Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Jaak Luik, Kaupo Paal ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Mittetulundusühingu Eesti Esitajate Liit hagi Mittetulundusühingu Urban Style vastu 5648 euro 76 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mittetulundusühingu Eesti Esitajate Liit kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 10 095 eurot 4 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Mittetulundusühing Eesti Esitajate Liit, lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja Mittetulundusühing Urban Style, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk
Asja läbivaatamise kuupäev
7. oktoober 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2018. a otsus nr 2-16-17491. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Mittetulundusühing Eesti Esitajate Liit (hageja) esitas 18. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi Mittetulundusühingu Urban Style (kostja) vastu 5648 euro 76 sendi ja viivise saamiseks ning kostja kohustamiseks hoiduma fonogrammide kasutamisest hageja nõusolekuta ja tasu maksmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2-16-17491 Hagiavalduse kohaselt on hageja autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 76 alusel loodud kollektiivse esindamise organisatsioon, mis esindab Eestis üle 350 000 esitaja üle maailma. Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) on kollektiivse esindamise organisatsioon, mis esindab üle 4000 fonogrammitootja üle maailma. Hageja ja EFÜ vahel 28. detsembril 2004 sõlmitud koostöömemorandumi kohaselt teostavad hageja ja EFÜ AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud esitajate ja fonogrammitootjate õigusi ühiselt. Memorandumi p-de 3.1 ja 3.2 alusel on hagejal õigus esindada EFÜ-d AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu maksmiseks lepingute sõlmimisel ja vaidluste korral kohtus. Kostja on JJ-Street nimeline tantsukool, mille peamine tegevus on tantsutundide andmine. Veebilehe järgi annab kostja tantsutunde keskmiselt 1016 tundi kuus eri kohtades üle Eesti. Kostja küsib tantsutundide eest tasu, mistõttu tema tegevusel on äriline eesmärk. Tantsutundide andmine eeldab muusika kasutamist. Tantsutundides suunatakse fonogramme üldsusele kõlarite kaudu. Kostja ei ole sõlminud fonogrammide kasutamiseks lepingut ega selle eest tasunud. Kostja puhul ei ole täidetud AutÕS § 22 kohaldamise eeldused. Kostja kasutab fonogramme ärilisel eesmärgil ning ta ei ole õppeasutus AutÕS § 22 tähenduses. Hagejale teadaolevalt ei täida kostja kohustust näidata fonogrammide kasutamisel ära teose esitaja, autor ja fonogrammitootja. Ilmselt korraldavad treeninguid ka isikud, kes ei ole kostja töötajad ja kellele AutÕS §-s 22 sätestatud erand ei laiene. Lisaks kasutavad treenerid hagejale teadaolevalt fonogrammide reproduktsioone, ehkki juriidilisel isikul ei ole lubatud fonogramme CD-plaadilt muule andmekandjale reprodutseerida. Hageja on kehtestanud fonogrammide üldsusele suunamise tasumäärad eri valdkondades tegutsevate ettevõtete jaoks. Kostja kasutusmahu puhul on fonogrammide avaliku esitamise tasu 217 eurot 26 senti kuus. Arvestades, et hageja tegi juba sügisel 2014 kostjale ettepaneku sõlmida fonogrammide kasutamiseks leping, oleks kostja pidanud maksma tasu hiljemalt alates 1. oktoobrist 2014. Kuni 2016. aasta novembri lõpuni on maksmata tasu kokku 5648 eurot 76 senti. Kostja peab säästetud kulutused hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 alusel hüvitama. VÕS § 113 lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda hagi esitamise seisuga viivist 494 eurot 38 senti. Tuginedes AutÕS § 817 lg 1 p-le 2 ja VÕS § 1055 lg-le 3, nõuab hageja, et kostja hoiduks edaspidi rikkumiste toimepanemisest, s.o fonogrammide kasutamisest hageja nõusolekuta ja AutÕS §-s 72 nimetatud tasu maksmata.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagejal puudub õigus esindada neid õiguste omajaid, kelle muusikat JJ-Street tantsukoolis õppetöö jaoks kasutatakse. Kostja tantsutundides ei kasutata CD-plaate ega nende reproduktsioone, vaid arvutiprogrammi abil treenerite endi loodud originaalmuusikat või kostja koostööpartneritest diskoritelt tellitud muusikat. Kostja on saanud muusika kasutamiseks nõusoleku otse vastavate õiguste omajatelt, kes ei kuulu kollektiivse esindamise organisatsioonidesse. Hageja ei ole kohtule esitanud ühegi esitaja ega fonogrammitootja nime, kelle õigusi ta väidetavalt kostja vastu kaitseb. Kuna hageja pole tõendanud esindusõiguse olemasolu, tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata, mh ebaselguse ja tõendamatuse tõttu. Hageja pole tõendanud, et kostja kasutab oma trennides muud kui originaalmuusikat. Kostja hallatav JJ-Street tantskool on õppeasutus haridusseaduse (HaS) § 19 lg 1 ja § 3 lg 2 tähenduses, millele kohaldub AutÕS §-s 22 sätestatud vaba kasutamise erand. Haridus- ja Teadusministeerium on andnud tantsukoolile erahuvikooli tegevusloa ja kinnitanud 2008. a oktoobris tantsukooli õppekava. Tantsukooli tegevus on allutatud Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalvele. Kostja treenerid või õpilased mängivad taustamuusikat tantsukooli treeningtundide pidamiseks, s.o tänavatantsu õpetamiseks ja õppimiseks. Tundides osalevad treenerid, õpilased ja nende vanemad või muud vastutavad isikud, kes on otseselt seotud JJ-Street tantsukooliga. Õppeasutusel võib olla mitu tegevuskohta. Huvikooli seaduse (HuviKS) § 18 lg 1 järgi loetakse treenerid, huvihariduse spetsialistid, noorsootöötajad ja teised töötajad huvikooli töötajateks. AutÕS § 22 ei nõua, et töötajaga oleks sõlmitud tööleping. Erandi kohaldamine ei eelda ärilise eesmärgi puudumist. Isegi kui see nii oleks, ei kasutata kostja tantsukoolis muusikat ärilisel eesmärgil. Kostja on ühiskondlikes huvides tegutsev mittetulundusühing, kes võib oma tulu kasutada vaid põhikirjaliste eesmärkide 2(13)
2-16-17491 saavutamiseks. Õppemaksu küsimine on huvihariduses tavaline. Lisaks mahub kostja tegevus ka AutÕS § 19 p-s 2 nimetatud vaba kasutuse erandi alla. Hageja tasunõue on ebaselge. Kostja tegelik tantsutundide arv on väiksem hageja väidetust. Kuna tantsutundides antakse ka teoreetilisi teadmisi, ei kasutata muusikat terve tantsutunni vältel. Kui kohus leiab, et kostja peab hagejale tasu maksma, palub kostja vähendada tema suhtes kohaldatavat tasumäära.
