Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Ants Kull, Jaak Luik, Peeter Roosma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum valvearsti taotlus isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ja taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P. M määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum valvearst Vaiko Veikat Puudutatud isik P. M, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Asja läbivaatamise kuupäev
5. november 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2018. a määrus muutmata.
Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Rahuldada Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 150 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum valvearst (avaldaja) esitas 9. augustil 2018 Tartu Maakohtule taotluse paigutada P. M (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriakliinikusse tahtest
2-18-11917 olenematule ravile. Samal ajal taotleti tahtest olenematu ravi kohaldamist neljaks päevaks ja selle pikendamist kuni 40 päevani. Avalduse kohaselt on puudutatud isik korduvpatsient, kes põeb vaskulaarset dementsust. Puudutatud isik toimetati haiglasse, kuna ta tegi kodus valju müra, mis häiris naabreid. Puudutatud isik ei ole objektiivselt orienteeritud ajas, kohas ja situatsioonis. Kontakti saamine on puudutatud isikuga häiritud, kuna ta on raskelt desorienteeritud ning tal on kuulmislangus. Puudutatud isik ei osanud müra tekitamist seletada, kuna ta ei mäletanud seda. Haigus häirib puudutatud isiku analüüsivõimet, põhjustades vääritimõistmisi. Seetõttu on otsene füüsiline oht (hooletusse jäämine, toitumise häirumine) puudutatud isikule pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku käitumine on haiguse tõttu eelkõige talle endale ohtlik. Puudutatud isik vajab tahtest olenematu ravi kohaldamist, kuna tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist. Muu psühhiaatriline abi ei ole praegu küllaldane. Arsti arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik statsionaarset ravi antipsühhootikumidega.
2.Tartu Maakohus rakendas 9. augusti 2018. a määrusega esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates 9. augustist 2018 kell 05.25. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning leidis, et puudutatud isiku käitumine ning vaimne seisund vajavad tahtest olenematut ravi ning kinnisesse asutusse paigutamist. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et puudutatud isikul on psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (muu täpsustatud vaskulaarne dementsus kaasuvate muude või segatüüpi sümptomitega). See on raske psüühikahäire. Arstide kinnitusel on piiratud puudutatud isiku arusaam oma käitumisest ning võime seda juhtida. Avalduse ja eksperdi arvamuse kohaselt on puudutatud isik dementne, ta ei orienteeru ajas, kohas ja situatsioonis ning on oht, et ta ei hoolitse enda eest. Maakohtul ei õnnestunud puudutatud isikut ära kuulata. Puudutatud isik oli vedanud madratsi voodist põrandale, voodi raam oli keset põrandat ja palati põrandale oli pudelist kallatud 1,5 liitrit vett. Palati ukse avanemise ajal võttis puudutatud isik pükse jalast ning oli aru saada, et ta ei adu ümbritsevat. Puudutatud isiku tervislik seisund on talle ohtlik, tahtest olenematu ravi kohaldamata jätmine võib kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi. Kohtule ei olnud teada, et puudutatud isikule võiks anda muul viisil piisavat psühhiaatrilist abi, tegemist oli korduvpatsiendiga. Seega olid tuvastatud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused. Avaldaja taotles korraga tahtest olenematu ravi kohaldamist ja selle pikendamist 40 päevani. Seaduse kohaselt on esialgu võimalik tahtest olenematut ravi kohaldada neli päeva. Kohus pikendab vajadusel tähtaega, kuid avaldajal tuleb esitada eraldi taotlus.
3.Avaldaja esitas 10. augustil 2018 psühhiaatri arvamuse tahtest olenematu ravi vajaduse kohta. Arvamuse kohaselt vajas puudutatud isik PsAS § 11 lg 1 järgi tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamist 40 päevani. Arvamuses korrati puudutatud isiku ohtlikkuse, diagnoosi ja hetkeseisundi kohta esialgses avalduses esitatut. Ravi kohta on arvamuses märgitud, et puudutatud isik vajab antipsühhootikume ja vererõhuravimeid haigla tingimustes. Lisaks on märgitud, et puudutatud isik vajab enda ja personali turvalisuse huvides ning ravimite manustamiseks ohjeldusmeetmete kasutamist.
