Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-14-6942 Hageja esitas pärast nõuete täpsustamist hagis järgmised nõuded: a) kohustada kostjat lõpetama kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kujutiste kasutamine hageja loetletud 119 veebilehel; b) kohustada kostjat tulevikus hoiduma eelnimetatud kaubamärkidega identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest internetis; c) kohustada kostjat esitama erinevatele tippdomeenide haldajatele taotluse hagiavalduses loetletud 119 domeeninimest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtulahendi jõustumisest; d) eelviidatud kohustuse täitmata jätmisel asendada kostja tahteavaldus hagiavalduses loetletud domeenidest loobumiseks ja hagejale loovutamiseks kohtuotsusega; e) keelata kostjal tulevikus selliste domeeninimede registreerimine, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland; g) mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 182 540 eurot. Hageja on ülemaailmne kaubamärgiomanikke esindav organisatsioon. Tsiviilasjas esindab hageja järgmisi kaubamärgiomanikke: Willy Bogner GmbH & Co. KGaA, Burberry Limited, Name Drop Sarl, Franklin & Marshall S.r.l. a socio unico, Faction Ltd, New Era Cap Cp Inc., Pandora A/S, Ape & Partners S.p.A., Puma AG, TBL Licensing LLC, kes on vastavalt kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland omanikeks (edaspidi kaubamärgiomanikud). Kõik kaubamärgiomanikud on hageja liikmed ja neil on Eestis registreeritud kaubamärk, Euroopa Ühenduse või rahvusvaheline kaubamärk, mis kehtib Eesti territooriumil. Kaubamärgiomanikud ei ole volitanud, lubanud ega litsentsinud kostjat kasutama enda kaubamärke. Kaubamärgiomanike ärimudeli kohaselt turustavad nad enda kaubamärkidega tähistatud kaupu ise või eksklusiivsete turustamiskokkulepete kaudu. Internetis on domeeninimed, milles kasutatud tähised on identsed hageja liikmetele kuuluvate kaubamärkidega, ning veebisaidid, millel õigusvastaselt müüakse selliste tähistega tähistatud kaupa. Kostja on nendele domeeninimedele ja veebisaitidele vastavate IP-aadresside omanik. Kostja on vastutav selle eest, et kõnealuseid tähiseid kasutati nendes domeeninimedes ja veebisaitidel õigusvastaselt, ning sellele on juhitud korduvalt tema tähelepanu. Kostja ei registreerinud ise rikkuvaid domeeninimesid ega müünud hagi esitamise hetkel veebilehtedel (e-poodides) ise võltsitud tooteid. Kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Kostja registreeris hinnanguliselt 38 000 IP-aadressi ja rentis need edasi isikutele, kes sidusid need domeeninimedega. Kostja pakutav teenus võimaldab nn vahekihti, mille eesmärgiks on tagada anonüümsus domeeninime registreerijale ja veebipoe lõppkasutajale. IP-aadresside osas oli kostja internetiteenuse osutaja, kuna üksnes kostja kaasabil ja teadmisel oli võimalik IP-aadresse siduda domeeninimedega. IP-aadresside edasirentimine ei välista kostja vastutust. Kostja ärimudel on üles ehitatud selliselt, et võimaldada võltskaubandusega tegelevatel isikutel turvaliselt ning anonüümselt tegutseda. Ühegi kostja võimaldatava IP-aadressi kaudu ei toimu õiguspärane tegevus või kaubandus. Kostja oli teadlik, et veebilehtedel, millele ta teenust pakkus, toimus ebaseaduslik võltskaupade müük. Kostja tegevuse mastaapsus ning suunatus võltskaubandusega tegelevatele isikutele ilmestab tema tahet just sellist teenust pakkuda. Kostja tegevuse suhtes esitati kuriteokaebus, millele eelnevalt, alates 2013. a juunist esitas hageja kostjale korduvaid teateid ja taotlusi tegevuse lõpetamiseks. Lisaks on hageja pöördunud ka kõigi domeeninimedega seotud isikute poole, et rikkumisest teada anda ja paluda rikkumine lõpetada.

