Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
Osaühingu VIPODEKLARANT ja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotihalduri Robert Sprengki hagi Tatjana Maksimova, Olga Vommi, Aleksandra Kopõlova ja Svetlana Joda vastu kahju hüvitamiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu VIPODEKLARANT ja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotihalduri Robert Sprengki määruskaebused Tatjana Maksimova ja Olga Vommi vastumääruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing VIPODEKLARANT Hageja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotihaldur Robert Sprengk Kostja Tatjana Maksimova, esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat Priit Lember Kostja Olga Vomm, esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat Priit Lember Kostja Aleksandra Kopõlova, esindaja vandeadvokaat Marge Männiko Kostja Svetlana Joda, esindaja vandeadvokaat Marge Männiko
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
20. jaanuar 2020. a, kirjalik menetlus
2-14-14536
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-14536 osas, millega muudeti Aleksandra Kopõlovale ja Svetlana Jodale hüvitatavate menetluskulude suurust ning mõisteti Osaühingult VIPODEKLARANT ja Osaühingult TAO MV (pankrotis) solidaarselt Aleksandra Kopõlova ja Svetlana Joda kasuks välja 7112 eurot 13 senti.
2.Jätta tühistatud osas jõusse Viru Maakohtu 18. märtsi 2019. a määrus.
3.Jätta ülejäänud osas Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2019. a määrus muutmata.
4.Osaühingu VIPODEKLARANT ja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotihalduri Robert Sprengki määruskaebused rahuldada osaliselt.
5.Tatjana Maksimova ja Olga Vommi vastumääruskaebus jätta rahuldamata.
6.Tagastada Osaühingu VIPODEKLARANT ja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotihalduri Robert Sprengki määruskaebustelt tasutud kautsjonid.
7.Arvata Tatjana Maksimova ja Olga Vommi vastumääruskaebuselt tasutud kautsjonid riigituludesse.
8.Määruse tervikresolutsioon on järgmine:
8.1.Rahuldada Osaühingu VIPODEKLARANT ja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotihalduri Robert Sprengki avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks.
8.2.Rahuldada osaliselt Tatjana Maksimova, Olga Vommi, Aleksandra Kopõlova ja Svetlana Joda avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks.
8.3.Mõista Tatjana Maksimovalt, Olga Vommilt, Aleksandra Kopõlovalt ja Svetlena Jodalt solidaarselt välja Osaühingu VIPODEKLARANT ja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotivara kasuks maakohtu menetluskulude katteks 2959 eurot 84 senti.
8.4.Mõista Tatjana Maksimovalt, Olga Vommilt, Aleksandra Kopõlovalt ja Svetlena Jodalt solidaarselt välja Osaühingu VIPODEKLARANT ja Osaühingu TAO MV (pankrotis) pankrotivara kasuks ringkonnakohtu menetluskulude (v.a Osaühingu VIPODEKLARANT kulud) katteks 670 eurot 80 senti.
8.5.Mõista Osaühingult VIPODEKLARANT ja Osaühingult TAO MV (pankrotis) solidaarselt välja Tatjana Maksimova ja Olga Vommi kasuks maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude katteks 8080 eurot 80 senti.
8.6.Mõista Osaühingult VIPODEKLARANT ja Osaühingult TAO MV (pankrotis) solidaarselt välja Aleksandra Kopõlova ja Svetlana Joda kasuks maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude katteks 6982 eurot 63 senti.
8.7.Tasumata menetluskuludelt tuleb menetlusosalistel tasuda määruse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing VIPODEKLARANT (hageja I) esitas 31. märtsil 2014 Viru Maakohtule Tatjana Maksimova (kostja I), Olga Vommi (kostja II), Aleksandra Kopõlova (kostja III) ja Svetlana Joda (kostja IV) vastu kahju hüvitamise hagi. Maakohus asendas hageja I menetluses Osaühingu TAO MV (pankrotivõlgnik) pankrotihalduri Robert Sprengkiga (hageja II), võttis vastu hageja I loobumise ja lõpetas tema hagis menetluse. Viru Maakohus jättis 7. märtsi 2018. a otsusega hagi rahuldamata ning kostjate menetluskuludest 90% hageja I kanda ja 10% hageja II kanda. Tartu Ringkonnakohus tühistas
5.novembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus jättis maakohtu menetluskuludest 74% solidaarselt mõlema hageja kanda ja 26% solidaarselt kõigi kostjate kanda, hageja II apellatsioonkaebusega seotud menetluskuludest 74% solidaarselt mõlema hageja kanda ja 26% solidaarselt kõigi kostjate kanda ning hageja I
2(7)
2-14-14536 apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus 8. jaanuaril 2019.
