Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
Ritva-Anneli Kurki ja Tuomas Henrikki Kurki avaldus kohustada notarit ametitoimingu tegemise taotlust uuesti läbi vaatama
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-6877
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ritva-Anneli Kurki ja Tuomas Henrikki Kurki määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldajad Ritva-Anneli Kurki ja Tuomas Henrikki Kurki Puudutatud isik Tallinna notar Jaan Hargi
Asja läbivaatamise kuupäev
14. märts 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-6877 ja Harju Maakohtu 5. oktoobri 2015. a määrus samas asjas. Tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ritva-Anneli Kurki (avaldaja I) ja Tuomas Henrikki Kurki (avaldaja II) esitasid 7. mail 2015 Harju Maakohtule avalduse, et Tallinna notarit Jaan Hargit kohustataks uuesti läbi vaatama ametitoimingu tegemise taotlus - algatada ja korraldada Markku Vilju Tapani Kurki (sündinud 15. jaanuaril 1946 ja surnud 3. veebruaril 2015) pärimismenetlus. Avalduse kohaselt oli Markku Viljo Tapani Kurki (pärandaja) Soome Vabariigi kodanik, kuid elas Eestis rohkem kui 15 aastat. Tema viimane elukoht oli Suur-Patarei 2 Tallinnas. Tema äritegevus oli seotud eranditult Eestiga. Pärandajale kuulus otseselt või kaudselt (OÜ Hillstead Capital kaudu) osalus erinevates Eesti äriühingutes. Ta ei olnud seotud äriühingutega väljaspool Eestit. Soome
rahvastikuregistri andmetel ei olnud ta Soome resident alates 10. detsembrist 2003. Pärandaja suri
3.veebruaril 2015, avaldajad on tema seadusjärgsed pärijad (abikaasa ja poeg). Avaldajad pöördusid
27.veebruaril 2015 Tallinna notari Jaan Hargi poole pärimismenetluse algatamiseks, kuna suurem osa pärandaja varast asub Eestis. Notar keeldus ametitoimingut tegemast.
2.Tallinna notar Jaan Hargi (puudutatud isik, notar) oli seisukohal, et jääb ametitoimingu tegemisest keeldumise õiendis toodud põhjenduste juurde. Kuna pärandajal puuduvad tema elukoha registreerimise andmed Eesti rahvastikuregistris, tema surmatunnistus on väljastatud Hispaania Kuningriigis ja selles on märgitud tema viimaseks elukohaks Alicante provints ning tema abikaasa elukoht oli ja on Soomes, ei olnud pärandaja viimane elukoht Eestis ja notaril puudub võimalus tuvastada pärimismenetluse algatamiseks vajalikke asjaolusid.
3.Harju Maakohus jättis 5. oktoobri 2015. a määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldajate kanda. Pärandaja suri 3. veebruaril 2015. Pärandajal oli osalus mitmes Eesti äriühingus või oli ta juhtorgani liige Eesti äriühingutes (tl 7-39). Pärandaja ei olnud Soome Vabariigi resident alates 10. detsembrist 2003. Pärimisseadus ei seosta pärimismenetluse algatamist mitte pärandaja vara asukohaga, vaid pärandaja elukohaga. Pärimisseaduse (PärS) § 165 lg 2 kohaselt viib pärimismenetluse läbi Eesti notar, kui pärandaja viimane elukoht oli Eestis. Kinnistusraamat näitab, millised kinnisasjad on isiku omandis, kuid ei näita isiku elukohta. Notar jättis põhjendatult pärandaja pärimismenetluse algatamata, kuna isiku viimane elukoht ei olnud Eestis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht on seega selline koht, millega isik on kõige rohkem seotud. See koht ei asu Eesti Vabariigis. Rahvastikuregistris ei ole pärandaja elukohta märgitud, endine aadress oli Aate tänav 18 Tallinnas. Eesti Vabariigi isikutunnistus ning elamisluba kaotasid kehtivuse 6. juulil 2010. Maksustatavat tulu sai pärandaja Maksu- ja Tolliameti registri andmetel Eestis viimati 2008. aasta juunis. Need asjaolud viitavad sellele, et pärandaja Eesti Vabariigis ei tegutsenud. Seda arvamust ei muuda ka asjaolu, et pärandajal oli Eestis kinnisasi või et ta oli seotud Eesti äriühingutega. Avaldajate esitatud äriregistri väljavõtetest nähtub, et pärandaja oli seotud 12 Eesti äriühinguga. Väljavõtete kohaselt oli pärandaja olnud vaid ühes neist äriühingutest osanikuks, kolmes juhatuse liikmeks ning üheksas nõukogu liikmeks. 3. veebruari 2015. a seisuga oli pärandajal kehtiv seos nelja äriühinguga, kuid nimetatud asjaolu ei kinnita, et isiku elukoht oli Eestis. Juhtorgani liikmeks või osanikuks olemine ei eelda elukohta ega vajadust viibida äriühingu asukohariigis. Sellele, et pärandaja Eestis ei elanud, viitab ka surmatunnistus - pärandaja suri Hispaanias ning surmatunnistusel on märgitud tema elukohaks Hispaania aadress. Seetõttu ei olnud täidetud eeldus, mis kohustanuks Eesti notarit tegema pärimismenetluse toiminguid, ja puudutatud isik keeldus põhjendatult pärimismenetlust algatamast.