2(12)

2-14-6942 Esitatud kahju hüvitamise nõude kohta selgitas hageja esimese alternatiivina, et tema kahju seisneb saamata jäänud tulus, sest kostja kahjustav tegevus toob kaasa kaubamärkide maine languse ja on võtnud kaubamärgiomanikelt võimaluse müüa tarbijatele originaaltooteid. Kostja peab hagejale hüvitama kahju, mis on tekkinud hageja liikmete omandi õigustamatu kasutamisega. Lisaks omandi kahjustamisele on hageja kandnud kohtueelses menetluses kulusid vähemalt 3000 eurot. Hageja viidatud veebilehed, millel võltskaupa müüdi, avanesid hagi esitamise ajal Eestis. Võimalus, et need praegu ei avane, ei välista hageja nõudeid.

2-14-6942 Maakohus leidis, et hagejal kui kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus esitada oma liikmete huvide kaitseks hagi enda nimel. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - veebilehtedel esinevad domeeninimed sisaldavad kaubamärgiomanike kaubamärgis sisalduvat tähist ning nende kaudu opereeritakse e-poode, kus pakutakse müügiks võltsinguid; - kaubamärgiomanikud ei ole andnud luba eelnimetatud domeeninimedes nende kaubamärkide kasutamiseks ja veebilehtedel neile kuuluvate kaubamärkidega tähistatud kaupade müümiseks; - veebilehtedel on tihti kinnitus, et tegemist on kaubamärgiomanike ametlike internetilehekülgedega; - veebilehtedelt on võimalik võltsitud kaupu tellida Eestisse; - kostja rentis IP-aadresse haldavalt organisatsioonilt RIPE-NCC endale IP-aadresside vahemikud (AS-numbrid) AS57858, AS57972, AS60485 ja ca 38 000 IP-aadressi; - Deepak Mehta FIE majandusüksus koosnes mh kolmest AS-numbrist AS57858 (Fiber Grid), AS 57982 (Deepak Mehta) ja AS60485; - AS57858 on seotud Web Expertsiga; - kostja ei registreerinud domeeninimesid, samuti need või veebilehed ei kuulu talle; - osa hageja viidatud domeeninimesid ei ole enam leitavad; - kostja oli veebilehtede ja domeeninimede IP-aadresside valdaja. Kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiste, sh võltstoodete müügi toimepanemiseks. Ainult kostja vahendamisel ja teadmisel oli võimalik IP-aadresse siduda domeeninimedega, mille kaudu peeti või peetakse võltskaupu müüvaid e-poode. Kostja ärimudel oli üles ehitatud selliselt, et võimaldada võltskaubandusega tegelevatel isikutel turvaliselt tegutseda, tagades neile anonüümsuse ning välistades nende vastutuse. Kostja on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse (InfoTS) mõttes. Kostja pakkus kõiki InfoTS §-des 8-10 nimetatud teenuseid. Kuigi kostja tegevus on kvalifitseeritav internetiteenuse osutaja tegevusena, ei kohaldu tema kasuks hoolsale turuosalisele loodud vastutuse piirangu klauslid. Kostjal on olnud teenuse osutamisel aktiivne roll ja teadmine. Olles registreerimise teenust pakkuv isik, kuid samas enda ärimudeli selliselt üles ehitanud ning samal ajal informeeritud, et registreeritud domeenidel rikutakse kaubamärgiomanike õigusi, oli kostja kohustatud andma endast parima, et kaubamärgiomanike õiguste rikkumine lõpetada. Hageja esitas kostja suhtes kuriteokaebuse ja enne kuriteokaebuse esitamist saatsid kaubamärgiomanikud kostjale nõudekirja seadusvastase tegevuse lõpetamiseks ja sellest tulevikus hoidumiseks. Kostja on kõik eeltoodud teavitused kätte saanud ja oli teadlik, et veebilehtedel, millele kostja pakub ISP-teenust, toimub ebaseaduslik võltskaupade müük. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg-tele 1 ja 3, kaubamärgiseaduse (KaMS) § 57 lg 1 p-le 1 ning leidis, et kuna kostja on võõrandanud kõik talle kuulunud IP-aadressid ning kostja tegevuse on üle võtnud Inter Connect Inc, ei saa hageja nõuda kostjalt kaubamärgiomanike õiguste rikkumise lõpetamist. Samuti puudub oht, et kostja jätkaks kaubamärgiomanike õiguste rikkumist tulevikus. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat lõpetama vaidlusaluste kaubamärkide kujutiste kasutamine hageja loetletud 119 veebilehel ja lõpetama nendele veebilehtedele internetiteenuste vahendamine. Hageja nõuet kohustada kostjat tulevikus hoiduma vaidlusaluste kaubamärkidega identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest internetis ei tule rahuldada, sest ta ei ole tõendanud, et eksisteeriks oht, et kostja rikuks tulevikus eelnimetatud kaubamärkide omanike õigusi.

