Eesistuja Kalev Saare, liikmed Peeter Jerofejev ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Onesto MTÜ hagi Erik Oltjani vastu 2500 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Onesto MTÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2700 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Onesto MTÜ, esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Kostja Erik Oltjan, esindaja vandeadvokaat Rene Varul
Asja läbivaatamise kuupäev
27. aprill 2020. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812 ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 16. augusti 2019. a otsus samas tsiviilasjas, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi.
Jätta 81% Onesto MTÜ menetluskuludest apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes Erik Oltjani kanda. Jätta 19% Erik Oltjani menetluskuludest apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes Onesto MTÜ kanda.
4.Rahuldada Onesto MTÜ apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus. Määrata Onesto MTÜ apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 600 eurot.
5.Rahuldada Erik Oltjani apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus. Määrata Erik Oltjani apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 671 eurot.
6.Rahuldada Onesto MTÜ kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt. Määrata Onesto MTÜ kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks 819 eurot (sh käibemaks).
7.Erik Oltjan ei ole kassatsiooniastmes esitanud menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist.
9.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviktekst on järgmine:
9.1.Rahuldada Onesto MTÜ hagi Erik Oltjani vastu osaliselt.
9.2.Mõista Erik Oltjanilt KIMBUTAJA OÜ kasuks välja 2500 euro suurune põhivõlg.
9.3.Mõista Erik Oltjanilt KIMBUTAJA OÜ kasuks välja alates 9. novembrist 2017 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 27. mail 2020 509 euro 92 sendi suurune viivis põhivõlalt ehk 2500 eurolt. Samuti mõista Erik Oltjanilt KIMBUTAJA OÜ kasuks välja viivis 2500 euro suuruselt põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28. maist 2020 kuni põhivõla tasumiseni.
9.4.Tartu Maakohtu 14. detsembri 2017. a määruse alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtulahendi täitmise tagamiseks.
9.5.Tagastada KIMBUTAJA OÜ-le 13. detsembril 2017. a hagi tagamise tagatisena tasutud 229 eurot 10 senti ja 8. aprillil 2019. a kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatisena tasutud 1000 eurot.
9.6.Jätta 81% Onesto MTÜ menetluskuludest Erik Oltjani kanda ja 19% Erik Oltjani menetluskuludest Onesto MTÜ kanda.
9.7.Mõista Erik Oltjanilt Onesto MTÜ kasuks välja 1740 euro 69 sendi suurune menetluskulu. Mõista Onesto MTÜ-lt Erik Oltjani kasuks välja 227 euro 81 sendi suurune menetluskulu.
9.8.Tasaarvestada resolutsiooni p-s 9.7 nimetatud poolte menetluskulude nõuded ja tasaarvestuse tulemusena mõista Erik Oltjanilt Onesto MTÜ kasuks välja 1512 euro 88 sendi suurune menetluskulu.
