Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS (ühendatud aktsiaseltsiga
PÕLTSAMAA
FELIX)
vastu autoritasu, teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu, kahjuhüvitise ning viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Ivar Musta apellatsioonkaebuse hind 117 069 eurot 85 senti Orkla Eesti AS apellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ivar Musta apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
1. detsember 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Ivar Must (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab
ja
Orkla
Eesti
AS
Vastuapellant (kostja): Orkla Eesti AS (registrikood: 11267031), esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Mari Must
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS-i vastu rikkumise teel saadud tulu nõude 41 152,70 eurot, kahjunõude 5981,60 eurot, viivise nõude hagi rahuldatud osalt 47 134,30
eurot, ning osas, milles maakohus jättis menetluskulud Ivar Musta kanda ja mõistis Ivar Mustalt Orkla Eesti AS-i kasuks välja menetluskulud 24 462,53 eurot.
2.Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab Orkla Eesti AS-lt Ivar Musta kasuks välja rikkumise teel saadud tulu 41 152,70 eurot ja kahjuhüvitise 5981,60 eurot, kokku 47 134,30 eurot, ning viivise summalt 47 134,30 eurot alates 3. juunist 2016 kuni 19. märtsini 2021 summas 18 074,73 eurot ja alates 20. märtsist 2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes 20% ulatuses Ivar Musta ja 80% ulatuses Orkla Eesti AS-i kanda.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
4.1.Rahuldada Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS-i vastu osaliselt ning mõista Orkla Eesti AS-lt Ivar Musta kasuks välja rikkumise teel saadud tulu 41 152,70 eurot ja kahjuhüvitise 5981,60 eurot, kokku 47 134,30 eurot, ning viivis summalt 47 134,30 eurot alates 3. juunist 2016 kuni 19. märtsini 2021 summas 18 074,73 eurot ja alates 20. märtsist 2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.2.Jätta rahuldamata Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS-i vastu autoritasu 38 908 euro, rikkumise teel saadud tulu 8855,71 eurot ja kahjunõude 11 500 eurot (kokku 59 263,71 eurot) väljamõistmiseks.
4.3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes 20% ulatuses Ivar Musta ja 80% ulatuses Orkla Eesti AS-i kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
6.Rahuldada Ivar Musta apellatsioonkaebus osaliselt ja jätta Orkla Eesti AS-i vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Võtta asja materjalide juurde Ivar Musta 15. jaanuari menetlusdokumendiga esitatud pooltevahelise kirjavahetuse alates 2016. a jaanuarist kuni 9. märtsini 2016. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ivar Must (hageja) esitas 3. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista aktsiaseltsilt PÕLTSAMAA FELIX (registrist kustutatud 2. aprillil 2018, ühendatud Orkla Eesti AS-ga; kostja) välja autoritasu 50 000 eurot, teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu 10 000 eurot alates 2013 aastast kuni hagi esitamiseni, kahjuhüvitise kohtuväliste õigusabikulude eest 1981 eurot 60 senti ning jooksva viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Menetluse kestel hageja täiendas ja täpsustas oma nõudeid.
15.mail 2017 täpsustas hageja autoritasu nõuet, nõudes kostjalt 38 908 eurot, ning esitas
1.märtsil 2018 esitatud lõplikuks nõudeks oli 108 398 eurot 1 sent, mis sisaldas saamata jäänud autoritasu 38 908 eurot, rikkumise teel saadud tulu 50 008 eurot 41 senti ja kahjuhüvitist 19 481 eurot 60 senti. Samuti nõudis hageja seaduses sätestatud määras viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja helilooja, kes lõi 1994. a-l muusika (teose) kostja kasutatud reklaamile „Põltsamaa, ehtne ja hea”. Teose loomiseks pöördus hageja poole A.A., kuid hagejale teadaolevalt tegi reklaami reklaamiagentuur Guvatrak. Hagejal tekkisid teose loomisel autori varalised ja isiklikud õigused, mis endiselt kehtivad. Kostja on alates 1994. a-st kasutanud hageja teost ja selle töötlusi (arranžeeringuid) reklaamides, mida tõendavad hagiavaldusele lisatud reklaamklipid. Kõikides kostja reklaamides on äratuntav korduv helifraas „Põltsamaa ehtne ja hea“, sarnane on nii meloodia kui ka rütm. Hageja esitas oma väidete kinnitamiseks muusikute B.B., C.C. ja D.D. arvamuse, kes leidsid, et hageja 15. mai 2017 menetlusdokumendi lisades 2–24 on „Põltsamaa ehtne ja hea“ fraasi taustal kasutatud meloodia üks ja sama teos, mida on interpreteeritud ja arranžeeritud vastavalt soovitud stiilile. Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut ei teose kasutamiseks nii pika aja jooksul, teosest arranžeeringute tegemiseks ega teose esitamiseks ärilistel eesmärkidel. Kostja ei ole teose kasutamiseks saanud hagejalt litsentsi ning hageja ei ole loovutanud kostjale teose varalisi õigusi. Autoriõiguse seadusest (AutÕS) ei tulene eeldust, et teose loomisel lähevad autoriõigused tellijale üle. Poolte kokkulepe teose kasutamise kohta sai piirduda teose kasutamisega 1994. a-l konkreetses reklaamis, mille jaoks teos oli loodud. Kostja ei ole hagejale alates teose loomisest tasunud autori- ega litsentsitasu. Kostja on rikkunud hageja varalisi õigusi, mh AutÕS § 13 lg 1 p-s 5 (õigus teose töötlemisele) ja p-s 9 (õigus teose edastamisele) nimetatud õigusi. Samuti on kostja rikkunud hageja isiklikke õigusi: õigust autorsusele, kuna üheski kostja reklaamikampaanias ei ole hagejat seostatud reklaami muusikaga (AutÕS § 12 lg 1 p 1); õigust teoste puutumatusele, kuna aastate jooksul on teosest tehtud erinevaid töötlusi ja arranžeeringuid (AutÕS § 12 lg 1 p 3); õigust lubada lisada teosele teiste autorite teoseid (AutÕS § 12 lg 1 p 4); õigust teost täiendada (AutÕS § 12 lg 1 p 7). Hagejal on AutÕS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1 alusel kostja vastu seadusest tulenev autoritasu nõue teose kasutamise ja sellest töötluste (arranžeeringute) tegemise ning nii teose kui ka sellest tehtud töötluste (arranžeeringute) kasutamise eest reklaamides. Kuivõrd pooled ei ole autoritasus kokku leppinud, on võimalik see kindlaks määrata selle järgi, mitu arranžeeringut teosest on tehtud ning kui palju kostja on hageja teost ja selle arranžeeringuid kasutanud. Hageja arvates saab aluseks võtta põhimõtted ja tasumäärad, mille alusel maksab hagejale autoritasu Eesti Autorite Ühing (EAÜ). Viimase kümne aasta jooksul on EAÜ maksnud hagejale autoritasu keskmiselt 2 eurot 34 senti teose kasutamise korra eest. Oma 19. septembri 2016 menetlusdokumendis palus hageja juhul, kui tal kohtu arvates ei ole AutÕS § 14 lg 1 alusel seadusest tulenevat nõuet, käsitada vastavat nõuet autori õiguste rikkumise teel saadu väljaandmise nõudena ning alternatiivselt AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgse nõudena. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel piiras hageja 15. mai 2017 menetlusdokumendis autoritasu nõude ajavahemikuga 2013–2016. Hageja esitas AS Emor uuringu tulemused, millest nähtuvalt on kostja kasutanud hageja teost või selle arranžeeringut eelkõige jookide (mahlad, mahlajoogid jms), köögivilja konservide (marineeritud kurgid (Põltsamaa perekurk, piknikukurk, võileivakurk) ja valmistoitude (purgisupid – borš, hernesupp, seljanka) reklaamimisel. Kõnealusel ajal on kostja kasutanud hageja teost kokku kolmekümnes reklaamklipis, mida on telekanalite eetris avaldatud kokku 16 631 korda, mis teeb keskmiselt u 4157 korda aastas. Keskmiseks autoritasu suuruseks oleks aastas 9727 eurot (4157 × 2,34). See teeb kostja tasumata autoritasu suuruseks 38 908 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kui vähendada autoritasu nõuet nende reklaamklippide (1193 tk) võrra,
