Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Urmas Volens
Kohtuasi
Mittetulundusühingu Eesti Esitajate Liit hagi Mittetulundusühingu Urban Style vastu 5648 euro 76 sendi ja viivise saamiseks ning edaspidiseks rikkumisest hoidumiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mittetulundusühingu Urban Style kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
7302 eurot 58 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Mittetulundusühing Eesti Esitajate Liit, lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja Mittetulundusühing Urban Style, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk
Asja läbivaatamise kuupäev
26. aprill 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491. Saata asi läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Mittetulundusühing Eesti Esitajate Liit (hageja) esitas 18. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi Mittetulundusühingu Urban Style (kostja) vastu 5648 euro 76 sendi ja viivise saamiseks ning kostja kohustamiseks hoiduma fonogrammide kasutamisest hageja nõusolekuta ja tasu maksmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2-16-17491 Hagiavalduse kohaselt on hageja autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 76 alusel loodud kollektiivse esindamise organisatsioon, mis esindab Eestis üle 350 000 esitaja üle maailma. Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) on kollektiivse esindamise organisatsioon, mis esindab üle 4000 fonogrammitootja üle maailma. Hageja ja EFÜ vahel 28. detsembril 2004 sõlmitud koostöömemorandumi kohaselt teostavad hageja ja EFÜ AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud esitajate ja fonogrammitootjate õigusi ühiselt. Memorandumi p-de 3.1 ja 3.2 alusel on hagejal õigus esindada EFÜ-d AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu maksmiseks lepingute sõlmimisel ja vaidluste korral kohtus. Kostjale kuulub JJ-Street nimeline tantsukool, mille peamine tegevus on tantsutundide andmine. Veebilehe järgi annab kostja tantsutunde keskmiselt 1016 tundi kuus eri kohtades üle Eesti. Kostja küsib tantsutundide eest tasu, mistõttu tema tegevusel on äriline eesmärk. Tantsutundide andmine eeldab muusika kasutamist. Tantsutundides suunatakse fonogramme üldsusele kõlarite kaudu. Kostja ei ole sõlminud fonogrammide kasutamiseks lepingut ega selle eest tasunud. Kostja puhul ei ole täidetud AutÕS § 22 kohaldamise eeldused. Kostja kasutab fonogramme ärilisel eesmärgil ning ta ei ole õppeasutus AutÕS § 22 tähenduses. Hagejale teadaolevalt ei täida kostja kohustust näidata fonogrammide kasutamisel ära teose esitaja, autor ja fonogrammitootja. Ilmselt korraldavad treeninguid ka isikud, kes ei ole kostja töötajad ja kellele AutÕS §-s 22 sätestatud erand ei laiene. Lisaks kasutavad treenerid hagejale teadaolevalt fonogrammide reproduktsioone, ehkki juriidilisel isikul ei ole lubatud fonogramme CD-plaadilt muule andmekandjale reprodutseerida. Hageja on kehtestanud fonogrammide üldsusele suunamise tasumäärad eri valdkondades tegutsevate ettevõtete jaoks. Kostja kasutusmahu puhul on fonogrammide avaliku esitamise tasu 217 eurot 26 senti kuus. Arvestades, et hageja tegi juba sügisel 2014 kostjale ettepaneku sõlmida fonogrammide kasutamiseks leping, oleks kostja pidanud maksma tasu hiljemalt alates 1. oktoobrist 2014. Kuni 2016. aasta novembri lõpuni on maksmata tasu kokku 5648 eurot 76 senti. Kostja peab säästetud kulutused hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 alusel hüvitama. VÕS § 113 lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda hagi esitamise seisuga viivist 494 eurot 38 senti. Tuginedes AutÕS § 817 lg 1 p-le 2 ja VÕS § 1055 lg-le 3, nõuab hageja, et kostja hoiduks edaspidi rikkumiste toimepanemisest, s.o fonogrammide kasutamisest hageja nõusolekuta ja AutÕS §-s 72 nimetatud tasu maksmata.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagejal puudub õigus esindada neid õiguste omajaid, kelle muusikat JJ-Street tantsukoolis õppetöö jaoks kasutatakse. Kostja tantsutundides ei kasutata CD-plaate ega nende reproduktsioone, vaid arvutiprogrammi abil treenerite endi loodud originaalmuusikat või kostja koostööpartneritest diskoritelt tellitud muusikat. Kostja on saanud muusika kasutamiseks nõusoleku otse vastavate õiguste omajatelt, kes ei kuulu kollektiivse esindamise organisatsioonidesse. Hageja ei ole kohtule esitanud ühegi esitaja ega fonogrammitootja nime, kelle õigusi ta väidetavalt kostja vastu kaitseb. Kuna hageja pole tõendanud esindusõiguse olemasolu, tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata, mh ebaselguse ja tõendamatuse tõttu. Hageja pole tõendanud, et kostja kasutab oma trennides muud kui originaalmuusikat. Kostja hallatav JJ-Street tantsukool on haridusseaduse (HaS) § 19 lg 1 ja § 3 lg 2 tähenduses õppeasutus, millele kohaldub AutÕS §-s 22 sätestatud vaba kasutamise erand. Haridus- ja Teadusministeerium on andnud tantsukoolile erahuvikooli tegevusloa ja kinnitanud 2008. a oktoobris tantsukooli õppekava. Tantsukooli tegevus on allutatud Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalvele. Kostja treenerid või õpilased mängivad taustamuusikat tantsukooli treeningtundide pidamiseks, s.o tänavatantsu õpetamiseks ja õppimiseks. Tundides osalevad treenerid, õpilased ja nende vanemad või muud 2(16)
2-16-17491 vastutavad isikud, kes on otseselt seotud JJ-Street tantsukooliga. Õppeasutusel võib olla mitu tegevuskohta. Huvikooli seaduse § 18 lg 1 järgi loetakse treenerid, huvihariduse spetsialistid, noorsootöötajad ja teised töötajad huvikooli töötajateks. AutÕS § 22 ei nõua, et töötajaga oleks sõlmitud tööleping. Erandi kohaldamine ei eelda ärilise eesmärgi puudumist. Isegi kui see nii oleks, ei kasutata kostja tantsukoolis muusikat ärilisel eesmärgil. Kostja on ühiskondlikes huvides tegutsev mittetulundusühing, kes võib oma tulu kasutada vaid põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Õppemaksu küsimine on huvihariduses tavaline. Lisaks mahub kostja tegevus ka AutÕS § 19 p-s 2 nimetatud vaba kasutuse erandi alla. Hageja tasunõue on ebaselge. Kostja tegelik tantsutundide arv on väiksem hageja väidetust. Kuna tantsutundides antakse ka teoreetilisi teadmisi, ei kasutata muusikat terve tantsutunni vältel. Kui kohus leiab, et kostja peab hagejale tasu maksma, palub kostja vähendada tema suhtes kohaldatavat tasumäära.
