Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 28.11.2014 esitas SV (hageja) Harju Maakohtule hagi AS (kostja) vastu, milles palus nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest välja kinnistu ja sellel asuv elamu asukohaga XXX hageja valdusesse ning kohustada kostjat andma kinnistu ja sellel asuva elamu valdus hagejale üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kinnistu vabatahtlikust vabastamisest ja valduse üleandmisest keeldumisel palus hageja tõsta kostja kinnistult välja. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks kinnistu ning kinnistul asuva elamu, põllumaa, metsa ning puurkaevu kasutuseeliste hüvitisena välja 500 eurot kalendrikuus alates 01.11.2014 kuni kostja poolt kinnistu vabastamiseni ning kinnistu valduse üleandmiseni hagejale. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 20.11.2015 menetlusdokumendis vähendas hageja tulenevalt menetlusdokumendi lisana esitatud eksperthinnangust oma kasutuseelise nõuet 500 eurolt kalendrikuus 400 euroni kalendrikuus. Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostja aastatel 1993-2003 hageja isale VV-le kuulunud kinnistul asuvas elamus asukohaga XXX. Poolte kooselu lõppes 2003. aastal ja hageja kolis Tallinnase elama. 16.08.2004 esitas VV Kernu Vallavalitsusele avalduse, milles palus ennast omavoliliselt kinnistule sisse kirjutanud kostja välja kirjutada. Alates 06.08.2014 on kinnistu omanik hageja. Kinnistu kuulub hageja ainuomandisse. Kostjal puudub õiguslik alus hageja kinnistut ja sellel asuvat elamut kasutada ja vallata. Kostja on rikkunud hageja nõusolekuta hageja valdust kasutamise teel ning kostja on rikkumise abil hageja arvel rikastunud. Praegusel juhul on kostja kasutuseelis kasu, mida kostja saab seetõttu, et ei pea üürima kinnistuga samaväärset elamispinda teistelt isikutelt. Lisaks kinnistul asuvale elamule kasutab kostja sauna, kahte garaaži, keldrit, põllumaad kartuli kasvatamiseks, metsamaterjali kinnistul asuvast metsast elamu kütmiseks ning puurkaevu vee tarbimiseks. Seega rikastub kostja alusetult hageja arvel, kasutades õigusvastaselt hageja kinnistul asuvat elamut ja muid hüvesid. Kostja kasutuses oleva elamu ja muude hüvede igakuise üüri keskmine turuhind analoogsete kinnisasjade võrdluses on 400 eurot. Suurem osa kinnistul tehtud parendustöödest ja juurdeehitustest teostati poolte poolt ühiselt kooselu ajal. Mis puudutab kostja valduses olevates ruumides asuvatesse kostja vallasasjadesse, ei ole hagejal vastuväiteid sellele, et kostja need lahkudes kaasa võtab. Juhul, kui kostja on kinnistul teostanud võimalikke parendusi pärast 2003. aastat, on ta teinud seda omavoliliselt ning omaniku nõusolekuta.

Ebaõige on kostja väide, nagu oleks hageja tunnustanud kostja õigust kinnistu valdamiseks. Hageja kolis 2014. aastal kinnistul olevasse vanasse majaossa eesmärgiga oma omandil silma peal hoida ning veenda kostjat rahumeelselt kinnistu valdust vabastama. Ebaõige on kostja väide, nagu oleks hageja isa kostjale öelnud, et ta ei soovi kostja lahkumist kinnistult. Tõendamata on kostja väide nagu oleks hageja isa aidanud kostjal 2006/2007 kinnistul ehitustöid teha. Samuti ei ole nimetatud väitest võimalik järeldada hageja isa nõusolekut kostja poolt kinnistu tasuta valdamisele või heakskiitu kostja tegevusele kinnistuga seoses. Kostja üritab väita, nagu oleks poolte ja VV vahel sõlmitud ühise tegutsemise leping tsiviilkoodeksi § 438-442 järgi, millele käesoleval ajal kohalduvad seltsingu sätted. Kostja vastav väide on ebaõige ja tõendamata. Poolte vahel ei olnud sõlmitud ühise tegutsemise lepingut, mistõttu ei ole käesoleval juhul kohaldatavad ka seltsingu sätted. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles esitatud hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagiavaldus põhineb vääral seisukohal, et kostjal puudub õigus XXX kinnisasja kasutamiseks. Kostja õigus kinnistu kasutamiseks on tulnud ja tuleb kokkuleppest hageja ja VV-ga. VV andis 1993. aasta maikuus kinnistu hageja ja kostja valdusse ja kasutusse, et rajada perekonnale kodu ja kinnistut parendada. Kokkulepe sisaldas luba kasutada kinnistu maad, metsa ja seal tollal asunud vana suvemaja, samuti õigust ehitada ja korrastada hooneid. Kostja on renoveerinud kinnistul asunud elamu ja teinud seal võimalikuks aastaringse elamise. Kostja on ehitanud kinnistule uue elamu ja rida teisi hooneid, sh sauna, garaažid ja keldri. Ka hoonete sisustuse ja kinnistu kasutamiseks vajalikud muud seadmed on valdavalt hankinud kostja. Hageja ega VV ei ole kunagi avaldanud, et ei ole nõus kostja poolt kinnistul teostatud tööde ja selle majandamisega, ehkki mõlemad on hästi kursis, mis töid kostja poolt tehtud on. See kehtib ka tööde osas, mida kostja teostas pärast 2003. aastat. Kostja ei oleks kunagi kinnistule oma vahendeid ja tööd kulutanud ja sinna ehitanud, kui selleks ei oleks olnud luba ja kokkulepet. Kui hageja 2003. aastal otsustas kinnistult lahkuda, ei muutnud see kokkulepet kostjaga. Kostja vaidles vastu ka kasutuseeliste nõudele. Kostja ei kasuta kinnistut üksinda, vaid seal elavad ka hageja ja nende poeg. Kinnistul asuvate hoonete sisustus on hangitud kostja poolt. See tähendab, et kostja kasutab talle endale kuuluvat mööblit ja tehnikat ning need ei saa olla osa üüripakkumisest ja -hinnast. Poolte ja VV vahelise kokkuleppe kohaselt oli tegu ühise tegutsemise lepinguga TsK § 438-442 järgi. Poolte kokkuleppe annab kostjale õigusliku aluse kinnistu kasutamiseks. Kui hageja 20.10.2014 nõudekirja ja sellele järgnenud hagiavalduse esitamist kohtusse mõista tahteavaldusena seltsingu lõpetamiseks, on selle õiguslik tagajärg VÕS § 600 järgi seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Hageja on seadnud VV kasuks isikliku kasutusõiguse. VV omakorda on kirjalikult väljendanud nõusolekut selleks, et kostja kinnistut kasutab. AÕS § 215 kohaselt võib kasutusvaldusest tulenevaid õigusi teostada teine isik. Seega saab VV lubada kostjal kinnistul tema kasutusõigusest tulenevaid õigusi teostada ja on seda teinud. Kostja vastuhagi 24.03.2015 esitas kostja vastuhagi hageja ja VV (vastuhagis kostja II) vastu, milles palus tuvastada kostja omand 1⁄2 kaasomandi mõttelisele osale XXX kinnistust ning tuvastada hageja kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX kantud XXX kinnistu osas paranduskande tegemiseks, mille kohaselt saab 1⁄2 kinnistu mõttelise osa omanikuks kostja. Kostja palus asendada hageja vastav tahteavaldus kohtuotsusega. Eelmise nõude rahuldamata jätmise korral (alternatiivnõue) palus kostja mõista hagejalt ja VV-lt solidaarselt kostja kasuks välja 200 000 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja ja VV kanda.