milles asjatundjate hinnangul ei ole hageja teost kasutatud (s.o hageja 15. mai 2017 seisukoha lisades 25–31 esitatud reklaamid), on tasumata autoritasu vähemalt 36 124 eurot 92 senti. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt teose õigusvastase kasutamisega saadu väljaandmist AutÕS § 817 lg 1 p 3 ning VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel. Teose kasutamine ja sellest erinevate arranžeeringute tegemine ning nende kasutamine kostja reklaamides oli õigusvastane. Kostja oli hageja autoriõigusi rikkudes pahauskne, kuna ta teadis või pidi teadma, et tal ei ole õigust teost reklaamis kasutada, sh sellest arranžeeringuid teha. Kostja jätkas hageja autoriõiguse rikkumist ka pärast seda, kui hageja pöördus 2015. a-l tema poole oma õiguste rikkumise lõpetamise nõudega. Kuna kostja reklaamide eesmärgiks on suurendada oma tuntust ja kauba müüki, on kostja müügitulu otseses põhjuslikus seoses hageja autoriõiguse rikkumisega. Hageja teatas, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel esitab ta rikkumise teel saadud tulu väljaandmise nõude viimase kolme aasta, s.o ajavahemiku 2013 kuni hagi esitamiseni, eest. VÕS § 1039 teise lause kohaselt peab kostja hagejale teatama, millist tulu ta rikkumisest sai. 1. märtsi 2018 menetlusdokumendis täpsustas hageja rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõuet. Hageja leidis, et kostja esitatud E.E. 24. jaanuari 2018 tabeli „AS Põltsamaa Felix 2013–2016 tulu konkreetsete toodete lõikes“ alusel ei ole võimalik kostja saadud tulu kindlalt tuvastada ning kostja on teinud tulust lubamatuid mahaarvamisi. Seetõttu tugines hageja nõude suuruse määramisel kostja eeldatavalt saadud tulule. Kui jätta töötajate palgakulu ning turundus- ja turustuskulud kostja tulust maha arvamata, on kostja saanud ajavahemikul 2013–2016 hageja õiguste rikkumise tagajärjel tulu vähemalt 1 111 298 eurot. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel nõudis hageja praeguses menetluses kostjalt teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu välja 50 008 eurot 41 senti, mis on 4,5% kogutulust. Hageja jättis endale õiguse nõuda ülejäänud rikkumise teel saadud tulu eraldi menetluses. Hagejal on AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5 õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist kohtuväliste õigusabikulude eest. Hageja pöördus alguses ise oma õiguste kaitseks kostja poole, nõudes rikkumise lõpetamist, kuid see ei olnud tulemuslik. Seejärel pöördus hageja advokaadi poole ning on kandnud kohtuväliseid õigusabikulusid kokku 1981 eurot 60 senti. Jaanuarist märtsini 2016 toimusid poolte vahel kohtuvälised läbirääkimised vaidluse lahendamiseks, kuid pooled ei jõudnud kokkuleppele ja kostja ei lõpetanud teose arranžeeringute kasutamist oma reklaamides. Hagejal on eraldiseisev kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel tema teosest ilma nõusolekuta arranžeeringute tegemise eest. Sellega on rikutud hageja isiklikke õigusi teose puutumatusele (AutÕS § 12 lg 1 p 3) ja täiendamisele (AutÕS § 12 lg 1 p 7) ning varalist õigust teha teosest töötlusi (AutÕS § 13 lg 1 p 5). Hagejal jäi saamata tasu, mida ta oleks saanud siis, kui kostja oleks tema poole pöördunud nõusoleku saamiseks, et kolmas isik teeb arranžeeringu, või palunud hagejal endal arranžeeringu teha. Hageja tavapärane tasu arranžeeringu tegemise eest on u 3500 eurot. Võttes arvesse, et hageja teosest tehti viis arranžeeringut, palus hageja mõista kostjalt välja 17 500 eurot. 29. septembri 2017 menetlusdokumendis ja edaspidi tugines hageja teosest nelja erineva arranžeeringu tegemisele. Hageja nõuded ei ole ka osaliselt aegunud. Hageja ja kostja pidasid jaanuarist märtsini 2016 läbirääkimisi, mistõttu ei saa seda ajavahemikku aegumistähtaja hulka arvestada. Hageja esitas viivise nõude VÕS § 113 lg 1 alusel ning palus viivise välja mõista alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et ta oli 1994. a reklaami muusika autor. Teos ei ole avaldatud hageja nime all, mistõttu seadusest ei tulene hageja autorsuse eeldust. Kostja ei tunnusta hageja autorsust. Hageja on registreerinud teose EAÜ juures alles 10. novembril 2015, s.o vaid üks päev enne kostja poole pöördumist. Kostja ei tellinud 1994. a-l reklaami A.A.lt, vaid reklaamiagentuurilt Guvatrak.
Kostjale läksid reklaamimuusika tellimisel üle selle reklaamis kasutamiseks vajalikud õigused. Hageja enda väidete kohaselt telliti temalt teos reklaamis kasutamiseks ja ta lõi selle spetsiaalselt kostjale. Eeldusel, et hageja oli teose autor, oli ta lepingu sõlmimisel ja tellimuse täitmisel teadlik kostja tahtest kasutada teost oma toodete reklaamis. Seega võib eeldada, et hageja oli teose sellisel viisil kasutamisega nõus. Uue muusikateose loomisel on tegemist töövõtulepinguga, mille puhul pidid teose reklaamis kasutamiseks vajalikud õigused seadusest tulenevalt kostjale üle minema. Hageja ei ole tõendanud 1994. a teose kasutamist ja sellest arranžeeringute tegemist. Kostja 1994. a reklaami ja 2013–2016 reklaamide helitaust on erinev. Hageja ei ole tõendanud, et 15. mai 2017 menetlusdokumendi lisades 2–31 toodud reklaamide muusika on 1994. a muusikateose arranžeering. Kostja 2013–2016 reklaamides kasutatud muusika on tellitud erinevatelt muusikutelt (F.F.ilt ja G.G.lt). Reklaamibüroo DDB Eesti OÜ sõlmitud lepingute kohaselt lepiti kokku uute ja seni avalikustamata muusikateoste loomises. Kui võtta piisavalt lühike lõik mis tahes loost, on peaaegu alati võimalik leida sarnasusi. Seda kinnitab H.H. arvamus, mille kohaselt juhusliku kokkulangemise saab kahtluse alla seada vaid olukorras, kus mõistliku pikkusega teose osa või tervikteose vahel esineb ulatuslikke kokkulangevusi mitmete komponentide (meloodia, kontrapunkt, rütm jne) osas. Kostja seadis kahtluse alla B.B., C.C. ja D.D. arvamuse, mis tugineb vahetult enne arvamuse küsimist hageja enda koostatud noodikirjale, mis erineb I.I., H.H. ja J.J. üksteisest sõltumatult originaalteose alusel koostatud noodikirjadest. Kostja reklaamides 2016. a-l kasutatud meloodia on ka hageja enda esitatud B.B., C.C. ja D.D. arvamuse kohaselt uus teos. Hageja nn autoritasu nõue ei ole põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et autori hüvitisnõude tema õiguste rikkumise tuvastamisel saab rahuldada kas rikastumise väljanõudmise või kahju hüvitamise nõudena. Hageja nõue on 2013. a osas osaliselt aegunud. Hageja esitas hagi
3.juunil 2016, millest tulenevalt saab hageja nõuda kahju hüvitamist või alternatiivselt alusetu rikastumisega saadu väljaandmist üksnes ajavahemiku 3. juuni 2013 kuni 3. juuni 2016 eest. Tasu suuruse arvutamisel on hageja lähtunud valedest alustest. Nii VÕS § 127 lg 6 kui ka VÕS § 1037 lg 1 kohaselt oleks hagejal muude eelduste täidetuse korral õigus saada litsentsitasu, mida tavapäraselt sellise muusikateose kasutusviisi eest makstakse. EAÜ ei tegele litsentsitasu kogumisega reklaamides kasutatud muusika eest, mistõttu hageja on põhjendamatult lähtunud EAÜ litsentsitasu arvutamise põhimõtetest. Reklaamis kasutatud muusikateoste litsentsitasude osas on Eestis aastakümnete jooksul välja kujunenud tasuarvestuskord ja tariifid. Kuna arranžeeringu kasutamisel piirdub algse teose autori tegevus üksnes nõusoleku andmisega, peaks saadav tasu olema väiksem uue teose loomise ja selle kasutusõiguse andmise tasust. Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmine on hea usu vastane. Hageja teadis teose ja selle väidetavate arranžeeringute kasutamisest juba alates 1994–1996, kuid esitas autoriõiguse rikkumisest tuleneva nõude alles novembris 2015. Seega on hageja käitumine olnud vastuoluline. Alternatiivselt tuleb kahjuhüvitist vähendada. Hageja enda sõnul telliti teos temalt spetsiaalselt kostja toodete reklaamis kasutamiseks, kuid ta ei andnud sellele vaatamata üle teose kasutamiseks vajalikke autoriõigusi ega litsentsi teose reklaamis kasutamiseks. Hagejalt võis mõistlikult oodata, et ta annab kostjale vastavate õiguste puudumisest mõistliku aja jooksul teada. Hageja nõue rikkumisega saadud tulu väljaandmiseks ei ole põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud VÕS § 1039 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, sh hageja õiguste rikkumist, kostja teadmist sellest ega põhjuslikku seost kostja „Põltsamaa“ kaubamärgiga toodete müügist saadud tulu ja nende toodete reklaamis kasutatud muusika vahel. Turu-uuringute kohaselt eelistavad tarbijad kaubamärgi „Põltsamaa“ tooteid tulenevalt kaubamärgi eestimaisusest ja pikkadest traditsioonidest. Toiduainetööstuses sõltub toote läbimüük ja saadav tulu väga