3.Harju Maakohus jättis 20. aprilli 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil on AutÕS §-dest 76 ja 79 tulenevalt õigus esitada kostja vastu hagi. Hageja ja EFÜ vahel 28. detsembril 2004 sõlmitud koostöömemorandumi p 3.2 alusel on hagejal õigus fonogrammide kasutamisel avaliku esitamise eesmärgil koguda esitajate ja fonogrammitootjate õiglast tasu mh liikumis- ja tantsukoolis. Hageja ei esinda asjas EFÜ-d. Maakohus tuvastas, et kostja on MTÜ-na tegutsev JJ-Street tantsukool, kus õpib tunniplaani alusel ja õppemaksu eest 1500 õpilast üle Eesti (edaspidi tantsukool). Teose esitajal ja fonogrammitootjal on AutÕS § 72 lg 1 järgi õigus saada õiglast tasu, kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks. AutÕS § 22 kohaselt on teose avalik esitamine kindlatel juhtudel lubatud autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta. Maakohus leidis, et praegusel juhul on AutÕS § 22 kohaldamise eeldused täidetud, kuna fonogrammide avalik esitamine toimub õppeasutuses (tantsukoolis) vahetus õppeprotsessis, milles osalevad õpetav personal ja õpilased. Kuulajas- ja vaatajaskonnaks on õpetav personal ja õpilased või teised isikud (lapsevanemad, eestkostjad jne). Tõenditest nähtub, et tantsukool on registreeritud erahuvikoolina, olles seega õppeasutus, ja tal on õppekava, mis on registreeritud Eesti Hariduse Infosüsteemis. Fonogramme kasutatakse õppe-eesmärgil. Sellel, et kostjal on põhikirja kohaselt ka teisi tegevusalasid, ei ole tähtsust, kuna fonogramme kasutatakse tantsutundide andmisel. AutÕS §-s 22 sätestatud erandi kohaldamist ei välista see, et kostja korraldab treeninguid erinevates kohtades üle Eesti. Õpitava olemusest võib tuleneda vajadus kasutada õpetajatena eri isikuid. Tantsukooli puhul on asjakohane lugeda personaliks mitte üksnes töölepingu alusel töötavad isikud, vaid ka treenerid, huvihariduse spetsialistid, noorsootöötajad jt. AutÕS § 22 kohaldamine ei eelda ärilise eesmärgi puudumist. Huvihariduses on õppemaksu maksmine tavapärane. Arvestades, et kostja on mittetulundusühing, ei saa tema eesmärgiks ja põhitegevuseks olla tulu saamine majandustegevuse kaudu. Asja lahendamisel ei saa lähtuda asjatundja A. Kelli arvamusest AutÕS § 22 kohta, kuna seal lähtutakse suuresti põhimõtetest, mida kavatsetakse rakendada alles tulevikus.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. novembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
3(16)
2-16-17491
6.Riigikohus tühistas 27. novembri 2019. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tegi 29. septembril 2020 uue otsuse, millega tühistas maakohtu 20. aprilli 2018. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul 1. oktoober 2014 kuni 30. november 2016 fonogrammide kasutamise eest tasu 3054 eurot 42 senti ja viivise ajavahemiku 1. november 2014 kuni 29. september 2020 eest 1198 eurot 23 senti ning alates 30. septembrist 2020 sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 3054 eurot 42 senti täitmiseni. Ringkonnakohus kohustas kostjat hoiduma edaspidi fonogrammide kasutamisest hageja nõusolekuta ja tasu maksmata. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kõigi kohtuastmete menetluskuludest jäeti 70% kostja ja 30% hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas tuleneb hagi esitamise õigus AutÕS § 79 lg-st 6. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja EFÜ on kollektiivse esindamise organisatsioonid, kes esindavad vastavalt teoste esitajaid ja fonogrammitootjaid. 28. detsembri 2004. a koostööleping on esindusleping AutÕS § 76 lg 9 tähenduses, mis annab hagejale õiguse pöörduda hagiga kohtusse, kaitsmaks EFÜ liikmete õigust saada õiglast tasu ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi kasutamise eest (AutÕS § 72 lg 1). Hageja on piisava elulise veenvusega tõendanud, et ajavahemikul 1. oktoober 2014 kuni 30. november 2016 kasutati kostja treeningtundides vähemalt osaliselt fonogramme, mille tootjatel on õigus saada (sarnaselt teose esitajaga) AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud õiglast tasu. Hageja on toonud esile ja tõendanud, et kohtumenetluse ajal 2., 12., 18. ja 19. oktoobril 2017 vastavalt Tabasalus (spordikompleksi tantsusaalis) ja Keilas (kooli aeroobikasaalis) toimunud konkreetsetes treeningtundides kasutasid kostja treenerid kas mobiiltelefoni või statsionaarset või kaasaskantavat kõlarit kasutades erinevate fonogrammitootjate (EFÜ liikmete) salvestisi. Hageja on selgitanud, et konkreetseid treeningtunde külastas juhatuse liige U. Ambur. Sõltumata asjaolust, et väljatrükk muusikatuvastusprogrammist Shazam on hageja loodud, puudub kohtul alus selle usaldusväärsuses kahelda. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, millist muusikat hageja esile toodud treeningtundides kasutati, ega väitnud, et treenerid ei kasutanud neis tundides hageja väidetud muusikat. Hageja esitas tõenditena ka loetelu linkidest YouTube’i ja iTunesi keskkondades, kus on videosalvestised kostja esinemistest aastatel 2016 ja 2017, milles kasutati erinevate EFÜ liikmete fonogramme. Linke uuriti maakohtu 18. jaanuari 2018. a istungil. Kostja väide, et ta treeningutel fonogramme ei kasuta, ei ole usutav. Sõltumata kostja tantsukoolis õpetatavate tantsustiilide erilisusest on tegemist liikumisega muusika saatel, mida on vaja enne avalikku esinemist harjutada. Ei ole eluliselt usutav, et harjutamine toimub ühe, aga esinemine teise muusikaga. Seda, et kostja kasutab avalikul esinemisel teiste tootjate fonogramme, tõendab ka ühekordne tasu maksmine hagejale 14. mai 2016. a esinemise eest Nordea Kontserdimajas. Kostja väide koostööpartneritest diskorite muusika kasutamise kohta on tõendatud J. Jurtšenko ja A. Falgoti 30. jaanuari 2017. a kinnitustega. Siiski ei ole võimalik lugeda tõendatuks kostja väidet, et tema treeningtundides kasutatakse ainult koostööpartnerite või treenerite enda loodud muusikat. Kohus võttis arvesse ka asjaolu, et kohtueelsete läbirääkimiste käigus ei toetunud kostja väitele ainult omaloomingu ja koostööpartnerite loomingu kasutamise kohta, vaid viitas AutÕS §-st 22 tulenevale kasutusõigusele. Eelnevast tulenevalt võib kostjale etteheidetav tegu rikkuda EFÜ liikmete õigusi, mistõttu ei esine alust jätta hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 järgi läbi vaatamata. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud hagis nimeliselt esile tooma kõik isikud, kelle õigusi kostja on rikkunud. See muudaks esindusorganisatsioonil oma liikmete õiguste kaitsmise sisuliselt võimatuks. 4(16)
