Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-167-09 Tartu, 25. veebruar 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik BIGBANK AS hagi Siivi Voldi ja Marina Vahtre vastu krediidilepingujärgse võlgnevuse 87 112 krooni 68 sendi ja lisanduva viivise väljamõistmiseks Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 208-5578 Marina Vahtre kassatsioonkaebus 10 987 krooni 64 senti Hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757) Kostja Siivi Volt (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Marina Vahtre (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marina Valge 25. jaanuar 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-5578 osas, millega Tartu Ringkonnakohus mõistis Siivi Voldilt ja Marina Vahtrelt solidaarselt BIGBANK AS kasuks välja alates 4. veebruarist 2009 viivise 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Marina Vahtrelt BIGBANK AS kasuks välja alates 4. veebruarist 2009 viivis 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Rahuldada BIGBANK AS hagi Siivi Voldi ja Marina Vahtre vastu osaliselt. Mõista Siivi Voldilt ja Marina Vahtrelt solidaarselt BIGBANK AS kasuks välja krediidivõlg 59 375 (viiskümmend üheksa tuhat kolmsada seitsekümmend viis) krooni 70 senti, intress 7600 (seitse tuhat kuussada) krooni 64 senti, võla sissenõudmise kulu 600 (kuussada) krooni, viivis 10 000 (kümme tuhat) krooni. Mõista Siivi Voldilt BIGBANK AS kasuks välja lisaks viivis 9036 (üheksa tuhat kolmkümmend kuus) krooni 34 senti ning alates 4. veebruarist 2009 viivis 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Mõista Marina Vahtrelt BIGBANK AS kasuks välja alates 4. veebruarist 2009 viivis 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.
4.2.Jätta poolte maakohtus kantud menetluskuludest 92,69% solidaarselt Siivi Voldi ja Marina Vahtre kanda ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Siivi Voldi ja Marina Vahtre kanda.
5.Menetluskulud Riigikohtus jätta BIGBANK AS kanda.
6.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Tagastada Annika Vahtrele Marina Vahtre kassatsioonkaebuselt 23. oktoobril 2009. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.BIGBANK AS (hageja) esitas 29. juulil 2008 Tartu Maakohtule hagi Siivi Voldi (kostja I) ja Marina Vahtre (kostja II) vastu krediidilepingujärgse võlgnevuse 93 436 krooni 34 sendi (krediidivõlgnevus 59 375 krooni 70 senti, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 7600 krooni 64 senti, leppetrahv 11 875 krooni 14 senti, võla sissenõudmise kulud 1100 krooni ja viivis 13 484 krooni 86 senti) ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Menetluse käigus loobus hageja leppetrahvinõudest ning suurendas viivisenõuet, paludes viivisena välja mõista 19 036 krooni 34 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 10. novembril 2006 tarbijakrediidilepingu nr 0604834/95kt, mille alusel andis hageja kostjale I krediiti 49 798 krooni 46 senti intressimääraga 25,18% krediidisummast aastas. Lepingu kohaselt kohustus kostja I tagastama hagejale krediidi ja intressi lepingu lisana vormistatud maksegraafiku alusel kuumaksetena alates 15. detsembrist 2006 lõpliku tagastamistähtajaga 15. november 2016. Krediidilepingust tulenevate krediidisaaja (kostja I) kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning kostja II 10. novembril 2006 käenduslepingu, millega kostja II võttis endale kohustuse täita krediidilepingust ning hageja ja kostja I vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded, sealhulgas tingimuslikud ja tulevikus tekkivad krediidisaaja kohustused juhul, kui viimane jätab need täitmata. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks määrati käenduslepinguga 225 276 krooni. Hageja ja kostja I sõlmisid 12. märtsil 2007 kokkuleppe nr 1, millega suurendati krediidisummat 59 635 krooni 98 sendini ning loeti uueks intressimääraks 24,99% krediidisummast aastas. Muudeti ka maksegraafikut. Kostjad pole lepinguid täitnud nõuetekohaselt, jättes hagejale tasumata peaaegu kõik graafikujärgsed osamaksed. Hageja on pöördunud nii suuliste kui ka kirjalike pretensioonidega kostjate poole ja nõudnud võlgnevuse tasumist, kuid vaatamata sellele ei tasunud kostjad võlgnevust. Seetõttu oli hageja sunnitud lepingu erakorraliselt üles ütlema, olles kostjaid enne ülesütlemise eest korduvalt hoiatanud. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista krediidilepingu järgi 4. veebruari 2009. a seisuga võlg 87 112 krooni 68 senti (krediidivõlgnevus 59 375 krooni 70 senti, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 7600 krooni 64 senti, võla sissenõudmise kulud 1100 krooni ja 4. veebruari 2009. a seisuga arvutatud viivis 19 036 krooni 34 senti). Samuti palus hageja kostjatelt välja mõista viivis 24,99% tagastamata krediidisummast aastas alates 4. veebruarist 2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Kostja II tunnistas hagi osaliselt. Hageja nõuded tagastamata krediidisumma ja sissenõutavaks muutunud intressi osas on põhjendatud. Hageja nõutav võla sissenõudmise kulu on põhjendamatult
suur. Eesti Posti riigisiseste kirjade edastamistariifid ulatuvad vaid 5 kroonini, mistõttu hageja nõue saada kostjatelt mõne teate väljastamise eest 1100 krooni on ebamõistlikult suur. Arvestades kostjate materiaalsete võimaluste äärmist piiratust, ei vasta hageja nõutav viivisesumma kostjate võimalustele. Kostja II on püüdnud sõlmida hagejaga kokkulepet võlasumma tasumiseks, kuid see on jäänud tegemata just kostja I passiivse käitumise tõttu. Kostja II palus kohtul vabastada ennast viivise tasumise kohustusest või vähendada väljamõistetava viivise suurust.