paljudest asjaoludest, sh tarbija varasemast positiivsest kogemusest ja tootemüügi edendamiseks tehtavatest erinevatest kampaaniatest (hinnapakkumised, tarbijamängud jne). Reklaamis kasutatud muusika panus tarbija ostuotsuse tegemisse on kordades väiksem kui 4,5%. Hageja pole tõendanud, et kostja poleks saanud tulu või oleks saanud vähem tulu, kui ta oleks reklaamis kasutanud teistsugust muusikat. Kostja ei teadnud ega saanudki teada oma õigustuse puudumisest. 2013–2016 kostja reklaamides kasutatud muusikateosed on tellitud erinevatelt muusikutelt ning kostjale teadaolevalt oli tegu tema jaoks loodud uute teostega. Kostja on toidutööstus, kellel puuduvad eriteadmised muusikavaldkonnas, mistõttu ta ei saanud ega pidanudki aru saama, et reklaamides kasutatud muusikateosed võiksid olla 1994. a teose arranžeeringud. Seega ei ole kostja olnud raskelt hooletu VÕS § 15 lg 4 tähenduses. Kostja tulust tuleb maha arvata konkreetsete toodete tootmise ja turustamise kulud ning turunduskulud. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Vaatamata advokaadi õigusabi kasutamisele ei suutnud hageja kohtueelse suhtluse käigus üheselt välja tuua oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Tehtud kulusid ei saa pidada vajalikuks ega põhjendatuks. Need ei aidanud kaasa kohtuvälise kokkuleppe sõlmimisele, samuti ei tehtud nende eest kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke toiminguid. Kostja vaidles vastu hageja 15. mail 2017 esitatud täiendavale kahju hüvitamise nõudele ja leidis, et hageja on samadele asjaoludele tuginedes juba esitanud kostja vastu nõude 38 908 euro saamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 11. juuni 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et AutÕS § 4 lg 3 p 7 kohaselt on teoseks, millele tekib autoriõigus, muusikateos tekstiga ja tekstita. Hageja on esitanud kohtule helifaili 1994. a reklaamist ning faili tervest reklaamvideost, milles kõlava muusika autoriks loeb hageja ennast. Hageja nõue puudutab vaid muusikalist osa. Kuigi tegemist on tekstiga muusikateosega, ei ole hageja väitnud, et tema oleks teksti autor. AutÕS § 7 lg 1 alusel tekib autoriõigus teose loomisega ja lg 3 järgi ei nõuta autoriõiguse tekkimiseks ning teostamiseks teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist. AutÕS § 28 lg 2 kohaselt on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Tunnistaja A.A. ütlustega on tõendatud, et kostja 1994. a reklaami „Põltsamaa mahlad“ muusika autor on hageja. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema selle reklaami kunstiline juht ja reklaam oli tellitud reklaamiettevõttelt Guvatrak, kellega tunnistaja koostööd tegi. Lepingut hagejaga ei sõlmitud ja tasumisega tegeles Guvatrak. Tunnistaja selgitas, et hageja kirjutas muusika konkreetse reklaami jaoks. Hageja andis muusika üle fonogrammina ja tekstilise osa laulis sisse K.K.. Kostja ei ole hageja väidet muusika autorsuse kohta ega tunnistaja A.A. ütlusi ümber lükanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et reklaamis kasutatud muusika autor oleks keegi teine. Kostja taotletud tunnistajate L.L. ja M.M. ütlused ei lükka tunnistaja A.A. ütlusi ümber. Oma väidete kohaselt ei teadnud nad kumbki reklaami tegemise ajal, kes on muusika autor. Tunnistaja L.L. arvamus, et muusika võis kirjutada K.K., on oletuslik. Hageja esitatud 1994. a reklaami helifaili ning reklaamvideo pikkus on u 26 sekundit. Hageja väitel on nimetatud muusikateosest kasutatud tema loata viimase tekstifraasi „Põltsamaa, ehtne ja hea“ muusikat ja tegemist on kahe takti pikkuse osaga koguteosest. Hageja on esitanud menetluses vaidlusaluse teose osa noodid, mille ta on reklaamis kasutatud muusika alusel üles kirjutanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et vaidluse all on vaid osa 1994. a teosest, mitte kogu teos. Pooled esitasid kohtule mitme muusikaala spetsialisti arvamused selle kohta, kas hilisemates reklaamides on kasutatud originaalmuusika osa: hageja esitas B.B., C.C. ja D.D.
23.septembri 2017 arvamuse ning kostja esitas I.I. 22. veebruari 2018 arvamuse. Need
spetsialistid on esitanud eri kujul ka teose üleskirjutuse kas astmetena või noodikirjas. Lisaks on muusikaala spetsialistid H.H. ja J.J. esitanud algse teose osa noodikirja. Maakohus võrdles algse teose üleskirjutusi ja märkis, et erinevate spetsialistide ja hageja enda üleskirjutused erinevad osaliselt. Maakohtu hinnangul on ebaselge, milline oli hageja algne teos kirjapandud kujul. Väidetavalt ei ole hagejal algset nooti alles. Kuna eeldatavalt on ka hageja ise kirjutanud kohtule esitatud noodi üles kuulmise järgi ja see erineb teiste muusikute üles kirjutatust, ei saa väita, et just hageja üles kirjutatud noodikiri on originaalteose originaalnoot. Eelnevast tulenevalt puudub kindel võimalus hinnata, millist hageja teost on väidetavalt kasutatud ja arranžeeritud. Hageja õiguste rikkumise kohta leidis maakohus, et niivõrd lühikese teose osa puhul ei ole võimalik üheselt hinnata, kas tegu on sama teosega või mitte. Pooled ei vaidle selle üle, et reklaamid, milles hageja väitel on tema teost kasutatud, on suuremas osas helindatud teise muusikaga. Vaidluse all on vaid kaks takti. Maakohus oli seisukohal, et muutusi tuleb vaadata kontekstis ja nii lühikese helijupi puhul tuleb igasse muudetud noodikõrgusesse suhtuda tõsisemalt. Kui kaheksast noodist on erinevus juba ühe noodi kõrguses, siis see on kogu teosest 12,5%, kahe noodi puhul juba 1/4. Selliste erinevuste puhul ei saa kindlalt väita, et tegemist on sama teosega ja muudatused on tingitud vaid žanrilisest eripärast. I.I. märgib, et meloodiate kujundamisel on loojad korrektselt arvestanud eesti keele väldetega ja sellest on tekkinud ka meloodia rütm. Arvestades sõnalise fraasi lühidust (seitse silpi), mis kajastub ka muusikalises fraasis, ning kasutatud sõnade välteid, rõhke jms, ei saa olla palju erinevaid rütme, mida võiks kasutada. See asjaolu piirab võimalusi koostada samale sõnalisele fraasile täiesti erinev muusikaline taust, seda eelkõige rütmi osas. Olles kuulanud üle hageja tõendina esitatud reklaamklipid, järeldas maakohus, et ei saa üheselt asuda seisukohale, et tegemist on 1994. a teose osa arranžeeringutega. Kohtuistungil uuriti vahetult hageja 15. mai 2017 menetlusdokumendi lisasid 2–24. Kuulatud tõendites on võimalik eristada grupiti reklaame, kus vaidluse all olev teose osa on ühesugune. Hinnanud reklaamklippides kõlanud muusikalist fraasi (teose osa) esitatud asjatundjate arvamustest ja kohtu tajumisvõimest lähtudes, asus maakohus seisukohale, et nimetatud klippides kasutatud fraasid on küll algteosega sarnased, kuid mitte sellisel määral, et neid saaks lugeda algteose töötluseks. Tegemist on juhusliku sarnasusega, mille esinemisele aitavad muu hulgas kaasa vaidlusaluse muusikalise fraasi lühidus ja eesti keele eripäradest tingitud rütmi parim kasutusvõimalus. Maakohus märkis, et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, milline oli täpne algteos ja et töötlused on selle koopiad. Seevastu on kostja esitanud tõendeid, et alates 2013. a lõpust reklaamides kasutatud muusika on uus ja teiste autorite loodud. Kostja esitas
