Enn Neemela kaebus Viru-Nigula Vallavalitsuse 24.03.2016. a vastuse nr 5-7/90-1 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile lahendada Enn Neemela 26.02.2016. a taotlus uuesti
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – Enn Neemela, esindaja Siim Tammer Vastustaja – Viru-Nigula Vallavalitsus, esindaja Raido Tetto Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Liisa Olesk
Resolutsioon Edasikaebamise kord
Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23. jaanuar 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited
1.26.02.2016 esitas kaebaja Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotlused (tl 5-6) haldusmenetluse uuendamiseks ja maa tagastamiseks või alternatiivselt taotluse tagastada maa osa, mille sihtotstarvet planeeritakse muuta elamumaaks või alternatiivselt taotluse kahju hüvitamiseks seoses Letipea külas Letipea neeme kinnistuga (katastritunnis 90202:006:1270). Taotluse kohaselt sai kaebaja teada, et Viru-Nigula Vallavalitsus algatas 23.09.2015 korraldusega nr 154 Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu, mille eesmärgiks on riigikaitsemaa jagamine neljaks krundiks. Varasemalt on kaebajalt võõrandatud tagastamata jäänud 2,91 Ha maad Letipea neemel. Kaebajale esitas taotluse haldusmenetluse
uuendamiseks ja maa tagastamiseks, kuna riigi poolt võõrandatud maa planeeritakse muuta elamumaaks. Varasemalt ei ole kaebajale teadaolevalt seda maad riigikaitselisel eesmärgil kasutatud ja see on aastaid seisnud muutumatuses suuruses.
2.Viru-Nigula Vallavalitsus teatas 24.03.2016 kirjaga nr 5-7/90-1 (tl 7-8), et Siseministri 17.05.2001 käskkirja nr 212 alusel jäeti nimetatud maatükk riigi omandisse riigikaitselisel eesmärgil. 01.07.2004 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse ViruNigula Vallavalitsuse 02.06.2004 korralduse nr 102 p 1 tühistamiseks. Kaebus jäeti Tartu Ringkonnakohtu 07.10.2008 otsusega rahuldamata. Kohus jõudis seisukohale, et Viru-Nigula Vallavalitsusel oli seaduslik alus ja kohustus jätta kõnealune maatükk tagastamata, kuna see jäeti riigi omandisse ja kuna riik oli 11.09.2002 kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Viru-Nigula Vallavalitsuse 22.12.2015 korraldusega nr 208 määrati kaebajale õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamata jäänud maa eest kompensatsioon 798,21 eurot, milles Viru-Nigula Vallavalitsus lähtus Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määrusest nr 276 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“. Vallavalitsus juhtis kaebaja tähelepanu asjaolule, et kui õigustatud subjekt ei esita mõjuva põhjuseta kolme kuu jooksul pärast kompenseerimise korralduse valdkonna eest vastutavale ministrile avaldust kompensatsiooni väljamaksmiseks õigustatud subjektid näidatud pangakontole, siis kompenseerimise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise otsus tühistatakse. Olukorras, kus Viru-Nigula Vallvalitsus algatas 23.09.2015 korraldusega nr 154 Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu, esitas kaebaja Viru-Nigula Vallvalitsusele avalduse haldusmenetluse uuendamiseks. Vallvalitsusel puuduvad haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 44 kohaselt alused haldusmenetluse uuendamiseks. Samuti puudub Vallavalitsusel seaduslik alus kogu maa (2,91 Ha) ja üksnes muutmisele mineva sihtotstarbega maa tagastamiseks. Viru-Nigula Vallavalitsus ega Siseministeerium ei ole kahju tekitanud ja seega puudub alus maatükkide turuhinnaga müümisel saadava tuluga võrdses ulatuses kahju hüvitamiseks.
3.22.04.2016 esitas kaebaja Enn Neemela esindaja Siim Tammer Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4) Viru-Nigula valla ja Siseministeeriumi vastu. Kaebuse kohaselt on Viru-Nigula Vallavalitsuse vastuse näol tegemist haldusaktiga. Siseministeerium ei ole kaebajale vastanud. Kaebaja leiab, et kaebajal ei ole ilma haldusorganite täiendavate vastusteta saada selgust sellest, kelle kohustus on varasemat haldusmenetlust uuendada – kas ViruNigula Vallavalitsusel või Siseministeeriumil. Seda põhjusel, et erinevates etappides on erinevad haldusorganid rakendanud oma võimu kaebaja ja tema varasema omandi (maa) osas ning on selgunud, et Viru-Nigula Vallavalitsus soovib varasemalt kaebajalt võetud kinnistu või selle osa sisult eramaaks vormistada ja võõrandada. Nimetatu tõttu esitas kaebaja ka haldusmenetluse uuendamise taotlused mõlemale vastustajale, eeldades, et asutustest õige haldusorgan alustab kohast menetlust. Siseministeerium ei ole kaebajale vastanud ja Viru-Nigula Vallavalitsuse vastus on sisult ilma igasuguste õiguslike ja asjakohaste põhjendusteta, mistõttu on kohane teha ettekirjutus nii ViruNigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile asja uueks otsustamiseks. HMS § 44 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud või asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Kaebaja hinnangul eksisteerivad käesoleval juhul HMS § 44 lg 1 p 1 ja 2 asjaolud, mida ta on ka oma taotluses motiveerinud. Nimelt on kaebajale teadaolevalt muutunud asjaolud, mille