9.9.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Onesto MTÜ (hageja) esitas 9. novembril 2017 Tartu Maakohtule Erik Oltjani (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 2500 euro suuruse põhivõla ja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ning edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja esitas 8. aprillil 2019 maakohtule taotluse, milles teatas, et ta on loovutanud vaidlusaluse nõude KIMBUTAJA OÜ-le (Kimbutaja), ja palus asendada ta menetluses Kimbutajaga või kaasata Kimbutaja menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel. Samuti palus hageja hagi rahuldamisel mõista võlg ja viivis välja Kimbutaja kasuks. Tartu Maakohus jättis 30. mai 2019. a määrusega hageja asendamata. Lõpliku nõudena palus hageja mõista Kimbutaja kasuks välja põhivõla 2500 eurot ning sellelt põhivõlalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10. augustist 2016 kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt asutas kostja 26. juulil 2013 sissemakseid tegemata OÜ Lõuna Farm (LF) ja võttis endale kohustuse tasuda osakapitali sissemakse viie aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui äriseadustiku (ÄS) § 1401 lg-s 2 nimetatud tingimuse saabumisel. Hageja leiab, et kostja pidanuks osakapitali sissemakse tasuma hiljemalt 10. augustil 2016. LF loovutas 29. märtsil 2017 osakapitali sissemaksmise kohustusest tuleneva nõude hagejale. Harju Maakohus lõpetas 22. augusti 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-3492 LF-i pankrotimenetluse
2(9)
2-17-16812 pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Eelnimetatud tsiviilasjas tehtud kohtumääruse järgi oli LF-i vara väärtus 30 000 eurot ja kohustusi oli 255 810 eurot 5 senti. Kuna kostja jättis LF-i asutamisel sissemakse tasumata ja kohustuste täitmine osaühingu vara arvel ei ole võimalik, vastutab kostja osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses. Kuigi kostjale kuulunud LF-i osa on praeguseks võõrandatud, ei lõppenud sellega tema kohustus tasuda osakapitali sissemakse.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hagi ei saa ÄS § 1401 lg 2 järgi esitada osaühing, vaid selle võlausaldajad. Sätte eesmärgiks on kaitsta võlausaldajaid, kes saavad nõuda osanikult sissemakse tasumist, mille arvel saaks nende nõude rahuldada. Samuti ei ole hageja näidanud, milliste osaühingu kohustuste eest peaks kostja sissemakse ulatuses vastutama. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole sissemakse tasumise kohustust täitnud, samuti seda, millal muutus osaühingu nõue kostja vastu sissenõutavaks. Põhikirja järgi ei ole sissemakse tasumise tähtaeg saabunud. Kuna nõue ei ole tekkinud, siis ei saa seda sisse nõuda ega loovutada. Seega on LF-i ja hageja ning hageja ja Kimbutaja vahelised nõude loovutused tühised. Samuti on nõude loovutused tühised vormivea tõttu. Asutamisleping või asutamisotsus peab olema notariaalselt tõestatud ja seega pidanuks ka sissemakse tasumise nõude loovutamise leping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kostjal ei ole enam kohustust tasuda osakapitali sissemakset, kuna talle kuuluv LF-i osa võõrandati
8.novembril 2016 täitemenetluses avalikul enampakkumisel 1000 euro eest Maastikuhooldus MTÜ-le.
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. augusti 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt Kimbutaja kasuks välja põhivõla 2500 eurot, hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise 353 eurot 97 senti ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates
17.augustist 2019 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jättis rahuldamata hageja taotluse mõista kostjalt välja viivis alates 10. augustist 2016. Maakohus jättis jõusse Tartu Maakohtu 14. detsembri 2017. a määruse alusel kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kohus jättis 81% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 19% kostja menetluskuludest hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 591 eurot 30 senti ja hagejalt kostja kasuks menetluskulu 100 eurot 32 senti. Kohus tasaarvestas pooltelt välja mõistetud menetluskulud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 490 euro 68 sendi suuruse menetluskulu. Samuti mõistis kohus välja viivise menetluskuludelt. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et osakapitali sissemakse tasumise nõue muutus enne hagi esitamist sissenõutavaks. LF-i põhikirja p 1.3.2 kohaselt pidi kostja tasuma sissemakse täielikult viie aasta jooksul (s.o hiljemalt 26. juulil 2018), kuid mitte hiljem kui ÄS § 1401 lg-tes 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel. Hageja ei tõendanud, et ta oleks esitanud kostja vastu nõude enne hagi esitamist, mistõttu võib hageja nõuda viivist alates hagi esitamisest. VÕS § 165 kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise ajal piisavalt määratletavad. Nõude loovutamise leping ei pidanud olema notariaalselt tõestatud, kuna LF asutati kiirmenetluses, kus asutamislepingut asendaval põhikirjal ei ole notariaalset vorminõuet (ÄS § 1391 lg 3).
