Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Andrus Eirandi hagi Codan Forsikring A/S Eesti filiaali vastu kahju hüvitamiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-20273
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrus Eirandi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Andrus Eirand, esindaja vandeadvokaat Madis Saar Kostja Codan Forsikring A/S Eesti filiaal (registrikood 11299485), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel
Asja läbivaatamise kuupäev
26. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-20273 muutmata.
1.Andrus Eirand (hageja) esitas 1. mail 2011 Harju Maakohtule Codan Forsikring A/S Eesti filiaali (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kindlustushüvitise 15 292 eurot 65 senti ja viivise. Hageja vähendas 11. mail 2011 oma nõuet, paludes mõista kostjalt välja hüvitise 12 314 eurot 74 senti ja viivise. Harju Maakohus jättis hagi 5. oktoobri 2012. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning alama astme kohtute menetluskulud hageja kanda. Riigikohus jättis 29. mai 2013. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
2.Kostja esitas 26. juunil 2013 maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles
palus mõista hagejalt välja menetluskulu 8798 eurot 33 senti. Avalduse kohaselt on kostja lepingulise esindaja tegelik kulu 16 713 eurot 7 senti, millest tuleb hüvitatavate kulude piirmäära arvestades hagejalt välja mõista 6400 eurot. Lisaks on kostja kandnud asja läbivaatamise kulu 2523 eurot 33 senti, millest kostja peab hüvitama 2398 eurot 33 senti, sh asjatundja arvamuse koostamise kulu 2083 eurot 33 senti ja kohtuliku ekspertiisi kulu 315 eurot.
3.Hageja vaidles kostja avaldusele vastu ja selgitas, et vastaspoole vajalikud ja põhjendatud lepingulise esindaja kulud ei saa olla suuremad kui 4470 eurot. Kostja nõutud kulud on ilmselgelt ülemäärased ja ületavad oluliselt hageja nõude suurust ning dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulud on ebamõistlikud. Kostja lepingulise esindaja tunnihind 153 eurot on ülemäärane ja oluliselt kõrgem kui hageja õigusabi hind. Lisaks on hagejalt menetluskulu väljamõistmine kostja taotletud ulatuses äärmiselt ebaõiglane hageja tervise ja majandusliku seisundi tõttu.
4.Harju Maakohus rahuldas 7. novembri 2013. a määrusega kostja avalduse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 8798 eurot 33 senti ja viivise. Maakohtu määruse kohaselt on põhjendatud kostja lepingulise esindaja kulu 13 168 eurot 51 senti. Arvestades tsiviilasja hinda 15 292 eurot 65 senti ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruses nr 137 ettenähtud hüvitatavate kulude piirmäära, tuleb kostjalt välja mõista 6400 eurot. Põhjendatud ei ole lepingulise esindaja kohtumenetlusega seotud kulu 23,5 tunni ulatuses, s.o 3544 eurot 56 senti. Kostja esindaja tunnihind 153 eurot on vaidluse kestust, keerukust, keskmisest suuremat tõendite mahtu ja asjaolu, et esindaja on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja (vandeadvokaat), arvestades mõistlik ja põhjendatud. Hageja ei teinud usutavaks, et see on ebamõistlikult kõrge ja ületab turu keskmist hinda. 3. novembril 2008 ajalehes Äripäev avaldatud artiklist nähtuvalt oli 2008. a-l Eestis advokaadi keskmine tunnihind 127 eurot 82 senti. Eelduslikult on viie aastaga hinnad tõusnud. Hageja ei saa praeguses menetluses tugineda sellele, et temalt on ebaõiglane kulusid välja mõista. Hageja ei ole menetluskulude jaotust vaidlustanud. Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulu on põhjendatud ega ole ebamõistlikult kõrge. Selle arvamuse hind võib olla suurem kui kohtuliku ekspertiisi tasu. Arvamuse andnud isikud on valdkonna tippspetsialistid ja arvamus on piisavalt mahukas, põhjalik, professionaalne ja asjakohane.
5.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja jätta uue määrusega kostja avaldus rahuldamata.