2(11)
2-18-11917
4.Maakohus pikendas 10. augusti 2018. a määrusega esialgse õiguskaitse tähtaega ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse kuni 40 päevaks alates 9. augustist 2018 kell 05.25. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-le 5 ning selgitas, et taotluse kohaselt häirib haigussümptomaatika puudutatud isiku enese ja keskkonna analüüsi võimet, põhjustades vääritimõistmisi. Seetõttu oli otsene füüsiline oht (eeskätt haigusest tuleneva enda hooletusse jätmise tõttu, nt toitumise häirumine) puudutatud isikule endale pigem kindel kui tõenäoline. Seega on puudutatud isiku käitumine haigussümptomaatika tõttu ohtlik eelkõige talle endale. Objektiivselt ei orienteeru puudutatud isik ajas, kohas ja situatsioonis. Puudutatud isiku raske desorienteerituse ja ka kuulmislanguse tõttu on kontakt temaga häiritud. Vastused küsimustele on minimaalselt sisulised. Puudutatud isik ei suutnud kodus müra tekitamise kohta anda sisulisi vastuseid, kuna ei mäletanud seda. Puudutatud isik vajab enda ja personali turvalisuse huvides ravimite manustamiseks ohjeldusmeetmete kasutamist. Puudutatud isik on dementne. Maakohus märkis, et püüdis puudutatud isikut ära kuulata 9. augustil 2018 ning et 9. augusti 2018. a määrusega on kohus kindlaks teinud, et esinevad PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldused. Kuna puudutatud isik oli maakohtu hinnangul dementne, praegu teistele ja endale ohtlik ning tema tervislik olukord ei olnud haiglas viibimise ajal ka ajutiselt paranenud, pikendas maakohus esialgse õiguskaitse kohaldamist avaldaja taotletud 40 päevani.
5.Maakohus määras 10. augusti 2018. a määrusega puudutatud isikule riigi kulul esindajaks advokaadi, vabastas puudutatud isiku õigusabi eest tasumisest ning määras, et tsiviilasja advokaadikulud tuleb kanda riigil. Maakohus määras, et puudutatud isikut esindaval advokaadil tuleb esitada arvamus esimesel võimalusel.
6.Puudutatud isik esitas maakohtu määruste peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrused ning alternatiivselt tunnistada ebaseaduslikuks alates 9. augustist 2018 kuni kohtumääruse täpsustamiseni või haiglas viibimise tähtaja lõpuni puudutatud isikule ravimite manustamine. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. augusti 2018. a määrusega määruskaebuse osaliselt, tühistas maakohtu 10. augusti 2018. a määruse ja tegi uue määruse, millega jättis rahuldamata esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse. Maakohtu 9. augusti 2018. a määruse jättis ringkonnakohus muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda ning määras puudutatud isikule osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 310 eurot 80 senti (sh käibemaks). Ringkonnakohus viitas TsMS § 534 lg-le 1 ning leidis, et maakohus ei analüüsinud esialgse õiguskaitse kohaldamise eelduste olemasolu ja rikkus sellega TsMS § 477 lg-t 1. Kuigi maakohus rikkus määruse põhjendamise kohustust, sai ringkonnakohus selle puuduse kõrvaldada maakohtu
