Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

2-18-15885 Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 85.2% ulatuses hageja HLÜ Geldex Eesti ja 14.8% ulatuses kostja Renovum osaühingu (endise nimega Rävala Õigusbüroo osaühing) kanda.

Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Hageja nõue ja seisukohad Hagiavalduse kohaselt Harju Maakohus avaldas 08.06.2018 Ametlikes Teadaannetes Xi pankroti väljakuulutamise teate. Tulenevalt PankrS § 93 lg-st 1 on võlausaldajad kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. 22.11.2016 sõlmisid võlgnik ja HLÜ Geldex Eesti, laenulepingu nr L61122-2. Põhi- ja kõrvalnõuete arvestuseks olevad alused on kajastatud pooltevahelises 22.11.2016 laenulepingus nr. L61122-2 ning seisuga 08.06.2018 moodustavad nõuded 35 693.20 eurot, millest: 1 086 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud (vastavalt lepingu punktile 7.8.); 19 867.76 eurot moodustab tagastamata laenusumma; 1 904.84 eurot moodustab sissenõutavaks muutunud tasumata intress perioodil 05.06.2017 – 22.11.2017; 912.35 eurot kahjuhüvitis laenuintressi tasumata jätmise eest (vastavalt lepingu punktile 7.5.); 1 007.23 eurot kahjuhüvitis lepingu ülesütlemise eest (vastavalt lepingu punktile 9.3.); 153.14 eurot viivis lepingu ülesütlemise kuupäevani (vastavalt lepingu punktile 3.6.); 993.39 eurot hüvitis kindlustuskohustuse mittetäitmise eest (vastavalt lepingu punktile 6.7.); 42.96 eurot kindlustusmakse (vastavalt lepingu punktile 6.6.); 40 eurot kirjalikud teated (vastavalt lepingu punktile 7.7.); 9 685.53 eurot viivis lepingu ülesütlemise kuupäevast kuni 08.06.2018 (vastavalt lepingu punktile 3.6.). HLÜ Geldex Eesti nõue on tagatud hüpoteegiga summas 40 000 eurot X kuuluvale mõttelisele osale HLÜ Geldex Eesti kasuks. PankrS §-st 42 tulenevalt pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtuvalt eeltoodust on võlausaldaja kogu nõue võlgniku vastu 35 693.20 eurot. Hageja palub tunnustada ja rahuldada HLÜ Geldex Eesti nõue X (pankrotis) vastu summas 35 693.20 eurot ja maksta X pankrotimenetluses HLÜ Geldex Eestile välja X võlgnevus summas 35 693.20 eurot. Hageja arvates ei või kostja neid vastuväiteid esitada, mis on vahetult seotud pankotivõlgniku, tema õiguste, Xi enesemääramisõiguse ja mis on oma sisult omased ainult Xile, kuna õiguslikku alust antud vastuväidete esitamiseks ei ole kostjal tekkinud – kostja ei ole Rävala Õigusbüroo OÜ poolt vaidlustatud tehingu ja selle lisade pooleks, vaid on kõigest kolmas isik. Samuti ei ole kostja Xi esindajaks ega saa esindajaks olla, kuna Xi seadusjärgseks esindajaks on pankrotihaldur P. Sepper, kes hageja andmeil pole volitanud kostjat Xi esindamiseks (igal juhul pole kostja esitanud P. Sepperi poolt väljastatud volikirja Xi esindamiseks). Seega võib kostjal tekkida õigus esitada lepingu tühisusega seotud vastuväited vaid kahel õiguslikul alusel: 1. kolmanda isikuna; 2. volikirja alusel Xi esindades. Nagu varasemalt märgitud ei saanud pooled lepingut ja lisasid sõlmides mitte kuidagi kahjustada kostja kui kolmanda isiku huve. Kostja ei või esindada võlgniku, kuna selleks puudub temal vastav volitus. TsÜS § 117 lg 1 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega

2-18-15885 esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. TsMS § 221 lg 2 alusel lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule. Kohus võib poolelt vajaduse korral nõuda notariaalselt kinnitatud või tõestatud volikirja. PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt pankroti väljakuulutamisega: läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega ei omanud kostja õigust esitada tühisuse vastuväiteid, kuna ei saanud selleks ei alust ega volitust. Kostja ei või pankrotimenetlusse sekkuda teiste isikute vahel sõlmitud lepingu läbi ega hakka omama selliste vastuväidete õigust, mis on omane ainult tehingu poolele. Tarbijakrediidilepinguga seotud vastuväited Hageja hinnangul põhimõtteliselt on kõik need vastuväited suunatud sellele, et väita et laenuleping on lõppkokkuvõttes tühine. Hageja osundab, et ei hageja ega pankrotihaldur pole vaidlustanud laenulepingut tervikuna. Seega on leping sõlmitud sellistel tingimustel, millised on fikseeritud lepingus. Kostja tõlgendus ja oma versiooni toomine selles osas on asjatundmatu ja asjakohatu. Hageja leiab, et kostja, kui kolmas isik, ei või tõlgendada tehingu poole eest lepingut omal äranägemisel ilma selle tehingu poole nõusolekuta ja vastavat käsundit saamata. Ei ole kostja pädevuses arutleda kuidas X võttis hagejalt laenu. Kostjal on vaid õigus tõdeda, et X võttis laenud kõnealustel kuupäevadel. X pole laenu võtmist vaidlustanud. Laenusumma ja põhinõudega seotud vastuväited Hageja hinnangul, kui X poleks laenu saanud, siis oleks X ja/või pankrotihaldur P. Sepper laenu väljastamised vaidlustanud, kuid nemad ei ole seda teinud. Seega, on pankrotivõlgnik omaks võtnud, et on laenud kätte saanud. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas kostja, kolmanda isikuna, ilma vastavat käsundit saamata, seda asjaolu vaidlustab, so kostja otsustab praegu sisuliselt Xi eest, et X pole laenu saanud, ning seejuures, tulenevalt pankrotimenetluses esitatud tõenditest, on lepingu pool ja tema seaduslik esindaja pankrotihaldur P. Sepper, võtnud omaks läbi vastuväidete mitteesitamise, et laenud on kätte saadud. Kostja vastuväited on vastuolulised ja vastuolus X tahteavaldusega. Mis puudutab vastutustundliku laenuandmise põhimõtet, siis jällegi kuulub antud kategooria otse Xile kui lepingu poolele. Kuidas on kostja, kui kolmas isik, seotud antud põhimõttega, jääb arusaamatuks. Samuti on tõendamata, et kostja oleks saanud Xi seaduslikult esindajalt loa antud osas vastuväidete esitamiseks. Kokkuvõtlikult kostjal puudub menetluslik õigus tugineda lepingu tühisusele, kuna ta on kõigest kolmas isik, kes ei ole lepingu pooleks ning kes pole saanud Xi seaduslikult esindajalt luba antud osas vastuväidete esitamiseks. Vastuväited seoses krediidi kulukuse määraga Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et vaidlemine krediidi kulukuse määra osas kuulub lepingu pooltele. Kostja ei ole lepingu pooleks, vaid on kolmas isik. Kostja ei ole Xi esindajaks, seega ei või kostja esitada selliseid vastuväited, kuna need pole temaga, kui kolmanda isikuga, seotud. Samuti ei riku see kostja huve ega õigusi. Eeltoodust järeldub, et kostja lepingu tühisusega seotud vastuväited on ka selles kontekstis asjakohatud. Vastutustundetu laenamisega seotud vastuväited Hageja leiab, et kostja vastutustundetu laenamisega soetud vastuväited on omased ainult Xile, kui lepingu poolele. Kostja ei ole kolmanda isikuna selgitanud kuidas oli kohtumenetluses esitatud vastutustundetu laenamise vastuväide laenulepingu sõlmimisel seotud tema õigustega. X ega tema seaduslik esindaja pankrotihaldur P. Sepper pole esitanud vastutustundetu laenamise osas vastuväiteid. Kostja pole saanud Xi seaduslikult esindajalt luba antud osas vastuväidete esitamiseks. Kostja tuginemine Riigikohtu 31.01.2018 lahendile tsiviilasjas 2-14-21710 on asjakohatu. Kõnealuses Riigikohtu lahendis käsitletud asjaolude kohaselt olid vaidluse pooleks laenulepingu pooled, mitte kolmas isik. Seega kostja tuginemine lahendile on asjakohatu ning antud Riigikohtu lahendile tuginemisel pole arvestanud kostja käesoleva tsiviilasja eripära. Seda

2-18-15885 enam, et vastuses on selgitamata kuidas kuuluvad kostjale tühistamise õigused. Igal juhul on tehingu tühistamise õigused omased ja kuuluvad lepingu poolele, mitte kolmandale isikule. Intressi, viivise ja kahjuhüvitistega seotud vastuväited Hageja leiab, et kostja vastuväited on jäänud suuremal määral arusaamatuks. Hageja esitas pankrotimenetluses ning ka kohtumenetluses intressi, viivise ja kahjuhüvitiste arvestuse. Pankrotivõlgnik X ja tema seaduslik esindaja pankrotihaldur P. Sepper pole arvestust vaidlustanud. Kostja kui kolmanda isiku intressi, viivise ja kahjuhüvitiste arvestuse vastuses toodud viisil käsitlemine on asjakohatu, kuna kostja on kõigest kolmas isik ega pole lepingu pooleks ja seega ei saa vaidlustada ei intressi, viivise ega kahjuhüvitiste määra. Kolmas isik pole selgitanud kuidas intressi, viivise ja kahjuhüvitiste määra kokkuleppimine lepingus võis rikkuda kostja kui kolmanda isiku huve. Tegemist on tavapäraste lepingu tingimustega. Kostja pole saanud kolmanda isikuna Xilt volitust vastuses toodud viisil tõlgendada intressi, viivise ja kahjuhüvitiste määra. Seega on kostja vastuväited asjakohatud. Samuti on varasemalt toodud põhjendustel õiguslikult sisutud kostja vastuväited seonduvalt lepingu tühisusega – kostjal puudub õiguslik ja menetluslik alus viidata lepingu tühisusele, kuna ta pole lepingu pooleks. Kindlustusmakse ja sissenõudekuludega seotud vastuväited Hageja leiab, et kostja vastuväited selles osas on asjakohatud. Lepingus on vastavad lepingu punktid, milliste alusel hagejal on õigus nõuda Xilt kindlustusmakseid ja sissenõudekulusid. Kostja vastuväited, et Xil pole tekkinud vajadust seda tasuda, on asjakohatud. Hageja hinnangul sellise kaaluga vastuväiteid saab esitada üksnes X või tema seaduslik esindaja, kuid nemad seda teinud ei ole. Kostja on kolmas isik, kes pole selgitanud kuidas need kulud ja nende tekitamine mõjutavad tema õigusi. Täiendav tähelepanek Hageja arvates on kostja ajanud sassi oma esindusõiguse. Käesoleval juhul esindab kostja vaid ennast kui kolmandat isikut, mitte aga pankrotivõlgnik Xi. Xi esindab PankrS alusel pankrotihaldur P. Sepper. Sellele asjaolule, et kostja on ekslikult omandanud/seadusliku aluseta omistanud temale mitte kuuluva esindusõiguse, viitab kokkuvõtlikult ka kostja vastuse ülesehitus ja esitatud vastuväidete õiguslik sisu ja tähendus. Tutvudes kostja vastusega on ilmselge justkui kostja esindaks Xi. Hageja eistas kostja kui lepingu poole volitatud esindaja poolt teistes menetlustes koostatud hagiavalduste tekstid. Võrreldes käesolevas tsiviilasjas esitatud hagile vastuse sisu ning teistes menetlustes esitatud hagide sisu ja ülesehitust, on ilmselgelt tuvastatav käesolevas tsiviilasjas esitatud kostja vastuse ja teistes menetlustes esitatud hagide tekstide ja vastuväidete sarnasus. Ainuke vahe ongi selles, et teistes menetlustes oli kostja laenajate lepinguliseks esindajaks, käesolevas menetluses on ta aga hoopis kolmandaks isikuks. Seega, kasutas kostja vastuväidete esitamisel neid argumente, mis on kasutatavad vaid laenaja õiguste kaitsmisel. Kuid käesoleval juhul ei ole kostja Xi esindajaks, vaid on hoopis kolmas isik. Seega ei ole kostja vastuväited õiguslikult kõlblikud ning kostja on ilmselgelt eksinud vastuväidete esitamise lubatavuse vastu käesolevas menetluses: kostja ei või kasutada käesolevas menetluses samu vastuväiteid, mida võivad kasutada vaid lepingu pooled. Liiati võttis käesoleva menetlusdokumendi juurde lisatud tõendites kostja omaks, et käesolevas menetluses esitatud vastuväited on omased vaid laenajatele. Hageja on seisukohal, et kostja omistas ebaseaduslikult endale ilma Xi nõusolekuta viimase õigused, mis on seotud ainult Xiga. Kostjal oli õigus vaid esitada vastuväiteid seonduvalt arvestusega, mitte aga vaidlustada nõuet ja selle olemasolu. Kostja on tehingu suhtes vaid kolmas isik. Kostjal puudub seaduslik alus (kuna kostjaks ei ole X; kostja ei ole Xi õigusjärglane vms) esitada väiteid, mida mõtles ja kuidas X on aru saanud laenulepingust. Samadel põhjendustel puudus kostjal seaduslik alus esitada vastuväiteid seonduvalt laenu väljamaksmise ja otstarbega. Kostja jättis tähelepanuta, et X ei ole kunagi esitanud vastuväiteid seoses laenu