tõttu varasemalt otsustati võtta kaebajalt maa Letipea neeme kinnistu koosseisus – varasema Viru-Nigula Vallavalitsuse 14.05.2004 teate nr 17-3.2/04/472 kohaselt ei tagastatud kaebajale Uluneeme kinnistut A-93 täies ulatuses, kuna Siseminister oli vastava kinnistu oma 17.05.2001 käskkirjaga nr 201 jätnud riigi omandisse kui riigikaitseline maa. Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotluse esitamisele eelnevalt on kaebaja saanud teada, et vähemalt osa varem riigikaitselise maa asjaolu tõttu tagastamata jäetud maa sihtotstarvet muudetakse elamumaaks, mida planeeritakse hakata müüma tulu teenimise eesmärgil. Tegu on asjaoluga, mis on kaebaja hinnangul selgeks põhjuseks, et uuendada varasemat haldusmenetlust, millega otsustati mitte tagastada kaebaja maa. Siinjuures on asjakohane veel ka see, et kaebaja ei ole võtnud kompensatsiooni tagastamata jäänud maa eest ega hetkel tea täpselt sedagi, kui suures osas temalt varasemalt riigikaitselisel eesmärgil võetud maa sihtotstarvet muudetakse eramaaks ja planeeritakse võõrandada. Lisaks asjaolule, et vastustajad ei ole alustanud haldusmenetlust nagu HMS § 44 lg 1 p-d 1 ja 2 ette näevad, on vastustajad jätnud sisult ka kaalumata asjaolud, mille tõttu otsustavad mitte uuendad varasemat haldusmenetlust. Ühtegi sisulist põhjendust asjaoludest ei nähtu peale selle, et Viru-Nigula Vallavalitsus kinnitab, et tõesti otsustab kaebajalt varasemalt riigikaitselisel eesmärgil võetud maatüki elumaaks muuta ja võõrandada. Kaebajale jääb esitatud vastuse sisus arusaamatuks ja sellel puuduvad kaalutlused esitatud uuendustaotluse asjaolude kohta. Seega on vastus vastuolus HMS-ga, sellest ei nähtu ei kaalutlused (HMS § 4) ega ole rakendatud uurimispõhimõtet oluliste asjaolude väljaselgitamiseks (HMS § 6). Siseministeerium ole üldse reageerinud kaebaja taotlusele. Selline käitumine on selgelt seaduse vastane. Riigiorgan ei saa jätta vastamata ning otsustamata, kas haldusmenetlust alustada või mitte, kuna HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt on haldusmenetlus alanud kaebaja taotlusest ning peab lõppema mõnel HMS § 43 viisidest. Asjakohane on osundada ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 5 lg-le 1, mille kohaselt on vastamise kohustus adressaadil ning sama seaduse § 6 kohaselt vastatakse märgukirjale või selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral tuleb isikut teavitada ja saab vastamist pikendada kahe kuuni. Sellist teadet ei ole kaebajale esitatud ja 30 päeva vastamiseks on ammu möödas. Vastuses ei arvestata HMS § 40 regulatsiooniga ega ole antud kaebajale võimalust esitada planeeritava haldusakti kohta oma arvamust või vastuväiteid. Kaebaja haldusmenetluses ärakuulamata jätmine on asjaolu, mis iseenesest toob kaasa Viru-Nigula Vallavalitsuse vastuse õigusvastasuse ja kohustuse haldusorganil asjaolud uuesti kaaluda ning esitada kaebajale ärakuulamiseks enne otsuse tegemist. Kaebaja soovib vastavates protsessides osaleda ja saada selgust, miks ikkagi ei uuendata haldusmenetlust, kui varasemad asjaolud, mille tõttu tema maa riigi omandisse jäeti, on ära langenud ja miks peab tulu sellest minema Viru-Nigula Vallavalitusele.
4.Tartu Halduskohtu 25.04.2016 määrusega nr 3-16-781 võeti haldusasi menetlusse.
5.Siseministeeriumi esindaja Liisa Olesk teatas 06.05.2016 vastuses nr 2-10/430-2 (tl 21-23) halduskohtule, et kaebus on põhjendamatu ja selles esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Siseministeerium möönab, et ei vastanud kaebaja taotlusele eraldi kirjaga, kuid leiab, et nimetatud taotluse lahendamine ei kuulu ministeeriumi pädevusse. Kuivõrd taotlus oli esitatud ka Viru-Nigula Vallavalitsusele, koostas Viru-Nigula Vallavalitsus koostöös Siseministeeriumiga ühise vastuse. Siseministeerium on seisukohal, et
vastavalt HMS § 43 lõike 1 punktile 1, mille kohaselt haldusmenetlus lõppeb haldusakti teatavakstegemisega, on nimetatud maa osas maareform lõpetatud. Tartu Ringkonnakohtu 07.10.2008 otsuses haldusasjas 3-04-317, milles kaebaja taotles maa riigi omandisse jätmise õigusvastaseks tunnistamist, jõudis kohus seisukohale, et nimetaud haldusmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt, kuivõrd maatükk jäeti riigi omandisse, siis oli Viru-Nigula Vallavalitsusel seaduslik alus ja kohustus jätta kõnealune maatükk tagastamata. Riik on kantud 11.09.2002 omanikuna kinnistusraamatusse. Siseministeerium selgitab, et tema valitsemisele kuuluva LääneVirumaal Viru-Nigula vallas Letipea külas Letipea neeme kinnistu (katastritunnus 90202:006:1270) osas on koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga alustatud kinnistu jagamistoiminguid, mille vajadus on tingitud Politsei- ja Piirivalveameti põhitegevuse ümberkorraldamisest. Viru-Nigula valla üldplaneeringu kohaselt on Letipea neeme kinnistu jagamiseks vajalik koostada detailplaneering, mille osas on Siseministeerium esitanud vallale omapoolsed ettepanekud. Kuivõrd riigi kinnisvarastrateegia rakendamisega seonduvalt võttis Vabariigi Valitsus 18.02.2010 valitsuskabineti nõupidamisel vastu otsuse, millega anti põhimõtteline nõusolek Rahandusministeeriumi ettepanekule määrata riigile kinnisvarateenuste osutajaks Riigi Kinnisvara Aktsiaselts ning seati