3(9)
2-17-16812 Pooled vaidlevad selle üle, kas osa võõrandamisega läks osa uuele omanikule üle kohustus tasuda osakapitali sissemakse. Maakohus leidis, et eelnimetatud kohustus ei saa automaatselt osa uuele omajale üle minna ja kostja ei ole üleminekut tõendanud. Seega võib hageja VÕS § 108 lg 1 järgi nõuda kostjalt kohustuse täitmist.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue kostja vastu ei puuduta kolmandaid isikuid. LF-i pankrotimenetlus lõppes 22. augustil 2017 raugemisega ja seega lõpetatakse LF likvideerimismenetluseta. Selles olukorras ei teki küsimust võlausaldajate nõuete rahuldamisest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. detsembri 2019. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja põhinõue osaühingu asutamislepingu täitmise nõue (VÕS § 108 lg 1), mille hageja on saanud loovutuse teel. VÕS § 164 lg 1 järgi ei või nõuet loovutada, kui see on seadusega keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui algsele võlausaldajale. Mitteloovutatava isikliku õiguse tunnuseks on see, et nõudele vastava kohustuse täitmine teisele isikule ei ole kohustuse sisu või olemust muutmata võimalik. Isiklikud võivad olla ka õigused või nõuded, millele vastava kohustuse täitmine peab tagama kindla eesmärgi saavutamise või mille alusel saadut tuleb kasutada kindlal otstarbel. ÄS § 1401 lg 2 järgi vastutab sissemakset täielikult mitte tasunud osanik osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Sissemakse tasumise nõude eesmärk on kaitsta osaühingu võlausaldajaid, et osaühingul oleks olemas kapital ja vara, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõuded. Kui osaühingu nõue osaniku vastu loovutatakse kolmandale isikule, kes nõuab kohustuse täitmist endale, ei saa seda eesmärki saavutada. Seega ei ole ÄS § 1401 lg-s 2 sätestatud osaühingu nõude loovutamine VÕS § 164 lg 1 järgi lubatud. Ringkonnakohus märkis lisaks, et hageja ei saanud praeguses asjas taotleda hagi rahuldamist Kimbutaja kasuks, kuid ta saanuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 esimese lause kohaselt taotleda kohtult otsuse täitmise viisi kindlaksmääramist selliselt, et tema kasuks välja mõistetud summa tuleb maksta Kimbutajale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse, või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et osaühingu sissemakse tasumise nõue ei ole loovutatav. Seadus ei keela sellise nõude loovutamist ja tegu ei ole ka nõudega, mida ei saaks ilma kohustuse sisu muutmata täita kellelegi teisele kui algsele võlausaldajale.
4(9)
2-17-16812 ÄS § 1401 lg 2 eesmärk ei ole kaitsta võlausaldajaid. Kui see oleks nii, võimaldaks seadus võlausaldajal endal seda nõuet maksma panna. Sellist võimalust seadus aga ette ei näe. Viidatud sätte eesmärk on anda osaühingule täitmisnõue osaniku vastu. See säte kaitseb eelkõige osaühingut ja osaühing võib raha maksmisele suunatud täitmisnõude loovutada. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud, miks peaks nõude kohase tasu eest loovutamine kahjustama võlausaldajaid. VÕS § 166 lg 1 teine lause lubab loovutada teatud laadi nõudeid majanduslikult samaväärse vastusoorituse vastu. Ka sissemakse tasumise nõuet peab olema lubatud loovutada vähemalt kohase vastusoorituse eest. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei saa paluda rahuldada hagi Kimbutaja kasuks. Kuigi TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse nõude loovutamine eriõigusjärglasele iseenesest asja menetlust, ei saaks hageja enam nõuda kostjalt täitmist endale, sest nõue on loovutatud Kimbutajale. Ringkonnakohtu otsus on ka üllatuslik, kuna menetluse kestel ei väljendanud ringkonnakohus seisukohta, et osa sissemakse tasumise nõude loovutamine on keelatud. Samuti ei pööranud ringkonnakohus menetlusosaliste tähelepanu kordagi sellele, et hageja ei saa nõuda, et hagi rahuldataks Kimbutaja kasuks.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi. Hagi rahuldatakse osaliselt. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. TsMS § 689 lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10.Kassatsiooniastmes on vaidluse all küsimus, kas ÄS § 1401 kohaselt sissemakseta asutatud osaühingu osakapitali sissemaksmise nõue, mis osaühingul on oma osaniku vastu, on loovutatav.