4.novembri 2013 lepingu CRUNCH INDUSTRY OÜ ja DDB Eesti Osaühingu vahel, milles DDB Eesti Osaühing on oma kliendi aktsiaseltsi PÕLTSAMAA FELIX kasuks omandanud litsentsi kliendi brändingu ja tootereklaami helilogo kasutamiseks. Lepingu p 2.2.1 kohaselt pidi litsentsiandja mh uue fonogrammi tootmiseks tellima oma parimal äranägemisel valitud autori(te)lt uue ja seni avalikustamata muusikateose loomise. Analoogne leping on samade poolte vahel sõlmitud 1. märtsil 2016. Kuna maakohus leidis, et kostja 2013–2016 reklaamides kasutatud muusika osa ei ole hageja 1994. a teose kasutus, töötlus ega arranžeering, jättis kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Kohus ei hinnanud poolte väiteid algset teost puudutavate õiguste ülemineku ega hageja rahaliste nõuete kohta kostja vastu. Maakohus jättis TsMS § 162 alusel kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas kostja menetluskulude väljamõistmise taotluse osaliselt, pidades põhjendatud õigusabikuludeks 23 970 eurot (ilma käibemaksuta), s.o 141 tundi tunnihinnaga 170 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates järeldanud, et puudub tõsikindel võimalus hinnata, millist hageja teost on kasutatud ja arranžeeritud. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis. Maakohtul oli võimalik hinnata lisaks teose üleskirjutusele teose meloodiat, harmooniat, rütmi ning seda, kuidas muusikat tajutakse. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et algteose ja kostja reklaamides kõlava teose sarnasus on juhuslik. Maakohtu järeldus, et vaidlusalune muusikaline fraas kostja reklaamides on iseseisev autoriõigusega kaitstav teos, ei vasta AutÕS § 4 lg 2 kriteeriumitele. Kostja reklaamides kasutatav muusikateose osa, mis kõlab läbivalt fraasi „Põltsamaa ehtne ja hea“ taustal, ei ole originaalne ega kellegi individuaalse loomingu tulemus, vaid hageja teose töötlus. Autoriõigusega kaitstakse nii tervikteost kui ka osa sellest. Asjatundjad kirjutasid välja meloodia astmestiku ning võrdlesid, kas ja mil määral ühtib helifaili originaali meloodia reklaamide videoklippides oleva muusikaga. Lõppjäreldusest nähtub, et reklaamides, mis on esitatud hageja 15. mai 2017 menetlusdokumendi lisades 2–24, on „Põltsamaa ehtne ja hea“ fraasi taustal kasutatud meloodia üks ja sama teos, mida on interpreteeritud ja arranžeeritud vastavalt soovitud stiilile. I.I. arvamusest nähtub, et võrreldavas osas, st konkreetse reklaami fraasis, on muusika sarnane. I.I. on teadlikult asjakohased noodiread valesti üles kirjutanud. I.I. arvamus on ebausaldusväärne ning oleks tulnud tähelepanuta jätta. Maakohus seisukoht, et nii lühikese helijupi puhul tuleb igasse muudetud noodikõrgusse suhtuda kriitilisemalt kui tervikteose puhul, ei ole kooskõlas AutÕS § 4 lg-ga 2. Kostja poolt reklaamides muudetud noodikõrgused ja teistsugune helistik ei tee esialgsest teosest uut teost. Olematu on võimalus, et kostja reklaamidesse „uue muusika“ loonud autorid ei olnud esialgset hageja teost kunagi varasemalt kuulnud. Maakohus on jätnud hindamata hageja esitatud tõendid ja käsitlemata hageja väited. Maakohtu järeldus, et tõendid algteose osas puuduvad, on väär. Algteose helifailid on esitatud nii hagi lisas 1 olevas helifailis kui ka lisas 2 olevas reklaamvideos. Hageja on esitanud kostja avaldatud reklaamvideod (hageja 15. mai 2017 menetlusdokumendi lisad 2–31) ning asjatundjate arvamuse selle kohta, et kostja reklaamides on „Põltsamaa ehtne ja hea“ fraasi taustal kasutatud meloodia üks ja sama teos, mida on interpreteeritud ja arranžeeritud vastavalt soovitud stiilile. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja esitatud EAÜ juhatuse liikme N.N. selgituse, kas muusikateose muutmisel ja muudetud muusikateose kasutamise lubatavusel omab tähendust fakt, kui palju teost on muudetud. On arusaamatu, millele tuginedes on maakohus leidnud, et tegemist pole hageja originaalteose arranžeeringuga. Kohtu järeldus, et kostja reklaamides on tegemist uue muusikateosega, on põhjendamata ja vastuolus teose originaalsuse kriteeriumitega. Kõik, sh kostja spetsialistid, on leidnud, et kostja reklaamides kõlav vaidlusalune muusikaline fraas on sarnane esialgse hageja originaalteosest pärineva muusikalise fraasiga. Mõlema DDB Eesti OÜ lepingu p-st 2.1 nähtub, et lepingu sisuks on G.G. lauldud esituse salvestisega fonogrammi kasutamine kostja reklaamides helitaustana. Leping ei reguleeri uue muusikateose loomist. Lepingute p-st 2.2.1 nähtub üheselt, et litsentsilepingute objektiks on fonogramm, mis ei ole olemuselt autoriõiguse objektiks. Fonogramm on autoriõigustega kaasnevaks objektiks (helisalvestis) ning selle sisuks on teose esitamisest lähtuva heli või muu heli esmakordne õiguspärane salvestamine (AutÕS § 69).
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus selgitas, et kohus ei saa lugeda üldtuntuks asjaolu, et kostja 2013–2016 reklaamide muusika on 1994. a muusika arranžeering, ning hageja peaks kaaluma muusikalise ekspertiisi tegemist või muul moel tõendama, et kostja kasutatud muusika on 1994. a muusika arranžeering. Maakohus on uurinud hageja esitatud B.B., C.C. ja D.D. arvamust ning oma tajumisvõime piirides ka ise hinnanud 2013–2016 reklaame ja leidnud, et kuulates ei saa üheselt asuda seisukohale, et tegemist on 1994. a teose osa arranžeeringutega. Maakohus on põhjendatult viidanud hageja tõendite vastuolulisusele. Hageja etteheide, et maakohus ei suutnud kindlaks teha, milline on algteose õige üleskirjutus noodikirjas, on põhjendamatu. See oli hageja tõendamiskohustus. Hageja asjatundjate arvamus tugineb hageja poolt sobivaks „kohendatud“ noodikirjal. B.B., C.C. ja D.D. analüüsi aluseks olnud originaalnoodi kohta on hageja selgitanud, et noodikiri ei pärine 1994. a-st, vaid on hageja poolt enne asjatundjate poole pöördumist uuesti üles kirjutatud. Ühtlasi erineb hageja poolt 2017. a-l üles kirjutatud 1994. a originaalteos noodikirjana oluliselt kostja esitatud kolme muusika valdkonnas pädeva isiku üksteisest sõltumatult 1994. a originaalteose helifaili alusel koostatud noodikirjadest (I.I. arvamus, H.H. arvamus, J.J. arvamus). Hageja koostatud noodikiri erineb hageja enda asjatundjate poolt 1994. a helifaili alusel üleskirjutatust. Asjatundjad ei ole arvamuses selgitanud, kumma versiooniga on nad kostja reklaame võrrelnud ning kuidas on nad saanud kostja konkreetse reklaami kohta teha ühe järelduse. B.B., C.C. ja D.D. on arvamuse viimases lõigus toodud kostja 2016. a reklaamide osas leidnud, et nende puhul on „Põltsamaa ehtne ja hea“ meloodia uus teos. Ülejäänud reklaamide osas pole muusikute tehtud järeldustest võimalik välja lugeda, et nendes reklaamides on kasutatud 1994. a teose arranžeeringut. B.B., C.C. ja D.D. pole võrrelnud 1994. a teost ja 2013–2016 reklaame tervikuna, vaid on võetud 1994. a teose 26 sekundist 4 konkreetset sekundit ja otsitud neile sarnasust 2013–2016 reklaamidest. H.H. eksperdiarvamuse kohaselt ei ole vaid kahe takti pikkuse meloodia vaatlemine piisav. Hageja etteheited I.I. arvamusele on paljasõnalised ja põhjendamatud. 2013–2016 kostja reklaamides kasutatud muusika on kostja jaoks tellitud uued teosed. Nii 4. novembril 2013 sõlmitud litsentsilepingu p 2.2.1 kui ka 2016. a alguses sõlmitud litsentsilepingu p 2.2.1 kohaselt kohustus litsentsiandja tellima kostja reklaamikampaania jaoks oma parimal äranägemisel valitud autoritelt uue ja seni avalikustamata muusikateose loomise. Samuti on hageja enda tõendiga (B.B., C.C. ja D.D. arvamus) ümber lükatud hageja väide, et kostja on 2016. a reklaamides kasutanud 1994. a teose arranžeeringut. Hageja väide, et muusikateosed on kõrge originaalsuse tasemega, kuna nende komponeerimise võimalused on suured, on paljasõnaline ning vastuolus H.H. selgitustega, mille kohaselt tonaalse muusika seaduspärasused võimaldavad kahel või enamal muusikateosel või teose osal olla sarnased, olemata sealjuures plagiaadid või üksteise arranžeeringud.
6.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus osas, millega maakohus jättis hagejalt välja mõistmata menetluskulud 11 214 eurot 37 senti kostja kasuks, ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt täiendavalt välja maakohtu menetluskulud 11 214 eurot 37 senti. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult vähendanud ajakulu õigusabile. Kostja ajakulu õigusabile on põhjendatud vähemalt hageja ajakulu ulatuses. Olukorras, kus hagejal on kulunud õigusabile üle 160 tunni, on põhjendamatu kostja õigusabikulude vähendamine 141 tunnile. Maakohus on rikkunud diskretsioonipiire.
7.Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja selle lahendamisega seotud menetluskulud kostja kanda.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 31. oktoobri 2019 otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 981 eurot 60 senti, viivise 4365 eurot 12 senti ajavahemiku 3. juuni 2016 – 31. oktoober 2019 eest ning alates
1.novembrist 2019 viivise 15 981 eurolt 60 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust ning jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja vastuapellatsioonkaebuse ning taotluse täpsustada eksperdiarvamust.