2-16-17491 Maakohus lähtus õigesti eeldusest, et tantsutreeningutel fonogrammide kasutamine on üldsusele suunamine AutÕS § 10 lg 1 ja § 72 lg 1 mõttes. Ringkonnakohtule on siduvad Riigikohtu seisukohad selle kohta, et kostja on õppeasutus AutÕS § 22 tähenduses. Kostja õppeasutusena defineerimisel ei ole olulist tähtsust asjaolul, et kõik õpetatavad tantsustiilid ei ole registreeritud õppekavas nimetatud. Kohus nõustus hagejaga, et maakohus ei tuvastanud kõiki AutÕS § 22 kohaldamise tingimusi. Kostja ei tõendanud, et ta oleks ära näidanud treeningute käigus kasutatud teoste autorite ja lisaks vähemalt esitajate nimed. Seega on üks §-s 22 sätestatud erandi tingimus igal juhul täitmata ja teiste tingimuste täidetusel ei ole asja õigeks lahendamiseks tähtsust. Sama tingimus on kohustuslik ka AutÕS § 19 p-s 2 sätestatud vaba kasutamise erandi kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus saada ja kostjal kohustus tasuda (AutÕS § 72 lg 2) fonogrammide üldsusele suunamise eest õiglast tasu. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hagejal on õigus kehtestada fonogrammide kasutamise tasumäärad. Hageja on tõendanud tasu määramist mh tantsukoolidele jms sportliku tegevuse korral, kus fonogrammi kasutamisel on oluline tähendus. Teiste sarnase tegevusalaga huvikoolidega samas suuruses tasu ei ole kostja suhtes ebaõiglane. Säästetud tasu arvutamisel ei ole siiski õiglane lähtuda keskmisest tunniplaanis olnud tundide arvust, kui kostja on tõendanud kõnealusel ajavahemikul tegelikult toimunud tundide arvu. Samuti on asjakohane kostja vastuväide, et arvestama peab koolivaheaegadega, mil tunde ei toimu. Kokku säästis kostja vaidlusalusel ajavahemikul VÕS § 1037 lg 1 tähenduses 3054 eurot 42 senti. 29. septembri 2020 seisuga tuleb kostjal tasuda hagejale seadusjärgses määras viivist 1198 eurot 23 senti. Hageja on esitanud ka nõude kohustada kostjat edaspidi hoiduma fonogrammide kasutamisest hageja nõusolekuta ja tasu maksmata. Sellise nõude aluseks saab olla AutÕS § 817 lg 1 p 2 ning VÕS § 1055 lg 1 ja lg 3 p 1. On tõendatud, et kostja on hageja loata ja tasu maksmata kasutanud fonogramme üldsusele suunamiseks ning kahjustanud sellega esitajate ja fonogrammitootjate õigusi. Samuti on tõendatud, et kahju on tekitatud pikema aja vältel ja kostja ei ole deklareerinud sellise tegevuse lõpetamist. Seega on täidetud VÕS § 1055 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaldamise eeldused ning hageja nõue kahju tekitava tegevuse keelamiseks tuleb rahuldada. Hageja põhinõudest rahuldatakse 54%. Lisaks tuleb rahuldada mittevaraline nõue kahju tekitava tegevuse keelamiseks. Seega tuleb hagist rahuldada hinnanguliselt 70%, mistõttu jääb menetluskuludest kõigis kohtuastmetes 70% kostja ja 30% hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu 29. septembri 2020. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kaldunud kõrvale TsMS § 229 lg-s 2 toodud tsiviilkohtumenetluses lubatavate tõendite kinnisest loetelust ja omistanud menetlusosalise väitele dokumentaalse tõendi kvaliteedi või alternatiivselt loonud uue tõendiliigi, mis võimaldab kõrvale kalduda vaatluse (TsMS § 290) ja menetlusosalise vande all antud seletuse (TsMS § 268) regulatsioonist. Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et kostja treeningtundides kasutati 1. oktoobrist 2014 kuni 30. novembrini 2016 vähemalt osaliselt hageja esindatud fonogrammitootjate loomingut, tugineb hageja koostatud MS Wordi failil. Selles failis on hageja märkinud neli kuupäeva, kostja ühe tantsutundide toimumiskoha aadressi ja lisanud juurde kuvapildid muusikatuvastusprogrammist Shazam. Hageja ülestähendused väidetavalt toimunud vaatluse kohta ei ole tõend TsMS § 229 tähenduses, vaid koostatud fail on menetlusosalise seletus TsMS § 199 lg 1 p 4 tähenduses. Lisaks ei võimalda see kindlaks teha hageja nõudeid põhjendavaid asjaolusid. Ei ole võimalik kontrollida, et väidetavad vaatlused toimusid neil kuupäevadel (2., 12., 18. ja 19. oktoober 2017). Kui need toimusid, oleks küsitav nende seaduslikkus (TsMS § 238 lg 3 p 1). Kuna kõnealune fail on koostatud 5(16)
2-16-17491 vaidlusalusest perioodist mitu aastat hiljem, ei saa sellest järeldada, et kostja kasutas ka 1. oktoobrist 2014 kuni 30. novembrini 2016 hageja esindatavate muusikat. Ringkonnakohus jaotas valesti tõendamiskoormuse. Kostjal ei olnud kohustust esitada tõendeid seni, kuni hageja ei olnud tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendamatult heitnud kostjale ette seda, et ta ei esitanud tõendeid selle kohta, millist muusikat hageja viidatud konkreetsetes tantsutundides kasutati. Lisaks rikkus ringkonnakohus TsMS §-s 7 toodud nõuet kohelda pooli võrdselt. Kohus luges hagi aluseks olevad asjaolud tõendatuks hageja paljasõnaliste väidetega. Samas ei arvestanud kohus kostja vastuväiteid ega taganud kostjale võimalust esitada tõendeid. Muu hulgas jättis kohus õigusvastaselt rahuldamata kostja taotluse korraldada vaatlus ning võtta vastu videosalvestised, millega kostja soovis tõendada oma väiteid selle kohta, et tundides kasutatakse originaalmuusikat ja et muusikat kasutatakse väga vähe. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 toodud kohustust hinnata kõiki tõendeid ning teha seda igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja peamiseks vastuväiteks hagile on olnud väide, et kostja ei kasuta tantsutundides fonogramme ning taustamuusikana kasutatakse treenerite endi loodud originaalmuusikat, mis valmistatakse spetsiaalses arvutiprogrammis. Lisaks tellitakse muusikat kostja koostööpartneritest diskoritelt. Kohtu seisukoht, et kostja ei ole eelnevat tõendanud, on ebaõige ja vastuoluline. Kostja on esitanud kohtule tõendina J. Jurtšenko ja A. Falgoti 30. jaanuari 2017. a e-kirjad, samuti helifaili J. Jurtšenko loomingu kohta. Kostja tantsukoolis õpetatava spetsiifilise tantsustiili ja õppeainete sisu puhul ei ole n-ö kommertsmuusika kasutamine õppetöös enamasti üldse võimalik või ei ole muusika kasutamisel selles olulist tähendust. Õpetatavate tantsustiilide puhul ei eelda liigutused ühildatavust konkreetse muusikaga, vaid oluline on ühilduvus muusika rütmiga. Kohus on jätnud kostja vastuväited arvestamata. Ringkonnakohus on märkinud, et tõendatud on see, et kostja treeningtundides kasutatakse vähemalt osaliselt kostja koostööpartnerite või treenerite loodud teoseid. Leides, et kostja kasutab treeningtundides selliste isikute muusikat, keda hageja ei esinda, tulnuks seda arvestada ka hageja õiglase tasu nõude lahendamisel. Kohus oleks pidanud välja selgitama, millises osas kasutatakse kostja tantsutundides originaalmuusikat ja millises osas hageja esindatavate isikute muusikat. Kohus ei ole edaspidisest rikkumisest hoidumise nõude lahendamisel tuvastanud selle eelduseid VÕS § 1055 lg 1 kohaselt. Kogutud tõenditest ei nähtu, et väidetav rikkumine oleks kestev või et sellega ähvardataks, mistõttu VÕS § 1055 lg 1 eeldused ei ole täidetud. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole hageja esindatavate isikute õigusi rikkunud ja tal puudub selleks kavatsus. Seega on välistatud kahju tekitava tegevusega ähvardamine VÕS § 1055 lg 1 tähenduses. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, kuna ei ole nõude lahendamisel tuginenud tõenditele ega seda piisavalt põhjendanud. Lisaks on kohtuotsuse resolutsioon vastuolus TsMS § 442 lg-ga 5. Kohtuotsuse resolutsioonist peab nähtuma konkreetne tegevus, mille kostja peab lõpetama või millest edaspidi hoiduma. Kohtuotsuse resolutsioonist lähtumine tähendaks praegusel juhul seda, et kostja ei tohi ühtegi fonogrammi kasutada. Selline piirang on ilmselgelt põhjendamatu, sest see puudutaks ka nende fonogrammide kasutamist, mille tootja ei ole EFÜ liige ning mille osas hagejal puudub esindusõigus. Kuna resolutsiooniga kohustatakse kostjat hoiduma mis tahes viisil fonogrammide kasutamisest, ei oleks kostjal võimalik tugineda ka AutÕS §-s 22 sätestatud vaba kasutuse eranditele, mida Riigikohus on kostja kui õppeasutuse puhul pidanud võimalikuks. Ringkonnakohus rikkus menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-t 1 ja selles toodud diskretsioonipiire. Kohus jättis menetluskuludest 70% kostja kanda, mis on praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane ja ebaproportsionaalne.