3.Harju Maakohus jättis 20. aprilli 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil on AutÕS §-dest 76 ja 79 tulenevalt õigus esitada kostja vastu hagi. Hageja ja EFÜ vahel 28. detsembril 2004 sõlmitud koostöömemorandumi p 3.2 alusel on hagejal õigus fonogrammide kasutamisel avaliku esitamise eesmärgil koguda esitajate ja fonogrammitootjate õiglast tasu mh liikumis- ja tantsukoolis. Hageja ei esinda asjas EFÜ-d. Maakohus tuvastas, et kostja on MTÜ-na tegutsev JJ-Street tantsukool, kus õpib tunniplaani alusel ja õppemaksu eest 1500 õpilast üle Eesti (edaspidi tantsukool). Teose esitajal ja fonogrammitootjal on AutÕS § 72 lg 1 järgi õigus saada õiglast tasu, kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks. AutÕS § 22 kohaselt on teose avalik esitamine kindlatel juhtudel lubatud autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta. Maakohus leidis, et praegusel juhul on AutÕS § 22 kohaldamise eeldused täidetud, kuna fonogrammide avalik esitamine toimub õppeasutuses (tantsukoolis) vahetus õppeprotsessis, milles osalevad õpetav personal ja õpilased. Kuulajas- ja/või vaatajaskonnaks on õpetav personal ja õpilased või teised isikud (lapsevanemad, eestkostjad jne). Tõenditest nähtub, et tantsukool on registreeritud erahuvikoolina, olles seega õppeasutus, ja tal on õppekava, mis on registreeritud Eesti Hariduse Infosüsteemis. Fonogramme kasutatakse õppe-eesmärgil. Sellel, et kostjal on põhikirja kohaselt ka teisi tegevusalasid, ei ole tähtsust, kuna fonogramme kasutatakse tantsutundide andmisel. AutÕS §-s 22 sätestatud erandi kohaldamist ei välista see, et kostja korraldab treeninguid erinevates kohtades üle Eesti. Õpitava olemusest võib tuleneda vajadus kasutada õpetajatena eri isikuid. Tantsukooli puhul on asjakohane lugeda personaliks mitte üksnes töölepingu alusel töötavad isikud, vaid ka treenerid, huvihariduse spetsialistid, noorsootöötajad jt. AutÕS § 22 kohaldamine ei eelda ärilise eesmärgi puudumist. Huvihariduses on õppemaksu maksmine tavapärane. Arvestades, et kostja on mittetulundusühing, ei saa tema eesmärgiks ja põhitegevuseks olla tulu saamine majandustegevuse kaudu. Asja lahendamisel ei saa lähtuda asjatundja A. Kelli arvamusest AutÕS § 22 kohta, kuna seal lähtutakse suuresti põhimõtetest, mida kavatsetakse rakendada alles tulevikus.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et maakohus kohaldas valesti AutÕS § 22, jättes arvestamata sätte kohaldamise eeldused, sh AutÕS §-st 17 tulenevad eeldused. AutÕS § 17 on üldnorm teose vaba kasutamist sätestavate normide suhtes. Hageja tugines maakohtus üksnes sellele, et kostja ei täida AutÕS § 22 kohaldamise tingimusi. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mille alusel kohus oleks saanud järeldada, et praegusel juhul konkureerib vaba kasutus kommertskasutusega või
3(13)
2-16-17491 kahjustab põhjendamatult autori seaduslikke huve. Maakohus järeldas põhjendatult, et AutÕS § 22 kohaldamise eeldused on täidetud. Hageja ei tõendanud, et kostja kasutab fonogramme teose autori nime või nimetuse äranäitamiseta. Haridus- ja Teadusministeeriumi 4. jaanuari 2008. a vastuses selgitustaotlusele on selgitatud, et kostja on HuviKS ja erakooli seaduse mõttes käsitatav õppeasutusena. Hageja seisukoht, et AutÕS §-s 22 on mõeldud üksnes üldhariduskoole, on meelevaldne ja hageja pole seda millegagi põhjendanud. Kostja tantsukool võib olla õppeasutus olenemata sellest, et kostjal on ka teisi tegevusvaldkondi. Maakohus ei jätnud A. Kelli kirjalikku arvamust sisuliselt hindamata. Tegemist ei ole eksperdiarvamusega TsMS § 293 tähenduses, vaid ühe õigusteadlase nägemusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja apellatsioonkaebus, ja rahuldada hageja apellatsioonkaebus tervikuna. Alternatiivselt, kui ringkonnakohtu rikkumist ei ole võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada, palub hageja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus otsuse põhjendamata ega võtnud seisukohta kõigi hageja väidete ja tõendite kohta. Kohtud jätsid A. Kelli arvamuses sisalduvad põhjendused AutÕS § 22 eesmärgi ja mõtte kohta sisuliselt analüüsimata ja otsuse tegemisel tähelepanuta. Samuti on ringkonnakohus jaganud valesti tõendamiskoormise ja pannud üllatuslikult hagejale kohustuse tõendada seda, et AutÕS § 22 eeldused ei ole täidetud. Kostja peab tõendama AutÕS § 22 kohaldumist. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata AutÕS § 17 ja kohaldas ebaõigesti AutÕS § 22. Praeguses asjas ei ole AutÕS §-s 17 sätestatud vaba kasutuse eeldused täidetud. Esiteks, AutÕS § 22 ei kohaldu. Seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt. Kostja ei ole tõendanud, et iga kord näidatakse ära teose autor ja esitaja. Kostja ei ole õppeasutus AutÕS § 22 mõttes. Fonogramme ei esita õpilased või õpetav personal vahetus õppeprotsessis. Täidetud ei ole nõuded kuulajaskonnale. Kohtute tõlgendus, et ka noorsootöötajaid, treenereid jm teenindavat personali tuleb lugeda õpetavaks personaliks, on vaba kasutuse erandit liigselt laiendav ja vastuolus selle mõttega. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ art 5 lg 3 p-dega a ja o tuleks AutÕS § 22 kohaldamisel hinnata ka motiveeritud mahu ja majandusliku eesmärgi kriteeriume. Majandusliku eesmärgi puhul ei ole oluline, et kostja on mittetulundusühing, vaid see, et ta võtab tantsutundides osalemise eest tasu. Teiseks on kostja tantsutundides fonogrammide kasutamine vastuolus nende tavapärase kasutamisega. See konkureerib äriliselt kommertskasutusega, sh teiste äriühingutest tantsukoolide ja spordiklubidega. Kolmandaks kahjustab fonogrammide kasutamine praegusel juhul põhjendamatult õiguste omajate huve. Neid ei kasutata motiveeritud mahus ja nende kasutamiselt teenitakse tulu. Lisaks seab kostja vabastamine tasu maksmisest ta konkurentidest põhjendamatult paremasse olukorda. Kui Riigikohus asub seisukohale, et kohtud on AutÕS § 22 õigesti kohaldanud, on see säte vastuolus põhiseaduse §-dega 32 ja 39, mistõttu palub hageja jätta see kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
4(13)
2-16-17491 Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt hageja õigust praeguses asjas hagi esitada (I). Seejärel analüüsib kolleegium hagi sisulist põhjendatust, esiteks hageja esindatavate seadusega tagatud õiguse olemasolu (II) ning seejärel kostja käsitamist õppeasutusena AutÕS § 22 tähenduses (III) ja teiste vaba kasutuse erandile tuginemise tingimuste täidetust (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I
11.Kohtud leidsid õigesti, et hagejal on õigus esindada AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud õiguse teostamisel ka EFÜ liikmeid.
11.1.AutÕS § 76 lg 1 kohaselt on autoritel, esitajatel, fonogrammitootjatel, televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel ning teistel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatel õigus asutada kollektiivse esindamise organisatsioone. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kollektiivse esindamise organisatsioon mittetulundusühing, kes teostab kollektiivselt autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Õiguste teostamine peab olema selle juriidilise isiku ainuke või peamine eesmärk ning seda juriidilist isikut peavad kontrollima õiguste omajad. Õiguste omajaks loetakse AutÕS § 76 lg 5 järgi isikut või üksust, kes ei ole kollektiivse esindamise organisatsioon ja kes omab autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi või kellel on õigus osale õigustest saadavast tasust. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et hageja ja EFÜ on kollektiivse esindamise organisatsioonid, kes esindavad vastavalt teoste esitajaid ja fonogrammitootjaid.
11.2.AutÕS võimaldab ühel kollektiivse esindamise organisatsioonil teostada õigusi ka teise kollektiivse esindamise organisatsiooni eest esinduslepingu alusel. AutÕS § 76 lg 9 kohaselt on esindusleping kollektiivse esindamise organisatsioonide vaheline leping, millega üks kollektiivse esindamise organisatsioon annab teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile loa või volituse nende õiguste teostamiseks, mida ta esindajana teostab. Õiguste teostamist teise kollektiivse esindamise organisatsiooni nimel reguleerib AutÕS § 7910.
11.3.AutÕS § 79 lg 6 kohaselt teostab kollektiivse esindamise organisatsioon õiguste omajate neid õigusi, mida ta kollektiivselt teostab, muu hulgas kohtus. Tegemist on TsMS § 3 lg-s 2 sätestatud olukorraga, mil seadus näeb isikule ette õiguse pöörduda kohtusse teise isiku eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.
11.4.Praeguses asjas teostab hageja AutÕS § 72 lg-st 1 tulenevat teose esitaja ja fonogrammitootja õigust saada õiglast tasu selle eest, kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks. Kohtud tuvastasid, et hageja kui esitajate kollektiivse esindamise organisatsioon ja EFÜ kui fonogrammitootjate kollektiivse esindamise organisatsioon on 28. detsembril 2004 sõlmitud koostöömemorandumi, mille p 3.2 kohaselt on hagejal õigus fonogrammide kasutamisel avaliku esitamise eesmärgil koguda esitajate ja fonogrammitootjate kasuks õiglast tasu mh liikumis- ja tantsukoolis. Kohtute tuvastatud asjaoludel võib hageja ja EFÜ vahel sõlmitud koostöömemorandum olla käsitatav kollektiivse esindamise organisatsioonide vahel sõlmitud esinduslepinguna AutÕS § 76 lg 9 tähenduses. Sel juhul leidsid kohtud põhjendatult, et hagejal on õigus esitada hagi kostja vastu AutÕS § 72 lg-st 1 tuleneva tasu maksmiseks ka nende õiguste omajate kaitseks, kelle õigusi teostab EFÜ. Ka kostja ei ole vaielnud vastu hageja õigusele esitada hagi lisaks teoste esitajatele ka fonogrammitootjate õiguste kaitseks.
5(13)
2-16-17491
12.Kohtud ei ole siiski nõuetekohaselt tuvastanud hageja õigust praeguses asjas kostja vastu hagi esitada ega arvestanud kostja sellekohaste vastuväidetega.