VV andis 1993. aasta maikuus XXX kinnistu hageja ja kostja valdusse ja kasutusse, et rajada perekonnale kodu ja kinnistut parendada. Sõlmitud kokkulepe sisaldas luba kasutada kinnistu maad, metsa ja seal tollal asunud vana suvemaja, samuti õigust kinnistule ehitada ja korrastada hooneid. Kostja on kinnistul elatud aastate jooksul kinnistut väga oluliselt parendanud ja selle väärtust suurendanud. Ei hageja ega VV ei ole kunagi avaldanud, et ei ole nõus kostja poolt kinnistul teostatud tööde ja selle majandamisega, ehkki mõlemad on hästi kursis, mis töid kostja poolt tehtud on. See kehtib ka tööde osas, mida kostja teostas pärast 2003. aastat, st pärast hagejaga kooselu lõppu. Kui hageja 2003. aastal otsustas kinnistult lahkuda, ei muutnud see sõlmitud kokkulepet. VV on kostja palvel väljastanud 20.01.2015 kirja, milles on selgitanud kinnistu parendamise ja kasutamisega seonduvat, sh kokkuleppe olemasolu, oma teadlikkust töödest ja nõusolekut. Lisaks on VV poolt 11.12.2013 väljastatud volikiri, mille alusel sai kostja sõlmida elektrivarustusega seotud lepinguid. VV on aastatel 2006/2007 aidanud kostjal teha kinnistul paiknevas elamus ehitustöid, täpsemalt põrandate lammutustöid. Hageja kolis kinnistule tagasi elama 2014. aasta suvel. Seejuures leppis ta kostjaga kokku, et kasutab vana elamut ja kostja jääb kasutama uut, tunnustades ka sellega poolte vahelise kokkuleppe ja kostja õiguse kinnistut kasutada, jätkumist. Kostja käsitleb VV ja hageja tegevust kinnistu võõrandamisel ja kostja advokaadi 20.10.2014 kirja kui tahteavaldusi 1993. aastal sõlmitud kokkuleppe lõpetamiseks, millega kaasnevad kokkuleppe osalistele õiguslikud tagajärjed. Kogu kompleksi hooldus, niitmine ja korrastamine on olnud kostja kätes. Kinnistu parendamiseks tehtud kulud on kokku 69 326 eurot. Kostja hinnangul on tema poolt kinnistu parendamiseks tehtud tööde ja kulude väärtus vähemalt 200 000 eurot. Poolte ja VV vahelise kokkuleppe kohaselt oli tegu ühise tegutsemise lepinguga TsK § 438-442 järgi. Käesoleval juhul on kostja panustanud ühisesse tegutsemisse (töö, raha), hageja on aktsepteerinud kostja panust, samuti on panustanud vana maja ja maa kasutamise õigusega VV. TsK § 440 lg 2 nägi ette, et ühise tegutsemise tulemusena loodud ja omandatud vara on nende kaasomandiks. Arvestades eeltoodut pidas kostja võimalikuks, et kolme isiku panuste tulemusena ühisesse tegutsemisse on kinnistu kaasomanikeks kolm isikut – hageja, kostja ja VV võrdsetes osades. Kui hageja väidab, et ta ei ole olnud selle kokkuleppe osaline, on panustajaid vaid kaks – kostja ja VV ning kummalegi kuulub selle kokkuleppe alusel 50% kinnistust. Vaatamata hageja ja VV kokkuleppele kinnistu omandi üleandmiseks hagejale on kostjal endiselt õigus nõuda 1/3 või 50% kinnistu omandist, kuna nii VV-le kui hagejale oli teada kostja tegevus, selle aluseks olev kokkulepe ja sellest tulenevad kostja õigused. Kui kohus leiab, et kostja omandiõiguse nõue kinnistule on alusetu, palus kostja hinnata kostja nõuet nõudena tagastada VÕS § 603 lg 1 seltsinglaste panused ja kui see ei ole võimalik, siis VÕS § 603 lg 3 alusel hüvitada panuse tegemise aegne väärtus, mille suuruseks kostja hindas 200 000 eurot. Kui kostjal puudus tööde tegemiseks õiguslik alus lepingu näol, vastab tema tegevus VÕS § 1018 p-de 1 ja 2 tunnustele ja on käsitletav käsundita asjaajamisena. VV oli teadlik toimuvatest töödest ja kiitis need heaks. Vastuväited vastuhagile Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja isa andis kinnistu hageja ja kostja kasutusse eesmärgiga, et pooled saaksid luua ühise kodu ning elada koos perekonnana. VV-l ei olnud huvi võimaldada kostjal kinnistul tasuta ja tähtajatult elada. Hageja kolis kinnistule tagasi, kuivõrd ta oli mures kinnistu seisukorra pärast ning lootis kostjaga leida eelkõige kohtuvälist lahendust kinnistu valduse tagasisaamiseks.

Kostja nõue tuvastada tema omand kinnistu 1⁄2 mõttelisele kaasomandi osale on õiguslikult perspektiivitu. Omandiõiguse üleandmise nõude esitamiseks puudub kostjal õiguslik alus. Poolte vahel ei ole kunagi olnud mingisugust kokkulepet, mis oleks kostjale andnud õiguse kinnistu omandile mistahes osas. Kostja nõue mõista hagejalt ja VV-lt välja 200 000 eurot on tõendamata ja aegunud. Hageja ja kostja vahel ei olnud tegemist seltsingulepinguga. Isegi, kui asuda seisukohale, et poolte vahel võis poolte kooselu ajal olla seltsinguleping, on nimetatud leping lõppenud 2003. aastal, mil poolte kooselu lõppes ja kostja kinnistult lahkus. Kostja on vabatahtlikult panustanud kinnistul asuvasse elamusse, mis on olnud kostja ainukasutuses ning kostjal ei olnud hageja ega VV-ga kokkulepet, et hageja saaks nõuda kulude hüvitamist. Kostja ei ole kinnistul tegutsenud käsundita asjaajamise sätete alusel ning hageja ja VV ei ole kostja tegevust heaks kiitnud. Kinnistul elades ning väljakolimisest keeldudes on kostjal puudunud igasugune tahe tegutseda hageja ja VV huvides. Seega ei ole täidetud käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldused. Kostja püüab kohtule esitatud mahuka dokumentatsiooniga tõendada, et ta on teostanud kinnistul töid 28 991,69 euro väärtuses. Suur osa kostja esitatud kuludest on aegunud, märkimisväärne osa kuludest ei moodusta kostja, vaid kolmandate isikute kulud ning ülejäänud kviitungitelt ei nähtu, kes kulud tegelikkuses kandnud on ning kuidas on nimetatud kulud kostjate kinnistuga seotud, kuivõrd esitatud kuludest on kostja märgatava osa kandnud ka seonduvalt tema enda kinnistul tehtud ehitustöödega. Maakohtu otsus 21.11.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostja valdusest välja kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) ja kohustas otsuse resolutsiooni p-s 2 kostjat andma kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) valdus üle hagejale 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Kohus määras juhul kui kostja keeldub otsuse resolutsiooni punkti 2 vabatahtlikult täitmast, tõsta kostja kinnistult asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) välja. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelised 3288,81 eurot ja kasutuseelised summas 133,33 eurot kuus alates 22.11.2016 kuni kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) valduse hagejale tegeliku üleandmiseni. Kohus rahuldas vastuhagi osaliselt ja mõistis VV-lt kostja kasuks välja 15 974,57 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning märkis, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja elasid 1993-2003. aastatel koos kinnistul asukohaga XXX. Alates 20.01.2004 oli kõnealune kinnistu kinnistusraamatus kantud hageja isa VV nimele. 06.08.2014 kanti kinnistu kinnistusraamatus hageja nimele (kd I lk 9). XXX kinnistul elavad käesoleval ajal hageja, kostja ja nende poeg DS. Esmalt analüüsis kohus hageja nõuet mõista kostja ebaseaduslikust valdusest välja XXX kinnistu. Kohus oli seisukohal, et hageja nõude alus saab olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-178-14 p-s 11 asunud seisukohale, et AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eeldus on, et hageja on kinnisasja omanik, kostja on kinnisasja valdaja ning kostja valdab kinnisasja õigusliku aluseta. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille alus on hageja väide, et kostjal ei ole kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust korteriomandit vallata, või mitte. Käesoleval juhul puudub vaidlus küsimuses, et hageja on XXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud (kd I lk 9) ning kostja kõnealust kinnisasja valdab. Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväited, et kostja õigus kinnisasja valdamiseks tuleneb asjaolust,

et kostjal on õigus 1⁄2 mõttelisele osale XXX kinnistust, alternatiivselt on kostja seisukohal, et kostjal on õiguslik alus kinnistu valdamiseks tulenevalt kokkulepetest hageja ja VV-ga, samuti VV kasuks seatud isiklikust kasutusõigusest. Tulenevalt kostja vastuväidetest analüüsis kohus, kas kostjal on õigus nõuda XXX kinnistu 1⁄2 mõttelise osa omandiõiguse tunnustamist ning hageja kohustamist nõusoleku andmiseks kostja kandmiseks kinnistusraamatusse XXX kinnistu kaasomanikuna. Kohus leidis, et kostja sellekohased seisukohad on põhjendamatud. Nähtuvalt kinnistusraamatu väljavõttest on XXX kinnistu kinnisomand tekkinud 20.01.2004, kui kinnisasi on kantud kinnistusraamatusse (kd I lk 9). Kinnisasja omanikuna kanti kinnisasja tekkimisel sisse VV. Kohus leidis, et kostjal oleks alust nõuda kinnistusraamatu kande parandamist, kui leiaks tuvastamist, et XXX kinnistu kinnistamise hetkeks oli kostja saanud kinnistu kaasomanikus. Kohus oli seisukohal, et selliseid asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud. Kohus selgitas, et isegi juhul, kui kostjal oli VV-ga kokkulepe, et kostja arendab ja parandab kinnistul asuvaid hooneid, ei tähenda see, et kostja saaks sellise kokkuleppe tulemusel lähtuvalt TsK § 440 lg-st 2 hoonete all oleva maa kaasomanikuks. Lähtuvalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja vastuväide, mille kohaselt on kostjal alus XXX kinnistu valdamiseks tulenevalt asjaolust, et kostja on kinnistu kaasomanik, on põhjendamatu. Võttes arvesse, et kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest tulenevalt esineks alus asuda seisukohale, et lisaks VV-le oleks ka kostja pidanud olema kantud XXX kinnistu kaasomanikuna kinnistusraamatusse, ning VV on XXX kinnistu kinkinud hagejale, kes on alates 04.09.2014 kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna, asus kohus seisukohale, et antud asjas on tõendamist leidnud, et hageja on XXX kinnistu omanik ning kostja valdab hagejale kuuluvat kinnisasja. Järgmisena analüüsis kohus, kas kostjal esineb seaduslik alus hagejale kuuluva kinnisasja valdamiseks. Kostja on esimese alternatiivina asunud seisukohale, et hageja, kostja ja VV vahel oli sõlmitud seltsinguleping. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1109-14 p-s 14 asunud seisukohale, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kohus on 28.10.2015 eelistungil viidanud eelmainitud Riigikohtu lahendile ning selgitanud, milliste tunnuste esinemisel ja asjaolude tõendamisel on kohtul võimalik asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud seltsing. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele käesolevas asjas kohtu ette toonud tõendeid, millest ilmneks, et hageja ja kostja või kostja ja VV vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Nimelt ei ole kostja esitanud tõendeid, millest ilmneks, et pooled olid kokku leppinud panuste tegemise, juhtimise korralduse, orienteerituse kasumi teenimisele ja jaotamisele, aruandluse nõuded ning poolte tegevus oli suunatud eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile. Lähtuvalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud, et hageja ja kostja või kostja ja VV vahel oleks olnud sõlmitud seltsinguleping. Kostja on järgmise alternatiivina leidnud, et kostja õigus XXX kinnistu valdamiseks võib tulla tasuta kasutamise või üürilepingust. Seejuures viitas kohus VÕS §-le 389 ning märkis, et