9.augusti 2018. a määruse põhjendusi täiendades. Ringkonnakohus leidis, et esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks rakendamise eeldused olid ilmselt täidetud. Arsti arvamuse ja patsiendi kirjelduse järgi oli täidetud tahtest olenematu ravi PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus – raske psüühikahäire (dementsus), mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isik oli endale ohtlik (PsAS § 11 lg 1 p 2), esines risk saada füüsilisi vigastusi kas ohtliku tegevuse või ravimite võtmata jätmise tõttu. Kuna puudutatud isik ei olnud orienteeritud ajas, kohas ja situatsioonis, ei olnud ta ilmselt võimeline ise oma tervist puudutavat mõistma ja oma tahet kujundama. Seda kinnitas arsti arvamus, mille kohaselt olid puudutatud isiku vastused küsimustele minimaalsed ja mälu halb. Arsti arvamusest ei nähtunud puudutatud isiku vähimatki võimet enda tervise olukorda mõista. Arsti arvamuse kohaselt ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane 3(11)
2-18-11917 (PsAS § 11 lg 1 p 3). Seda, kas muu abi on küllaldane, saab eelduslikult otsustada arst. Määruskaebuses ei esitatud asjaolusid, mis annaksid aluse asuda teistsugusele seisukohale. Asja materjalide järgi tekkis puudutatud isiku eelkirjeldatud seisund äkki (talle kutsuti kiirabi ja ta otsustati kohe ravile viia). Seda, kas ravi on vajalik pikemalt kui neli päeva, oleks maakohus pidanud otsustama põhimenetluses. Arsti arvamus ja taotlus olid neljapäevase esialgse õiguskaitse kohaldamiseks piisavad, kuna neis oli kirjeldatud isiku seisundit, tema võimet mõista ümbritsevat ning vajalik oli ravi. Taotluses esitati informatsioon, mille alusel sai TsMS § 534 lg 1 eeldusi kontrollida. Kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. See tähendab, et kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib ja millisel viisil selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). Maakohus täitis need nõuded. Maakohtu 9. augusti 2018. a määruse resolutsioonist nähtub, et puudutatud isikule võib rakendada tahtest olenematut ravi. Lisaks oli avalduses piisavalt põhjalikult kirjeldatud puudutatud isiku senist ravi ja märgitud, et ravi jätkamine on vajalik. Vähemalt üldjuhul on põhjendamatu paigutada isik kinnisesse psühhiaatriahaiglasse, ilma et teda seal ravitaks. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § 534 lg 5), kui pikendas esialgset õiguskaitset. Esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse taotlemisega samal ajal esitatud andmete põhjal. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18). Maakohus pikendas esialgset õiguskaitset selle määramisest järgmisel päeval taotluse alusel, milles oli taotletud nii neljapäevast esialgset õiguskaitset kui ka selle pikendamist. Esialgse õiguskaitse pikendamine saab kõne alla tulla siis, kui esitatud on ka põhimenetluse avaldus ja seda ei ole võimalik nelja päeva jooksul lõpuni menetleda. Ringkonnakohus tühistas esialgse õiguskaitse pikendamise määruse. Seega viibis puudutatud isik kinnises asutuses alates esialgse õiguskaitse pikendamisest õigusvastaselt. Puudutatud isikule määrati riigi õigusabi korras esindaja esialgse õiguskaitse pikendamisega samal ajal. Kuigi esialgse õiguskaitse määramisel kuni neljaks päevaks võib jätta esindaja määramata, ei ole see lubatav esialgse õiguskaitse pikendamisel (TsMS § 535 lg 2). Esialgse õiguskaitse pikendamine allkirjastati kohtute infosüsteemist nähtuvalt üks minut pärast puudutatud isikule esindaja määramist. See ei olnud kooskõlas TsMS § 535 lg-ga 2, kuna esindajal ei olnud ajalist võimalust kliendi huve kaitsta. See oli menetlusõiguse normi rikkumine. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse pikendamisel ära kuulamata. Maakohus ei põhjendanud, miks tal puudutatud isikut ära kuulata ei õnnestunud. Kui isikust tulenevalt ei ole ärakuulamine võimalik, tuleb kohtulahendis esitada põhistus, milles võimatus seisnes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tunnistada 9. augustist 2018 kuni ringkonnakohtu määruse tegemiseni 29. augustil 2018 4(11)