12.1.Kostja on menetluses vaidlustanud hageja esindusõiguse hagi esitamiseks, tuginedes sellele kõigis kohtuastmetes (nt 30. jaanuari 2017. a vastus hagile, p-d 10–19, I kd, tl-d 92 ja 93;
29.septembri 2017. a seisukoht, p-d 3–13, I kd, tl 189 pöördel – 190; 16. oktoobri 2018. a kohtuistungi protokoll, lk 1, II kd, tl 118; 8. aprilli 2019. a vastus kassatsioonkaebusele, p-d 4–16, II kd, tl 137 pöördel – 138 pöördel). Kostja küll ei eita tantsutundides muusika kasutamist, kuid kostja väitel ei kasuta ta hageja või EFÜ liikmeteks olevate isikute muusikat. Maakohus leidis, et hageja kui kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus kostja vastu hagi esitada tuleneb AutÕS §-dest 76 ja 79 (maakohtu otsuse lk 4). Ringkonnakohus hagi esitamise õigust eraldi ei käsitlenud, vaid nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid (ringkonnakohtu otsuse p 30).
12.2.Kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus õiguste omajate õigusi teostada saab kolleegiumi arvates tuleneda kas lepingust või seadusest. Üldjuhul teostab kollektiivse esindamise organisatsioon AutÕS § 79 lg 6 järgi oma liikmete õigusi, kelleks AutÕS § 76 lg 6 kohaselt on mh õiguste omajad, kes on vastu võetud kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmeks ning täidavad liikmesuse tingimusi. Teise kollektiivse esindamise organisatsiooniga esinduslepingu sõlmimise korral on kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus teostada ka teise kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete õigusi. Nendel juhtudel on kollektiivse esindamise organisatsiooni esindusõiguse aluseks kas liikmega või teise kollektiivse esindamise organisatsiooniga sõlmitud leping. Erandina eelnevast näeb AutÕS § 79 lg 7 ette, et õiguste omajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel on kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus esindada kõiki õiguste omajaid ilma volituseta. Viimati nimetatud juhul tuleneb kollektiivse esindamise organisatsiooni esindusõigus vahetult seadusest.
12.3.Kohtud ei ole täpsustanud, kas hageja õigus kostja vastu hagi esitada tuleneb praegusel juhul AutÕS § 79 lg-st 6 või lg-st 7. Kui hageja tugineb oma liikmete või nende isikute õiguste rikkumisele, kelle õigusi hageja teostab muu lepingu alusel, peab ta hagi rahuldamise eeldusena tõendama, et kostja kasutab tantsutundides nende isikute muusikat. Kui aga hageja tugineb hagi esitamise alusena AutÕS § 79 lg-le 7, peab ta hagi rahuldamiseks tõendama, et esineb õiguste omajate õiguste ilmne rikkumine.
12.4.Kostja on käesolevas kohtumenetluses väitnud, et kasutab tantsutundides spetsiaalse arvutiprogrammiga loodud muusikat või tantsukooli treenerite või koostööpartneritest diskorite loodud originaalmuusikat, kes ei ole oma õigusi hagejale või EFÜ-le loovutanud ja kellelt hageja on saanud õiguste kasutamiseks nõusoleku (vt nt 30. jaanuari 2017. a vastus hagile, p 14). Jättes kostja väited käsitlemata, rikkusid kohtud TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
12.5.Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud 29. septembri 2017. a menetlusdokumendiga tõendeid mh selle kohta, et kostja kasutab esinemistel ärilisel eesmärgil avaldatud fonogramme, mille puhul esitajad või fonogrammitootjad kuuluvad ühingusse, millel on hagejaga leping (I kd, tl 129 pöördel, tl 187). Lisaks esitas hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendiga tõendeid mh selle kohta, et kostja kasutab treeningutes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogramme, mille puhul hageja esindab esitajaid ja fonogrammitootjaid (vt II kd, tl 7–10). Kostja väitel ei ole hageja esitatud tõendid asjakohased muu hulgas seetõttu, et need ei kajasta vaidluse esemeks olevat ajavahemikku (s.o 1. oktoober 2014 kuni 30. oktoober 2016).
6(13)
2-16-17491
Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et ka hiljem saadud või kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi saamist või kogumist. Samuti ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel. Tõendamaks, et kostja kasutab treeningutes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogramme, saab kasutada kõiki liiki tõendeid, sh tunnistajate ütlusi.
12.6.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, millisel õiguslikul alusel on hageja praegusel juhul teose esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kaitseks kostja vastu kohtusse pöördunud ja kas vastava õigusliku alusega kaasnevad eeldused hagi rahuldamiseks on täidetud. Neid asjaolusid peab tõendama hageja. Juhul, kui kohus tuvastab, et hagis kostjale etteheidetav tegevus ei saa rikkuda hageja või EFÜ liikmete õigusi, võib esineda alus hagi läbi vaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 järgi. Kui aga hageja tugineb hagis oma liikmete õiguste rikkumisele, kuid see ei leia tõendamist, ning kohus ei tuvasta ka õiguste omajate õiguste ilmset rikkumist AutÕS § 79 lg 7 tähenduses, tuleb hagi jätta rahuldamata. II
13.Kohtud on õigesti lähtunud eeldusest, et tantsutundides muusika kasutamine võib olla fonogrammide üldsusele suunamine AutÕS § 72 lg 1 tähenduses, mille eest teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu.
13.1.AutÕS § 72 lg 1 sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu. Lõike 2 kohaselt maksab tasu isik, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Selle sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. a direktiivi 2006/115/EÜ, rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (direktiiv 2006/115/EÜ), art 8 lg 2, mille kohaselt liikmesriigid näevad ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendi abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning millega tagatakse, et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammi tootjate vahel. Nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õiguse vastavad sätted lähtuvad 1996. aasta WIPO esituse ja fonogrammide lepingu (ELT L 89, 11.4.2000, lk 15–23) art-st 15 ning 1961. aastal Roomas vastu võetud teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni (RT II 1999, 27, 165) art-st 12 (vt Euroopa Kohtu 15. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr C-135/10 SCF, p-d 38, 39 ja 73; 6. veebruari 2003. a otsus kohtuasjas nr C-245/00 SENA, p 35).
