Kohtulahend

tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks ning kohustuse täitmata jätmise tuvastamiseks. Riigikohus jättis 20. juuni 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06 hageja nõuded kannete muutmiseks ning uute kannete tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks rahuldamata. Riigikohtu otsuse kohaselt on võlaõigusliku ostueesõiguse teostamise praktiliseks tagajärjeks võimalus esitada müüja vastu müügilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kostja kohustus kõnealuse müügilepingu alusel andma hagejale kinnistu üle ja tegema võimalikuks kinnistu omandi ülemineku. Kostja jättis selle kohustuse täitmata. 31. augustil 2006 koostatud eksperdiarvamuse järgi on kinnisasja turuväärtus 3 500 000 krooni, kinnisasja müügilepingujärgne hind on 900 000 krooni. Hageja arvates on tema kahjuks nende summade vahe, st kostja võlgneb hagejale lepingurikkumise tõttu 2 600 000 krooni. Samuti on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamisega viivitamise eest viivist.

võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, millele vastavad ostja kohustused tasuda müüjale ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Kostja ei saanud sellist müügilepingujärgset kohustust täita (see on õiguslikult võimatu), sest 22. detsembril 2003 sõlmitud asjaõiguslepinguga oli kinnisasja omandiõigus läinud üle kolmandale isikule I. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja nõuab VÕS § 135 lg 2 järgi hinnavahe hüvitamist. Viidatud sättest tuleneb, et kui kahjustatud lepingupool taganeb lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind. VÕS § 135 lg 2 kohaldamine eeldab, et kahjustatud lepingupool on lepingust taganenud. Hageja loeb end taganenuks kostjaga sõlmitud müügilepingust alates 21. juunist 2006, st alates viidatud Riigikohtu otsusele järgnevast päevast, ning taganemine toimus järelduslikult kahjunõude esitamisega kostjale. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab sõltuvalt asjaoludest vaadelda järeldusliku (konkludentse) taganemisena lepingust, kuid oluline on tuvastada sellekohase tahteavalduse tegemine (nõude esitamine) teisele lepingupoolele (VÕS § 188 lg 1). Hageja ei ole esitanud taganemisavaldust VÕS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja jooksul. Hageja pidi kostja lepingurikkumisest teada saama hiljemalt Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 2005. a otsusest, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded kolmandate isikute vastu ning tuvastati, et kostja ei ole täitnud 22. detsembri 2003. a müügilepingust ja hageja ostueesõiguse teostamise avaldusest tulenevat kohustust teha võimalikuks kinnisasja omandi üleminek hagejale. Hageja oli juba ostueesõiguse teostamise avalduse tegemise ajal teadlik, et lisaks nimetatud müügilepingule sõlmiti ka asjaõigusleping ning kolmas isik I ei soostu kinnistu omandiõigust loovutama. Samuti pidi hageja teadma VÕS § 244 lg 1 sisust. Riigikohtu otsus ei tekita, muuda ega lõpeta hageja õigusi kostja suhtes, selles üksnes konstateeritakse lepingupoolte olemasolevaid õigusi ja kohustusi. Hageja tegi tuvastatud asjaoludel taganemisavalduse 2007. aasta novembris, s.o ligikaudu 2 aastat ja 8 kuud pärast kostja lepingurikkumisest teadasaamist. Kui lähtuda sellest, et hageja taganes müügilepingust

esitamisel eeldama või võimalikuks pidama, et kostjal võib osutuda võimatuks täita hagejaga sõlmitud müügilepingut. VÕS § 108 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei või võlausaldaja kohustuse täitmist nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Vaatamata sellele esitas hageja kostja vastu täitmisnõude. Sellises olukorras võis kostja eeldada, et hageja ei kasuta enda taganemisõigust. Seetõttu ei peaks kostja kandma ka riske, mis kaasnevad kinnisasja turuhinna tõusuga ajavahemikus, mil hageja püüdis oma täitmisnõuet realiseerida. Eeltoodud asjaoludel soovib hageja hinnavahe hüvitamise nõude esitamise abil sisuliselt rikastuda, mis on vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahju (hinnavahe) hüvitamise vajadus tekkis vähemalt osaliselt hageja enda tegevuse tagajärjel - alusetuks osutunud täitmisnõude esitamise tõttu kohtule. Hageja saanuks nõuda kostjalt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsusega lõppenud kohtuvaidluses. Hageja saab jätkuvalt sellise nõude esitada, kuid nõude aluseks ei saa olla VÕS § 135 lg 1 või 2. Samuti on küsitav, kas pärast taganemisõiguse lõppemist VÕS § 118 lg 1 kohaselt säilib võlausaldajal nn suur kahju hüvitamise nõue (täitmise asemel esitatav kahju hüvitamise nõue). Kuivõrd hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, on alusetu ka esitatud viivisenõue. Kuivõrd hageja on kaotanud õiguse nõuda kinnisasjade hinnavahe hüvitamist, ei ole vaja käsitleda kostja vastutuse ulatust ja kahju suurust.