2.Kostjad esitasid menetluskulude kindlaksmääramise avaldused: kostja I ja kostja II menetluskulu on kokku 20 217 eurot 50 senti, millest tuleb hagejatelt välja mõista 14 960 eurot 95 senti (sh käibemaks); kostja III ja kostja IV menetluskulu on kokku 9975 eurot 99 senti, millest tuleb hagejatelt välja mõista 7382 eurot 23 senti (sh käibemaks).
3.Hageja I menetluskulu on kokku 12 184 eurot ja hageja II menetluskulu 2580 eurot.
4.Viru Maakohus mõistis 18. märtsi 2019. a määrusega hagejatelt solidaarselt kostjate I ja II kasuks välja menetluskulu kokku 14 960 eurot 3 senti ja viivise ning kostjate III ja IV kasuks 6982 eurot 63 senti ja viivise. Kõigilt kostjatelt mõisteti solidaarselt mõlema hageja kasuks välja menetluskulu 3630 eurot 64 senti.
5.Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada kostjate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Hagejad palusid määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses ning poolte menetluskulud määruse resolutsioonis tasaarvestada või saata asja maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et hüvitatavaks sõidukuluks on üksnes otsene kulu, s.o nt bussipileti või kütuse maksumus, kuid selle kohta ei ole tähtaegselt andmeid esitatud. Kostjate menetluskulud on ebaselged, osa kulust on käibemaksuga ja osa ilma käibemaksuta. Maakohus pidanuks nõudma kostjatelt välja õigusabiarved ning poolte menetluskulud tasaarvestama. Hagejad taotlesid ringkonnakohtult kaasabi tõendite kogumiseks, paludes, et kostjatelt I ja II nõutakse välja neile õigusteenuse eest väidetavalt esitatud arved.
6.Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu. Kostjad I ja II leidsid, et maakohus ei pidanud määruse tegemisel analüüsima kõiki menetlustoiminguid, kuna kohtu arvates oli kõigi menetlusosaliste väidetud menetluskulu põhjendatud ja vajalik. Kohus peab pikemalt põhjendama üksnes taotletud menetluskulude vähendamist. Põhjendatud ei ole hagejate taotlus nõuda välja õigusabi arved. Kuna kostjatel I ja II oli menetluses lepinguline esindaja, ei ole õigusabi osutamises kahtlust. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Kostjad III ja IV jäid oma varasemate seisukohtade juurde ning märkisid lisaks, et kuna hagejate endi õigusabi maht on olnud kostjate III ja IV õigusabist märkimisväärselt suurem, on kohatu väita, et kostjate kulu ei ole põhjendatud.
7.Tartu Ringkonnakohus andis 9. juulil 2019 kostjale I ja II tähtaja õigusabiteenuse eest esitatud käibemaksu sisaldavate arvete esitamiseks. Hagejad esitasid ringkonnakohtu tegevuse peale vastuväite ning taotlesid, et kostjatele I ja II määrataks tähtaeg õigusabi arvete esitamiseks, millelt nad ei pidanud tasuma käibemaksu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 4. septembri 2019. a määrusega maakohtu määruse kostjate menetluskulude suuruse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega mõistis hagejalt I ja pankrotivõlgnikult solidaarselt kostjate I ja II kasuks välja 8080 eurot 80 senti ja kostjate III ja IV kasuks 7112 eurot 13 senti. Lisaks jättis ringkonnakohus rahuldamata hagejate lisatõendite kogumise taotluse ja vastuväite ringkonnakohtu tegevuse kohta.
