Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-1280 10. jaanuar 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi Mati Roosilehe kaebus Kiili Vallavalitsuse 5. mai 2020. a korralduse nr 157 tühistamiseks, ehitisregistrisse Kiili valla kasuks Kuura tänav T2 kinnistule sundvalduse seadmise kohta tehtud kande kustutamiseks kohustamiseks ning Kiili Vallavalitsuse 25. augusti 2020. a korralduse nr 276 tühistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks Kaebaja Mati Roosileht, esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal Vastustaja Kiili vald, esindaja vandeadvokaat Toomas Pikamäe Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2022. a otsus Kiili valla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2022. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
15.detsembri 2020. a otsus.
3.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt.
Tühistada Kiili Vallavalitsuse 5. mai 2020. a korraldus nr 157 ja 25. augusti 2020. a korraldus nr 276 järgmiste alade osas:
4.1.Kuura tänav T2 kinnistu osa, mis kulgeb paralleelselt Viljandi maanteega;
4.2.katastriüksusest 30401:001:0835 põhja poole jääv, Tammetalu tänavaga piirnev kolmnurkne haljasala osa;
4.3.Tammetalu tänava ovaalse osa idapoolne lõik.
5.Tühistada Kiili Vallavalitsuse 5. mai 2020. a korraldus nr 157 käesoleva otsuse resolutsiooni punktides 4.1-4.3 märgitud alade eest määratud sundvalduse tasu osas. Teha Kiili vallale ettekirjutus arvestada välja kehtima jääva sundvalduse tasu suurus. Muus osas jätta korraldus nr 157 ja korraldus nr 276 muutmata ja kaebus rahuldamata.
6.Kohustada Kiili valda kustutama ehitisregistrisse Kiili valla kasuks Kuura tänav T2 kinnistule sundvalduse seadmise kohta tehtud kanne käesoleva otsuse resolutsiooni punktides 4.1.- 4.3. nimetatud alade osas.
7.Muuta menetluskulude jaotust ja mõista Kiili vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1087 eurot ja 50 senti. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mati Roosilehele kuulub Kiili vallas Kuura tänav T2 kinnistu, mille sihtotstarve on transpordimaa.
3-20-1280
2.Kiili Vallavalitsus seadis 5. mai 2020. a korraldusega nr 157 (korraldus nr 157) sundvalduse Kuura tn T2 asuva transpordimaa osaliseks kasutamiseks avalikes huvides vastavalt korraldusele lisatud asendiplaanile. Korralduse kohaselt ei pane Kiili Vallavolikogu 16. mai 2013 otsusega nr 26 kehtestatud Kiili valla üldplaneering (ÜP) ega Kiili Vallavolikogu 14. mai 2002 otsusega nr 17 kehtestatud 2002. a detailplaneering (DP) Kuura tn T2 kinnistu omanikule kohustust lasta kolmandatel isikutel kasutada Kuura tn T2 kinnistut liikluseks. Kuura tn T2 kinnistu omanik võib keelata kinnistul asuva eratee (Tammetalu tänava) kasutamise. Sundvalduse seadmine on vajalik, et tagada Kuura tn T2 kinnistul asuva Tammetalu tänava avalik kasutamine. Kuura tn T2 kinnistu asukoht on määratud DP-ga, mis on kehtiv ja mille saab sundvalduse seadmisel aluseks võtta. Olemasoleva tee avalikku kasutusse võtmisel ei muutu maakasutuse iseloom, teed kasutatakse ka edaspidi samal otstarbel. M. Roosilehele määrati sundvalduse seadmise eest ühekordne tasu 31 000 eurot.
3.Kiili Vallavalitsus määras 25. augusti 2020. a korraldusega nr 276 (korraldus nr 276) Kuura tn T2 kinnistul asuva eratee sundvalduse seadmise korraldusele lisatud asendiplaanil näidatud ulatuses avalikuks kasutamiseks.
4.Mati Roosileht esitas halduskohtule kaebuse korralduse nr 157 tühistamiseks ja selle alusel ehitisregistrisse sundvalduse seadmise kohta tehtud kande kustutamiseks kohustamiseks, samuti korralduse nr 276 tühistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks. Kaebaja leiab, et sundvaldus seati põhjendamatult suure osa Kuura tn T2 kinnistu kasutamiseks. Sundvalduse eesmärgi saavutamiseks ehk Tallinn-Rapla-Türi riigiteele avaliku juurdepääsu tagamiseks puudub avalikust huvist tingitud vajadus kasutada Kuura tn T2 kinnistu seda osa, mis kulgeb paralleelselt Viljandi maanteega, ning Tammetalu tänava ovaalse kujuga kaheharulise tee põhjapoolset haru. Viljandi maanteega paralleelselt kulgev ala ei ole vajalik ühelegi kinnistule juurdepääsu tagamiseks. Tammetalu tänava ovaalse osa põhjapoolse haru kohta on DP-s ette nähtud, et sellega moodustatud kruntide vahelised teed jäävad erateedeks, ning faktiliselt ei ole DP kehtestamise ajaga midagi muutunud, samas ei ole vastustaja kuni seniajani pidanud vaidlusaluse teelõigu avalikuks kasutamiseks määramist vajalikuks. Kaebaja ei ole kunagi takistanud eratee kasutamist juurdepääsuks kinnistuteni. Vaidlusalustest otsustest ei nähtu, milles seisneb avalik huvi sundvalduse seadmise ja eratee avalikuks kasutamiseks määramise vastu või miks ei täidaks eesmärki tsiviilõiguslikud meetmed, nagu naabrusõigused või teeservituut. Sundvalduse seadmist või eratee avalikuks kasutamiseks määramist õigustav avalik huvi ei saa tuleneda DP-st, vaid vastustaja oleks pidanud sellise huvi eraldi välja selgitama ning põhjendama, miks on see sedavõrd kaalukas, et õigustab kaebaja omandiõiguse intensiivset riivet. Sundvalduse seadmise tegelik põhjus on Kiili Vallavalitsuse soov takistada uue DP kehtestamist, kuna selles kavandatakse Kuura tn T2 kinnistu jagamine nii, et avalikku kasutusse läheb vaid osa sellest. Menetluses oleva planeeringulahenduse puhul on kaebaja üheks huviks anda mõistlikum kasutusvõimalus Kuura tn T2 teemaa keskel asuvale ringikujulisele maa-alale, ent sundvalduse seadmine muudab menetletava DP lahenduse mõttetuks ja mitterealiseeritavaks. Vastustaja ei ole täitnud nõuetekohaselt sundvalduse seadmisega tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Kahju, mille hüvitamist on kaebajal õigus nõuda, on tema uue DP menetluses kantud kulud (8414 eurot ja 20 senti), mis muutuvad DP elluviimise võimaluse kaotamise tõttu tarbetuks, ning saamata jäänud tulu parkimisvõimaluse pakkumisest Ööbiku tn 2 kinnistul tegutseva lastehoiuteenuse osutajale (4800 eurot aastas).