6(16)
2-16-17491
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, kas ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, tuvastades, et kostja kasutas ajavahemikul 1. oktoober 2014 kuni 30. november 2016 tantsutundides hageja esindatavate muusikat. Vaieldakse ka selle üle, kas ringkonnakohus oleks pidanud hageja hüvitise nõude lahendamisel välja selgitama, millises mahus kostja tantsutundides hageja esindatavate muusikat kasutatakse. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja edasisest rikkumisest hoidumise nõude rahuldamise eeldused on praegusel juhul täidetud, kas ringkonnakohtu otsus on selle nõude rahuldamise osas põhjendatud ning kas otsuse resolutsioon vastab selle nõude rahuldamise osas nõuetele.
12.Kolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuse väiteid hageja esindatavate esitajate ja fonogrammitootjate õiguste rikkumise tuvastamise kohta ringkonnakohtus (I) ning seejärel rikkumisest tulenevate nõuete lahendamise kohta (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
13.Samas asjas 27. novembril 2019 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja on teose esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kaitseks kohtusse pöördunud AutÕS § 79 lg 6 või lg 7 alusel ning kas vastava õigusliku alusega kaasnevad eeldused hagi rahuldamiseks on täidetud (vt viidatud otsuse p-d 12.3 ja 12.6). Ringkonnakohus leidis vaidlustatud otsuses, et hageja õigus hagi esitada tuleneb praegusel juhul AutÕS § 79 lg-st 6 ning hagejal on AutÕS § 76 lg 9 järgse esinduslepingu alusel õigus pöörduda hagiga kohtusse ka EFÜ liikmete AutÕS § 72 lg-st 1 tuleneva õiguse kaitseks (ringkonnakohtu otsuse p 23). AutÕS § 79 lg 6 alusel esitatud hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal praegusel juhul tõendada, et kostja kasutas vaidlusalusel ajavahemikul tantsutundides tema liikmete või nende isikute muusikat, kelle õigusi hageja teostab muu lepingu, sh teise kollektiivse esindamise organisatsiooniga sõlmitud esinduslepingu alusel (vt Riigikohtu 27. novembri 2019. a otsuse p-d 12.2 ja 12.3).
14.Ringkonnakohus leidis vaidlustatud otsuses, et hageja on tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega tõendanud, et ajavahemikul 1. oktoober 2014 kuni 30. november 2016 kasutati kostja treeningtundides vähemalt osaliselt hageja esindatavate loomingut, sh EFÜ liikmete fonogramme (ringkonnakohtu otsuse p-d 24–29).
15.Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus eelviidatud järeldusele jõudmisel menetlusõiguse normi, arvestades asjas tõendina hageja esitatud dokumenti väidetavalt oktoobris 2017 kostja treeningtundides toimunud vaatluste kohta, mis osaliselt ei vasta TsMS §-de 229 ja 272 nõuetele. Ühtlasi rikkusid kohtud kõnealust dokumenti käsitledes selgitamiskohustust.
15.1.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt tugines ringkonnakohtu järeldus kostja treeningtundides kasutatava muusika kohta muu hulgas hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisana 1 esitatud dokumendile, mis sisaldab muusikatuvastusprogrammist Shazam tehtud kuvatõmmiste väljatrükke ja selgitusi, et kuvatõmmistest nähtuvat muusikat kasutati kostja 2., 12., 18. ja 7(16)
2-16-17491
19.oktoobril 2017 Tabasalus (spordikompleksi tantsusaalis) ja Keilas (kooli aeroobikasaalis) toimunud treeningtundides (II kd, tl-d 7–10). Täpsemalt sisaldab dokument teavet nelja vaatluse kohta. Iga vaatluse kohta on dokumendis märgitud selle toimumise aeg (kuupäev, kellaaeg) ja koht, fonogrammide esitamise seade (nt mobiiltelefon) ja helisüsteem (nt „statsionaarne, ruumi vasakus ja paremas nurgas lae all kõlarid“, „kaasaskantav kõlar“). Seejärel on iga vaatluse puhul esitatud kuvatõmmised muusikatuvastusprogrammist Shazam, milles on kajastatud muu hulgas muusikateose pealkiri, esitaja, albumi nimetus ja väljaandmise aasta, samuti programmi abil muusikateose tuvastamise aeg (kuupäev, kellaaeg) ja koht („Tabasalu, Estonia“ või „Keila, Estonia“). Osa kuvatõmmiste juurde on lisatud info salvestise fonogrammitootja ja esitaja kohta ning selle kohta, kas EFÜ esindab vastavat fonogrammitootjat või kas hagejal on leping vastava esitaja ühinguga. Hageja selgituste kohaselt tegi dokumendis kajastatud vaatlused hageja seaduslik esindaja U. Ambur (vt hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi p 2.2 (II kd, tl 3 pöördel)). Seega on dokumendilt nähtuvad selgitused eelduslikult lisanud hageja ise (seda kinnitab hageja ka 15. märtsi 2021. a kassatsioonkaebuse vastuses, p 3.6).
15.2.Riigikohus märkis praeguses asjas 27. novembril 2019 tehtud otsuses, et tõendi asjakohasust ja lubatavust ei välista iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel (otsuse p 12.5). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
15.3.Samuti ei välista tõendi asjakohasust see, et see kajastab väidetavalt oktoobris 2017, mitte vahetult vaidlusalusel ajavahemikul (1. oktoober 2014 kuni 30. november 2016) toimunut. Kolleegium märkis ka samas asjas 27. novembril 2019 tehtud otsuses, et ei ole välistatud, et ka hiljem saadud või kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi saamist või kogumist (vt otsuse p 12.5). Seejuures on tsiviilkohtumenetluses lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu 25. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-124505/53, p 14.3.3; 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Seega on tõendid, mis kajastavad kostja treeningtundides 2017. a kasutatud muusikat, asjakohased eelkõige juhul, kui nende põhjal on võimalik teha järeldusi selle kohta, millist muusikat kasutati kostja tantsutundides vaidlusalusel ajavahemikul. Kui otsus põhineb kaudsetel tõenditel, tuleb seda otsuses selgelt märkida ning näidata, kuidas kaudsed tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist (vt samas).
