Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-94-08 Tartu, 19. november 2008. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Rae valla hagi Aldo Korbe vastu 2 800 000 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 206-35350 Aldo Korbe kassatsioonkaebus Hageja Rae vald, esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik Kostja Aldo Korbe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar 27. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2008. a otsus ja Harju Maakohtu 13. veebruari 2007. a vaheotsus tsiviilasjas nr 2-06-35350.
2.Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. 3 Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul 30. aprillil 2008. a Aldo Korbe kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rae vald (edaspidi hageja) esitas 24. novembril 2006 Harju Maakohtule hagi Aldo Korbe (edaspidi kostja) vastu 2 800 000 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Kaido Groos 23. augustil 2006 Harju maakonnas Rae vallas Rae külas asuva kinnistu (edaspidi kinnistu) müügilepingu (edaspidi müügileping) ja allkirjastasid eelmärke kinnistusraamatusse kandmise avalduse. Müügilepingu p 3.1 kohaselt müüs kostja kinnistu ostjale 15 mln krooni eest. Kuna kinnistul asuvad kaks kinnismälestist, oli hagejal kohaliku omavalitsusena kinnistu võõrandamisel ostueesõigus muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 27 lg 2 alusel. Seda seadusest tulenevat ostueesõigust ei olnud kinnistusraamatusse kantud. Hageja sai müügilepingu kätte 28. augustil 2006. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 250 kohaselt oli hagejal õigus ostueesõigust teostada kahe kuu jooksul alates lepingu kättesaamisest.
22.septembril 2006 sõlmisid kostja, Kaido Groos, Hannes Raag ja OÜ Incom Holding müügilepingu muutmise lepingu, kinnistu omandi üleandmiseks asjaõiguslepingu ja ühishüpoteegi seadmise lepingu. Selle lepinguga andis kostja kinnistu omandiõiguse võrdsetes mõttelistes osades üle Kaido Groosile ja Hannes Raagile (edaspidi ostjad), kes jagasid kinnistu kaheks eraldi kinnistuks.
27.oktoobril 2006 tegi hageja kostjale VÕS §-le 244 vastava ostueesõiguse teostamise avalduse. Kuna ostueesõiguse teostamise ajaks oli kostja andnud kinnistu omandiõiguse üle ostjatele, ei saanud
kostja seda enam hagejale üle anda. Ostjad keeldusid omandiõiguse üleandmisest hagejale. Kuna hageja ostueesõigust ei olnud kinnistusraamatusse kantud, ei omanud see asjaõiguslikku toimet. Enne ostueesõiguse teostamist tellitud kinnistu hindamise akti kohaselt oli kinnistu väärtus 17 800 000 krooni. Seega juhul, kui hageja oleks kinnistu omandanud 15 mln krooni eest, oleks ta enda omandisse saanud kinnistu väärtusega 17 800 000 krooni ning hageja oleks saanud müügilepingu täitmise tulemusel tulu 2 800 000 krooni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et hageja ei ole teostanud ostueesõigust. Kostja sai hageja ostueesõiguse teostamise avalduse kätte alles 30. oktoobril 2006, s.o pärast ostueesõiguse teostamise tähtaja möödumist. Isegi juhul, kui hageja oleks ostueesõigust teostanud, ei ole kostja tekitanud hagejale kahju. Kostja tellitud eksperdihinnangu kohaselt on kinnistu väärtuseks 14 885 000 krooni.
3.Harju Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2007. a kohtuistungil hageja taotluse nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemiseks. 13. veebruari 2007. a vaheotsusega tunnustas maakohus hageja nõude põhjendatust. Vaheotsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja teostas ostueesõigust. Ostueesõiguse teostamise kui tahteavalduse kehtivuseks on määrav selle teise pooleni jõudmise aeg. Kostja sai ostueesõiguse teostamise avalduse kätte 30. oktoobril 2006. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg lõppes
28.oktoobril 2006, mis oli puhkepäev (laupäev). Kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 8 kohaselt saabus ostueesõiguse teostamise tähtpäev esimesel tööpäeval, s.o 30. oktoobril 2006, teostas hageja ostueesõigust tähtaegselt. Hageja ostueesõigusel oli võlaõiguslik toime, sest ostueesõiguse kohta ei olnud kantud märkust kinnistusraamatusse. Sellest tulenevalt tekkis hagejal kostja vastu müügilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue.