13.2.Üldsusele suunamine on Eesti õiguses defineeritud AutÕS § 10 lg-s 1. Teos loetakse üldsusele suunatuks, kui see on avalikult esitatud, üldsusele näidatud, edastatud, taasedastatud, üldsusele kättesaadavaks tehtud või muul viisil üldsusele suunatud mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel. AutÕS § 10 lg 3 kohaselt loetakse teos avalikult esitatuks mh siis, kui see on mängitud või muul viisil ette kantud kas vahetult või kaudselt mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel. Ehkki AutÕS § 10 sisaldub AutÕS 2. ptk-s, mis reguleerib autoriõigusega kaitstavaid teoseid, on §-s 10 sätestatud üldsusele suunamise definitsioon kolleegiumi arvates kohaldatav ka autoriõigusega kaasnevate õiguste, sh esitajate ja fonogrammitootjate õiguste puhul. Seejuures näeb 1996. aasta WIPO esituse ja fonogrammide lepingu art 2 p g ette, et lepingu art 15 kohaldamisalas on mh fonogrammile salvestatud helide või neid esindavate märkide üldsusele kuuldavaks tegemine.
7(13)
2-16-17491
13.3.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tantsukooli õpilased ja teised tantsutundides viibivad isikud on käsitatavad üldsusena. Eelnevast tuleneb, et kui kostja esitab tantsutundides kõlarite kaudu fonogrammidelt muusikat, tehes seeläbi fonogrammidele salvestatud helid üldsusele kuuldavaks, on tegemist fonogrammide üldsusele suunamisega AutÕS § 72 lg 1 tähenduses.
14.Kohtud on õigesti leidnud, et AutÕS §-s 22 sätestatud vaba kasutuse erand kohaldub ka teose esitajate ja fonogrammitootjate õiguste puhul. Teose esitaja ja fonogrammitootja õiguste piirangud on kehtestatud AutÕS §-s 75. Viidatud sätte lg 1 p-des 1–5 on loetletud konkreetsed vaba kasutuse erandid, mis lähtuvad suures osas direktiivi 2006/115/EÜ art 10 lg-st 1. AutÕS § 75 lg 1 p 6 kohaselt on teose esituse ja fonogrammi kasutamine lubatud ka muudel juhtudel, mil teoste autorite õigusi on piiratud AutÕS 4. ptk-s. See vastab direktiivi 2006/115/EÜ art 10 lg-le 3. Muu hulgas näeb AutÕS 4. ptk § 22 ette erandi teoste avalikuks esitamiseks, mille kohaselt on autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime või nimetuse, kui see on teosel näidatud, kohustusliku äranäitamisega lubatud teose avalik esitamine õppeasutustes vahetus õppeprotsessis nende asutuste õpetava personali ja õpilaste poolt ning tingimusel, et kuulajaskonna või vaatajaskonna moodustavad õpetav personal ja õpilased või teised isikud (lapsevanemad, eestkostjad, hooldajad jne), kes on otseselt seotud õppeasutusega, kus teost avalikult esitatakse. Tulenevalt AutÕS § 75 lg 1 p-st 6 kohaldub §-s 22 sätestatud vaba kasutuse erand ka teose esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kasutamisel. III
15.Kohtud leidsid tuvastatud asjaoludel õigesti, et kostja on õppeasutus AutÕS § 22 tähenduses.
15.1.HaS § 19 lg 1 kohaselt on õppeasutus haridusasutus, kus toimub õpetamine ja õppimine vastavalt õppekavale. Lõike 2 järgi liigitatakse õppeasutused vastavalt neis omandatava hariduse ülesannetele ja tasemele. HaS § 3 lg 2 kohaselt on haridusasutused eelkõige koolieelsed lasteasutused, põhikoolid ja gümnaasiumid, kutseõppeasutused, rakenduskõrgkoolid, ülikoolid, huvikoolid ning täienduskoolitusasutused, samuti neid teenindavad teadus- ja metoodikaasutused. Huvikoolis omandatakse HaS § 25 järgi huviharidus ja huvikoolide tegevuse alused kehtestatakse huvikooli seadusega. Huvikool võib erakooliseaduse § 2 lg 1 ja lg 2 p 11 kohaselt olla ka erakool, mida peab mittetulundusühing. Kohtud on tuvastanud, et kostja tantsukool on registreeritud erahuvikoolina ja selles toimub õpetamine õppekava alusel, mis on registreeritud Eesti Hariduse Infosüsteemis (maakohtu otsuse lk 5, ringkonnakohtu otsuse p 30). Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades on kostja tantsukool õppeasutus HaS § 19 lg 1 tähenduses.
15.2.Kolleegiumi arvates tuleb AutÕS §-s 22 kasutatud terminit „õppeasutus“ sisustada sarnaselt selle tähendusega HaS-is. HaS võeti vastu 23. märtsil 1992 ja see jõustus 30. märtsil 1992, seega enne AutÕS-i vastuvõtmist 11. novembril 1992. Juba HaS-i algtekstis sisaldunud §-s 19 on õppeasutus defineeritud kui haridusasutus, kus toimub õpetamine ja õppimine riikliku või põhikirjale vastava õppekava alusel. HaS § 3 lg 2 nimetas haridusasutusena ka huvikooli. Algse HaS § 25 lg 1 nägi ette, et huviharidust võimaldavad huvikoolid: laste- ja noorte huvikeskused, muusika-, kunsti-, spordikoolid. Sama paragrahvi teine lõige sätestas, et huviharidust saab omandada asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide juures tegutsevates või juriidiliste ja füüsiliste isikute asutatud huviringides, klubides ja pühapäevakoolides. Seega hõlmas termin „õppeasutus“ juba AutÕS § 22 kehtestamise ajal lisaks üldhariduskoolidele ka huvikoole, sh spordikoole. Kolleegium on seisukohal, et kui seadusandja oleks soovinud sisustada terminit „õppeasutus“ AutÕS § 22 tähenduses erinevalt sama termini tähendusest HaS-is, oleks ta selle AutÕS-is iseseisvalt defineerinud. Termini „õppeasutus“
8(13)
2-16-17491 kasutamine ilma seda spetsiaalselt defineerimata viitab seadusandja soovile sisustada seda terminit nii, nagu seda Eesti õiguskorras üldiselt mõistetakse.
16.Teistsugusele järeldusele jõudmiseks termini „õppeasutus“ sisustamisel AutÕS § 22 tähenduses ei anna alust ka asjassepuutuv Euroopa Liidu õigus.