2-18-15885 otstarbe ega laenu väljamaksmisega. Kui laenud ei oleks välja makstud, siis pöörduks X hageja poole ja nõuaks laenude väljastamist. Samuti ei ole eluliselt usutav olukord, et kui laenuvõtja pole saanud eelmist laenu, siis vaatamata sellele pöörduks uuesti laenuandja poole uue taotlusega täiendava laenu väljastamiseks. Hageja leiab, et igatahes, kui isegi teoretiseerida, et laenud pole välja makstud, siis seda fakti võis vaidlustada vaid Xi pankrotihaldur, mitte aga kostja. Samuti ei võinud kostja esitada eelpool märgitud vastuväiteid sellise sisuga ka menetluslikel põhjustel. Kostja ei või olla Xi esindajaks ja esitada Xi eest vastuväiteid. Seega, kostja vastuväited on ajendatud kõigest kostja iseenda teooriatest ja eeldustest, mis kuidagi ei seostu Xi seisukohtadega. Menetluses ei ole kostja tõendanud asjaolu, et X on nõus või jagab kostja esitatud seisukohti. Kohus ei või aga rajada otsust umbkaudsetele kostja vastuväidetele, millest veel lisaks ei ole võimalik aru saada, mida konkreetselt kostja vaidlustab ning milliste summadega tema nõustub ja millistega. Hageja palub tunnustada ja rahuldada HLÜ Geldex Eesti nõue Xi (pankrotis) vastu pankrotimenetluses summas 25 693.20 eurot I järgu nõudena ning tunnustada, et HLÜ Geldex Eesti nõude suuruseks X (pankrotis) vastu pankrotimenetluses on kokku 35 693.20 eurot I järgu nõudena ning menetluskulud jätta kostja kanda. II Kostja vastuväited Kostja selgitab, et X suhtes on toimumas pankrotimenetlus, kostja on tema pankrotivõlausaldaja. Ka hageja on Xi pankrotivõlausaldaja, kes esitas pankrotimenetluses rahuldamiseks hüpoteegiga nõude summas 35 693.20 eurot. 24.09.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustas kostja hageja pandiõigust ja nõude rahuldamisjärku, kuid vaidles osaliselt vastu hageja võlanõudele, tunnustades võlanõuet 10 000 euro suuruses summas ja jättes tunnustamata võlanõude 25 693.20 euro suuruses summas. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks, märkides hagis kostja hinnangul valesti nõude hinnaks kogu pankrotimenetluses esitatud nõude (35 693.20 eurot), mitte selle tunnustamata jäänud osa (25 693.20 eurot). Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole vaja hagimenetluses kaitsta pankrotimenetluses tunnustatud nõude osa, seetõttu on kostja hinnangul õige lugeda hagis esitatud nõude hinnaks 25 693.20 eurot. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb rahuldatud osa proportsiooni hinnata võrdluses vaidlusaluse summaga. Sellest sõltub menetluskulude jaotuse proportsioon. Hageja väide, et nõuete kaitsmise koosolekul ei piisa üksnes vastuväite esitamisest nõudele, vaid vastuväide peab olema sisuline ja põhistatud, on alusetu. Seadusest ei tulene vastuväite põhistamise kohustust. Kostjal puudus sisulise vastuväite esitamiseks piisav teave asjaoludest ja ülevaade dokumentidest, millele hageja nõue pankrotimenetluses tugines. Seetõttu ei olnud põhistatud vastuväite esitamine isegi võimalik. Pankrotimenetluses esitatud nõue ei olnud esitatud viisil, mis võimaldaks seda sisuliselt kontrollida. Alles hagimenetluses on hageja esitanud suure hulga tõendeid, millele tema nõue tugineb. Samas isegi hagiavaldusest ei selgu, kuidas hageja on sellise nõude kokku arvestanud, esitatud on sisuliselt vaid loetelu summadest, mille tunnustamist hageja nõuab. Kostja vaidleb hagile vastu ka sisuliselt ja ei nõustu ühegi esitatud nõude suurusega. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas 3-2-1-2-14 punktist 13 tuleneb, et nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja. Hagis esitatud nõue on ebaselge, ei tulene vähemalt osaliselt seadusest ega lepingust ning on osaliselt otseselt seadusega vastuolus, mistõttu on nõude aluseks olev laenuleping osaliselt või täielikult tühine. Samuti leiab kostja, et hageja on andnud laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkudes. Tarbijakrediidileping Kostja selgitab, et hageja nõude aluseks olev laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses, täpsemalt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping. VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

2-18-15885 krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 kohaselt tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagi lisaks 3 oleva laenulepingu punktist 1.3. nähtub, et laenu eesmärk on „kohustuste tasumine ja oma firma arendamine“. Kuivõrd laenuleping on sõlmitud professionaalse krediidiandja ja füüsilise isiku vahel ning laen on antud muuhulgas „kohustuste tasumiseks“, on laen vähemalt osaliselt antud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega mitteseotud eesmärgil. Hagile lisatud (hagi lisa 5) 21.11.2016 laenutaotluse kohaselt olid Xil tõepoolest kohustused kolme kreeditori ees. Leping ei saa olla osaliselt tarbijakrediidileping ja osaliselt mitte. Kuna nõude aluseks olev laenuleping on vähemalt osaliselt sõlmitud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega mitteseotud eesmärgil, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Laenuandja kohustus tarbija kui nõrgema poole suhtes on selgelt vahet teha milline osa laenust on sisult tarbijakrediit ja milline osa mitte. Kui laenuandja sellist vahet teinud ei ole, tuleb kogu laenuleping lugeda tarbijakrediidilepinguks. Ka laenu sihtotstarbe teine osa „oma ettevõtte arendamine“ ei ole hageja hinnangul seotud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Esiteks ei ole X ettevõtja ja talle ei kuulu ettevõtteid. Inforegister.ee portaalis ei tule esile tema seost ühegi ettevõttega. Hagile lisatud 21.11.2016 laenutaotluse (hagi lisa 5) kohaselt oli X tööandjate F OÜ ja S AS töötaja, kelle ametiteks oli xxx ja xxx. Laenutaotluses ega ka laenulepingus ei ole sõnagi sellest, et tegemist oleks ettevõtjaga, ega ettevõttest mille arendamiseks laenu kasutatakse. Xile antud laenu võiks vaadelda ettevõtluseks antud laenuna vaid juhul, kui Xile oleks kuulunud ettevõte ja laenulepingus oleks määratletud, millise ettevõtte arendamiseks ja mis moel antud laenu kasutatakse. Kostja on seisukohal, et laenutaotluses ja laenulepingus olevad viited laenu muuhulgas ettevõttega seotud eesmärgile on sinna pandud vaid selleks, et tarbijakrediidilepingut muu laenulepinguna näidata ja vabaneda tarbijakrediidilepingule kehtestatud imperatiivsete normidega seatud piirangutest. Laenuandja ei vabane kohustusest täita tarbijakrediidi sätetest tulenevaid kohustusi ainuüksi formaalselt laenu ettevõttega seotuks nimetades, vaid laenu ja ettevõtte vahel peab seos olema tegelik. Hageja on kohustatud sellist asjaolu tõendama. Tähelepanu väärib ka see, et Xile anti hagiavaldusest nähtuvalt väidetavalt laenu neljal korral, neist esimese ja neljanda laenu kohta on hagile tõendina lisatud ka sisukas laenutaotlus, teise ja kolmanda laenu kohta sellist laenutaotlust esitatud ei ole. Ei ole eluliselt usutav, et samade isikute vahel laenu taotlemise vorm vahepeal muutus ja siis pöördus esialgse juurde tagasi. Silmas tasub pidada ka seda, et kõik laenutaotlused esitati vähem kui kahe kuu sees, esimese (21.11.16) ja teise laenutaotluse (28.11.16) vahe oli 7 päeva, kolmas laenutaotlus (01.12.16) esitati omakorda 3 päeva hiljem ja neljas laenutaotlus (13.01.17) omakorda 43 päeva hiljem. Pigem kinnitavad vahepealsed sisutühjad laenutaotlused laenu tarbimiseesmärki. Lisaks juba nimetatule kinnitavad hagile lisatud 28.11.16 ja 01.12.2016 laenutaotlused täiendava laenusumma saamiseks (hagi lisad 8 ja 11) laenulepingu tarbijakrediidilepingu iseloomu ka seetõttu, et lisalaenude taotlemisel ei ole laenu küsitud ega antud ettevõtlusega seotud eesmärgil, vaid lisalaenud anti ettevõtjalt tarbijale ja selle laenu seost iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega ei tõenda miski. Kolmanda lisalaenu saamiseks esitatud laenutaotlusest nähtub, et võrreldes esimese laenutaotlusega on neljas kord laenu taotledes laenutaotleja võlgu algse 3 kreeditori asemel juba kaheksale võlausaldajale. See aga pole hagejat takistanud tarbijale laenu juurde andmast ja teda üha sügavamale laenuorjusse tõukamast, mis viitab selgelt, et hageja andis teadlikult laenu krediidivõimetule isikule vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkudes. Laenusumma ja põhivõla nõue Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist laenuvõtjale, mistõttu ei ole selge kui palju laenuvõtjale üldse laenu välja maksti. Eeltoodust tulenevalt vaidlustab kostja ka laenusumma suuruse. Tegelikult välja makstud laenusummast sõltub omakorda intressi, viivise ja leppetrahvi jm arvestus, seetõttu vaidlustab kostja ka need. Kostja rõhutab, et 01.12.2016 laenulepingu muutmise kokkuleppe (hagi lisa 12) punkti 3 kohaselt pidi täiendavalt väljastatava laenusumma 2500 eurot arvelt tehtama makseid 500 euro ulatuses laenuandjale/hagejale endale.