2-18-11917 ebaseaduslikuks puudutatud isikule ravimite manustamine, kuna seda ei olnud kindlaks määratud maakohtu 9. augusti 2018. a määruses. Alternatiivselt palub puudutatud isik tunnistada ebaseaduslikuks maakohtu 9. augusti 2018. a määruses selle kindlaks määramata jätmine, kas ja mil viisil võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Määruskaebuse kohaselt vaidles puudutatud isik ravimite manustamisele ja haiglas viibimisele vastu. Kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Tahtevastane isikule ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema kohtulikult kontrollitav. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55–56). Maakohus ei määranud määruse resolutsioonis, milliseid ravimeid võib puudutatud isikule manustada. Arvestades tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi iseloomu, on ilmne, et hüpoteetiliselt on patsiendi huvides tema ravimine, mitte aga lihtsalt kinnises asutuses pidamine. Asjaolust, et avalduses oli ringkonnakohtu arvates piisavalt põhjalikult kirjeldatud puudutatud isiku senist ravi ja märgitud, et ravi jätkamine on vajalik, ei tulene, et määrus oli selles osas seaduslik. Avalduses esitatud asjaolud ei asenda lahendi resolutsiooni. Kohus ei teinud lahendi resolutsioonis otsustust, kas ja millisel viisil võib patsiendile ravimeid manustada. TsMS § 543 teise lause kohaselt isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Viidatud normi tuleb tõlgendada laiendavalt. Tahtevastasele ravile paigutamine (sh ravimite manustamine) ning vastavate abinõude kohaldamine rikub intensiivselt isikute põhiõigusi. TsMS § 543 teine lause on erinorm, mis võimaldab tuvastada abinõude rakendamise ebaseaduslikkuse (mh põhjusel, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue). Selles hagita menetluses peaks olema võimalik tuvastada abinõude kohaldamise ebaseaduslikkus. Kui tahtevastaselt ravimite manustamise õigust ei ole üheselt kohtulahendis kindlaks määratud, on tegemist tahtevastase ravimite manustamisega ning selle ebaseaduslikkust on võimalik tuvastada praeguses menetluses. Sellele viitab ka TsMS § 543 teise lause sõnastus, kus abinõude, mille ebaseaduslikuks tunnistamist on võimalik määruskaebuse esitamisega taotleda, loetelu on jäetud lahtiseks. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asjas seotud määruskaebuses esitatud nõudega. Seeläbi võib kohus tunnistada ebaseaduslikuks maakohtu 9. augusti 2018. a määruses selle kindlaks määramata jätmise, kas ja mil viisil võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada.
9.Avaldaja esitas seisukoha, mille kohaselt ei ole puudutatud isik ise ja tema eestkostja ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud määruskaebustest teadlikud. Avaldaja selgitas, et puudutatud isik viibis kohtumääruse alusel tahtest olenematul ravil ka