2(11)
3-20-1280 Korraldusel nr 276 on tühisuse tunnused, kuna vallavalitsusel puudus kehtiv volitus sellise otsuse tegemiseks. Kiili Vallavolikogu 14. märtsi 2000. a määrus nr 4 ei pruugi olla piisav volitusnorm, kuna selle määruse aluseks olevat volitusnormi on muudetud ning selle määruse andmise ajal ei kehtinud veel kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus (KAHOS) ega ehitusseadustik (EhS). Seega on küsitav, kas volikogu sai delegeerida vallavalitsusele õigusi, mida tal endal delegeerimise ajal veel ei olnud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg-st 2 tuleneb, et volikogult vallavalitsusele antud volitus saab piirduda konkreetse küsimusega.
5.Tallinna Halduskohus jättis 15. detsembri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et kaebaja on põhjendamatult seadnud kahtluse alla vallavalitsuse pädevuse. Kiili Vallavolikogu on määrusega nr 4 delegeerinud KOKS § 22 lg-s 2 nimetatud ülesannete täitmise Kiili Vallavalitsusele, v.a juhul, kui vallavolikogu õigustloovast aktist tuleneb teisiti. Määrus on kehtiv. Kaebaja väide, et määruse aluseks olevat volitusnormi ehk KOKS § 22 lg-t 2 on pärast selle määruse andmist muudetud, on küll õige, ent selle muudatusega üksnes laiendati nende organite ringi, keda volikogu saab seadusega kohaliku omavalitsuse pädevusse antud küsimuste otsustamiseks volitada. Volikogu õigus volitada valla- või linnavalitsust kehtis juba selle määruse andmise ajal 2000. a-l ning kehtib ka praegu. Vallavalitsuse pädevust ei väära ka see, et praeguses asjas vaidlustatud otsuste tegemiseks kohalikule omavalitsusele pädevuse omistavad KAHOS ja EhS normid on jõustunud pärast määruse nr 4 andmist. KOKS § 22 lg 2 sõnastus ega selle sätte eesmärk ei välista volituse andmist tulevikus seaduse alusel kohaliku omavalitsuse pädevusse antavate küsimuste lahendamiseks. KAHOS § 39 lg 2 ja § 4 lg 1 p 8 kohaselt on sundvalduse seadmine lubatud eratee avalikuks kasutamiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine ja selleks kinnisasjale sundvalduse seadmine piirab kinnisasja omaniku omandiõigust ning põhiseaduse §-dest 32 ja 11 tulenevalt peab selline piirang olema proportsionaalne. KAHOS § 5 lg 1 p-st 1 tuleneb, et DP koostamise kohustuse korral on sundvalduse seadmise aluseks DP. Kuura tn T2 kinnistu on teemaa krunt, mis moodustati praeguseni kehtiva DP alusel. Krundi moodustamise eesmärk oli kasutada seda krunti juurdepääsuteena DP-s ette nähtud elamurajoonis paiknevatele elamukruntidele. DP seletuskirja p-s 4 on märgitud: „Uutele planeeritavatele kruntidele on juurdepääs antud planeeritavatelt teedelt, millele on moodustatud eraldi krunt sihtotstarbega liiklusmaa.“ Eeltoodust nähtub, et Kuura tn T2 kinnistu moodustamise eesmärk oli juurdepääsu korraldamine elamukruntidele. Kui DP-s on tiheasustusalal paiknevatele kinnistutele juurdepääs lahendatud konkreetses asukohas paikneva tee või teedevõrguga, on ülekaalukas avalik huvi sellis(t)e tee(de) olemasolu ja avaliku kasutatavuse vastu. Kuigi DP-s ei ole sõnaselgelt märgitud eesmärgina seda, et moodustatavad tänavamaa krundid oleksid avalikult kasutatavad, on selline eesmärk DP terviklahendust vaadates ilmne: teemaa kruntide planeerimine selliselt saab olla kantud üksnes eesmärgist, et kõigile planeeringualale jäävatele kinnistutele oleks võimalik juurde pääseda just neid DP-s kavandatud teid pidi. Seega olukorras, kus DP-s on ette nähtud tänavavõrk, ei pea tänavate avalikuks kasutamiseks määramisel tingimata lähtuma sellest, kas konkreetne tänav igas selle lõigus on vältimatult vajalik mõnele kinnistule juurdepääsuks või mitte. DP kehtis juba siis, kui kaebaja omandas kõnealuse teemaa kinnistu. Kaebaja ei saanud eeldada, et ta saab kinnistut hakata kasutama mingisugusel muul otstarbel. Ei vaielda selle üle, et tegelikult on teed olnud võimalik kõigil piiranguteta kasutada. Tee avalikuks kasutamiseks määramise eesmärk on tagada kindlus, et tiheasustusalal paiknev tee jääb avalikku kasutusse sõltumata sellest, kes on tee omanik või millised on parasjagu tema suhted kohaliku omavalitsuse või teega külgnevate kinnistute omanikega. Sundvalduse seadmine ja tee avalikuks kasutamiseks määramine tagavad avalikku huvi sellise kindluse vastu oluliselt paremini kui lihtsalt usaldus konkreetse ja senini igati heas usus käitunud tee omaniku vastu. Kuivõrd kaebaja oli Kuura tn T2 kinnistut omandades teadlik sellele DP-ga määratud eesmärgist, pidi ta mõistma avalikku huvi seal paikneva tee avaliku kasutatavuse 3(11)
3-20-1280 vastu ning eeldama, et DP kontekstis ei ole tal võimalik seda kinnistut kasutada otstarbel, mis takistab DP-s ette nähtud tee kasutamist. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsused piiraksid kaebaja omandiõigust intensiivselt – omandiõiguse teostamise piirangud tulenevad DP-st. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, nagu oleks kohalik omavalitsus pidanud sundvalduse seadmise ja tee avalikuks kasutamiseks määramise otsustamisel võtma arvesse, et Kiili Vallavalitsuse