16.1.Kolleegium nõustub hagejaga, et AutÕS-is sätestatud autori õiguste ja neist kehtestatud erandite, sh § 22 sisustamisel on oluline arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv). AutÕS §-s 22 kehtestatud erand võimaldab teost ilma autori loata avalikult esitada AutÕS § 13 lg 1 p 7 tähenduses. Viimati nimetatud sätte sõnastuse kohaselt hõlmab avalik esitamine nii teose elavat kui ka tehniliselt vahendatud ettekannet. Euroopa Liidu õiguses on teoste ülekandmine tehniliste vahendite abil reguleeritud infoühiskonna direktiiviga, mille art 3 lg 1 kehtestab autori ainuõiguse teose üldsusele edastamisele (right of communication to the public). Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab infoühiskonna direktiivi art 3 lg-s 1 sätestatud õigus teose üldsusele edastamisele, samuti sellega paralleelne direktiivi 2006/115/EÜ art 8 lg-s 2 sätestatud õigus (vt nt 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15 Reha Training, p 33), kaitstud teoste igasugust ülekandmist, sõltumata kasutatud tehnilisest vahendist või protsessist (vt nt 27. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr C-351/12 OSA, p 25; 4. oktoobri 2011. a otsus liidetud kohtuasjades nr C-403/08 ja nr C-429/08 Football Association Premier League, p 193). Näiteks on senise kohtupraktika kohaselt nende õigustega hõlmatud raadiost taustamuusikana fonogrammide ülekandmine (15. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr C-135/10 SCF) ning fonogrammide edastamine teatava seadme abil, mille abil saab mängida füüsilisel või digitaalsel kujul fonogramme (15. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr C-162/10 Phonographic Performance (Ireland), p 69). Infoühiskonna direktiivi art 3 lg-s 1 ja direktiivi 2006/115/EÜ art 8 lg-s 2 sätestatud õigus üldsusele edastamisele hõlmab seega ka teose esitamist tehniliselt vahendatud ettekandes AutÕS § 13 lg 1 p 7 tähenduses.
16.2.Infoühiskonna direktiivi art 5 lg-s 3 on loetletud erandid ja piirangud, mille liikmesriik võib direktiivi art-s 3 sätestatud õigusest kehtestada. Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi art 5 eesmärk on tagada õiglane tasakaal ühelt poolt õiguste omajate õiguste ja huvide, mida tuleb tõlgendada laialt (vt 16. novembri 2016. a otsus kohtuasjas nr C-301/15 Soulier ja Doke, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika), ja teiselt poolt teoste või muude kaitstud objektide kasutajate õiguste ja huvide vahel (vt nt 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas nr C-516/17 Spiegel Online, p 54; 3. septembri 2014. a otsus kohtuasjas nr C-201/13 Deckmyn ja Vrijheidsfonds, p 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures tuleb direktiivi neid sätteid, mis näevad ette erandi selle direktiiviga kehtestatud üldpõhimõttest, tõlgendada kitsendavalt (vt nt 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-5/08 Infopaq International, p 56 ja seal viidatud kohtupraktika; direktiivi art 5 lg 3 p o kohta 16. märtsi 2017. a otsus kohtuasjas nr C-138/16 AKM, p 38). Infoühiskonna direktiivi põhjenduspunkti 32 kohaselt on direktiivis esitatud erandite ammendav loetelu (vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas nr C-476/17 Pelham jt, p 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Ehkki infoühiskonna direktiivi art 5 lg 3 ei näe ette konkreetselt AutÕS §-s 22 sätestatule vastavat erandit, võimaldab direktiivi art 5 lg 3 p o liikmesriigil lisaks art 5 lg-s 3 otsesõnu ette nähtud eranditele näha autori õigustest ette erandi „kasutamiseks muudel vähese tähtsusega juhtudel, mille puhul siseriiklike õigusaktidega on erandid või piirangud juba ette nähtud, tingimusel, et tegemist on üksnes analoogsete kasutusviisidega, mis ei mõjuta kaupade ja teenuste vaba ringlust ühenduses“. AutÕS §-s 22 sätestatud erand sisaldub AutÕS-is alates selle jõustumisest
12.detsembril 1992, mistõttu see oli riigisisese õigusaktiga ette nähtud juba enne Eesti liitumist 9(13)
2-16-17491 Euroopa Liiduga. Kolleegiumi hinnangul on AutÕS §-s 22 sätestatud juhul üldjuhul tegemist kasutamisega muul vähese tähtsusega juhul, mis on analoogne teiste infoühiskonna direktiivis ette nähtud eranditega (eelkõige art 5 lg 3 p-s a) ja mis ei mõjuta kaupade ja teenuste vaba ringlust ühenduses. Seega vastab AutÕS §-s 22 sätestatud erand kolleegiumi arvates põhimõtteliselt infoühiskonna direktiivi art 5 lg 3 p o tingimustele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriikide kohtud riigisisese õiguse kohaldamisel tõlgendama seda õigust võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (vt infoühiskonna direktiivi art 5 kohta nt 27. juuni 2013. a otsus kohtuasjas nr C-457/11 VG Wort jt, p 25; 27. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr C-351/12 OSA, p 44). Seega tuleb konkreetse asja lahendamisel sisustada AutÕS § 22 võimalusel viisil, mis vastab infoühiskonna direktiivi art 5 lg 3 p o sõnastusele ja eesmärkidele. Samas ei või direktiiv olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (vt Euroopa Kohtu 27. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr C-351/12 OSA, p 45).