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2009. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4. veebruari 2009. a seisuga krediidivõlgnevuse 59 375 krooni 70 senti, intressi 7600 krooni 64 senti, viivise 10 000 krooni ja võla sissenõudmise kulud 600 krooni. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded kostjatelt viivise 9036 krooni 34 sendi, võla sissenõudmise kulude 500 krooni ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Menetluskuludest jättis maakohus 83,02% solidaarselt kostjate kanda. Maakohus leidis, et asja materjalide ja poolte seletustega on tõendatud, et kostja I pole hagejale intressi ja laenu tagasimakseid graafikujärgselt tasunud ja hageja on lepingu ülesütlemise avalduse tegemisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-s 1 sätestatud nõuded täitnud. Kostjad on kohustust rikkunud ning hageja oli õigustatud VÕS § 196 alusel lepingud erakorraliselt üles ütlema ning nõudma kostjatelt krediidi tagastamist ja lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi maksmist. Viidates VÕS § 142 lg-le 1 ja krediidilepingule, leidis maakohus, et kuna kostja II käendajana kostja I (põhivõlgniku) kohustusi ei täitnud, on kostja II oma kohustust käendajana rikkunud. Tuginedes VÕS § 145 lg-le 1 ja käenduslepingu p-le 1, mis sätestab käendaja solidaarvastutuse ja piiritleb käendaja vastutuse maksimaalselt 225 276 krooniga, leidis maakohus, et kuna hageja nõue kostja II vastu ei ületa lepingujärgset vastutuse suurust, on hageja õigustatud nõudma kostjate suhtes solidaarvastutuse kohaldamist. Asja materjalidega on tõendatud, et lepingu ülesütlemisel 25. oktoobril 2007 võlgnesid kostjad hagejale tagastamata krediidina 59 375 krooni 70 senti. VÕS § 108 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista tagastamata krediit 59 375 krooni 70 senti. Kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista ka lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 7600 krooni 64 senti. Hageja on viivise arvutamisel võtnud aluseks lepingujärgse intressimäära 24,99% võlgnetavast summast aastas, saades sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks lepingu ülesütlemise ajaks 11 krooni 19 senti ning ajavahemiku eest 26. oktoober 2007 kuni 4. veebruar 2009 19 036 krooni 34 senti. Kuigi maakohus möönis, et lepingus kokkulepitud viivisemäär on finantsoperatsioonides ja riiklike sissenõudeorganite poolt (maksuamet, kohtutäitur jne) tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem, on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjatelt viivist määras, mis vastab tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Samas leidis maakohus, et praegusel juhul tuleb
VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. VÕS §-s 101 loetletud nn sanktsioneerivad õiguskaitsevahendid (leppetrahv lepingu täitmise nõudena ja viivis) on suunatud eeskätt võlausaldajal lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele ja vähendamisele ning seeläbi võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele. VÕS seob sanktsioneerivate õiguskaitsevahendite kohaldamise võlausaldaja kahju suurusega (VÕS § 113 lg 5 ja § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui ka kahjuhüvitise suurust (VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1, § 140). Kuna praegusel juhul on võlgnikud (kostjad) kohustatud laenuandjale/hagejale tagastama laenusumma ja maksma suhteliselt kõrget intressi, on VÕS § 162 lg 1 valguses kostjatelt lepingujärgse intressimääraga samas määras viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestas maakohus kostjate majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda hageja nõutavas määras viivist. Kostjad on kohtule avaldanud, et nad ei tööta ning nende sissetulekuks on vaid sotsiaalabitoetused (lapsetoetus), mistõttu jääb kostjate sissetulek ühe pereliikme kohta alla elatusmiinimumi. Seetõttu pidas maakohus otstarbekaks ja õiglaseks vähendada kostjatelt väljamõistetava viivise suurust 10 000 kroonini. Otstarbekas ja õiglane on jätta eeltoodud motiividel hageja nõue kostjatelt lisanduva viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Võla sissenõudmise kulude nõude puhul ei ole tegemist mitte lepingujärgsete maksetega, vaid sisuliselt soovib hageja enda kantud kulude väljamõistmist, mis on võimalik kahjunõude esitamisel. Kahjunõude saab esitada üksnes juhul, kui viivis või leppetrahv ei kata kogu kahju. Kohus on rahuldanud hageja viivisenõude summas, mis ligikaudu