asjas puudub vaidlus, et kostja valdab alates 1993. aastat VV-le kuulunud kinnistut ning pooled ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et VV oleks kostjalt selle eest kunagi tasu nõudnud. Samas oli kohus seisukohal, et asjaolu, et kostja ja VV vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping, et tähenda, et vastav leping eksisteerib ka hageja ja kostja vahel. Nimelt on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-122-15 p-s 20 asunud seisukohale, et kinnisasja omandajale VÕS § 271 alusel üleläinud üürilepingu või VÕS § 341 alusel üleläinud rendilepingu saab omandaja lõpetada lisaks kokkuleppele ühepoolselt ennetähtaegselt ülesütlemisega. Eraldi aluse üürilepingu ülesütlemiseks üürileandja vahetumise tõttu annab VÕS § 323, mida saab omakorda välistada VÕS § 324 alusel üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmisega. Sama kinnitab TMS § 161. Üle ei lähe mh kinnisasja tasuta kasutamise lepingud (vt VÕS § 389), milleks võivad mh olla ka sümboolse üüriga üürilepingud. Lähtuvalt eeltoodust ei läinud kinnisasja omaniku vahetamisel kostja ja VV vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping automaatselt üle hageja ja kostja vaheliseks tasuta kasutamise lepinguks. Seega esineks kostjal õigus hagejale kuuluva XXX kinnistu valdamiseks tasuta kasutamise lepingu alusel, kui kostja tõendaks, et vastav kokkuleppe on sõlmitud ka hageja ja kostja vahel. Kohus oli seisukohal, et käesolevas asjas esitatud tõendid kinnitavad vastupidist. Nimelt nähtub kinnistusraamatu kandest, et hageja sai XXX kinnistu omanikuks 04.09.2014 (kd I lk 9) ning juba 20.10.2014 edastas hageja kostjale nõude kinnisasja valduse vabastamiseks (kd I lk 10-11). Seega esineb alus asuda seisukohale, et kostjal ei ole VÕS §-st 389 tulenevat õigust kinnistu valdamiseks, kuna hageja ja kostja vahel tasuta kasutamise lepingut sõlmitud ei ole ning kostja ja VV vahel sõlmitud leping pärast kinnistu omandi hagejale üle andmist hageja ja kostja vahel ei kohaldu. Kostja on asunud seisukohale, et kostja õiguslik alus kinnistu valdamiseks võib tulla üürilepingust. Kohus oli VÕS §-s 271 sätestatud üürilepingu mõistele viidates seisukohal, et antud juhul ei ole esitatud tõendeid, millest ilmneks, et hageja ja kostja või kostja ja VV vahel oli sõlmitud üürileping. Kohus on eelnevalt juba viidanud, et nähtuvalt hageja 20.10.2014 nõudekirjast ei olnud hageja kostjaga ühtegi lepingut sõlminud ning nõudis kostjalt kinnistu valduse vabastamist. Samuti puudub alus asuda seisukohale, et kostja ja VV vahel oleks olnud üürileping, mis oleks pärast kinnistu võõrandamist hageja ja kostja õigussuhtele edasi kandnud. Nimelt ei ole asjas esitatud tõendeid, millest ilmneks, et VV oleks kostjalt kogu selle aja jooksul, mis kostja on XXX kinnistul elanud, nõudnud kostjalt kinnistu kasutamise eest tasu. Seega ei vasta kostja ja VV vahel olnud õigussuhe VÕS § 271 kohaldamise eeldustele, kuna puudus üürniku kohustus maksta tasu. Seoses kostja viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-51-15, milles on kostja hinnangul analoogne situatsioon kvalifitseeritud üürisuhtena, märkis kohus, et nimetatud lahendis ja käesolevas asjas ei ole tegemist samalaadsete olukordadega. Käesoleval juhul ei esine olukorda, kus jõustunud lahendiga oleks tuvastatud, et kostja ja VV vahel sõlmitud üürilepingu ülesütlemine oleks olnud tühine, seega ei ole tegemist analoogsete olukordadega. Kostja on asunud seisukohale, et kostja õigus kinnistu valdamiseks tuleneb asjaolust, et kinnistule on VV kasuks seatud isiklik kasutusõigus ning VV omakorda on andnud kostjale nõusoleku kinnistu kasutamiseks. Nähtuvalt XXX kinnistu kinnistusraamatu väljavõttest on kinnisasjale seatud VV ja TV kasuks ühiselt isiklik kasutusõigus (kd I lk 9). AÕS § 226 lg 1 kohaselt võib isikliku kasutusõiguse kinnisasja omaniku nõusolekul teisele isikule üle anda, muutmata seejuures isikliku kasutusõiguse kestust. Kostja ei ole käesolevas asjas väitnud ega tõendanud, et kinnisasja omanik ehk hageja oleks andnud oma nõusoleku selleks, et VV annab tema kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kostjale üle. Seega nimetatud sättest kostja õigust kinnisasja valdamiseks ei tulene.

Täiendavalt on kostja viidanud AÕS §-le 228, mille kohaselt kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele lisaks §-des 225–227 sätestatule reaalservituudi vastavaid sätteid. Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid. AÕS §-st 215 tulenevalt ei ole kasutusvaldus üleantav. Kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kohus märgib, et nähtuvalt viidatud sättest on VV-l õigus anda kinnisasja valdus üle kolmandale isikule. Samuti on asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatud, et kasutusvalduse esemeks olevat asja võib kasutusvaldaja anda üürile, rendile, tasuta kasutusse või muul viisil allkasutusse (Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, lk 45). Seega peab kostja tõendama, et VV on andnud pärast tema kasuks isikliku kasutusõiguse seadmist XXX kinnistu kostja kasutusse. Kostja on esitanud kohtule 20.01.2015 kinnituse (kd I lk 80), mille on allkirjastanud VV ja milles on kinnitatud, et VV lubab kostjal XXX kinnistut mistahes tasu maksmata kasutada. Hageja on esitanud nimetatud tõendile vastuväite põhjendusel, et tegemist on ebausaldusväärse tõendiga TsMS § 238 lg 5 mõttes, kuna kostja on ise vastava kirja teksti koostanud ning võtnud sellele VV allkirja kasutades ära VV ebaadekvaatset seisundit. TsMS § 238 lg 5 kohaselt võib tõendi jätta arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kohus oli seisukohal, et antud juhul on 20.01.2015 kinnituse näol tegemist ebausaldusväärse tõendiga, kuna kohtul puudub veendumus, et selles on kajastatud VV tegelik tahe. Nimelt on kohus VV tegelike seisukohtade ning asja lahendamise aspektist oluliste asjaolude väljaselgitamiseks pidanud vajalikuks VV vande all üle kuulata. VV vande all üle kuulamine toimus 05.10.2016 tema elukohas, kus kohus veendus, et VV ei ole tulenevalt oma tervislikust seisukorrast võimeline temale esitatavatest küsimusest adekvaatselt aru saama ega neile vastama (kd IV lk 109-110). Lähtuvalt eeltoodust puudub kohtul alus asuda seisukohale, et 20.01.2015 VV poolt allkirjastatud kinnitus vastab VV tegelikule tahtele, kuna kohtul ei olnud võimalik selles VV vande all ülekuulamisel veenduda. Käesolevas asjas on tunnistajana üle kuulatud TS, kes on kinnitanud, et ta oli ise juures, kui VV vastava kinnituse läbi luges ja allkirjastas ning tunnistaja hinnangul ei olnud VV enne seda tarvitanud alkoholi ning sai aru, millele ta alla kirjutas (kd IV lk 88). Kohus märkis, et nähtuvalt tunnistaja ütlustest ei koostanud VV vastavat kirja ise, vaid üksnes luges varasemalt kostja poolt valmis koostatud kirja läbi ja andis allkirja. Lähtuvalt eeltoodust puudub kohtul vaatamata tunnistaja ütlustele veendumus, et olukorras, kus VV vastava kinnituse üksnes allkirjastas, mitte ei koostanud ise, et selles kajastatud sisu vastab VV tegelikule tahtele. Seega oli kohus seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et VV oleks pärast tema kasuks isikliku kasutusõiguse seadmist andnud kinnistu kostja kasutusse, mis tähendab, et kostjal ei ole ka AÕS §-st 215 tulenevat õiguslikku alust XXX kinnistu valdamiseks. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et antud asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostjal on seaduslik alus XXX kinnistu valdamiseks. Sellest tulenevalt rahuldas kohus AÕS § 80 lg 1 alusel hageja nõude mõista kostja valdusest välja XXX kinnistu ning kohustada kostjat andma kinnistu valdus üle hagejale 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Juhul, kui kostja keeldub kinnistu valdust vabatahtlikult vabastamast, tuleb kostja XXX kinnistult välja tõsta. Hageja kasutuseeliste nõude osas märkis kohus, et AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab asja valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037–1040. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-65-14 p-s 16 asunud seisukohale, et kasuna AÕS § 85 lg 1 ja TsÜS § 62 tähenduses saavad kõne alla tulla asja