riigivara valitsejatele ülesandeks anda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile üle nende valitsemisel olevad kinnisasjad, siis antakse Letipea neeme kinnistu jagamisel riigile mittevajalikuks muutuv osa üle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Siseministeeriumi hinnangul ei esine käesoleval juhul kaebaja poolt viidatud HMS § 44 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamise aluseid. Siseministeerium juhib tähelepanu, et HMS § 44 lõike 1 punktis 1 nimetatud haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud kuivõrd detailplaneeringu algatamise ja kruntideks jagamise tulemusena jääb üks krunt siiski riigikaitsemaaks ning on riigile teenistuslikult vajalik kui radarijaama alune maa. HMS § 44 lõike 1 punkti 2 kohaselt uuendatakse haldusmenetlus kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Siseministeeriumi hinnangul taotleb kaebaja haldusmenetluse uuendamist uute asjaolude pinnalt. Siseministeerium on seisukohal, et haldusmenetluse uuendamist ei saa tingida asjaolud, mis ei esinenud haldusmenetluse läbiviimise ajal. Seetõttu ei saa oluliselt hiljem tekkinud asjaolud mõjutada õiguspäraselt läbiviidud ja lõpetatud haldusmenetlust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Siseministeerium on seisukohal, et kuivõrd eelpool kirjeldatust tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine ning maa tagastamata jätmine olnud õiguspärane, siis puudub kaebajal kahju hüvitamise nõude alus. Kahjunõude esitamise eelduseks on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lõige 3 sätestab, et riigi omandisse jäetud maa võõrandamine toimub riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Siseministeerium on seisukohal, et nimetatud sättest tulenevalt on riigile jäetud vajadusel võimalus riigi omandisse jäetud maa võõrandamiseks. Ühtlasi ei kohusta MaaRS riiki varasemalt riigi omandisse jäetud maa tagastamiseks õigustatud subjektile ega reguleeri ka muul viisil (sh piira) riigi omandisse jäetud ja õigustatud subjektile tagastamata jäetud maaga toimingute tegemist. Seejuures on Siseministeerium seisukohal, et kuivõrd maa riigi omandisse jätmine oli õiguspärane ning nimetatud otsuse tegemisest on möödunud peaaegu 15 aastat, ei saa kaebajal olla ka õiguspärast ootust maa tagastamise osas. Seetõttu nähtub ka eelpool toodust, et
kaebaja Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotluses esitatud alternatiivne nõue kahju hüvitamiseks on perspektiivitu, sest isikul ei ole kahju tekkinud ning puudub õiguslik alus sellesisulise taotluse rahuldamiseks.
6.Viru-Nigula Vallavalitsuse esindaja Guido Reimer teatas 09.05.2016 vastuses nr 148/217-1 (tl 25-26) kohtule, et ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Viru-Nigula Vallavalitsus on oma 24.03.2016. vastuses nr 5-7/90-1 keeldunud menetluse uuendamisest. Siseministri 17.05.2001 käskkirjaga nr 212 jäeti Letipea neeme maaüksuse, pindalaga 11,70 ha, riigi omandisse kui riigikaitseline maa. Tartu Ringkonnakohus on oma 07.10.2008 otsuses leidnud, et Viru-Nigula Vallavalitsuse tegevus maareformi läbiviimisel oli seaduslik ning vallal oli õigus ning kohustus maa riigi omandisse jätta. Õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamata jäänud maa eest on Enn Neemelale määratud kompensatsioon Viru-Nigula Vallavalitsuse 22.12.2015 korraldusega nr 208. Nimetatud korralduse on Enn Neemela kätte saanud 12.01.2016. Tõene on kaebaja väide, et ta ei ole maa eest kompensatsiooni kättesaamiseks mingeid samme astunud ning Viru-Nigula Vallavalitsusele teadaolevalt on ta jätnud täitmata Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 a määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra“ punktis 37 ja punkti 33 lõikes 9 sätestatud kohustused. Selle tulemusena on Enn Neemela kaotanud käesolevaks ajaks ka võimaluse kompensatisooni saada. Politsei- ja Piirivalveamet taotles detailplaneeringu koostamise algatamist Letipea neeme kinnistule ning Viru-Nigula Vallavalitsus on oma 23.09.2015 korraldusega nr 154 detailplaneeringu koostamise ka algatanud, sest puudusid planeerimisseaduse §-s 128 toodud alused detailplaneeringu algatamata jätmiseks. Asjaolu, et kinnistu osas on algatatud detailplaneeringu koostamine ei tähenda, et see maa enam riigile vajalik ei ole. Selle otsustamiseks vallal pädevus puudub. Menetlus maa tagastamise osas lõppes haldusakti kättesaamisega (HMS § 43 lg 1 p 1). Viru-Nigula Vallavalitsus on seisukohal, et HMS § 44 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamise alused käesoleval juhul puuduvad. Eeltoodud paragrahvi kohaselt saab menetlust uuendada, kui ilmnevad olulised tõendid, mis menetluse ajal ei olnud teada. Vallavalitsus on seisukohal, et menetluse uuendamiseks peaksid ilmnema menetluse ajal olemas olnud kuid menetlejale teadmata olnud tõendid. Käesoleval juhul aga soovib kaebaja menetlust uuendada täiesti uutele ja 14 aastat hiljem tekkinud asjaoludele tuginedes. Viru-Nigula Vallavalitsus möönab, et vastus Enn Neemela taotlusele ei olnud varustatud seaduse paragrahvide ümberkirjutustega vaid selles oli püütud kodanikule arusaadavalt vallavalitsuse seisukohti selgitada.