6.Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja hageja määruskaebuse rahuldamata. Määruse kohaselt vastab kostja avaldus nõuetele ja maakohtul ei olnud takistatud seda läbi vaadata. Maakohus käsitles ja hindas kostja menetluskulude põhjendatust ja hageja vastuväiteid piisavalt
põhjalikult. Maakohus ei ole kaalutlusotsuse tegemisel diskretsioonipiire ületanud, otsustuse kujunemine on jälgitav. Asjaolu, et hageja vähendas pärast hagi menetlusse võtmist oma nõude suurust, ei võimalda menetluskulude kindlaksmääramisel vähendada hagi hinda. See oleks kostja suhtes ka ebaõiglane, sest ta tegi õigusabile oluliselt suuremaid kulutusi, kui võimaldab välja mõista kulude hüvitamise piirmäär. Vaidlus oli äärmiselt komplitseeritud ja selle menetlemine, sh kostja esindamine nõudis olulisi pingutusi. Seetõttu ei ole alust kostja esindaja tunnitasu suurust muuta. Dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamuse saamise kulud ei ole tarbetud ega ebamõistlikud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt ei vasta kostja menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja kulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 3 nõuetele. Kulunimekirjas on lepingulise esindaja tehtud toimingute ajakulu näidatud valdavalt mitmepäevaste ajavahemike kaupa, kusjuures perioodid kajastavad toimingute ajakulu summeeritult. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, millal iga toiming tehti ning kui palju aega toimingu tegemiseks kulus. Järelikult ei ole kohtul võimalik kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnata. Sellise nimekirja esitamist ei õigusta asjaolu, et lepingulise esindaja kulud ületavad lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäära ning hüvitada palutakse need kulud üksnes piirmäära ulatuses. Kohtute järeldus, et kostja esindaja kuludele tuleb kohaldada 6400-eurost piirmäära, on ekslik. Kuna hageja oli oma nõuet vähendanud, tuleb kostja esindaja kulude hindamisel lähtuda väiksemast hinnast ja piirmäärast, vaatamata sellele, et kohus asja hinda ei muutnud. Hageja ei saanud ette näha, et kulude kindlaksmääramisel lähtutakse kõrgemast hagihinnast. Kohtud leidsid valesti, et kostja esindaja tunnitasu on põhjendatud. Tunnihinna suurust ei saa põhjendada asja kestuse, keerukuse ja tõendite mahuga. Kostja esindaja omandas vandeadvokaadi kvalifikatsiooni alles menetluse ajal, hagejat esindas vandeadvokaat väiksema tunnihinnaga. Kohtud eksisid ka dokumentaalse tõendi kulu mõistlikkuse ja vajalikkuse hindamisel. Samuti jättis maakohus põhjendamatult arvestamata hageja majandusliku ja tervisliku seisundi.
9.Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu. Kostjale väljamõistetud menetluskulude hüvitis vastab tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutele. Hageja taotletav piirmäär 4470 eurot ei ole enam kehtiv, kuid see ei vasta ka kohtumenetluse kestusele, kostja menetluspositsiooni keerukusele, poolte tehtud menetlustoimingutele ega asjas esitatud ja kogutud tõendite mahule. Kostja avaldus vastab seaduse nõuetele ning kohtute järeldused on põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 järgi jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
11.Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kolleegium täpsustab, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Kohtud ei ole kostja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
12.Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et kostja menetluskulude nimekiri ei vasta TsMS § 174 lg 3 nõuetele, mille kohaselt tuleb nimekirjas märkida detailne kulude koosseis. Kohtul on võimalik hinnata kulude nimekirja, kuhu on lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aeg märgitud ajavahemikuna. TsMS § 174 lg 5 annab kohtule õiguse küsida vajadusel menetlusosaliselt hüvitatavate menetluskulude kohta täpsustusi või tõendeid. Samuti on vastaspoolel võimalik esitada sellise nimekirja kohta vastuväiteid. Hageja ei ole määruskaebuses märkinud ega põhjendanud, millised kostja lepingulise esindaja toimingud olid liigsed või ajakulu ülemäärane.
13.Kolleegium ei jaga hageja seisukohta, et asjatundjate arvamuse saamiseks tehtud kulu saab temalt kostja kasuks välja mõista üksnes võrdselt TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasuga. Erinevalt viimasest ei sätesta TsMS dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamuse kulu piire. Samuti ei sisalda TsMS kohtu kohustust hinnata dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et vastavalt on kohaldatavad kahju hüvitamise üldreeglid, sh VÕS § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikud kulud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks (vt Riigikohtu 3. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohtud on asjatundja arvamuse saamise kulu suurust hinnanud ega ole selles osas diskretsioonipiire ületanud.
14.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13;
2.oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-
2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, millele on kostja oma vastuses viidanud, tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. Kohtud märkisid õigesti, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks 120 eurot tunnis ületav kostja lepingulise esindaja tunnitasu (s.o kuni 153 eurot ilma käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb hagejal hüvitada kostjale lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatu kohaselt 2008. a-l advokaadi keskmine tunnitasu 127 eurot 82 senti on aastatega eelduslikult tõusnud. Ringkonnakohus on maakohtu järeldusega nõustunud. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust seda muuta.
15.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kohtud oleks pidanud temalt menetluskulude väljamõistmisel arvestama nõude vähendamisega maakohtus. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas nõude vähendamine mõjutas kostja menetluskulude suurust. Asja materjalide kohaselt on kostja lepingulise esindaja tegelik kulu oluliselt suurem, kui ta palus hagejalt välja mõista.
16.Kuna hageja määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.
17.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.