20.augustist 2018 kuni 6. septembrini 2018. Viimase viie aasta jooksul on puudutatud isiku vaimne võimekus pidevalt halvenenud. 2017. a novembris diagnoositi puudutatud isikul vaskulaarne dementsus ja määrati talle eestkostja. Eestkostja väitel on puudutatud isik poole aasta jooksul muutunud agressiivsemaks nii abikaasa kui ka teiste isikute vastu, ei tunne neid tihti ära ja on pidevalt segaduses. Puudutatud isik oli 9. augustil 2018 agressiivne ja ähvardas abikaasa ära tappa. Patsient tegi öösel kodus sihipäratult valju müra tekitavaid "ehitustöid" (sihipäratu puurimine), mis häiris naabreid. Naabrid kutsusid puudutatud isikule politsei, kes omakorda kutsus kiirabi. Puudutatud isiku tahteaktiivsus oli valvetoas füüsiliselt ründav, ta oli afektlabiilne ja impulsiivne. Puudutatud isiku ärrituslävi oli madal. Puudutatud isik ei soovinud psühhiaatrilist ravi, ei saanud enda seisundist dementsuse tõttu aru ning tal puudus täielikult haiguskriitika. Psühhiaatriahaiglas viibides oli puudutatud isik püsivalt segadusseisundis, ei orienteerunud kohas, ajas ega situatsioonis. Puudutatud isikul on kaasuvateks tervisehäireteks kuulmislangus ning vererõhutõus. Puudutatud isik oli episooditi 5(11)
2-18-11917 agressiivne ja kasutas korduvalt füüsilist jõudu. Puudutatud isik oli otseselt ja vahetult ohtlik iseenda ja teiste isikute elule, tervisele ning julgeolekule. Füüsilise ründe oht püsis. Edaspidi on oodata ka haiguse jätkuvat süvenemist, kuna tegemist on degeneratiivse ja süveneva protsessiga. Eelneva tõttu esitas avaldaja avalduse alustada puudutatud isiku tahtest olenematut ravi. Psühhiaatri arvamuses esitati ka ravi vajadus antipsühhootikumide ja vererõhuravimitega. Haiglaravi käigus korrigeeriti raviskeemi ilmnenud kõrvaltoimete või puuduliku ravivastuse tõttu (püsivalt on puudutatud isikule raviks määratud Risperidon 0,5 mg kaks korda päevas, Metoprolol 25 mg üks kord päevas ning karbamasepiini 100 mg üks kord päevas; lisaks on tulnud puudutatud isikule manustada 9. augustil 2018 tema rahutussümptomite leevendamiseks arsti otsusega kahel korral Haloperidoli 0,75 mg ning analüüsides ilmnenud vedelikupuuduse viidete tõttu teha ka tilkinfusioon vedelikubilansi taastamiseks; 13. augustil 2018 manustati puudutatud isikule rahutussümptomite ravimiseks arsti otsusega Lorasepami 2 mg ning Haloperidoli 0,75 mg). Tegemist on süveneva dementsussündroomiga kõrges vanuses patsiendil. Dementsus on krooniline ja ajas progresseeruv sündroom, mille põhjuseks on peaaju haigus. Kognitiivse langusega kaasnevad praegusel juhul emotsionaalne pidurdamatus ja tõsised käitumishäired. Dementsuse astmelise süvenemise tõttu puudutatud isiku seisund halvenes ning ta vajas seisundi stabiliseerimist ja ravi korrigeerimist haiglas. Raviotsused, -käsitlus ja lõplik raviskeem kujunevad haiglaravi käigus, jälgides pidevalt patsiendi elulisi näitajaid, vereanalüüse, võimalikke reaktsioone ja ravimite kõrvaltoimeid. Patsiendi käsitlus haiglas on pidev, dünaamiline ja individuaalne protsess, mis nõuab seisundi hindamist ja ravimite ning nende annuste muutmist mitu korda ööpäevas. See nõuab meditsiinilist pädevust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 1 ning § 695 alusel jätta muutmata ja puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata.
11.Kolleegium käsitleb esmalt puudutatud isiku kaebeõigust ja määruskaebuses ringkonnakohtu määruse vaidlustamise ulatust (I), seejärel tahtevastast ravi (mh ravimite manustamist) isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul ja lahendab puudutatud isiku määruskaebuse (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III).