13.detsembri 2011. a korraldusega nr 609 on algatatud uue DP koostamine. DP algatamisest ja menetlemisest ei saa DP koostamisest huvitatud isikule tuleneda õiguspärast ootust talle meelepärase DP kehtestamise vastu. Kuni uut DP-d ei ole kehtestatud ning alal kehtib DP, ei saa kaebaja nõuda vallalt millegi tegemist või millegi tegemisest hoidumist selle tulevase ja üksnes võimaliku planeeringulahenduse realiseerimise tagamiseks. Kui kohalik omavalitsus, olles nõuetekohaselt kaalunud kaebaja kui uue DP koostamisest huvitatud isiku, teiste koostatavast DP-st vahetult puudutatud isikute ning avalikke huve, leiab, et uue DP kehtestamine on vajalik ja otstarbekas, on kaebaja soovitud DP võimalik kehtestada ja selle edasist elluviimist ei takista praeguses asjas vaidlustatud otsused. Vajaduse korral on sundvaldus ja tee avalik kasutus võimalik lõpetada. Avalikku huvi selle vastu, et oleks tagatud eeskätt Tammetalu tänava ovaalse osa põhjapoolse haru kasutatavus tänavana, kinnitab ka 2013. a-l kehtestatud Kiili valla ÜP, mille kaardil on kõnealune tee tähistatud kui „vallatee, tänav“. Põhjapoolse haru suhtes sundvalduse seadmisest ja selle avalikuks kasutamiseks määramise ebaproportsionaalsusest saaks rääkida siis, kui selline lahendus oleks kehtivates planeeringutes sätestatust sõltumata ilmselgelt ebaloogiline. Praegu see nii ei ole. Kaebaja on vaidlustanud sundvalduse seadmise ka sellele osale Kuura tn T2 kinnistust, mis kulgeb paralleelselt Viljandi maanteega. Kaebajal on õigus selles, et otseselt ühelegi kinnistule ei ole seda teed mööda praegu juurdepääs korraldatud. Faktiliselt on selle osa avalik kasutus teena tõenäoliselt kas vähene või olematu. See on tingitud aga asjaolust, et Tammetalu tänava ristumine Viljandi maanteega on välja ehitatud. DP-s ei ole sellist ristumist ette nähtud, vaid sealne lahendus näeb ette Tammetalu tänava ristumise Kuura tänavaga nii, et ristumine Viljandi maanteega toimuks Rõõmu tänava kaudu. Asjaolu, et 18 aasta jooksul ei ole selles osas DP-d realiseeritud ning vastaval osal Kuura tänavast ei ole püsikatendit ja pigem on usutav, et funktsionaalselt seda tee või tänavana ei kasutata, ei väära tõsiasja, et DP-s on Kuura tänav ette nähtud külgnevat kvartalit teenindava tänavana ning selle korrastamine tänavale esitatavatele nõuetele vastavaks on endiselt võimalik ja liiklusohutuse seisukohast soovitatav. Seetõttu tuleb jaatada avalikku huvi vastavas osas tee avalikuks kasutamiseks määramise vastu. Sundvalduse seadmise õiguspärasust ei saa vaidlustada argumendiga, et selle tulemusena tekib omanikul kahju, mida sundvalduse seadja ei soostu hüvitama. KAHOS § 39 lg-st 6 tuleneb alus nõuda kahju hüvitamist, ent KAHOS ei sätesta kahju hüvitamise korda. Seetõttu ei ole sundvalduse seadmise otsuses esitatud põhjendused hüvitamisele kuuluva kahju kohta või sellega määratud hüvitis kahju eest käsitatav otsusena, millega määratakse lõplikult kindlaks kogu hüvitamisele kuuluv kahju. Kui kinnisasja omanik leiab, et sundvalduse seadmise tõttu on talle tekkinud kahju, mida sundvalduse tasu või mistahes muu sundvalduse seadmise otsustaja poolt talle juba määratud hüvitis ei korva, on tal riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud tähtaegade jooksul ja korras õigus taotleda kahju hüvitamist. Hüvitamisnõuet ei ole kaebaja praeguses asjas esitanud. Kohane viis KAHOS § 39 lg 6 alusel hüvitamisele kuuluva kahju eest hüvitise saamiseks ei ole sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamine tühistamisnõudega. Kaebaja selgitas 20. veebruaril 2020 vallale esitatud dokumendis oma seisukohta sundvalduse seadmise menetluses ning märkis ka ära, milline kahju tuleb talle selle otsuse tegemise korral tema hinnangul hüvitada. See seisukoht ei olnud aga kahju hüvitamise nõudeks RVastS § 17 lg 1 tähenduses ning see ei piira kaebaja võimalusi jätkuvalt hüvitamisnõudega valla või halduskohtu poole pöörduda. 4(11)
3-20-1280
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. jaanuari 2022. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse, rahuldas kaebuse ja tühistas Kiili Vallavalitsuse 5. mai 2020. a korralduse nr 157, Kiili Vallavalitsuse
25.augusti 2020. a korralduse nr 276 ning kohustas Kiili valda kustutama ehitisregistrisse Kiili valla kasuks Kuura tänav T2 kinnistule sundvalduse seadmise kohta tehtud kanne. Ringkonnakohus mõistis haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja 2875 eurot. Kohus leidis, et halduskohtu seisukoht, nagu oleks DP eesmärgiks olnud vaidlusaluse eratee avalikult kasutatavaks määramine ja see põhjendaks seega ülekaaluka avaliku huvi esinemist teele sundvalduse seadmiseks, on ebaõige. Vastupidi halduskohtule ei ole ringkonnakohtule selline eesmärk DP terviklahendust vaadates ilmne, arvestades ka pikka ajalist nihet DP kehtestamise ja sundvalduse seadmise vahel ning seniste probleemide puudumist. Ei vaielda selle üle, et teemaa krundi moodustamise eesmärk oli kasutada teed juurdepääsuteena DP-s planeeritud elamukruntidele, kuid seda eesmärki