7.Tartu Halduskohtu 13.05.2016 määrusega (tl 27-29) jäeti kaebus läbi vaatamata. Halduskohus märkis, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. HKMS § 151 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. Kaebusest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja lõppeesmärgiks sisuliselt saavutada vaidlusaluse maaüksuse, endise Uluneeme A-93 talu lahustüki (katastriüksus 90202:006:1270) tagastamine, kuid see on juba 11.09.2002 kantud kinnistusse riigikaitsemaana. Isegi kui kaebaja keeldub Uluneeme A-93 talu lahustüki eest määratud kompensatsiooni summas vastuvõtmisest või vaidlustab valla vastuskirja 24.03.2016 (millest on ka siseministeerium teadlik) kui menetlustoimingut, millega keelduti haldusmenetluse uuendamisest, ei ole vaidlusaluse maa tagastamine ja maaüksuse omanikuks saamine
objektiivselt enam võimalik, kuna maa on ammu kinnistatud riigi nimele. Halduskohus lisas, et uue 01.07.2015 jõustunud planeerimisseaduse järgi on igal isikul õigus detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi (§ 141).
8.30.05.2016 saabus kohtule Enn Neemela esindaja Siim Tammeri määruskaebus Tartu Halduskohtu 15.05.2016 määruse peale (tl 34-36). Kaebaja esindaja leidis, et kohus on kaebust valesti tõlgendanud sest kaebuse eesmärk ei ole maa tagastamine vaid vastustajate poolne kohane haldusmenetlus ja nende pinnalt seaduslik vastus. Kaebuse esemeks ei ole maa tagastamise nõudmine.
9.Tartu Halduskohtu 30.05.2016 määrusega (tl 38) võeti Enn Neemela esindaja Siim Tammeri määruskaebus menetlusse. Kohus kohustas Viru-Nigula valda ja Siseministeeriumit esitama kohtule vastuse määruskaebusele.
10.Viru-Nigula Vallavalitsuse esindaja Raido Tetto teatas 06.06.2016 vastuses nr 148/284 (tl 42-43), et ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning palub jätta määruskaebus rahuldamata. Viru-Nigula Vallavalitsus oli seisukohal, et Tartu Halduskohtu 13.05.2016 määrus nr 3-16-781 on seaduslik ning kohus ei ole kaebuse piirest väljunud. 25.02.2016 esitatud taotluses Viru-Nigula Vallavalitsusele soovib Enn Neemela menetluse uuendamist. Selge on see, et kaebust ei oleks kohtule esitatud, kui Viru-Nigula Vallavalitsus, olenemata haldusaktil esineda võivatest mõnedest vormistuslikest puudustest, oleks pidanud võimalikuks menetlus uuendada. Menetluse uuendamise taotluse eesmärk, nagu Tartu Halduskohus on õigesti märkinud, oli Uluneeme A-93 talumaade tagastamine. Kuna nimetatud maa tagastamine ei ole objektiivselt enam võimalik, siis on kohus kaebust läbi vaatamata jättes talitanud seaduslikult. Viru-Nigula Vallavalitsus on Enn Neemelale selgitanud, et ei näe võimalust menetluse uuendamiseks ning on seda ka põhjendanud. Letipea neeme kinnistu, mille koosseisu kuuluvad ka endise Uluneeme A-93 talumaad, omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik ning vallal puuduvad võimalused ja õigused riigile ette kirjutada, mida ta oma omandiga teha võib. Seda, et Viru-Nigula Vallavalitsuse tegevus maareformi läbiviimisel Uluneeme A-93 maa osas on õiguspärane, on tuvastanud ka Tartu Ringkonnakohus oma 07.10.2008. otsuses haldusasjas nr 3-04-317. Vallavalitsus märkis kaebajale teadmiseks, et Viru-Nigula Vallavalitsus on Piirivalve Ametile 14.03.2000 teatanud, et Uluneeme A93 õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning on palunud taotlus üle vaadata, kas maa riigi omandisse jätmine nii suures ulatuses on vajalik. Põhja Piirivalvepiirkond oma taotlust ei muutnud. Kohalikul omavalitsusel puudub pädevus otsustamiseks, kas ja kui suures ulatuses on riigikaitselistel eesmärkidel maa vajalik. Kui kaebaja soovib riigi omandis olevat maad omandada või leiab, et on õigustatud selle maa võimalikust müügist tulu saamiseks, tuleks pöörduda maa omaniku poole. Viru-Nigula Vallavalitsus ei saa võimalikelt riigi omandis oleva maaga tehtavatelt tehingutelt mingisugust tulu (vastupidiselt kaebaja väitele 21.04.2016 esitatud kaebuses), kuivõrd see jääb maa omanikule, mitte kohalikule omavalitsusele.
11.Siseministeeriumi esindaja Liisa Olesk teatas 13.06.2016 vastuses nr 2-10/430-7 (tl 45-47), et Siseministeerium on seisukohal, et kohtumenetlus peab olema eesmärgipärane ja sellega taotletav eesmärk saavutatav.
