lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-33-09

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 20.04.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-33-09
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
20.04.2009
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1293
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-33-09 Tartu, 20. aprill 2009. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Aktsiaseltsi SEB Liising hagi Allan Parkala vastu raha ja viiviste väljamõistmiseks. Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 208-12416 Allan Parkala kassatsioonkaebus 552 322 krooni 71 senti Hageja Aktsiaselts SEB Liising (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi Kostja Allan Parkala (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm 23. märts 2009. a, kirjalik menetlus

1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobril 2008. a tsiviilasjas nr 2-08-12416 tehtud otsuse resolutsioon muutmata.
2.Muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas 4. aprillil 2008 Tartu Maakohtule hagiavalduse Allan Parkala (kostja) vastu võla 552 322 krooni 71 sendi, viivise 478 485 krooni 55 sendi ja alates
3.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
aprillist 2008 sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing VAIGUPISAR (edaspidi liisinguvõtja)
5.veebruaril 2002 kapitalirendilepingu (edaspidi liisinguleping), mille järgi liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel liisingumakseid. Lepingu tagatisena sõlmisid hageja ja kostja 5. veebruaril 2002 käenduslepingu, millega kostja kohustus maksma hagejale liisinguvõtja tasumata liisingumaksed, tasud, viivise ja muud võlad ning täitma muud rahalised kohustused. Liisinguvõtja jättis veebruaris ja märtsis 2005 liisingumaksed tasumata, mistõttu hageja ütles lepingu üles. Liisinguvõtja võlgneb hagejale 2. aprilli 2008. a seisuga 552 322 krooni 71 senti renti ja 478 485 krooni 55 senti viivist. Hageja taotles kostjalt käenduslepingu alusel võlgniku kohustuste täitmist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et see on aegunud.
3.Tartu Maakohus kohaldas 2. juuli 2008 vaheotsusega aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt tuleneb hageja nõue liisingulepingust, mille alusel hageja andis liisinguvõtja kasutusse metsalõiketraktori ja liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale maksegraafiku järgi liisingumakseid. Samal kuupäeval sõlmis hageja liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks kostjaga käenduslepingu. Kuna liisinguvõtja ei täitnud maksekohustust nõuetekohaselt, ütles hageja liisingulepingu alates 31. märtsist 2005 üles. Hageja nõue muutus sissenõutavaks liisingulepingu

ülesütlemisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 alusel algas aegumistähtaja kulgemine 1. aprillil 2005 ja lõppes TsÜS § 146 lg 1 järgi 1. aprillil 2008. Kuna hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 4. aprillil 2008, st pärast aegumistähtaja möödumist, on hagi aegunud.

4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asja läbivaatamiseks maakohtule.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas aegumist valesti. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt koosnes hageja nõue 2005. a veebruari ja märtsi liisingumaksetest (26 790 krooni 57 senti ja 37 146 krooni 37 senti), hüdraulika õli maksumusest (1362 krooni 73 senti), vara müügist saadud kahjumist (476 403 krooni 4 senti), vara müügiteenusest (10 620 krooni) ja viivisenõudest. Hageja kahjunõuded (v.a 2005. a veebruari ja märtsi liisingumaksed) tekkisid aastatel 2006-2007, mistõttu ei saanud need varem sissenõutavaks muutuda. TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Vaidlusalune leping on kestvusleping, mille puhul on oluline ajaline kriteerium, st lepingut ei täideta ühekordselt, vaid mingi pikema aja jooksul ning kohustuste täitmises esineb korduvus või perioodilisus. Eelnevast tulenevalt algab 2005. a veebruari ja märtsi liisingumaksete aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2006 ning ka see hageja nõue ei ole aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kohaldada aegumist ja lõpetada tsiviilasja menetlus. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus arvestanud TsÜS §-dega 144 ja 147 ning kohaldas valesti TsÜS § 154. Kostja arvates on liisingumaksete tasumine peanõudeks, millele lisanduvad kõrvalkohustustena viivis, tasud ja muud võlad. TsÜS § 144 järgi aegub kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka siis, kui kõrvalnõue ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna käendusleping ei kohusta käendajat tasuma sissenõutavat kohustust perioodiliste maksetena, ei kohaldu 2005. a veebruari ja märtsi maksetele TsÜS § 154.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
10.Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel võlgniku tasumata liisingumaksete ning

liisinguesemega seotud ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude tasumist. Kostja vastuväite kohaselt on hageja nõue aegunud. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et asjas tuleb kohaldada TsÜS § 154. Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud nt 29. aprilli 2008. a otsuse pdes 14-19 (tsiviilasi nr 3-2-1-33-08). Selles lahendis rõhutas kolleegium, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-29-06, p 24 ja 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu.

Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.

11.Ebaõige on kostja seisukoht, et tema käendajana ei pidanud tasuma liisingumakseid perioodiliste maksetena. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (VÕS § 142 lg 1).
12.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 viimase lause alusel maakohtu otsustada. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.