9.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 28. septembri 2020 otsusega Tartu Ringkonnakohtu
31.oktoobri 2019 otsuse osas, millega ringkonnakohus: - tühistas Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 15 981 euro 60 sendi, viivise 4365 euro 12 sendi ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks, ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 981 eurot 60 senti, viivise 4365 eurot 12 senti ajavahemiku 3. juuni 2016 kuni 31. oktoober 2019 eest ning viivise 15 981 eurolt 60 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 1. novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni; - jättis Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 50 008 euro 41 sendi väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus tühistati ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jäeti ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus muutmata. Asi saadeti tühistatud osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi autoritasu 38 908 euro, kahjuhüvitise 3500 euro ning nendele summadele vastava viivise saamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi saamata jäänud autoritasu 38 908 eurot, kahjuhüvitise 3500 eurot (19 481,60 – 15 981,60) ning põhinõudele 42 408 eurot (38 908 + 3500) vastava viivise nõudes. Selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud. Kohtute rahuldamata jäetud ja kassatsioonkaebuse esitamata jätmise tõttu jõustunud autoritasu nõude aluseks oli hageja teosest arranžeeringute tegemine ning teose ja selle väidetavate arranžeeringute õigusvastane kasutamine kostja reklaamikampaaniates. Samad teod on ka kostja rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude aluseks, mille üle asjas jätkuvalt vaieldakse. Hageja eraldiseisva kahju hüvitamise nõude, mille üle samuti jätkuvalt vaieldakse, aluseks on üksnes hageja teosest õigusvastaselt arranžeeringute tegemine, mitte nende kasutamine reklaamides. Seega vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja on teinud hageja teosest arranžeeringuid ja kas hagejal on õigus nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist, samuti kas hagejal on õigus nõuda kostjalt välja oma autoriõiguse rikkumisega, sh nii teose kui ka selle arranžeeringute reklaamides kasutamisega saadud tulu. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja nõude kahjuhüvitise saamiseks ilma nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest AutÕS § 13 lg 1 p 5 ning VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 lg 1 alusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja nõuete rahuldamise
eeldusena selgelt tuvastada, milliseid hageja isiklikke ja varalisi õigusi kostja on rikkunud. Samuti tuleb uuesti hinnata aegumise vastuväidet, kvalifitseerides esmalt pooltevahelise õigussuhte, määrates selle põhjal kindlaks aegumise alguse ja kontrollides nõude aegumist. Ringkonnakohus on eksinud kostja rikkumise teel saadud tulu väljaandmise nõude kvalifitseerimisel, jättes nõude põhjendamatult hindamata AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039 alusel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja nõutud autoritasu, rikkumise teel saadud tulu ja hüvitis ilma nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest on oma olemuselt ühe ja sama kahju hüvitamise nõude erinevad arvestusviisid. Seetõttu ei saa hageja esitada kõigi hüvitiste nõuet korraga, vaid tal on võimalus valida nende kolme erineva kahju hüvitamise metoodika vahel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja rikkumise teel saadud tulu 50 008 euro 41 sendi väljaandmiseks. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja VÕS § 1039 alusel esitatud nõude eelduste täidetust. Selleks tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et vaidlusalune kahe takti pikkune helilõik on autoriõigusega kaitstud, tuginedes seejuures ekspertide O.O. ja P.P. ringkonnakohtus antud arvamustele. Ringkonnakohus on nõuetekohaselt põhjendanud ka järeldust, et hageja on 1994. a teose autor. Kolleegium nõustus kostjaga selles, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline selle osas, kuidas jaotub tõendamiskoormus küsimuses, kas kostja reklaamides kasutati aastatel 2013–2016 hageja teose arranžeeringuid. Lõppastmes on ringkonnakohus siiski lugenud arranžeeringute tegemise ja kasutamise tõendatuks. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma järeldust hageja teosest arranžeeringute tegemise ja kasutamise kohta piisavalt põhjendanud. Kolleegium nõustus järeldusega, et kostja kasutas hageja teost oma reklaamides ilma loata ja seega õigusvastaselt. Põhjendatud ei ole kostja väited, et hageja käitus autoriõigusi teostades vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et põhimõttelise nõusoleku andmine sel eesmärgil loodud teose reklaamis kasutamiseks ei tähenda, et hageja oleks nõustunud teose kasutamisega väga pika aja jooksul mis tahes viisil, sh paljudes meediakanalites ja arranžeeringutena, selle eest tasu saamata. Küll aga tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel põhjendada, miks tuleb kostjat lugeda hageja teose töötlejaks. Ringkonnakohus jättis hageja kahju hüvitamise nõude lahendamisel nõuetekohaselt hindamata kostja süü VÕS § 1050 lg 1 järgi. Tuvastamaks kostja süü kahju tekitamises, andis ringkonnakohus põhjendamatult hinnangu kostja tegevusele 1994. a-l. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama kostja hoolsust aastatel 2013–2016 hageja teosest arranžeeringute tegemisel ja nende kasutamisel oma toodete reklaamides. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja süüd talle etteheidetava rikkumise toimepanemisel, hinnates kõiki kostja väiteid ja esitatud tõendeid süü puudumise kohta. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kostja vastuväidete kohta hageja kahju hüvitamise nõude suurusele. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et hageja kas küsib tavapäraselt või saab küsida oma teosest arranžeeringu tegemise eest litsentsitasu u 3500 eurot. Lisaks ei ole ringkonnakohus selgelt tuvastanud, kas hageja väidetav tavapärane 3500 euro suurune tasu arranžeeringu tegemise eest sisaldab üksnes saamata jäänud litsentsitasu, s.o tasu autori ainuõiguste (sh õigus teose töötlemisele) kasutamise eest, või ka töötluse tegemise (töö) eest makstavat tasu. Autoriõiguse rikkumise korral tuleb saamata jäänud tuluna üldjuhul hüvitada üksnes saamata jäänud litsentsitasu, kuivõrd selle kahju ja autori õiguste rikkumise vahel on põhjuslik seos. Riigikohus leidis, et põhjendatud ei ole kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole hageja kohtueelsete õigusabikulude kostjalt väljamõistmist nõuetekohaselt põhjendanud,
võttes arvesse kostja vastuväiteid. Arvestades aga käesolevas otsuses viidatud ringkonnakohtu rikkumisi, sh kostja süü hindamisel ja kostja aegumise vastuväite lahendamisel, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka hageja kasuks välja mõistetud kohtueelsete õigusabikulude osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja vastav nõue uuesti lahendada. Rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude lahendamisel jaotas ringkonnakohus valesti kostja saadud tulu tõendamise koormuse, jättes kohaldamata VÕS § 1039 teise lause. Kostjal tuleb juhul, kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et VÕS § 1039 kohaldamise eeldused (sh kostja pahausksus) on täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada, kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai. Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud, lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 1039 teises lauses sätestatust. Ringkonnakohus peab selgitama pooltele tõendamiskoormuse jaotust rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude lahendamisel ning andma võimaluse lisatõendite esitamiseks kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kohta. Juhul, kui selle tulu täpse suuruse, mille kostja sai hageja õigusi rikkuva reklaamimuusika kasutamise tõttu, kindlaksmääramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võib kohus TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 järgi otsustada hageja põhjendatud nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Riigikohus märkis, et põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel vähendama põhjusel, et hageja viivitas nõude esitamisega, olles väidetavalt oma õiguste rikkumisest teadlik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
10.Käesolevas asjas on Riigikohtu 28. septembri 2020 otsusega jõustunud Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi autoritasu 38 908 euro, kahjuhüvitise 3500 euro (19 481,60 – 15 981,60) nõudes ning põhinõudele 42 408 eurot (38 908 + 3500) vastava viivise nõudes. Nimetatud osas ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebust ei kontrolli.