Kaebaja taotles oma 22.04.2016 Tartu Halduskohtule esitatud kaebusega Viru-Nigula Vallavalitsuse 24.03.2016 vastuse nr 5-7/90-1 tühistamist ja ettekirjutuse tegemist Viru-Nigula Vallavalitsusele ning Siseministeeriumile lahendada Enn Neemela 26.02.2016 taotlus uuesti. Siseministeerium on oma 06.05.2016 vastuses kaebusele selgitanud, et ei vastanud kaebaja 26.02.2016 taotlusele eraldi kirjaga. Siseministeerium selgitas, et nimetatud taotluse lahendamine ei kuulu ministeeriumi pädevusse. Tulenevalt HMS § 15 lõikest 4 oli Siseministeeriumi kohustus selgitada taotluse esitajale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub. Kuna kaebaja oli taotluse esitanud ka Viru-Nigula Vallavalitsusele kui taotluse lahendamiseks pädevale haldusorganile, siis koostas Viru-Nigula Vallavalitsus kaebajale koostöös Siseministeeriumiga 24.03.2016 ühise vastuse. Vastuses on kaebajale ka selgitatud, et see on kooskõlastatud Siseministeeriumiga. Siseministeerium jääb oma 06.05.2016 välja toodud selgituste juurde, et kaebaja õiguseid ei ole kahjustatud, kuivõrd kaebaja taotlusele vastas haldusorgan, kes oli pädev nimetatud küsimuses seisukoha andmiseks. Seetõttu on Siseministeeriumi hinnangul perspektiivitu kaebaja nõue Siseministeeriumi kohustamiseks lahendada kaebaja taotlus uuesti. Siseministeeriumi, kui kaebaja taotluses välja toodud ettepanekute lahendamiseks mittepädeva asutuse kohustamine kaebaja taotlusele vastama, ei ole eesmärgipärane, kuna sellega taotletava eesmärgi saavutamine, milleks on haldusmenetluse uuendamine maa tagastamiseks või kahju hüvitamiseks, ei ole saavutatav. Kohus on selgitanud, et kaebusest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja lõppeesmärgiks sisuliselt saavutada vaidlusaluse maaüksuse endise Uluneeme A-93 talu lahustüki tagastamine, mis on juba 11.09.2002 kantud kinnistusse riigikaitsemaana. Kohus on välja toonud, et isegi kui kaebaja keeldub Uluneeme A-93 talu lahustüki eest määratud kompensatsiooni summas vastuvõtmisest või vaidlustab valla vastuskirja 24.03.2016 kui menetlustoimingut, millega keelduti haldusmenetluse uuendamisest, ei ole vaidlusaluse maa tagastamine ja maaüksuse omanikuks saamine objektiivselt enam võimalik, kuna maa on ammu kinnistatud riigi nimele. Eelpool toodust tulenevalt oli Siseministeeriumi hinnangul kohus lahendanud kaebaja kaebuse tema eesmärgist lähtuvalt. Seetõttu oli Siseministeerium seisukohal, et Tartu Halduskohus ei ole oma 13.05.2016 määrusega nr 3-16-781, millega jättis kaebaja 22.04.2016 kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lõike 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata, kaebuse piiridest väljunud. Siseministeerium selgitas, et tema valitsemisele kuuluva Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Letipea külas Letipea neeme kinnistu (katastritunnus 90202:006:1270) osas on alustatud kinnistu jagamistoiminguid, kuna see vajadus on tingitud Politsei- ja Piirivalveameti põhitegevuse ümberkorraldamisest. Letipea neeme kinnistu jagamisel riigile mittevajalikuks muutuv osa antakse hiljem üle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Siseministeerium jääb oma 06.05.2016 vastuses kirjeldatud seisukoha juurde, aga peab vajalikuks täiendavalt välja tuua, et õiguspäraselt läbiviidud maareformi järgselt riigi omandisse jäetud kinnistu jagamistoimingute tegemine pärast haldusmenetluse lõppemisest olulise aja möödumist ja jagamistoimingute tulemusel kinnistu osa riigile mittevajalikuks muutumine ei ole alus haldusmenetluse seaduse § 44 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamiseks. Siseministeeriumi oli jätkuvalt seisukohal, et kaebaja taotleb haldusmenetluse uuendamist uute asjaolude pinnalt. Haldusmenetluse uuendamist ei saa tingida asjaolud, mis ei esinenud haldusmenetluse läbiviimise ajal.
12.Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2016 määrusega (tl 49-50) tühistati Tartu Halduskohtu 13.05.2016 määrus ja haldusasi saadeti tagasi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja esitas 26.02.2016 Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile haldusmenetluse uuendamise taotluse, millele Viru-Nigula Vallavalitsus vastas 24.03.2016, kooskõlastatult Siseministeeriumiga, eitavalt. Kaebaja vaidlustas Viru-Nigula Vallavalitsuse 24.03.2016 vastuse halduskohtus. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja eesmärgiks kohtusse pöördumisel on tuvastada ViruNigula Vallavalitsuse 24.03.2016 vastuskirja õigusvastasus ja kohustada Viru-Nigula Vallavalitsust ja Siseministeeriumit tema 26.02.2016 taotlust uuesti lahendama. Seega on õige kaebaja määruskaebuses toodud väide, et halduskohus väljus kaebuse piiridest ning asus asja sisuliselt lahendama. Asjaolu, kas Viru-Nigula Vallavalitsuse 24.03.2016 vastuskiri on õiguspärane või esineb aluseid haldusmenetluse uuendamiseks, saab halduskohus tuvastada asja sisulise lahendamise käigus. Riigikohtus halduskolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (11.10.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist piisavalt keerulise ja paljudega asjaoludega seotud haldusasjaga, mistõttu ei saa käesolevas menetluse staadiumis kindlalt öelda, et kaebaja esitatud kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Kuna käesoleval juhul on tegemist kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, siis peab kohus asja sisulise arutamise käigus andma hinnangu sellele, kas kaalutluse teostamisel on järgitud kõiki nõudeid.
