asemel kinnisomandit kitsendada sundvaldusega piiratud asjaõiguse seadmise teel. Seega on olemasoleva eratee alusele kinnistule võimalik seada sundvalduse abil kohaliku omavalitsuse kasuks piiratud asjaõigus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks.
11.Kaebaja kinnistu paikneb detailplaneeringu kohustuseta alal. Puudub vaidlus, et seda läbib kohalike teede nimekirja kantud Kalda tee. Sundvõõrandamise lubatavust olemasoleva tee omandamiseks käsitlevad KASVS § 3 lg 4 esimene ja teine lause. Sama lõike kolmas lause ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 22 näevad ette sundvõõrandamise tingimused uue tee ehitamiseks.
KASVS § 3 lg 4 esimesest ja teisest lausest tulenevalt on sundvõõrandamine avalikult kasutatava tee omandamiseks detailplaneeringu kohustuseta aladel lubatud projekteerimistingimuste, samuti riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel. KASVS § 6 lg 1 järgi kehtivad need tingimused ka sundvalduse seadmisel. KASVS § 3 lg 4 praegune redaktsioon on kehtestatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadusega. Selle seaduse eelnõu (572 SE) seletuskirja kohaselt on " [i]siku seisukohast .... oluline, et avalik võim, kaaludes sundvõõrandamist, on selle piisavalt põhjendanud endapoolses otsuses, mille alusel asutakse sundvõõrandama" (§ 47, lk-d 16–17). Seega tuleneb KASVS § 3 lg-st 4 nõue, et sundvalduse seadmisele eelneks seaduses nimetatud haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul. Planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p-de 1 ja 29 järgi on sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks lubatav ka üldplaneeringu alusel.
12.Vaidlustatud korralduses puuduvad viited eriplaneeringule ja projekteerimistingimustele, mille alusel sundvaldus seati. Samuti on vastustaja selgitanud, et üldplaneeringus ei ole Kalda teed avalikult kasutatava teena ette nähtud. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 4.1 toodud märkusest, et vallateid tuleb täpsustada, ei saa järeldada, et Kalda tee peaks üldplaneeringu kohaselt olema kohalik (avalikult kasutatav) tee.
13.Vastustaja tugineb sundvalduse seadmisel maa erastamisdokumentidele, samuti valla kohalikule teeregistrile ja valla kohalike teede nimekirjale. Need dokumendid ja registrid ei ole KASVS § 3 lg 4 ega teiste seaduste järgi sundvalduse seadmist lubavaks aluseks. Kolleegium märgib nende kohta veel järgmist.
14.Loksa Vallavolikogu 21. veebruari 2002. a määrusega nr 6 kinnitatud kohalikus teeregistris Kalda teed ei ole. Volikogu kinnitas 25. novembri 2004. a määrusega nr 13 kohaliku teeregistri muudatused ja täiendused. Määruse lisas 1 on Kalda tee märgitud erateena (nr 4230087). Maavanema 10. juuli 2006. a korralduse p-s 5.1 ja 23. augusti 2006. a erastamislepingu p-s 1.3.6 oli märgitud, et erastatavale maale on kehtestatud teeseadusest tulenevad piirangud ja kohustused. Vallavalitsuse 5. mai 2005. a korralduse juurde lisatud katastriüksuse plaanil on Kalda tee asukohas märge "K-3 kitsendus tee". Sellest ei nähtu, et erastamise ajal oleks kinnistul asunud avalikult kasutatav tee.
15.Kuni 26. veebruarini 2005 kehtinud redaktsioonis sätestas TeeS § 11 lg 3, et kohalikus teeregistris registreeriti kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning eratee. Sellest tulenevalt ei saa Kalda tee erateena kohalikku teeregistrisse kandmisest teha järeldust, et juba enne erastamist või erastamisel tunnistati Kalda tee avalikult kasutatavaks.
16.Kuusalu Vallavolikogu muutis olukorda 4. detsembri 2013. a otsusega nr 67, kinnitades valla kohalike teede nimekirja. Numbri 3530431 all on selles nimekirjas ka Kalda tee. Alates 1. jaanuarist 2008 sätestas TeeS § 51 esimene lause, et kohalik tee on kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ja sama seaduse § 4 lg-s 3 sätestatud korras valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Selle sätte järgi on kõik kohalikud teed avalikult kasutatavad.