3(7)
2-14-14536
Ringkonnakohtu määruse kohaselt on kostjatele I ja II esitatud arvete alusel osutatud õigusabi maht tsiviilasja sisu, keerukust ja esindajate toiminguid arvestades, ülemäärane. Seetõttu ei ole menetlusökonoomiat arvestades põhjendatud koguda lisatõendeid ja alustada pooltega arutelu kostjate I ja II nende menetluskulude suuruse ja põhjendatuse üle, millelt nad käibemaksu hüvitamist ei soovi. Tsiviilasja menetlus on kestnud mitu aastat, sh vaidlustasid pooled korduvalt lahendeid kõrgema astme kohtus. Kostjaid I ja II esindasid kaks advokaati, kuid menetluskulude nimekirjadest ei selgu, kes ja millise tunnihinnaga teenust osutas. Kolmanda isiku tasutud arved ei ole selged. Kostjad I ja II on selgitanud, et alates 2016. a juunist on neile esitatud selles kohtuasjas osutatud õigusabi eest arveid kokku 18 199 euro 36 sendi ulatuses (käibemaksuga). Kuna Riigikohtus kantud menetluskulusid ega menetluskulude kindlaksmääramisega seotud kulusid pooltele ei hüvitata, jäävad pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist esitatud arved hüvitamata. Kostjate I ja II esindajate tunnitasu suurus tuleb teha kindlaks 1. veebruaril 2018 esitatud menetluskulude nimekirja järgi, jagades selles märgitud õigusabikulude suuruse teenusele kulunud ajaga. Seega on advokaatide tunnitasu 130 eurot (lisandub käibemaks). Kostjate I ja II nimekiri sisaldab toiminguid, mida ei saa toimiku alusel kontrollida, ning erinevalt kostjatele III ja IV õigusteenust osutanud advokaadi alla 50-tunnisest ajakulust on kostjate I ja II üks esindaja kulutanud aega ligi 120 tundi. Samas õiguslikus olukorras olevate poolte õigusabi mahu nii suured erisused ei ole põhjendatud. Kuna kostjate I ja II menetluskulude nimekirjades on erisusi, järgmistes nimekirjades viidatakse sageli eelnevatele, teenuse osutaja on ebaselge, arveid on esitatud mh toimingute eest, mida ei hüvitata, ning vajalike toimingute maht on ülemäärane, on kostjate I ja II vajalikuks ja põhjendatud õigusabi mahuks kokku 70 tundi. Seega on kostjate I ja II kulu kokku 10 920 eurot (70 * 130 + 20%), millest hagejad peavad hüvitama kostjatele 74%, s.o 8080 eurot 8 senti. Kostjate III ja IV esindaja osutas õigusabi kokku ca 50 tunni ulatuses, esindaja tunnihind oli 130 eurot ja hiljem 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi maht ja toimingud on vajalikud, kuid kulude suurust tuleb muuta maakohtus kantud sõidukulude osas. Kostjatel III ja IV oli õigus leppida esindajaga kokku, et nemad tasuvad esindajale istungile sõiduks kulunud aja eest õigusabitasu, kuid nad ei saa nõuda hagejatelt sõidukulu hüvitamist sama hinnaga. Hüvitatavaks menetluskuluks võib olla sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Jõhvist Tallinna on 166 km, st nelja edasi-tagasi sõidu kohta 0,3 eurot kilomeeter. Põhjendatud on hüvitada sõidukulu kokku 478 eurot (166 * 8 * 0,3 + 20%). Sõidukulude hüvitamise erisuste tõttu tuleb vähendada kostjate III ja IV esindaja tasunõuet 365 euro võrra ning lugeda põhjendatud kuluks kokku 9610 eurot 99 senti (sh käibemaks), millest hagejad peavad hüvitama 74%, s.o 7112 eurot 13 senti. Asjas ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teine lause, kuna menetluskulude nõuded ei ole terves ulatuses vastastikused. Kõigilt kostjatelt mõisteti solidaarselt hagejate kasuks välja menetluskulud, kuid hagejatelt mõisteti solidaarselt välja menetluskulud kostjate I ja II kasuks ning eraldi kostjate III ja IV kasuks. Esimesel juhul olid kõik kostjad solidaarvõlgnikud, samas ei ole kõik kostjad hagejate solidaarvõlausaldajad. Kuna võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse toimingute tegemiseks kasutatakse pankrotiseaduse § 108 järgi pankrotivara, mitte pankrotihalduri isiklikku vara, tuleb kostjatele hüvitatavad menetluskulud mõista välja pankrotivarast ja kostjate hüvitatavad menetluskulud pankrotivarasse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4(7)
2-14-14536
9.Hagejad I ja II paluvad ringkonnakohtu määruse tühistada kostjatele menetluskulude hüvitamise ning tõendite kogumise taotluse ja vastuväite rahuldamata jätmise osas ning saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ei ole tõendatud, et kostja I oleks kandnud menetluskulusid, sest arved on esitatud ainult kostjale II. Ringkonnakohus ei kohustanud kostjaid I ja II esitama kõiki õigusabiarveid ning jättis põhjendamatult rahuldamata hagejate taotluse. Kostjate III ja IV menetluskulude väljamõistmise osas ületas ringkonnakohus kaebuse piire, sest kostjad ei vaidlustanud maakohtu määrust. Lisaks on sõidukulu määr 0,3 eurot kilomeetri kohta põhjendamata. Samuti leidis ringkonnakohus valesti, et tasaarvestamiseks peab solidaarvõlgnike ja solidaarvõlausaldajate arv olema võrdne.