saab saavutada erinevate õiguslike vahenditega nii siis, kui tee on eravalduses, kui ka siis, kui sellele seatakse sundvaldus valla kasuks. Üksnes sellest, et 2002. a detailplaneering määras tee juurdepääsuteena elamukruntidele pääsemiseks (kuid erateena), ei saa järeldada ülekaalukat avalikku huvi teele sundvalduse seadmiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud vastustajaga, et kuna vaidlusaluse transpordimaa suhtes on kehtestatud detailplaneering ja üldplaneering, siis pole sundvalduse seadmisel riivet kaebaja omandiõigusele vaja kaaluda, kuna vastav kaalumine on toimunud juba planeeringute menetlustes. Pärast 2013. a ÜP kehtestamist (millel on valla teena märgitud Viljandi maanteega paralleelne tee ning üksnes Tammetalu tänava põhjapoolne haru) on olukord muutunud – samale transpordimaa krundile on olulises osas seatud kolmanda isiku kasuks isiklik kasutusõigus ja see on kantud kinnistusraamatusse. Sundvalduse menetluses on jäetud kaalumata, kuidas saavad kaks kinnisomandi kitsendust samal maal eksisteerida paralleelselt ning kuidas see olukord õiguslikult lahendada (arvestades mh, et KAHOS § 39 lg 5 kohaselt ei maksta sundvalduse seadmise korral KAHOS §-des 15-17 nimetatud täiendavaid hüvitisi). Korraldusest nr 157 ei nähtu, millistel kaalutlustel on vastustaja jätnud arvestamata kaebaja ettepanekutega asja lahendamiseks. Välistatud ei ole sundvalduse seadmine selliselt, kus on tagatud juurdepääsutee kinnisasjadele, kuid riivatakse võimalikult vähe kaebaja omandiõigust. Küsitav on sundvalduse seadmise tegelik vajalikkus sellele transpordimaa osale, mis kulgeb paralleelselt Viljandi maanteega. Üksnes teoreetiline võimalus, et kunagi tulevikus võidakse hakata arutama sealset liikluskorralduse muudatust, ei anna alust sundvalduse seadmiseks. Kohalikul omavalitsusel on sundvalduse seadmisel kohustus enda kaalutlusi (avaliku huvi olemasolu ja eesmärki ning sundvalduse ulatust) põhjendada. Kohalik omavalitsus peab sundvalduse seadmisel kohaldama diskretsiooni ja kaaluma erinevate poolte huve ning eraomandit koormama nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. Kuna praegusel juhul on mitmed olulised asjaolud jäänud sundvalduse menetluses kaalumata, on tegemist kaalumisveaga, mis toob kaasa sundvalduse seadmise korralduse tühistamise. Korraldus nr 157 on õigusvastane ka põhjusel, et on kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas olulise põhjendamispuudusega. Kahjunõude rahuldamata jätmine on sisuliselt põhjendamata. Selliselt on rikutud KAHOS § 39 lg 7 p 4, mille kohaselt peab sundvalduse otsus sisaldama põhjendatud juhul infot varalise kahju hüvitamise kohta. Väär on halduskohtu seisukoht, nagu ei oleks sundvalduse seadmise otsus käsitatav otsusena, millega määratakse lõplikult kindlaks hüvitamisele kuuluv kahju, ning kaebaja peaks sundvalduse seadmise korral esitama kahju hüvitamiseks vastustajale või halduskohtule eraldi kahju hüvitamise nõude. Selline seisukoht ei tugine seadusele. KAHOS § 39 lg 6 kohaselt tuleb kinnisasja omanikule hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu, 5(11)
3-20-1280 ning otsustus kahju hüvitamise kohta on osa sundvalduse seadmise haldusaktist. Kui isik ei ole nõus kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisega või hüvitatava kahju suurusega, on tal õigus see vaidlustada sundvalduse seadmise korralduse (osalise) tühistamise nõude kaudu halduskohtus. Sellise kaebuse alusel saab halduskohus hinnata ka üksnes kahjunõude rahuldamata jätmise õiguspärasust nt juhul, kui isik on sundvalduse seadmisega muidu nõus. Praegusel juhul esitas kaebaja kaebuses vastuväited ka kahju hüvitamata jätmise kohta. Halduskohus oleks pidanud neid väiteid sisuliselt hindama, mitte suunama kaebajat täiendava kahju hüvitamise nõude esitamisele. Kuna sundvalduse seadmise korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada, tuleb tühistada ka Kiili Vallavalitsuse 25. augusti 2020 korraldus nr 276 (eratee avalikuks kasutamiseks määramine ja Kiili valla avalike teede nimekirja lisamine). Korraldus nr 276 tuleks aga tühistada ka juhul, kui sundvalduse seadmine oleks iseenesest olnud õiguspärane, kuna sundvaldust ei ole kantud kinnistusraamatusse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 140 kohaselt on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse haldusakti, kohtulahendi või tehinguga ning üksnes seadusjärgne kitsendus kehtib kinnistusraamatusse kandmata (AÕS § 141 lg 1). Sundvaldus seatakse iga kord kohaliku omavalitsuse haldusaktiga (mitte otse seadusest tulenevalt) ning seega on sundvalduse kehtivuse eelduseks kanne kinnistusraamatus. Kuna korralduste nr 157 ja 276 tühistamise nõuded tuleb rahuldada, tuleb rahuldada ka nõue kohustada vastustajat kustutama ehitisregistrisse Kiili valla kasuks Kuura tänav T2 kinnistule sundvalduse seadmise kohta tehtud kanne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kiili vald taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõusse jätmist. Vastustaja leiab, et