10.1.ÄS § 1401 lg 2 näeb ette, et kuni osanik ei ole sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral selle nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur.
10.2.Ringkonnakohus leidis, et osakapitali sissemakse tasumise nõude loovutamine ei ole tulenevalt VÕS § 164 lg 1 teise lause teisest alternatiivist võimalik, kuna sissemakse tasumise kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui algsele võlausaldajale ehk LF-ile.
11.Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Sissemakse tasumise nõue on oma olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes ja selle täitmine on samamoodi võimalik nii algsele võlausaldajale (LF-ile) kui ka nõude uuele omajale (hagejale). Vaatamata sellele, et osakapitali sissemakse tasumise eesmärk on ühing kapitaliseerida, ei ole osakapitali sissemakse tasumise nõue mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub praegusel juhul VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele
5(9)
2-17-16812 isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.
12.Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ÄS § 1401 lg 2 kaitseb mh ka võlausaldajaid, kuna selle eesmärk on tagada, et juhul, kui osaühingul ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara, saab osaühing nõuda oma osanikult sissemakse tasumist. Kuid seadus ei näe ette võlausaldaja enda õigust nõuda osanikult sissemakse tasumist (erinevalt nt ÄS § 187 lg 4 esimesest lausest, mis näeb teatud eelduste täidetuse korral ette võlausaldaja õiguse esitada ühingu eest kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme vastu).
13.Kolleegium märgib, et kui osakapitali sissemakse tasumise nõue loovutatakse kohase majandusliku vastusoorituseta, siis võib nõude loovutamise aluseks oleva kohustustehingu osaühingu nimel sõlminud isik olla rikkunud oma kohustusi ja tekitanud osaühingule kahju ning osaühingul (või pankroti korral osaühingu pankrotihalduril) võib olla kahju hüvitamise nõue kahjuliku lepingu sõlminud isiku vastu.
14.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ega ole rikkunud TsMS §-s 699 nimetatud menetlusõiguse normi. Kuna ringkonnakohtu otsuse tühistamise põhjuseks on see, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, ei pea kolleegium vajalikuks saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ega ole nende tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Seega tuleb jätta jõusse maakohtu otsus, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi.
15.Kuigi nõude loovutamise vorminõue ei ole kassatsiooniastmes enam vaidluse all, märgib kolleegium selle kohta järgmist.
15.1.VÕS § 11 lg 3 näeb ette, et kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb samas vormis sõlmida ka kokkulepe sellest lepingust tuleneva nõude loovutamise kohta.
15.2.ÄS § 138 lg-d 4 ja 5 näevad ette, et osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, siis asendab asutamislepingut põhikiri ning asutajatel tuleb see digitaalselt allkirjastada (ÄS § 1391 lg-d 3 ja 4). Seega ei pea osaühingu asutamisdokumendid juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090/24, p-d 15 ja 16).
15.3.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 3 kolmanda lause järgi on elektroonilist allkirja mh võimalik anda digitaalallkirjana. TsÜS § 80 lg 1 kohaselt loetakse tehingu elektrooniline ja kirjalik vorm võrdseks. Seega võis LF osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude loovutada kirjalikus vormis.
16.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohtu otsus on üllatuslik, märgib kolleegium järgmist.
16.1.Esmalt on hageja seisukohal, et ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik seetõttu, et menetluse kestel ei väljendanud ringkonnakohus seisukohta, et osa sissemakse tasumise nõude loovutamine on keelatud.
6(9)
2-17-16812
16.2.Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et kõnealust nõuet ei saa kehtivalt loovutada (vt dtl 263). Vastuses apellatsioonkaebusele (vt dtl 285) on hageja VÕS § 164 lg-s 1 ette nähtud loovutamise piiranguid ka käsitlenud ja neile vastu vaielnud. Seega ei ole põhjust ringkonnakohtu otsust üllatuslikkuse tõttu tühistada.