2-18-15885 Kostja leiab, et sellistel asjaoludel ei saa lugeda laenu kostjale välja makstuks, igatahes vähemalt osaliselt mitte. Samuti on see kaheldav vastutustundliku laenuandmise kontekstis, kui väidetav kohustus hageja ees (osamaks 400 eurot) sisuliselt asendati intressi kandva kohustusega ja vastava kokkuleppe eest võeti lisalaenu arvelt veel ka lepingutasu 100 eurot, millelt edaspidi samuti arvestati intressi ja viivist. Vastutustundliku laenuandmise korral oleks pidanud kokkulepe vastama tarbijast laenuvõtja huvidele ning laenuandja oleks pidanud kokkuleppe sõlmimise eelselt andma tarbijast laenuvõtjale seaduses sätestatud lepingueelset teavet, sealhulgas esitama tarbijale Euroopa standardinfo teabelehe, teostama analüüsi tehingu jõukohasusest tarbijale ja vastavusest tarbija huvidele ning informeerima tarbijat tehingu tegelikest tagajärgedest ja laenuvõtja riskidest. Hagist ei nähtu, et hageja oleks seda teinud. Selgusetu on ka, millist osamaksu tasutuks loeti. Kui tegemist oli laenulepingu maksegraafiku järgse osamaksuga, mis sisaldas ka intressikohustust, siis järelikult leppisid kokku intressi ja viivise arvestamise intressilt, mis ei ole lubatud, selline kokkulepe on tühine. Hageja ei ole hagis esitanud ühegi nõude arvestuskäiku. Hageja õige põhivõla nõude leidmiseks peab hageja esitama detailsed andmed selle kohta, millal ja mis summades on talle kohustuste täitmiseks makseid tehtud ja mis liiki kohustuste täitmiseks on need maksed arvestatud, pidades silmas VÕS § 415 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Juhul, kui laenuleping osutub tühiseks või laenulepingu intressimääraks loetakse kirjeldatud asjaoludel 0 %, tuleb kõik laekumised hagejale lugeda põhivõla tagastuseks. Neid tegelikult välja makstud laenusummast maha arvestades selgub ka tegelik õige põhivõla jääk. Isegi, kui kehtima jääb laenuvõtja lepingust tulenev kohustus tasuda hagejale intressi, ei saa hagis põhivõla nõue olla õige. Hagiavaldusest nähtub, et hageja väitel anti laenuvõtjale laenu neljal korral kokku 20 200 eurot. Tagastamata laenusummaks nimetab hageja 19 867.76 eurot. Sellest järeldub selgelt, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on tehtud makseid. Põhivõlga on hageja väitest järelduvalt tagastatud 332.24 eurot. Võrreldes laenulepingu maksegraafikutes välja toodud maksete põhivõla- ja intressiosi ilmneb, et põhivõlg moodustas igakuistes maksekohustustes ligikaudu 1/5 ja intress 4/5. Ilmselt on õige eeldada, et põhivõlana tagastatud summa moodustab ca 1/5 laenuvõtja tehtud maksetest, sellest tuleneb, et makseid on tehtud kokku vähemalt viis korda niipalju ehk 1 661.20 eurot. Juhul, kui makseid on arvestatud viivise, leppetrahvi või muu kõrvalkohustuse katteks, on tasutud rohkemgi. Laenulepingu tühisuse, intressikohustuse 0-ks lugemise või väiksemaks muutumise korral tuleb tehtud maksetest senisest suurem osa lugeda laenusumma tagastuseks, millega võla põhiosa nõue väheneb. See omakorda mõjutab ja muudab ka kõigi põhiosa alusel arvestatavate summade (intress, viivis, leppetrahv jm) arvestust. Põhivõla arvestus muutub ainuüksi ka seetõttu, et laenulepingu maksegraafikutes kirjutaud intressisummad ei tulene kokkuleppest ja pole arvestatud kokkulepitud intressimäära alusel, vaid on õigetest summadest märgatavalt suuremad. Seega sõltuvalt kohtu hinnangust laenulepingu või selle üksikute osade kehtivuse suhtes tuleb senisest suurem osa tehtud maksetest lugeda põhivõla tagastuseks. Lepingust puudub krediidi kulukuse määr Kostja leiab, et laenuleping ei sisalda kõiki VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud tarbijakrediidilepingus kohustuslikke andmeid. VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt peab tarbija tahteavalduses olema märgitud VÕS § 4031 lõike 1 punktides 1-11 nimetatud andmed. VÕS § 4031 lg 1 p 9 kohaselt peab tarbijakrediidileping sisaldama krediidi kulukuse määra VÕS § 406 lg 1 kohaselt krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Laenulepingus ei ole krediidi kulukuse määra ega krediidi kulukuse esialgset määra märgitud. Selle asemel on lepingu punktis

2-18-15885 kulukuse määr või mingi muu suurus. Krediidi kulukuse määra avaldamise kohustust on rikutud ka selles osas, et kui seadus nõuab krediidi kulukuse määra avaldamist aastase protsendimäärana, siis laenulepingus on see, lisaks sellele, et seadusele mittevastava termininiga tähistatuna, avaldatud aritmeetilise tehtena („19,40 % + 6 (kuus) kuud Euribor“), mille üks liidetav on tarbijale avaldamata, pealegi ajas muutuv tundmatu. Seadus nõuab krediidi kulukuse määra avaldamist selge ja ühemõttelise aastase protsendimäärana. Laenulepingus avaldatu ei ole aastane määr, kuna sisaldab 6 kuu tagant muutuvat suurust, ega üldse mitte protsendimäär, kuna kujutab endast matemaatilist tehet. Kostja leiab, et kuna laenuvõtjale vormistati (pole kindel, et anti) kolmel korral lisalaenu, oleks igakordsel lisalaenu andmise kokkuleppe sõlmimisel pidanud igakordselt sõlmitav kokkulepe sisaldama kõiki seaduses (VÕS § 404) nõutud andmeid, sealhulgas nõuetekohast krediidi kulukuse määra, kuna igakordselt muutusid tasumisele kuuluvad summad ja vähemalt viimasel korral ka tähtajad. Samas ka varasemate lisalaenude andmisel, kuigi ei muutunud maksetähtpäevad, muutus erinevaks aeg, mil uus laenusumma laenusaaja kasutuses oli, mis pidi mõju avaldama ka krediidi kulukuse määrale, kuna aeg on krediidi kulukuse määra arvestamise valemis üheks komponendiks. Samuti nõuti vähemalt kahel korral lepingu muutmise kokkuleppe eest lepingu pikendamise tasu, mis kõik avaldavad mõju krediidi kulukuse määrale ja muudavad seda. Kuna neid andmeid laenulepingus ja laenulepingu muutmise kokkulepetes ei ole, on leping sellisel kujul tühine. Kui kohus siiski leiab, et hageja on oma kohustuse krediidi kulukuse määra avaldamise osas nõuetekohaselt täitnud, palub kostja kohtult nõuda hagejalt välja krediidi kulukuse määra arvestuskäik igakordse lisalaenu andmise kohta, et selle õigsust kontrollida. Kokkuvõttes leiab kostja, et kuna seaduse nõuetele vastav krediidi kulukuse määr lepingus puudub, tuleb asjas, juhul kui kohus ei tuvasta laenulepingu tühisust tervikuna, kohaldada VÕS § 408 lg-s 4 sätestatut ehk lugeda laenulepingust tulenevaks intressikohustuseks intress VÕS §-s 94 sätestatud määras, s.o. kogu laenulepingu kehtivuse ajal 0 %. Alates 01. juulist 2016 kuni tänaseni on Eesti Panga avaldatud võlasuhte intressimäär 0 %. Vastutustundetu laenamine Kostja seab kahtluse alla ja vaidlustab ka vastutustundliku laenuandmise hageja poolt. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt on laenuandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja seda ka hindama. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole kostjaga laenulepingut sõlmides täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi ja on sõlminud laenulepingu krediidivõimetu isikuga. Hagejal tuleb tõendada, milliseid andmeid on ta kostjaga laenulepingu sõlmimise eelselt omandanud ja millise analüüsi tulemusel jõudnud veendumusele, et võis vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu ja selle igakordsed muutmiskokkulepped (lisalaenu andmine) sõlmida. Riigikohus on 31.01.2018 tsiviilasjas 2-14-21710 tehtud kohtuotsuse punktides 23 – 30 põhjalikult selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmisega seonduvat. Otsuse punktis 25.1. on Riigikohus leidnud: Lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. See kohustus kehtis ka laenulepingu ja selle muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg‐test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Samuti on see järeldatav TsÜS § 92 lg‐test 2 ja 3, mis annavad eksinud poolele õiguse olulise eksimuse mõjul tehtud tehing tühistada. Seda kohustust aitab sisustada TsÜS § 95, mille järgi tuleb asjaolu teatavaks tegemise kohustuse hindamisel eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud

2-18-15885 võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Professionaalne krediidiandja pidi kolleegiumi arvates ka enne VÕS § 4031 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐30‐16, p 10). Kostja on seisukohal, et hagejal tuli vastutustundliku laenamise üldpõhimõtteid täita ja vaidluse korral selle täitmist tõendada isegi juhul, kui poolte vahel sõlmitud laenuleping ei osutu tarbijakrediidilepinguks, seda VÕS § 14 alusel. Nimelt on Riigikohus kohtuotsuse punkti 25 viimases lõigus sedastanud, et „...lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada.“ Punktis 26 aga nentis Riigikohus, et „TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐173‐12, p 17). Kolleegium märgib, et kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja.“ Vastutustundliku laenamise põhimõtteid on hageja kostja arvates rikkunud ainuüksi sellega, et on äärmiselt lühikeste, kohati lausa üksikutes päevades loetavate ajavahemike järel korduvalt ja täiesti põhjendamata täiendavalt laenu andnud. Mõnepäevase vahega aina laenu juurde andes, millest pealegi tehti makseid hagejale endale, on hageja teadlikult käitunud vastutustundetult, mässides sihilikult laenuvõtjat „võlavõrku“. Selline korduv laenuandmine ei saa kuidagi olla mõistlik ega eesmärgipärane, eriti kui arvestada esimeses laenutaotluses ja laenulepingus näidatud eesmärki kohustusi tasuda ja ettevõtet arendada (isiku poolt kes ettevõtet ei omanud). Esile toodud asjaolud võimaldavad järeldada, et laenuvõtja ei andnud endale selgelt aru, mis kohustusi ta endale võtab ning millised tagajärjed see endaga kaasa toob ning hageja kasutas sülle kukkunud võimalust küüniliselt ära, lootes laenud koos suure tuluga laene taganud kinnisvara arvelt tagasi saada. Nagu hilisemad, nüüdseks selgunud asjaolud kinnitavad, saigi hagejalt võetud laen/laenud laenuvõtjale põhjuseks, mis ta pankrotti viis. Hagi lisast 1 ja 2 nähtuvalt esitati pankrotimenetluses võlgniku vastu nõudeid 48 005.05 euro ulatuses, millest hageja nõue moodustas ligi 3⁄4 (74.35 %). Juhul, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, on selle tagajärjeks VÕS §-st 4034 tulenevalt intressikohustuse vähenemine VÕS §-s 94 sätestatud määra ehk vaidlusaluse laenulepingu kontekstis 0-ni ning muude tasude osas kohustuste äralangemine.

Intress Juhul, kui laenulepingust tulenev intressikohustus kohtumenetluses kehtima jääb, vaidleb kostja nõutud intressisummale vastu ka arvestuslikust küljest. Hageja ei ole esitanud mingeid arvestusi, kuidas ta intressivõla kokku on arvestanud. Seega on intressinõue arusaamatu. Nagu juba eelnevalt mainitud, sõltub intressiarvestus õigest põhivõlast, iga laenulepingu täitmiseks tehtud makse laekumise ajal sissenõutavaks muutunud kohustusest ning tehtud maksete õigest