10.Kostjad I ja II esitasid vastumääruskaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega vähendati kostjate I ja II kasuks maakohtu väljamõistetud menetluskulusid, ning jätta selles osas jõusse maakohtu määrus või teha uus määrus, millega mõista kostjate I ja II kasuks välja menetluskulu 14 960 eurot 3 senti, või saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad I ja II paluvad määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud ja mõista hagejatelt välja 1989 eurot. Ringkonnakohus vähendas kostjate I ja II esindajate ajakulu põhjendamatult 120 tunnilt 70 tunnini. Ringkonnakohtu määruses kajastatud toimingute ebavajalikkus ei ole kooskõlas toimikust nähtuvate asjaoludega. Samuti on ringkonnakohus kohelnud kostjaid ebavõrdselt, sest pidas kostjate III ja IV esindajate samaväärset töömahtu vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus vähendas menetluskulu alusetult ka teenuse osutaja ebaselguse tõttu. Nimekirjades on märgitud, et õigusteenust osutasid advokaadid, kelle tegevusi ei ole dubleeritud. Jääb arusaamatuks, miks peab olema nimekirjas märgitud esindaja nimi. Ringkonnakohus ei arvestanud kostjate ja nende esindajate menetluses osalemise erinevat ulatust. Kostjate esindajate menetluses osalemise aeg ja töömaht ei olnud võrreldav. Kostjate I ja II esindajate kulu on suurem, kui kostjate III ja IV esindaja kulu, kuna esimesed osalesid menetluses oluliselt kauem, sh eelmenetluses ja pidid tegema oluliselt rohkem toiminguid.
11.Kostjad vaidlevad hagejate määruskaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Hagejad vaidlevad kostjate I ja II vastumääruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kostjad III ja IV ei vaidle kostjate I ja II vastumääruskaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada kostjate III ja IV menetluskulude hagejatelt väljamõistmise osas. TsMS § 695 ja § 691 p 5 alusel jätab kolleegium tühistatud osas jõusse maakohtu määruse. Ülejäänud osas, milles ringkonnakohtu määrus on vaidlustatud, jääb see muutmata. Hagejate määruskaebused rahuldatakse osaliselt ning kostjate I ja II vastumääruskaebus jääb rahuldamata.
13.Maa- ja ringkonnakohtu määrust ei ole vaidlustatud hagejate menetluskulude kostjatelt väljamõistmise osas. Seejuures ei ole ringkonnakohtu määrust vaidlustatud ka osas, millega kohustati kostjaid maksma hagejate menetluskuludelt viivist. Eeltoodud osas on määrused jõustunud (mh TsMS § 466 lg 3 esimene lause koostoimes § 463 lg-ga 2 ja § 456 lg 4 teise lausega). Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled kostjate menetluskulude üle.