13.Tartu Halduskohtu 23.09.2016 määrusega (tl 55-56) võeti kaebus menetlusse. Vastustajateks määrati Viru-Nigula Vallavalitsus ja Siseministeerium, keda kohustati esitama kohtule seisukohad kaebuse kohta hiljemalt 17.10.2016.
14.Viru-Nigula Vallavalitsus esindaja vallavanem Raido Tetto esitas 17.10.2016 vastusega nr 14-8/449 (tl 58-59) oma seisukoha. Viru-Nigula Vallavalitsus teatas, et jääb oma 09.05.2016 esitatud vastuses toodud seisukohtade juurde, ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Vallavalitsus peab veelkord vajalikuks rõhutada, et HMS § 44 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamise alused käesoleval juhul puuduvad. Nimetatud paragrahvi lõike 1 punkti 1 kohaselt saab menetlust uuendada, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Käesoleval juhul ei ole haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud ära langenud. Vallavalitsuse tegevus maareformi läbiviimisel oli õiguspärane, mille on tuvastanud Tartu Ringkonnakohus oma 07.10.2008 otsusega. Eesti Vabariik on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud 11.09.2002. HMS § 44 lõike 1 punkti 2 kohaselt võib menetluse uuendada, kui ilmnevad olulised tõendid, mis menetluse ajal ei olnud teada. Vallavalitsus on seisukohal, et menetluse uuendamiseks peaksid ilmnema menetluse ajal olemas olnud, kuid menetlejale teadmata olnud tõendid. Kaebaja soovib menetlust uuendada tuginedes täiesti uutele ja 14 aastat hiljem tekkinud asjaoludele. Detailplaneeringu koostamise algatamine ei anna ViruNigula Vallavalitsusele alust arvata, et riigil ei ole enam kõnealust maatükki enam vaja ega anna põhjust menetluse uuendamiseks. Arvestades eeltoodut leiab Vallavalitsus, et menetluse uuendamise nõue ei ole põhjendatud. Viru-Nigula Vallavalitsus leiab, et riigi huvi Enn Neemelale tagastamata jäetud maatüki osas oskab selgitada kõige paremini Siseministeerium. Vallavalitsus on 14.03.2000 kirjaga nr 47.6/122 teatanud toonasele Piirivalve Ametile, et Uluneeme A-93 talumaal on olemas
õigustatud subjekt, kes soovib maa tagastamist ning palunud maa riigi omandisse jätmise taotlus üle vaadata. Siiski on siseministri 17.05.2001.a käskkirjaga nr 212 „Maa riigi omandisse jätmine“ jäetud Letipea neem riigi omandisse. Viru-Nigula Vallavalitsus on Siseministeeriumiga samal seisukohal, et isikul ei ole alust nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kuivõrd kahju peab olema tekkinud võimukandja süülise tegevuse tulemusel. Maa riigi omandisse jätmine ning maa tagastamata jätmine on olnud õiguspärane. Vastavalt HMS § 58 ei muuda haldusakti vorminõuete rikkumine haldusakti kehtetuks. Tulenevalt eelöeldust on Vallavalitsus endiselt seisukohal, et õiguspäraselt läbi viidud menetluse uuendamiseks oluliselt hiljem tekkinud asjaoludele viidates puudub alus. Kui Enn Neemela leiab jätkuvalt, et tal on õigus osale Letipea neeme kinnistust, soovitab Viru-Nigula Vallavalitsus pöörduda Politsei-ja Piirivalveameti poole ettepanekuga ühe loodava krundi temale võõrandamiseks.
15.Siseministeeriumi esindaja Liisa Olesk esitas 17.10.2016 vastusega (tl 61-63) nr 210/430-10 oma seisukoha. Siseministeerium selgitas, et jääb oma 06.05.2016 kaebuse vastuses ja 13.06.2016 määruskaebuse vastuses esitatud seisukohtade juurde, et kaebuses toodud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Enn Neemela taotleb kaebuses Siseministeeriumi kohustamist tema 26.02.2016 taotluse uuesti lahendamiseks põhjusel, et Siseministeerium on jätnud tema taotlusele vastamata. Kaebaja taotles oma 26.02.2016 Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile suunatud kirjaga haldusmenetluse uuendamist ja maa tagastamist, alternatiivse taotlusena osalist maa tagastamist, mille sihtotstarve planeeritakse muuta elamumaaks ning viimase alternatiivse taotlusena kahju hüvitamist. Siseministeerium selgitab, et nimetatud taotluse lahendamine ei kuulu ministeeriumi pädevusse, kuivõrd MaaRS § 15 lõike 1 kohaselt otsustab maa tagastamise ja kompenseerimise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Viru-Nigula Vallavalitsus kui taotluse lahendamiseks pädev haldusorgan vastas kaebajale 24.03.2016 kirjaga, mis oli kooskõlastatud Siseministeeriumiga. Siseministeerium möönab veelkord, et tulenevalt HMS § 15 lõikest 4 oli Siseministeeriumil küll täiendavalt omalt poolt kohustus selgitada taotluse esitajale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, kuid kaebaja õiguseid ei ole nimetatud selgitamise kohustuse täitmata jätmisega kahjustatud, kuivõrd kaebaja taotlusele vastas haldusorgan, kes oli pädev nimetatud küsimuses seisukoha andmiseks. Eelpool toodust tulenevalt on Siseministeerium seisukohal, et Siseministeeriumile kui taotluse lahendamiseks mittepädevale asutusele ettekirjutuse tegemine kaebaja taotluse uuesti lahendamiseks, milleks on