2-18-15885 liigitamisest, lähtudes VÕS § 415 lg-st 2. Samas juhib hageja juba etteruttavalt tähelepanu asjaolule, et laenulepingu maksegraafikutes sätestatud kuumaksete intressiosa ei ole kooskõlas lepingus kokkulepitud intressimääraga, vaid maksegraafikus on laenuvõtjale tasumiseks ette kirjutatud märgatavalt suurem intressimakse, kui see intressikokkuleppest tulenevalt õiguspärane on. Kostja hinnangul on siin tegemist hageja poolt tahtliku laenuvõtja petmisega. Laenulepingu lisaks 1 olev maksegraafiku (hagi lisad 3-1 ja/või 7) kohaselt kuulus lepingu alusel igakuiselt tasumisele kuumakse 179 eurot, mis koosnes igakuiselt muutuvast põhivõla- ja intressiosast. Laenulepingus kokkulepitud aastane intress oli lepingu kehtivuse ajal 11.48 % (Euribor oli negatiivne ja loeti lepingu punkti 3.4. alusel võrdseks 0-ga). Sellest tulenevalt oleks igakuiseks intressikohustuseks pidanud olema 1/12 maksetähtpäevale eelnenud kuul (lepingu sõlmimisest või eelmisele maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni igakordse maksetähtpäevani) laenuvõtja kasutuses olnud põhivõla jäägi alusel arvestatud aastaintressist. Esimese makse intressiosa oleks seega pidanud olema 10000 x 11.48 % / 12 ehk 95.67 eurot, kuid maksegraafikus on 148.46 eurot ehk 1.55 korda rohkem. Ka järgnevate maksetega järgneb sama skeem. Teise makse intressiosa peaks olema arvutatud laenujäägi 9969.46 alusel ja moodustama seega 9969.46 x 11.48 % /12 = 95.37 eurot, kuid maksegraafikus on 148.01 eurot, ehk samuti 1,55 korda rohkem. Sama skeem kordub kõigi järgnevate maksetega. Nii on õige intressisumma näiteks: 10. maksel 9708.27 x 11.48% / 12 = 92.88, kuid maksegraafikus on 144.13 eurot, 20. maksel 9335.36 x 11.48 % / 12= 89.31, kuid maksegraafikus on 138.60 eurot, 30. maksel 8903.23 x 11.48 % / 12 = 85.17, kuid maksegraafikus on 132.18 eurot, 120. maksel 176.38 X 11.48 % / 12 = 1.69, kuid laenulepingus on 2.62 eurot. Seega on kõigi maksetega intressiosa kirjutatud 1.55 korda suuremaks, kui see kokkuleppest tulenevalt õige oleks. Analoogne skeem kordub ka kõigi laenulepingu muutmiskokkulepetega kehtestatud uute maksegraafikute puhul. Kui 28.11.2016 maksegraafiku (hagi lisa 10) kohane laenusumma 15 500 eurot oleks olnud laenuvõtja kasutuses algse laenulepingu sõlmimisest, s.o. 22.11.16 alates, oleks õige intressisumma 148.28 eurot, kuid maksegraafikus on 149.53 eurot, ehk rohkem, ja seda hoolimata asjaolust, et suurendatud laenusumma ei olnud laenuvõtja kasutuses terve kuu jooksul, nagu nähtub maksegraafikus olevatest kuupäevadest, vaid 6 päeva võrra vähem. Järgnevate maksetega kordub aga eespool kirjeldatud skeem, kus kõik maksegraafikus kajastatud intressimaksed on ümardatult 1.55 korda suuremad, kui see lepingust tulenevalt õiguspärane oleks. Analoogselt jätkub see ka kolmanda ja neljanda laenulepingu muutmiskokkuleppega kehtestatud uute maksegraafikute (hagi lisa 13 ja 15) puhul. Maksegraafikus ettenähtud intressimakse on ligikaudu 1.55 korda suurem kui õige oleks, mis rahaliselt väljendatuna tähendab seda, et laenuvõtja maksis või pidi maksma näiteks viimase maksegraafiku kohaselt igakuiselt ca 93 eurot alusetult. Kirjeldatud asjaolu selgitab tõenäoliselt ka seda, miks hageja ei ole hagis oma nõude kujunemist selgitavaid korrektseid arvestusi esitanud, vaid on muul viisil üritanud oma nõuet põhjendada, kirjeldades ajavahemikke ja summasid ilma arvestuskäiguta. Matemaatiliselt asi lihtsalt ei klapi. Kostja on seisukohal, et hageja on püüdnud laenuvõtjat labaselt petta. Neljas maksegraafikus esinevad vead intressi arvestamisel ei ole selgitatavad eksimusega. Seetõttu on ainuüksi laenuvõtjalt intressi väljapetmise eesmärgist tulenevalt sõlmitud lepingud tehinguna vastuolus heade kommetega ja tühised TSÜS § 86 lg 1 alusel. Laenulepingu vastuolu heade kommetega kinnitab ka see, ei intressisummad ei ole ainsad laenulepingu elemendid, millega hageja on üritanud lepingut kuidagi oma kasuks pöörata. Nii on ka lepingu punktis 1.9. väljendatud intressi päeva- ja kuumäär ümardatud laenuvõtja kahjuks ülespoole, päevamäär 0.032 % seejuures matemaatiliste ümardamisreeglite vastaselt, õige oleks 0.031 % (11.48 / 365 = 0.031452054). Samuti on laenulepingu punktis 3.6. kokkulepitud viivisemäär 0.25 % päevas ehk 7.50 % kuus ehk 90 % aastas ülikõrge ja kostja hinnangul ka tarbijakrediidi sätteid arvestamata tühine ainuüksi oma ebamõistliku suuruse tõttu. Kui poolte vahel oli raha kasutamise tasuks kokku lepitu 11.48 % aastas, siis ei õigusta mitte miski makseviivituse korral täiesti ebamõistliku ligi 8 korda kõrgema hinna nõudmist. Samas on see selgelt vastuolus VÕS § 415 lg-s 1 sätestatuga, mis keelab nõuda tarbijalt viivist suuremas määras, kui laenulepingus kokkulepitud intress, ja näeb keeldu rikkuva kokkuleppe tagajärjeks ette kokkuleppe tühisuse. Tõenäoliselt õigustab hageja päevase ja kuise

2-18-15885 intressimäära ja viivisemäära ümardamist ülespoole laenulepingu punktis 3.4. sisalduva kokkuleppega 360-päevase aasta kohaldamises lepingulises suhtes. Kostja hinnangul on ka see kokkulepe kui tegelikke asjaolusid moonutav ja mitte mingit muud eesmärki kandev, kui laenuandjale suurema kasu tagamine, teist lepingupoolt liigselt ja põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu VÕS § 42 alusel, eelkõige lg 3 p 5, alusel, tühine. Samuti viitab laenulepingu tervikuna heade kommete vastasusele lepingu punktis 1.11. sisalduv lepingutasu kokkulepe, mille kohaselt lepingutasu 3 % laenusummast kuulub laenusaaja poolt tasumisele juhul, kui laenusaaja lepingust vähem kui 6 kuu jooksul taganeb. Selline kokkulepe on sõlmitud laenusaaja poolt oma õiguste teostamise takistamiseks, sanktsioneerides seda täiendava rahalise kohustusega laenusaajale. Viivis Hagiavalduses nõuab hageja viivist kahel alusel: hagi punktis 2.2.5. 153.14 eurot viivis lepingu ülesütlemise kuupäevani ja punktis 2.2.9. 9 685.53 eurot viivis lepingu ülesütlemise kuupäevast kuni 08.06.2018. Viivise määraks on hageja arvestanud 0.25% päevas. Nagu juba eespool kirjeldatud laenulepingu punktis 3.6. kokkulepitud viivisemäär 0.25 % päevas ehk 7.50 % kuus ehk 90 % aastas ülikõrge ja kostja hinnangul ka tarbijakrediidi sätteid arvestamata tühine ainuüksi oma ebamõistliku suuruse tõttu. Kui poolte vahel oli raha kasutamise tasuks kokku lepitu 11.48 % aastas, siis ei õigusta mitte miski makseviivituse korral täiesti ebamõistliku ligi 8 korda kõrgema hinna nõudmist. Viivise eesmärgiks on eelkõige makseviivitusega tekkinud kahju hüvitamine. Hageja ei ole väitnud, et makseviivitusest oleks talle kahju tekkinud ega kahju olemasolu ja suurust tõendanud. Samas on nii suur viivise määr selgelt vastuolus VÕS § 415 lg-s 1 sätestatuga, mis keelab nõuda tarbijalt viivist suuremas määras, kui laenulepingus kokkulepitud intress, ja näeb keeldu rikkuva kokkuleppe tagajärjeks ette kokkuleppe tühisuse. Hagis esitatud viivisenõude kujunemist ei ole hagis esitatu põhjal võimalik jälgida. Hageja on kohustatud oma nõuet selgelt põhistama ja esitama vastavad arvestused. Hageja pole seda teinud. Viivisenõude õige arvestus on sõltuv õigest põhivõla summast, mis samuti ei ole selge, kuna puudub teave selle kohta, milliseid makseid on laenulepingu täitmiseks tehtud, kuidas neid liigitatud ja milline on põhivõla jäägi õige arvestuskäik. Kui kohus siiski peab võimalikuks hageja kasuks viivist välja mõista, taotleb kostja viivise vähendamist maksimaalses võimalikus ulatuses. Laenusaaja viivise maksmiseks kohustatud isikuna on pankrotis, kohtumäärusega maksejõuetuks tunnistatud. Hageja aga on majanduslikult tugev professionaalne laenuandja. Viivise vähendamise taotluse lahendamisel peab kohus VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 tulenevalt arvestama lepingupoolte huve ja majanduslikku seisundit. Laenusaaja huviks on võla maksimaalne vähendamine, et kõigi oma pankrotivõlausaldajate ees võimalikult suures ulatuses kohustusi täita. Mida suurema summa peab laenusaaja maksma hagejale, seda rohkem jääb tal pankrotimenetluses tasumata kohustusi oma võlausaldajate ees. See on võlgnikule takistuseks pärast pankrotimenetluse lõpetamist oma „uue majandusliku elu“ puhtalt lehelt alustamisele. Rõhutamist väärib ka see, et juhul kui kohus laenulepingu tühisuse tuvastab, või muul alusel olulises ulatuses hagi rahuldamata jätab, vähenevad laenusaaja kohustused tõenäoliselt sellisel määral, et võlgniku varast saavad kõigi võlausaldajate nõuded rahuldatud (hageja nõue moodustas ca 75 % pankrotimenetluses esitatud nõuetest), see aga omakorda tähendab, et hageja vastutustundetu laenamine, väga kaheldav petturlik leping ja liigkasuvõtjalik nõue on pankrotti viinud isiku, kes mõistliku nõude korral polekski pankrotti läinud. Ka sellise hageja pahauskse tegutsemise raske tagajärjega palub kostja viivise vähendamise taotluse lahendamisel arvestada. Kahjuhüvitised Hageja nõuab hagis kahjuhüvitisi mitmel erineval alusel, kostja ei tunnista ka kahjuhüvitiste nõudeid. Hageja ei ole hagis väitnud ega tõendanud kahju tekkimist. Kahjuhüvitise nõue saab tuleneda vaid tegelikult tekkinud kahjust. Hagejal pole tegelikult kahju tekkinud. Laenuintressi tasumata jätmise eest nõuab hageja hagi punktis 2.2.4. hageja 912.35 eurot kahjuhüvitist laenulepingu punkti 7.5. alusel. Kuivõrd hagejal ei ole kahju tekkinud on nõue alusetu.

2-18-15885 Laenulepingu punktis 7.5. sätestatud kokkulepe ilma kahju tõendamise kohustuseta on seaduse mõttes leppetrahvikokkulepe ja kujutab endast VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust varjatult kõrvale kaldumist, samuti on vastuolus VÕS § 415 lg 1 kolmandas lauses sätestatud keeluga nõuda tarbijalt maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, ja on kostja hinnangul minetatud põhjustel tühine. Lisaks ei ole hageja mõistliku aja jooksul esitanud võlgnikule leppetrahvi nõuet ja on ka sel alusel minetanud õiguse leppetrahvi nõuda (VÕS §159 lg 2). Hagi punktis 2.2.5. nõuab hageja 1 007.23 eurot kahjuhüvitist laenulepingu ülesütlemise eest. Kostja on seisukohal, et nimetatud nõue on samuti alusetu. Esmalt rõhutab kostja, et laenulepingu ülesütlemine on hageja ühepoolne vabatahtlik õigusmuudatuse tekitamisele suunatud tehing, mille tegemine on täielikult hageja kontrolli all ja sõltub ainult hageja tahtest. Alusetu on nõuda kahjuhüvitist hageja (väidetava kannatanu) enda tehtud teo eest, seda saaks nõuda vaid kahju tekitaja õigusvastase teo alusel. Kui ülesütlemisavaldus tekitas hagejale kahju, oleks hageja võinud selle tegemata jätta. Kahjuhüvitisega seoses tuleb VÕS § 139 kohaselt arvesse võtta kahjustatud isiku enda rolli kahju tekkimises või kahju tõrjumata või vähendamata jätmises. Teiseks, hageja on kahjuhüvitist nõudnud mitte tegelikult tekkinud kahjuna, vaid eelnevalt kokkulepitud suurusega summana. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega kujutab laenulepingu punktis 9.3. ette nähtud ülesütlemise eest tasutava kahjuhüvitise kokkulepe endast seaduse tähenduses leppetrahvi kokkulepet. Kuivõrd vastava leppetrahvi aluseks on maksetega viivitamine (ülesütlemine on tingitud maksetega viivitamisest), siis selle eest ette nähtud leppetrahvikokkulepe on vastuolus VÕS § 415 lg 1 kolmandas lauses sätestatud keeluga ja seetõttu tühine. Tühisel kokkuleppel ei ole õiguslikke tagajärgi, mistõttu puudub hagejal õigus ülesütlemisest tulenevalt leppetrahvi nõuda. Lisaks sellele ei ole hageja saatnud laenusaajale leppetrahvinõuet VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku tähtaja jooksul ja on seetõttu minetanud õiguse leppetrahvi nõuda. Hageja nõuab hagi punktis 2.2.6. laenulepingu punkti 6.7. alusel hüvitist kindlustuskohustuse mittetäitmise eest. Laenulepingu vastav kokkulepe kujutab endast samuti leppetrahvi tasumise kokkulepet, hoolimata sellest, et on sõnastatud teisiti. Hageja ei ole esitanud võlgnikule mõistliku aja jooksul leppetrahvinõuet ja on sellest tulenevalt minetanud õiguse leppetrahvi nõuda. Hagist ega nõudekirjast ei selgu millal rikkumine aset leidis. Lepingu ülesütlemisteates (22.11.17) kindlustuskohustuse rikkumisest juttu ei ole. Hageja viidatud 28.12.2017 nõudekiri (hagi lisa 17) ei sisalda nõuet leppetrahvi tasumiseks, vaid viidet võlgniku kindlustamiskohustuse rikkumisele, hageja enese poolt kindlustuslepingu sõlmimisele ja nõuet tasuda hageja poolt tasutud kindlustusmakse summas 42.96 eurot. Kiri sisaldab küll viidet hageja õigusele nõuda leppetrahvi summas 993.39 eurot, kuid selle summa tasumist nõutud ei ole, seega pole leppetrahvinõuet esitatud. Samas juhib kostja tähelepanu asjaolule, et kui hageja väidetavalt ütles laenulepingu üles 22.11.2017 (vt hagi lisa 18), siis kuidas sai ta 28.12.2017 nõudekirjas nõuda kohustuste täitmist lepingust tuleneval alusel. Jutt käib kohustusest, mis tuleneb laenulepingust, mis öeldi üles üks kuu ja 6 päeva varem. Lepingu ülesütlemisega leping lõpeb ja ei ole enam pooltele täitmiseks kohustuslik. Hageja ei ole hagis piisavalt selgitanud kindlustuskohustuse rikkumisega seotud asjaolusid. Samas 28.12.17 nõudekirjast nähtub, et kindlustusleping tuli sõlmida kogu laenulepingu kehtivusajaks. Kuivõrd laenuleping oli üles öeldud 22.11.17, oli lõppenud ka periood, mille suhtes kindlustusleping tulnuks sõlmida. Kostja leiab ka, et leppetrahvikokkulepe on ülemäärase suuruse tõttu tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Täiesti põhjendamatu ja teist lepingupoolt selgelt ülemäära kahjustav on nii suure leppetrahvi kokkuleppimine juhuks, kui kindlustusleping jääb tähtaegselt sõlmimata või esitamata. Kindlustamiskohustuse rikkumise korral on lepingust tulenevalt võlausaldajal endal võimalik tagatisobjekt kindlustada, mida hageja käesolevas asjas tegigi. Seega ei toonud võimalik kindlustuskohustuse rikkumine hagejale kaasa mingit kahju, mida leppetrahviga hüvitama peaks. Ka kohustuse täitmisele sundimise vahendina on selline leppetrahv selgelt ülepaisutatud, kuna kohustuse täitmise soovitud tagajärg – kindlustuslepingu sõlmimine - on hageja enda poolt