ringkonnakohus tõlgendas kehtivat ÜP-d ja DP-d valesti. Planeeringudokumendid on suunatud tee avalikes huvides kasutamise võimaldamisele ning asjaolu, et DP tekstis pole otsesõnu sundvalduse seadmisele viidatud, ei saa välistada KAHOS § 4 lg 1 p 20 kohaldamist. Ringkonnakohus kohaldas valesti KAHOS § 39 lg-t 1, § 2 lg-id 1 ja 2 ning § 4 lg 1 p-e 8 ja 20 ning leidis ekslikult, nagu ei oleks eeldused sundvalduse seadmiseks täidetud. Ringkonnakohus jättis tuvastamata, et sundvalduse seadmiseks esineb avalik huvi ning kaebaja pidi juba alates kinnistu soetamisest olema teadlik, et kinnistu on planeeritud avalikult kasutatavaks teeks. Vastustajal ei ole sundvaldusega seotud kahju hüvitamise kohustust, sest DP koostamisele tehtud kulutusi ja isikliku kasutusõiguse lepingu alusel saamata jäävat tulu ei saa pidada selliseks kahjuks, mida võiks KAHOS § 39 lg 6 alusel hüvitada. Korralduse nr 276 eelduseks pole eelnev sundvalduse kinnistusraamatusse kandmine. KAHOS § 2 lg 2 sätestab sundvalduse kitsenduse, mitte piiratud asjaõigusena. Seega on sundvalduse seadmise korraldus nr 157 haldusakt, mis KAHOS § 2 lg 2 järgi vastab AÕS §-s 140 sätestatud seadusjärgsele kitsendusele, mille kehtivus AÕS § 141 lg-te 1 ja 2 alusel ei sõltu kinnistusraamatu kandest. Kassaator taotleb kaebajalt oma kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist.
8.Kaebaja palub jätta vastustaja kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaebaja leiab, et avaliku võimu kandja ei tohi sundvalduse seadmist ja sundvõõrandamist teostada meelevaldselt ning eraomandiga seotud õigusi ja tähtsust nulliks teisendades. Samuti ei tohi avalikku võimu teostada viisil, mis eirab kaalumiskohustust ja põhjendamiskohustust küsimustes, millega kaasneb omandiõiguse intensiivne riive. Kaebaja rõhutab, et DP kohaselt on Kuura tn T2 kinnistu eratee. Kassatsioonkaebuses toodud püüded omistada kehtivast DP-st Kuura tn T2 kinnistule ülekaaluka avaliku huvi olemasolu, on otsitud ja meelevaldsed. DP ülesandeks on servituutide seadmise ja olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajaduse märkimine (kehtiva planeerimisseaduse (PlanS) § 126 lg 1 p 17). Kui kehtivas DP-s ei ole selgelt 6(11)
3-20-1280 märgitud, et kavandatav tee peab olema avalikult kasutatav, siis on tegemist erateega ning sellele ei saa avaliku kasutuse funktsiooni omistada kaudsete tõlgendustega. PlanS § 75 lg 1 p 1 kohaselt lahendatakse ÜP-ga muude ülesannete hulgas kohalike teede üldised asukohad ja määratakse neis tekkivad kitsendused. Vaidlust ei saa olla selles, et kehtivas ÜP-s ei ole Kuura tn T2 kinnistul asuva tee kohta sundvalduse ega sundvõõrandamise vajadust märgitud (PlanS § 75 lg 1 p 29). 2013. a kehtinud PlanS kohaselt oli tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks teeks määramine teeseaduses sätestatud korras DP-ga lahendatav küsimus (PlanS § 9 lg 4). Kehtiva DP-ga ei ole Kuura tn T2 kinnistul asuvat teed määratud avalikult kasutatavaks teeks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ühestki õigusaktist ei tulene, et sundvaldus on haldusaktiga seatav avalik-õiguslik seadusjärgne kitsendus, mis kehtib kinnistusraamatusse kandmata. Asjakohatud on kassaatori etteheited selle kohta, et ringkonnakohus oleks justkui valesti kohaldanud KAHOS hüvitise määramise norme. Kuna esitatud kaebuse sisuks on kohaliku omavalitsuse põhitegevus ning ta on tegutsenud KAHOS-ga antud pädevuse ja õiguse realiseerimisel enda kasuks, ei ole menetluskulude väljamõistmine kassaatori kasuks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg-st 6 tulenevalt ja kehtivale kohtupraktikale tuginedes põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi (HKMS § 230 lg 1). Kolleegium tühistab selguse huvides ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tervikuna ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt. Kolleegium tühistab Kiili Vallavalitsuse 5. mai 2020. a korralduse nr 157 alade osas, millega seati sundvaldus Kuura tänav T2 kinnistule Viljandi maanteega paralleelselt kulgeva haru osas, sellega kirdes kokkupuutuvale kolmnurksele haljasalale ning Tammetalu tänava ovaalse osa idapoolsele lõigule (s.o 22. mail 2019. a kaebaja ja MTÜ Roosiõis vahel sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu lisaks oleva plaani punasega märgitud alad; vt ka käesoleva otsuse punkti 11 ja alapunkte 11.1-11.4). Nende alade osas kuulub tühistamisele ka Kiili Vallavalitsuse 5. mai 2020. a korraldusega nr 157 määratud sundvalduse tasu. Kolleegium teeb Kiili vallale ettekirjutuse arvestada välja kehtima jääva sundvalduse tasu suurus, arvestades kolleegiumi poolt tühistatud sundvalduse alade ulatust ja hüvitusväärtuse ruutmeetri hinda. Samade alade osas tühistab kolleegium ka Kiili Vallavalitsuse 25. augusti 2020. a korralduse nr 276, millega määrati nimetatud alad avalikuks kasutamiseks. Kiili vallal tuleb kustutada ehitisregistrisse nende alade kohta tehtud sundvalduse seadmise kanne. Muus osas jäävad Kiili Vallavalitsuse korraldused kehtima ja kaebus rahuldamata.