15.4.Sellegipoolest saab tsiviilkohtumenetluses tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis. TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt võib hagimenetluses tõend olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt käsitas ringkonnakohus hageja tehtud vaatluse põhjal koostatud dokumenti dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul.
15.5.Kolleegium leiab, et osas, milles hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisana 1 esitatud dokument sisaldab muusikatuvastusprogrammi Shazam kasutamisel tehtud kuvatõmmiseid, 8(16)
2-16-17491 on see käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes, täpsemalt elektroonilise salvestusega jäädvustatud dokumendi väljatrükina TsMS § 274 tähenduses. Sarnaselt on kolleegium varem leidnud, et internetiportaalist tehtud väljatrükid võivad olla tõend TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 mõttes (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 28). Seevastu osas, milles dokument sisaldab hageja selgitusi muusikatuvastusprogrammi kasutamise aja ja koha ning kuvatõmmistelt nähtuva teabe kohta, on tegemist menetlusosalise seletusega. Hagimenetluses on menetlusosalise seletus TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendina käsitatav vaid juhul, kui see on antud vande all. Seega ei ole kõnealuses dokumendis sisalduvad selgitused nõutavas protsessivormis ning nende põhjal ei saa kohus teha kindlaks hageja nõudeid põhjendavaid asjaolusid. Kolleegium on ka varasemas praktikas selgitanud, et menetlusosalise seletused ei ole tõend (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-14, p 21;
3.detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 18) ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p 15).
15.6.Hageja esitatud dokumendi tõendusväärtuse kohta märgib kolleegium järgmist. Asja materjalidest nähtuvalt soovis hageja kõnealuse dokumendiga tõendada seda, et kostja korraldatud konkreetsetes treeningtundides (2., 12., 18. ja 19. oktoobril 2017 Tabasalu spordikompleksis ja Keila koolis) kasutasid treenerid ärilisel eesmärgil avaldatud fonogramme, mille puhul esitajate ja fonogrammitootjate õigused kuuluvad isikutele, kes on kas hageja või EFÜ liikmed või keda hageja esindab muu esinduslepingu alusel. Iseenesest võib seda, milline teos ja kelle esituses konkreetsel ajal kõlab, olla võimalik kindlaks teha muu hulgas laialdaselt kasutatava ja usaldusväärse muusikatuvastusprogrammi abil ning tõendada sellisest programmist tehtud kuvatõmmise abil. Selline tõend ei sisalda siiski vahetut teavet ruumis kõlanud muusika kohta, vaid sellest nähtuv asjaolu on konkreetse muusikatuvastusprogrammi interpretatsioon kõlanud muusikast. Juhul kui vastaspool seab menetluses põhjendatult kahtluse alla konkreetse muusikatuvastusprogrammi usaldusväärsuse, peab muusikatuvastusprogrammi kuvatõmmise esitanud poolel olema võimalik kohtule esitada ka selle heli salvestis, mille peal muusikatuvastusprogrammi on kasutatud. Selline salvestis, mis võib olla tehtud mis tahes salvestusseadmega ajal, mil muusikatuvastusprogrammi kasutati, võimaldab kontrollida muusikatuvastusprogrammi interpretatsiooni õigsust mõne konkureeriva programmiga või kinnitada seda muude tõenditega, nt eriteadmistega isiku arvamuse või eksperdiarvamusega. AutÕS § 79 lg 6 alusel esitatud hagi korral tuleb hagejal tõendada ka seda, et kindlaks tehtud muusika esitajad ja fonogrammitootjad on hageja liikmed või hageja esindab neid muu lepingu alusel. Praeguses asjas ei ole kostja seadnud kahtluse alla seda, et hageja esitatud dokumendis sisalduvatelt kuvatõmmistelt nähtuvate teoste esitajad ja fonogrammitootjad on hageja või mõne sellise kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmed, keda seob hagejaga esindusleping. Selleks, et muusikatuvastusprogrammi kuvatõmmise põhjal oleks võimalik järeldada, et teatud ajal ja kohas konkreetset fonogrammi üldsusele suunati, peab tõenditest nähtuma ka see, kus ja millal muusikatuvastusprogrammi kasutati. Praegusel juhul tuli hagejal tõendada, et ta kasutas muusikatuvastusprogrammi Shazam ja tegi kohtule väljatrükkidena esitatud elektroonilised kuvatõmmised programmist just 2., 12., 18. ja 19. oktoobril 2017 Tabasalu spordikeskuses ja Keila koolis toimunud kostja treeningtundides. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja võtnud menetluses omaks seda, et hageja seaduslik esindaja U. Ambur kõnealuseid treeningtunde külastas, vaid on seadnud selle vähemalt kahtluse alla. 9(16)
2-16-17491
15.7.Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, mille põhjal tegi kohus kindlaks, et muusikatuvastusprogrammi Shazam kuvatõmmistest nähtuvaid fonogramme suunati üldsusele just kostja treeningtundides hageja väidetud ajal ja kohas. Nagu kolleegium eespool selgitas, ei saa kohus seda tuvastada nende selgituste põhjal, mille hageja ise on dokumendile lisanud. Seda, et muusikatuvastusprogrammi kasutati üldsusele suunatud fonogrammi tuvastamiseks teatud ajal ja kohas, saab tõendada näiteks tunnistaja ütlustega. TsMS §-des 268 ja 2681 sätestatud tingimustel saab seda tõendada ka menetlusosalise vande all antud seletusega, kui menetlusosaline oli programmi kasutamise juures. TsMS § 267 lg 1 teise lause järgi võib vande all üle kuulata ka juriidilisest isikust poole seadusliku esindaja. Tõendamisstrateegia valikul peab menetlusosaline siiski arvestama sellega, et üldjuhul saab pool taotleda enda (või enda seadusliku esindaja) ülekuulamist teise poole nõusolekul. Kohtul on küll õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks (vt ka Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19.3; 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-16, p 12).
15.8.Eelnevast tulenevalt on võimalik, et ringkonnakohus rajas vaidlustatud otsuse osaliselt ka hageja selgitustele, mis sisaldusid hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisana 1 esitatud dokumendis, rikkudes sellega menetlusõiguse normi. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt tugines ringkonnakohtu järeldus, et kostja on kasutanud treeningtundides hageja esindatavate muusikat, ka muudele tõenditele. Kolleegiumil ei ole aga võimalik hinnata, kas ringkonnakohus oleks jõudnud sama järelduseni ka juhul, kui kohus ei oleks arvestanud hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisana 1 esitatud dokumenti tõendina osas, milles see sisaldab selle koostaja lisatud selgitusi. Eelneva kontrollimine eeldab tõendite uurimist ja hindamist, mida Riigikohus TsMS § 688 lg 5 kohaselt teha ei saa. Kuna hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisana 1 esitatud dokumendis sisalduvate menetlusosalise seletuste käsitamine tõendina võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus, tuleb see TsMS § 669 lg 2 järgi lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks.
15.9.Olukorras, kus hageja esitab oma väite tõendamiseks kohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg 3, § 351 ja § 392 lg 1 kohaselt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. Praegusel juhul ei täitnud maakohus selles osas selgitamiskohustust, mis on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu rikkumise tähelepanuta, siis rikkus ta oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 669 lg 2 mõttes.