2-18-15885 sedavõrd lihtsalt ja väikeste kuludega saavutatav, nagu nähtub ka käesolevast asjast. Leppetrahv ei tohi olla kahjustatud poolele rikastumise vahend, mida see käesoleval juhul on. Kindlustusmakse Kostja ei tunnista ka nõuet hageja tasutud kindlustusmakse osas. Arve kindlustusmakse eest on esitatud ja ülekanne makse tasumiseks teostatud 28.12.2017. Kuivõrd, nagu eelnevalt märgitud, sõlmiti uus kindlustusleping perioodiks pärast laenulepingu lõppemist, siis ei olnud võlgnikul enam kohustust selleks perioodiks kindlustuslepingut sõlmida ja hageja ei täitnud kindlustuslepingu sõlmimise osas tema kohustust. Sellest tulenevalt puudub hagejal ka tasutud summa tagasi nõudmise õigus. Sissenõudekulud Kostja ei nõustu ka hageja sissenõudmisega seotud kulude nõudega ja vaidleb sellele vastu. Hagejal ei sisenõudmisega seotud kulusid tekkinud, hageja ei ole seda hagis ka väitnud, vaid viidanud lepingu sisalduvale üldise iseloomuga kokkuleppele, millest võlgnikule selgeid rahalisi kohustusi ei tulene. Sissenõudmisega seotud kuludena on nõutud täiesti meelevaldset summat. Lisaks sellele on veel eraldi nõutud kirjade saatmisega seotud kulusid, millega kostja samuti ei nõustu. Hagist nähtuvalt on võlgnikule saadetud kirju, valdavalt e-kirjadena, mis ei tekitanud hagejale mingeid kulusid. Kirjade koostamine on professionaalsest krediidiandjast hageja hariliku igapäevase majandustegevuse osa, mis ei saa tekitada talle kulusid, igatahes mitte sel määral, nagu hageja nõuab. Tulenevalt sellest, et hageja on professionaalne krediidiandja, kasutab ta meeldetuletuskirjade saatmiseks eelnevalt väljatöötatud vorme, mistõttu ei ole isegi kirja koostamisele minev ajakulu märkimisväärne. Meeldetuletuskirjad on koostatud kostja enda poolt, selleks ei ole kasutatud kõrvalist abi, mis tulenevalt hageja krediidiandja positsioonist ei oleks ka asjakohane ja vajalik. Hageja nõue meeldetuletuskirjade eest tasu saamiseks on vastuolus ka VÕS § 113 sätestatud piirangutega. Tasuliste meeldetuletuskirjade eest võib tasu nõuda vaid juhul, kui eelnevalt on saadetud tasuta meeldetuletusi, mida hageja pole teinud ega nende saatmist tõendanud. Samuti pole selge, millise kirja eest kui palju hageja nõuab. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Pankrotiseadus (PankrS) (10.06.2018 - 28.02.2019 kehtinud redaktsioon) § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on

2-18-15885 kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Harju Maakohtu menetluses on HLÜ Geldex Eesti hagi Renovum osaühingu (endise ärinimega Rävala Õigusbüroo osaühingu) vastu nõude tunnustamiseks X’i (pankrotis) pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-18-15885). Hagiavalduse ja hageja selgituste kohaselt võlgneb võlgnik X hagejale laenulepingu nr L61122-2 alusel 35 693.20 eurot, millest 19 867.76 eurot moodustab tagastamata laenusumma, 912.35 eurot moodustab kahjuhüvitis laenuintressi tasumata jätmise eest, 1 007.23 eurot moodustab kahjuhüvitis lepingu ülesütlemise eest, 993.39 eurot moodustab hüvitis kindlustuskohustuse mittetäitmise eest, 42.96 eurot moodustab kindlustusmakse, 40 eurot moodustab kirjalike teadete saatmise tasu ja 9685.53 eurot moodustab viivis lepingu ülesütlemise kuupäevast kuni 08.06.2018. Hageja nõue on tagatud hüpoteegiga summas 40 000 eurot võlgnikule kuuluvale mõttelisele osale hageja kasuks. Hageja nõue on pankrotivõlgnik X ́i pankrotimenetluses ainus pandiga (hüpoteegiga) tagatud nõue. Xi (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet üksnes summas 10 000 eurot. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungitel ning tutvunud asjas kogutud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Hageja palub tunnustada ja rahuldada HLÜ Geldex Eesti nõue Xi (pankrotis) vastu pankrotimenetluses summas 25 693.20 eurot I järgu nõudena ning tunnustada, et HLÜ Geldex Eesti nõude suuruseks X (pankrotis) vastu pankrotimenetluses on kokku 35 693.20 eurot I järgu nõudena ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt avaldas Harju Maakohus 08.06.2018 väljaandes Ametlikud Teadaanded X’i pankroti väljakuulutamise teate. 24.09.2018 toimus pankrotivõlgnik X nõuete kaitsmise koosolek. Koosolekut juhatas ja protokollis pankrotihaldur Peeter Sepper. Koosolekule esitati nõudeid kokku summas 45 049.27 eurot, millest hageja nõue moodustas 35 693.20 eurot. Hageja nõue oli ainus pandiga (hüpoteegiga) tagatud nõue. Hageja pandiõigust ükski võlausaldaja, võlgnik ega ka pankrotihaldur ei vaidlustanud, millest lähtuvalt loeti hageja kasuks seatud hüpoteek kaitsmisele esitamata tunnustatuks. Seepärast esitas pankrotihaldur nõuded kaitsmisele. Hageja nõude suurusele esitas vastuväite võlausaldaja Rävala Õigusbüroo OÜ. Rävala Õigusbüroo OÜ vaidles hageja nõudele vastu summas 25 693.20 eurot, so vaidlustas kostja hageja nõude osaliselt. Eeltoodust lähtuvalt tunnustati koosolekul hageja nõuet üksnes summas 10 000 eurot. Arvestades PankrS § 106 lg-t 1 ja asjaolu, et kostja on hageja nõude vaidlustanud pankrotimenetluse käigus nõuete kaitsmise koosolekul, millest lähtuvalt on hageja nõue osaliselt jäänud tunnustamata, on hageja sunnitud pöörduma enda õiguste kaitseks hagiga kohtusse. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb hagile vastu täies ulatuses. Kostja vastuväidete kohaselt on hagis esitatud nõue ebaselge, ei tulene vähemalt osaliselt seadusest ega lepingust ning on osaliselt otseselt seadusega vastuolus, mistõttu on nõude aluseks olev laenuleping osaliselt või täielikult tühine. Kohus selgitab, et lähtub käesolevas asja lahendamisel hagiavalduse esitamise ajal kehtinud PankrS § 193 lg-t 1 (Riigikohtu 13.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 03.11.2008

2-18-15885 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10). Kuivõrd hagiavaldus on esitatud 22.10.2018 siis asja lahendamisel lähtub kohus sellel ajal kehtinud seaduse redaktsioonidest. PankrS § 106 lg 1 (10.06.2018 - 28.02.2019 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. 24.09.2018 toimus pankrotivõlgnik X nõuete kaitsmise koosolek, kus tunnustati hageja nõuet summas 10 000 eurot. Hageja esitas hagiavalduse 22.10.2018 seega on hagi esitatud tähtaegselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Harju Maakohtu 08.06.2018 määrusega tsiviilasjas nr 218-7626 on välja kuulutatud X pankrot ja nimetatud pankrotihalduriks Peeter Sepper. Poolte vahel ei ole ka vaidlust selle üle, et 24.09.2018 toimus pankrotivõlgnik X, nõuete kaitsmise koosolek, kus esitati nõudeid kokku summas 45 049.27 eurot, millest hageja nõue moodustas 35 693.20 eurot (21.10.2018 hagiavalduse lisa 1 – 24.09.2018 koosoleku protokoll). Poolte vahel puudub ka vaidlus, et hageja HLÜ Geldex Eesti nõude suurusele esitas vastuväite võlausaldaja Rävala Õigusbüroo OÜ (kehtiva nimega Renovum OÜ). Rävala Õigusbüroo OÜ vaidles hageja nõudele vastu summas 25 693.20 eurot, so vaidlustas kostja hageja nõude osaliselt. Eeltoodust lähtuvalt tunnustati koosolekul hageja nõuet üksnes summas 10 000 eurot (21.10.2018 hagiavalduse lisa 2 – 24.09.2018 tunnustatud nõuete nimekiri). Hageja nõude tunnustamisel X pankrotimenetluses ei selgitatud välja, millistest nõuetest koosnes hageja tunnustatud nõue summas 10 000 eurot. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et laenulepingust tulenev nõue on hüpoteegiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõue. Hageja pandiõigus leidis nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamist. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on tarbijakrediidilepinguga või ärilaenuga, kas hageja on rikkunud laenulepingu ja selle lisada sõlmimisel võlgniku suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet ning selles, kui suur on võlgnik Xi laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees. Kostja on seadnud kahtluse alla selle, kas hageja tegi laenusumma väljamakse võlgnikule, kuna leiab, et ebaselge on asjaolu, kui palju laenulepingu aluse võlgnikule tegelikult raha välja maksti. Samuti on kostja hinnangul ebaselge see, kui suur oli algne laenusumma, mis X’ile välja maksti. Samuti leiab kostja, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, mis sõlmiti vastutustundliku laenamise kohustuse põhimõtet rikkudes, mistõttu vaidlusalusest laenulepingust kõrvalkohustusi ei tekkinud. Eeltoodust tulenevalt kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Tulenevalt asjaolust, et X pankrotimenetluses toimunud nõuete tunnustamisel ei määraletud ega lepitud poolte vahel kokku, milliste nõuete osas 24.09.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 10 000 eurot, analüüsib kohus hageja nõude kujunemist summas 35 693.20 eurot, mitte pelgalt tunnustamata nõude 25 693.20 euro osas.