12.TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi on isikut võimalik psühhiaatriahaiglasse paigutada nii tema tahteta kui ka tahte vastaselt koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega. Viidatud säte reguleerib nii olukordi, kus isik ei ole enda psühhiaatriahaiglasse paigutamisega nõus (on sellele vastu), kui ka olukordi, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. Psühhiaatrilise abi seaduse kontekstis kasutatakse tahtest olenematu ravi mõistet. Kolleegium selgitab, et praeguses lahendis väljendatud seisukohad käivad nii olukorra kohta, kus isik on paigutatud psühhiaatriahaiglasse tema tahteta, kui ka olukorra kohta, kus isik on paigutatud psühhiaatriahaiglasse tema tahte vastaselt. Lahendis kasutatakse termineid tahtevastane ravi ja tahteta ravi ning tahtest olenematu ravi sünonüümidena. I
13.Määruskaebuses palub puudutatud isik tunnistada alates 9. augustist 2018 kuni ringkonnakohtu määruse tegemiseni ebaseaduslikuks puudutatud isikule ravimite manustamine, kuna seda ei olnud kindlaks määratud maakohtu 9. augusti 2018. a määruses. Alternatiivselt palub puudutatud isik tunnistada ebaseaduslikuks, et maakohus jättis 9. augusti 2018. a määruses kindlaks määramata, kas ja millisel viisil võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada.
6(11)
2-18-11917 Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu 10. augusti 2018. a määruse, millega maakohus pikendas esialgse õiguskaitse tähtaega ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse kuni 40 päevaks, ei ole puudutatud isikul õiguslikku huvi täiendavalt tunnistada ebaseaduslikuks puudutatud isikule ravimite manustamist nelja päeva ületavas ulatuses. Ringkonnakohus juba tuvastas, et puudutatud isik viibis alates esialgse õiguskaitse pikendamisest kinnises asutuses õigusvastaselt, st ka tahtest olenematu ravi kohaldamine (sh ravimite manustamine) oli nelja päeva ületavas ulatuses õigusvastane. Sellest tulenevalt on puudutatud isikul õiguslik huvi vaidlustada veel üksnes maakohtu 9. augusti 2018. a määrust. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku taotlus tunnistada alates 9. augustist 2018 kuni ringkonnakohtu määruse tegemiseni ebaseaduslikuks puudutatud isikule ravimite manustamine, kuna seda ei olnud kindlaks määratud maakohtu 9. augusti 2018. a määruses, ei ole asjakohane, kuna määruskaebemenetluses saab vaidlustada üksnes kohtu määrust. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Samas on Riigikohtu tsiviilkolleegium varasemas praktikas leidnud, et ka määruskaebemenetluses on Riigikohus seotud kaebuse piiridega TsMS § 688 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-16, p 10; 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-13, p 8; 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 19). TsMS § 688 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. TsMS § 695 järgi kohaldatakse Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui TsMS 67. peatükis sätestatust ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. Seega on Riigikohus ka hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel seotud kaebuse piiridega. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses ringkonnakohtu määruse vaidlustamise ulatust määranud. Lähtuvalt määruskaebuse sisust ja asjaolust, et puudutatud isikul on õiguslik huvi vaidlustada üksnes maakohtu 9. augusti 2018. a määrust, leiab kolleegium, et puudutatud isik vaidlustab alternatiivses määruskaebuse taotluses märgitu kohaselt ringkonnakohtu määrust osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu 9. augusti 2018. a määruse muutmata osas, millega maakohus jättis määruses puudutatud isikule ravimite manustamise (kas ja millisel viisil) kindlaks määramata. Kolleegium kontrollib ringkonnakohtu määruse seaduslikkust üksnes nimetatud osas.
14.TsMS § 543 esimese lause järgi võib kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse rakendamise määruse peale esitada määruskaebuse mh isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib sama paragrahvi teise lause järgi esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kinnisesse asutusse paigutamise menetluses saab kohus kontrollida, kas määrus on ettenähtud ravi osas seaduslik (Riigikohtu
19.veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 58). Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutanud, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Tahtevastane isikule ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema kohtulikult kontrollitav (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 55). Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ka psühhiaatrilise sundravi puhul tuleb eristada sundravi osutavasse asutusse paigutamise ja tahtevastase ravi sanktsioneerimise otsustust ning kohtulahendist peab nähtuma, millised põhiõiguste riived (kas üksnes kehalise puutumatuse riive tahtevastase ravina või ka vabaduspõhiõiguse piiramine) on 7(11)
2-18-11917 konkreetsel juhul lubatavad (Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). Kolleegium leiab, et isik, kes on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse paigutatud, saab TsMS § 543 teise lause alusel esitada määruskaebuse ka siis, kui abinõude rakendamine on lõpetatud ja ta soovib, et kohus tuvastaks, et määrus on ravimite manustamise kohta märgitu osas ebaseaduslik.