4(12)

2-14-6942 Hageja nõuet kohustada kostjat esitama erinevate tippdomeenide haldajatele taotlused hagiavalduses loetletud domeeninimedest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtulahendi jõustumisest ei tule rahuldada, sest hageja ei ole tõendanud, et tema nimetatud veebilehed oleks registreerinud kostja ja need kuuluks temale. Samal põhjusel ei tule rahuldada hageja nõuet asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega hagis loetletud domeenidest loobumiseks ja hagejale loovutamiseks. Seega jäi rahuldamata ka hageja nõue, milles ta palus kostjal keelata tulevikus niisuguste domeeninimede registreerimine, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased vaidlusaluste kaubamärkidega. Maakohus nõustus hagejaga, et praegusel juhul lasus kostjal käibekohustus kaubamärgiomanikele kahju tekitamist ära hoida. Igal juhul tekkis kostjal selline käibekohustus hetkest, mil hageja teavitas kostjat kaubamärgiomanike õigusi rikkuvatest domeeninimedest või nende kaudu tegutsevatest võltskauba e-poodidest. Sellest hetkest tekkis kostjal kohustus tegutseda InfoTS § 10 lg 1 alusel, st kõrvaldada vastava teabe (nt rikkuva domeeninime) või tõkestada sellele juurdepääsu (nt domeeninime kasutavale võltskaupade e-poele). Seda kostja ei teinud ja sellise tegevusetusega tekitas ta kaubamärgiomanikele kahju. Kostja vastutab võltskaupu müüvate veebilehtede omanikega solidaarselt kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest. Tulenevalt kostja osutatud teenuse iseloomust ei ole võimalik välja selgitada vaidlusaluste veebilehtede omanikke. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Juhindudes ringkonnakohtu eelnevast suunisest, ei ole hageja nõuet võimalik lahendada hageja esimese alternatiivina pakutud hageja liikmete omandi õigustamatule kasutamisele tuginedes VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel. Hageja ei toonud esile, kui suur oleks kaubamärgiomanike hüpoteetiline litsentsitasu. Seetõttu ei saa kohus määrata hagejale hüvitatava kahju suurust VÕS § 127 lg 6 teise lause ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 alusel ning kahju suuruse määramisel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest ja VÕS § 128 lg-st 4. Maakohus tuvastas väljavõtetega 68 veebilehelt, et neil müüakse kaupa suuremas väärtuses kui 179 540 eurot. Samas ei ole nendest tõenditest võimalik järeldada, et hageja liikmed oleks võinud saada tulu vähemalt 179 540 eurot või et neil oli kavatsus ja võimalus nii suurt tulu saada, kui kostja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaubamärgiomanikel on tekkinud kahju saamata jäänud tuluna. Rikkuja tulu suuruse väljaselgitamisel ei piisa üksnes müügitulu kindlakstegemisest, sest see viiks kaubamärgiomaniku põhjendamatu rikastumiseni. Tuleb arvestada, milliseid kulusid on tulu teenimiseks tehtud. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, milliseid ettevalmistusi olid kaubamärgiomanikud ise teinud selleks, et saada kasu, mida nad kostja tõttu ei saanud. Seega ei ole võimalik hageja kahju suurust määrata ka VÕS § 127 lg 6 esimese lause alusel. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hageja 179 540 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kohtueelse menetluse õigusabikulud 3000 eurot. Hageja on küll väitnud, et talle on nõudekirja koostamise ja saatmisega tekkinud sellises summas kahju, kuid ta ei ole selle kohta tõendeid esitanud ning see nõue tuleb jätta rahuldamata.