kohaldamisel. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus lepingut, kui jättis kinnisasja omandiõiguse ostueesõigust teostanud hagejale üle andmata. Samuti leidis maakohus õigesti, et ekslik on kostja arusaam, nagu oleks hagejal olnud võimalik ostueesõigust teostada ka enne kinnisasja müügilepingu sõlmimist. Maakohus jättis asja lahendamisel õigesti käsitlemata kostja väited poolte varasemate läbirääkimiste kohta müügilepingu sõlmimiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja taganes konkludentselt kostjaga sõlmitud müügilepingust. Lähtudes hageja huvides Ameerika Ühendriikides tegutsenud advokaadi M. A. Aiello e-kirjast, milles ta kinnitas, et esitas kostjale nõude, saab lugeda lepingust taganemise avalduse tegemise ajaks

eeldused VÕS § 82 lg 3 kohaldamiseks, sest kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks ajast, mil hageja teadis või pidi teadma, et kostjal on võimatu kinnistu omandit üle kanda. Hiljemalt kolmandate isikute suhtes omandi ja tasuta kasutusvalduse sissekannete tegemise ajast kinnistusraamatusse 15. märtsil 2004 pidi hageja aru saama, et kostja omandi ülekandmise kohustuse täitmine on võimatu. Nimetatud päevale järgnevast päevast muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ja selle aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Kohustuse täitmise nõudega hagi esitamine 31. märtsil 2004 peatas küll kohustuse täitmise nõude aegumise, kuid ei peatanud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Seega oli hageja kahju hüvitamise nõue

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

ning teha asjas tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt TsÜS § 146 lg-t 1 ja jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 146 lg 4, mille järgi on kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta kümneaastase aegumistähtaja kohaldamist puudutavate asjaolude ja tõendite kohta, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8. Kostja rikkus tahtlikult oma põhikohustust, sest, olles teadlik hageja ostueesõigusest, andis kostja kohe pärast 22. detsembri 2003. a tehingutest hagejale teatamist kinnistu valduse kolmandale isikule üle ning käsutas kinnistut enne ostueesõiguse teostamise tähtaja möödumist. Samuti jäeti sõlmimata ostueesõiguse täitmist tagav kokkulepe. Kostja rikkus tahtlikult heade kommete vastaselt oma põhikohustust, sest arvas pärast ostueesõiguse teostamist, et hageja ei pea saama kinnistu omanikuks samadel tingimustel, milles kolmandate isikutega 22. detsembril 2003 kokku lepiti, sh kogu kinnistu omanikuks. Kuna hageja ei nõustunud kostja tingimustega, soovis kostja hagejat 22. detsembril 2003 tehtud tehingutega karistada. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 200 lg-t 2, kui ei jätnud pärast kassatsiooniastme läbimist esitatud aegumise vastuväidet tähelepanuta. TsMS § -st 2 ja § 200 lg-st 2 tuleneb koosmõjus keeld kohaldada aegumist, kui sellekohane vastuväide esitatakse olukorras, kus vaidlus on juba kord kassatsiooniastme läbinud. Kuna kostja ei esitanud varem menetluses aegumise vastuväidet, käitus ta vastuoluliselt ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus sai aegumist TsMS § 651 lg 2 järgi kohaldada, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, sest sellega väheneb hageja vara, st piiratakse põhiseaduse § -s 32 sätestatud põhiõigust, ning jätta TsMS § 651 lg 2 kui põhiseadusega vastuolus olev säte asjas kohaldamata.

Põhjendamatu on hageja väide, et ringkonnakohus ei saanud aegumist TsMS § 200 lg 2 järgi kohaldada ja TsMS § 651 lg 2 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Hageja soovib hagiga alusetult rikastuda. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam, et hageja taganes lepingust mõistliku aja jooksul ja et Ameerika Ühendriikide advokaadi M. A. Aiello e-kirja saab lugeda lepingust taganemise avalduseks. M. A. Aiellol puudus esindusõigus ning hageja teadis, et kostja oli määranud endale esindaja Eestis. Seega saab lepingust konkludentselt taganemise avalduseks pidada hageja 19. märtsil 2008 esitatud kahju hüvitamise hagi. Kui hageja esitas 31. märtsil 2004 lepingu täitmise hagi, sai kostja mõistlikult eeldada, et hageja ei tagane lepingust. Lepingust taganemine ca neli aastat pärast lepingurikkumisest ning üks aasta ja üheksa kuud pärast Riigikohtu eelmises asjas tehtud otsusest teada saamist ei ole toimunud mõistliku aja jooksul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus. Kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel TsMS § 66 järgi üldjuhul õigust menetlustoimingut hiljem teha, sõltumata sellest, kas teda sellise tagajärje eest enne hoiatati. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite pärast kohtu määratud või TsMS §-dest 329-330 tuleneva tähtaja möödumist, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seega peab kohus jätma hilinemisega esitatud aegumise kohaldamise taotluse eelduslikult tähelepanuta. Kolleegium juhib tähelepanu, et kostja, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.

kaebust õigeks või vaidleb sellele vastu ning millised on tema vastuväited kaebuse nõudmiste ja põhjenduste kohta ning asjaolud, millele ta tugineb. Seega tuleb vastustajal kolleegiumi arvates apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.