16.3.Teiseks tugineb hageja kassatsioonkaebuses sellele, et ringkonnakohus ei arutanud menetlusosalistega seda, et hageja ei saa nõuda, et hagi rahuldataks Kimbutaja kasuks.
16.4.Kolleegium on seisukohal, et kui hageja on palunud lõpliku haginõudena mõista rahasumma välja mitte enda kasuks, vaid kolmanda isiku (Kimbutaja) kasuks, siis saab seda lugeda TsMS § 445 lg-s 1 märgitud taotluseks määrata kindlaks otsuse täitmise viis (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Seega võis maakohus otsuse resolutsioonis mõista hageja taotletud summa välja Kimbutaja kasuks ja see ei anna põhjust maakohtu otsust tühistada.
17.Hageja on palunud lisaks 2500 euro suurusele põhinõudele mõista põhivõlalt välja ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud viivise. Maakohus leidis, et viivis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest ehk alates 9. novembrist 2017.
17.1.TsMS § 367 teise lause järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
17.2.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt Kimbutaja kasuks välja mõista 509 euro 92 sendi suurune viivis alates hagi esitamisest ehk 9. novembrist 2017 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni ehk 27. maini 2020. Samuti tuleb kostjalt Kimbutaja kasuks välja mõista 2500 euro suuruselt põhivõlalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28. maist 2020 kuni põhivõla tasumiseni.
18.TsMS § 163 lg 1 järgi võib kohus hagi osalisel rahuldamisel muu hulgas jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus jättis 81% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 19% kostja menetluskuludest hageja kanda. Pooled ei esitanud apellatsioonkaebust menetluskulude jaotuse sellise viisi peale. Seega ei ole põhjust muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust ning ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes tuleb 81% hageja menetluskuludest jätta kostja kanda ja 19% kostja menetluskuludest hageja kanda.
19.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Maakohus on oma otsuses poolte menetluskulud kindlaks määranud ja pooled ei ole menetluskulude kindlaksmääramist vaidlustanud. Alljärgnevalt määrab kolleegium kindlaks ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud.
19.1.Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista 600 euro suuruse õigusabikulu ehk lepingulise esindaja tasu. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 6 tundi tunnihinnaga 100 eurot. Hageja kinnitas, et eelnimetatud õigusabikulu on seotud vaid käesoleva tsiviilasjaga. Lepingulise esindaja kulu tulenes järgmistest toimingutest: maakohtu lahendiga tutvumine; apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs ja õigusliku positsiooni kujundamine; apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja teabe kliendile edastamine; apellatsioonkaebuse vastuse koostamine, teabe kliendile edastamine ja õigusliku positsiooni kujundamine ning kohtunõudega tutvumine ja teabe kliendile edastamine.
19.2.Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on hageja 7(9)
2-17-16812 taotletavad lepingulise esindaja kulud apellatsiooniastmes TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
19.3.Seega tuleb hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes määrata 600 eurot.
19.4.Kuna menetluskulude jaotuse järgi jääb 81% hageja menetluskuludest kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks apellatsiooniastme menetluskuludena välja mõista 600 × 0,81 = 486 eurot.
19.5.Kostja on apellatsioonimenetluses palunud mõista hagejalt välja 396 euro suuruse õigusabikulu ehk lepingulise esindaja tasu. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutatud õigusabi 3 tundi tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja on kinnitanud, et osutatud õigusabi seostub vaid käesoleva tsiviilasjaga. Kuna kostja on füüsiline isik ega ole seega käibemaksukohustuslane, siis lisandub õigusabikuludele käibemaks. Lepingulise esindaja kulu tuleneb järgmistest toimingutest: maakohtu lahendiga tutvumine; nõupidamine kliendiga ja apellatsioonkaebuse koostamine.