4.Määruskaebuses palusid avaldajad tühistada maakohtu määruse ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Maakohus on ebaõigesti ja menetlusõiguse norme rikkudes tuvastanud, et pärandaja viimane elukoht ei asunud Eestis. Pärandajal oli kinnisvara vaid Eestis, mistõttu on võimalik ka kinnisvara asukohast lähtuvalt hinnata isiku elukohta. Füüsilised isikud omandavad kinnisvara eelkõige oma elukoha soetamiseks. Pärandajal puudus teistes riikides registreeritud elukoht. Tähtsust ei ole asjaolul, et pärandaja sai maksustatavat tulu viimati 2008. aastal. Pärandajal oli piisavalt raha, tal ei olnud vajadust võtta äriühingutest dividende. Soomes ei olnud pärandajal maksustatavat tulu oluliselt kauem (teadaolevalt viimati 2003. aastal) ning Hispaanias puudus igasugune tulule suunatud tegevus. Äriühingu juhtorgani liikmelt, eelkõige juhatuse liikmelt, eeldatakse, et ta viibib siiski suure osa ajast äriühingu asukohariigis, kus ta saab äriühingu tegevust juhtida, s.o praegusel juhul Eestis. Pärandaja ja tema abikaasa viibisid Hispaanias ajutiselt puhkusel. Surmatunnistusele märgiti ekslikult nende peatuspaik Hispaanias. Pärandaja oli kõige rohkem seotud Eestiga (TsÜS § 14 lg 1). Pärandaja peied toimusid Eestis. Notar vaidles määruskaebusele vastu. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. detsembri 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt avaldajate kanda. Asjas ei tule kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. a määrust (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, sest pärandaja suri enne 17. augustit 2015 (art 83). Maakohus on kõiki määruskaebuses esile toodud asjaolusid hinnanud ja ammendavalt põhjendanud, miks pärandaja viimane elukoht ei olnud Eestis. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis tuvastamata välisriigi, kus oli pärandaja viimane elukoht. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid võimalusele koguda täiendavaid tõendeid pärandaja viimase elukoha kohta. Määruskaebuses ei ole selliseid asjaolusid esile toodud. TsÜS § 14 lg 4 kohaselt, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. TsÜS § 14 lg-st 4 tulenevalt võis tõenäoliselt pärandaja viimane elukoht Eesti õiguse järgi olla Hispaanias. PärS § 165 lg 3 kohaselt, kui pärandaja viimane elukoht oli välisriigis, viib Eesti notar pärimismenetluse läbi üksnes Eestis asuva vara suhtes tingimusel, et välisriigis ei ole võimalik pärimismenetlust läbi viia või välisriigis läbiviidav menetlus ei hõlma Eestis asuvat vara või Eestis ei tunnustata välisriigis koostatud pärimistunnistust. Ei esine asjaolusid, mille kohaselt välisriigis ei oleks võimalik pärimismenetlust korraldada või välisriigis toimuv menetlus ei hõlmaks Eestis asuvat vara või Eestis ei tunnustataks välisriigis koostatud pärimistunnistust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Avaldajad paluvad määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu määruse ning teha uue määruse või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Rahvastikuregistri kannetel on vaid informatiivne tähendus. Pärandajal pole registreeritud elukohta üheski riigis, pärijad ei saagi seega kohtute loogika alusel üheski riigis pärimismenetlust algatada. Pärandaja kinnisvara (korteriomand) oli tema kodu, see ei olnud välja üüritud. Maakohus ei põhjendanud, miks ei saa kinnisvara asukoha järgi hinnata isiku viimast elukohta. Äriühingu juhtorgani liikmelt eeldatakse, et ta viibib suure osa ajast äriühingu asukohariigis, kus ta saab äriühingu tegevust juhtida. Pärandaja ja tema abikaasa viibisid Hispaanias puhkusel. Kohtud on jätnud alusetult kohaldamata TsÜS § 14 lg 2, mille kohaselt võib olla elukoht samal ajal mitmes kohas. Ringkonnakohus on leidnud, et tõenäoline elukoht oli Hispaanias TsÜS § 14 lg 4 järgi, see aga ei välista Eesti elukohta. Kohus pidanuks nõudma avaldajatelt täiendavaid tõendeid.