11.Riigikohus tühistas 28. septembri 2020 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsuse, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 15 981,60 euro, viivise 4365,12 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks, ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 981,60 eurot, viivise 4365,12 eurot ajavahemiku 3. juuni 2016 kuni 31. oktoober 2019 eest ning viivise 15 981,60 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates
1.novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni; jättis Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 50 008,41 euro väljamõistmiseks ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Seega kontrollibki ringkonnakohus hagi põhjendatust ja seaduslikust järgmiste nõuete osas: - autoriõiguste rikkumisest tulenev täiendav kahju hüvitamise nõue (st arranžeeringute tegemise eest) AutÕS § 81 7 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel summas 14 000 eurot; - rikkumise teel saadud tulu nõue AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039 alusel summas 50 008,41 eurot; - varalise kahju hüvitis (kohtueelsed õigusabikulud) summas 1981,60 eurot; - viivisenõue alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule
kohustuslikud. Samuti arvestab ringkonnakohus hageja ja kostja poolt ringkonnakohtule
15.jaanuaril 2021 ja 29. jaanuaril 2021 esitatud seisukohtadega.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja rikkumise teel saadud tulu nõude 41 152,70 eurot, kahjunõude 7981,60 eurot (6000+1981,60), viivise nõude rahuldatud nõudeosalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 24 462,53 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja rikkumise teel saadud tulu 41 152,70 eurot ja kahjuhüvitise 7981,60 eurot (kokku 49 134,30 eurot) ning viivise väljamõistetavalt summalt 49 134,30 eurot alates 03.06.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni ühekordse summana 18 841,68 eurot ja alates 20.03.2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja autoritasu nõude 38 908 eurot, rikkumise teel saadud tulu nõude 8855,71 eurot ja kahjunõude 11 500 eurot (kokku 59 263,71 eurot). Ringkonnakohus jätab menetluskuludest kõigus kohtuastmetes 20% hageja ja 80% kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.AutÕS § 13 lg 1 p 5 kohaselt kuulub autorile ainuõigus lubada ja keelata teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele). Üldjuhul vastutab autori AutÕS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud varaliste õiguste rikkumise eest isik, kes vahetult teost töötleb. Praeguses asjas tellis kostja (või tema eest reklaamiagentuur) reklaamimuusika professionaalsetelt muusikutelt, kes hageja 1994. a teost arranžeerisid. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tellinud vaidlusalused 4 arranžeeringut (vt III kd, tl 102 p 3.5.2.2) esmalt oma agentuurilt DDB Eesti OÜ, kes siis omakorda tellis need professionaalsetelt muusikutelt (F.F. ja G.G.). Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka kostja ise (I kd, tl 102-110; III kd, tl 111-118). Samuti on kostja kinnitanud, et ta kasutas DDB Eesti OÜ-d oma reklaamide tegemisel ka varasemalt (I kd, tl 103). Riigikohus juhtis 28. septembri 2020 käesolevas asjas tehtud otsuses muu hulgas tähelepanu sellele, et ringkonnakohus ei ole käsitlenud kostja võimalikku vastutust VÕS § 1054 järgi. VÕS § 1054 reguleerib olukordi, mille esinemise korral omistatakse ühe isiku poolt toimepandud õigusvastane tegu teisele isikule. VÕS § 1054 lg 1 kohaselt kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine on seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja vastutab teose töötlemise eest VÕS § 1054 lg 1 järgi. F.F. ringkonnakohtu istungil antud ütluste (V kd, tl 87 pöördel-89) kohaselt pöördus tema poole OÜ Allfilm, talle saadeti ooperi osa, millele ta tegi eraldi arranžeeringu. I.I. arvamuse p-dest 3 ja 4 (IV kd, tl 52-53) nähtub, et kõikide võrreldavate klippide (nii F.F. kui G.G. tehtud) meloodia rütm on sõnade „Põltsamaa, ehtne ja hea“ all sama. Sellest järeldub, et G.G. poolt hiljem helindatud vaidlusaluse muusikalise fraasi meloodia on identne F.F. poolt helindatud reklaami meloodiaga. Eeltoodu lükkab ümber kostja väite, et tegemist oli uute teostega ning selle, et G.G. ei loonud helitausta sõltumatult I. Musta esialgsest teosest. Riigikohus on 28. septembri 2020 otsuse p-s 22.5 märkinud, et kui teose osa on selgelt äratuntav ja konkreetse teose või autoriga seostatav, võib see anda tunnistust sellest, et teose osa kannab kindla autori „käekirja“. Muusikaline fraas „Põltsamaa, ehtne ja hea“ sisaldus juba 1994. a reklaamis ning
asja materjalidest nähtuvalt on tegemist kõige olulisema muusikalise motiivina, mis kõlab ka vaidlusalustes arranžeeringutes. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja R.R. ütlused (V kd, tl 89), milles ta kinnitas, et kostja tellis DDB Eesti OÜ-lt uue muusika ja DDB Eesti OÜ tellis Allfilm OÜ-lt ja G.G. samuti uue muusika, ei ole usaldusväärsed. R.R. oli kostjaga lepingute sõlmimise ajal DDB Eesti OÜ tegevjuht ja partner ning seetõttu huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks. Eelnevat kinnitab asjaolu, et 22. augusti 2017 kohtuistungil (III kd, tl 136) on kostja möönnud nõuete esitamist oma lepingupartnerite vastu. R.R. ütluste hindamisel ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et tegelikkuses ei olnud F.F. ja G.G. poolt loodud arranžeeringute puhul tegemist uute teostega. Puudub vaidlus, et arranžeeringute kasutajaks reklaamis oli kostja ning reklaammuusika (arranžeeringud) olid tellitud kostja jaoks. Kuivõrd kostja suhtles F.F.ga ja G.G.ga erinevate koostööpartnerite (sh DDB Eesti OÜ) vahendusel ning kasutas oma majandus- ja kutsetegevuses DDB Eesti OÜ-d ka varasemalt, vastutab kostja oma lepingupartnerite õigusvastase käitumise eest VÕS § 1054 lg 1 järgi.
14.Riigikohtu juhise (vt Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p 20.4) kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata kostja aegumise vastuväidet, kvalifitseerides esmalt pooltevahelise õigussuhte, määrates selle põhjal kindlaks aegumise alguse ning kontrollides nõude aegumist. Kostja on esitanud aegumise vastuväite hageja kahe nõude, s.o täiendava kahju hüvitamise nõude arranžeeringute tegemise eest ja rikkumise teel saadud tulu nõude, osas.
14.1.Täiendav kahju hüvitamise nõue arranžeeringute tegemise eest summas 14 000 eurot. Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 16, et hageja eraldiseisva kahju hüvitamise nõude aluseks on üksnes hageja teosest õigusvastaselt arranžeeringute tegemine, mitte nende kasutamine reklaamides. Selle nõude esitas hageja 15. mail 2017. Tegemist on kahju hüvitamise nõudega ning nõude aegumist reguleerib TsÜS § 150. Kostja esitas 15. jaanuari 2021 seisukohas (p-d 36-46) aegumise vastuväite, mille kohaselt on vaidlusalused arranžeeringud (vt hageja 15.05.2017 menetlusdokumendi lisad 2-24, III kd, tl 104-105) tehtud ajavahemikus 2010.a kuni 17. jaanuarini 2013 ning seetõttu TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Seejuures tugines kostja tunnistajate F.F. ja R.R. ütlustele, G.G. kirjalikule selgitusele, samuti hageja esitatud AS-i Emor vastusele, mille lisadest nähtub vastavat muusikat sisaldava reklaami esimest korda eetris olemise aeg. Hageja nimetatud kostja väidetele 29. jaanuari 2021 seisukohas vastu ei vaielnud. Samas leidis hageja, et kostja nimetatud aegumise vastuväide tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja ei ole sellele varasemas menetluses tuginenud. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt aegumise vastuväite esitamine 15. jaanuari 2021 menetlusdokumendis on põhjendatud ja sellega tuleb arvestada. Esmalt märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p-st 20 tulenevalt on kohtud eelnevas menetluses rikkunud kvalifitseerimiskohustust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust hageja nõuete aegumise hindamisel. Seega on kostja poolt 15. jaanuari 2021 menetlusdokumendis aegumisele tuginemine arranžeeringute tegemise osas tingitud osaliselt kohtute selgitamiskohustuse rikkumisest ning sel põhjusel tuleb sellega arvestada. Hageja tuginemine Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-136-10 esitatud seisukohale aegumise vastuväite esitamise tähtaja kohta ei ole asjakohane. Praeguses vaidluses kostja poolt aegumise vastuväite esitamise lubatavust pärast kassatsioonimenetlust toetab ka õiguskirjandus (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 143 komm.3.3.2.3).
29.jaanuari 2021 seisukohas leidis hageja täiendavalt, et tema kahju hüvitamise nõue ei ole kindlasti aegunud TsÜS § 150 lg 2 järgi.
Vastavalt TsÜS § 150 lg-le 2, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul seoses kahju tekitamisega rikastunud, on ta ka pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on sellise nõude aegumistähtaeg kümme aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Riigikohus on 2.juuni 2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-10 asunud seisukohale, et sellise nõude eeldused on samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega ning lisaks tuleb tuvastada, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Praegusel juhul on tegemist litsentsitasu (autoritasu) nõudega, mida hageja saab nõuda alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel (vt Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p 21.5). Hageja poolt esiletoodud asjaolude järgi on kostja hageja arvel rikastunud ning hageja kahju hüvitamise nõue ei ole TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud.
14.2.Rikkumise teel saadud tulu nõue summas 50 008,41 eurot. Hageja esitas hagiavalduse maakohtule 3. juunil 2016 ning nõudis rikkumise teel saadud tulu perioodi 2013-2016 eest. Kostja vastuväite kohaselt on nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning sellest tulenevalt on hageja nõue 2013. a esimese poolaasta osas aegunud. Hageja leidis, et kostja jättis arvestamata poolte vahel toimunud läbirääkimised, mille toimumise ajaks nõude aegumine peatub. Läbirääkimised toimusid alates 23. novembrist 2015, mil hageja saatis kostjale nõudekirja, kuni 9. märtsini 2016, mil selgus, et kokkuleppe saavutamine ei ole võimalik. Läbirääkimisi tõendavad hagiavaldusele lisatud pooltevaheline kirjavahetus (vt hagiavalduse lisad nr 18-20, I kd, tl 12-19) ning hageja 15. jaanuari 2021 seisukohale lisatud pooltevaheline kirjavahetus alates 2016. a jaanuarist kuni 9. märtsini 2016. Siinkohal leiab ringkonnakohus, et hageja poolt 15. jaanuaril 2021 seisukohale lisatud pooltevaheline kirjavahetus tuleb võtta asja materjalide juurde, kuna Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p 20 kohaselt on kohtud eelnevas menetluses rikkunud selgitamiskohustust hageja nõuete aegumise hindamisel (TsMS § 652 lg 3 esimene alternatiiv). Kuigi hageja ei ole
15.jaanuari 2021 seisukohas korrektselt põhjendanud nimetatud tõendite maakohtu menetluses esitamata jätmise põhjust, on pooltevahelise kirjavahetuse (periood 2016. a jaanuar kuni 9. märts 2016) asja juurde võtmine oluline, kuna: 1) aegumise küsimuse lahendamata jätmisele on juhtinud tähelepanu Riigikohus 28. septembri 2020 otsuses ning 2) läbirääkimised on reaalselt toimunud ning kirjavahetuses sisalduv teave on kostjale teada. Ajavahemik 23. november 2015 kuni 9. märts 2016 moodustab 3 kuud ja 17 päeva ning TsÜS § 168 lg 1 alusel tuleb aegumistähtaega arvestada alates 16. veebruarist 2013 (03.06.2016 miinus 3 kuud ja 17 päeva). Hageja tuginemine TsÜS § 168 lg-s 2 sätestatud kahe kuulisele tähtajale ei ole antud juhul põhjendatud, kuivõrd pärast 9. märtsi 2016 oli hagejal piisavalt aega oma nõude maksmapanekuks.