15.10.Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul käsitada hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisana 1 esitatud dokumenti tõendina üksnes ulatuses, milles see vastab dokumentaalse tõendi mõistele TsMS § 229 lg 2 ja § 272 tähenduses, s.o eelkõige muusikatuvastusprogrammi Shazam kuvatõmmiste osas. Samuti tuleb kohtul hagejale selgitada kõnealuse dokumendi lubatavust tõendina ja anda talle võimalus esitada dokumendis kajastatud asjaolude kohta lisatõendeid. Kui hagejal ei ole võimalik tõendada oma väiteid dokumendis kajastatud vaatluste kohta muude tõenditega, võib olla põhjendatud hageja seaduslik esindaja TsMS § 2681 alusel vande all üle kuulata (vt ka Riigikohtu 23. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 13). Kuna Riigikohus ei saa anda alama astme kohtule siduvaid juhiseid selle kohta, kuidas tuleks võimalikud tõendite kogumise või vastuvõtmise taotlused lahendada, tuleb taotlused, juhul kui need asja edasise menetluse käigus esitatakse, lahendada ringkonnakohtul oma siseveendumuse kohaselt.
10(16)
2-16-17491
16.Kui ringkonnakohus leiab asja uuel lahendamisel, et hageja esitatud ja menetluses kogutud tõenditest saab järeldada, et kostja kasutas konkreetsetes 2., 12., 18. ja 19. oktoobril 2017 toimunud treeningtundides hageja esindatavate isikute muusikat, ning kostja esitatud tõendid ei lükka hageja vastavat väidet ümber, tuleb kohtul järgmisena hinnata, milliseid järeldusi saab sellest teha vaidlusaluse ajavahemiku, s.o 1. oktoobri 2014 kuni 30. novembri 2016 kohta, arvestades ka muid esile toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid. Kolleegium ei nõustu kostja hinnanguga, et ringkonnakohus eksis TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormuse jaotamisel, kui viitas sellele, et kostja ei ole tõendanud, millist muusikat hageja esile toodud konkreetsetes tantsutundides kasutati. Kui kostjal ei olnud võimalik esitada tõendeid selle kohta, millist muusikat ta kasutas konkreetsetes hageja viidatud treeningtundides, oleks ta võinud esitada tõendeid ka selle kohta, et vaatamata oktoobris 2017 toimunule ei kasutatud kostja treeningtundides hageja esindatavate muusikat vaidlusalusel ajavahemikul, s.o 1. oktoobrist 2014 kuni 30. novembrini 2016. Kolleegium märgib, et seda, milliseid fonogramme treeningtundides kasutati, saab tõendada kõiki liiki tõenditega, sh tunnistajate ütlustega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2019. a otsus samas asjas, p 12.5). Seega oleks kostja saanud taotleda menetluses nt tantsukooli treenerite tunnistajana ülekuulamist.
17.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse vaatluse korraldamiseks ja alternatiivse taotluse kostja 14. aprilli 2020. a treeningtunni videosalvestise tõendina vastuvõtmiseks.
17.1.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja maakohtule 29. septembri 2017. a menetlusdokumendis taotluse korraldada vaatlus, et tõendada muu hulgas oma väiteid originaalmuusika kasutamise ja muusika kasutamise mahu kohta (vt menetlusdokumendi p 50 (I kd, tl 192)). Hageja vaidles kostja taotlusele vastu (vt hageja 23. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi p 2.8 (II kd, tl 4 pöördel)). Maakohus ei lahendanud kostja taotlust. Asja esimesel läbivaatamisel ringkonnakohtus kostja küll viitas sellele, et ta esitas maakohtus vaatluse korraldamise taotluse, mida maakohus ei rahuldanud (11. juuni 2018. a vastus apellatsioonkaebusele, p 21 (II kd, tl 90 pöördel); ringkonnakohtu 16. oktoobri 2018. a istungi protokoll (II kd, tl 118 pöördel)), kuid kostja ei tuginenud menetlusõiguse normi rikkumisele maakohtus ega taotlenud ringkonnakohtult vaatluse korraldamist. Pärast Riigikohtu 27. novembri 2019. a otsust asja teisel läbivaatamisel ringkonnakohtus esitas kostja
17.2.TsMS § 652 lg 3 võimaldab ringkonnakohtul osal juhtudel hinnata ka esimese astme kohtu otsuses hindamata tõendeid. TsMS § 642 lg 3 kohaselt oleks aga kostja juhul, kui ta soovis, et ringkonnakohus teeks maakohtus korraldamata jäänud vaatluse, pidanud seda märkima koos põhjendusega apellatsioonkaebuse vastuses. Kostja seda ei teinud, vaid esitas vaatluse korraldamise taotluse alles asja teisel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Ka TsMS § 329 lg-st 1 tuleneb menetlusosalise üldine kohustus esitada menetluses oma taotlused ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Eelnevast tulenevalt oli kolleegiumi hinnangul kostja 10. veebruari 2020. a taotlus esitatud hilinenult, mis oleks iseenesest olnud piisav põhjus taotluse rahuldamata jätmiseks.
17.3.Lisaks oli kostja kaotanud TsMS § 652 lg 6 järgi õiguse tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus vaatluse korraldamise taotluse lahendamata jätmisega menetlusõiguse normi, kuna ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigel ajal TsMS § 333 kohast vastuväidet. Kostja pidi hiljemalt maakohtu 18. jaanuari 2018. a istungil, mil maakohus lõpetas asja sisulise arutamise ja teatas kohtuistungi teatavakstegemise aja, teadma, et kostja taotlus vaatluse korraldamiseks jääb maakohtus lahendamata. Sellele vaatamata ei esitanud kostja sellekohast vastuväidet maakohtu tegevuse kohta ei 18. jaanuari 2018. a istungil ega ka sellele järgnenud maakohtule esitatud menetlusdokumentides. 11(16)
2-16-17491
17.4.Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et ühe treeningtunni vaatlemine ei oleks praeguse asja lahendamisel andnud tõenduslikku lisaväärtust (vt ringkonnakohtu 26. augusti 2020. a määruse p 12). Kostjal oleks tantsutunni korraldajana olnud võimalik mõjutada seda, millist muusikat vaadeldavas tunnis kasutatakse, mis oleks andnud alust kahelda vaatluse tulemuste usaldusväärsuses. Kolleegiumi hinnangul oleks kostja taotletud vaatlus võimaldanud hinnata seda, kas kostjal on põhimõtteliselt võimalik pidada tantsutund treenerite või koostööpartnerite loodud muusikaga, mitte aga seda, millist muusikat kostja tavaliselt kasutab või vaidlusalusel ajavahemikul kasutas.
17.5.Olukorras, kus kostja oli kaotanud õiguse taotleda ringkonnakohtult vaatluse korraldamist, ei oleks olnud põhjendatud rahuldada ka kostja 22. aprilli 2020. a taotlust võtta vaatluse korraldamise asemel asja materjalide juurde kaks videosalvestist (II kd, tl-d 191 pöördel – 192). Kolleegium möönab, et kostja 14. aprillil 2020 videokommunikatsiooni platvormi Zoom vahendusel toimunud tantsutunni salvestis võinuks põhimõtteliselt asendada kostja treeningtunni vaatlust. Samas oleks selle tõendi usaldusväärsus olnud tantsutunni vaatlusega samadel põhjustel küsitav. Seevastu kostja 6. märtsil 2020 tehtud videosalvestis, milles kostja seaduslik esindaja ja tantsuõpetaja tutvustab arvutiprogrammiga muusika loomise võimalusi, ei oleks vaatlust asendanud. Viimati nimetatud videosalvestisega ei soovinud kostja vahetult tõendada seda, millist muusikat kostja tantsutundides kasutatakse, vaid originaalmuusika loomiseks vajalike tehniliste vahendite ja oskustega personali olemasolu. Arvestades, et pooled vaidlesid juba maakohtus selle üle, millist muusikat kostja treeningtundides kasutatakse, ja kostja esitas juba hagi vastuses vastuväite, et ta kasutab tantsutundides taustamuusikana tantsukooli treenerite enda loodud originaalmuusikat (kostja
30.jaanuari 2017. a vastus hagile, p-d 13 ja 16 (I kd, tl 93)), oleks kostja pidanud esitama sellekohased tõendid juba maakohtus (sellele viitas 26. augusti 2020. a määruses põhjendatult ka ringkonnakohus, vt p 12).