16.3.Kolleegiumi arvates on infoühiskonna direktiiviga kooskõlas ka AutÕS § 22 selline tõlgendus, mis hõlmab terminiga „õppeasutus“ ka huvikoole. Nii infoühiskonna direktiiv kui ka direktiiv 2006/115/EÜ näevad ette erandeid autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate õigustest õpetamise ja teadustöö eesmärkidel. Riigikohus on varem selgitanud, et AutÕS § 22 eesmärk on võimaldada õpilastel hariduse omandamisel koguda mitmekülgseid kogemusi ning rakendada õpitud oskusi erinevate teoste esitamisel (27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 16). Neid eesmärke täidab HaS-i ja HuviKS kohaselt ka huvikoolides toimuv õppetöö. HuviKS § 3 lg 1 kohaselt on huvikool haridusasutus, mis tegutseb noorsootöö valdkonnas ning loob huvihariduse omandamise ja isiksuse mitmekülgse arengu, sealhulgas oma keele ja kultuuri viljelemise võimalused huvihariduse erinevates valdkondades. Haridus- ja teadusministri 21. märtsi 2007. a määruse nr 24 „Huviharidusstandard“ (huviharidusstandard) § 2 lg 1 kohaselt on huvihariduse eesmärk luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks. Seega on vaba kasutuse erand, mis võimaldab kasutada teoseid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte huvikoolis huvihariduse andmise käigus, analoogne teiste infoühiskonna direktiivis ja direktiivis 2006/115/EÜ sätestatud eranditega. Erandi kohaldamisala on piiratud vähese tähtsusega juhtudega ka juhul, kui hõlmata terminiga „õppeasutus“ ka huvikoolid. HuviKS § 5 kohaselt on kooli pidajal õigus pidada huvikooli, kui see on registreeritud Eesti Hariduse Infosüsteemis. Seega laieneb kõnealune erand vaid registreeritud huvikoolidele. Lisaks laieneb see üksnes nendele huvikoolidele, milles õpetamine ja õppimine toimub vastavalt õppekavale. Huviharidusstandardi § 5 lg 1 järgi on huviala õppekava õpingute alusdokument, mis määrab kindlaks pakutava huvihariduse eesmärgid ja sisu. Huviala õppekava peab olema registreeritud Eesti Hariduse Infosüsteemis (vt HuviKS § 6 lg 2 p 2 ja huviharidusstandardi § 6) ning vastama HuviKS §-s 10 sätestatud nõuetele, huviharidusstandardile ja huviala riikliku raamõppekava olemasolul ka sellele (vt HuviKS § 10 lg 2). Kolleegiumi arvates ei kahjusta huvikoolide käsitamine õppeasutusena AutÕS § 22 tähenduses ühelt poolt õiguste omajate ja teiselt poolt kaitstud objekti kasutajate õiguste ja huvide vahelist tasakaalu. Konkreetse kasutuse puhul tagab õiguste omaja ja kaitstud objekti kasutaja õiguste ja huvide vahel mõistliku tasakaalu ka nõue, et isegi seaduses otsesõnu nimetatud vaba kasutuse juhtudel ei tohi konkreetne kasutus olla vastuolus õiguste objekti tavapärase kasutamisega ega kahjustada põhjendamatult õiguste omaja seaduslikke huve (vt AutÕS § 17, § 75 lg 2; vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas nr C-476/17 Pelham jt, p 62). Samuti ei mõjuta huvikoolis fonogrammide üldsusele suunamine kaupade ja teenuste vaba ringlust ühenduses. 10(13)
2-16-17491
17.Eelnevat arvestades ei nõustu kolleegium kostjaga ka selles, et AutÕS § 22 on vastuolus põhiseaduse §-dega 32 ja 39.
18.Kolleegiumi arvates ei välista kostja käsitamist õppeasutusena see, et huvikooli tegevus toimub mitmes asukohas. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et AutÕS §-s 22 kasutatud terminit „õppeasutus“ ei saa tõlgendada liiga kitsendavalt ning selle kohaldamisel on eelkõige oluline, kas kontsert või muu üritus toimub õppeasutuse tegevuse raames ja õppeasutuse valiku kohaselt (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 17).
19.Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et eraõigusliku juriidilise isiku peetav huvikool võib olla käsitatav õppeasutusena AutÕS § 22 tähenduses ka siis, kui vastaval juriidilisel isikul on ka teisi tegevusalasid lisaks huvikoolina tegutsemisele (vt otsuse p 36). Sel juhul saab see juriidiline isik tugineda AutÕS §-st 22 ja § 75 lg 1 p-st 6 tulenevale erandile vaid lähtudes teoste ja fonogrammide üldsusele suunamisest, mis toimub huvikooli tegevuse raames vastavalt huvikooli õppekavale. See tuleneb ka AutÕS § 22 sõnastusest, mille kohaselt peab teoste esitamine toimuma vahetus õppeprotsessis. Kolleegium on ka varasemas praktikas leidnud, et hindamisel, kas tegevusele kohaldub AutÕS §-s 22 sätestatud erand, on määrav selle tegevuse eesmärk (vt Riigikohtu
27.veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 20). Seda, et vaba kasutuse erandite kohaldamisel tuleb lähtuda tegevusest endast, mitte nt asjaomase asutuse organisatsioonilisest struktuurist või rahastamisvahenditest, kinnitab ka infoühiskonna direktiivi põhjendus 42. Ka see, et huvihariduse omandamise eest küsitakse õppemaksu, et välista iseenesest AutÕS § 22 kohaldamist.
20.Samuti nõustub kolleegium kohtutega selles, et huvikooli puhul saab õpetavaks personaliks AutÕS § 22 tähenduses lugeda lisaks töölepingu alusel töötavatele isikutele ka muid isikuid, kes tegelevad huvikoolis huvihariduse pakkumisega (vt maakohtu otsuse lk 5, ringkonnakohtu otsuse p-d 30 ja 33). HuviKS § 18 lg 1 kohaselt hõlmavad huvikoolis õppe- ja kasvatustegevusega seotud töötajad eelkõige huvihariduse spetsialiste, õpetajaid, kutseõpetajaid, treenereid ja noorsootöötajaid. IV
21.Kohtud jätsid esitajate ja fonogrammitootjate õigusest erandi kohaldamisel põhjendamatult kontrollimata, kas kõik AutÕS § 75 lg-s 2 sätestatud eeldused on täidetud.