15.Riigikohus nõustus 28. septembri 2020 otsuses ringkonnakohtuga, et hageja on 1994. a teose (sh selle vaidlusaluse osa, s.o kahe takti pikkune helilõik) autor. Samuti nähtub Riigikohtu
28.septembri 2020 otsusest, et kostja on teinud hageja teosest arranžeeringuid (hagiavalduse lisades 2-24 esitatud teosed) ja kasutanud neid pika aja jooksul reklaamides. Sellise tegevusega rikkus kostja AutÕS § 13 lg 1 p-i 5 (autorile kuulub õigus teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi); AutÕS § 13 lg 1 p-i 8-9 (autorile kuulub õigus teost eksponeerida ja edastada teost raadio ja televisiooni kaudu); AutÕS § 13 lg 1 p-i 91 (autorile kuulub õigus teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele) ja AutÕS § 12 lg 1 p-i 3 (rikutud on autori õigust teose puutumatusele). Selline kostja tegevus on õigusvastane ning kostja tegevuse õigusvastasus tuleneb ka Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse põhjendustest.
AutÕS § 817 lg 1 kohaselt võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda saamata jäänud tulu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist sätete alusel ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise teel saadu väljaandmist.
16.Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 2 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st eelduslikult on kahju tekitaja tegevus või tegevusetus väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Kahju tekitaja võib vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 26.3, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama kostja hoolsust arranžeeringute tegemisel ja nende kasutamisel oma toodete reklaamides. Riigikohus on 29. novembri 2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-56641 asunud seisukohale, et üldine käibekohustus tähendab kohustust tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Kostjal lasus seega kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et ära hoida enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste, rikkumine. Lisaks tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majanduslikku kasu saamise eesmärgil või mitte. Riigikohus tuvastas 28. septembri 2020 otsuses, et kostja on teinud hageja teosest arranžeeringuid ja kasutanud neid pika aja jooksul oma reklaamides. Kuigi kostja tellis arranžeeringud (muusika) kolmandatelt isikutelt, vastutab kostja nende tegevuse eest (vt käesoleva otsuse p 13). Asja materjalidest nähtuvalt tellis kostja muusika erinevate koostööpartnerite kaudu. Samas ei ole kostja esitanud ühtegi tema ja koostööpartneri vahel sõlmitud lepingut, millest nähtuks, millised on poolte konkreetsed kohustused. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 13 märkis, ei ole tunnistaja R.R. ütlused, mille kohaselt tellis kostja temalt uue muusika, usaldusväärsed. Kostja seisukoha järgi tellis ta vaidlusaluse reklaamimuusika agentuurilt Guvatrak. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt tegi ta agentuuriga Guvatrak koostööd, tema tellis muusika hagejalt ning Guvatrak teadis, kes on teose autor. Tunnistajate L.L. (kostja tolleaegne turundusjuht) ja M.M. (kostja tolleaegne tegevjuht) ütlustest ei nähtu, et vaidlusaluse reklaamimuusika autor võiks olla keegi teine peale hageja. Seega loodi teos kostja jaoks ning vaidlust ei saa olla selles, et kostja teadis, kes on vaidlusaluse reklaamimuusika autor. Seega uute arranžeeringute tellimisel oma koostööpartnerite kaudu oleks kostja hoolsa ettevõtjana pidanud selgitama välja, kellele kuulub 1994. a loodud teose autoriõigus ning seda oma koostööpartneritele selgitama. Praegusel juhul on kostja jätnud selle tegemata. Selline hoolsuskohustuse rikkumine tõi kaasa selle, et F.F. ütluste kohaselt saadeti talle 2010. a vokaaliosa, mille autor ta ei ole ning mille osas paluti tal arranžeering teha. Seetõttu on põhjendamatu kostja seisukoht, et tal kui toiduainetööstusettevõttel ei olnud võimalik kontrollida, kas F.F. ja G.G. poolt juba tehtud arranžeeringute puhul on tegemist „uue originaalmuusikaga.“
17.Hageja nõudis kostjalt täiendavalt rikkumise teel saadud tulu väljaandmist VÕS § 1039 alusel. VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamise või
muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1039 kohaselt võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, ka rikkumise teel saadud tulu väljaandmist. Seega on VÕS § 1039 alusel esitatud nõude puhul tegemist pahauskse rikkuja kõrgendatud vastutusega. Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuses, et VÕS § 1039 alusel esitatud nõude lahendamisel tuleb lisaks hageja autoriõiguste rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õiguste puudumisest. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad seda, et kostja teadis või pidi teadma hageja õiguste rikkumisest ning kostja vastuväited ei anna alust järeldada vastupidist. Kostja teadis, et 1994. a loodud reklaamimuusika autor on hageja. Tunnistaja F.F. ütluste kohaselt saadeti talle 2010. a vokaaliosa, mille autor ta ei olnud ning mille osas paluti tal teha arranžeering. Kostja turundusdirektori 17. veebruari 2016 e-kirjas agentuurile (III kd, tl 123) on kostja rõhutanud seoses hageja varasema teosega „Kas see noodirida on sul olemas? Võrrelge kindlasti ja kas saame olla kindlad, et tegu ei ole plagiaadi ega arranžeeringuga?“ Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et nimetatud e-kirjas on kostja sisuliselt möönnud, et aastaid on kasutatud sama teost, seda vajadusel arranžeerides. Eelmärgitud kostja turundusdirektori e-kiri ja tunnistaja F.F. ütlused, samuti kostja teadmine, et hageja on 1994. a loodud reklaamimuusika autor, tõendavad, et kostja teadis enda õiguste puudumisest vaidlusalusele teosele. Kuivõrd teost kasutati pikema aja jooksul kostja toodangu reklaamides, siis on kostja olnud pahauskne ning ta vastutab VÕS § 1039 järgi. Kostja esitatud 4. novembri 2013 ja 1. märtsi 2016 lepingute (I kd, tl 132-140) kohta märgib ringkonnakohus, et nendes ei ole lepingupooleks kostja ning seetõttu ei saa kostja nendele tuginedes väita, et tema tellis uue reklaamimuusika. Kostja on jätnud siinjuures tähelepanuta enda turundusdirektori 17. veebruari 2016 e-kirja ja tunnistaja F.F. ütlused. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asja materjalide kohaselt kasutab kostja reklaamiagentuure oma majandus- ja kutsetegevuses igapäevaselt ning ka sellest asjaolust tulenevalt on kostjal enda tegevuse iseloomust tulenevalt kõrgem hoolsuskohustus autoriõigusega seotud küsimustes.
18.Kahju suurus arranžeeringute tegemise eest. VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaselt juhul, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Riigikohus on 29. novembri 2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-56641 selgitanud, et kahjuhüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel nn hüpoteetilise litsentsitasu suurusena määramisel saab lähtuda esitatud tõenditest selle kohta, millise suurusega tasu hageja tavapäraselt oma teose kasutamise eest küsib ning palju kostja oleks pidanud hageja teose õiguspärasel kasutamisel eelduslikult maksma. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt (III kd, tl 102) on hageja tavapärases praktikas tasu suurus ühe arranžeeringu tegemise eest 3500 eurot. Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p-st 27.2 tuleneb, et hageja ei ole tõendanud 3500 euro tasu suurust ühe arranžeeringu tegemise eest ning tuleb arvestada kostja vastuväiteid tasu suurusele. Lisaks märkis Riigikohus, et autoriõiguse rikkumise korral tuleb saamata jäänud tuluna üldjuhul hüvitada üksnes saamata jäänud litsentsitasu, kuivõrd selle kahju ja autori õiguste rikkumise vahel on põhjuslik seos.