2-18-15885 Hageja peamise vastuväite kohaselt puudus kostjal õigus X pankrotimenetluses esitada vastuväide hageja nõudele, kuna hageja hinnangul ei ole kostja vaidlusaluse tehingu pooleks ega ole ka põhistanud oma huvi tehingu tühistamiseks. Kohus ei nõustu eeltoodud seisukohaga, vaid leiab, et kostja õigus esitada pankrotimenetluses vastuväide hageja nõudele tulenes Xi pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosoleku ajal kehtinud PankrS § 103 regulatsioonist, millest tulenevalt ei ole võlausaldaja õigus tunnustatavale nõudele vastuväite esitamiseks pandud sõltuvusse vaidlustatava tehingu osalejaks olemisega. PankrS § 103 lg 2 (kuni 31.01.2021 kehtinud redaktsioon) esimene lause sätestas, et nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus loetakse tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. Nimetatust sättest tulenes võlausaldaja õigus igale pankrotimenetluses tunnustamisele kuuluvale nõudele vastu vaielda. PankrS § 2 kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks muu hulgas võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvelt. X’i (pankrotis) pankrotimenetluses toimus võlausaldajate nõuete rahuldamine kuni 31.01.2021 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni kohaselt, mille kohaselt määrati kindlaks jaotise suurus, mille alusel pankrotimenetluses makstakse võlausaldajatele jaotise alusel ja rahuldamisjärkude kaupa raha välja (kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 143-146). Eeltoodust tuleneb, et teise võlausaldaja tunnustatud nõude määr (jaotis ja rahuldamisjärk) mõjutab pankrotimenetluses iga võlausaldaja nõude rahuldamise määra ja kuna pankrotimenetluses jagatava raha hulk on piiratud, siis on igal võlausaldajal seadusest tulenev õigus ja võimalus teise võlausaldaja nõude tunnustamisele vastu vaielda. Olukorras, kus võlgniku pankrotivarast ei piisa eelduslikult kõigi võlausaldajate nõuete täielikuks rahuldamiseks ja seega kahandab alusetu nõude esitanud võlausaldaja kõigi teiste võlausaldajate väljavaateid nende nõuete rahuldamisele. Hageja nõue pankrotivõlgniku vastu mõjutab ka kostja varalist seisundit, kuivõrd hageja nõude rahuldamise ulatusest sõltub kostja nõude rahuldamise ulatus. Kostja hageja nõudele vastuväidete esitamist ei saa kohtu hinnangul piirata ka põhjendusega, et hagejaga laenulepingud sõlminud pankrotivõlgnik ega teda esindav pankrotihaldur ei ole nimetatud tehinguid vaidlustanud. Kohus leiab, et pankrotivõlgniku ja/või teda esindava pankrotihalduri võimalik passiivsus vastuväidete esitamisel võlausaldajate nõuetele ei saa olla aluseks, mis võiks takistada teisel võlausaldajal vastuväidete esitamist. PankrS § 103 annab võlausaldajatele õiguse esitada nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõuetele vastuväite. Pankrotiseadus ei sätesta, et teatud liiki vastuväidete esitamise õigus on üksnes võlgnikul. Kohus analüüsib järgnevalt, kas tegemist on tarbijakrediidilepinguga või ärilaenuga, seejärel, kas hageja on rikkunud laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel võlgniku suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet ning viimaks laenulepingust tulenevate nõuete suurust ja väljamaksmist. Lepingu olemus Võlaõigusseadus (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 kohaselt tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja selgituste kohaselt ei olnud hageja ja X vahel sõlmitud laenuleping tarbijakrediidileping vaid äriühingu jaoks võetud laenuleping ehk poolte vahel oli sõlmitud ärilaen. Alternatiivselt juhul, kui kohus ei nõustu, et hageja ja X’i vahel oli sõlmitud ärilaen, siis asub hageja seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping.

2-18-15885 Kostja leiab, et hageja on pärast menetluse ligi 2.5 aastast kestmist asunud esmakordselt uuele seisukohale lepingu olemuse osas, millega on hageja kostja hinnangul rikkunud kohustust seisukoha võimalikult varakult esitamiseks ning üritanud kohust ja vastaspoolt eksitada ja menetlust venitada. Kostja toob välja, et hagejal ei olnud sisulisi vastuväiteid lepingu olemuse osas kuni 12.02.2021 seisukoha esitamiseni (kaasa arvatud). Seega on ka hageja lepingut tarbijakrediidilepinguks pidanud. Samuti on kohus korduvalt määranud hagejale oma seisukoha esitamiseks tähtaegu (28.12.2018, 15.10.2019, 22.12.2020, 12.03.2021) ning kohtukutsetes ka hoiatanud, et pärast tähtaja möödumist esitatud tõendid ja seisukohad võib kohus tähelepanuta jätta või menetluskulud venitanud poole kanda jätta. Hageja poolne seisukoht, et laenuleping polnud tarbijakrediidileping on esmakordselt toodud välja alles 24.03.2021 seisukohas. Kostja viitas sellele kohtuistungil 24.03.2021 ning palub, et kohus jätaks tähelepanuta hageja seisukoha, mille kohaselt ei ole vaidlusalune laenuleping tarbijakrediidileping. TsMS § 329 lg 1 esimese lause kohaselt menetlusosalised peavad menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. TsMS § 200 lg 1 kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohus on seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel on olulise tähtsusega anda õiguslik hinnang lepingu olemusele, millest tulenevalt analüüsib kohus seda alljärgnevalt. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungitel ning tutvunud asjas kogutud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid pankrotivõlgnik X ja hageja 22.11.2016 laenulepingu nr L61122-2 (21.10.2018 hagiavalduse lisa 3 – 22.11.2016 laenuleping). 21.11.2016 esitas X taotluse laenulepingu sõlmimiseks (21.10.2018 hagiavalduse lisa 5 taotlus). Laenulepingu punktist 1.3. nähtub, et laenu eesmärk on „kohustuste tasumine ja oma firma arendamine“. Kohus leiab, et kuivõrd laenuleping on sõlmitud professionaalse krediidiandja ja füüsilise isiku vahel ning laen on antud muuhulgas „kohustuste tasumiseks“, on laen vähemalt osaliselt antud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega mitteseotud eesmärgil. Samuti ei saa „oma firma arendamise“ soovi pidada üheselt majandustegevuseks, kuna tegemist võib olla investeerimisega, mida ei saa üheselt majandustegevusena käsitleda. 21.11.2016 laenutaotluse kohaselt olid X’il kohustused täiendavalt kolme kreeditori ees. Kohus on seisukohal, et leping ei saa olla osaliselt tarbijakrediidileping ja osaliselt mitte ning kuna nõude aluseks olev laenuleping on vähemalt osaliselt sõlmitud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega mitteseotud eesmärgil, siis on vaidlusalune laenuleping käsitletav tarbijakrediidilepinguga. Kohtu hinnangul ei ole ka laenu sihtotstarbe teine osa „oma ettevõtte arendamine“ seotud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Laenutaotluses ega ka laenulepingus ei ole viidatud, et tegemist oleks ettevõtjaga, ega viiteid ettevõttele, mille arendamiseks laenu kasutatakse. Samuti nähtub esitatud tõenditest, et hageja ja X allkirjastasid 21.11.2016 Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, milles oli välja toodud laenu põhitingimused ja käsitletud lepingut kui tarbijakrediidilepingut (12.02.2021 menetlusdokumendi lisa 2 – 21.11.2016 krediidi teabeleht). 12.02.2021 esitatud menetlusdokumendis põhjendab ka hageja ise oma nõuet tarbijakrediidi sätete valguses, selgitades, et hageja on tarbijakrediidi nõudeid täitnud (sh täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, väljastanud tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (p 2.1.),

2-18-15885 avaldanud nõuetekohase krediidi kulukuse määra (p 2.5. ja 2.6)), mitte ei ole asunud seisukohale, et tarbijakrediidi sätted asjas ei kohaldu ja leping pole tarbijakrediidileping. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud seisukohad ja tõendid, et tegemist oli ärilistel eesmärkidel antud laenuga ei muuda poolte vahel sõlmitud laenulepingu olemust. Kohtu hinnangul tõendavad X 19.12.2016 e-kiri, milles väidetavalt X selgitab hagejale, et tal on vaja laenu enda Norras tegutseva ettevõtte jaoks (24.03.2021 menetlusdokumendi lisa 1 –19.12.2016 e-kiri, 09.07.2021 menetlusdokumendi lisa 3 - 24.03.2021 seisukoha lisa 1 tõlge eesti keelde); X hagejale edastatud fotod laevast, millega ta Norras tegutses (24.03.2021 menetlusdokumendi lisa 2-4 – fotod) ja kolimisteade, mida laenuvõtja esitas Norras, et X’il oli Norras oma ettevõte – EZO & GUL AS (24.03.2021 menetlusdokumendi lisa 6 – kolimisteade) ning ei anna alust asuda seisukohale, et vaidlusalune laenusuhe pole tarbijakrediidileping. Kohus leiab, et tarbijale väidetavalt kuuluvad äriühing ja mootorpaat ei tõenda, et ta võttis hageja nõude aluseks oleva laenu majandustegevuse raames tegutseva isikuna. Äriühingu omamine ei välista füüsilisel isikul võtmast tarbijana tarbijakrediidilaenu. Kohus leiab, et isegi juhul kui algselt laenu võtnud isik võtab edaspidi täiendavat laenu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, tuleb selline olukord fikseerida laenulepingus, mida aga käesoleval juhul tehtud ei ole. Seega ei ole kohtul alust arvata, et vaidlusaluse laenusuhe oli osa Xi iseseisvast majandus- või kutsetegevusest. Täiendavalt leiab kohus, et juhul kui hageja oleks soovinud laenuga ettevõtlust rahastada, oleks ta laenulepingu saanud sõlmida ka äriühingu nimel, mitte ei pidanud seda tegema füüsilise isikuna. Arvestades asjaolu, et täiendavad laenud olid antud X’ile laenulepingu nr L61122-2 raames, mitte eraldiseisvate fikseeritud laenulepingutega ja seda, et leping ei saa olla samaaegselt nii tarbijakrediidileping kui ärilaen, on kohus seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimine Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel ja laenu andmisel võlgniku suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 alusel on krediidiandjal kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Kostja leiab, et hageja rikkus võlgnikuga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei kontrollinud piisavalt tema majanduslikku seisundit. Hageja oleks pidanud keelduma laenulepingu ja selle lisade sõlmimisest, kuna võlgnikule polnud laenukohustuste täitmine jõukohane. Kostja on välja toonud, et laenulepingu sõlmimise ajaks oli võlgnik juba arvukalt laene võtnud ja hageja oleks pidanud nimetatud asjaolu kontrollima ning võlgniku krediidivõimekuse hindamisel arvestama. Võlgnikul puudusid laenulepingu sõlmimise ajal sellised vahendid, mille arvelt ta saanuks oma kohustusi täita. Hageja on seisukohal, et ta ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud. Hageja selgituste kohaselt küsis ta 22.11.2016, ehk enne esimese laenulepingu sõlmimist, X’ilt pangakontode väljavõtteid, millele vastuseks esitas X hagejale enda AS SEB pank arvelduskonto väljatrüki perioodi 01.05.2016 - 13.11.2016 kohta (12.02.2021 menetlusdokumendi lisa 1– X pangakonto väljatrükk). Samuti allkirjastasid hageja ja X tarbijakrediidi standardinfo teabelehe,

2-18-15885 milles oli välja toodud laenu põhitingimused (12.02.2021 menetlusdokumendi lisa 2 – 21.11.2016 krediidi teabeleht). Hageja on X’i piisava maksevõime hindamise tõendamiseks esitanud kohtule tabeli X pangakonto väljavõtetest tehtud analüüsi kohta, mis kinnitab hageja hinnangul seda, et X oli mõistliku majandamise korral võimeline antud laene korrektselt tagasi maksma (12.02.2021 menetlusdokumendi lisa 3 – arvestustabel). Lisaks kontrollis hageja kinnistusraamatut, mille kohaselt kuulus Xile kaasomandi osa korterist asukohaga XXX (21.10.2018 hagiavalduse lisa 4). Laenusaaja enda elukoha aadressiks oli YYY, millest lähtuvalt kuulus Xile kinnisvara ja X sai ka üüritulu (12.02.2021 menetlusdokumendi lisa 3 – maksevõime analüüs). Üüritulu ja kinnisvara olemasolule tugines X ka laenutaotlustes. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 31.01.2018 tehtud kohtuotsuses selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta enne laenulepingu sõlmimist hagejale esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Võlgnikul oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Vastavalt KAVS § 49 lg 3 tuleb krediidiandjal ja -vahendajal käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamise. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja poolt kohtule esitatud tõend laenusaaja krediidivõimelisuse hindamiseks on koostatud enne laenulepingu või selle muutmiskokkulepete (lisalaen) sõlmimist 2016. ja 2017. aastal, kuna viidatud dokument ei sisalda analüüsi teostamise kuupäeva, seega pole kohtul võimalik hinnata, millisel ajahetkel analüüs tehtud on, s.t millal ja kuidas hageja väidetava analüüsi tegi ehk millal hageja täitis oma lepingueelset vastutustundliku laenamise kohustust. Kohus leiab, et kuna eelnimetatud dokumendist nähtub, et selles on arvestatud andmetega 2017. aasta jaanuari seisuga ja hageja sõlmis X’iga viimase kokkuleppe lisalaenu andmiseks 16.01.2017, siis ei ole antud tõendiga tõendatud, et enne viimase lisalaenu andmist oleks toimunud krediidivõime analüüs. Kostja on juhtinud ka kohtu tähelepanu asjaolule, et analüüsi sisaldava excel-faili metaandmetest (option) nähtub, et fail on loodud 09.02.2021 ja viimati muudetud 11.02.2021, seega vastavalt 3 päeva ja 1 päev enne kohtule esitamist 12. veebruaril 2021, mitte enne lepingu ja lisade sõlmimist, nagu see oleks pidanud olema vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise korral. Kohus nõustub kostja järeldusega.