15.Avaldaja esitas seisukoha, mille kohaselt ei teadnud puudutatud isik ja tema eestkostja sellest, et esindaja on esitanud ringkonnakohtule ja Riigikohtule määruskaebused. Kolleegium selgitab, et TsMS § 535 lg 1 esimese lause kohaselt määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS § 218 nõuetele. TsMS § 535 lg 1 teise lause kohaselt ei takista isiku enda määratud esindaja olemasolu kohtul talle esindajat määrata, kui isiku enda määratud esindaja ei suuda kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta. TsMS § 535 lg 2 teise lause järgi ei pea isikule esindajat määrama esialgse õiguskaitse kohaldamisel, välja arvatud juhul, kui isik soovib esindajat esialgse õiguskaitse määruse peale kaebamiseks või kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Praeguses asjas määras kohus puudutatud isikule esindaja. TsMS § 543 järgi on puudutatud isiku nimel määruskaebuse esitamise õigus ka tema (mh kohtu määratud) esindajal. Kolleegiumi hinnangul tuleb puudutatud isiku põhiõigusi arvestades TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2 tõlgendada selliselt, et kohtu määratud esindajal on õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama. TsMS § 535 eesmärk on kohtu poolt puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Näiteks ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida. II
16.Kolleegium selgitab, et määruskaebuses viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 võttis Riigikohus ravi kohtumääruses kindlaks määramise kohta seisukoha korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul. Viidatud asjas sõnastas maakohus määruse resolutsioonis esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu ravi kohaldamise seitsmeks päevaks, kusjuures nimetas seda tähtaja pikendamiseks (Riigikohtu
19.veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46). Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva ning kuna maakohus kohaldas esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui täidetud on isiku korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Takistuseks ei ole sel juhul asjaolu, et menetlust nimetatakse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks või selle pikendamiseks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 46.3–46.4). 8(11)
2-18-11917 Praeguses tsiviilasjas selgitab kolleegium tahtest olenematut ravi (mh ravimite manustamist) eelkõige isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul, kuid täpsustab varasemaid seisukohti ka korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul.
17.Kolleegium märgib, et eespool viidatud Riigikohtu 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse seisukohtadest ei järeldu (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul), et ravi (mh ravimite manustamine) peaks kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Kolleegiumi hinnangul on piisav, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). Kolleegium leiab, et vaidlusaluse maakohtu 9. augusti 2018. a määruse resolutsioon vastab kirjeldatud nõuetele.
18.TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. Kolleegium leiab, et lisaks korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele kohaldub TsMS § 538 lg 1 p-s 2 sätestatu ka määruste puhul, millega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi saamiseks kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse kohaldamise raames või esialgse õiguskaitse korras isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise kuni 40 päevani pikendamise puhul. Kolleegium leiab aga, et see, kui põhjalikult kohus määruse põhjendavas osas peab kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi (mh ravimite manustamise) osas kirjeldama, sõltub mh sellest, kas isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse kohaldamise raames (TsMS § 534 lg 5 esimene lause), esialgse õiguskaitse pikendamise tõttu kuni 40 päevani (TsMS § 534 lg 5 teine lause) või korralises menetluses (TsMS § 533 lg 1 p 1).