17.6.Kuna kostja ei taotlenud ringkonnakohtult vaatluse korraldamist õigel ajal ning eeltoodud põhjustel oli vaatluse korraldamise ja videosalvestiste tõendina asja materjalide juurde võtmise taotluste rahuldamata jätmine ka sisuliselt põhjendatud, ei saa ringkonnakohtule ette heita ka TsMS §-st 7 tuleneva poolte võrdse kohtlemise kohustuse rikkumist. II
18.Kostja viitab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus luges vaidlustatud otsuse p-s 26 tõendatuks, et kostja treeningtundides kasutatakse vähemalt osaliselt kostja koostööpartnerite või treenerite, keda hageja ei esinda, loodud teoseid. Kostja on seisukohal, et ringkonnakohus oleks pidanud sellega arvestama hageja õiglase tasu nõude lahendamisel, selgitades välja, kui palju kasutatakse kostja tantsutundides originaalmuusikat ja kui palju hageja esindatavate isikute muusikat. Kolleegium sellega ei nõustu.
18.1.AutÕS § 72 lg 1 kohaselt on teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutamise eest üldsusele suunamiseks. Õiglane tasu, mille tagamise kohustus ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise korral tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ art 8 lg-st 2 (vt Riigikohtu
27.novembri 2019. a otsus samas asjas, p 13.1), on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste, kuid selle tagamise tingimused on jäetud liikmesriikide määrata, arvestades liidu õigusega seatud piire (Euroopa Kohtu 6. veebruari 2003. a otsus kohtuasjas nr C-245/00, SENA, p 38; vt ka 8. septembri 2020. a otsus kohtuasjas nr C-265/19, Recorded Artists Actors Performers, p-d 46 ja 47).
12(16)
2-16-17491 Kõnealust õigust teostab õiguste omajate eest kollektiivse esindamise organisatsioonina hageja. Nõuded kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kasutajate vahel sõlmitavate lepingute tingimustele on kehtestatud AutÕS §-s 7911. Nimetatud paragrahvi esimese lõike esimese lause kohaselt peavad õiguste kasutamiseks litsentsilepingu sõlmimise tingimused põhinema objektiivsetel, võrdsetel ja ühtsetel alustel. Teise lõike kohaselt peavad õiguste omajad saama õiguste kasutamise eest kohast tasu. Ainuõiguste ja tasu saamise õiguste mõistlike tariifide määramisel peab arvestama järgmiste asjaoludega: 1) kaubeldavate õiguste majanduslik väärtus; 2) teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamise laad ja ulatus; 3) kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt osutatava teenuse majanduslik väärtus.
18.2.Kohtute tuvastatud asjaoludest nähtub, et hageja on kehtestanud tasumäärad fonogrammi või selle koopia üldsusele suunamise eest mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel mh tantsukoolidele jms sportliku tegevuse korral, kus fonogrammi kasutamisel on oluline tähtsus, määrates nt kalendrikuus 61–90 tunni korral tasu suuruseks 25 eurot 56 senti kuus ja igalt järgnevalt algavalt 30 tunnilt 6 eurot 39 senti kuus (vt ringkonnakohtu otsuse p 35). Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel oleks kostja vaidlusalusel perioodil pidanud hagejale maksma 140 eurot 58 senti kuni 172 eurot 53 senti kuus (vt ringkonnakohtu otsuse p 36). Arvestades kostja tantsutundide mahtu ja muusika olulisust tantsimisel, ei ole need summad kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebaõiglaselt suured. Kostja ei ole menetluses ka põhjendanud, miks hageja kehtestatud tasumäärad ei vasta AutÕS § 7911 lg-s 1 sätestatud nõuetele ega arvesta lg 2 p-des 1–3 loetletud asjaoludega.
18.3.Varasemas menetluses on kostja hageja nõutava tasu ebaõigluse põhjendamiseks viidanud peamiselt sellele, et hageja kehtestatud tasumäärad ei võta arvesse muusika kasutaja juriidilist vormi ega muusika kasutamise tegelikku mahtu, s.o asjaolu, et muusikat ei kasutata terve tantsutunni ulatuses (vt nt kostja 30. jaanuari 2017. a vastus hagile, p 56 (I kd, tl 95 pöördel); 29. septembri 2017. a menetlusdokumendi p-d 52–56 (I kd, tl 192 pöördel)). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et seda, et tantsutundides ei kasutata muusikat terve tunni ulatuses, vaid osa aega kulub ka näiteks soojendusele ja venitusele, saab eeldada ka teiste tantsukoolide puhul (vt ringkonnakohtu otsuse p 35). Samuti võivad ka teised tantsukoolid kasutada tundides osaliselt ka selliste isikute muusikat, kelle õigusi hageja ei teosta. Ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise eest nõutava tasu suurust ei muuda kolleegiumi hinnangul iseenesest ebaõiglaseks ka see, kui tasu suurus ei erista kasutajaid nende juriidilise vormi põhjal. AutÕS § 7911 lg 2 p 2 kohaselt on oluline eelkõige fonogrammi kasutamise laad ja ulatus. Õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel omab tähtsust kasutuse majanduslik väärtus ja sellest saadav tulu (vt Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 49; nr C-245/00, SENA, p 37), kuid need ei ole tingimata seotud kasutaja juriidilise vormiga. Kostja ei ole välja toonud ja tõendanud, et hageja kehtestatud tasumäärad nimetatud asjaoludega ei arvesta.
18.4.Põhjendamatu on kostja etteheide, et ringkonnakohus oleks pidanud ise tasu vähendamise aluseks olevad asjaolud välja selgitama. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kohus selgitab TsMS § 5 lg 3 teise lause kohaselt ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul. Kui kostja arvates ei vasta hageja kehtestatud tasumäärad õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning kostjalt tuleks õiglase tasuna TsMS § 72 lg 1 tähenduses mõista välja väiksem summa, oleks ta TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidanud ise selle väite aluseks olevad asjaolud esile tooma ja neid tõendama.
18.5.Kolleegium märgib, et tulevikus kohaldatava tasumäära osas on pooltel võimalik ka eraldi läbi rääkida ja hageja kehtestatud tasumääradest erinevalt kokku leppida tingimusel, et järgitakse AutÕS § 7911 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid.
13(16)
2-16-17491
19.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti lahendada ka hageja edasisest rikkumisest hoidumise nõue, kuna selle nõude põhjendatus sõltub kostja rikkumise tuvastamisest. Seejuures osutab kolleegium ringkonnakohtu eksimusele hageja nõude kvalifitseerimisel. AutÕS § 817 lg 1 p 2 ning VÕS § 1055 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaldamise eeldus on kahju õigusvastase tekitamise tuvastamine, mis eeldab intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva nõude puhul VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 eelduste täidetust. Vaidlustatud otsuses on ringkonnakohus rahuldanud hageja tasunõude VÕS § 1037 lg 1 alusel (vt ringkonnakohtu otsuse p 36) ning pole hinnanud seda, kas kostja tegu vastab ka kahju õigusvastase tekitamise tunnustele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus rikkunud hageja edasisest rikkumisest hoidumise nõude lahendamisel ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg 1 teine lause). Asja uuel lahendamisel tuleks ringkonnakohtul neid eksimusi vältida.