2-14-6942 Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste kasutamise võimaldamisest internetis ning mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis 182 540 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2-14-6942 võimaldamisest internetis. Kostjalt võivad teenuse osutamist taotleda ka isikud, kellel on õigus vaidlusaluseid tähiseid kasutada. Hagi võimaliku rahuldamise korral peab otsus olema täitmiseks piisavalt täpselt sõnastatud, ning asja hageja taotletud viisil lahendamine pole põhjendatud VÕS § 1055 lõike 3 järgi. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude hüvitada kahju. Nõude aluseks on KaMS § 57 lg 1 p 2 ja VÕS § 1043. Ringkonnakohtu eelmise koosseisu siduvate suuniste järgi maakohtule ei saanud kahju hüvitada VÕS §-de 1037–1039 alusel. Õiguskirjanduses on direktiivi tõlgendamisel väljendatud arvamust, et art 13 sõnastuses kasutatud väljend „kõikide aspektide arvestamine“ ei tähenda direktiivi tõlgendamisel tingimata seda, et rikkuja peab lisaks oma teenitud tulule hüvitama ka kannatanu saamata jäänud tulu. Seetõttu peab kannatanu valima, kas ta soovib kahjuhüvitise arvutamist hagejal tekkinud kahju, rikkuja tulu või litsentsianaloogia põhjal, ning kohtud peavad aluseks võtma kannatanu jaoks kõige soodsama kahju arvutamise viisi, kuid neid viise ei tohi omavahel segada. VÕS § 1043 võimaldab kaubamärgiomanikul nõuda talle tegelikult tekitatud ja tõendatud kahju hüvitamist. Hageja on menetluses avaldanud, et ta soovib saamata jäänud tulu hüvitamist. Maakohus on põhjendatult leidnud, et sellise kahju hüvitamise viisi alusel kahju suuruse kindlaksmääramise jaoks ei ole hageja andmeid esitanud. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et selliste andmete esitamine ei ole praeguse juhtumi eripära arvestades võimalik. Hageja lähenemine, et kaupade võltskaubana odava hinnaga müümata jätmisel oleks ostjad ostnud originaaltooteid, seostub hagejale tekkinud konkreetse kahjuga, mitte rikkuja tuluga ja seda ei ole võimalik arvestada rikkuja tulu kindlaksmääramisel. Ühtlasi ei ole võimalik eeldada, et kuna Pandora originaaltalisman maksab oluliselt rohkem, siis oli kaubamärgiomanikul tegelik võimalus teenida vähemalt sama summa nende müügiga, müües neid mitu korda alla turuhinna. Hageja on esile toonud, et erinevatel hagis märgitud veebilehtedel müüakse kaupu suuremas väärtuses, kui on hageja nõutav kahjuhüvitis. Hageja toob apellatsioonkaebuses esile, et juba üksnes veebilehe www.pomwa.com näitel on kaubamärgiga Pandora tähistatud kaupu müüdud ajavahemikul 2014–2020 169 587 euro 8 sendi eest. Müüdava kauba kogus on asjaolu, mille abil rikkuja tulu kindlaks määrata, kuid maakohus on õigesti leidnud, et rikkuja tulu väljaselgitamiseks ei piisa üksnes müügitulu kindlakstegemisest. VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaselt, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Tegemist on hüpoteetilise litsentsitasuga. Selleks tulnuks hagejal esile tuua, kui palju võltsitud kaupa toodeti, ja seejärel saanuks anda arvamuse hüpoteetilise litsentsitasu kohta. Sellisel juhul otsustaks kohus kahju suuruse TsMS § 233 lg 1 järgi. Kuivõrd lisaks müüdud kaubale ühes veebipoes hageja hüpoteetilise litsentsitasu suurust ei põhistanud ega tõendanud, ei ole selle määramine asjatundja arvamuse või kohtu hinnanguga võimalik. Kohtueelsete kulude tekkimise või suuruse kohta ei ole tõendeid esitatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7(12)

