Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
O. G hagi Helle Lootsmanni vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-17291
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
O. G määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja O. G, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Kostja Helle Lootsmann, esindaja vandeadvokaat Diana Minumets
Asja läbivaatamise kuupäev
24. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-17291 osas, millega ringkonnakohus mõistis O. G-lt Helle Lootsmanni kasuks välja menetluskulud 2357 (kaks tuhat kolmsada viiskümmend seitse) eurot 53 senti (36 887 krooni 30 senti).
2.Muus osas, st menetluskulude 607 (kuussada seitse) eurot 16 senti (9500 krooni) väljamõistmise osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-17291 muutmata, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi.
3.1.Mõista O. G-lt Helle Lootsmanni kasuks välja menetluskulud, kokku 607 (kuussada seitse) eurot 16 senti (9500 krooni).
3.2.Mõista O. G-lt välja Helle Lootsmanni kasuks käesoleva määrusega väljamõistetud menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3-2-1-112-11
5.Tagastada O. G-le määruskaebuselt 19. mail 2011 tasutud kassatsioonikautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O. G (hageja) esitas 2. mail 2007 Harju Maakohtule hagi Helle Lootsmanni (kostja) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
2.Harju Maakohus jättis 30. septembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud täiendavaid põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
4.Riigikohus jättis 17. mai 2010. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
5.Kostja esitas 20. mail 2010 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskuluna tasu esindaja õigusabi eest, kokku 87 012 krooni 5 senti.
6.Hageja leidis, et kostja menetluskulud on põhjendamatult suured. Vastuväidete kohaselt palus ta hagiavalduses kohtul oma äranägemise järgi otsustada ja määrata ning kostjalt välja mõista au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglane hüvitis. Seega oli tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg 3 järgi mittevaralise nõudega. Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihinnaks on 15 000 krooni. Harju Maakohus võttis hagi menetlusse ja luges hagihinnaks 15 000 krooni. Kehtiva TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Kostja menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 (edaspidi määrus nr 306) kehtestatud piirmäärad, mis kehtisid menetluse alustamise ajal 10. mail 2007. Nimetatud määruse kohaselt oli lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise piirmääraks kuni 15 000 krooni suuruse hagihinna puhul 5000 krooni. Lisaks eeltoodule on kostja menetluskulud ka põhjendamatud.
7.Kostja vähendas 4. augusti 2010. a vastuses hageja vastuväidetele menetluskulude suurust ja palus määrata hagejalt väljamõistetavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 83 826 krooni.
8.Harju Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2010. a määrusega kostja avalduse osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulude katteks 5000 krooni ja kohustas hagejat tasuma kostjale määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt said kohtumenetluse ajal kuni 12. septembrini 2008 menetlusosalised arvestada kulutustega, mis tuleb hüvitada määruses nr 306 määratud suuruses. Seega oli lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise piirmääraks tsiviilasjas hinnaga kuni 15 000 krooni maksimaalselt 5000 krooni. Tsiviilasja kohtumenetluses ei ole kostjale antud riigi õigusabi, seega ei saa lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel võtta aluseks justiitsministri määruses "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" kehtestatud tasumäärasid. 2(8)