viljad ja kasutuseelised. VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eeldus on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul eelkõige kasutamise või äratarvitamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-136-05 p-s 26 leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Esmajoones on see ilmne elamute puhul. Kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade) kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudus seaduslik alus hagejale kuuluva kinnistu valdamiseks, seega on täidetud VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldus, s.o kostja on rikkunud hageja nõusolekuta tema valdust asja kasutamise teel ning kostja on rikastunud seeläbi, et ta ei pidanud mujal tasuma samaväärse eluaseme eest. Hageja on esitanud eksperthinnangu näol tõendi selle kohta, et XXX kinnistu igakuine tururent on 390-400 eurot kuus, millele lisanduvad kõrvalkulud (kd II lk 17-49). Kohus oli seisukohal, et kostjalt kasutuseelise väljamõistmisel on põhjendatud arvestada asjaoluga, et lisaks kostjale valdavad XXX kinnistut veel kaks isikut – hageja ja DS. Hageja on esitanud vastuväite, et DS kinnistul viibimine ei anna põhjust kostjale langevat kasutuseeliste osa vähendada, kuna kostja ise lubab DS-l elada kostja kasutuses olevas hooneosas. Kohus märkis, et olukorras, kus kohus on tuvastanud, et kostjal ei ole õiguslikku alust kinnistu valdamiseks, ei ole kostjal pädevust võimaldada seda ka kellelgi teisel teha. Seega, kui hageja ei soovi, et DS hagejale kuuluval kinnistul elab, on hagejal õigus esitada AÕS § 80 lg 1 alusel ka tema vastu hagi kinnistu ebaseaduslikust valdusest vabastamise nõudes. Tulenevalt eeltoodust oli kohus seisukorral, et olukorras, kus XXX kinnistut valdavad üheaegselt kolm isikut, on hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist üksnes 1/3 ulatuses. Seoses kostja vastuväitega, et kasutuseeliste hüvitist tuleb vähendada kostjale kuuluvast mööblist tuleneva lisaväärtuse võrra, märkis kohus, et eksperthinnangust ei nähtu, et ekspert oleks kinnisasja igakuise rendi väljaarvestamisel lähtunud asjaolust, et elamu on möbleeritud (kd II lk 40). Seega kohus ei pidanud põhjendatuks vastava asjaolu võrra kasutuseeliste hüvitist vähendada. Samuti puudub kohtul alus arvata, et hageja esitatud eksperthinnang ei peegelda kinnistu igakuise kasutusväärtuse tegelikku hinda, kuna kostja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid, mis hageja esitatud tõendi ümber lükkaksid või millest nähtuks, et kinnistu igakuine kasutamisväärtus oli enne 19.11.2015 kuupäeva väiksem kui eksperthinnangus ära näidatud summa. Hageja nõuab kasutuseeliste väljamõistmist alates 01.11.2014 kuni kostja poolt kinnistu valduse vabastamiseni ning hagejale üleandmiseni. Kohus leidis, et kostjalt väljamõistetav summa on võimalik kindlaks määrata kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga ning seejärel TsMS § 369 alusel jooksvalt. Alates 01.11.2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni, mis on 21.11.2016, on 24 kuud ja 20 päeva. Võttes arvesse, et kostjal tuleb hüvitada 1/3 kinnistu rendihinnast, mis on 400 eurot, tuleb kostjal ühes kuus tasuda 133,33 eurot, mis tähendab, et 24 kuu ja 20 päeva eest tuleb kostjalt hageja kasuks AÕS § 85 lg 1, TsÜS § 62 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel 21.11.2016 seisuga välja mõista (24x133,33 + 133,33x2/3) 3288,81 eurot. Kohus oli seisukohal, et lähtuvalt TsMS §-st 369 saab hageja nõuda kostjalt kasutuseeliseid ka perioodil otsuse tegemisest kuni valduse vabastamiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuiselt 133,33 eurot alates 22.11.2016 kuni kinnistu asukohaga XXX valduse hagejale tegeliku üleandmiseni. Lähtuvalt eeltoodust rahuldas kohus hageja nõude kasutuseeliste väljamõistmiseks osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks 21.11.2016 seisuga välja 3288,81 eurot ja alates 22.11.2016 igakuselt 133,33 eurot kuni XXX kinnistu valduse hagejale üleandmiseni.

Järgnevalt analüüsis kohus kostja vastuhagis esitatud nõudeid. Kohus oli seisukohal, et kostja esimese alternatiivina esitatud nõue omandiõiguse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus on juba varasemalt analüüsinud kostja väiteid selle kohta, et hageja, kostja ja VV vahel oli alates 1993. aastast sõlmitud ühise tegutsemise leping TsK § 438-442 järgi ja selle tulemusel sai kostja kinnistul asuvatesse hoonetesse panustamise kaudu kinnisasja omanikuks. Kohus märkis, et jääb oma seisukoha juurde, et isegi, kui kostjal ja kinnistu tolleaegsel omanikul oli kokkuleppe, mille kohaselt kostja ja VV panustasid ühiselt XXX kinnistul asuvate hoonete ehitusse ja kinnistu üldisesse heakorda, ei tähenda see, et kostja on saanud maa, mis on XXX kinnistuna kinnistatud, kaasomanikuks. Nimelt ei ole kostja toonud kohtu ette ühtegi asjaolu või tõendit, mille pinnalt kohtul oleks võimalik vastavat asjaolu järeldada. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja taotlus tuvastada kostja omandiõigus 1⁄2 mõttelisele osale XXX kinnistust ning kohustada hagejat andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja vastuhagi teise alternatiivina esitatud nõude osas mõista hagejalt ja VV-lt solidaarselt välja võlgnevus 200 000 eurot märkis kohus esmalt, et puudub alus asuda seisukohale, et kostjal on võimalik esitada hageja ja VV vastu solidaarnõue. VÕS § 65 lg-le 2 tuginedes leidis kohus, et tegemist ei ole olukorraga, kus hageja ja VV peavad täitma sama sisuga kohustuse ning kostja saab seda neilt solidaarselt nõuda. Kohtu hinnangul oleks kostjal võimalik esitada hageja ja VV vastu solidaarnõue, kui leiaks tuvastamist, et hageja ja VV olid teatud ajaperioodil samaaegselt XXX kinnistu ühis- või kaasomanikud, kuid sellekohaseid asjaolusid või tõendeid kostja kohtu ette ei ole toonud. Kohus analüüsis, kas kostjal esineb alus nõuda XXX kinnistule tehtud kulutuste hüvitamist hagejalt. Hageja on XXX kinnistu omanik alates 04.09.2014. Kostja esitatud tabelist nähtuvalt on kostja teinud perioodil 05.09.2014-20.03.2015 hageja kinnistule väidetavalt kulutusi summas 1009,03 eurot (kd III lk165-166). Võttes arvesse, et kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel ei ole lepingulist suhet, analüüsis kohus, milline lepinguväline õiguslik alus kostjal hagejalt hüvitise nõudmiseks võib olla. Kostja on asunud seisukohale, et kostja nõude õiguslik alus võib olla VÕS § 1018 jj, s.o käsundita asjaajamise sätted. Kohus oli seisukohal, et antud juhul puudub alus asuda seisukohale, et perioodil, mil kinnistu omanik oli hageja, oleks kostja tegevus vastanud käsundita asjaajamise tunnustele. Nimelt pidi kostja hageja 20.10.2014 nõudekirjast (kd I lk 10-11) aru saama, et hageja kui kinnistu omanik ei soovi kostja viibimist XXX kinnistul ning sellest tulenevalt ka kulutuste tegemist. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostja poolt tehtud kulutused heaks kiitnud ning kostja ei ole väitnud, et tal oli tahe tegutseda hageja kasuks. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja nõude alus hagejalt võlgnevuse väljamõistmiseks ei saa olla VÕS § 1018 jj. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-69-12 p-s 17 leidnud, et kui isik tegi teise isiku asjale kulutusi ilma teise isiku soodustamise tahtluseta (vt VÕS § 1018 lg 2), siis tuleb tema nõue kvalifitseerida VÕS § 1042 järgi. Kohus, analüüsides, kas kostja nõude alus hagejalt võlgnevuse väljamõistmiseks saab olla VÕS § 1042 lg 1, märkis, et VÕS § 1042 lg 1 alusel nõude rahuldamiseks tuleb kostjal tõendada, et kulutused, mis kostja on teinud, on hagejale kasulikud ning samuti, et kostja poolt vastavate kulutuste tegemiseta oleks hageja, kellele kinnistu kuulub, pidanud ise tegema samasuguse toimingu ja kandma samaväärseid kulutusi (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, Paul Varul jt, lk 621). Samuti tuleneb VÕS § 1042 lg 2 p-st 2, et VÕS § 1042 lg 1 alusel nõude esitamiseks siiski alust ei ole, kui kulutusi teinud isik ei ole eseme omanikku kulutuste tegemisest teavitanud ning oodanud ära tema seisukoha. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejat kulustest teavitanud ning oodanud ära kostja nõusoleku kulutuste tegemiseks. Samas pidi kostja eeldama, et hageja ei soovi täiendavate kulutuste tegemist, kuna hageja on palunud kostjal