haldusmenetluse uuendamine maa tagastamiseks või kahju hüvitamiseks, ei saavuta kaebaja taotletavat eesmärki. Täiendavalt juhtis Siseministeerium tähelepanu, et HMS § 44 lõike 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Viru-Nigula Vallavalitsus algatas Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu koostamise 23.09.2015 korraldusega nr 154. Vastavalt nimetatud korralduse punktile 4 kohustus Viru-Nigula Vallavalitsus avaldama detailplaneeringu algatamise teade ajalehes „Virumaa Teataja“ ühe kuu jooksul alates vallavalitsuse korralduse tegemisest. Vastavalt korralduse punktile 5 jõustus korraldus selle teatavakstegemisest. Kaebaja esitas Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotluse haldusmenetluse uuendamiseks ja maa tagastamiseks või osaliseks tagastamiseks või kahju hüvitamiseks 26.02.2016. Võttes arvesse eelpool toodud korralduse jõustumise aega, samuti detailplaneeringu teate avaldamise
hilisemat tähtaega ning HMS § 44 lõiget 3, ei ole Siseministeeriumi hinnangul kaebaja esitanud taotlust haldusmenetluse uuendamiseks tähtaegselt. Viru-Nigula Vallavalitsus algatas detailplaneeringu oma 23.09.2015 korraldusega, aga kaebaja esitas nimetatud asjaolust tulenevalt taotluse haldusmenetluse uuendamiseks viis kuud hiljem, alles 26.02.2016. Kaebaja on oma kaebuses välja toonud põhjenduse, et riigikaitse maa eraldi kinnistuks jagamine ja planeeritav osaline sihtotstarbe muutmine elamumaaks ning riigile mittevajaliku osa võõrandamine on asjaolu, mis tingib haldusmenetluse uuendamise. Siseministeerium juhib tähelepanu, et riigivaraseaduse (RVS) §-is 8 on sätestatud riigivara valitsemise põhimõtted, mille lõike 1 kohaselt on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Sama paragrahvi lõike 4 järgi peab riigivara valitseja, tehes riigivaraga mistahes toiminguid või tehinguid, juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest saada. Kuivõrd Politsei- ja Piirivalveameti põhitegevuse ümberkorraldamisest tingitud Letipea neeme kinnistu jagamistoimingute tulemusena muutub osa kinnistust riigile mittevajalikuks, on riigil nimetatud kinnistute osas riigivaraseadusest tulenevalt kohustus lähtuda eesmärgipärasest, otstarbekast, säästlikust ja heaperemehelikust riigivara valitsemise põhimõttest ning juhinduda põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju. Siseministeeriumi hinnangul ei ole põhjendatud jagamistoimingute tulemusel riigile mittevajalikuks osutuvate kinnistu osade riigile jätmine, kuivõrd see ei ole kooskõlas riigivaraseaduses sätestatud riigivara valitsemise põhimõtetega. Siseministeerium toob veelkord välja, et MaaRS § 31 lõige 3 sätestab, et riigi omandisse jäetud maa võõrandamine toimub riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Siseministeerium on seisukohal, et nimetatud sättest tulenevalt on riigile jäetud vajadusel võimalus riigi omandisse jäetud maa võõrandamiseks. Ühtlasi ei kohusta maareformi seadus riiki varasemalt riigi omandisse jäetud maa tagastamiseks õigustatud subjektile ega reguleeri ka muul viisil (sh piira) riigi omandisse jäetud ja õigustatud subjektile tagastamata jäetud maaga toimingute tegemist.
16.13.11.2016 saabus Tartu Halduskohtule kaebaja esindaja Siim Tammeri täiendav seisukoht (tl 70-72). Kaebaja leiab, et kaebus kuulub selgelt rahuldamisele. Kaebus on esitatud põhjusel, et kohustada vastustajaid läbi viima kohane menetlus ja vastama kaebajale. Alles seejärel saab kaebaja otsustada oma järgmiste õiguslike sammude astumise. Seega on käesoleva vaidluse esemeks kohustada vastustajaid kaebajale vastama (viima läbi kohane haldusmenetlus), misjärel saab kaeba otsustada oma õiguste kaitsmise. Käesoleval juhul seisneb kaebaja etteheide selles, et Viru-Nigula Vallavalitsus on lahendanud kaebaja 25.02.2016 taotluse seadusevastaselt ja jätnud sisuliselt läbiviimata haldusmenetluse. Viru-Nigula Vallvalitsus ei ole täitnud oma haldusorgani kohustust. Nimetatu on leidnud tõendamist ka käesolevas kohtumenetluses, kus vastustajate vastused sisaldavad läbisegi erinevaid sisulisi põhjendusi kogu kaebaja taotlust puudutavas – need tuleb kaaluda ja esitada kohases haldusmenetluses. Lisaks ei nähtunud vaidlusalusest vastusest kaalutlusi (HMS § 4) ega ole rakendatud uurimispõhimõtet oluliste asjaolude väljaselgitamiseks (HMS § 6). Samuti on jäetud kaebaja menetlusse kaasamata ja meelevaldselt ärakuulamata (HMS § 40), mis iseenesest on kohtupraktika kohaselt asjaolu, mis toob automaatselt kaasa haldusakti õigusvastasuse. Siseministeerium on jätnud kaebajale üldse vastamata, mis on ilmselgelt seadusvastane. Haldusorganile ei ole kohane käitumine sellisel viisil, et taotlusele ei vastata ja haldusmenetlust läbi ei viida, aga kohtus vaidlemiseks ressurssi jätkub – selle asemel oleks juba saanud ja pidanud ammu kohase vastuse esitama.