2-14-6942 Kassatsioonkaebuse järgi on kahjunõude rahuldamata jätmine üllatuslik. Riigikohtu seisukoha järgi piisab saamata jäänud tulu hüvitamise nõude puhul selle tõendamiseks hageja tulu saamise kavatsuse ja tulu teenimise tegeliku võimaluse näitamisest, kui kohus on tuvastanud kostja rikkumise ja vastutuse. Hageja on eelnimetatud asjaolud tõendanud. Kaubamärgiomanike kavatsust tulu saada näitab see, et nad toodavad enda kaubamärkide all luksuskaupu ja müüvad neid. Kõik asjas vaatlusalused kaubamärgid on oma valdkonnas ja sihtgrupis üldtuntud. Seda tõendab asjaolude kogum toimikus alates sellest, et rahvusvaheliselt tuntud kaubamärkide omanikud on teinud investeeringud jõustamaks kaubamärgikaitse Eestis, lõpetades juba ainuüksi asjaoluga, et kui tegemist oleks vähetuntud kaubamärkidega, mille kaudu ei oleks tegelikku võimalust tulu teenida, ei kulutaks ka võltskaupade tootjad aega selliste kaubamärkidega toodete tootmisele ega kasutaks neid kaubamärke võltskaupade e-poodide domeeninimedes. E-poodidest oli võimalik tellida võltskaupu Eestisse, mis vähendas kaubamärgiomanike võimalust teenida tulu. Üldteada asjaoluna müüakse võltstoodangut oluliselt madalama hinnaga kui originaaltooteid. Vastasel juhul ei oleks võltskaupadel turgu. Iga e-poe kohta esitatud väljavõte näitab vaid ühelt lehelt müüdud kaupade summat (arvestamata, et keskmises e-poes müüdi sadu erinevaid tooteid) ning selliste hindadega oleks igal juhul olnud kaubamärgiomanikel endal võimalik oma tooteid müüa ning tulu saada. Hagis on kokku liidetud absoluutne miinimum 119 veebipoe ühelt lehelt müüdud toodetest, mis moodustab kaduvväikese osa neis poodides tegelikult müüdud toodetest. Seega austab esitatud kahjusumma põhimõtet „vähemalt selles ulatuses“. Igal juhul on nii kavatsus tulu saada kui ka tegelik tulu saamise võimalus tõendatud veebilehe www.pomwa.com puhul, mis endiselt müüb võltskaupu. Kahjuna saab käsitada müüdud kaupade eest saadud summat kui rikkuja tulu. Sellele, mis tulnuks müügitulust maha arvata, oleks pidanud viitama kostja. Ainuüksi eelnimetatud veebilehe kaudu ühe toote (talismani) müügi kohta avaldatud andmetest nähtub, et kohtumenetluse ajal teeniti kokku 147 057 dollarit 13 senti ja hagimenetluse ajaks 41 817 dollarit 8 senti (169 587 eurot 8 senti). Kui võltskaup ei kannaks Pandora kaubamärki, siis seda ei ostetaks. Järelikult on hagejal vähemalt võltskauba hinna ulatuses jäänud tulu saamata. Veebipoes tehtud võltskauba ostud tõendavad, et inimesed olid valmis Pandora kaubamärki kandvat toodet ostma, ja seega selles summas sai tulu kaubamärgiõiguste rikkuja, mitte kaubamärgiomanik. Seega on eelnäidatud osas tegemist kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga. Arvestades, et Pandora originaaltalismani turuhind on mitu korda kõrgem, oli kaubamärgiomanikul tegelik võimalus teenida vähemalt sama summa (169 587 eurot 8 senti) originaaltalismanide müügiga, müües neid alla turuhinna. Kohus oleks saanud hagi rahuldada ka VÕS § 127 lg 6 alusel. Hageja ei nõustu kohtuga, et hüpoteetilise litsentsitasu hindamiseks pole toodud esile piisavalt asjaolusid ning et hüpoteetiline litsentsitasu on ainus alus kindla rahasummana kahjuhüvitise määramiseks. Hüpoteetiline litsentsitasu on vähemalt originaalkauba ja võltskauba hinnavahe. Kaubamärgiomanikud ei annaks kunagi litsentsi võltstoodete tootmiseks, müümiseks või sellisele tegevusele kaasabi osutamiseks. Kuna originaaltoodete hind on võltskauba hinna mitmekordne korrutis, siis toimikus olev võltskaupade müügihind on vähim võimalik litsentsitasu. Seega on vähim hüpoteetiline litsentsitasu ühe võltstooteid müüva e-poe näitel 169 587 eurot 8 senti ja see on rakendatav VÕS § 127 lg 6 mõttes. Samas ei ole hüpoteetiline litsentsitasu ainus võimalus kahjusumma määramiseks kindla summana VÕS § 127 lg 6 alusel. Kostja pole vaielnud vastu hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudele. Kohtud jätsid vääralt rahuldamata rikkumisest hoidumise nõude. VÕS § 1055 lg 3 kohaldamise eelduseks on rikkumise fakt iseenesest, mitte rikkumise ohu jätkumine. Menetluskulud tulnuks jätta kostja kanda.