20.11.2014 kirjas kinnistult lahkumist. Kostja ei ole ka välja toonud asjaolusid või tõendeid, millest ilmneks, et kostja poolt hageja kinnistule tehtud kulutused olid sellised, mida hageja oleks pidanud juhul, kui kostja poleks vastavaid kulutusi teinud, igal juhul ise tegema. Lähtuvalt eeltoodust jättis kohus rahuldamata kostja nõude mõista hagejalt välja kostja poolt tehtud kulutuste hüvitis, kuna VÕS § 1042 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Järgnevalt analüüsis kohus kostja võimalikku nõuet VV vastu. Kostja on seisukohal, et tema nõude alus tugineb käsundita asjaajamise sätetele, mis on reguleeritud VÕS §-s 1018 jj. Kohus oli seisukohal, et käesoleval juhul on kostja tegutsenud VV kasuks selle läbi, et on VV-le kuulnud XXX kinnistut parendanud, kuigi kostjal puudus õigus või kohustus seda teha. Samas on vaidluse all küsimus, kas kostjal oli tahe tegutseda VV kasuks. Kohus leidis, et lähtuvalt Riigikohtu on lahendist nr 3-2-1-118-14 tuleb kohtul kindlaks teha, kas kostja tegi XXX kinnistule selliseid kulutusi, mille tegemise ajal ta pidas silmas VV huve ning eeldas, et vastavad kulutused kestavad ajani, kus kostja ise kinnistult lahkub ning kulutustest saadavad hüved jäävad VV kasutusse. Kohus on käesolevas asja tunnistajana üle kuulanud TS, kes on kinnitanud, et kostja on talle öelnud, et ehitab XXX kinnistul tunnistaja, tunnistaja venna ja kostja enda jaoks (kd IV lk 88). Samuti on tunnistajana üle kuulatud DS, kes on samuti kinnitanud, et kostja on talle rääkinud, et ehitab XXX kinnistut tunnistaja ja tema venna jaoks (kd IV lk 88 pöördel). Kohus leidis, et eelviidatud tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja ei ole XXX kinnistul ehitus- ja parendustöid tehes tegutsenud tahtega soodustada VV, kuna kostja ei ole parendusi tehes arvestanud, et teatud ajaperioodi möödudes saab neist kasu VV ise. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et kostja on parendusi tehes lähtunud eeldusest, et tekkinud hüved tarvitavad ära kostja ning tema pojad TS ja DS. Seega ka juhul, kui VV kiitis kostja poolt kinnistul tehtud tööd ja parendused heaks, ei ole tegemist olukorraga, kus oleks võimalik kohaldada käsundita asjaajamise sätted, kuna VÕS § 1018 lg-st 2 tulenev eeldus ei ole täidetud. Kohus oli eelnevalt juba viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-69-12 p-s 17 leitule tuginedes seisukohal, et seega tuleb käesoleval juhul analüüsida, kas kostja nõue VV vastu kuulub rahuldamisele VÕS § 1042 alusel. VV on kostja nõudele esitanud aegumise vastuväite, seega tuleb kindlaks teha, kas kostja on oma nõude esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kohus oli seisukohal, et lähtuvalt TsÜS § 151 lg 1 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-180-14 (p 12) koostoimest tuleb asuda seisukohale, et kostja nõue on seoses kulutustega, mis on tehtud enam kui kolm aastat enne vastuhagi esitamist, aegunud. Kostja on ise kinnitanud, et VV oli pidevalt kursis kostja poolt tehtud kulutustega ning sama on kinnitanud ka tunnistajad TS ja DS. Tulenevalt eeltoodust analüüsis kohus vastuhagis esitatud nõuetest sisuliselt üksneid kulutusi, mis on tehtud pärast 24.03.2012, kuna kostja esitas käesolevas asjas vastuhagi 24.03.2015. Kohus oli seisukohal, et antud juhul on VÕS § 1042 kohaldamise eeldused täidetud. Nimelt on tõendamist leidnud, et XXX kinnistu näol oli tegemist VV-le kuulunud asjaga, samuti on tunnistajate TS, DS ütlustega tõendamist leidnud, et VV ei ole kunagi kostja poolt tehtud ehitustöödele vastu vaielnud ning on need alati heaks kiitnud. Samuti on tunnistajate JR ja PK ütlustega tõendamist leidnud, et kostja poolt tehtud kulutused olid kasulikud. Nimelt on tunnistajad JR ja PK kinnitanud, et VV viibis ise tööde tegemise ajal kinnistul ja osales ka tööde tegemisel, samuti kiitis ehitustööd ja parendused heaks ning oli tehtud tööde eest kostjale tänulik (kd IV lk 86 pöördel-87). Kostja on esitanud oma nõude selgitamiseks tabeli, millest nähtuvalt on kostja teinud perioodil 05.04.2012 kuni 03.09.2014 VV kinnistule väidatavalt kulutusi kokku summas 17 127,13 eurot (kd III lk 160-166). Kostja on tehtud kulutuste tõendamiseks esitanud ostutšekid, mille asukoha kohtutoimikus kajastas maakohus otsuses toodud tabelis. Kohus leiab, et viidatud kulutusest ei ole põhjendatud 27.06.2012 kulutus summas 3,01 eurot,

01.04.2013 kulutus summas 342,24 eurot, 05.07.2013 kulutus sumas 22,95 eurot, 12.07.2013 kulutus summas 18,80 eurot ja 23.08.2013 kulutus summas 4,70 eurot, kuna nimetatud kulutuste puhul ei ole kviitungitelt aru saada, mida on ostetud. Samuti ei ole tõendatud 13.07.2012 kulutus summas 47,42 eurot, 09.11.2012 kulutus summas 67,80 eurot ja 14.02.2014 kulutus summas 14,95 eurot, kuna nende puhul ei ole kviitungit esitatud. Kostja tehtud kuludest tuleb maha arvestada ka 26.08.2013 kulutus summas 356,76 eurot, kuna VV on kinnitanud, et kostja võib kõnealuse summa eest ostetud uksed kinnistult kaasa võtta, ning 11.10.2013 kulutus summas 220 eurot boilerile, kuna selle võib kostja samuti kaasa võtta. Nimelt tuleneb VÕS § 1042 lg 2 p-st 1, et kulutuste tegijal ei ole nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist. Ülejäänud tabelis kajastatud summad on kohtu hinnangul põhjendatud, kuna esitatud kviitungitest nähtuvalt on ostetud ehituseks tarvilikke kaupu ning asjas üle kuulatud tunnistajate PK ja JR ütlustega (kd IV lk 86 pöördel-87), samuti kostja esitatud eksperthinnanguga (kd II lk 57-75) on tõendamist leidnud, et kostja on teinud XXX kinnistul hulgaliselt ehitus- ja parendustöid. Samuti ei ole VV ega hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kinnistul tehtud parenduste eest oleks tasunud keegi teine kui kostja. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ka kulutustega, millest saadud hüve oleks kostja ise juba jõudnud ära tarbida, kuna nähtuvalt eksperthinnangu (kd II lk 57-75) juures olevatest piltidest on kinnistule tehtud parendused uute ja remonditud hoonete näol jätkuvalt olemas. Seoses VV vastuväidetega, et kaubad, mille eest on tasunud Allan Hansen, Texpino OÜ, Aincraft OÜ, MTÜ Saviranna, Recticel OÜ jne, ei ole seotud kostjaga ning nende eest VV-lt kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud, märkis kohus, et kostja on esitanud tõendid, et Recitel OÜ (kd IV lk 11-13), Aincraft OÜ (kd IV lk 14) ja MTÜ Saviranna (kd IV lk 15) on väljastanud kinnituskirjad selle kohta, et kostja poolt käesolevas menetluses arvetel kajastatud kulutusi ei ole teinud kõnealused ettevõtted ning tegemist on olukorraga, kus kostja on kasutanud viidatud äriühingutele kuuluvaid kliendikaarte. Samuti oli kohus seisukohal, et ehitustoodete ostmisel ei ole tavapäratu, et laenatakse teisele isikule kuuluvat kliendikaarti ning lähtuvalt asjaolust, et toodete ostmise eest on tšekid väljastatud kostjale, oli kohus seisukohal, et vastavatel kviitungitel kajastatud summad on kandnud kostja. Tulenevalt eeltoodud asjaoludest ja kostja esitatud kviitungitest luges kohus tuvastatuks, et kostja on perioodil 05.04.2012 kuni 03.09.2014 teinud XXX kinnistule kulutusi summas 15 974,57 eurot ning need tuleb VV-lt kostja kasuks VÕS § 1042 lg 1 alusel välja mõista. Kostja on esitanud hageja valduse vabastamise nõudele VÕS § 110 alusel vastuväite, mille kohaselt kostja keeldub XXX kinnistu valduse hagejale üle andmisest, kuni hageja ei ole täitnud oma kohustust tasuda hüvitis kostja kantud kulutuste eest. Kohus oli seisukohal, et kostja vastuväide on põhjendamatu, kuna kohus ei ole tuvastanud, et hagejal oleks käesoleva menetluse raames kostja ees mõni kohustus, millest tulenevalt esineks kostjal VÕS § 110 lg 1 alusel õigus omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Asjaolu, et VV-l tuleb kostjale tasuda XXX kinnistule tehtud kulutuste eest 15 974,57 eurot, ei tähenda, et kostjal oleks õigus keelduda kinnistu valduse hagejale üleandmisest. Kohus leidis, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel jätta tervikuna kostja kanda, arvestades, et kohus on teinud sellesarnase lahendi, nagu on kohus 23.08.2016 kohtuistungil pakkunud kompromissi ettepanekuna ning millistel tingimustel kompromissi sõlmimiseks hageja on avaldanud nõusolekut, kuid kostja on sellest keeldunud. Kohus märkis, et ei määra menetluskulusid otsuse tegemisel kindlaks ning lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 alusel pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus

21.12.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu otsus osas, milles kohus hagi rahuldas, jättis osaliselt rahuldamata vastuhagi ja menetluskulud kostja kanda ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja ja vastuhagis kostja II kanda. Samuti palub kostja kuulata ennast vande all üle ja võtta asja materjalide juurde kaebusele lisatud salvestus. Kostja leiab, et pooltevahelisi õigussuhteid vaagides tuleb arvestada kostja elamise ja tööde tegemise aega XXX kinnistul, kostja tehtud tööde hulka ja väärtust (kostja poolt 20.11.2015 kohtule esitatud ehituseksperdi hinnangu kohaselt 182 958,90 eurot) ning VV poolt kostjale väljastatud volikirjade sisu. Kostja leiab, et juba üle 20 aastane periood iseenesest viitab tugevalt kokkuleppe olemasolule nii kostja poolt XXX kinnistul elamise kui seal tehtud tööde osas. Samuti märgib kostja poolt tehtud tööde mahu osas, et sellises mahus töid ei saa kuidagi pidada juhuslikuks või lihtsalt tavapäraseks remondiks. Ka ületab tööde maht oluliselt minimaalselt vajaliku selleks, et XXX kinnistul lihtsalt kuidagi elada. VV 01.11.2001 kuupäeva kandva volikirjaga on antud kostjale õigus teostada kõiki tehinguid XXX talus. Sellise laia sisuga volikirja väljastamine annab tunnistust sellest, kui tihe oli poolte omavaheline suhe ja volituse väljastamine näitab VV soovi olla kostja tegevusega õiguslikult seotud. Samuti näitab see vaieldamatult poolte koostööd tegevuse alusena ja lükkab ümber väited kostja tegutsemisest teiste huvide vastaselt või nende teadmata. Kostja hinnangul on maakohus eksinud selles, et eitab vaatamata tasuta kasutuse kokkuleppe olemasolule VV ja kostja vahel kergekäeliselt tehtud tööde ja kantud kulude osas võimaliku lepingulise aluse olemasolu. Seoses kinnistu omandi nõudmisega leiab kostja, et 1993. aasta ühise tegutsemise lepingut tuleb tõlgendada oma ajas ja ruumis ning pidada silmas tüüpilise lepingupoole huvi saada või säilitada oma panusele vastav vastutasu. Poolte ühise tegutsemise lepingut tõlgendades tuleb eeldada, et kui pooled tahtsid ühiselt tegutseda ja panustamise tulemusena tekkis kaasomand hoonetele, siis oli nende kokkuleppe sisuks säilitada kaasomand ka paratamatult toimuva maareformi käigus moodustuvatele uutele õiguslikele esemetele. Kostja leiab, et seetõttu on kostjal tekkinud kaasomand ka maale ja õigus nõuda enda kinnistusraamatusse kandmist XXX kinnistu kaasomanikuna. Kostja leiab jätkuvalt, et poolte vahel oli kokkulepe, millel on ühise tegutsemise ja alates 01.06.2002 seltsingulepingu tunnused. Maakohus on eitanud seltsingulepingu (ühise tegutsemise lepingu) kohaldamise võimalikkust viitega Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1109-14, muuhulga osundades, et perekondlik kooselu ei ole seltsing. Kostja leiab, et ei ole õige rakendada kohtu poolt viidatud Riigikohtu praktikas seltsingulepingule kujundatud standardit üksüheselt VÕS-i eelsetele ühise tegutsemise lepingutele, mil tsiviilõiguse regulatsioon oli põhimõtteliselt erinev. Vastuseks maakohtu osundatule, et kostja ei ole tõendanud ühise tegutsemise lepingu olemasolu, märgib kostja, et kostja taotles poolte lepinguliste suhete tõendamiseks VV vande all üle kuulamist, millise taotluse maakohus rahuldas, ent 05.10.2016 küsitlemisel VV kodus viimane ütlusi anda ei suutnud, mis oli kostjale väga suur üllatus. 05.10.2016 esitas kostja taotluse kostja enda vande all üle kuulamiseks, kuna ühise tegutsemise lepingu osas ühtegi muud tõendamisvõimalust lisaks senistele kostjal ei olnud. Kostja ei saanud ega pidanud eeldama, et VV küsitlemine sel viisil nurjub. Kohus jättis taotluse rahuldamata, et hiljem osundada otsuses tõendamatusele. Kostja taotleb enda vande all ülekuulamist ringkonnakohtu istungil XXX kinnistul tehtud tööde aluseks oleva kokkuleppe olemasolu tõendamiseks. Kostjal peab olema võimalus tõendada õigussuhteid, mille alusel ta on asjas esitatud tõendite kohaselt panustanud XXX kinnistule väga suure summa.

Seoses kasutuslepingute sätete kohaldumisega märgib kostja, et maakohus on pidanud võimalikuks kostja elamist XXX kinnistul kostja ja VV vahelise tasuta kasutuse lepingu alusel, seda alates 1993. aastast. Kuna VÕS kehtib alates 01.07.2002, oleks maakohtu otsuses tulnud käsitleda ka õigust, mis võis sellist suhet reguleerida enne VÕS-i jõustumist. Maakohus on välistanud üürilepingu sätete kohaldamise põhjusel, et VV ei ole kostjalt kunagi üüri nõudnud, samuti viidanud sellele, et Riigikohus lähtus kostja viidatud 02.12.2015 otsuses asjas 3-2-1-51-15 üürilepingu regulatsioonist vaid seetõttu, et samade poolte vahel oli varasemas vaidluses üürisuhte olemasolu tuvastatud. Kostja hinnangul tuleb kohtul analüüsida poolte käitumist ja otsustada ka selle pinnalt, millise lepingu mudel kõige paremini toimunud koostööd kirjeldab. Ei saa piirduda formaalse käsitlusega, et kui kasutustasu ei nõutud, siis on üürilepingu olemasolu täiesti välistatud. Hageja ja VV seisukoht, et kostja olevat panustanud vabatahtlikult elamusse, kajastub 22.04.2015 vastuses vastuhagile (p-s 2.2.2). Selline seisukoht peegeldab veendumust, et kostja võimalus XXX kinnistul elada ongi tasu tehtud töö ja kulude eest. Ümberpööratult tähendab sama tees, et XXX kinnistul elamise eest on kostja pidanud tasuma kasutustasu, seda oma tööga. Kui kostja panus on sisuliselt kasutustasu, ei kohaldu ilmselt ka maakohtu otsuse p-s 41 viidatud Riigikohtu seisukoht, et tasuta kasutamise leping (sh sümboolse üüriga üürileping) ei lähe asja omaniku vahetumisel VÕS § 271 alusel uuele omanikule üle. Sel juhul võis üürileping ja sealt tulenevad kohustused 04.09.2014 hagejale üle minna koos XXX kinnistu omandiga. Seoses kostja õigusega kasutada XXX kinnistut VV 20.01.2015 loa alusel, märgib kostja, et VV ei olnud 20.01.2015 dokumendi väljastamisel selline nagu 05.10.2016 istungil. Ta sai XXX kinnistuga seoses tekkinud probleemidest aru, jagas kostja arusaamu ja soovis kostjat normaalse lahenduse leidmisel aidata. Tunnistaja TS on rääkinud kinnituse väljastamise asjaoludest viisil, mis ei kinnita maakohtu otsuses väljendatud kahtlusi. Hageja poolt menetluses VV osas esitatud seisukohad (ei tea XXX kinnistul toimuvast ega soovi parendusi, on kogu aeg soovinud kostja lahkumist kinnistult, jms) ei haaku tõenditega, mis ülekaalukalt näitavad tegelikkust vastupidisena hageja väidetule. Kui kohus tõesti leidis, et VV võis olla juba 20.01.2016 samaväärselt ebaadekvaatne kui 05.10.2016 istungil, tulnuks arvestada otsuse tegemisel lisaks järgmist. Asjas esitatud materjali kohaselt on VV sõlminud 23.08.2014 notariaalse lepingu hagejaga, see on vaid 5 kuud enne 20.01.2015. Eelduslikult notar kontrollis VV tehinguvõimet ega tuvastanud probleeme. Kui VV võis olla ebaadekvaatne juba 20.01.2015, tõusetub küsimus tema tsiviilprotsessiteovõimest ja kohasest esindusest menetluses. Samuti märgib kostja, et maakohus ei osundanud 20.01.2015 dokumendi ilmsele ebausaldusväärsusele enne otsuse tegemist ega vajadusele VV antud luba XXX kinnistu kasutamiseks täiendavalt tõendada. Kuna maakohus on 20.01.2015 dokumendi sisu kahtluse alla seadnud, esitab kostja ringkonnakohtule tõendina audiosalvestuse kostja ja VV kohtumiselt, mis toimus lühikest aega enne 20.01.2015 kirja väljastamist viimase poolt. VV väljendab salvestisel üheselt, et kostja tema arvates ei pea XXX kinnistult lahkuma ega ole rahul oma tütrega (hageja), kes kostja lahkumist nõuab. Kostja leiab, et kui 20.01.2015 tahteavalduse osas tõendeid selle tühisuse kohta ei ole, tuleb seda käsitleda kehtivana ja maakohtul tulnuks seal antud loast kostja poolt XXX kinnistu kasutamiseks lähtuda. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamisega seoses leiab kostja, et VÕS § 1018 lg 2 kohase tahte VV soodustada puudumine ei ole esiteks tõendatud ja teiseks tuleb VÕS § 1018 lg 2 tingimuse täidetust hinnata objektiivselt, mitte pelgalt isiku poolt öeldut viimase jaoks äärmuslikult ebasoodsalt tõlgendades. Kohtu viidatud ja kohtu arvates käsundita asjaajamise sätete kohaldamise seisukohalt väga kaalukad kostja tsitaadid on kontekstivälised. Kostja märgib, et VV ei ole elanud XXX kinnistul ja tema vanust ning tervislikku seisundit arvestades ei olnud kellelgi põhjust arvata, et ta enam kunagi ise XXX kinnistule püsivalt