20.Põhjendatud ei ole kostja kassatsioonkaebuse väide, et edasisest rikkumisest hoidumise nõude rahuldamiseks peab väidetav rikkumine olema kestev.
20.1.AutÕS § 817 lg 1 p 2 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist VÕS § 1055 järgi. VÕS § 1055 lg 1 esimene lause sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Alates 1. jaanuarist 2006 täpsustab intellektuaalomandi õiguse rikkumisest tulevikus hoidumise nõuet VÕS § 1055 lg 3 p 1, mis sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine seisneb autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, muu hulgas nõuda rikkujalt rikkumisest hoidumist tulevikus (vt edasisest rikkumisest hoidumise nõude kohta intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral lähemalt Riigikohtu 18. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 29.2).
20.2.Kolleegium on varem leidnud, et VÕS § 1055 lg 1 alusel võib nõuda rikkumisest hoidumist, kui võib eeldada, et rikkumine toimub tulevikus. Seejuures esineb juba toimunud (esmakordse) rikkumise korral eelduslikult oht, et rikkumine võib korduda (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4856/64, p 11; vt ka 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-09, p 15). Eelnev kehtib ka VÕS § 1055 lg 3 p 1 kohta (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 29.5). Seega juhul, kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kostja on hageja esindatavate õigusi rikkunud, ei ole edasisest rikkumisest hoidumise nõude rahuldamise eeldus see, et rikkumine jätkuvalt kestaks, vaid oluline on eelkõige see, kas esineb oht, et tuvastatud rikkumine võib tulevikus korduda.
21.Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on rahuldanud hageja rikkumisest hoidumise nõude põhjendamatult laiaulatuslikult ning vaidlustatud otsuse resolutsioon ei vasta selle nõude osas TsMS § 442 lg-st 5 tulenevatele nõuetele.
21.1.VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1055 lg 1 ja § 1055 lg 3 p 1 alusel saab hageja nõuda rikkujalt tulevikus rikkumisest hoidumist. Seega saab kohus selle nõude rahuldamise korral keelata kostjal vaid selliste toimingute tegemise, mis oleks käsitatavad hageja õiguste rikkumisena. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktiga 4 kohustas ringkonnakohus kostjat hoiduma edaspidi fonogrammide kasutamisest hageja nõusolekuta ja tasu maksmata, täpsustamata seda, milliseid fonogramme ja missugusel viisil kostja ei tohi kasutada. Seeläbi hõlmab resolutsiooni punktis 4 ettenähtud keeld ka selliseid fonogramme, mille õiguste omajaid hageja ei esinda ja mille kasutamine ei saa seega hageja esindatavate õigusi rikkuda, nt kuna vastava muusika on loonud kostja treenerid või koostööpartnerid, kes ei ole kollektiivse esindamise organisatsioonide liikmed. 14(16)
2-16-17491
21.2.Samuti ei võta resolutsiooni punkti 4 sõnastus arvesse tuvastatud rikkumise olemust. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja rikkus hageja esindatavate õigusi sellega, et ta suunas ärilisel eesmärgil avaldatud fonogramme üldsusele, maksmata selle eest AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 33 ja 34). Muid hageja esindatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumisi ei ole kohtud praeguses asjas tuvastanud. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et esineks selliste muude õiguste rikkumise oht tulevikus. Nendel asjaoludel on ringkonnakohus põhjendamatult keelanud kostjal fonogrammide igasuguse kasutamise. Kohus oleks pidanud resolutsioonis täpsustama, millistest kasutustest kostja peab tulevikus hoiduma. Kindlasti saab kohus ka tulevikus keelata samasuguse kostja tegevuse, mis on juba õigusvastaseks tunnistatud (vt nt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 54), s.o praegusel juhul fonogrammide üldsusele suunamise.
21.3.Keelatud kasutusviiside kindaksmääramine on vajalik ka TsMS § 442 lg 5 teisest lausest tulenevate nõuete täitmiseks, mille kohaselt kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Riigikohus on varem selgitanud, et rikkumisest hoidumise nõuet rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja tulevikus hoiduma. See on vajalik ka selleks, et kohtuotsus oleks täitmiseks piisavalt määratletud (vt Riigikohtu 18. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 29.3; vt ka 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 54; 2. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-04, p 29).
21.4.Lisaks ei ole resolutsiooni punktist 4 tuleneva keelu alt välistatud selliseid kasutusi, milleks kostjal on õigus AutÕS-is sätestatud vabakasutuse erandite alusel ja mis seega ei saa hageja esindatavate õigusi rikkuda. Selles osas on resolutsiooni täpsus praeguses asjas oluline, kuna kostja on menetluses tuginenud AutÕS §-st 22 ja § 19 p-st 2 koosmõjus § 75 lg 1 p-ga 6 tulenevatele eranditele ning kohtud on leidnud, et teatud tingimustel võib kostjal olla võimalik neile erandile tugineda.
21.5.Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et teoste esitajatel ja fonogrammitootjatel ei ole õigust ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammide üldsusele suunamist keelata, vaid AutÕS § 72 lg 1 annab neile õiguse saada selle eest õiglast tasu (vt ka Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 30). Seega ei ole põhjendatud näha resolutsioonis ette nõuet, et kostja vajab fonogrammide kasutamiseks hageja nõusolekut.
21.6.Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus vajaduse korral anda hagejale võimaluse oma nõuet täpsustada. III
22.Kassatsioonkaebuse hinna ja selle esitamiselt tasutava kautsjoni suuruse kohta märgib kolleegium järgmist.
22.1.Osas, milles kostja vaidlustab fonogrammide kasutamise eest tasu ja viivise väljamõistmist, on kassatsioonkaebuse hind TsMS § 133 ja § 137 lg 1 järgi 3802 eurot 58 senti, millest vaidlustatud põhinõue moodustab 3054 eurot 42 senti, viivis sellelt summalt ajavahemiku eest 1. novembrist 2014 kuni hagi esitamiseni (18. november 2016) 503 eurot 89 senti ning viivis hagi esitamisest ühe aasta eest 244 eurot 27 senti. Osas, milles kostja vaidlustab edasisest rikkumisest hoidumise nõude rahuldamist, on tegemist mittevaralise nõudega, mille puhul kohtud on lugenud kooskõlas TsMS § 132 lg-ga 1 hagihinnaks 3500 eurot. Seega on kassatsioonkaebuse hind Riigikohtus 7302 eurot 58 senti (3802 eurot 58 senti + 3500 eurot). 15(16)
2-16-17491
22.2.Kassatsioonkaebuselt tasutav kautsjon on rahalise nõude osas TsMS § 140 lg 2 esimese lause kohaselt 100 eurot ja mittevaralise nõude osas TsMS § 140 lg 2 teise lause kohaselt 50 eurot, kokku 150 eurot. Ehkki kostja on tasunud kautsjonit 100 eurot ja seega vähem, kui ta oleks pidanud tasuma (150 eurot), tuleb tasutud kautsjon kaebuse osalise rahuldamise tõttu igal juhul tagastada (vt otsuse p 24). Seetõttu ei pea kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatuks kohustada kostjat tasuma kassatsioonkaebuselt vähem tasutud kautsjonit.
23.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
24.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.