19.Riigikohus on varasemas praktikas korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kontekstis selgitanud, et ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Kolleegiumi arvates hõlmab ravi üle otsustamine ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). Kolleegium jääb korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul viidatud seisukohtade juurde. Lisaks leiab kolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas sundravi kohaldamise kontekstis väljendatud ekspertiisi puudutavad seisukohad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p-d 34–41) kehtivad ekspertiisi kohta ka tsiviilkohtumenetluses korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul ja olukordades, kus kohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva, kuigi erandlikku olukorda selleks ei esine (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Mh peavad ka korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisiaktis olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Ekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatuga on täidetud seaduses 9(11)
2-18-11917 sätestatud isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eeldused. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks.
20.TsMS § 4771 lg 2 esimene lause sätestab, et kui esialgse õiguskaitse kohaldamine on seaduse järgi võimalik, võib seda teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et esialgse õiguskaitse rakendamine tuleb tihti lahendada ülimalt kiiresti pärast taotluse esitamist ja tegemist on oma olemuselt ajutise meetmega (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49). TsMS § 534 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tuleb kohtul esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks ja esialgse õiguskaitse pikendamisel kuni 40 päevani tuvastada, et isiku psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule ravile paigutamise PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused on ilmselt täidetud, viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kolleegiumi hinnangul on ka isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega ning kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg, st kohus peab kontrollima, kas esialgse õiguskaitse korras olukorra reguleerimine on isiku enda või teiste isikute huvide kaitseks viivitamatult vajalik, kas kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ilmselt täidetud ning kas isiku tervisliku seisundi kohta esitatud dokumendid on hinnangu andmiseks piisavad. Kolleegium leiab, et esialgse õiguskaitse meetmete olemusest tulenevalt ei pea kohus isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamisel kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi (mh ravimite manustamise) osas korralise menetlusega samas ulatuses (vt p 19) põhjendama.
21.Kolleegium leiab, et määruse põhjendamise kohustus ravi osas on isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise, esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul erinev ka seetõttu, et eelduslikult on kohtul viidatud menetlustes erineval määral infot isiku tervisliku seisundi kohta. Kolleegium leiab, et mida pikemaks ajaks isik psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutatakse, seda detailsemad andmed saadakse eelduslikult valdkonna ekspertidelt isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi kohaldamiseks paigutamise eelduste täidetuse kontrollimiseks ning ühtlasi ka ravi kohta kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks peavad olemas olema piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1 p 2). Esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani peab see olema ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS 534 lg 5 teine lause) ning korralise menetluse puhul peab ekspert eksperdiarvamuses olema esitanud seisukoha isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eelduste (mh isiku ohtlikkuse prognoosi) kohta. Seejuures peab eksperdiarvamuse esitanud ekspert olema isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 esimene lause). Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte ning TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 järgi on kohtul asjaolude selgitamise ning tõendite kogumise kohustus (Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). Kolleegium rõhutab, et nii isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise kui ka esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul peavad olema kohtule esitatud andmed isiku tervisliku seisundi kohta, mis võimaldavad kohtul kontrollida, kas vastava meetme kohaldamise eeldused on täidetud. Lisaks peavad isiku tervisliku seisundi andmed olema piisavad selleks, et kohus saaks täita lahendi põhjendamise kohustust (mh ravi osas). Seega olukorras, kus isiku tervisliku 10(11)
2-18-11917 seisundi kohta esitatud andmed ei võimalda nimetatud kohustusi täita, tuleb kohtul koguda täpsustavaid andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta ning paluda mh korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses eksperdil oma seisukohti täpsustada ja põhjendada.
22.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus on 9. augusti 2018. a määruses piisavalt kirjeldanud kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi osas. Seetõttu jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata. III
23.Kolleegium leiab, et kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
24.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 150 eurot (2,5 tundi × 50 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 0,5 tundi ja määruskaebuse koostamine 2 tundi. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (määrus nr 16) § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks km-ga 150 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Ants Kull, Jaak Luik, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.