elama asub. Pärast hageja lahkumist ja enne tagasitulekut, kui toimusid tööd nn uues majas, milles hageja ja kostja pojad osalesid, saigi kostja pidada tööde tegemise põhjusena silmas eeskätt iseenda ja oma poegade vajadusi, sest ainult kostja ning tema pojad XXX kinnistul sel ajal elasid. Kostja ei ole kunagi väitnud, et ta ei tegutse XXX kinnistut arendades mingil juhul VV huvides. Alusetu on maakohtu väide, nagu olevat kostja tunnistajate ütluste kohaselt lähtunud eeldusest, et tekkinud hüved tarvitavad ära kostja ja tema pojad. Kohtu viidatud tunnistajad ei ole sellise sisuga ütlusi andnud. Kostja märgib, et käsundita asjaajamist teise isiku huvides ei välista VÕS kommenteeritud väljaande ega Riigikohtu praktika (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-118-14, p 16) kohaselt ka see, et sellest saab kasu ka asja ajaja ise (kostja XXX kinnistul elades ja parendusi nautides). Maakohtu rõhuasetus nagu oleks käsundita asjaajamise eelduseks, et kostja näeb tulevikus ette parenduste VV kasutuses olekut, on ekslik. Käsundita asjaajamise eelduseks ei ole kasu saanud isiku poolne parenduste reaalne vahetu isiklik kasutamine. Kasu võib seisneda ka vara väärtuse tõusus, isegi kui isik seda vara kunagi ise ei kasuta. Kostja vaidlustab ka maakohtu seisukoha, mille kohaselt saab kulude hüvitamist nõuda vaid kuni 04.09.2014, mil hageja kanti XXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et XXX kinnistu kinkimine ei olnud samm, mida hageja ja VV tegid kostjaga kooskõlastades. See tehing toimus kostja mistahes osaluseta ja teadmiseta. Hageja nõudekirja, millele kohus viitab, sai kostja 28.11.2014 hagiavalduse enda kohaselt kätte 28.10.2014. Teavitades olulisest muudatusest kostjat alles siis ja olles enne aktsepteerinud kostja tegevust XXX kinnistu parendamisel, ei saa kulude hüvitamisel aluseks võtta õigusliku muudatuse aega, millest teavitatakse kostjat alles peale selle toimumist. Kui kohus leidis, et alates 04.09.2014 ei saanud kulude hüvitamist nõuda VV-lt, oleks see tulnud välja mõista hagejalt. Seoses kohtu seisukohaga, et kostja poolt ostetud ja XXX kinnistule paigaldatud uksed ja veeboiler ei kuulu hüvitamisele, kuna VV on lubanud need kostjal kaasa võtta, leiab kostja VÕS § 1042 lg 2 p-le 1 viidates, et uksi ja veeboilerit ei ole võimalik eemaldada parendusi rikkumata, kuna need on kinnistu olulised osad ja täidavad elamu kasutamisel vältimatult vajalikke funktsioone. Pealegi ei ole VV maakohtu käsitluse kohaselt enam XXX kinnistu omanik ja kinnistu osad ei kuulu seega enam talle. VV-l puudub õigus lubada talle mitte kuuluvalt kinnistult kostjal midagi kaasa võtta. Lisaks tuleks kostja arvates kulude hulka arvata ka need tšekid, millelt ei nähtu, mida on ostetud. Tehingud on tehtud tuntud ehituskaupluste kettidest, mille puhul saab eeldada, et soetatud kaubad olid seotud ehitusega. Kostja taotleb enda vande all üle kuulamist ka selleks, et selgitada ebaselgete arvete sisu. Kostja leiab, et hageja ja VV tänaseks ilmnenud aastaid kostjat eksitanud käitumise tõttu on nad käitunud pahauskselt. Seetõttu peaks kohus hea usu põhimõtte rikkumise tõttu jätma kohaldamata kostja hüvitisnõuetele rakenduva võimaliku aegumistähtaja ja mõistma kostja kasuks välja kõik tema poolt XXX kinnistule tehtud kulud. Menetluskulude jaotuse osas leiab kostja, et menetluskulude jaotus peaks isegi maakohtu lahenduse õigsuse korral põhinema menetluskulude jaotuse üldreeglitel, mitte TsMS § 163 lg 2 toodud erandil. Maakohtu otsuses puuduvad sisulised põhjendused selle kohta, mida peale formaalsete eelduste TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks kohus kaalus, otsustades, et kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja märgib, et tegu ei ole lihtsa vaidlusega, mida kostja tahtlikult venitaks ja laseks lahendada kohtuotsusega, selle asemel, et menetlus mõistliku kompromissiga lõpetada. Samuti tuleb arvestada, et just kostja on otsinud mõistlikku kompromissilahendust juba enne, kui hageja hagiavalduse kohtusse saatis ja pakkunud omalt poolt erinevaid lahendusi välja juba menetluse alguses. Samuti tuleb arvestada, et kohtupoolne kompromissiettepanek, millel TsMS § 163 lg 2 kohaldamine põhineb, tehti maakohtu menetluse lõppfaasis, mitte alguses. Sellele järgnes vaid kaks istungit

isikuliste tõendite uurimiseks ja menetlust kokku võttev kirjalik menetlus (millega kostja oli ka nõus ja mis tegelikult oligi kostja ettepanek). Seega ei veninud menetlus kostja poolt kompromissist keeldumisega oluliselt pikemaks, samuti oli valdav osa menetluskuludest selleks ajaks juba kantud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ja VV paluvad jätta kostja taotluse kostja vande all ülekuulamiseks rahuldamata, tõendina esitatud helisalvestise asja juurde võtmata ja tagastada, apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 21.11.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu apellandi nõuetele vastustaja I vastu. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt poolte ühise tegutsemise lepingut tõlgendades tuleb eeldada, et kui pooled tahtsid ühiselt tegutseda ja panustamise tulemusena tekkis kaasomand hoonetele, siis oli nende kokkuleppe sisuks säilitada kaasomand ka paratamatult toimuva maareformi käigus moodustuvatele uutele õiguslikele esemetele. Apellant leidis eelneva alusel põhjendamatult, et tal on tekkinud kaasomand ka maale ja õigus nõuda enda kinnistusraamatusse kandmist XXX kinnistu kaasomanikuna. Maakohus jättis nimetatud nõude rahuldamata õigesti, kuna apellant ei ole toonud kohtu ette ühtegi asjaolu või tõendit, mille pinnalt kohtul oleks võimalik vastavat asjaolu järeldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isegi juhul, kui kostjal oli VV-ga kokkulepe, et kostja arendab ja parandab kinnistul asuvaid hooneid, ei tähenda see, et kostja saaks sellise kokkuleppe tulemusel lähtuvalt TsK § 440 lg-st 2 hoonete all oleva maa kaasomanikuks. Lähtuvalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja vastuväide, mille kohaselt on kostjal alus XXX kinnistu valdamiseks tulenevalt asjaolust, et kostja on kinnistu kaasomanik, on põhjendamatu. Tulenevalt eeltoodust asus maakohus põhjendatult seisukohale, et apellandi taotlus tuvastada tema omandiõigus 1⁄2 mõttelisele osale XXX kinnistust ning kohustada vastustajat andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellant leiab jätkuvalt apellatsioonkaebuses, et poolte vahel oli alates 1993.aastast ühise tegutsemise leping ning alates VÕS-i kehtima hakkamisest 01.06.2002 seltsinguleping.

Vaidlus puudub, et aastatel 1993-2003 elasid apellant ja vastustaja I kinnistul kui üks pere ning kooselu käigus ühistest vahenditest parendasid ja täiendasid koos kinnistul asuvaid hooneid. Maakohus on otsuse punktides 39-40 ammendavalt põhjendanud, mis põhjusel ei kohaldu käesoleval juhul poolte suhetele seltsingulepingu sätted. Maakohtu vastavad järeldused põhinevad Riigikohtu praktikal. Apellandi vastupidised subjektiivsed seisukohad ei lükka ümber maakohtu põhjendatud järeldusi ega anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Et vastustaja II, kes on vastustaja I isa, oleks kuulunud apellandi ja vastustaja I pere liikmete hulka, seda apellant tõendanud ei ole. Seega on põhjendamatud apellandi väited, mille kohaselt oli ka vastustaja II seltsingulepingu osapooleks. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui võtta aluseks apellandi väited pooltevahelisest seltsingulepingust, siis sel juhul lõppes seltsinguleping vaieldamatult 2003, kui vastustaja I ja apellandi kooselu lõppes ning vastustaja I ühisest kodust lahkus ja Tallinna elama asus. Seltsingulepingu lõppemist tõendab ka vastustaja II poolt 16.08.2004 Kernu vallale esitatud avaldus, milles ta palus apellandi vaidlusalusel kinnistul asuvast elamust välja registreerida (t.l.8, I kd). Vastustajad I ja II on mitmes menetlusdokumendis ka kinnitanud, nad ei soovinud, et apellant jääks kinnistule elama ja vald on vastava taotluse ka rahuldanud (näiteks t.l.181, III kd). Apellant ei ole seda ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub vastustajate seisukohaga, mille kohaselt on valdav enamus kinnistul tehtud töödest tehtud poolte kooselu ajal ja ühistest vahenditest (mis on tõendatud ka apellandi enda poolt maakohtus esitatud eksperthinnanguga, kus on märgitud tööde teostamise aeg), on alusetu apellandi väide nagu oleks tema panustanud kinnistu arendamisesse 182 958,90 eurot. Apellant ei ole esile toonud, milline oli tema rahaline panus sel perioodil elamu ehitusse. Samuti pole asjas tõendamist leidnud, et poolte vahel oleks kunagi eksisteerinud kokkulepe, nagu peaks apellant saama kinnistu mingiski osas omanikuks. Riigikohtu praktika nimetatud küsimuses on selgelt väljendanud, et kui isikud juba tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal ei sõlminud vastavat kirjalikku kokkulepet, puudub isikul mistahes õigus nõuda kinnistu omandit. Samuti ei ole apellant varasemalt sellist nõuet ka kunagi esitanud ega tõendanud ka sellekohaseid läbirääkimisi poolte vahel. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kaaluda ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-129-16 toodud võimalust kohaldada seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid) osaliselt analoogia korras, kuna apellandi ja vastustaja I kooselu lõppes juba 2003.aastal seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest). Hageja on maakohtus aegumise vastuväite esitanud (t.l.170, I kd). Vastava hagi esitas apellant 24.03.2015. Seega on apellandi sellekohased nõuded vastustaja I vastu aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel, nagu õigesti märkis ka maakohus. Isegi kui eeldada, et ka vastustaja II oli seltsingulepingu üheks osaliseks perioodil 1993-2003, siis oleks ka tema suhtes seltsingulepingust tulenevad nõuded aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Seltsingulepingu lõppemist 2003.aastal tõendab apellandi ja vastustaja I pereelu lõppemine ja vastustaja II poolt pöördumine valla poole apellandi väljaregistreerimiseks. Apellant leiab apellatsioonkaebuses, et vastustaja I ja vastustaja II on tänaseks aastaid apellanti eksitanud ning oma käitumise tõttu on nad käitunud pahauskselt. Seetõttu peaks kohus hea usu põhimõtte rikkumise tõttu jätma kohaldamata kostja hüvitisnõuetele rakenduva võimaliku aegumistähtaja ja mõistma kostja kasuks välja kõik tema poolt XXX kinnistule tehtud kulud. Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu, kuna apellant ise ei ole esitanud kinnistul tehtud tööde eest vastustajatele ühtegi nõuet ega ole andnud teada