7.Notar leidis, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 ja § 695 järgi tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kassatsiooniastmes on vaidluse all eelkõige küsimus, kas kohtud pidanuksid andma avaldajatele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid ning kaaluma TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist. Kolleegium vastab sellele küsimusele jaatavalt ja selgitab oma seisukohti alljärgnevalt.
10.Avaldajad pöördusid pärast pärandaja surma notari poole PärS § 165 lg 2 alusel, mille kohaselt viib pärimismenetluse läbi Eesti notar, kui pärandaja viimane elukoht oli Eestis. Kuna notar keeldus pärimismenetlust algatamast, pöördusid avaldajad notariaadiseaduse (NotS) § 41 lg 5 alusel maakohtusse. NotS § 41 lg 5 kohaselt võib isik, kellele tehtavast ametitoimingust notar keeldus, nõuda ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. Ka TsMS § 475 lg 1 p 152 järgi lahendatakse notari ametitoimingu tegemise taotlus hagita menetluses.
11.Riigikohus on korduvalt selgitanud hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet. Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid praeguses asjas TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustust hagita asjades. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi seitsmenda lõike kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajadusel võib kohus nõuda avaldajalt tõendite esitamist või koguda neid omal algatusel. Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud sätetes väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised
asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. aprilli 2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Kolleegiumi hinnangul ei ole notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel tegemist sisulise vaidlusmenetlusega, mille seadusandja on määranud lahendamisele hagita menetluses üksnes otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt (vt eristamise kohta lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20).
12.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt puuduvad asjaolud, mis viitaksid võimalusele koguda täiendavaid tõendeid pärandaja viimase elukoha kohta. Avaldajad esitasid kohtule piisavalt andmeid, mis viitavad võimalusele koguda täiendavaid tõendeid. Nii on nt võimalik kohustada avaldajaid esitama täpsemaid tõendeid pärandaja Hispaanias viibimise asjaolude kohta. Avaldajad ei ole lisanud tõendeid oma väite kohta, et pärandaja viibis Hispaanias puhkusel. Puhkusel oleku asjaolusid võivad tõendada nt hotellibroneering või ka eramu või eramus asuvate ruumide üürimiskokkulepe jms. Samuti on nt võimalik ära kuulata pärandajale kuuluva korteriomandi naabrid Suur-Patarei 2 korterelamus selle kohta, kas pärandaja kasutas talle kuuluvat korterit või kasutasid seda teised isikud. Võimalik, et pärandaja elukoha kohta oskavad ütlusi anda ka tema äripartnerid erinevatest äriühingutest. Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS § 229 lg 2 teisele lausele, mille järgi on kohtul võimalik hagita menetluses kaaluda ka seda, kas lugeda piisavaks tõendiks muu tõendamisvahend, mh menetlusosalise seletus, mis ei ole antud vande all.
13.Õige on ka määruskaebuse väide, et kohtud ei ole kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist (vähemalt ei nähtu seda kohtulahenditest). TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht (TsÜS § 14 lg 1 kohaselt koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab) olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust. Isegi nt talvel pikemat aega Hispaanias viibimine ei tähenda seega automaatselt Eestis elukoha puudumist, arvestades mh Eestis korteriomandi omamist. Ühel ajal mitmes kohas elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil. Kolleegium märgib täiendavalt, et maakohtu määruse põhjendused erinevate tõendite alusel selle kohta, et pärandaja Eestis ei tegutsenud (elamisloa kehtetuks muutumine 2010, maksustatava tulu mittesaamine alates 2008) ei arvesta mh asjaolu, et Suur Patarei tänaval asunud kinnistu omanikuks sai pärandaja 2012. a (tl 4).
14.Eespool nimetatud põhjustel tuleb kohtute lahendid tühistada. Asja uuel läbivaatamisel peavad kohtud lähtuma hagita menetluses kehtivast uurimispõhimõttest ning mh andma avaldajatele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Põhjendada tuleb ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist või kohaldamata jätmist.
15.Kolleegium märgib täiendavalt, et NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada pärimismenetluse algatamist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama
pärimismenetluse algatamata jätmise otsust.
16.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi madalama astme kohtute otsustada.
17.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.