3-2-1-112-11 Põhjendatud ja vajalik on mitme lepingulise esindaja osalemine kohtumenetluses selles ulatuses, milles esindajad ei ole osutanud õigusteenust ühel ajal ja õigusabikulu ei ole tehtud topelt. Kuna kohtumenetluse ajal vahetus lepinguline esindaja, siis on esindajate advokaat Diana Annuse ja advokaat Olavi-Jüri Luige osalemine kohtumenetluses põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ei ole aga advokaat Tarmo Silla kulud lepingulise esindajana, kuna asjaolude analüüs töö edasisuunamiseks advokaadibüroo vastava ala spetsialistidele ei ole õigusabi osutamine kohtumenetluses kostjale. Samuti on advokaat Tarmo Sild lisaks töö jaotamisele nimetatud 32 minuti sees 14. veebruaril 2008 suhelnud telefonitsi V. Lootsmanniga, kes ei ole selles tsiviilasjas menetlusosaline. Hageja on kohtule esitanud tõendina vastuväite täiendamise juurde kohtukulude nimekirja haldusasjas nr 3-08-2078, mille kohaselt on Advokaadibüroo LEXTAL esitanud Loksa linnale osutatud õigusabikulude tõendamiseks arved nr 2009/06/015, nr 2009/10/132 ja nr 2009/04/009. Loetletud arvetel puudub seos tsiviilasja nr 2-07-17291 menetluskuludega, kuna praeguses tsiviilasjas ei ole nende arvetega menetluskulusid tõendatud. Dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aega ei saa hinnata, tuginedes üksnes teise menetlusosalise hinnangule, et nimetatud toiminguteks kulub vähem aega. Kohtumenetluses on põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja nõupidamised kliendiga. Hagiavaldus esitati 2. mail 2007, Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 17. mail 2010. Kohtuvaidluse asjaolusid (esitatud menetlusdokumendid, asja keerukus, tunnistaja ärakuulamine kohtuistungil, kontrollimist vajavate asjaolude ja kohtuistungite rohkus, asja arutamine erinevates kohtuastmetes) arvestades pidas kohtunikuabi maakohtus ja ringkonnakohtus kantud kostja lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks ja vajalikuks 34 tunni ja 9 minuti ehk 46 387 krooni 30 sendi ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus leidis (13. septembri 2010. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-07-35687), et menetluskulude grupeerimine nende esitamise aja järgi ei ole põhjendatud. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et kuigi kostja soovib hüvitist toimingute eest, mis tehti nii määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivusajal, said nii hageja kui ka kostja arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega nr 306 (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9). Lähtudes eeltoodust, said menetlusosalised arvestada kulutustega, mis tuleb hüvitada määrusega nr 306 määratud suuruses. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 15 000 krooni. TsMS § 132 lg 3 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks ka surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on jäetud hagis märkimata ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kostjale tuleb seega hüvitada lepingulise esindaja kulud määrusega nr 306 kehtestatud piirmääras 5000 krooni. Põhjendatud ei ole kohaldada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära.
9.Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 83 826 krooni. Kostja ei nõustunud maakohtuga, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb ainuüksi hagi esitamise hetkest tulenevalt kohaldada automaatselt hagi esitamise ajal kehtinud määrust nr 306, mille kohaselt on mittevaralise nõudega hagi puhul väljamõistetavate menetluskulude suuruseks maksimaalselt 5000 krooni. Maakohtu seisukoht on vastuolus seadusega ning ka sisult ilmselgelt ebaõiglane. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 20. mail 2010. Eeltoodust tulenevalt 3(8)
3-2-1-112-11 kohaldatakse avaldusele menetlustoimingu tegemise hetkel, s.o 20. mail 2010 kehtivaid õigusnorme. Avalduse esitamise hetkel kehtinud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 (edaspidi määrus nr 137) § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääraks maksimaalselt 200 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt jääb kostja avalduses esitatud menetluskulu seaduse ja selle alusel kehtestatud rakendusaktidega määratud piiridesse.
10.Hageja vaidles kostja määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
11.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. aprilli 2011. a määrusega maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja menetluskulude väljamõistmise avalduse, ning tegi tühistatud osas uue lahendi, millega mõistis hagejalt kostja kasuks välja täiendavalt menetluskulud 41 387 krooni 30 senti (2645 eurot 13 senti). Määruse kehtiva resolutsiooni kohaselt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kokku 46 387 krooni 30 senti, mis alates 1. jaanuarist 2011 vastab 2964 eurole 69 sendile. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustati hagejat tasuma kostjale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus tuvastanud, et kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes on esindajale tasutud 46 387 krooni 30 senti, selle üle pooled ei vaidle. Tuvastatust vähem mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja seetõttu, et kohaldas määrusega nr 306 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära. Vaidlusaluses asjas tuleb nimetatud piirmäär jätta kohaldamata. Vabariigi Valitsus kehtestas viidatud piirmäära TsMS § 175 lg 4 alusel. Tegemist on Vabariigi Valitsusele antud volitusnormiga. Põhiseaduse (PS) § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 87 p 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus välja määrusi ja korraldusi seaduse alusel ja täitmiseks. Viidatud sätetest tulenev määruste/korralduste seaduslikkuse nõue tähendab, et need õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega, mille täitmiseks need ette on nähtud. Tsiviilkohtumenetluses rakendamisele kuuluvad menetluskulude hüvitamise põhimõtted on kehtestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus. Lepingulise esindaja kulude vastaspoolele hüvitamise põhimõtted on sätestatud TsMS § 175 lg-tes 1-3. Viidatud sätte lg 1 p-s 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt tuleb menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosalisel hüvitada teist menetlusosalist esindanud lepingulisele esindajale tehtud kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega ka Vabariigi Valitsuse kehtestatava lepingulise esindaja kulude piirmäär peab olema selline, mis võimaldaks need põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulusid kandma kohustatud isikult välja mõista. Samal ajal on piirmäära kehtestamise eesmärgiks tagada, et menetluses osalemine ei tooks poolele, kelle kahjuks on lahend tehtud, kaasa ebamõistlikke kulutusi, mida vaidluse maht ja eripära ei õigusta, isegi kui neid kulutusi on tegelikult tehtud. Määruses nr 306 olid lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad kehtestatud olenevalt tsiviilasja hinnast, asja muud eripära arvestamata. Erinevalt rahalistest nõuetest, mille puhul on tsiviilasja hind ja kaitstava õigushüve suurus omavahel võrdelises seoses, ei arvestanud niisugusel alusel kehtestatud piirmäärad mittevaraliste nõuete eripäraga ega võimalda hüvitada võitnud poolele lepingulise esindaja kulusid seaduses ettenähtud põhimõtteid (vajalikkus ja põhjendatus) järgides. Mittevaraliste nõuetega tsiviilasjadele eelduslikult 4(8)
3-2-1-112-11 madala hagihinna kehtestamise eesmärgiks on võimaldada isikutel esitada sellistes asjades nõudeid ja kaebusi, ilma et takistuseks saaks liiga kõrge riigilõiv ja et seeläbi oleks tagatud PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise õigus. Samas on selliste põhiõiguste kaitsele suunatud nõuete menetlemine üldjuhul aja- ja töömahukas (õiguslikult keeruline). Kui seada sellistes asjades õigusabikulu hüvitamise piirmäär sõltuvusse vaid ja eelkõige tsiviilasja hinnast, siis toob see kaasa olukorra, kus isiku õigust kohtusse pöörduda on küll soodustatud, kuid sisuliselt on õiguste kaitsmine siiski piiratud. Kui menetlusosalisele peaaegu ei hüvitata õigusabile tehtavaid vajalikke ja põhjendatud kulutusi, siis ei võimalda see tal ka oma õigusi kohtus efektiivselt kaitsta. Seega on isikul takistatud efektiivselt teostada oma PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele. See, et piirmäärade kehtestamisel üksnes tsiviilasja hinnast lähtuvalt ja nõuete olemust arvestamata on tegemist õigusakti veaga, nähtub ka asjaolust, et nii kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud justiitsministri määruses kui ka alates 12. septembrist 2008 kehtivas määruses nr 137 on lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad mittevaralise nõudega tsiviilasjades nähtud ette erinevalt varalise nõudega tsiviilasjadest. Justiitsministri määrusega oli vastavaks piirmääraks kehtestatud 50 000 krooni ja praegu kehtivaks piirmääraks on 200 000 krooni. Põhjendades määruse nr 306 muutmise vajadust mittevaralise nõudega tsiviilasjades piirmäära kehtestamist puudutavas osas, selgitas justiitsminister Vabariigi Valitsuse