väidetavate tööde maksumusest ega andnud mõista sellise nõude esitamise kavatsusest. Asja läbivaatamisel maakohtus ei ole leidnud tuvastamist, et vastustajad oleksid kunagi lubanud kinnistul tehtud kulutusi apellandile hüvitada. Kinnistusraamatu kandest nähtub, et vastustaja I sai XXX kinnistu omanikuks 04.09.2014 (kd I lk 9) ning juba 20.10.2014 edastas hageja kostjale nõude kinnisasja valduse vabastamiseks (kd I lk 10-11). Vastustaja I on XXX kinnistu omanik alates 04.09.2014. Apellandi esitatud tabelist nähtuvalt on ta teinud perioodil 05.09.2014-20.03.2015 vastustaja I kinnistule väidetavalt kulutusi summas 1009,03 eurot (kd III lk165-166). Võttes arvesse, et maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja ja kostja vahel ei ole lepingulist suhet, siis analüüsis maakohus otsuses p-des 61-64, milline lepinguväline õiguslik alus kostjal hagejalt hüvitise nõudmiseks võib olla ning põhjendatult leidnud, et apellandi rahaline nõue vastustaja I vastu tuleb jätta rahuldamata. Apellandi nõuded vastustaja II vastu. Maakohus on otsuse p-des 65-77 analüüsinud põhjalikult, millisel õiguslikul alusel nõue rahuldamisele ei kuulu, kuna ei ole täidetud vastavad kohaldamise eeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul on VÕS § 1042 kohaldamise eeldused täidetud. Maakohtu hinnangut toetab ka Riigikohtu praktika. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-129-16 p-s 32 leidnud järgmist: „Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 17; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 14; 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12). Sellisel juhul võib olla nõue vaid VÕS § 1042 alusel (vt ka VÕS § 1024 lg 4)“. Nimelt on tõendamist leidnud, et XXX kinnistu näol oli tegemist VV-le kuulunud asjaga. Samuti on tunnistajate TS ja DS ütlustega tõendamist leidnud, et VV ei ole kunagi kostja poolt tehtud ehitustöödele vastu vaielnud ning on need alati heaks kiitnud. Samuti on maakohus hinnates tunnistajate JR ja PK ütlusi leidnud põhjendatult, et tõendamist on leidnud, et kostja poolt tehtud kulutused olid kasulikud. Nimelt on tunnistajad JR ja PK kinnitanud, et VV viibis ise tööde tegemise ajal kinnistul ja osales ka tööde tegemisel, samuti kiitis ehitustööd ja parendused heaks ning oli tehtud tööde eest kostjale tänulik (kd IV lk 86 pöördel-87). Maakohtus tugines hageja kulutuste hüvitamisel VÕS §-dele 1041 ja 1042, Vastustaja II on apellandi nõudele esitanud aegumise vastuväite, seega tuli maakohtul kindlaks teha, kas apellant on oma nõude esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus asus seisukohale, mille kohaselt tuli lähtuvalt TsÜS § 151 lg 1 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-180-14 koostoimest asuda seisukohale, et apellandi nõue on seoses kulutustega, mis on tehtud enam kui kolm aastat enne vastuhagi esitamist, aegunud. Apellant on ise kinnitanud, et VV oli pidevalt kursis kostja poolt tehtud kulutustega ning sama on kinnitanud ka tunnistajad TS ja DS. Tulenevalt eeltoodust analüüsis maakohus vastuhagis esitatud nõuetest sisuliselt üksnes neid kulutusi, mis oli tehtud pärast 24.03.2012, kuna apellant esitas käesolevas asjas vastuhagi 24.03.2015. Maakohus on otsuse p-des 72-76 kõiki asjas esitatud tõendeid analüüsides põhjendatult jõudnud järeldusele, mille kohaselt on apellant teinud perioodil 05.04.2012-03.09.2014

kulutusi 15 974,57 ulatuses ja põhjendatult nimetatud osas hagi vastustaja II vastu rahuldanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning neid ei korda. Vastustaja I nõuded apellandi vastu. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude alus saab olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-178-14 p-s 11 asunud seisukohale, et AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eeldus on, et hageja on kinnisasja omanik, kostja on kinnisasja valdaja ning kostja valdab kinnisasja õigusliku aluseta. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust korteriomandit vallata või mitte. Maakohus on analüüsinud üksikasjalikult otsuse p-des 35-46 kõiki apellandi poolt esitatud vastuväited hagile ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et apellandil puudub kinnisasja valdamiseks õiguslik alus. Tulenevalt eeltoodust asus maakohus põhjendatult seisukohale, et antud asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostjal on seaduslik alus XXX kinnistu valdamiseks. Sellest tulenevalt rahuldas maakohus AÕS § 80 lg 1 alusel hageja nõude ning mõistis kostja valdusest välja XXX kinnistu ning kohustas kostjat andma kinnistu valdus üle hagejale 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Juhul, kui kostja keeldub kinnistu valdust vabatahtlikult vabastamast, tuleb kostja XXX kinnistult välja tõsta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väidetega, mille kohaselt on apellant saanud 20.01.2015 vastustaja II kinnituskirjaga õiguse vaidlusalusel kinnistul asuvas elamus elada, kuna vastustajal II on õigus isikliku kasutusvalduse alusel selline nõusolek anda. Vastustajal II on õigus XXX kinnistu asuvas elamus elada isikliku kasutusõiguse alusel ühiselt TV-ga (t.l. 9, I kd). AÕS § 227 lg 2 kohaselt isik, kellel on AÕS § 227 lg-s 1 nimetatud õigus, võib elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et apellant oleks vastustaja II perekonnaliige või tema eest hoolitseks. Vaidlus puudub selles, et vastustaja II ei ela juba pikemat aega vaidlusalusel kinnistul asuvas elamus. Maakohus on andnud 20.01.2015 kirjale kui tõendile argumenteeritud hinnangu ja leidnud põhjendatult, et nimetatul kirjal ei ole sellist tähendust, nagu seda leiab apellant. Apellant on ekslikult apellatsioonkaebuses leidnud, et tal on VÕS § 110 ja 111 järgi õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni talle on hüvitatud vastustaja I poolt võlgnetavad kinnistule tehtud kulud. Kinnistu omanik on vastustaja I. Apellandi vastuhagi vastustaja I suhtes jäeti täies ulatuses rahuldamata, seega on apellandi taotlus põhjendamatu. Menetluskulud maakohtus Apellant leiab kaebuses, et maakohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud poolte vahel, kui jättis kõik menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ja leiab, et maakohus on piisavalt otsuse p-s 79 põhjendanud oma seisukohta. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Maakohus on käesoleval juhul 23.08.2016 kohtuistungil teinud ettepaneku sõlmida kompromissi tingimustel, mille kohaselt kostja vabastab kinnistu valduse ja kostjale tasutakse tehtud kulutuste eest 20 000 eurot. Hageja on avaldanud valmisolekut nimetatud tingimustel

kompromissi sõlmimiseks, kuid kostja on sellest keeldunud. Kokku on maakohus pakkunud kahel korral pooltele kompromissi, millega vastustajad õigusrahu ja menetlusökonoomika ning menetluskulude kokkuhoidmise huvides nõustusid. Apellant kompromissidega ei nõustunud ega olnud ka nõus mingiski osas vähendama oma alusetut 200 000 euro suurust hüvitise nõuet. Seega venis apellandi tegevuse tõttu maakohtu menetlus ca kahe aasta pikkuseks, mis tekitas pooltele ka märkimisväärseid menetluskulusid. Maakohus jättis põhjendatult menetluskulud apellandi kanda, kuivõrd maakohtu otsus oli sarnane kompromissiettepanekuga, mille maakohus pooltele tegi ja millega vastustajad nõustusid. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole toonud esile apellatsioonkaebuses ühtegi maakohtu rikkumist kohtuotsuse koostamisel, materiaalõiguse normi, mida kohus oleks ebaõigesti kohaldanud või menetlusõiguse normi, mida maakohus on väidetavalt rikkunud. Samuti ei selgu apellatsioonkaebuse väidetest, kuidas oleks kohus vaidluses tuvastatud asjaolude põhjal pidanud tegema teistsuguse otsuse. Apellatsioonkaebuses kordab apellant maakohtus esitatud seisukohti, mille osas on maakohus oma seisukohad otsuses üksikasjalikult esitanud. Lähtudes eeltoodust tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel AS kanda. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.10.2017 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.