10.Ringkonnakohus tühistas Kiili Vallavalitsuse 5. mai 2020. a korralduse nr 157 ja
25.augusti 2020. a korralduse nr 276 Tammetalu tänava osas, kuna leidis, et DP-s tee nimetamine juurdepääsuteeks on ülekaaluka avaliku huvi põhjendamiseks ebapiisav ning et vastustaja on jätnud kaalumata võimaluse tagada juurdepääs elamukruntidele eraõiguslike vahenditega. Kolleegium selle järeldusega valdavas osas ei nõustu.
10.1.Sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks (KAHOS § 4 lg 1 p 8, § 39 lg 2) eeldab avalikku huvi (KAHOS § 2 lg 1). Kolleegium ei nõustu, et praeguses asjas ülekaalukas avalik huvi puudus. Valla 5. mai 2020. a sundvalduse seadmise korraldusest nr 157 nähtub, et vastustaja on lähtunud sellest, et 2013. a üldplaneering ega 2002. a detailplaneering ei kohusta kaebajat elamurajoonile ligipääsu tagama. Tammetalu tänav on eratee. Samas kasutab Tammetalu tänavat ööpäevas liiklemiseks keskmiselt 200 autot. Põhjendustest nähtub, et Tammetalu tänav on ligipääsuteeks elamurajoonile ning selle kasutusvajadus ja -intensiivsus on piisavalt kõrged, et õigustavad kohaliku omavalitsuse tähelepanu võimaliku (ka tulevikus tekkida võiva ja hüpoteetilise) 7(11)
3-20-1280 ligipääsuprobleemi ennetavaks lahendamiseks. Need põhjendused on kolleegiumi hinnangul avaliku huvi näitamisel piisavad. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada, et DP-s juurdepääsuteena määratletud ligipääsud oleksid tegelikult kasutatavad (KOKS § 6 lg 1, PlanS § 131 lg 1), ning sundvalduse seadmine piisava avaliku huvi korral ei eelda, et tee kasutamist oleks varem takistatud. Sundvaldus on seatud ka Kuura tänav T2 osaks olevale Rõõmu tänava lõigule, mis on ÜP kaardi järgi märgitud valla teeks. Teelõik on ühtlasi ligipääsuteeks elamurajoonile. Sellest asjaolust nähtub ülekaalukas avalik huvi teelõigu koormamiseks. Isegi kui vald oleks praeguses asjas saanud põhjendada avaliku huvi olemasolu ja sundvalduse seadmist üldistest huvidest lähtuvalt põhjalikumalt, ei ole kolleegiumil kahtlust, et sundvaldus on ka Rõõmu tänavat puudutavalt seatud avalikes huvides. Seega tuleb kaebus Tammetalu tänava valdavat osa ja Rõõmu tänavat puudutavas osas nii sundvalduse kui ka tee avalikuks kasutamiseks määramisega seoses jätta rahuldamata.
10.2.Kehtiva PlanS kohaselt määratakse DP-ga avalikule teele juurdepääsuteede võimalikud asukohad (PlanS § 126 lg 1 p 4), olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajadus (PlanS § 126 lg 1 p 17) ja sundvalduse seadmise vajadus (PlanS § 126 lg 1 p 20). Ka kehtiva õiguse kohaselt pole DP-s sundvalduse vajaduse näitamine (PlanS § 126 lg 1 p 17) sundvalduse seadmise eelduseks. Vajaduse märkimine on vaid võimalus, mitte kohustuslik eeltingimus KAHOS § 4 lg 1 p 8 ja § 5 lg 1 p 1 tähenduses. Riigikohus on varem selgitanud, et kohaliku omavalitsuse planeerimisautonoomia hõlmab ka sundvalduse seadmise vajadusega seotud planeerimisotsustusi ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel. Asjakohane planeering või projekteerimistingimused on nende koostamise kohustuslikkuse korral sundvalduse seadmise alus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5-21-18/18, p 25). Kuna asjakohane DP kehtib 2002. a-st, ei laiene sellele kehtiva seaduse detailsed nõuded. Samuti ei saa möödunud aja tõttu eeldada, et nõuetekohane kaalumine sundvalduse seadmiseks tehti juba 2002. a DP menetluse raames. Kuna praeguses asjas on olemas kehtiv DP, on vastustaja sellest siiski lähtunud põhjendatult (KAHOS § 5 lg 1 p 1) ja määranud sundvalduse planeeringulahendustega kooskõlas. Kolleegium ei nõustu, et vastustaja on järeldanud ülekaaluka avaliku huvi olemasolu sundvalduse seadmiseks üksnes sellest, et 2002. a detailplaneering määras tee juurdepääsuteena elamukruntidele pääsemiseks. Korraldusest nr 157 nähtub, et arvesse on võetud täiendavaid põhjendusi.
10.3.Kolleegium ei nõustu, et Tammetalu tänava osas tuli sundvalduse seadmise korraldus tühistada, kuna vastustaja ei kaalunud juurdepääsu küsimuse lahendamist eraõiguslike meetmetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varem selgitanud, et olukorras, kus eratee on detailplaneeringu järgi ainus võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele paljude kinnisasjade omanike jaoks, ei ole eraõiguslikud mehhanismid kõigi isikute huvide tasakaalustatud kaitseks piisavad. Olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega (vt määrus asjas nr 3-2-1-31-17, p 19 ja p 19.2). Praeguses asjas on sundvalduse seadmise otsus piisaval määral põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga ning ei ole alust eeldada, et eraõiguslikud meetmed osutuksid sama küsimuse lahendamisel sama mõjusaks.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et põhjendatud ei ole sundvalduse seadmine transpordimaa osale, mis kulgeb paralleelselt Viljandi maanteega, sellega kirdes kokkupuutuvale kolmnurksele haljasalale ja Tammetalu tänava ovaalse osa idapoolsele lõigule (kaebaja poolt 8(11)
3-20-1280 nimetatud ka kui ovaalse osa põhjapoolne haru). Osas, milles omanik on sundvalduse seadmisele konkreetselt vastu vaielnud, tuleb kolleegiumi hinnangul põhjendamise kohustust eriliselt järgida. Need alad on ühtlasi hõlmatud kaebaja ja MTÜ Roosiõis 22. mai 2019. a isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga.