4.septembri 2008. a istungi päevakorda kommenteerides, et määrusega nr 306 loodud olukord ei olnud kooskõlas tsiviilkohtumenetluse põhimõttega, kus isik, kelle õigused saavad kohtus kaitstud, peab täiendavat kahju kandma, kuna tema õigusabikulu ei saa liiga madalate piirmäärade tõttu õiglases ulatuses hüvitada. Seega on ka pädev täitevvõimu esindaja tunnistanud esinenud vastuolu seaduse ja sellest tulenevalt ka põhiseaduses sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. Tekkinud olukorda on võimalik lahendada, lähtudes põhimõttest, et õigusnormide tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mis on kooskõlas põhiseadusega. Määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärasid on võimalik tõlgendada selliselt, et need ei ole kohaldatavad tsiviilasjades, milles vaieldakse mittevaraliste põhiõiguste üle. Nimetatud asjades tuleb viidatud määruse kehtivuse perioodil lähtuda seaduses sätestatud kulude vajalikkuse ja põhjendatuse põhimõtetest. Eeltoodust tulenevalt tuleb selles asjas mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna 46 387 krooni 30 senti (2964 eurot 69 senti).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada ning jätta jõusse maakohtu määrus. Ringkonnakohus on kohaldanud valesti materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et ei pea arvestama määruses nr 306 kehtestatud menetluskulude hüvitise piirmääraga 5000 krooni. Riigikohus on leidnud (tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09), et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada kulutustega, mida isik sai esialgu ette näha. Pooled said arvestada hagi esitamise ajal (2. mail 2007) kehtinud määrusega nr 306 kehtestatud piirmääradega. Seega on tulenevalt TsMS §-st 175, määrusest nr 306 ja Riigikohtu lahenditest kostja lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni. Hageja arvestas hagi esitades, et kostja lepingulise esindaja kulude piirmäär määruse nr 306 alusel ei või ületada 5000 krooni. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt määrust nr 306. Määruse kohaselt on piirmäärad kehtestatud kõikide nõuete jaoks, sh mittevaralistele. Ringkonnakohus asus ebaõigesti seisukohale, et määrus nr 306 ei reguleeri menetluskulude hüvitamise piirmäära mittevaraliste nõuete osas ning seega ei ole 5(8)
3-2-1-112-11 mittevaraliste nõuete puhul piirmäära üldse kehtestatud, mis viib selleni, et kulud võivad olla piiramatu suurusega. See on vastuolus TsMS §-ga 175 (mis näeb ette piirmäärad), samuti PS §ga 15, kuna piiramatu kulude väljamõistmise oht oleks takistuseks hagi esitamisel. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et määruses nr 306 on tegemist õigusakti veaga. Mingisugust viga ei ole. Veaga oleks tegemist juhul, kui määrusega ei oleks kehtestatud piiri mittevaralistele nõuetele. Määruse nr 306 sõnastusest tulenevalt tuleb määruses nimetatud piirmäärasid kohaldada ka mittevaraliste nõuete puhul. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et määrus nr 306 ei reguleeri mittevaralisi nõudeid. Tsiviilasja puhul, mille hind on 15 000 krooni, on maksimaalselt hüvitatav kulu 5000 krooni. Ringkonnakohus on meelevaldselt tõlgendanud määrust nr 306. Lisaks on ringkonnakohtu määrus vastuolus kohtupraktikaga. Hagejal on õigus võrdsusele õiguse kohaldamisel. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. See kehtib ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on määruses nr 306 kehtestatud mittevaralisele nõudele menetluskulude hüvitamise piirmäär 5000 krooni, mistõttu on hagejal õigus oodata, et ka tema suhtes lähtutaks sellest seisukohast. Ringkonnakohtu määrus riivab ebaproportsionaalselt PS §-s 15 sätestatud hageja põhiõigusi. Hageja lähtus kujunenud kohtupraktikast, et määruse nr 306 kohaselt on hüvitise piirmääraks 5000 krooni. Hageja ei ole seetõttu tellinud ka õigusabi teenust, lisaks ei vajanud seda ka asja keerukus. Kostja seevastu tellis ülikallist vandeadvokaadi teenust, kuigi pidi olema teadlik, et mittevaralise nõude menetluskulude hüvitamise piirmääraks on 5000 krooni. Ringkonnakohtu määrus lähtub ainult kostja huvidest, jättes arvestamata hageja õigused, sh et hageja lähtus seadustest ja määrusest nr 306. Hagejal oli õiguspärane ootus, et TsMS ja määrus nr 306 vastavad põhiseadusele. Ringkonnakohtu määrus on suures osas põhjendamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, tehes uue määruse, millega rahuldas kostja nõudest 50%, kuid jättis võtmata seisukoha hageja esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta. Ringkonnakohus väitis, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 46 387 krooni 30 senti. Hageja sellise väitega ei nõustu. Hageja vaidles kostja nõudele vastu (hageja vastuväide on esitatud nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule), mistõttu on ringkonnakohtu väide ekslik.