4.Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei selgitanud maakohus välja, millise lepingu suhtes teostas hageja ostueesõigust, ning ei põhjendanud müügilepingu muutmise lepingu tähelepanuta jätmist. Hageja ei ole müügilepingu muutmise lepingu suhtes ostueesõigust teostanud. Ostueesõiguse formaalsete eelduste täitmine ei tähenda, et hagejal oleks võimalik esitada kahjunõue kostja vastu. Maakohus ei ole vaheotsuses tuginenud ühelegi materiaalõiguse normile, millest tuleneb kostja kohustus hüvitada hagejale tekitatud kahju. Maakohus ei heitnud kostjale ette müügilepingu rikkumist. Samuti ei selgitanud maakohus kostjale, millise nõude kohta tehakse vaheotsus ning millised on selle õiguslikud tagajärjed.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. aprilli 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata ja ei korranud maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus lisas oma otsusesse täpsustuse, et hageja saab oma nõude õigusliku alusena tugineda VÕS § 115 lg-le 2. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Riigikohus 17. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08 tehtud
otsuses leidnud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-t 1 on võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades tõlgendada laiendavalt. Selle sätte laiendav tõlgendamine viib muuhulgas selleni, et maakohus lahendab vaheotsusega vaid mõne kahju hüvitamise hagi põhjendatuse seisukohalt tähtsust omava vaidlusaluse küsimuse, samas kui kahju hüvitamiseks on vaja teha otsus suurema hulga hagi lahendamiseks vajalike asjaolude kohta. Praegusel juhul on maakohus pidanud hagi põhjendatuks üksnes selles osas, et ostueesõiguse teostamise avaldus oli esitatud tähtaegselt ning et ostueesõiguse kohta puudus märge kinnistusraamatus, mistõttu ostueesõigusel oli üksnes võlaõiguslik toime. Kuivõrd maakohus on need asjaolud tuvastanud õigesti, siis ei vasta TsMS § 2 eesmärgile otsuse tühistamine ainuüksi seetõttu, et maakohus ei ole tuvastanud muid hagi rahuldamise eeldusi. Vaheotsus ei takista kostjat järgnevas menetluses esitada ja tõendada muid faktilisi ja õiguslikke vastuväiteid hagile, mida maakohus vaheotsusega ei lahendanud, kuigi selle resolutsioon räägib nõude põhjendatusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei võimalda TsMS § 654 lg 6 ringkonnakohtul jätta oma otsust põhjendamata, kui maakohtu lahend vaidlustati menetlusnormide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja väidet, et kostja ei ole teostanud ostueesõigust müügilepingu muutmise lepingu suhtes. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaheotsus ei takista kostjal esitada ja tõendada oma vastuväiteid hagile, mida vaheotsusega ei lahendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud õigusnormi ega lepingu rikkumist kostja poolt. Puudub põhjuslik seos hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Muinsuskaitselise objekti edasimüügi võimaluse puudumine ei saa põhjustada kahju.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja arvates on ebaõige kostja seisukoht, et hageja oleks saanud ostueesõigust teostada üksnes müügilepingu muutmise lepingu suhtes. Asjaolu, et kostja sõlmis pärast müügilepingu sõlmimist müügilepingu muutmise lepingu, ei saanud mõjutada hagejal tekkinud ostueesõigust. Kuna hageja teostas ostueesõigust tähtaegselt ning tegemist on võlaõigusliku toimega ostueesõigusega, on kohtud põhjendatult leidnud, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lähtuvalt TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg-st 5, tuleb tühistada ka asjas tehtud maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
10.Vältimaks kulukat, aeganõudvat ning tarbetut tõendamismenetlust, annab TsMS § 449 kohtule võimaluse teha poole taotluse alusel vaheotsus nõude põhjendatuse või aegumise kohaldamise kohta. Kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 1 võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja kohtul on võimalik teha
otsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Hageja esitas kostja vastu ostueesõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude ja taotles vaheotsuse tegemist ostueesõiguse teostamise formaalsete eelduste kontrollimiseks. Maakohus tegi TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta, leides, et hageja nõue on põhjendatud, sest tema ostueesõiguse teostamise avaldus oli tähtaegne ning kuna ostueesõigusel oli võlaõiguslik toime, tekkis hagejal kostja vastu lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tuginedes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. märtsi 2008. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, leidis ringkonnakohus, et maakohus võis vaheotsusega lahendada üksnes mõne hagi põhjendatuse seisukohast tähtsust omava vaidlusaluse küsimuse, kuigi kahju hüvitamiseks on vaja teha otsus suurema hulga hagi lahendamiseks vajalike asjaolude kohta. Kolleegium märgib, et Riigikohtu eelviidatud otsuse p-s 15 leidis kolleegium, et vaheotsuse võib teha nt ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks, kui väidetava ühisvara moodustavad esemed, mille väärtuse hindamiseks on vajalik teha ekspertiis, ning kõigi vaidlusaluste esemete ekspertiis võib paisutada menetluskulud liiga suureks. Sellest otsusest ega TsMS § 449 lg-st 1 ei tulene võimalust teha vaheotsust kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta, ilma et oleks tuvastatud kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud. Ka TsMS § 449 lg-st 2 tuleneb, et kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle.