2-18-15885 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole teostanud laenusaaja krediidivõime hindamist ega analüüsi. Kohtu hinnangul ei saa asjaolust, et laenulepingu eesmärgiks oli “kohustuste tasumine“ automaatselt järeldada, et võlgnikul oleks laenulepingu sõlmimise ajal oma kohustuste täitmisega raskusi olnud. Kohus leiab, et kohustuste tasumist ei saa automaatselt käsitleda võlgniku makseraskusi tõendava asjaoluna. KAVS § 50 lg 1 kohaselt arvestades võlaõigusseaduse § 4034 lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 4 ja 10 sätestatut, saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses olevad teabe saamise allikad. Vastavalt KAVS § 50 lg 4 kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt VÕS § 14 lg 2 oli võlgnikul kohustus laenulepingu sõlmimisel hagejat teavitada kõigist asjaoludest, mille vastu hagejal lepingu eesmärki arvestades on äratuntav oluline huvi. Hageja on oma kohtule esitanud X’i kontoväljavõtte perioodi 01.05.2016 – 13.11.2016 kohta (12.02.2021 menetlusdokumendi lisa 1 – X pangakonto väljatrükk). Kontoväljavõttelt nähtuvalt on enamus sellel olevatest sissetulekutest saadud sularahasissemaksetena. Väljavõttest nähtuvalt maksis M OÜ X’ile 19.09.2016 välja lõpparve, seega lõppes tema töösuhe 2 kuud enne hagejaga laenulepingu sõlmimist. Hagejale oli alles teine tööandja S AS, kus hagejale väljamakstud tasu oli 2016. septembris 289.16 eurot, oktoobris 215.41 eurot ja novembris 318.83 eurot. Kontoväljavõttes nähtuvad ka X uue tööandja F OÜ poolt tehtud palgamaksed 420.66 ja 925.44 eurot (oktoober ja november 2016. a ehk lepingu sõlmimise eelsel ajal), kuid kuna tegemist oli alles alanud töösuhtega, oli võlgnik tööl katseajal, millest tulenevalt ei saa kohtu hinnangul viidatud summasid arvesse võtta kindla ja püsiva sissetulekuna, mille arvelt tulevikus saaks laenukohustusi täita. Kontoväljavõttelt nähtub täiendavalt kiirlaenud võtmine: Bondora AS-lt 16.06.2016 4000 eurot ja 27.09.2016 2000 eurot; IPF Digital Estonia OÜ-lt 17.08.2016 1500 eurot; Placet Group OÜ-lt 06.08.2016 1000 eurot; Creditstar Estonia AS-lt 22.08.2016 1000 eurot; maksed Moneyzen OÜle 10.10.2016. Samuti nähtuvad kontoväljavõttelt maksed eelnimetatud lepingute alusel, millest ühegi suhtes pole võimalik teha järeldust, et võlg on tasutud ja leping lõpetatud. 16.06.2016 Bondoraga sõlmitud leping nr 518131 on 09.11.2016 inkassofirmale Castovanni OÜ tehtud makse selgitusest nähtuvalt jõudnud inkassomenetlusse. Seega oli vahetult enne hageja poolt laenulepingu sõlmimist nähtav võlgniku võimalik finantsprobleem. Samuti on kontoväljavõttelt näha, et X oli saanud laenu ja tegi makseid ka muudele krediidiandjatele peale kiirlaenuandjate. Kontoväljavõttelt nähtuvad maksed: Mogo OÜ-le 25.05.16, 16.06.16, 16.07.16, 13.08.16, 30.09.16 ja 04.11.16; Krediidipank Finants AS-le 26.09.16 ja 19.10.16; Y’ilt 15.07.2016 saadud 2225 eurot, tasutud 12.09.16 256 eurot, 13.09.16 1179 eurot, 27.09.16 2750 eurot (ehkki tagasimakseid on rohkem kui teadaolev laekumine, tulnuks hagejal selles suhtes selgust luua – asjaolu, et tegemist on X kohustusega näitab muuhulgas lisaks 6 oleval kontoväljavõttel 18.11.2016 Y’ile tehtud makse venekeelne selgitus – „Ne hvataet 970, perevod segodnja“, mis tähendab, et „puudu jääb 970, ülekanne täna“); Qle hagejal tulnuks samuti selgust luua korduvalt suurtes summades tehtud maksete aluseks oleva kohustuse suhtes, kuid hageja seda ei teinud. Qle on tehtud sedavõrd palju ja suurtes summades makseid, seejuures on makseid mitmel korral selgitatud inglise keeles „Last Payment“ – st viimane makse – kuid maksed on suures mahus jätkunud edaspidi sellegipoolest. Krediitkaardi lepingu kohustuste tasumiseks SEB Pangale – kuivõrd X saldo on alalõpmata nullis, ei jätkunud krediitkaardimakseteks korduvalt raha vajalikus summas. Seetõttu on pank krediitkaardimakseid korduvalt debiteerinud erinevatel järjestikustel päevadel osade kaupa

2-18-15885 niipalju, kui kontole kantud summad seda võimaldanud on, näiteks 20.07.16 1 euro. Viidatud asjaolud on nähtavad juba kontoväljavõtte esimeselt leheküljelt ja see kordub ka järgnevatel lehekülgedel ja kuudel. Seejuures nähtub makseselgitustest korduvalt krediitkaardi eest viivise maksmine/debiteerimine (13.05.16, 08.07.16, 02.08.16, 30.08.16, 03.11.16). Samuti nähtub kontoväljavõtetelt korduv tasu võtmine teadete edastamise eest võlgnevuse kohta ja tasu võtmine pangakaardi (deebetkaardi) kuuhooldustasu võla eest (14.05.16, 09.07.16, 03.08.16, 31.08.16, 04.11.16). Hageja on ka kohtule esitanud X’i kontoväljavõtte perioodi 01.06.2017 – 13.01.2017 kohta (12.02.2021 menetlusdokumendi lisa 6 – X pangakonto väljatrükk). Kontoväljavõtte lehekülgedel 1-18 olevad andmed kattuvad eelnevalt analüüsitud andmetega. Täiendavad andmed on alates 14.11.2016 leheküljelt 19. Kontoväljavõttelt näha uued võetud kiirlaenud: 14.11.2016 kiirlaen Express Credit AS-lt 900 eurot, 05.12.2016 Placet Group OPÜ-lt 1000 eurot, 07.12.2016 Creditstar Estonia AS-lt 710 eurot, 13.12.2016 Creditstar Estonia AS-lt 1500 eurot (kontole laekus sellest 790 eurot), 14.12.2016 Ferratum Estonia OÜ-lt 700 eurot, 16.12.2016 Placet Group OÜ-lt 1000 eurot, 21.12.2016 I-makse OÜ-lt (BB Finance OÜ laen) 500 eurot, 21.12.2016 I-makse OÜ-lt (BB Finance OÜ laen) 300 eurot, 21.12.2016 Yilt 70+20 = 90 eurot. Kohus leiab, hageja väide, et lisalaenude andmisel 28.11.2016 ja 01.12.2016 oli eelmisest krediidivõime kontrollimisest möödunud nii vähe aega, et uus kontroll ei olnud mõistlikult vajalik, ei õigusta seadusest tuleneva vastutustundliku laenamise kohustuse täitmata jätmist. Seadus nõuab vastava kohustuse täitmist igakordsel tarbijakrediidilepingu sõlmimisel (VÕS § 4034 lg 1 ja 6). Lisalaenu andmine on samuti tarbijakrediidilepingu sõlmimine VÕS § 401 lg 1 § 402 lg 1 tähenduses. Kohtu leiab, et kuna hageja on eeltoodust tulenevalt rikkunud kohustust algse laenulepingu sõlmimisel, on ta seda rikkunud ka kõigi järgnevate lisade sõlmimisel. Hagejat ei takistanud 16.01.2017 vastutustundetult viimast lisalaenu andmast ka fakt, et juba oma esimese maksegraafikujärgse makse summas 295 eurot, tähtpäevaga 22.12.2016 (21.10.2018 hagiavalduse lisa 13), tasus X viivitusega alles 05.01.2017 (vt 12.02.2021 seisukoha lisa 16). VÕS § 4034 lg 6 alusel krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud asjaolu, et võlgnik on laenulepingu sõlmimisel hagejale edastanud andmed, mille põhjal oleks võinud hageja järeldama, et võlgniku majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud lahendis asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab tõendama vaidluse korral krediidiandja ehk käesoleval juhul hageja. Kohtu hinnangul hageja seda teinud ei ole. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud lahendis märkinud, et valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte, kui hageja lepingueelse kohustuse rikkumisega, põhjustatud kahju hüvitamist, võib olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt

2-18-15885 või ka täielikult välistatud. Vastavalt VÕS § 101 lg 3 ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kandis. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole võlgnik esitanud hagejale valeandmeid laenutaotluses ning eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja rikkus võlgnikule laenuandmisel kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kuivõrd kohus on tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, on selle tagajärjeks VÕS §-st 4034 tulenevalt intressikohustuse vähenemine VÕS §-s 94 sätestatud määra ehk vaidlusaluse laenulepingu kontekstis 0%-ni ning muude tasude osas kohustuste äralangemine. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus järgnevalt hageja põhinõude suurust. HLÜ Geldex Eesti nõude suurus Hageja selgituste kohaselt on erinevatel hetkedel antud võlgnikule laenu, kuid sama lepingu raames. Hageja nõue on 35 693.20 eurot, mis koosneb põhinõudest ja kõrvalnõuetest. Tagastamata laenuosa ehk põhinõue moodustab 19 867.76 eurot. Ülejäänud nõuded on viivisenõue, intressinõue ja sissenõudmiskulud ja kahjuhüvitise nõuded. Sissenõudmisega seotud kulud on 1086 eurot, intressinõuded on määras 0.032% päevas, perioodi eest 05.06. - 05.07.2017 summas 1904.84 eurot. Kahjuhüvitis laenuintressi tasumata jätmise eest on summas 912.35 eurot. Kahjuhüvitis lepingu ülesütlemise eest summas 1007.23 eurot. Sellest viivis lepingu ülesütlemise päevani summas 153.14 eurot. Viivis on tekkinud sellepärast, et X pole tasunud graafikujärgseid summasid tähtaegselt. Hüvitis kindlustuskohustuse mitte täitmise eest summas 993.38 eurot. Kindlustusmakse, mille hageja teostas lepingu p 6.6 alusel summas 42.96 eurot. Kirjalike teadete esitamine võlgnikule summas 40 eurot. Viivis lepingu ülesütlemise kuupäevast kuni 8.06.2018 vastavalt lepingu p 3.6 summas 9685.53 eurot. Kokku hageja hinnangul võlgneb võlgnik hagejale seega 35 693.20 eurot. Kohus analüüsib järgnevalt hageja põhinõude suurust. Hoiu-laenuühistu seadus (HLÜS) (29.03.2015 - 31.01.2023 kehtinud redaktsioon)§ 28 lg 9 kohaselt ühele hoiu-laenuühistu liikmele antud laenude summa kokku ei tohi ületada selle liikme tasutud osamaksu rohkem kui 20-kordselt ega 20 protsenti hoiu-laenuühistu omakapitalist. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt 22.11.2016 sõlmisid pankrotivõlgnik X ja hageja laenulepingu nr L61122-2 (21.10.2018 hagiavalduse lisa 3 – 22.11.2016 laenuleping). 21.11.2016 esitas X taotluse laenulepingu sõlmimiseks (21.10.2018 hagiavalduse lisa 5 taotlus). Laenulepinguga andis hageja Xile laenu summas 10 000 eurot kinnisvara tagatisel. 22.11.2016 sõlmiti hüpoteegi seadmise leping (21.10.2018 hagiavalduse lisa 6). Samuti sõlmiti laenu tagastamise graafik (21.10.2018 hagiavalduse lisa 7), mille kohaselt pidi X tagastama kinnisvara tagatisel võetud laenu. Alates 22.11.2016 taotles X korduvalt laenusummade