11.1.Kuura tänav T2 kinnistu Viljandi maanteega paralleelselt kulgev haru (Viljandi maantee ja katastriüksuste 30401:001:0835 ja 30401:001:0834 vahele jääv ala) ei ole vajalik ühelegi teisele kinnistule juurdepääsu tagamiseks. Ringkonnakohus on märkinud õigesti, et üksnes teoreetiline võimalus, et kunagi tulevikus võidakse hakata arutama Viljandi maanteega piirneva teelõigu osas liikluskorralduse muudatust, ei anna alust sundvalduse seadmiseks. Sundvalduse seadmise eelduseks on tegelik vajadus ning kinnisasja põhjendamatu koormamine ei ole lubatav.
11.2.Korraldusest pole võimalik leida vastuseid küsimusele, miks on sundvaldusega tarvis hõlmata katastriüksusest 30401:001:0835 põhja poole jääv ning mittetulundusühingu kasuks kasutusõigusega koormatud, valdavalt muruga kaetud kolmnurkne ala.
11.3.Samamoodi on vastustaja jätnud põhjendamata, miks on vaja seada sundvaldus Tammetalu tänava ovaalse osa idapoolsele lõigule, mis jääb ovaali põhja- ja kagupoolsete ristmike ning ovaali keskel paikneva haljasala ja katastriüksuse 30404:001:0010 vahele ning on ühtlasi 22. mai 2019. a lepingu lisaks oleval joonisel hõlmatud punasega tähistatud rombiga. See teelõik on üldplaneeringu kaardil küll märgitud kui vallatee, kuid see ei ole vajalik ühelegi kinnistule pääsemiseks, juhul kui avalikuks kasutamiseks määratake ovaalist läände ja lõunasse jääv kaarekujuline lõik. Viimane tingimus on vaidlusaluste korraldustega täidetud. Ainuüksi valla teeks määramine ei anna vastust, miks on Tammetalu tänava ovaalses osas tarvis liiklemiseks tarvis kahte omavahel rööbiti ühendatud haru.
11.4.Seega on kolleegiumi hinnangul vastustaja korraldustega nr 157 ja 276 seatud sundvaldus ja tee avalikuks kasutamiseks määramine põhjendatud alal, mis ei kattu kaebaja ja MTÜ Roosiõis vahel
22.mail 2019. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu lisaks oleval plaanil punasega märgitud alaga. Lepinguga kaetud osas on sundvaldus ja tee avalikuks kasutamiseks määramine põhjendamatud ja kuuluvad tühistamisele. Kolleegium märgib, et eelmainitud 12. mai 2019. a leping ei takista siiski iseenesest sundvalduse seadmist (vt käesoleva otsuse punkt 13). KAHOS § 39 lg 8 kohaselt on sundvalduse seadmise otsuse lisaks sundvalduse ala asendiplaan. Selguse huvides tuleb vastustajal koostada sundvalduse alale (korralduse nr 157 juurde) uus asendiplaan.
12.KAHOS § 39 lg-st 6 tuleneb, et kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. KAHOS § 39 lg 7 p 4 kohaselt peab sundvalduse otsus sisaldama põhjendatud juhul infot varalise kahju hüvitamise kohta. KAHOS § 11 lg 2 järgi koosneb sundvalduse tasu (KAHOS § 39 lg 2 kaudu) kinnisasja väärtusest ja hüvitisest sundvalduse seadmisega otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest, kui need esinevad. Otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu hüvitatakse KAHOS §-de 13 ja 14 alusel ning hüvitamata jätmine peab olema põhjendatud. Sundvalduse seadmise menetluses teavitas kaebaja vastustajat, et „sundvalduse määramisega tekkiva kahju suuruseks on 8414 eurot ja 20 senti (millest 3794 eurot ja 20 senti on õigusabikulud ja 4620 eurot detailplaneeringu koostamisega seotud kulud (geodeesia, arhitekt)). Lisaks saamata jääv tulu MTÜ-ga Roosiõis sõlmitud isikliku kasutusõiguse lepingust, mille kohaselt kohustus MTÜ Roosiõis iga parkimiskoha eest tasuma 20 eurot kuus, kokku 20 parkimiskohta. Saamata jääv tulu 9(11)
3-20-1280 12 x 400 = 4800 eurot.“ Korralduses nr 157 asus vastustaja seisukohale, et lisaks sundvalduse seadmise tasule ei ole kaebajal täiendavat õigust hüvitisele ning kahju tekkimine ei ole tõendatud. Asjas koostatud hindamisaktist nähtub, et sundvalduse tasu on määratud kinnistu turuväärtuse hüvitamiseks ning määratud tasu ei hõlma hüvitist otsese varalise kahju ja saamata jääva tulu eest. Kolleegium selgitab, et DP realiseerimise võimaluse kaotamine ei anna alust DP-ga seotud kulutuste hüvitamiseks, kui neid kulutusi ei ole põhjustanud sundvalduse seadmine. Pealegi, kuna kolleegium tühistab sundvalduse seadmise korralduse Tammetalu tänava ovaalse osa idapoolse lõigu osas, on DP menetluse jätkumine võimalik. Kuna tühistatav sundvalduse ala kattub kaebaja ja MTÜ Roosiõis vahel 22. mai 2019. a lepinguga seatud isikliku kasutusõiguse alaga, ei põhjusta sundvalduse seadmine kaebajale saamata jäänud tulu osas kahju tekkimist ega täiendavat õigust hüvitisele. Praeguses asjas on kahju hüvitamata jätmine sisuliselt põhjendamata, kuid see ei oma vaidluse lõpptulemust arvestades tähendust. Kuna sundvalduse seadmise otsus jääb kehtima osaliselt, mõjutab see ka sundvalduse tasu suurust, st korraldusega määratud tasu jääb kehtima osaliselt. Kohtuasja materjalides puuduvad andmed sundvalduse ala teelõikude täpse ulatuse kohta. Seega on ebaotstarbekas, et sundvalduse tasu säiliva osa määrab arvuliselt kindlaks kohus (vrd HKMS § 167 lg 1 teine lause). Vastustajal tuleb täpsustada käesoleva otsuse tulemusena kehtima jäävat sundvalduse tasu (haldusmenetluse seaduse § 64 jj), arvestades kolleegiumi poolt tühistatud sundvalduse alade ulatust ja hüvitusväärtuse ruutmeetri hinda.