Hageja esitatud LapTopPro OÜ 31. mai 2017 arvest ja 3. juuli 2017 arvest Kontuur LB OÜ-le (III kd, tl 156-157) nähtub, et hageja on loonud muusika kampaaniale Suvemöll 2017, mille hind koos kasutusõigusega on 1380 eurot (koos käibemaksuga) ja Rakvere Seakasvatuse kampaaniale, mille hind koos kasutusõigusega on 1800 eurot (koos käibemaksuga). Kostja esitatud reklaamiagentuuri Tank vastuse (I kd, tl 141) kohaselt on Eestis keskmised autoritasud uue reklaammuusika tegemise eest 400 kuni 1500 eurot. Hageja esitatud GRS OÜ arved (I kd, tl 175-176) ei tõenda tasu reklaamimuusika tegemise eest ning seetõttu ka 3500 euro suurust tasu nõuet ühe arranžeeringu tegemise eest. Ringkonnakohus leiab, et mõistlikuks tasu suuruseks ühe arranžeeringu tegemise eest on 1000 eurot. Selline tasu suurus on kooskõlas kostja esitatud tõendiga (vt reklaamiagentuur Tank vastus) keskmiste reklaamimuusikas tegemise tasudega Eestis. 1000 euro suurune tasu ühe arranžeeringu tegemise eest hõlmab endas ka hageja loodud reklaamimuusika (helibrändi) tuntust ja selle kasutusõiguse väärtust. Hageja esitatud arvetelt LapTopPro OÜ-le ja Kontuur LB OÜ-le ei nähtu tasu autori ainuõiguste kasutamise eest. Kokku moodustab kahju suurus nelja arranžeeringu tegemise eest 4000 (4x1000) eurot.
19.Kohtueelsed õigusabikulud. Kohtupraktika kohaselt on professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelses vaidluse staadiumis (seda ka autoriõiguse rikkumise kontekstis) üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise hagemisel hüvitatavad. Kohtueelsete õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 alusel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik ning seejärel hindama õigusabikulude mõistlikku suurust. Ringkonnakohus leiab, et kohtueelsed õigusabikulud on praegusel juhul põhjendatud, kuivõrd advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppe sõlmimisele, samuti aidata teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke toiminguid. Vaidlust ei ole selles, et enne hagiga kohtusse pöördumist pöördus hageja otse kostja poole rikkumise lõpetamise nõudega (I kd, tl 12-13, tl 18-19). Asja materjalidest nähtuvalt on täidetud kahju hüvitamise üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, s.o kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Hageja kohtueelsed õigusabikulud summas 1981,60 eurot on mõistliku suurusega. Õigusabikulude suurust tõendavad Advokaadibüroo Aivar Pilv arved (I kd, tl 85-87).
20.Rikkumisega saadud tulu nõude suurus. VÕS § 1039 teise lause kohaselt peab pahauskne rikkuja õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Riigikohus on 28. septembri 2020 otsuse p-s 29.2 märkinud, et hageja õiguste pahauskse korral saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai tema õiguste rikkumisest tulu. Praeguses asjas on hageja sellised asjaolud välja toonud. Hageja seisukohast nähtuvalt (vt III kd, tl 100, p 3.4.5) on kostja hageja teost õigusvastaselt kasutanud eelkõige mahlade jms jookide, valmistoitude (purgisupid) ning köögiviljakonservide reklaamimisel. Kostja esitas maakohtule aktsiaseltsi PÕLTSAMAA FELIX juhtiva kontrolleri E.E. koostatud tabeli (IV kd, tl 11-12). Hageja arvates on kostja sellest nähtuvalt saanud kõnealuste kaupade müügist 20132016 tulu vähemalt 1 111 298 eurot (IV kd, tl 32), millest hageja nõuab praeguses menetluses 4,5% suurust osa, s.o kostjalt 50 008,41 euro väljamõistmist. Kostja arvates ei ole kostja nõue selles ulatuses põhjendatud, kuna kostja tegelik tulu hageja õiguste väidetavast rikkumisest on väiksem.
28.septembri 2020 otsuse p-s 29.4 on Riigikohus asunud seisukohale, et kuna VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt peab tulu suuruse teatama kostja, siis peab kostja väljamõistetava summa vähendamiseks välja tooma, kui suurt tulu sai ta just hageja õiguste rikkumise tõttu. Praeguses asjas saab hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja transpordikulud) tõttu väiksem. Ühtlasi märkis Riigikohus (vt 28. septembri 2020 otsuse p 29.6), et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse lisatõendite esitamiseks kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kohta. Ringkonnakohus selgitas nimetatud asjaolu pooltele 1. detsembri 2020 toimunud kohtuistungil, kuid vaatamata sellele pooled uusi tõendeid kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kohta ei esitanud. Seetõttu saab ringkonnakohus kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kindlakstegemisel lähtuda senises menetluses esitatud tõenditest. Riigikohus on 7. detsembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-11 asunud VÕS §-s 1039 märgitud rikkumise teel saadud tulu kindlaksmääramisel seisukohale, et arvesse saab võtta toodete müümisega seotud kulutusi, st hinda, mida kostja kauba eest tasus, samuti transpordikulusid. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu ei ole põhjendatud see kostja väide, et müügitulust on põhjendatud maha arvata asjassepuutuvate toodete tootmisega tegelevate töötajate palgatulu ja konkreetsete toodetega seotud turunduskulu.
28.septembri 2020 otsuse p-s 29.5 on Riigikohus rõhutanud, et rikkumise teel tulu suuruse kindlakstegemiseks võib tugineda ka sellele, et kui koguteoses on hageja isikuõigusi rikutud vaid üksikute lausetega, ei ole üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et toodete müügist saadud tulu ei ole tingitud üksnes toote kohta tehtud reklaamist ega sellest tehtud muusikast, vaid tulu kujunemises märgivad rolli ka muud asjaolud. Riigikohus rõhutas 28. septembri 2020 otsuses, et hagejal on võimalik siiski tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu. Tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu, hageja esitanud ei ole. Kostja 16. märtsi 2018 menetlusdokumendi lisades 4-15 esitatud tõendid (IV kd, tl 59-85, 112119) kinnitavad kogumis kostja seisukohta, et reklaamis kasutatud muusikafragment (kaks takti töötlemata kujul) mõjutab toote läbimüüki vaid mingis osas. Olulist osa mõjutab toode ise, selle hind ja müügi edendamiseks tehtav turundamine, kusjuures turundamise üheks osaks on muusikareklaam. Kõike eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus hagejaga, et kostja rikkumisega saadud tulu moodustab müügitulust 4,5%. Hageja on kostja müügitulu arvestamisel lähtunud kostja esitatud tabelist, kus on esitatud andmed perioodi 2013-2016 kohta. Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse p-s 14.2, et rikkumise teel saadud tulu nõude osas algab aegumistähtaeg 16. veebruarist 2013 ning seega saab tulu suuruse kindlakstegemisel lähtuda perioodist 16. veebruar 2013 kuni 3. juuni 2016, s.o 3 aasta 3 kuu ja 17 päeva pikkusest perioodist. Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 29.6, et kui tulu täpse suuruse, mille kostja sai hageja õigusi rikkuva reklaamimuusika kasutamise tõttu, kindlaksmääramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võib kohus TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 järgi otsustada hageja põhjendatud nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Hageja on 15. jaanuari 2021 menetlusdokumendis nõustunud, et nõude täpse suuruse ja perioodi võib kindlaks määrata TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 alusel.
Kostja müügitulu on perioodi 2013-2016 (48 kuud) eest 1 111 298 eurot. Lähtudes perioodist 16.02.2013 kuni 03.06.2016, s.o ca 39,5 kuu pikkusest perioodist, moodustab kostja müügitulu 914 504 eurot ning 4,5% sellest 41 152,70 eurot. Seega on hageja VÕS § 1039 alusel esitatud nõue põhjendatud 41 152,70 euro ulatuses.
21.Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 47 134,30 eurot (4000+1981,60+41 152,70).
22.Kostjalt tuleb välja mõista viivis väljamõistetavalt summalt 47 134,30 eurot alates hagi esitamisest 3. juunist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni 19. märts 2021 ühekordse summana 18 074,73 eurot (vt viivisekalkulaator.ee) ja alates 20. märtsist 2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
23.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Hageja nõudis kostjalt 108 398,01 euro väljamõistmist ning tema nõue rahuldatakse 47 134,30 euro ulatuses. Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 31, et kuigi antud juhul oli tegemist rahaliste nõuetega ning reeglina lähtutakse menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete proportsioonist, ei takista see kohtul konkreetses asjas arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud. Kuigi hageja rahaline nõue rahuldati ca 44% ulatuses (47 134,30 eurot 108 398,01 euro suurusest nõudest), on praegusel juhul põhjendatud ja õiglane lähtuda TsMS § 163 lg-s 1 ettenähtud kolmandast alternatiivist ning menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel arvestada ka keskset vaidlusküsimust, millest tingitult pooltel kulud tekkisid. Asja materjalidest nähtuvalt oli praeguses asjas keskseks vaidlusaluseiks küsimuseks see, kas kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi teose autorlusele. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 15, et kostja käitus õigusvastaselt ning rikkus hageja isiklikke õigusi hageja teosest arranžeeringute tegemisel ja nende reklaamides kasutamisel. Kõik hageja nõuded (sh kohtueelsed õigusabikulud) põhinesid kostja poolt hageja isikuõiguste rikkumisel ning valdav osa menetlustoiminguid (sh eriteadmistega isikute arvamused) tehti nimetatud asjaolu kindlakstegemiseks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskuludest kõigis kohtuastmetes tuleb jätta 80% kostja ja 20% hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15).
24.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 3 p 3 alusel asja materjalide juurde hageja esitatud pooltevahelise kirjavahetuse alates 2016. a jaanuarist kuni 9. märtsini 2016.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.