2-14-6942

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-14-6942 kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Seega vastutab kostja VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning KaMS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest. VÕS § 137 lg 1 järgi, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.

2-14-6942 Maakohus leidis, et hageja ei ole esile toonud, kui suur oleks kaubamärgiomanike hüpoteetiline litsentsitasu, mistõttu ei saa kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 6 teise lause ja TsMS § 233 lg 1 alusel määrata. Hageja on tuginenud sellele, et kaubamärgiomanikud ei oleks litsentse võltstoodete müümiseks mitte kunagi andnud. Kolleegium leiab, et litsentsianaloogia kohaldamine iseenesest ei eelda, et õiguste omajad oleksid tegelikult litsentse andnud, kuid hüpoteetilise litsentsitasu alusel kahjuhüvitise arvutamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui litsentside alusel tegutsemine on vastavas valdkonnas tavaline. Hageja ei saanud hüpoteetilise litsentsitasu kohta andmeid esitada, kuna eluliselt on usutav, et võltskaupade müümiseks litsentse ei anta. Litsentside mitteandmist puudutavate hageja väidete kohta ei ole ka kostja vastuväiteid esitanud. Maakohus on asunud ekslikult seisukohale, nagu saaks VÕS § 127 lg 6 teise lause ja TsMS § 233 lg 1 alusel kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral määrata kahjuhüvitist ainuüksi hüpoteetilise litsentsitasu alusel. Kahjuhüvitise suuruse hindamine hüpoteetilise litsentsitasu põhjal on intellektuaalomandi rikkumise asjas vaid üks kahjuhüvitise suuruse arvutamise viisidest olukorras, kus tegeliku kahju tõendamine on keeruline või võimatu (vt ka direktiivi 2004/48 art 13 kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2016. a lahend asjas nr C-99/15 – Liffers, p 15; samuti VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamise kohta Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 21.5).

2-14-6942

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.