kümnekordselt ületab võla sissenõudmisega hagejal väidetavalt tekkinud kulutuste (kahju) suuruse. Võla sissenõudmise kulutused peavad olema vajalikud ja põhjendatud ega saa sõltuda ühe lepingupoole (hageja) ühepoolselt kehtestatavast hinnakirjast. Hinnakirjas sisalduvad kirjaedastustariifid (100-400 krooni) on ebamõistlikult kõrged, sest ületavad mitmekümnekordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife ning isegi hõlmates töövahendite, töö- ja ajakulu jms maksumust, ei kajasta hageja kehtestatud tariifid toimingu sooritusega kaasnevat eeldatavat mõistlikku ja põhjendatud kulutust. Tulenevalt hageja majandus- ja kutsetegevusest võib eeldada selliste sissenõudetoimingute trafaretsust ja seeläbi sellega kaasneva kulutuse optimeeritust, mistõttu ei ole põhjendatud hageja esindaja väited soorituse keerukusest tuleneva kulukuse kohta. Seetõttu pidas maakohus mõistlikuks ja põhjendatuks võla sissenõudekulude suuruseks 600 krooni.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti viivis 9036 krooni 34 senti välja mõistmata, ning teha uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis 19 036 krooni 34 senti ning alates 4. veebruarist 2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis määraga 24,99% tagastamata krediidisummast aastas. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus jättis menetluskuludest 83,02% kostjate ja 16,98% hageja kanda, ning palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
5.Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 2. oktoobri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi sissenõutavaks muutunud viivise 9036 krooni 34 sendi ja alates 4. veebruarist 2009 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni arvestatava viivise väljamõistmiseks. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis kostjalt I hageja kasuks lisaks välja sissenõutavaks muutunud viivise 9036 krooni 34 senti ning kostjatelt I ja II solidaarselt alates 4. veebruarist 2009 viivise 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb samuti, et leppetrahvi võib vähendada kohustatud lepingupoole nõudmisel. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Asja materjalidest nähtub, et kostja I ei ole taotlenud viivise vähendamist. Seetõttu puudus maakohtul seadusest tulenev alus kostjalt I nõutavat viivist vähendada ning kostjalt I tuleb lisaks välja mõista
4.veebruari 2009. a seisuga 9036 krooni 34 senti viivist. Maakohtu otsus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4. veebruari 2009. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 10 000 krooni on põhjendatud. Lepingupoole majandusliku seisundi hindamine on VÕS § 162 lg 1 järgi üheks viivisenõude vähendamise eelduseks. Samas ei ole põhjendatud hageja väide, et kohus ei ole kostja II majanduslikku seisundit hinnanud. Tartu Maakohtu 29. augusti 2008. a määrusega anti kostjale II riigi õigusabi ning selle aluseks oli tema majanduslik seisund. Eeltoodu kinnitab samuti, et kostja II, kes viibib lapsehoolduspuhkusel ja kasvatab üksi kahte alaealist last, majanduslik seisund oli VÕS § 162 lg 1 kohaselt aluseks viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et viivis 19 036 krooni 34 senti on ebamõistlikult suur. Maakohus on sissenõutavaks muutunud viivist 19 036 krooni 34 senti vähendanud 10 000 kroonini, seega arvestuslikult kokkulepitud viivisemäära 24,99% vähendanud ligikaudu 1/2 võrra ehk ligikaudu 12,5%-ni. Nimetatud viivisemäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Ringkonnakohus leiab, et viivisemäär ca 12,5% on mõistlik VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud suuremat kahju kui ligikaudu 12,5% suuruse määraga arvestatud viivis. Põhjendatud on hageja seisukoht, et maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata tema nõude alates
4.veebruarist 2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni arvestatava viivise väljamõistmiseks. Viivise vähendamise nõude võib esitada ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks. Seega enne sissenõutavaks muutumist ei ole kohustatud poolel ka viivise vähendamise nõudeõigust ning maakohus ei saanud vähendada viivist, mis ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud maakohtul võimalik etteulatuvalt hinnata VÕS § 162 lg-s 1 märgitud asjaolusid. Võlgnikul on õigus täitemenetluse käigus muu hulgas vaidlustada viivise suurust. Hageja nõude rahuldamise tõttu 86 612 krooni 68 sendi ulatuses muutis ringkonnakohus maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ning