2-18-15885 täiendavat väljastamist (21.10.2018 hagiavalduse lisa 8). 28.11.2018 esitas X hagejale taotluse täiendava laenu väljastamiseks. Tulenevalt Xi taotlusest andis hageja Xile täiendava laenu summas 5 500 eurot ning selle kohta vormistati laenulepingu lisa 2 ja lisa 3 (21.10.2018 hagiavalduse lisad 9-10). Laenu põhisumma moodustas seega 15 500 eurot. 01.12.2016 esitas X hagejale taotluse täiendava laenu väljastamiseks (21.10.2018 hagiavalduse lisa 11). Tulenevalt Xi taotlusest andis hageja Xile täiendava laenu summas 2 500 eurot ning selle kohta vormistati laenulepingu lisa 4 ja lisa 5 (21.10.2018 hagiavalduse lisad 12-13). Laenu põhisummaks moodustas seega 18 000 eurot. 13.01.2017 esitas X hagejale taotluse täiendava laenu väljastamiseks (21.10.2018 hagiavalduse lisa 16). Tulenevalt Xi taotlusest andis hageja Xile täiendava laenu summas 2 200 eurot ning selle kohta vormistati laenulepingu lisa 6 ja lisa 7 (21.10.2018 hagiavalduse lisad 14-15). Laenulepingu nr L61122-2 lisast 6 punktist 1 nähtuvalt oli laenusumma 16.01.2017 seisuga 20 144.68 eurot. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et laenu anti võlgnikule kokku (10 000 + 5 500 + 2 500 + 2 200) 20 200 eurot ning põhisumma laenulepingust nr L61122-2 ja selle lisadest tulenevalt moodustas kokku 20 144.68 eurot. Hageja on selgitanud, et X on tasunud hagejale kokku põhisummast 20 144.68 eurot 332.24 eurot, seega moodustab tagastamata laenusumma 20 144.68 - 332.24 = 19 867.76 eurot. Kohus analüüsib järgnevalt laenusummade väljamaksmist ja tagastamist. Esmalt kontrollib kohus 22.11.2016 sõlmitud laenulepingu alusel 10 000 euro X’ile väljastamist. Hageja seisukohal on 10 000 euro väljamaksmine tõendatud notariaalse lepinguga, mille punktis

2-18-15885 Järgnevalt kontrollib kohus laenulepingu nr L61122-2 alusel täiendava laenu väljastamist 28.11.2018 summas 5 500 eurot. Hageja selgituste kohaselt taotles X alates 22.11.2016 korduvalt laenusummade täiendavat väljastamist (21.10.2018 hagiavalduse lisa 8). 28.11.2018 esitas X hagejale taotluse täiendava laenu väljastamiseks. Tulenevalt Xi taotlusest andis hageja Xile täiendavalt laenu summas 5 500 eurot, mille kohta vormistati laenulepingu lisa 2 ja lisa 3 (21.10.2018 hagiavalduse lisad 9-10). Hageja poolt esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt on 28.11.2016 kantud laenusumma 5 500 eurot võlgnik X kontole selgitusega „Laenuleping nr L61122-2, 22.11.2016 LISA 2,3“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisa 9). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on tõendanud laenulepingu nr L61122-2 28.11.2018 lisade 2 ja 3 alusel täiendava laenu andmist ja väljamaksmist võlgnikule summas 5 500 eurot. Järgnevalt kontrollib kohus laenulepingu nr L61122-2 alusel 01.12.2016 täiendava laenu väljastamist summas 2 500 eurot. Hageja selgituste kohaselt esitas X hagejale 01.12.2016 taotluse täiendava laenu väljastamiseks (21.10.2018 hagiavalduse lisa 11). Tulenevalt Xi taotlusest andis hageja Xile täiendava laenu summas 2 500 eurot ning selle kohta vormistati laenulepingu lisa 4 ja lisa 5 (21.10.2018 hagiavalduse lisad 12-13). Hageja poolt esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt on 01.12.206 kantud laenusumma 2 000 eurot võlgnik X kontole selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, 22.11.2016.a. LISA 4,5 (laenusumma 2500 miinus osamaks 400.00 ja miinus lepingutasu 100.00)“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisa 10). Ülekandest nähtuvalt on laenusummast kinni peetud osamaks 400 eurot ja lepingutasu 100 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on tõendanud laenulepingu nr L61122-2 01.12.2016 lisade 4 ja 5 alusel täiendava laenu andmist ja väljamaksmist võlgnikule summas 2 000 eurot. Järgnevalt kontrollib kohus laenulepingu nr L61122-2 alusel 16.01.2017 täiendava laenu väljastamist summas 2 200 eurot. Hageja selgituste kohaselt esitas X hagejale 13.01.2017 taotluse täiendava laenu väljastamiseks (21.10.2018 hagiavalduse lisa 16). Tulenevalt Xi taotlusest andis hageja Xile täiendava laenu summas 2 200 eurot ning selle kohta vormistati laenulepingu lisa 6 ja lisa 7 (21.10.2018 hagiavalduse lisad 14-15). Hageja poolt esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt on 16.01.2017 kantud laenusumma 1 840 eurot võlgnik X kontole selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, 22.11.2016.a. LISA 6,7 (laenusumma 2200.00 miinus osamaks 110.00 ja miinus lepingutasu 250.00)“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisa 11). Ülekandest nähtuvalt on laenusummast kinni peetud osamaks 110 eurot ja lepingutasu 250 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on tõendanud laenulepingu nr L61122-2 16.01.2017 lisade 4 ja 5 alusel täiendava laenu andmist summas ja väljamaksmist võlgnikule summas 1 840 eurot. Laenulepingu nr L61122-2 lisast 6 punktist 1 nähtuvalt 16.01.2017 seisuga laenusumma oli 20 144.68 eurot. Eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja on tõendanud, et laenu anti võlgnikule kokku 10 000 + 5 500 + 2 500 + 2 200 = 20 200 eurot, põhisumma laenulepingust nr L61122-2 ja selle lisadest tulenevalt moodustas kokku 20 144.68 eurot ning võlgnikule kanti reaalselt üle 9121.13 + 5 500 + 2 000 + 1 840 = 18 461.13 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja selgelt tõendanud seda, millises ulatuses on võlgnik teostanud hagejale tagasimakseid. Hageja selgituste kohaselt on X tasunud hagejale kokku põhisummast 20 144.68 eurost 332.24 eurot, millest tulenevalt on tagastamata laenusumma 20 144.68 - 332.24 = 19 867.76 eurot. Kohus leiab, et tagasimakse summas 332.24 kujunemine on tõendamata ja põhistamata. Kohus juhtis kohtuistungitel ja 22.12.2020 kohtunõudega korduvalt hageja tähelepanu asjaolule, et tagasimaksete kujunemist tuleb põhistada, kohus selgitades, et kostja vastuväite kohaselt on selgusetu, millised osamaksud on loeti tasutuks laenu põhiosa katteks. Vaatamata kohtu suunistele ja kostja vastuväidetele ei ole hageja esitanud arusaadavat nõude arvestuskäiku.

2-18-15885 Vastuseks kohtunõudele esitas hageja 12.02.2021 nõude arvestuse tabeli (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisa 16). Esitatud nõude arvestuse tabelist nähtuvalt on välja toodud tulbas laekumised kliendid laekumise summa all järgnevad summad: 100 + 295 + 250 + 435 + 29 + 71 + 50 + 240 + 22 + 339 + 20.97+ 340.03 + 19.97 + 341.03 + 361 + 361 + 361 + 361 + 361 + 153.72 = 4 511.72 eurot. Täiendavalt esitas hageja tõendina kohtule andmed võlgnik Xi hagejale tehtud maksete kohta (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17). Maksekorralduste kohaselt on võlgnik teostanud hagejale järgnevad ülekanded: 01.12.2016 summas 100 eurot selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, Lisa 4,5 X, lepingutasu“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(1)); 06.01.2017 summas 295 selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, X“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(2)); 16.01.2017 summas 250 eurot selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, Lisa 6,7 lepingutasu, X“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(3)); 02.05.2017 summas 50 eurot selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, X“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(4)); 02.05.2017 summas 50 eurot selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, X“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(5)); 05.05.2017 summas 262 eurot selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, X“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(6)); 14.06.2017 selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, X“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(7)); 21.08.2017 summas 360 eurot selgitusega „Laenuleping nr. L61122-2, X“ (hageja 12.02.21 menetlusdokumendi lisad 17(8)). Kokku on maksekorralduste alusel tasutud 100 + 295 + 250 + 50 + 50 + 262 + 359.97 + 360 = 1 726.97 eurot. Kohus leiab, et hageja ei ole selgelt tõendanud tagasimaksete suurust, millest tulenevalt lähtub kohus hageja enda poolt nõude arvestuse selgitustes välja toodud maksetest summast ja loeb Xi poolt hagejale tehtud tagasimaksete suuruseks 4 511.72 eurot. Kohus leiab täiendavalt, et kuna hageja esitatud andmed X maksete kohta ei kajasta kõiki X’ilt hageja kasuks tehtud kinnipidamisi või makseid osamaksete ja lepingutasu tasumiseks, mis olid laenulepingu sõlmimisega seotud ja tasutud maksed ning tuleb X laenulepingust tuleneva kohustuse vähendamisena arvesse võtta. Näiteks hüpoteegilepingu p 2.3.1. ja 2.3.2. kohaselt peeti kinni osamaks ja sisseastumismaks summas 506 eurot ja tasuti Tark Laen OÜ-le 200 eurot, mille tasumiseks puudus alus; samuti hagiavalduse lisa 12 – osamaks 400 eurot. Viidatud summasid ei oleks X pidanud tasuma, kui kostja oleks täitnud vastutustundliku laenamise kohustust. Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt tõendatud X’ile 18 461.13 euro väljamaksmine. X on saadud laenu tagasimaksmiseks teinud hageja esitatud andmetel makseid kokku summas 4 511.72 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et seega ei saa hageja nõue X vastu kokku ületada 18 461.13 - 4511.72 = 13 949.41 eurot, millest 10 000 eurot on pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud. Seega ei saa käesolevas hagis olla põhjendatud nõude tunnustamise nõue suurem kui 3 949.41 eurot. Kuna kohus on leidnud, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, mis sõlmiti vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist, siis ei analüüsi kohus täiendavalt kõrvalnõudeid, kuivõrd kõik maksed, mis võlgnik on tasunud, tuleb põhivõlast maha arvestada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja tunnustada X’i (pankrotis) pankrotimenetluses HLÜ Geldex Eesti nõuet lisaks varem pankrotimenetluses tunnustatud 10 000 eurole täiendavalt summas 3 949.41 eurot, ehk kokku tunnustada HLÜ Gledex Eesti nõuet summas kokku 13 949.41 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata, s.o hageja nõue tunnustada X (pankrotis) pankrotimenetluses nõuet summas (25 693.20 - 3 949.41) 21 743.79 eurot tuleb rahuldamata jätta.

2-18-15885 Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk 14.8% ulatuses kostja kanda ja 85% ulatuses hageja kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2023. a otsusega nr 2-1815885.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.