21.1.AutÕS § 75 lg 2 kohaselt on selles paragrahvis ettenähtud vaba kasutamine lubatud vaid tingimusel, et see ei ole vastuolus tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja seaduslikke huve. Vastava nn kolmeastmelise testi kohaldamise nõue on ette nähtud direktiivi 2006/115/EÜ art 10 lg-s 3 ja selle aluseks on mh 1996. aasta WIPO esituse ja fonogrammide lepingu art 16 lg 2. Samasuguse kontrolli sätestab teoste puhul AutÕS § 17. Selle kohaldamise nõue tuleneb infoühiskonna direktiivi art 5 lg-st 5 ja selle aluseks on mh 1996. aasta WIPO autoriõiguse lepingu (ELT L 89, 11.4.2000, lk 8–14) art 10, 1886. aasta Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (RT II 1994, 16, 49) art 9 lg 2 ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (RT II 1999, 22, 123) art 13. Euroopa Kohus on infoühiskonna direktiivi art 5 kohta selgitanud, et selle art-s 5 ette nähtud erandid mh art-s 3 sätestatud õigustest on mõeldud selleks, et tagada tasakaal ühelt poolt autorite ja teiselt poolt kaitstud objekti kasutajate õiguste ja huvide vahel (vt nt 3. septembri 2014. a otsus kohtuasjas nr C-201/13 Deckmyn ja Vrijheidsfonds, p 26). Selleks, et kontrollida, kas erandi kohaldamine tagab konkreetses olukorras sellise tasakaalu, tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid (vt samas, p 28). Seejuures on Euroopa Kohus leidnud, et kasutusviisid, mis vastavad teose kommertseesmärkidel 11(13)
2-16-17491 kasutamisele, kahjustavad põhjendamatult teose esitajate õigustatud huve, mida õigusega õiglasele tasule just kaitstakse (vt 15. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr C-162/10 Phonographic Performance (Ireland), p 76).
21.2.AutÕS § 17 kohta on kolleegium varem selgitanud, et selles sätestatud erandi kohaselt on lubatud teose kasutamine autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta ainult AutÕS §-des 18–25 otseselt ettenähtud juhtudel, tingimusel et see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve, kusjuures täidetud peavad olema kõik sättes nimetatud tingimused (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p-d 15 ja 21). Sama kehtib ka AutÕS § 75 lg-s 2 sätestatud erandi kohta.
21.3.Praegusel juhul leidsid kohtud, et esineb AutÕS §-s 22 sätestatud juhtum, mil § 75 lg 1 p 6 järgi on teose esituse ja fonogrammi kasutamine lubatud ilma esitaja ja fonogrammitootja loata ja tasu maksmiseta. Nimetatud erandi kohaldamiseks peavad esinema kõik AutÕS §-s 22 sätestatud tingimused (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 16). Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole tuvastanud kõikide AutÕS §-s 22 sätestatud eelduste täidetust. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja oleks täitnud AutÕS §-s 22 sätestatud nõuet näidata ära kasutatud teose autori nimi või nimetus, kui see on teosel näidatud. Kolleegium leiab, et olukorras, kus AutÕS §-le 22 tuginetakse § 75 lg 1 p 6 kaudu teose esitaja ja fonogrammitootja õiguste piiramiseks, tuleneb sättest kohustus näidata lisaks autori nimele ära ka vähemalt teose esitaja nimi (vrd Euroopa Kohtu 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-145/10 Painer, p 149). Selle nõude täitmine on sättest tuleneva vaba kasutuse erandi kohaldamise kohustuslik eeldus, mille täitmist peab tõendama erandile tuginev isik. Seetõttu ei ole põhjendatud ringkonnakohtu etteheide, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kasutanud fonogramme teose autori nime või nimetuse äranäitamiseta (vt ringkonnakohtu otsuse p 34).
21.4.Lisaks on kohtud põhjendamatult jätnud hindamata, kas kostja tantsutundides fonogrammide kasutamine on vastavuses nende tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate (s.o esitajate ja fonogrammitootjate) seaduslikke huve. Maakohus käsitles otsuses küll kostja tegevuse vastavust AutÕS §-s 22 nimetatud tingimustele, kuid ei hinnanud seda, kas täidetud on ka teised AutÕS § 75 lg-s 2 sätestatud eeldused. Ka ringkonnakohus ei hinnanud nende eelduste täidetust, vaid heitis hagejale ette, et ta ei toonud maakohtus esile asjaolusid, mille alusel kohus oleks saanud hinnata, et vaba kasutus konkureerib praegusel juhul kommertskasutusega või kahjustab põhjendamatult autori seaduslikke huve (ringkonnakohtu otsuse p 31). Kolleegium selgitab, et kuna AutÕS § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täitmine on § 75 lg 1 p-st 6 ja §-st 22 tuleneva vaba kasutuse erandi kohaldamise eelduseks, peab kohus erandi kohaldamiseks § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täidetust hindama sõltumata sellest, kas pooled sellele sättele tuginevad. Kohus saab § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täidetust hinnata poolte esitatud asjaolude põhjal, kusjuures erandi kohaldamist õigustavate asjaolude kohtule esitamise ja usutavaks muutmise kohustus on kostjal, kes taotleb erandi kohaldamist.
21.5.Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu etteheide, et hageja ei toonud menetluses esile asjaolusid, mis viitavad sellele, et AutÕS § 75 lg-s 2 nimetatud tingimused ei pruugi olla täidetud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja viidanud menetluses mh kostja tantsutundide ja seega fonogrammide kasutamise suurele mahule ning asjaolule, et kostja tantsutrennid konkureerivad teiste tantsutrenne korraldavate äriühingute ja mittetulundusühingute treeningutega (vt nt hageja
24.oktoobri 2017. a menetlusdokument, II kd, tl 4; 18. jaanuari 2018. a istungi protokoll, II kd, tl 48 pöördel). Kohtud ei ole neid väiteid otsustes hinnanud. 12(13)
2-16-17491
21.6.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja kasutuse puhul on täidetud kõik AutÕS § 75 lg 1 p-st 6 ja §-st 22 tulenevad nõuded, sh kas fonogrammide kasutamisel näidatakse ära vähemalt teose autori ja esitaja nimi või nimetus, kui see on kasutatud fonogrammil näidatud. Samuti peab ringkonnakohus hindama, kas kostja kasutusega kaasnev õiguste omajate õiguste riive on AutÕS § 75 lg-s 2 nimetatud tingimusi arvestades põhjendatud. V
22.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jagab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.
23.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Jaak Luik, Kaupo Paal, Tambet Tampuu
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.