5(7)
2-14-14536
14.Maakohus määras kindlaks kostjate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ning mõistis menetluskulude jaotust arvestades hagejatelt solidaarselt kostjate I ja II kasuks välja menetluskulu 14 960 eurot 3 senti ning kostjate III ja IV kasuks 6982 eurot 63 senti. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse hagejad, paludes tühistada määruse kõigi kostjate menetluskulude osas. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse kostjate menetluskulude osas ning tegi uue määruse, millega mõistis kostjate I ja II kasuks välja 8080 eurot 80 senti ning kostjate III ja IV kasuks 7112 eurot 13 senti. Kolleegium nõustub hagejatega, et ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire, kui mõistis kostjate III ja IV kasuks välja menetluskulu rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud. Kostjad III ja IV ei vaidlustanud maakohtu määrust ega palunud hüvitatavaid menetluskulusid suurendada. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine ja sellega kaasnenud menetlusliku olukorra ebasoodsamaks muutmine kaebaja kahjuks on käsitatav TsMS § 651 lg 1 rikkumisena. See seisukoht kohaldub ka menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise korral (TsMS § 695). Kuna ringkonnakohus mõistis määruskaebuse piire ületades kostjate III ja IV kasuks välja 129 eurot 50 senti rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud, tuleb ringkonnakohtu määrus selles osas tühistada.
15.Ülejäänud osas ei ole alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Kolleegium on varem korduvalt avaldanud seisukohta, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kostjate lepinguliste esindajate osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
16.Vastuseks hagejate määruskaebuste ülejäänud väidetele märgib kolleegium, et ringkonnakohus hindas kostjate esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (TsMS § 174 lg 9). See kehtib ka olukorras, kus mitme hageja või kostja korral on arve esitatud ühele hagejale või kostjale. Kuna kostjate I ja II kasuks mõisteti menetluskulud välja solidaarselt, ei kahjusta hagejaid asjaolu, et õigusabiarved olid esitatud ainult kostjale II. Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka hagejate väidetu, et ringkonnakohus ei põhjendanud kostjate III ja IV esindajate sõidukulu määra 0,3 eurot kilomeetri kohta. Kostjad III ja IV taotlesid esindaja sõidukulude hüvitamist esindajaga kokkulepitud õigusabitasu tunnihinna alusel. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kostjatele III ja IV hüvitatavaks esindaja sõidukuluks on otsene transpordikulu, st nt bussipileti või autokütuse maksumus (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Kuivõrd kostjad III ja IV olid nõudnud esindaja sõidukulude hüvitamist ning maakohtu istungid, kus kostjate esindaja osales, toimusid Jõhvis, on ringkonnakohus põhjendatult lugenud esindaja sõidukulu kostjatele III ja IV hüvitatavaks kuluks (TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1). Kolleegium selgitab, et TsMS-is ei ole menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamist üksikasjalikult reguleeritud, kuid analoogia korras kohalduvad sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukohad. Riigikohtu üldkogu on 26. aprilli 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 leidnud, et vajalikud sõidukulud tuleb vajalikus ulatuses hüvitada ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb võimalusel esitada, kuid kuna seaduses ei ole sätestatud kulude hüvitamisest keeldumise alust dokumentide esitamata jätmise korral, saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda analoogia korras Vabariigi Valitsuse
6(7)
2-14-14536 14. juuli 2006. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidukilomeetri kohta (p 69–75). Seega võttis ringkonnakohus sõidukulude hüvitamise aluseks õigesti 0,3 eurot kilomeetri kohta. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et asjas ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teine lause, ega pea vajalikus neid põhjendusi korrata.
17.Vastuseks kostjate I ja II vastumääruskaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohus hindas kostjate I ja II esindajate ajakulu kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga ja on selle vähendamist piisavalt põhjendanud. Kolleegium märgib, et menetlusosaliste esindajate ajakulu ei pea olema võrdne (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17), kuid ringkonnakohus ei vähendanud kostjate I ja II esindajate ajakulu üksnes kostjate III ja IV esindaja põhjendatud ajakulu alusel. Kostjate I ja II esindajate kulude vähendamise peamiseks põhjuseks ei ole ka asjaolu, et osa õigusabi arvetest on ringkonnakohtu hinnangul ebaselged. Iseenesest võib pikaaegsem menetluses osalemine tuua poolele kaasa suuremad lepingulise esindaja kulud, kuid ainuüksi see asjaolu ei tähenda, et vastaspool peab talle need kulud täielikult hüvitama.
18.Hagejate määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejate tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada.
19.Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.