19.6.Kolleegium leiab, et ka kostja taotletavad lepingulise esindaja kulud apellatsiooniastmes on asja keerukust ja mahtu ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. Ka kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega on kostja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud apellatsiooniastmes 396 eurot.
19.7.Samuti palus kostja mõista hagejalt välja 275 euro suuruse riigilõivu, mille kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel.
19.8.Seega tuleb kostja menetluskuludeks apellatsiooniastmes määrata 671 eurot.
19.9.Menetluskulude jaotuse järgi jääb 19% kostja menetluskuludest hageja kanda, seega tuleb hagejalt kostja kasuks apellatsiooniastme menetluskuludena välja mõista 671 × 0,19 = 127 eurot 49 senti.
20.Kassatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista 1833 euro suuruse lepingulise esindaja kulu (11 tundi 45 minutit tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks).
20.1.Lepingulise esindaja kulu tulenes järgmistest toimingutest: kohtuasja materjalide ja õigusliku olukorra analüüs 4 tundi; kassatsioonkaebuse koostamine 7 tundi; tutvumine kostja 30. märtsi 2020. a menetlusdokumendiga ja täiendava menetlusdokumendi koostamine 45 minutit. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, siis palub ta mõista menetluskulude hüvitise välja koos käibemaksuga.
20.2.Kolleegium leiab, et hageja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Taotletavatest õigusabikuludest on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad kokku 5 tunnile 15 minutile.
20.3.Põhjendatud ja vajalik ei ole pool tundi 30. märtsi 2020. a menetlusdokumendiga tutvumise ja täiendava menetlusdokumendi koostamise ajast, kuna hageja esindaja koostatud dokument kordab suuremas osas menetluses juba varem väljendatud seisukohti. Ülejäänud hageja taotletavatest õigusabikuludest on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad 5 tunnile, kuna kassatsiooniastmes on vaidluse all vaid üks õiguslik küsimus ning menetlusdokumentide ja menetlustoimingute maht ei ole suur. 8(9)
2-17-16812
20.4.Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu kassatsioonimenetluses 5 tundi 15 minutit tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks, ehk kokku 5,25 ×130 × 1,2 = 819 eurot (sh käibemaks).
20.5.Kostja ei ole kassatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmise taotlust ega menetluskulude nimekirja esitanud.
20.6.Kuna menetluskulude jaotuse järgi jääb 81% hageja menetluskuludest kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks kassatsiooniastme menetluskuludena välja mõista 819 × 0,81 = 663 eurot 39 senti.
21.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 591 eurot 30 senti. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista 1149 eurot 39 senti (486 eurot + 663 eurot 39 senti). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks seega välja mõista 1740 euro 69 sendi suurune menetluskulu.
22.Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 100 eurot 32 senti. Apellatsiooniastmes tuleb hagejalt kostja kasuks lisaks välja mõista 127 eurot 49 senti. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks seega välja mõista 227 euro 81 sendi (100 eurot 32 senti + 127 eurot 49 senti) suurune menetluskulu.
23.TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1512 euro 88 sendi (1740 eurot 69 senti – 227 eurot 81 senti) suurune menetluskulu.
24.Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja on palunud mõista menetluskulud välja tema ja Kimbutaja kasuks solidaarselt. Kuna hageja ja Kimbutaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõude suhtes solidaarvõlausaldajad, siis tuleb nii menetluskulud kui ka neilt arvestatud viivis mõista välja hageja kasuks.
25.TsMS § 445 lg 2 näeb ette, et kui hagi rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Tartu Maakohtu 14. detsembri 2017. a määrusega on hagi tagatud ja hageja ei ole taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist. Seega jääb hagi tagamise abinõu kehtima.
26.Hagi tagamise tagatis ja kostja eeldatavate menetluskulude katteks tasutud tagatis tuleb TsMS § 195 lg 1 alusel tagastada. Hageja on taotlenud tagatise tagastamist Kimbutajale.
27.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Saare , Peeter Jerofejev, Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.