jättis solidaarselt kostjate kanda 92,69% maakohtus kantud menetluskuludest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjalt II mõisteti solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja viivis 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni, ning jätta jõusse maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostjalt II lisanduva viivise väljamõistmiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt VÕS § 162 sätteid ning see on viinud väära kohtulahendi tegemiseni. Kostja II ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et viivise vähendamise nõuet on võimalik esitada vaid juhul, kui viivis on muutunud sissenõutavaks ning kohus ei saa etteulatuvalt hinnata, kas kohustatud isiku suhtes esinevad VÕS § 162 lg-s 1 märgitud asjaolud. Kostja II ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et võlgnikul on õigus täitemenetluses vaidlustada viivise suurust. Kohtul tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel väljamõistetava viivise vähendamiseks esitatud taotluse lahendamisel esmalt hinnata, kas viivisemäär on ebamõistlikult suur, ning seejärel arvestada teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et viivisemäära vähendades on maakohus esmalt pidanud lepingus sätestatud viivisemäära ebamõistlikult kõrgeks ning nimetatud asjaolu tulevikus ümberhindamiseks ei ole alust. Kostjate sissetuleku suurus võib tõepoolest muutuda, kuid ei saa eeldada, et lähitulevikus muutuks majanduslik olukord selliseks, et viivisemäär 24,99% tasumata rahasummast aastas oleks ühiskonna üldist heaolutaset arvestades mõistlik ning vastaks lepingupoolte huvidele ja majanduslikule seisundile. Seega oli maakohtul võimalik anda hinnang ka kuni võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetavale viivisele ning seda vähendada. Tühistades maakohtu otsuse lisanduva viivise väljamõistmise osas ning viidates võimalusele vaidlustada viivise suurus täitemenetluses, on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-t 2. Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2009. a otsuse kohaselt peavad kostjad tasuma solidaarselt viivise katteks 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Seega on viivise lõplik suurus kohtulahendi kohaselt välja arvutatav ning küsitav on täitemenetluses viivise vähendamise taotlemine asjaolude tõttu, mis esinevad juba praegu.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega kostjalt II mõisteti solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja alates 4. veebruarist 2009 viivis 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Asjas on tühistatud osas võimalik teha TsMS § 691 p 5 alusel uus otsus, millega mõista kostjalt II hageja kasuks välja alates
4.veebruarist 2009 viivis 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb
rahuldada osaliselt.
10.Ringkonnakohus on leidnud, et võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetava viivise vähendamise nõude võib esitada ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sätetest ei tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Praegusel juhul sai kohus ise otsustada vähendatud viivisemäära kohaldamise ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Seega puudub võlgnikul vajadus vaidlustada sissenõutavaks muutuva viivise suurust TMS § 221 alusel.
11.Ringkonnakohus on tõlgendanud vääralt VÕS § 162, kuid pole rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu on Riigikohtul TsMS § 691 p 5 alusel võimalik ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus. Ringkonnakohus on praegusel juhul pidanud mõistlikuks viivisemääraks 12,5% tagastamata krediidisummast aastas. Kuna vähendatud viivisemäära saab kohaldada ka viivise suhtes, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, tuleb viivisemäära 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kohaldada ka alates 4. veebruarist 2009 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Kuna viivise vähendamist taotles vaid kostja II, tuleb vähendatud viivisemäära kohaldada üksnes kostja II suhtes.
12.Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude jaotuse osas esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides esitatakse käesolevas otsuses kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus.
13.Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Annika Vahtre. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada Annika Vahtrele. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.