Sõltumata sellest, kas volikogu 4. detsembri 2013. a otsus on õiguspärane, on ta kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik (HMS § 60). Kolleegium selgitas asjas nr 3-3-1-57-16, et otsusega tunnistada tee avalikult kasutatavaks muutub eratee avalikult kasutatavaks ning sellega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne kitsendus (p 15). Vaidlusaluse tee puhul kehtib praegu ka EhS § 92 lg 5. Selle kohaselt on kohalik tee avalikult kasutatav ning seda võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. EhS § 94 lg 3 järgi lähevad eratee avalikuks kasutamiseks määramisega riigile või kohalikule omavalitsusele üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus.
17.Ehkki eeltoodu põhjal on Kalda tee juba praegu avalikult kasutatav, ei piisa sellest sundvalduse seadmiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi (EhS § 94 lg 2).
18.Asjaolu, et sundvaldus seati pärast tee määramist avalikult kasutatavaks, ei muuda sundvalduse seadmist siiski iseenesest õigusvastaseks. Kuna aga volikogu otsusest ega muudest asja materjalidest ei nähtu alust, mis seaduse järgi lubaks sundvalduse kaebaja kinnistule seada, tuleb volikogu otsus tühistada. Lisaks ei nähtu otsusest piiratud asjaõigus, mille omandamiseks sundvaldus seati. Seda küsimust selgitas kolleegium asjas nr 3-3-1-57-16 (otsuse p 17).
19.Kolleegium ei saa selles asjas võtta seisukohta, kas kaebajal oleks volikogu 4. detsembri 2013. a otsust veel võimalik vaidlustada. Kui kaebetähtaeg on möödas, peaks kohus tähtaja ennistamise kaalumisel arvestama ka avaliku huvi ja kolmandate isikute õigustega. Seni, kuni 4. detsembri 2013. a otsus kehtib, peab kaebaja järgima avalikult kasutatava tee puhul seadusest tulenevaid kitsendusi. Kui volikogu 4. detsembri 2013. a otsus tulevikus tühistataks ning kaebajaga ei saavutataks kokkulepet, eeldaks tee avalikult kasutamiseks määramine sundvalduse seadmist. See on omakorda lubatav üldplaneeringu, eriplaneeringu või projekteerimistingimuste alusel. Üldplaneeringut saab muuhulgas täiendada teemaplaneeringuga (PlanS § 93 lg 2). Nagu ülal viidatud, nähtub ka kehtivast üldplaneeringust endast ulatuslikum vajadus täpsustada kohalikke teid. Kolleegium ei võta seisukohta sundvalduse tasu suuruse kohta, sest volikogu otsuse p 2.1 järgi pidi tasu määrama vallavalitsus. Tasu määramisel võib mh arvesse võtta asjaolu, et kaebaja omandas maa ostueesõigusega erastamisel, mitte turuhinnaga. Sundvalduse tasu ei ole mõeldud kinnistuomaniku rikastumiseks.
20.Riigikohus rahuldab kassatsioonkaebuse ja kaebuse ning tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused (HKMS § 230 lg 5 p 5).
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab vastustaja menetluskulud. Kaebaja menetluskuluks oli kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kokku 30 eurot, määruskaebustelt tasutud riigilõiv kokku 30 eurot ning õigusabikulud ringkonnakohtus 600 eurot ja Riigikohtus 3379 eurot 20 senti. Riigikohtus kantud õigusabikulude tasumine on tõendatud 3314 euro ja 80 sendi ulatuses. Kolleegium jätab välja mõistmata määruskaebustelt tasutud riigilõivu, sest määruskaebused jäid rahuldamata. Riigikohtus kantud õigusabikulu peab kolleegium põhjendatuks 1000 euro ulatuses, arvestades asja keerukust ja mahtu ning põhimõtet, et menetluskulud ei tohiks kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui
madalamas astmes (HKMS § 109 lg 6; kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu katteks 1630 eurot (= 30 + 600 + 1000). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.