11.Kuna TsMS § 449 lg 1 ei näe ette võimalust vaheotsusega tuvastada üksnes kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üksikuid eeldusi, pidanuks maakohus vaheotsuse tegemisel hindama kõiki kahju hüvitamise nõude eeldusi. Samas, kuna kostja taotles vaheotsuse tegemist vaid küsimuse kohta, kas hageja oli teostanud ostueesõigust, siis oleks maakohus võinud vaheotsuse tegemise taotluse jätta määrusega rahuldamata põhjusel, et taotlus ei ole kooskõlas TsMS §-ga 449. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaatamata maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastusele võib kostja esitada ja tõendada järgnevas menetluses oma vastuväited kahju hüvitamise nõude eelduste kohta, mida maakohus vaheotsusega ei lahendanud. TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt on kohtuotsuse resolutsioon menetlusosalistele kohustuslik. Samuti on menetlusosalistele kohustuslik jõustunud vaheotsus. Maakohtu otsuse resolutsiooni järgi otsustas maakohus tunnustada vaheotsusega hageja nõude põhjendatust.
12.Kui kostja taotleb asja uuel läbivaatamisel vaheotsuse tegemist hageja nõude põhjendatuse kohta või taotleb hageja selles küsimuses ise vaheotsuse tegemist ja maakohus rahuldab vaheotsuse tegemise taotluse, siis peab maakohus kõigepealt tuvastama, kas hageja teostas ostueesõigust tähtaegselt. Kui maakohus tuvastab ostueesõiguse tähtaegse teostamise, siis peab ta vaheotsuse tegemisel võtma lisaks seisukoha järgmistes küsimustes: 1) kas kostja rikkus hagejaga sõlmitud müügilepingut (VÕS § 100 ja § 244 lg 1); 2) kas müügilepingu rikkumine põhjustas hagejale hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127 lg 4); 3) kas kostja poolt müügilepingu rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103); 4) kas hagis märgitud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud
lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); 5) kas kostja nägi lepingu sõlmimise ajal ette või pidi ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127 lg 3). Kuna hageja nõuab saamata jäänud tulu hüvitamist kostjalt, siis peab ta sellise kahju põhjustamise tõendamisel arvestama VÕS § 128 lg 4 esimeses lauses sätestatuga, mille järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige enda tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus võõrandada kinnistu kallimalt, kui ta ostis selle kostjalt. Hageja nõude ulatus sõltub sellest, kui kallilt oli tal võimalus kinnistu müüa. Samas on hagejal juhul, kui kinnistu müügihind oli väiksem selle turuhinnast, võimalik nõuda müügilepingu täitmise asemel kahjuhüvitist kinnistu müügihinna ja turuhinna vahe ulatuses VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 ning § 135 lg 2 järgi.
13.Kolleegium märgib, et kostja tasutud kassatsioonikautsjon ei vasta TsMS § 140 lg-s 2 sätestatule. TsMS § 140 lg 2 kohaselt tasutakse kassatsioonkaebuselt kautsjoni 1% tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 400 ja mitte üle 40 000 krooni. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse, millega oli jäetud muutmata maakohtu vaheotsus, millega tunnustati hageja 2 800 000 krooni suuruse kahjuhüvitisnõude põhjendatust. Seega pidanuks kostja tasuma kautsjoni 28 000 krooni. Kuivõrd kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada, ei ole alust vähem makstud kautsjoni kostjalt juurde nõuda.
14.Poolte menetluskulude jaotus lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kostja ei ole tasunud nõudelt ettenähtud suuruses riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamisel. Hageja tasus hagiavalduselt riigilõivu 69 250 krooni (kohtutoimiku lk 39). Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1000 krooni (kohtutoimiku lk 96). Toimikust ei nähtu, millisest hagihinnast on kohtud lähtunud. Kolleegium on varasemates lahendites märkinud, et hagihind peaks nähtuma asja lahendava kohtu otsusest (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 40). Hagihind on TsMS § 122 lg 2 järgi hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind TsMS § 124 lg 1 kohaselt nõutava rahasummaga. Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt 2 800 000 krooni suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist. Seega tuleb hagihinnaks lugeda 2 800 000 krooni. Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja esitas hagiavalduse 24. novembril 2006 (kohtutoimiku lk 1). Sel ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 37 lg 1 järgi tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu, lähtudes hagihinnast RLS lisa 2 järgi. Selle järgi tuli hagilt hinnaga 2 800 000 krooni tasuda riigilõivu 69 250 krooni. Kostja esitas apellatsioonkaebuse 13. märtsil 2007 (kohtutoimiku lk 88). Alates
1.jaanuarist 2007 kehtiva RLS § 56 lg 1 järgi tuleb hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi. Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse
esitamisel tasutakse RLS § 56 lg 19 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. RLS lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 2 800 000 krooni tasuda riigilõivu samuti 69 250 krooni. Seega on apellatsioonkaebuselt jäänud tasumata riigilõiv 59 250 krooni. Apellatsioonkaebuselt tasumata jäänud riigilõivu osa maksmist võib kostjalt nõuda TsMS § 179 lg 1 järgi kohtumäärusega nii menetluse ajal kui ka tagantjärele. Kostjalt täiendava riigilõivu nõudmine ei välista ega piira menetluskulude jätmist ühe poole kanda TsMS § 162 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 24). Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.