14.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata. Määrus on seaduslik ja põhjendatud. Igal juhul ei ole võimalik lahendada hageja määruskaebust hageja taotletud sisus, kuna isegi hageja taotletava määrusega nr 306 sätestatud piirmääradest lähtumise korral on hagejalt väljamõistetavate menetluskulude suurus 9500 krooni, mitte 5000 krooni, nagu väidab hageja. Hageja on esitanud kaks mittevaralist nõuet: 1) ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude; 2) kahjuhüvitise väljamõistmise nõude mittevaralise kahju eest. Kuivõrd TsMS § 134 lg 1 kohaselt liidetakse tsiviilasja hinna määramisel ühes hagis sisalduvad nõuded, saab ka määruse nr 306 kohaselt tsiviilasja hinnaks olla 30 000 krooni ning väljamõistetavate menetluskulude piirmääraks 9500 krooni ehk 607 eurot 16 senti.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2357 eurot 53 senti (36 887 krooni 30 senti). Muus osas, st menetluskulude 607 eurot 16 senti (9500 krooni) väljamõistmise osas tuleb ringkonnakohtu
6(8)
3-2-1-112-11 määrus jätta muutmata, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
16.Pooled vaidlevad selle üle, missugusest määrusest (kas määrusest nr 306 või määrusest nr 137) lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kohta tuleb praegusel juhul mittevaralise nõude esitamisel lähtuda.
17.Kolleegium leiab, et maakohus leidis õigesti, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määruses nr 306 sätestatud lepingulise esindaja kulude piirmääradest. Riigikohtu varasema seisukoha järgi tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt nt Riigikohtu 15. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09, p 15; 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Pooled said arvestada ka mittevaraliste nõuete esitamisel nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis kehtisid hagi esitamise ajal (2. mail 2007), st määruse nr 306 järgsete piirmääradega. Väär on seega ringkonnakohtu järeldus, et määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärad ei ole kohaldatavad tsiviilasjades, milles vaieldakse mittevaraliste nõuete üle, ning et nimetatud asjades tuleb viidatud määruse kehtivuse perioodil lähtuda vaid seaduses sätestatud kulude vajalikkuse ja põhjendatuse põhimõttest. Kui ringkonnakohus leidis, et määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärad on vastuolus põhiseadusega, oleks ringkonnakohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ringkonnakohtu tegevus - määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärade arvestamata jätmine mittevaraliste nõuete puhul põhjendusega, et tegemist on õigusakti veaga - ei olnud õiguslikult korrektne (vt ka Riigikohtu
21.septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 28).
18.TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagi esitamise ajal (2. mail 2007) kehtinud TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 15 000 krooni, ning lg 3 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks ka surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Õige on kostja väide, et praegusel juhul esitas hageja kaks mittevaralist nõuet: 1) ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude; 2) kahjuhüvitise väljamõistmise nõude mittevaralise kahju eest. Tulenevalt TsMS § 134 lg-st 1 liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega oli praeguse tsiviilasja hind 30 000 krooni (15 000 krooni + 15 000 krooni), mitte 15 000 krooni, millest lähtus ekslikult maakohus. Määruse nr 306 kohaselt on 30 000-kroonise tsiviilasja hinna korral lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääraks 9500 krooni. Seega ei ole praegusel juhul põhjendatud, et ringkonnakohus mõistis õigusabikulude katteks välja rohkem kui 9500 krooni (607 eurot 16 senti), mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus menetluskulude väljamõistmise kohta 9500 krooni (607 eurot 16 senti) ületavas osas tühistada. Kolleegium leiab, et selles ulatuses on kostja õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud. TsMS § 177 lg 2 järgi peab hageja kostjale maksma käesoleva määrusega väljamõistetud menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni. Riigikohtu määrus jõustub selle avalikult teatavakstegemise päeval (TsMS § 694 lg 2 ja § 695).
7(8)
3-2-1-112-11
19.Praegusel juhul ei ole kohtud otsustesse hagihinda märkinud. Kolleegium on korduvalt rõhutanud hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata mitte üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu (vt ka Riigikohtu 4. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-10, p 13; 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 49;
6.oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 60). Samas TsMS § 442 lg 2 p 51, mis sätestab tsiviilasja hinna märkimise kohustuslikkuse kohtuotsuses, jõustus 1. jaanuaril 2009, seega pärast maakohtu otsuse tegemist selles asjas.
20.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
21.Hageja määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.