13.Ringkonnakohus on juhtinud tähelepanu sellele, et sundvaldusega koormatud maa-alale on varem seatud kolmanda isiku kasuks isiklik kasutusõigus ja see on kantud kinnistusraamatusse. Sundvalduse menetluses on ringkonnakohtu hinnangul jäetud kaalumata, kuidas saavad kaks kinnisomandi kitsendust samal maal eksisteerida paralleelselt ning kuidas see olukord õiguslikult lahendada. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist kaalumise küsimusega ega ka puudusega, mis tingiks sundvalduse määramise haldusakti tühistamise. Praeguses asjas on vastustaja seadnud sundvalduse ka maa-alale, mis on 22. mai 2019. a isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga antud tasu eest kolmanda isiku kasutusse, ning sundvaldus on kantud kinnistusraamatusse. Sellises olukorras näeb seadus ette piiratud asjaõiguse (sh isikliku kasutusõiguse) või märke kustutamise (KAHOS § 271 lg 1). Juhuks, kui õiguse omaja kustutamiseks nõusolekut ei anna, on ette nähtud sundkustutamise menetlus (vt KAHOS § 271 lg 2). Kinnisasjalt piiratud asjaõiguse sundkustutamise otsustab õiguse omaja nõusoleku puudumisel sundvalduse seadmise otsustaja (KAHOS § 3 lg 4, § 39 lg 2). Eeltoodust tuleneb, et kinnistusraamatusse kantud kolmanda isiku õigused sundvalduse seadmist ei takista (KAHOS § 2 lg-d 2 ja 4, § 39 lg 2).
14.Ringkonnakohus leidis, et korraldus nr 276 tuleks tühistada ka juhul, kui sundvalduse seadmine oleks olnud õiguspärane, kuna sundvaldust ei ole kantud kinnistusraamatusse. Kolleegium sellega ei nõustu. Kolleegium on enne KAHOS jõustumist selgitanud, et eratee muutub avalikult kasutatavaks teeks siis, kui kohaliku omavalitsuse volikogu seab kinnistule esmalt sundvalduse ja seejärel teeb otsuse eratee avalikult kasutatavaks määramise kohta (vt otsus asjas nr 3-3-1-57-16, p 15 ja otsus asjas nr 3-3-1-6-17, p 10). KAHOS § 2 lg 2 järgi seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. KAHOS seletuskirja järgi ei ole sundvalduse puhul KAHOS jõustumise järel enam tegemist kinnistusraamatusse kantava piiratud asjaõigusega, vaid haldusaktiga seatava avalik-õigusliku (seadusjärgse) kitsendusega, mis kehtib kinnisasja igakordse omaniku suhtes kinnistusraamatusse 10(11)
3-20-1280 kandmata (AÕS § 141 lg 1). Seadusandja eesmärk on olnud menetlust lihtsustada. Ka AÕS § 140 muutmise seletuskirjas on rõhutatud, et haldusaktiga seatav kitsendus on olemuselt avalik-õiguslik ja seadusjärgne, kuid nõuab kitsenduse tekkimiseks lisaks seadusest tulenevale alusele ka asjakohase halduse üksikakti andmist. AÕS § 141 lg-te 1 ja 2 kohaselt kehtib avalik-õiguslik ja seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. Kinnistusraamatu kande mõtteks on avalikkuse teavitamine. Kuna sundvalduse seadmise haldusakt on avalik, on sellega täidetud ka avalikkuse teavitamise funktsioon.
15.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Ringkonnakohus mõistis haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja 2875 eurot (2800 eurot õigusabikulud (koos käibemaksuga) ja 75 eurot riigilõiv). Kassatsiooniastmes taotleb vastustaja, et talle hüvitataks menetluskulud 3690 eurot, 756 eurot (õigusabi eest (koos käibemaksuga)) ja riigilõiv 50 eurot, kokku 4496 eurot. Kaebaja taotleb kassatsiooniastmes menetluskuludena 936 euro (koos käibemaksuga) hüvitamist. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Sellest lähtudes on menetluskuludest põhjendatud 30%. Ringkonnakohtus välja mõistetud hüvitatavate menetluskulude ulatus on kolleegiumi hinnangul kindlaks tehtud õigesti. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni, tuleb haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 862 eurot ja 50 senti. Kuna menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes (vt halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47), ning ringkonnakohus pidas kaebaja põhjendatud esindajatasuks apellatsiooniastmes 800 eurot (koos käibemaksuga), leiab kolleegium, et kaebaja põhjendatud menetluskuludeks kassatsiooniastmes on 800 eurot. Vastustajalt tuleb välja mõista sellest 30% ehk 240 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1102 eurot ja 50 senti (862 eurot ja 50 senti + 240 eurot). Kuna vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest, ei tule vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (vt halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 48). Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista 30% kassatsiooniastmes tasutud riigilõivust ehk 15 eurot (HKMS § 108 lg 2). Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kolleegium tasaarvestab poolte menetluskulude nõuded. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1087 eurot ja 50 senti (1102 eurot ja 50 senti – 15 eurot). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.