Vastustajate vastustest nähtub üheselt, et vastustajad ei tea ka ise, kes on kohaseks haldusorganiks vastava uuendustaotluse kontekstis, suunates ka kohtu vastustes kaebajat üksteise manu. Tegu on riikliku haldussuutmatusega oludes, kus tegelikult on isikult võetud ära maa ja nüüd, kui maad vaja ei ole, ei osata midagi teha maa endise omanikuga. Lisaks sellele, et Viru-Nigula Vallavalitsuse seadusvastane vastus ja Siseministeeriumi vastamata jätmine toovad automaatselt kaasa kaebuse rahuldamise, näitavad ka vastustajate vastused üheselt, et tegu on selgusetu olukorraga ja tekivad tõsised kahtlused, et riigiorganid on omavolitsenud kaebajalt maad juba ammu ära võttes ja nüüd näidatakse teineteise peale. Kaebaja menetleb kindlasti kõik nimetatud kinnistut ja haldusorganite tegevusi puudutavad asjad tulevikus selgeks kas kohtuväliselt haldusorganitega koostöös või läbi mitmete ja erinevate kohtuvaidluste. Lisaks esitas kaebaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 1790 eurot (sh 1760 eurot esindaja poolt 16 töötundi ja 30 eurot riigilõiv). Kohtu põhjendused
17.Halduskohus, analüüsinud vaidlusalust otsustust ja asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Esmalt märgib kohus, et Viru-Nigula Vallavalitsuse 24.03.2016 kirja nr 5-7/90-1 tuleb käsitleda kui haldusakti, kuivõrd haldusorgan on keeldunud haldusmenetluse uuendamisest, mis on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega (vastavalt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-85-15 p 11).
19.Kaebaja eesmärk on suunatud uuendamise taotluse kohta tehtud otsuse tühistamisele ja haldusorgani kohustamisele selle taotluse uueks läbivaatamiseks.
20.Vastustaja Viru-Nigula Vallavalitsus leiab, et käesoleval juhul ei ole haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud ära langenud ning menetluse uuendamise nõue ei ole põhjendatud. Vastustaja Siseministeerium leiab, et ta ei ole pädev asutus sellist taotlust menetlema, kuid möönab, et ei vastanud kaebaja taotlusele eraldi kirjaga ning koostas seetõttu Viru-Nigula Vallavalitsusega koostöös ühise vastuse.
21.Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). See eeldab kaebaja õiguste rikkumist (ehk keeldumise õigusvastasus) ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks.
22.Seepärast peab kohus esmalt tuvastama, kas nimetatud haldusakt on õiguspärane.
23.HMS § 63 lg 1 sätestab, et tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakt on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastu käivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vastavaid rikkumisi kohus ei tuvastanud.
24.Samuti märgib kohus, et viidatud haldusakt on kooskõlas nii HMS § 55 lg 1 (haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav), § 56 lg 1 (kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud) ja § 56 lg 2 (haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus) sätetega.
25.Kuna kohus leidis eelnevalt, et Viru-Nigula Vallavalitsuse 24.03.2016 haldusakt on õiguspärane, jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue.
26.Kohus möönab, et Siseministeerium ei ole kaebajale eraldi vastanud. Sellegipoolest leiab kohus, et Viru-Nigula Vallavalitsuse vastusega, kus on märgitud, et seisukohad on kooskõlastatud Siseministeeriumiga, on hõlmatud vastuse esitamine ka Siseministeeriumi poolt.
27.Täiendavalt selgitab kohus kaebajale, et kaebaja on varasemalt kohtus vaidlustanud maa tagastamata jätmist, mis jõustus lõplikult Tartu Ringkonnakohtu 07.10.2008 otsusega nr 3-04-317. Nimetatud otsuses leidis kohus, et Viru-Nigula Vallavalitsusel oli seaduslik alus ja kohustus jätta kõnealune maatükk tagastamata, kuna see oli jäetud riigi omandisse. See aga tähendab, et kaebaja on juba varasemalt saanud kohtult hinnangu, et vallavalitsus on maareformi läbi viinud õiguspäraselt. Kuigi kaebajal oli võimalik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul riigi omandisse jätmise käskkiri vaidlustada, siis seda ta ei teinud. Seega on maa riigi omandisse jätmine samuti õiguspärane. Kaebajale on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise eest määratud kompensatsioon. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaebaja oleks kompensatsiooni määramise otsuse vaidlustanud.
28.Ja viimaks märgib kohus, et vastavalt Riigikohtu 21.02.2011 otsuse nr 3-1-1-80-10 p-l 10 saaks menetluse uuendamise nõudmise aluse anda vaid selline asjaolu, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Kohus leiab, et Viru-Nigula Vallavalitsus on õiguspäraselt märkinud, et aluseid haldusmenetluse uuendamiseks ei esine.
29.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 22.04.2016 tasunud riigilõivu kaebuse esitamise eest summas 15 eurot ja 29.05.2016 tasunud riigilõivu summas 15 eurot Tartu Halduskohtu 13.05.2016 määrusele määruskaebuse esitamise eest. Lisaks menetluskulude väljamõistmisele on kaebaja esindaja esitanud taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks summas 1760 eurot. Vastustajad esitasid kohtule taotlused jätta menetluskulud kaebaja kanda. Menetluskulude nimekirja ei ole lisatud. Seetõttu menetluskulusid tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustajate kasuks välja ei mõisteta. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.